KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2022 a, Tallinn Haldusasja number 3-22-1072 Haldusasi Xu kaebus Politsei- ja P

§ 61lg 2).

Küll aga võib seadusandja piirata, et konkreetset tehingut tohib läbi viia ja saab tõendada üksnes kindlas vormis (vt kinnisasjade üleminek). Ka on näiteks tulumaksuseaduses sätestatud, et teatud kulutusi saab maha arvata üksnes dokumentaalselt tõendatuna (nt § 26 lg 2, § 27 lg 1, § 32 lg 1), välistades seega näiteks isikute ütlused. Ka võib seadusandja seada tõendamiskoormuse või seadusest tuleneva eelduse, millest muude tõendite puudumisel lähtutakse. Nii haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) kui ka kohtumenetluses (

§ 56lg 2, Ts

MS § 272 lg 2) saab üldjuhul lähtuda teistes kohtuasjades tehtud kohtulahenditest kui dokumentaalsetest tõenditest, mida hinnatakse koostoimes ülejäänud tõendikogumiga. Küll aga on käesoleval juhul TsMS kui konstitutsioonilise seadusega ette nähtud erand – TsMS § 457 lg 4 sätestab, et perekonnaasjas ja põlvnemisasjas tehtud ja poolte eluajal jõustunud otsus õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib kõigi isikute suhtes. Käesoleval juhul on maakohtu 12.05.2020 määruse resolutsiooniga tunnustatud kohtulahendit, millega tuvastati Yi isadus kaebaja suhtes. Seega on maakohus tunnustanud välisriigi kohtulahendit, mis tegi põlvnemisasjas kindlaks õigussuhte olemasolu, ning maakohtu lahend kehtib kõigi isikute suhtes. TsMS kommenteeritud välvõi meresõidutunnistuse väljaandmise taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu, väljastamise kord ning väljaandmise tähtajad“ 3

§ 177

lg-ga 2 ja § 60 lgga 2, mis sarnaselt sätestavad, et täitevvõimu ja kohtuvõimu otsustused on kohustuslikud mh riigile endale. Põlvnemissuhe on absoluutne, see ei saa olla suhetes kolmandate isikutega erinev, sh ei saa kohus luua põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes (Riigikohtu 12.01.2022 määruse nr 2-19-1719 p 18). Kaebaja isa suri cc.cc.cccc (määruskaebuse lisa 4), kuid see ei mõjuta kohtu järeldust. Asjas ei ole oluline, kas isik, kellest isadus tuvastati, oli elus Harju Maakohtu 12.05.2020 määruse ajal, kuivõrd põlvnemist on võimalik tuvastada nii vanema surma eel kui ka järel ning ka hagita menetluses tehtud vastav määrus oleks igaühele lähtumiseks kohustuslik (TsMS § 478 lg 5; vt täiendava selgitusena TsMS komm. osa II, § 457 p 3.5.1.1, lk 1211). Kohus selgitab ka seda, et TsMS

1. peatükk reguleerib kohtulahendite tunnustamist ja täitmist. Käesoleval juhul on Venemaa Föderatsiooni kohtuotsust tunnustatud, kuid mitte täidetavaks tunnistatud. Siinses asjas on ka tunnustamine piisav, kuivõrd kohtulahendit eraldi ei täideta (ei edastata raha sissenõudmiseks või muude täitetoimingute tegemiseks). Kui tuvastatakse üksnes õigussuhte olemasolu, puudumist või lõppemist (lisaks põlvnemisele ka näiteks abielu lõppemist), piisab õigusliku siduvuse jaoks üksnes kohtulahendi tunnustamisest (TsMS komm. osa III,
2. ptk, p 3.4 alapunkt a, lk 900). Olukorras, kus Venemaa Föderatsiooni kohtuotsus on tunnustatud Harju Maakohtu 12.05.2020 määruse resolutsiooni punktis 2 toodud ulatuses, on see kohtuotsus tunnustatud ulatuses, s.o konkreetse asjaolu osas siduv Eesti Vabariigile, sh nii vastustajale kui ka vaidlust lahendavale halduskohtule. Seetõttu peab kohus jätma kõrvale haldusaktis toodud muud kaalutlused ja tõendite analüüsi, sõltumata sellest, kas kohus sellega sisuliselt nõustub või mitte. Seetõttu ei ole käesolevas asjas oluline ka halduskohtu sedastus haldusasjas nr 3-19-392, et esineb põhjendatud kahtlus taotleja põlvnemise osas Eesti kodanikust ka siis, kui ta esitaks tunnustatud kohtuotsuse. Ka halduskohus möönab käesolevas asjas sellist jätkuvat põhjendatud kahtlust, kuid 12.05.2020 kohtulahendi siduvus riigile, mh kohtule ei võimalda seda kahtlust täiendavalt analüüsida ega luba sel kohtulahendi siduvust riivata. Kohus märgib, et erinevalt haldusasjas nr 3-19-324 leitule ei ole käesolevas asjas aluseks välisriigi (täitevvõimu) ametiasutuste kinnitused pereliikmete avalduste alusel, vaid välisriigi kohtulahend, mida on Eesti Vabariigi kohtu poolt tunnustatud. Nii TsMS, ITDS kui ka KodS ei näe ette erandit, et kodakondsuse andmise küsimuses tuleks jätta kohtulahendi siduvus arvestamata või hinnata jõustunud ja tunnustatud kohtulahendi resolutsiooni koostoimes muude tõenditega. Kohtulahendi tunnustamise n.ö formaalsus ei vähenda selle õigusjõudu ega kehtivust. Kohtulahendi resolutsiooni n.ö formaalne tunnustamine muutuks sisutuks, kui sellel puuduks siduvus ja sellest on võimalik muude tõendite alusel kõrvale kalduda. Analoogselt tuleb täita ka kehtivat, kuid sisu poolest õigusvastast haldusakti. TsMS ega muud seadused ei näe ette, et sõltuvalt tunnustamise n.ö sisulise kontrolli astmest võib jätta tunnustatud kohtulahendi kõrvale ja TsMS § 457 lg 4 arvestamata. Mistahes muus järeldust ei saa teha ka Riigikohtu 15.09.2020 määrusest, millega jäeti kaebaja teistmisavaldus rahuldamata. Teistmismenetluse eesmärk on kõrvaldada kohtumenetluse käigus tekkinud vead (vt

§ 240lg 2).

Lähimaks aluseks võiks käesoleval juhul olla p 10 – muu oluline asjaolu või tõend, mis kohtulahendi tegemise ajal oli olemas, kuid ei olnud ega võinud olla menetlusosalisele teada ja mille esitamisel või millele tuginemisel menetluses oleks ilmselgelt tehtud teistsugune kohtulahend. Asjas lõppes sisuline kohtumenetlus Riigikohtu 20.02.2020 määrusega. Kaebaja esitas kohtulahendi tunnustamise avalduse alles 13.04.2020 ja maakohus tegi määruse 12.05.2020. Seega ei ol4

§ 2

lg 1), mitte aga avaliku huvi sisustamine ning erinevate õigusaktide vastuolude ja võimalikku pahauskset lähenemist võimaldavate sätete ja lünkade kõrvaldamine teiste võimuharude asemel. Kohus märgib, et ei tee järgnevaga etteheiteid kaebajale, kes on kasutanud seadusest tulenevaid võimalusi oma õiguste kaitseks nii, nagu seda on seletanud kaebajale ka kohtud haldusasjas nr 3-19-392. Kohus näeb kehtivas regulatsioonis mõningaid riske sünni teel kodakondsuse omandamise tõendamisel. Põlvnemise tuvastamisel haldusmenetluses või kohtumenetluses tuleneb sellest lisaks perekonnaõiguslikele (eraõiguslikele) tagajärgedele ka õigus sünnijärgsele kodakondsusele. Isaduse omaksvõtul ja vaidlustamisel on mõningad piirangud (PKS § 87 lg 1, § 93 lg 1 vms); samuti saab omaksvõttu vaidlustada valdkonna eest vastutav minister lapse kaalukaid huve järgides (§ 91 lg 2). Lisaks ei ole kohus abieluasjas ja põlvnemisasjas hagi õigeksvõtuga seotud (TsMS § 440 lg 4). Küll aga on perekonnaasja lahendamisel eelduslikult esiplaanil perekonnaõiguslikud suhted, õigused ja kohustused ning lapse ja pere huvid, mitte aga järelmid ja tagajärjed mh avalikule huvile, mis tulenevad sünnijärgse kodakondsuse saamisest. Seega ei ole hetkel välistatud, et haldusmenetluses või hagilises või hagita kohtumenetluses (viimases nii isikust põlvnemise tuvastamine ja vanema kande vaidlustamine pärast isiku surma kui ka kohtulahendi tunnustamine) võidakse riiki eksitada või on riik ise piiranud enda poolt läbiviidavat kontrolli (vt TsMS § 623 lg 1, mille kohaselt kohtulahendi tunnustamisel kohtulahendi sisulist õigsust ei kontrollita). Kui selline tagajärg tuvastatakse hiljem avalik-õiguslikus menetluses, ei ole tsiviilkohtu lahendite siduvust arvestades võimalik sünnijärgse kodakondsuse andmise küsimuses enam tõendeid ümber hinnata ega täiendavate tõenditega arvestada. Kohus märgib teadmiseks, et kohus kontrollib kohustamisnõude täitmise eelduseid kohtuotsuse tegemise aja seisuga, sama teevad ka kõrgema astme kohtud oma lahendi kuulutamise aja seisuga. Kui kohtuotsus käesolevas asjas jõustub, tuleb kaebaja taotlus vaadata läbi sel hetkel kehtiva materiaalõiguse alusel, kontrollides sel hetkel kehtivaid kodakondsuse andmise norme. 11.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kaebaja on tasunud kaebuselt kahel korral riigilõivu 20 eurot (12.05.2020 ja 06.06.2020). Kaebajal on õigus taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu (20 eurot) tagastamist Tallinna Ringkonnakohtult, kuivõrd määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba. Kaebaja on taotlenud õigusabikulude hüvitamist summas 900 eurot kokku 9 tunni eest. Kohus leiab, et taotlus ei ole täies ulatuses põhjendatud. Sama esindaja oli kohtute infosüsteemi andmetel kaebajal ka tsiviilasjas nr 2-20-5526 ja haldusasjas nr 3-19-392, mistõttu on põhjendamatu, et pool kulunud ajast (4 tundi) läks nende asjadega tutvumisele. Ka ei kohustanud kohus kaebajat esitama 27.06.2022 uut kaebuse tervikteksti, vaid selgitas, et lähtub algse kaebuse ja määruskaebuse sisust (20.06.2022 määruse p 3.1). Kaebuse 27.06.2022 tekst kordab juba ringkonnakohtu poolt menetlusse võetud nõuet ja varasemaid põhjendusi. Kokkuvõttes leiab kohus asja keerukust arvestades, et õigusabikulud 5