KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtunik Väärteoasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja Teine määruskaebemenetluse pool Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus 30. aprill

) § 119 lg 1 ja § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtu hinnangul pole põhjust kahelda, et N. Lilitškin taotles kohtuvälises menetluses tõlgi kaasamist. Sellele osutab muu hulgas asjaolu, et talle tutvustati tema õigusi ja kohustusi vene keeles. Kõnekas on seegi, et kiirmenetluse otsuse kättesaamisega samal päeval esitas N. Lilitškin kaks riigi õigusabi taotlust, vaidlustamaks kiirmenetluse otsuse põhjusel, et menetlusse ei kaasatud tõlki ja et ta pidi allkirjastama dokumendid, mida polnud vene keelde tõlgitud. Sellele, et N. Lilitškin ei saanud väärteomenetlusest aru, viitab ka asjaolu, et ta allkirjastas üksnes kiirmenetluse otsuse esimese lehekülje, jättes allkirjastamata järgmisel leheküljel kajastatud tema enda ütlused. Küll aga kinnitas N. Lilitškin kiirmenetluse otsuse ärakirja kättesaamist allkirjaga. Tema käitumine osutab sellele, et ta ei nõustu kiirmenetluse otsusega ega soovi seetõttu allkirjastada ütluste ja kiirmenetlusega nõustumise osa.

§ 56

lg 4 sätestab, et kui menetlusalune isik keeldub ütluste, allkirja või kinnituse andmisest, loetakse see kiirmenetlusega mittenõustumiseks. Kohtuvälisel menetlejal tulnuks alustada üldmenetlust. Puudusi kohtuvälises menetluses (tõlgi kaasamata jätmine ja üldmenetluse asemel kiirmenetluse kohaldamine) ei saa enam kohtumenetluses kõrvaldada. Seepärast tuleb väärteomenetlus lõpetada. Ehkki N. Lilitškin taotles riigi õigusabi, ei vaja ta seda enam, sest kohus tühistab tema kaebuse alusel kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuse.

1. Maakohtu määruse vaidlustas Tartu Vangla, taotledes selle tühistamist ja uue otsustuse tegemist N. Lilitškini kaebuse menetlusse võtmise kohta. Kohtuväline menetleja leiab, et kohus pidas tõeseks N. Lilitškini kaebuses öeldut ilma kohtuvälise menetleja seisukohti arvestamata. Riigikohus on selgitanud, et tõlgi kaasamine kohtuvälises menetluses pole kohustuslik muu hulgas siis, kui kohtuvälise menetleja ametniku muu keele oskus tagab menetlustoimingu igakülgse ja arusaadava läbiviimise (Riigikohtu kriminaalkolleegium (RKKK) 19.05.2015, 3-1-1-38-15, p 7). Kohtuvälise menetleja ametnik suhtles N. Lilitškiniga vene keeles ja küsis viimase käest, kas ta soovib tõlgi abi. N. Lilitškin seda ei soovinud ja seetõttu tõlki ei kaasatud. Ka hiljem ei taotlenud ta tõlgi abi. Kui kohtuvälise menetleja ametnik ja N. Lilitškin poleks teineteist mõistnud, oleks tõlk kaasatud. Samuti nähtub asja materjalist, et N. Lilitškinile tutvustati tema õigusi ja kohustusi vene keeles, mida ta kinnitas allkirjaga. Siis ei avaldanud N. Lilitškin, et ta ei saa aru enda õigustest või kohustustest. Tõik, et kiirmenetluse otsuses jäi üks lehekülg allkirjastamata, on tingitud kohtuvälise menetleja ametniku tähelepanematusest. Kui N. Lilitškin keeldunuks allkirja andmisest, oleks kohtuväline menetleja lisanud otsusele sellekohase märke või alustanud üldmenetlust. N. Lilitškin ei väljendanud kordagi seisukohta, et talle pole aru saada kiirmenetluse olemus, etteheidetav tegu, määratud karistus või see, mille kohta ta allkirja annab. Oluliseks saab pidada sedagi, et N. Lilitškinil on 20 kehtivat väärteokaristust, mistõttu on talle tema õigusi ja kohustusi väärteomenetluses varem korduvalt tutvustatud ja ta teab väärteomenetluse olemust. Asjaolu, et N. Lilitškin esitas kiirmenetluse otsuse kättesaamisega samal päeval kaks riigi õigusabi taotlust, ei kinnita, et ta taotles tõlgi abi juba varem. N. Lilitškinile tutvustati tema õigusi ja kohustusi menetluse alguses, kuid siis ta ei taotlenud ka kaitsjat.
2. Ringkonnakohus võttis
3. aprilli
4. a määrusega väärteoasja kirjalikku menetlusse ja andis pooltele tähtaja seisukohtade esitamiseks. Seepeale saatis N. Lilitškin ringkonnakohtule enda seisukohad, väljendades jätkuvalt soovi tõlgi kaasamiseks. Samuti viitab N. Lilitškin riigi õigusabile. Ringkonnakohtule saatis kirja ka Tartu Vangla, kes jääb määruskaebuses esitatu juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et väärteomenetlus tuleb

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada, kuid peab vajalikuks muuta vaidlustatud määruse põhjendusi. 2

§ 24

lg 2 ls 1 sätestab, et tõlk kaasatakse kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise või tunnistaja taotlusel ja kohtumenetluses. Ringkonnakohus möönab, et juhul kui lugeda tuvastatuks, et N. Lilitškin taotles kohtuvälises menetluses tõlgi kaasamist, kuid talle ei tagatud tõlgi abi, oleks põhjust rääkida menetlusõiguse rikkumisest. Öeldu ei tähenda aga seda, et tegu olnuks tingimata olulise rikkumisega. 8.

§ 150

lg 1 p 9 sätestab, et väärteomenetlusõigust on oluliselt rikutud, kui väärteoasja on arutatud tõlgi osavõtuta keeles, mida menetlusalune isik ei valda. Selle sätte puhul võeti aluseks kriminaalmenetluse seadustik (KrMS). KrMS § 339 lg 1 p 9 järgi on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline, kui kriminaalasja on arutatud tõlgi osavõtuta keeles, mida süüdistatav ei valda. Seda punkti on Riigikohus tõlgendanud selliselt, et see peab silmas ainult kriminaalasja kohtulikku arutamist tõlgi osavõtuta keeles, mida süüdistatav ei valda. Kohtueelses menetluses võib aga tõlgi kaasamata jätmise korral tulla kõneks kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõistes. Niisugusel juhul on tarvis tuvastada, et just tõlgi puudumisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Kohtueelses menetluses tõlgi kaasamata jätmist saab kohtumenetluses üldjuhul heastada. (Vt RKKK 06.08.2010, 3-1-1-58-10, p 12.) Need seisukohad on põhimõtteliselt mutatis mutandis ülekantavad väärteomenetlusele. 9.

§ 150

lg 2 näeb ette, et kohus võib tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Kuigi väärteomenetluses on väärteoasja menetlemise, sh sisulise lahendi tegemise pädevus (ehk õigusemõistmise funktsioon) enamikel juhtudel esmajärjekorras kohtuvälisel menetlejal (vt nt

§ 72

lg 1 ja RKKK 01.03.2023, 4-22-3337/12, p 9), leiab ringkonnakohus, et tõlgi kaasamata jätmine kohtuvälises menetluses peaks samuti olema oluline rikkumine vaid siis, kui sellega kaasneb või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu otsus. Üldjuhul on kohtuvälises menetluses (nagu näiteks kiirmenetluses) tõlgi puudumine kohtumenetluses heastatav, kuna kohtuvälises menetluses tehtud otsuse saab vaidlustada maakohtus, kes peab väärteoasja arutama

§ 123

lg-st 2 tulenevalt algusest peale ja täies ulatuses (ab ovo) (vt nt RKKK 01.03.2023, 4-22-3337/12, p 9 koos viitega). Kui tõlgi kaasamata jätmine kohtuvälises menetluses heastatakse kohtumenetluses, ei tingi ainuüksi tõlgi varasem puudumine ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust.

1. Menetletavas asjas võib väärteoasja materjalide (sh N. Lilitškini seisukohtade) põhjal öelda, et N. Lilitškinile tõlgi tagamata jätmist kohtuvälises menetluses ei saa käsitada sellise rikkumisena, mida poleks saanud maakohtus tema kaebuse lahendamisel heastada ja millega võinuks kaasneda talle ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse (ja väärteoetteheite) tegemine. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et tõlgi kaasamata jätmine N. Lilitškini suhtes toimetatud kiirmenetluses ei too kaasa väärteomenetluse lõpetamist.
2. Samuti leiab ringkonnakohus, et N. Lilitškini allkirja puudumist kiirmenetluse otsuse selles lahtris, kuhu menetlusalune isik kinnitab allkirjaga kiirmenetlusega nõustumise, ei saa käsilolevas asjas lugeda allkirja andmisest keeldumiseks

§ 56lg 4 mõistes.

Selle sätte kohaselt loetakse kiirmenetlusega mittenõustumiseks lisaks muule menetlusaluse isiku poolt allkirja andmisest keeldumist. Riigikohus on

§ 55

lg 3 p-le 1 ja § 56 lg 2 p-le 8 tuginedes korduvalt märkinud, et menetlusalune isik peab andma eraldi allkirja kiirmenetlusega nõustumise kohta ning sellise allkirja puudumine välistab kiirmenetluse kohaldamise (vt RKKK 29.05.2003, 3-1-1-7503, p 6 ja 02.11.2009, 3-1-1-92-09, p 6.3). Riigikohus on aga leidnud sedagi, et menetlusaluse 3

§ 56

lg 4 teise lause järgi tuleb allkirja puudumise korral kiirmenetluse otsusele märkida menetlusaluse isiku keeldumine, ent midagi sellist N. Lilitškini suhtes tehtud kiirmenetluse otsuses kirjas pole. Samuti on kiirmenetluse otsusele lisatud N. Lilitškini allkiri kinnituseks selle kohta, et talle on tutvustatud

§-s 19 sätestatud õigusi ja kohustusi ning

§ 55lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kiirmenetluse korda.

Seega saab öelda või vähemasti on võimalik, et ta oli tõesti vaatamata allkirja puudumisele vastavas lahtris kiirmenetlusega nõus. Allkirja puudumise põhjuse ja N. Lilitškini nõusoleku või selle puudumise kiirmenetluse kohaldamise kohta saanuks maakohus ise välja selgitada ja õigupoolest tulnukski kohtul seda teha. Sellistel asjaoludel ei saa pelka allkirja võimalikku ekslikku puudumist kiirmenetluse otsuses kiirmenetlusega nõustumise kohta pidada allkirja andmisest keeldumiseks, mis välistaks tingimata kiirmenetluse ja mille tõttu peaks väärteoasja arutav kohus väärteomenetluse lõpetama. 12. Küll aga leiab ringkonnakohus, et kiirmenetluse kohaldamise välistas asjaolu, et N. Lilitškin ei soovinud kohtuvälisele menetlejale ütlusi anda. Kuigi kiirmenetluse otsuses on kirjas väidetavalt N. Lilitškini sõnad, et ta on kiirmenetlusega nõus, järgneb sellele tema öeldu, et „ma ei soovi hetkel ütlusi kirja panna, niikuinii kaeban selle asja kohtusse“.

§ 56

lg 4 järgi loetakse kiirmenetlusega mittenõustumiseks muu hulgas ütluste andmisest keeldumine.

§ 55

lg 1 p 3 loeb kiirmenetluse kohaldamise üheks tingimuseks selle, et menetlusalusele isikule oleks võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi. Ehkki see säte on sõnastatud nii, et ütluste andmist peab olema võimaldatud (mitte aga nii, et kiirmenetluse kohaldamiseks peab menetlusalune isik alati ütlused ka andma), võib Riigikohtu praktikast välja lugeda, et kiirmenetlust saab läbi viia

§ 55

lg 1 p 3 ja § 56 lg 4 järgi siiski vaid juhul, kui menetlusalune isik on andnud (sisulisi) ütlusi väärteo toimepanemise kohta. Riigikohus on selgitanud, et menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta on tõendiks, sest need sisaldavad teavet, mille alusel on võimalik kindlaks teha eeskätt väärteokoosseisu pärasus, õigusvastasus ja süü, ent ka teised väärteoasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud. Näiteks sellised sõnad nagu „olen tutvunud“ ei sisalda aga faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid väärteo toimumise üle otsustada ja seetõttu ei ole Riigikohus lugenud niisuguseid sõnu ütluste andmiseks väärteo toimepanemise kohta. Ütluste andmata jätmine on samastatud ütluste andmisest keeldumisega (vt RKKK 16.10.2003, 3-1-1-100-03, p 8). Seda ei paista vääravat isegi see, kui menetlusalune isik on samal ajal kiirmenetlusega nõustunud (vt RKKK 16.10.2003, 3-1-1-10003, p 2). 13. Ka maakohtute praktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et kiirmenetluses on ütluste andmine kohustuslik (vt nt HarjuMK 23.10.2023, 4-23-2059, p-d 46, 47 ja 49, ViruMK 13.06.2016, 4-16-1428, p 9, ViruMK 02.04.2014, 4-13-6739, p 5, TartuMK 27.08.2012, 4-12-2625, p 7, ViruMK 25.10.2010, 4-10-1831, lk 4). 14. Sõltumata sellest, et N. Lilitškin oli väidetavalt nõus kiirmenetlusega, ei andnud ta väärteo toimepanemise kohta sisulisi ütlusi, mis välistas

§ 55lg 1 p 3 ja § 56 lg 4 alusel kiirmenetluse kohaldamise. Kohtuväline menetleja poleks tohtinud kiirmenetlust läbi viia ja tal 4

§ 194lg-st 3 ning § 147 lg 1 p-st 3, muudab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 2.

märtsi

1. a määruse põhiosa vastavalt käesolevas määruses märgitule. Muus osas jääb vaidlustatud määrus muutmata. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata.
2. Maakohus ei andnud N. Lilitškinile riigi õigusabi ja N. Lilitškin seda kaebetähtaja jooksul ei vaidlustanud. Samas esitas N. Lilitškin Tartu Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a määruse peale enda seisukohad. Ta viitab muu hulgas ebamääraselt riigi õigusabile, kuid esitatust ei nähtu selget taotlust riigi õigusabi saamiseks ega sedagi, kas ta soovib vaidlustada hoopis maakohtu otsustust riigi õigusabi andmisest keeldumise kohta. Kuna ringkonnakohus jätab ka vaidlustatud määruse väärteomenetluse lõpetamist puudutavas osas muutmata, jääb N. Lilitškini ebaselge viide riigi õigusabile pikema tähelepanuta. (allkirjastatud digitaalselt) 5