Obsah (7)

§ 16§ 18§ 2§ 5§ 6§ 56§ 54

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september 2022; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-21-1999 Haldusasi Trevos

§ 16

lõike 2 punktis 1,3,4,5 ja lõikes 6 sätestatud importija kohustuste täitmist, et tagada üksnes nõuetele vastavate toodete turule laskmine; 1.

1. Esitada Transpordiametile tasuta näidised ettekirjutusele lisatud tabelis „Lisa 1 tooteinfo 06.07.2021 13.33“ toodud toodete kohta. Tasuta näidiste saatmise tähtaeg: 12.09.
2. Näidised saata Transpordiameti aadressile: Teelise 4, Tallinn, 10916; 1.
3. Ettekirjutuse punktide 1, 2 ja 3 täitmise tähtaeg: 01.09.
5. Trevosen OÜ esitas 01.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Transpordiameti 25.08.2021 ettekirjutuse nr 4-4/21/1448-1 tühistamise nõudes. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust vaidlustatud ettekirjutuse kehtivuse peatamiseks.
6. Tallinna Halduskohtu 09.09.2021 määrusega jäeti kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
7. Trevosen OÜ esitas Tallinna Halduskohtu 09.09.2021 määruse peale määruskaebuse, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2021 määrusega rahuldamata.
8. Tallinna Halduskohtu 12.10.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 28.10.
9. Transpordiamet vastas kaebusele 15.11.
11. Tallinna Halduskohtu 28.07.2022 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
12. Kaebaja leiab, et ettekirjutus on õigusvastane ning see tuleb tühistada. Vastustaja on ettekirjutuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse norme, kuna vastustajal pole õigust keelata kaebajal toodete müüki. 7.
13. Kaebajale ei ole arusaadav, millist ohtu on vastustaja asunud tõrjuma, keelates kaebajal vaidlusaluste toodete müügi. Olukorras, kus toodete ostjale on teada, et pirnide kasutamine avalikel teedel on keelatud, ei saa pirnide ohutus või ohtlikkus sõltuda sellest, kas vastava hoiatuse on lisanud tootja või kaebaja. Originaalpirnidest erinevaid lambipirne kasutatakse näiteks tuuningvõistlustel ehk sõidukite juures, mis pole tänavasõidukõlbulikud, mh summuti jm modifikatsioonide tulemusena. Samuti on tavapärasest erinevaid lambipirne vajalik kasutada avalikult mittekasutatavatel teedel, näiteks metsatöödel. Arusaamatu on ka vastustaja väide, et pirnid on ohtlikud, kuna eksitavad tarbijaid. Olukorras, kus tootelt nähtub üheselt mõistetavalt, et need ei ole mõeldud kasutamiseks avalikel teedel, ei saa väita, et tegemist on tarbijate jaoks eksitava informatsiooniga. Kõik tekstid, millest võiks jääda mulje, et toode vastab nõuetele, on eemaldatud ning lisaks on nii toodete karpidele kui ka toodete juurde e-poodi lisatud hoiatused, et tooted ei vasta nõuetele ning nende kasutamine avalikel teedel on keelatud. Iga toote jaoks on oma otstarve ja kui ka legaalset toodet kasutada vales kohas, võib see olla ohtlik. Seetõttu ongi oluline, et müüja tooks välja piirangud ja nõuded toote kasutamisel, mida kaebaja on ka teinud. Täpselt samamoodi toimivad ka kaebaja konkurendid. 2 7.
14. Kaebaja hinnangul on vastustaja tegevuse näol ilmselgelt tegemist ülereageerimisega ning samuti õigusvastase tegevusega. Kaebaja on selgelt informeerinud enda kliente lampide kasutusotstarbest ja kaebaja ei saa vastutada selle eest, et kaebaja kliendid võivad kasutada ostetud tooteid ebaseaduslikult. Lisaks on vastustaja tegevuse näol tegemist ebavõrdse kohtlemisega, kuna kaebaja konkurendid jätkavad samasuguste avalikele teedele mittemõeldud pirnide müüki, kuid kaebajal on vastustaja pirnide müügi keelanud. Vastustaja koostatud ettekirjutusest ja menetlusdokumentidest ei nähtu, milline on reaalne erinevus kaebaja müüdud pirnide ja näiteks Osram XENARC COOL BLUE ADVANCE D4S vahel, millest mõlemad ei oma CE heakskiitu ja ei ole seega mõeldud kasutamiseks avalikel teedel. 7.
15. Kaebaja seisukohal, et ettekirjutuse resolutsiooni p-d 1-3 on õigusvastased, ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, vastustaja kohtleb kaebajat teiste turuosalistega võrreldes põhjendamatult erinevalt ja ebavõrdselt. Ettekirjutuse resolutsiooni p 4 osas on tegemist majanduslikult äärmiselt koormava nõudega, küsitud näidiste väärtus on ca 4500 EUR ehk ca 50% kaebaja terve aasta käibest. Ettekirjutuse resolutsiooni p 4 osas puuduvad igasugused kaalutlused. Mh ei nähtu ettekirjutusest tasuta näidiste nõudmise õiguslik alus ning vastava ettekirjutuse tegemise kaalutlusi.
16. Täiendavas 23.08.2022 seisukohas rõhutab kaebaja, et lambipirnide kasutamiseks on palju erinevaid võimalusi ning avalikel teedel liikuvatel sõidukitel on nende kasutamine vaid üks väike osa kõigist võimalustest. Käesoleval juhul ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja on selgelt välja toonud, et kaebaja müüdavad pirne ei tohi kasutada avalikel teedel. Samuti olukorras, kus toodete ostjale on teada, et pirnide kasutamine avalikel teedel on keelatud, ei saa pirnide ohutus või ohtlikkus sõltuda sellest, kas vastava hoiatuse on lisanud tootja või kaebaja. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja jätta mõlema poole menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on menetluskulud kokku on 1397,20 + 30,00 (riigilõiv) = 14 27,20 eurot. VASTUSTAJA SEISUKOHT
17. Vastustaja on seisukohal, et 25.08.2021 ettekirjutus nr 4-4/21/1448-1 on õiguspärane. 9.
18. 25.08.2021 ettekirjutus on antud, kuna kaebaja poolt turule lastavad tooted, mida Transpordiametil oli võimalus hinnata piltidelt või siis füüsiliselt, olid kõik nõuetele mittevastavad, sest keelatud toodetel puudub info tootja ja maaletooja kohta, toote omadusest, tüübikinnitust välistavast märgistusest (kasutusotstarbes, mille puhul toode ei peagi olema tüübikinnitatud), vastavushindamise läbimistest ning CE märgistustest. Transpordiamet on koduvalt, märkinud, et tüübikinnitust mitte omavat lampi/pirni võib edasi müüa, kui tootja on sellele näinud ette kasutustotstarve, mis välistab tüübikinnituse ning see omab CE märgistust ning antud menetluses käsitlevate toodete omamine, kui need ei vasta kehtivatele märgistus- või ohutusnõuetele, ei ole keelatud, kuid keelatud on nende toodete turule laskmine ja kättesaadavaks tegemine ehk müümine. 9.
19. Antud asjas on väga oluline, kellel on õigus lisada info, et toode ei ole kasutamiseks avalikel teedel. Transpordiamet on korduvalt kaebajale selgitanud, et kui selle märke on teinud tootja, siis võib edasi müüa ning kui seda märget ei ole teinud tootja, ei tohi edasi müüa. Importija ehk antud juhul kaebaja võib selle info lisada eesti keeles, kui see tootja originaalkeeles on olemas. 06.04.2021 kaebaja vastus nr L-02601-00001-002 Transpordiametile tõendab, et kaebaja kleepis üle tootja poolt tootele ja toote karbile lisatud originaalmärgistuse ehk kaebaja käitus toodete märgistamise ja tooteinfo lisamisel nagu tootja, mitte importija, kuigi sellised õigused on ainult tootjal (toote otstarbe määramine). 14.05.2021 kaebaja vastusega nr L-02601-00001-002 on kinnitatud, et e-poes müüakse ainult tooteid, millel puudub karp ja tooted saadetakse klientidele 3 mullikilesse vms pakituna ning anti teada, et ei nõustuta Transpordiameti tõlgendustega, et toodete müük oleks seadustega vastuolus. 14.05.2021 vastuses märgitud tegevus ei muutnud tooteid nõuetele vastavaks ehk vaidlusaluste toodete turul kättesaadavaks tegemine ei ole lubatud. 07.07.2021 toimus kaebaja esindaja advokaadibüroos paikvaatlus, mille eesmärk oli kaebaja poolt müügiks pakutavate sõidukites kasutatavate lampide nõuetele vastavuse kontroll, mille tulemusena sai kinnitust, et turule lastavad tooted, mida Transpordiametil oli võimalus hinnata, olid kõik nõuetele mittevastavad. 9.
20. Toote nõuetele vastavuse seaduse (

) § 6 lg 1 ja 2 kohaselt tuleb toote ohutust eeldada, kui toode vastab sellele kohalduva EL ühtlustamise õigusakti nõuetele sellest õigusaktist tulenevate nõuete osas ja mõni teine Euroopa Liidu turujärelevalveasutus ei ole pidanud toodet nõuetele mittevastavaks või selle Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi tervisekaitse- ja ohutusnõuetele, kus toode on turule lastud, kui seda valdkonda ei ole reguleeritud toodet või tooteliiki käsitlevate EL ühtlustamise õigusaktidega ning juhul, kui need nõuded on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga.

§ 18

lõike 1 järgi tõendatakse toote nõuetele vastavust sellele tootele kohalduvas õigusaktis sätestatud nõuetekohase vastavushindamisega. Majandusja kommunikatsiooniministeeriumi seisukoha kohaselt on

horisontaalne õigusakt, mida kohaldatakse tootele ja selle turujärelevalvele niivõrd, kuivõrd

-ga reguleeritud aspekte ei ole reguleeritud muu seadusega. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium nendib kirjas, et kui tootele on kehtestatud nõuded mõne valdkondliku seadusega, kohaldatakse

-i ainult nende nõuete osas, mida ei ole selles valdkondlikus õigusaktis reguleeritud (

§ 2lõige 2).

Näiteks sõidukite korral on valdkondlikuks õigusaktiks liiklusseadus ja selle alamaktid. Toodet, mis on ohtlik või õigusaktiga kehtestatud nõuetele mittevastav, ei või turule lasta (

§ 5lõiked 1 ja 2).

Juhul, kui tootele on kehtestatud õigusaktiga vastavushindamise nõue, siis sel juhul peab toode läbima kohustusliku vastavushindamise enne toote turule laskmist ja kasutusele võtmist (

§ 5lõige 3).

Toote ohutuse eeldamise ja hindamise kriteeriumid, mida tootja toote ohutuse ja nõuetele vastavuse hindamisel saab aluseks võtta, on toodud

§ 6

. Eelkõige eeldatakse, et toode on ohutu, kui ta vastab asjakohase õigusakti nõuetele. Juhul, kui tootele ei ole õigusaktiga nõudeid kehtestatud, siis võetakse ohutuse hindamisel aluseks harmoneeritud standardid (

§ 6lõige 2).

Tarbijatele suunatud toodete korral, mille osas ei ole õigusaktiga spetsiifilisi nõudeid kehtestatud ja ei ole koostatud asjakohaseid standardeid, hinnatakse toote ohutust järgides Euroopa Komisjoni soovitusi, konkreetse tööstusharu toote ohutuse hea tava reegleid, teaduse ja tehnika hetkeseisu ning tarbijate põhjendatud ootusi ohutuse suhtes (

§ 6lõige 3).

25.08.2021 ettekirjutuse punkti 2.8. alapunktides on Transpordiamet toonud välja viiteid sellistele märgistele, mida tavaliselt saab omistada tüübikinnitatud toodetele nagu näiteks ringiga ümbritsetud E8 või siis viited määrustele, samas, kui määrus ei käsitlegi ühtegi lambile kehtivat nõuet (vt 25.08.2021 ettekirjutuse punktis 2.8.2 kirjeldatu). Eksitamise kinnituseks on ka see, et antud tooted ei oma hoiatust, et tegelikult nad ei ole tüübikinnitatud või ei oma CE märgistust, kuid kaebaja poolikute lahenditega tahetakse seda muljet jätta. Viimast kinnitab ka kaebaja 23.03.2021 vastuse nr L-02601-00001-001 selgituses, et karbil on e ja CE märgised, mistõttu eksitasid karbid ka kaebajat ennast. 9.4.

§-st 16 tulenevad importija kohustused, mille täitmiseks peab kaebaja igat toodet enne, kui selle turule laseb, füüsiliselt inspekteerima. Kontrolli käigus selgus, et kaebaja ei ole oma importija kohustusi täitnud ja ei ole ka vajalikuks pidanud neid täita. Transpordiametil ei ole võimalik teisiti toote nõuetele vastavust kontrollida. Ainult nime järgi seda teha ei saa. Kui kaebaja suudaks või oleks suutnud Transpordiametile esitada vajalikud pildid ja dokumentatsiooni digitaalselt, ei oleks antud olukorras kõiki tooteid katsetamiseks nõutud. 9.

1. Transpordiamet on kontrollinud konkurente ja keelanud ka viimastel toodete müüki ning lubanud tooteid edasi müüa, kui märgistused on korrektsed. 4 KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Transpordiameti 25.08.2021 ettekirjutust nr 44/21/1448-1 ning taotletud nende tühistamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 12.10.2021 määrusega menetlusse võetud.
3. Vaidlustatud haldusakti andmise alusena on vastustaja viidanud korrakaitseseaduse paragrahvidele 23 (riikliku järelevalve meetme kohaldamise põhimõtted) ja 28 (ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine), toote nõuetele vastavuse seaduse (edaspidi ka –

) § 5 lõigetele 1-3, § 50 lõigetele 1 ja 4, § 54 lõikele 1, § 56 lõike 2 punktile 4 ja lõikele 7 ning ka paragrahvile 58 (ettekirjutuse erisused ja sunniraha määr). Eelnevalt nimetatud õigusnormidele, kui

§ 56

lg 7 kõrvale jätta, võis vastustaja tugineda ning vastupidist ei ole väitnud ka kaebaja. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks eelnimetatud regulatsiooni tervikuna välja tuua. Vastavalt vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud toote nõuetele vastavuse seaduse § 50 lõikele 4 võis Transpordiamet teostada riiklikku järelevalvet nende nõuete täitmise üle, mis olid kehtestatud sõidukile ja selle osale, süsteemile, varustusele või eraldi seadmestikule ja veesõidukile, välja arvatud veesõiduk ja sõiduk ning selle osa, süsteem, varustus või eraldi seadmestik, mis on konstrueeritud ja valmistatud kasutamiseks relvajõududes. Samal ajal kehtinud

§ 54

lg 1 kohaselt oli turujärelevalveasutusel õigus kontrollida iga turule lastud toote ohutust ja nõuetele vastavust vajalikus ulatuses seni, kuni toode ei ole jõudnud lõppkasutajani, ka juhul, kui toode on nõuetele vastavana ja ohutuna turule lastud.

§ 56

lg 2 p 4 kohaselt on turujärelevalveasutusel õigus keelata ohtliku toote turule laskmine ja rakendada meetmeid, mis tagavad sellise keelu täitmise. Sama seaduse ja paragrahvi seitsmendas lõikega sätestatakse, et turujärelevalveasutusel on õigus võtta ettevõtjalt turule lastud toote näidis tasuta selle ohutuse või nõuetele vastavuse kontrollimiseks ning vajaduse korral tellida toote ohutuse või nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks ekspertiis, mille kulud kannab turujärelevalveasutus, aga kui tuvastatakse, et toode ei ole ohutu või ei vasta nõuetele, hüvitab ettevõtja ekspertiisi dokumentaalselt tõendatud kulud. Nendes üldistes põhimõtetes ja Transpordiameti kui turujärelevalves osaleva asutuse pädevuses kui sellistes menetlusosaliste vahel tegelikult vaidlust ei olegi. Vaidlust ei ole ka selles, et ettekirjutuses üles loetletud lampidel ei olnud tüübikinnitust või siis ei olnud toode nõuetekohaselt märgistatud või nõuetekohaseid vastavushindamisi läbinud või siis ei olnud võimalik tooteid vastavusdeklaratsioonis märgituga seostada. Vastustaja on taolisele seisukohale jõudmist kirjeldanud eelkõige vaidlustatud ettekirjutuse punkti 2.8 alapunktides. Kaebaja on sellega sisuliselt nõustunud, sest Transpordiameti vastavale päringule saadetud 06.04.2021 vastuses märgib kaebaja, et toodete karpidel olnud CE ja E märgised eemaldati ja et karpidele lisati hoiatustekst, mille kohaselt puudub tootel tüübikinnitus, et see ei vasta E-reeglite nõuetele ning et selle kasutamine võib olla ohtlik, kusjuures toote kasutamine avalikel teedel ei ole lubatud. Järelikult väljendub kogu vaidlus põhiliselt küsimuses sellest kas vastustajal oli õigus ettekirjutuses nimetatud toodete müük üldse ära keelata, kas kaebaja lisatud info toote kasutamise keelust avalikel teedel saaks muuta selle realiseerimise lubatvaks ehk kas hoiatuse pirnide ohutuse või ohtlikkuse kohta oleks pidanud lisama tootja või võis seda teha ka importija ning kas tasuta tootenäidiste nõudmine oli antud juhul põhjendatud. 12. Menetlusosaliste positsioone ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda seisukohale, et seonduvalt vaidluse põhiolemusega ehk haldusakti resolutsiooni punktides 1-3 ja 5 kajastuva ettekirjutusega ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Vaidlustatud haldusakt on selles suhtes küllalt põhjalik, asjaolud ja õiguslikud põhjendused koos vastavate viidetega erinevates õigusaktides sisalduvatele nõuetele on välja toodud (välja arvatud resolutsiooni p 4 osas) ning kohus peab võimalikuks sellest lähtuda. 5 Lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 ei pea kohus vajalikuks kõiki vaidlustatud haldusaktis esitatud põhjendusi seonduvalt selle resolutsiooni punktidega 1-3 ja 5 üle korrata. Osaühing Trevosen ei ole ka väitnud, et vastustaja poolt esile toodud reeglistik ja vastavad viited oleksid asjakohatud. Kaebaja ei nõustu vastustajaga peamiselt selles, et pirnid võiksid olla ohtlikud ja tarbijaid eksitavad, sest tekstid, millest oleks võinud jääda mulje toote nõuetekohasusest, olid eemaldatud ning vastavates selgitustest oli nähtunud üheselt mõistetavalt, et need ei olnud mõeldud kasutamiseks avalikel teedel. Vastustaja omakorda on pidanud väga oluliseks küsimust, et kes võib lisada informatsiooni, mille kohaselt ei ole toode avalikel teedel kasutatav ning selgitanud, et kui vastava märke on teinud tootja, siis võib kaupa edasi müüa ning kui tegemist ei ole tootja märkega, ei ole ka müük lubatav. Selles kontekstis on vaidlustatud haldusakti punktis 2.4 õigesti osundatud

§ 5

lõikele 3, mille kohaselt ei või toodet turule lasta ega kasutusele võtta kui tootele on vastavushindamine õigusaktiga ette nähtud, kuid õigusaktis sätestatud vastavushindamise korda ei ole järgitud. Vastavalt sama seaduse ja paragrahvi teisele lõikele ei või nõudele mittevastavat toodet turule lasta ega kasutusele võtta kui toote osas on õigusaktiga teatavad nõuded sätestatud. Vaidlustatud ettekirjutuse punktis 2.5. märgituga peab samuti nõustuma. Korrektselt märgistamata ja vastavushindamise protseduure mitteläbinud toodete osas ei saa

§ 6

lõikele 1 tuginevalt eeldada ohutust, sest vastavalt sama seaduse § 18 lõikele 1 tõendatakse toote nõuetele vastavust sellele tootele kohalduvas õigusaktis sätestatud nõuetekohase vastavushindamisega. Seega ei muutnud kaebaja lisatud teavitused lampe ohutuks ning nende turustamist lubatavaks toote nõuetele vastavuse seaduse tähenduses. Vastustaja on pidanud aga lähtuma nimelt seaduses sätestatud nõuetest. 13. Oluline on ka

§ 16

lõikes 1 sätestatu, mille kohaselt saab importija lasta turule ainult nõuetele vastava toote. Antud juhul ei ole kaebaja importijale kehtestatud nõudeid järginud, vähemalt mitte täiel määral. Vastustaja on seda üsna veenvalt kajastanud vaidlustatud haldusakti punktides 2.10.-2.

1. ning sellega ei ole põhjust mitte nõustuda. Olukorras, kus lampide (pirnide) müügi osas ei oldud ettenähtud nõudeid järgitud, on igati põhjendatud ka vaidlustatud haldusakti resolutsiooni punktidega 2 ja 3 tehtud ettekirjutused nõuetele mittevastavate toodete (nende olemasolul) kohta tegevuskava esitamiseks, et vältida nende turule jõudmist ning importija kohustuste täitmisega alustamiseks, et tagada üksnes nõuetekohaste toodete turustamine. Haldusakti resolutsiooni punktid 2 ja 3 on olemuslikus seoses selle esimese punktiga ning punkt 5 puudutab pelgalt ettekirjutuse täitmise tähtaega.
2. Eelnev seostus vaidlustatud haldusakti resolutsiooni punktidega 1-3 ja 5, kuid kaebaja on vaidlustanud ettekirjutust tervikuna ning pidanud selle resolutsiooni punktis 4 sisalduvat nõuet majanduslikult koormavaks, märkides, et haldusaktis puuduvad ka vastavad kaalutlused. Seonduvalt eelnimetatuga võib kaebajaga nõustuda, sest sisulisi kaalutlusi haldusakt selles osas ei sisalda. Vaidlustatud haldusakti punktis 2.
3. on küll viidatud

§ 56

lõikele 7 ja selgitatud, et peale kontrollimist näidised tagastatakse, kuid see ei ole olemuslikus seoses ettekirjutuse resolutsiooni punktiga 1 ega asetu tervikkonteksti. Vaidluse olemus väljendub selles, et turujärelevalveasutus kontrollis turule lastud toodete ohutust ja leidis, et teatavate lampide (haldusakti resolutsiooni punkti 1 alapunktid a-f) turul kättesaadavaks tegemine on vaja lõpetada. Olukorras, kus haldusaktis üles loetletud konkreetsete lampide (ei vastanud nõuetele) turustamine on vastava kontrolli läbiviimise järgselt keelatud, jääb eelnimetatuga mitteseonduvate muude toodete näidiste esitamise vajadus abstraktseks. Nõndanimetatud põhivaidluse olemus väljendub haldusakti resolutsiooni punktis 1, millega seoses on järelevalve läbi viidud ning otsustus vastu võetud. Situatsioonis, kus vaidlustatav otsustus on tehtud, ei haaku edaspidine võimalik järelevalve alane tegevus enam sama haldusaktiga.

§ 56

lg 7 võimaldab turujärelevalveasutusel küll võtta ettevõtjalt turule lastud toote näidis tasuta selle ohutuse või nõuetele vastavuse kontrollimiseks ning vajaduse korral tellida toote ohutuse või nõuetele vastavuse 6 kindlakstegemiseks ka ekspertiis, mille kulud kannab turujärelevalveasutus, aga kui tuvastatakse, et toode ei ole ohutu või ei vasta nõuetele, hüvitab ettevõtja ekspertiisi dokumentaalselt tõendatud kulud, kuid järelduvalt sellest regulatsioonist peaks vastav tegevus leidma aset järelevalvemenetluse raamistikus, mille kohta väljastatakse hiljem ettekirjutus kui peaks näiteks selguma, et turule lastud toode ei olnud ohutu ja ilmselt siis ka koos lahendusega ekspertiisikulude hüvitamisest või hüvitamise vajaduse puudumisest. Antud juhul on aga turujärelevalveasutus vastava otsustuse konkreetsete toodete nõuetele vastavuse kontrollimise käigus teinud ja tagantjärele mingisuguste muude näidiste esitamise kohustamine sellega ei haaku, mis tähendab ka seda, et

§ 56lg 7 õigusliku alusena selles kontekstis ei kohaldu.

Vastuolu väljendub veel ka selles, et haldusakti resolutsiooni punkt 4 võib olla hõlmatud selle resolutsiooni punkti 2 alapunktiga d ja punktiga

1. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus selles osas rahuldada ning vaidlustatud ettekirjuruse resolutsiooni punkt 4 tühistada.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on kaebus rahuldatud osaliselt. Kaebaja on menetluskulude nimekirja esitanud ning vandeadvokaadilt saadud õigusabi eest vastavate arvete alusel 1397 euro ja 20 sendi suuruse õigusabikulu (koos käibemaksuga) väljamõistmist vastustajalt ühtlasi ka taotlenud. Menetluskuluks on veel ka riigilõiv summas 30 eurot. Seega on menetluskulu, mille väljamõistmist vastustajalt taotletakse, kokku 1427 eurot ja 20 senti. Õigusabikulude väljamõistmist taotletakse koos käibemaksuga ning kohus lähtub sellest. Samas peab kohus tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lõikest 6 välja mõistma üksnes vajaliku ja põhjendatud menetluskulu. Vastustaja on menetluskulude põhjendatuse küsimuse ühtlasi ka tõstatanud, eelkõige seonduvalt esindaja tunnitasu suuruse, töömahu ja ajakulu proportsionaalsusega ning lõppseisukoha ehk sisuliselt menetluskulude nimekirja esitamise kuludega. Vastustajaga tuleb osaliselt nõustuda. Kulu väljamõistmine taolises ulatuses nagu kaebaja taotleb, ei oleks põhjendatud. Siinkohal peab kohus vajalikuks siiski märkida, et vastustaja seisukohast seonduvalt tunnitasu suuruse küsimusega, ei saa lähtuda. Põhjendatud ja vajaliku menetluskulu kindlaksmääramine jääb alati mingil määral hinnanguliseks, kuid arvestades kohtupraktikat, käesoleva haldusasja mahtu ning vaidluse keerukusastet, võib pidada aktsepteeritavaks menetluskuluks 1170 euro suurust summat, milles sisaldub ka käibemaks ning millele lisandub riigilõiv summas 30 eurot, kokku 1200 eurot. Samas on vaja lähtuda asjaolust, et kaebus rahuldatakse osaliselt. Arvestades, et vaidlustatud haldusakti resolutsioonis on neli sisulist punkti ning ühes osas kuulub kaebus rahuldamisele, siis on kaebuse rahuldamise osakaal 25 %, mis tähendab seda, et menetluskulu vastav proportsioon kaebaja kasuks väljamõistetavana, on summas 300 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusega. 7