3-24-1048/2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2024, Tartu Haldusasja number 3-24-1048 Haldusasi X taotlus riigi õigusabi saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks seoses haldusasjadega nr 3-24-270 ja nr 3-24-369 Menetlusosalised Taotluse esitaja – X Menetlustoiming Riigi õigusabi taotluse lahendamine RESOLUTSIOON Jätta X riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). ASJAOLUD 1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (taotleja) esitas 9. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule riigi õigusabi taotlusena mõistetava pöördumise, milles sisalduvad viited haldusasjadele nr 3-24-270 ja nr 3-24-369. X palub anda endale riigi õigusabi, märkides, et temalt nõutakse suuri riigilõive, milleks tal raha puudub. Kohus sunnib teda riigilõivu tasumiseks võtma kiirlaenu ja hiljem jäetakse kaebus perspektiivituse tõttu rahuldamata. Taotleja märgib, et Riigikohus jättis tema kaebuse menetlusse võtmata ja sellega on kõik ammendunud. KOHTU SEISUKOHT 2. Kohus mõistab, et X on esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks, et pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poole seoses haldusasjadega nr 3-24-270 ja nr 3-24-369. Riigi õigusabi taotluse lahendamine kuulub vastavalt RÕS § 37 lg-le 2 ja § 10 lg-le 31 praegusel juhul halduskohtu pädevusse (vt Riigikohtu erikogu 28. veebruari 2022. a määrus asjas nr 3-21-3011, p-d 4-6). 3-24-1048 3. Mõlemas eelviidatud haldusasjas tagastas halduskohus X kaebused põhjusel, et X ei tasunud kohtu antud tähtaja jooksul kaebuse esitamise eest riigilõivu. Lisaks oli haldusasjas nr 3-24-270 kaebuse osaliselt tagastamise põhjuseks see, et Xl oli hüvitamisnõudes osaliselt läbimata vangistusseaduse § 11 lõikes 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Mõlemas haldusasjas on lõpplahendid jõustunud Riigikohtu 9. aprilli 2024. a määrustega. 4. RÕS § 37 lg 1 sätestab, et Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes vastab RÕS § 6 lg 1 nõuetele, võib RÕS-s ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega EIK-i pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi EIK-ilt, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. RÕS § 37 lg 3 järgi keeldub kohus riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks EIÕK art 35 kohaselt vastuvõetav. 5. EIÕK art 35 sätestab EIK-i esitatud kaebuse vastuvõetavuse kriteeriumid. EIÕK art 35 lg 1 kohaselt võib EIK asja arutada ainult pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega ning nelja kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. EIÕK art 35 lg 3 järgi tunnistab kohus vastuvõetamatuks art 34 alusel esitatud kaebuse, kui:

1. a)kaebus ei ole kooskõlas konventsiooni või selle protokollidega, on selgelt põhjendamatu või sellega kuritarvitatakse kaebeõigust või
2. b)kaebuse esitaja ei ole kandnud märkimisväärset kahju, v.a juhul, kui konventsioonis ja selle protokollides määratletud inimõiguste austamine nõuab kaebuse sisulist läbivaatamist. 6. Taotleja on haldusasjades nr 3-24-270 ja nr 3-24-369 ammendanud kõik riigisiseseid õiguskaitsevahendid. Samuti ei ole veel möödunud EIK-i kaebusega pöördumiseks ettenähtud neljakuuline tähtaeg. Eeltoodule vaatamata on kohus seisukohal, et taotlejale riigi õigusabi määramine ei ole põhjendatud. 7. Riigi õigusabi taotlusest võib järeldada, et X heidab kohtule ette seda, et riigilõivu tasumise nõude tõttu takistatakse tal kohtusse pöördumist. Taotleja viitab seega kohtusse pöördumise õiguse riivele. 8. Kohus leiab, et põhiseadusega (PS) ja EIÕK-ga ei ole vastuolus see, kui kohus kohustab maksejõulist isikut tasuma kaebuse esitamisel riigilõivu. Haldusasjades nr 3-24-270 ja nr 3-24-369 hindas kohus taotleja maksejõulisust ning leidis, et tema majanduslik seisund võimaldab tal riigilõivu tasuda. Sellega nõustusid ka kõrgemalseisvad kohtud. Haldusasjas nr 3-24-270 pidi taotleja tasuma riigilõivu 45 eurot ning haldusasjas nr 3-24-369 tuli tasuda riigilõiv 20 eurot. Taotleja jättis riigilõivud tasumata. Kohus leiab, et siseriiklikult võib seada kohtusse pöördumisele teatud piiranguid (nt riigilõivu tasumine, eelnevalt kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine) ning see ei ole vastuolus PS-ga ega EIÕK-ga. EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevalt ei saa eeldada, et õigus kohtusse pöörduda peaks olema tagatud absoluutsena. PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu 4. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtu hinnangul ei saanud riigilõivu tasumise kohustus (või ka kohtueelse menetluse läbimise kohustus) praegusel juhul taotleja suhtes tingida EIÕK või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide rikkumist. X kaebus EIK-le oleks seetõttu selgelt põhjendamatu vastavalt EIÕK art 35 lg 3 p-le a. 9. Kohus märgib täiendavalt, et kaebusega EIK-i pöördumine ei eelda, et kaebajal peaks olema esindaja. Ka ei piisa EIK-i kaebuse esitamiseks üksnes sellest, et avaldaja hinnangul on siseriiklik kohtumenetlus tema suhtes olnud ebaõiglane või arvesse ei ole võetud tema esitatud taotlusi ja 2