TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-1171 Määruse kuupäev 29.4.2024 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi X esialgse õiguskaitse taotlus(EÕK) Menetlusosalised Kaebaja − X Vastustaja − Viru Van

§ 37lg 2 p 3 nimetatud alust tööst vabastamiseks ei esine.

Seega on ta kohustatud töötama tulenevalt

§ 37lg 1 sätestatust.

Ka ühtegi muud alust

§ 37lg 2 mõttes tööst vabastamiseks käesoleval juhul ei esine.

Asjakohatu on X poolt väita, et käskkirja andes pole arvestatud tema väidetega sellest, et ta töötab ametlikult väljaspool vanglat olevas ettevõttes. Käskkirjas on antud asjaolu käsitletud ning selgitatud, et vangistuses töötamise ja vanglavälise töötamise osas on erinev regulatsioon. Käskkirjas viidati asjaolule, et käesoleval juhul ei kohaldu

§ 41

regulatsioon vanglavälise töötamise osas.

§ 41

lg 1 sätestab, et kinnipeetaval, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võimaldatakse tema nõusolekul töötada järelevalveta või järelevalve all väljaspool vanglat, kui see on vastavuses vangistuse täideviimise eesmärkide ja kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga; sellisel juhul kohaldatakse käesoleva seaduse § 22 sätteid.

§ 22

tähenduses saab pidada töötamist väljaspool vanglat soodustuseks, mida võib kohaldada, kuid ei pea. Kuigi X esitas tõendi enda töötamise kohta, ei oma see antud juhul tähtsust. Töötamine väljaspool vanglat peab

§ 22

lg 1 ja § 41 lg 1 koosmõjust tulenevalt olema kooskõlastatud vanglateenistuse poolt. Käesoleval juhul ei ole X kordagi taotlenud enda lubamist tööle väljaspool vanglat ning seesugust kooskõlastust tema osas ei ole. X on seetõttu kohustatud töötama vanglas

§ 37lg 1 alusel.

8. Riigikohtu praktikas on selgelt välja kujunenud seisukohad1 kinnipeetava töökohustuse ning kinnipeetava võimelisuse tööd teha tuvastamise kohta tööle määramisel, s.h vangla arsti pädevuse ja arsti kooskõlastuse tähenduse kohta kinnipeetava tööle määramisel.

§ 37

lg-st 1 tuleneb, et kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 37

lg 2 p 3 järgi ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (

§ 37lg 3).

Töövõimelisuse kindlakstegemisel on arstil ainupädevus ning seda küsimust ei saa otsustada meditsiiniõde. Arst täidab

§ 37lg 3 alusel töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet.

Tööle määramise kooskõlastuse andmine on haldusesisene menetlustoiming. Vangla arst on vangla 1 Vt RKHK

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-15-3133,
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14,
5. septembri
6. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 ja
7. november 2014 otsus asja nr 3-3-1-44-14 ning neis viidatud praktika 2 3-24-1171 teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. Kinnipeetava töövõimelisuse hindamise eesmärgiks on teha kindlaks, kas kinnipeetava tervislik seisund võimaldab tal sooritada tööoperatsioone, mida vangla kavatseb kinnipeetavale ülesandeks teha. Hindamise tulemusel antaval vangla arsti kooskõlastusel ei ole kinnipeetava õigustele ja kohustustele mingisugust mõju väljaspool

§ 37lg-st 1 tulenevat vangistuse täideviimise ajal töötamise kohustust.

Sellest ei teki kinnipeetaval õigust riiklikule toetusele, ümberõppele või muule abile tööhõives osalemiseks, aga samas puudub kooskõlastusel ka negatiivne mõju selles vallas. Kirjeldatu alusel ei ole kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

1. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral ei kuulu selle taotluse eest tasutud riigilõiv samuti tagastamisele.
2. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt) 3