Obsah (11)

§ 187§ 195§ 184§ 190§ 2§ 24§ 118§ 14§ 5§ 188§ 232

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 04.11.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-3484 Tsiviilasi Eesti Vabariik (Maksu-

§ 187

lg-s 1 ja § 188 lg-tes 1-2 sätestatud eeldused on täidetud, taotleb Hageja

§ 187

lg 1 ja § 188 lg-te 1-2 alusel korteriomandi üleandmise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist osas, milles kostja I ja kostja II ühisvara hulka kuuluv kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks kostja I ja kostja II ühisomandist välja. PKS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt jagavad abikaasad varaühisuse lõppedes (PKS § 35 p 2) ühisvara omavahel. 17.01.2019 abieluvaralepinguga ei ole kostja I ja kostja II ühisvara jaganud. Ka 16.12.2019 sõlmitud ühisvara jagamise lepingu esemeks ei ole kostja I ja kostja II ühisvara hulka kuuluv kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ. Tahteavaldus, seega ka korteriomandi üleandmise lepingus sisalduv kostja I tahteavaldus kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ kostjale III üleandmise kohta on olemuselt ühepoolne tehing TsÜS § 67 mõttes, mis on tagasivõidetav täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 9. Alternatiivselt-järjestatult taotleb hageja samade faktiliste asjaolude põhjal ning tuginedes

§ 187

lg-le 1 ja § 188 lg-tele 1-2 kostja I poolt korteriomandi üleandmise lepingus antud tahteavalduse tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist, mille andmise tagajärjel kostja I ja kostja II ühisvara hulka kuuluv kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks kostja I ja kostja II ühisomandist välja. Tehingu kehtetuks tunnistamise üheks õiguslikuks tagajärjeks TsÜS § 84 lg 1 esimese lause, § 90 lg 1 kolmanda lause ja

§ 195

lg 1 alusel tuleb lugeda seda, et kinnistu üleandmist kui taotletud õigusmuudatust ei ole tegelikult toimunud ning kinnistu on endiselt kostja I ja kostja II ühisvara hulgas, kinnistusraamatu kanne muutub materiaalselt ebaõigeks ja sissenõudjal tekib

§ 195lg 1 alusel (koostoimes Ts

ÜS § 68 lg-ga 5 ja

§ 184lg 1 esimese lausega) nõue kinnistusraamatu kande parandamiseks.

10. Kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ ligikaudne väärtus on vahemikus 62 000 – 73 371,28 eurot (arvestamata hüpoteegi summat). Lähtuvalt PKS § 37 lg-st 3 on kostjale I kuuluva osa ligikaudne väärtus 31 000 – 36 685,64 eurot. Seega jääb kostja I vara hinnanguliseks 7 2-22-3484 väärtuseks peale korteriomandi üleandmise lepingu vastavas osas kehtetuks tunnistamist ligikaudu 119 546 eurot kuni 125 231,64 eurot. Seega isegi siis, kui kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ tagasivõitmise korras tagastatakse kostja I ja kostja II ühisvara hulka, ei piisa kostja I lahusvarast ning kostja I ja kostja II jagamata jäetud ühisvarast (sealhulgas kostjale I kuuluvast kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ osast ühisomandis) hageja nõude täielikuks rahuldamiseks. Ülaltoodust lähtuvalt peab hageja vajalikuks esitada kostja I ja kostja II vastu ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude. Kinnisasjade hüpoteekidega koormatus ei mõjuta ega välista tagasivõitmise võimalust ja abikaasade ühisvara jagamist. Samuti ei tule eeldada ühisvara jagamise lepingus kirjapandu õigsust, nt rahaliste kohustuste jms eksisteerimist. Hageja on seisukohal, et kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY väärtus on vähemalt 250 000 eurot. Ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel ja täitmisel loobus kostja I olulisel määral oma varast ehk ühisvara jagamise lepinguta oleks hagejal võimalik oma nõudeid rahuldada suuremas ulatuses. Arvestamata arvelduskontodel ühisvaraks olevate rahaliste vahendite võimalikke summasid, jagunes osa ühisvarast kostja I ja kostja II vahel järgmiselt: ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ja täitmise tulemusel sai lahusvarasse kinnistu registriosa numbriga CCCCCCCC, mille väärtus on 30 000 eurot (lisanduvad kostja I arvelduskontodel ühisvaraks olevad rahalised vahendid). Hageja seab kahtluse alla ja väidab, et tegelikult ei saanud kostja I kostjalt II 110 500 või 110 000 eurot; Kostja II sai ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ja täitmise tulemusel lahusvarasse kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY, mille väärtus on vähemalt 250 000 eurot (lisanduvad kostja II arvelduskontodel ühisvaraks olevad rahalised vahendid). Ühisvara jagamise lepingus toodud ühisvara jagamisel võrdsetes osades vastavalt PKS § 37 lg-le 3 oleks kostja I saanud vara väärtuses vähemalt 140 000 eurot. Kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY (ligikaudne väärtus on 250 000 eurot) osas oleks Kostja I osa väärtus olnud vähemalt 125 000 eurot. Kinnistu registriosa numbriga CCCCCCCC (ligikaudne väärtus 30 000 eurot) osas oleks kostja I osa väärtus olnud ligikaudu 15 000 eurot. Siinjuures jäävad arvestamata kostja I ja kostja II arvelduskontodel ühisvaraks olnud rahalised vahendid. Seega oleks kostja I saanud lahusvara hulka vara väärtuses vähemalt 140 000 eurot. Ühisvara jagamise lepingu alusel on kostja I saanud vara ligikaudse väärtusega 30 000 eurot. Ülaltoodule tuginedes ning lähtuvalt

§ 190

p-st 2 (alternatiivselt

§ 190

p-st 1) ja § 187 lg-st 1 taotleb hageja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Alternatiivseltjärjestatult taotleb hageja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist

§ 187lg 1 ja § 188 lg-te 1-3 alusel.

1. Hagejal ei ole kostja II nõusolekut sissenõude pööramiseks ühisvarale. Samuti ei ole kostja II vastutusotsuse adressaat ega muu täitedokumendi adressaat, millest tuleneks sama maksunõue. Nimelt on hagejal üksnes kostjat I kohustav täitedokument, mitte täitedokument mõlema abikaasa vastu. Seega on ühisvara jagamise hagi esitamine antud juhul lubatud. Kinnistusraamatu kannete kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks on vajalik, et kohtuotsus sisaldaks kostja I, kostja II ja kostja III kohustusi andma nõusolekuid/tahteavaldusi, mis võimaldavad kinnistusraamatu kandeid kustutada ja muuta. Hageja taotleb kohustada kohtuotsusega vastavalt kostjat I, kostjat II ja kostjat III andma tahteavaldused kinnistusraamatus kannete kustutamiseks ja muutmiseks, ühisvara ühisuse lõpetamiseks ning vara realiseerimiseks.
2. Hageja asub seisukohale, et kostja IV kasuks seatud hüpoteek summas 3 000 000 krooni on varjatud omanikuhüpoteek ehk „tühi“ hüpoteek. Käesoleva tuvastushagi esemeks on kostja II ja kostja IV vahel õigussuhte (ja vastavalt kostja IV kasuks seatud hüpoteegiga tagatud kohustuste) puudumise tuvastamine. Nimelt taotleb hageja tuvastada, et hagiavalduse menetlusse võtmise seisuga ei ole kostja II ja kostja IV vahel õigussuhet (eelkõige võlaõiguslikke laenulepinguid), 8 2-22-3484 millest tulenevad kostja II nii sissenõutavaks muutunud kui muutumata kohustused kostja IV vastu on tagatud kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY kolmandale järjekohale seatud hüpoteegiga hüpoteegisumaga 3 000 000 eurot kostja IV kasuks. Hageja asub seisukohale, et kostja IV kasuks seatud hüpoteek on varjatud omanikuhüpoteek („tühi“ hüpoteek). Alternatiivseltjärjestatult on tegemist osaliselt varjatud omanikuhüpoteegiga, arvestades muu hulgas hüpoteegi seadmise aega ja asjaolusid, kostja IV sissetulekut hüpoteegi seadmise ajal ning seda, et väidetav laenuleping, millest tulenevaid kohustusi hüpoteek tagab, on vastavalt ühisvara jagamise lepingu punktile 1.
3. muutmata. Juhul, kui käesoleva tuvastushagi menetlemise tulemusena tuvastatakse (kostja IV jaoks õiguslikult siduvalt), et kinnistut registriosa numbriga YYYYYYYY koormav kolmandale järjekohale seatud hüpoteek kostja IV kasuks ei taga hagiavalduse menetlusse võtmise seisuga ühtki kostja II kohustust, on kinnistu hind täitemenetluses (ja vastavalt pankrotimenetluses) algusest peale kõrgem (õiglane ja tegelikule olukorrale vastav), hageja nõue kostja I vastu saab rahuldatud suuremas summas.
4. Hageja 06.07.2022 täiendava seisukoha järgi kostjate vastuväide nõude väidetava puudumise kohta ei ole käesloleva tsiviilasja menetlemisel asjakohane. Hagejal on kostja I vastu kehtiv täitedokument (vastutusotsus), mis ei ole kehtetuks tunnistatud ja mis on sundtäidetav

§ 2lg 1 p 12 alusel.

MKS § 105 lg 6 esimese lause kohaselt tasutakse või tasaarvestatakse maksukohustuslase rahalised kohustused kohustuste tekkimise järjekorras. MKS § 105 lg 7 sätestab, et MKS § 105 lg-s 6 sätestatud kohustuste täitmise järjekorda ei arvestata, kui maksuhalduri haldusaktist (§-d 95 ja 111) tuleneb erinev rahalise kohustuse tasumise tähtpäev. Sellisel juhul võetakse tasumisel aluseks maksuhalduri haldusaktis määratud tähtpäev. Nimelt sätestab MKS § 105 lg 7 erisuse MKS § 105 lg-s 6 sätestatud järjekorrast. MKS § 105 lg-s 6 sätestatud kohustuste täitmise järjekorda ei arvestata, kui maksuhalduri haldusaktist (MKS §-d 95 ja 111) tuleneb erinev rahalise kohustuse tasumise tähtpäev. MKS § 105 lg 7 teeb selgesõnalise viite MKS §-le

1. MKS § 95 käsitleb haldusaktina maksuotsust, millega MKS § 92 kohaselt määratakse maksukohustuse suurus kindlaks esmakordselt. Nii määratakse maksuotsuse tegemisel maksu tasumise tähtaeg kindlaks vastava otsuse kui haldusakti alusel. Sellisel juhul võetakse tasumisel aluseks maksuhalduri haldusaktis määratud tähtpäev. Maksuotsusega määras hageja Marsalis Metall OÜ-le (pankrotis) kooskõlas MKS § 95 lg-ga 5 tähtaja maksuotsusega määratud maksukohustuste täitmiseks, milleks on 30 päeva maksuotsuse kättesaamisest arvates. Kuivõrd maksuotsus väljastati 13.11.2018, ei saanud maksuotsusest tuleneva rahalise maksukohustuse täitmise tähtpäev olla varem kui 13.12.
2. 01.08.2019 tasaarvestas Hageja Marsalis Metall OÜ (pankrotis) ettemaksekonto jäägi (1 582 019,18 euro) ulatuses maksustamisperioodide 08.2017 kuni 07.2018 eest (vabatahtlikult) deklareeritud (mitte maksuotsusega täiendavalt määratud) maksukohustused, mille tasumise tähtpäev oli vastavalt maksuseadustes sätestatule ajavahemikul 09.2017-08.
3. Kuivõrd 01.08.2019 tasaarvestatud maksukohustuste täitmise tähtpäevad (ajavahemik 09.2017-08.2018) on maksuotsusega määratud maksukohustuste täitmise tähtpäevast saabunud varem (kõigi maksuotsusega määratud maksukohustuste täitmise tähtpäev MKS § 105 lg 7 tähenduses on mitte varem kui 13.12.2018), ei ole hageja eksinud maksukohustuste täitmise järjekorra vastu ning kostjate väide ebaõigesti teostatud tasaarvestuse kohta on tagajärjetu.
4. Hageja täitetoimingute tegemist tuleb käsitleda täitemenetluse alustamisena ja seega täitemenetluse läbiviimisena. Täitemenetlus algab MKS § 130 lg-s 1 nimetatud täitetoiminguga. Nimetatut kinnitab ka MKS § 130 lg 1 sõnastus, mille kohaselt juhul, kui kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud maksuhalduri haldusaktis või MKS § 128 lg 4 p-s 2 või 3 nimetatud lahendis määratud tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras sissenõudmist. Maksuhalduril on kohustus talle seaduse alusel antud õiguste piires mitte ainult olemasolevaid 9 2-22-3484 nõudeid täita, vaid ka takistada uute kohustuste tekkimist (kohtutäituri ametitoimingud on tasulised, maksuhalduri täitetoimingute eest tasu ei võeta). Seega kohaldamisele ei kuulu

§ 24

lg 2, mille kohaselt loetakse täitemenetlus alanuks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Sama õiguslik käsitlus on läbivaieldud tsiviilasjas nr 2-19-

1. Arvestada tuleb sedagi, et kostja I vastu on aastal 2020 algatatud kaks täitedokumendi täitmise menetlust, milles ei õnnestu nõudeid sundtäita.
2. Hageja peab vajalikuks juhtida tähelepanu, et hageja on hagiavalduse punktis 2.
3. sedastanud, et kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY väärtus on vähemalt 250 000 eurot. Kõrvalasuv elamu (milline on varem ehitatud ja milline on hageja hinnangul mitterahuldavas seisukorras: ehitusaasta 1937, oli müügil hinnaga 287 000 eurot. Kinnistu turuhinda saab tõendada teiste samas piirkonnas asuvate kinnistute hindade alusel. Arvestada tuleb sedagi, et vastavalt ühisvara jagamise lepingu punktile 1.11.1 sai kostja II lahuvaraks mitte ainult kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY, vaid ka koduse sisustuse esemed, mille täpne väärtus on tuvastamata, kuid vaieldamatult positiivne.
4. Isegi siis, kui nõustuda kostjate seisukohaga, et kostja II on kostjale I hüvitise sularahas tasunud, arvestada tuleb sedagi, et ühisvara jagamise lepingu punkti 1.11.3 järgi on ühisvara jagamise lepingu esemeks kostja I ja kostja II arveldus- ja muudel kontodel asuvad rahasummad, mis jäävad selle abikaasa lahusvaraks kelle nimele vastavad kontod on registreeritud. Seega ei olnud sularaha ühisvara jagamise lepingu esemeks. Juhul, kui kostja II tasus kostjale I hüvitise ühisvara jagamise lepingu alusel sularahas, tuleb eeldada, et tegemist on kostja I ja kostja II ühisvarasse kuuluva sularahaga. Sisuliselt toimus sellisel juhul mitte hüvitise tasumine, vaid ühisvara hulka kuuluva sularaha kui vallasasja valduse üleandmine.
5. Kostjad asuvad seisukohale, et faktiline asjaolu, kas kostja II päriselt ka hüvitise tasus, ei mõjuta küsimust ühisvara jagamise lepingu võimalkust võlausaldajate huvide kahjustamisest. Isegi, kui kostja II ei oleks hüvitist tasunud, ei annaks see alust tunnistamaks ühisvara jagamise leping kehtetuks. Kostjal I oleks lepingust tulenev nõudeõigus. Hageja kostjate käsitlusega ei nõustu. Täitemenetluses on sissenõude pööramine võlgniku nõudele komplitseeritum kui sissenõude pööramine võlgniku kinnisvarale. Nõude rahuldamise muutub komplitseeritumaks muu hulgas

§ 118

lg 1 alusel esitatava hagi aeganõudev ja kulukas menetlemine, samuti erinevad vastuväited, sh nt aegumise vastuväide. Samuti ka keelumärke tühistamise korral ei ole välistatud, et kostja II võõrandab kinnisvara edasi, mis võib oluliselt mõjutada nõudele sissenõude pööramise tulemuslikkust. Kostjale I võib kuuluda seega selline nõue, mille nominaalväärtuses rahaks tegemise võimalikkuses on piisavalt alust kahelda ja mille maksmapanekule võidakse esitada ka sisulisi vastuväiteid. Vaidlusaluse tehinguta (ühisvara jagamise lepinguta) oleks hagejal suure tõenäosusega võimalik rahuldada oma nõue suuremas ulatuses. Lisaks ei pea sissenõudja kahjuks eeldama, et kostjal II on mingit muud (raskemini võõrandatavat) vara peale kinnisvara. 18. Hageja ei ole ühisvara jagamise lepingu pool, kellel tekib kohustus kehtetuks tunnistatud lepingu alusel väidetavalt saadu hüvitamiseks – hageja ei ole kohustatud isikuks kostja II suhtes. VÕS § 110 lg 5 annab võimaluse esitada ajutise vastuväite võlasuhte teise poole ehk kostja I, mitte aga hageja vastu.

§ 195

lg 1 sätestab et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust korraldava kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Hageja ei ole võlasuhtes kostjaga II. Ülaltoodule tuginedes on kostja II poolt VÕS § 110 lg 5 alusel esitatud ajutine vastuväide antud juhul tagajärjetu. 10 2-22-3484

1. Kostja I ja kostja II on abielus alates 19.08.1998 ning kostja I ja kostja II vahel oli kuni 17.01.2019 varaühisus. Kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ oli vastavalt hagi vastuse lisas 15 toodule soetatud 30.12.1999, seega abielu ja varaühisuse varasuhte ajal. Veelgi enam, hagiavalduse lisadest 32-33 järeldub, et vaidlusalune korteromand on renoveeritud, omab uut torustikku, (sisse ehitatud) köögimööblit jms. Ei ole eluliselt usutav, et vaidlusalune korteriomand sai renoveeritud enne kostja I ja kostja II abielu sõlmimist. Seetõttu peaksid alternatiivseltjärjestatult (juhul, kui kohus peaks leidma, et vaidlusalune korteriomand kuulub kostja II lahusvara hulka, millega hageja ei nõustu ja millele ta vaidleb vastu) kohalduma PKS § 27 lg 3 ja §
3. Hageja nõustub kostjatega, et hagiavalduse lisas 31 toodud väljavõte Maa-ameti hinnastatistika veebilehelt ei ole tsiviilasja asjaolusid arvestades asjakohane (hinnastatistika ajavahemiku 01.01.-31.12.2021 eest). Vaidlusaluse korteriomandi väärtuseks tehingu tegemise ajal tuleb pidada ligikaudu 52 099,93 eurot.
4. Tehingu notariaalsel tõestamisel erapooletu notar lähtuvalt TõS § 18 lg-st 1 muu hulgas selgitab välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve (s. o notari hoiatus- ja nõustamisfunktsioon). Kostja II kinnitas tagasivõidetavas lepingus, et vaidlusalune kinnistu kuulub kostja I ja kostja II ühisvara hulka. Miski ei viita, et notar oleks tehingu tõestamisel rikkunud nõustamis- või selgitamiskohustust. KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
5. Kostjad C, X, Phoenix Invest OÜ, Y esitasid 01.06.2022 hagivastuse, mille vaidlesid nende vastu esitatud nõuetele täies ulatuses vastu. Hageja väidete kohaselt on vastutusotsusest tuleneva ja sissenõutavaks muutunud rahalise maksukohustuse saldo 09.03.2022 seisuga 745 456,91 eurot. Sellised väited on ebaõiged ning tegelikult ei ole hagejal kostja I vastu sissenõutavaks muutunud nõuet. Seisuga 04.01.2019 oli Marsalis Metall ettemaksukonto jääk 1 582 019,18 eurot. 08.01.2019 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-19-13 andis Tallinna Halduskohus hagejale loa täitmist tagavate toimingute sooritamiseks kostja I suhtes. 13.11.2019 väljastati kostjale I vastutusotsus, millega hageja kohustas kostja I tasuma solidaarselt Marsalis Metalliga maksuvõla summas 1 857 698,85 eurot. Sissenõutav maksuvõlgnevus puudutab Marsalis Metallile maksuotsusega määratud maksukohustust. Vastutusotsusega kohustati hagejat tasuma maksuvõlgnevus 30 päeva jooksul. Vastutusotsus sisaldas sundtäitmise hoiatust. 25.02.2021 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-19-1592 tühistas Tallinna Ringkonnakohus maksuotsuse ja vastutusotsuse osaliselt. Kohtuotsuse kohaselt jäi maksuotsus jõusse käibemaksu ning 33 töötaja tööjõumaksude osas ning tunnustati hageja nõuet Marsalis Metall pankrotimenetluses vastavas ulatuses teise järgu nõudena. Kohtuotsus jõustus 21.06.
6. Praegusel juhul on Marsalis Metall maksuotsusest tulenev maksukohustus täies ulatuses tasaarvestatud 01.08.2019 Marsalis Metall ettemaksukonto jäägi, s.o 1582 019,18 euro ulatuses. Tasaarvestus on toimunud kattuvas osas, arvestades, et maksuotsusest tulenev maksuvõlgnevus vähenes Tallinna Ringkohtu 25.02.2021 otsuse tulemusena ca 62%-i võrra. Marsalis Metall on praeguse seisuga (kui tsiviilasjas nr 2-1911842 jõustub lahend praegusel kujul) täitnud oma ja kostja I solidaarkohustuse hageja ees. Hageja ei saa nõuda mitmekordselt sama kohustuse täitmist ega sel põhjusel õigustada abikaasade tehingute tagasivõitmist ja ühisvara jagamist. 11 2-22-3484
7. Ebaõiged ja tõendamata on hageja väited justkui hageja nõue ei oleks rahuldatud või oleks alust eeldada, et sissenõude pööramine ei viiks nõude rahuldamiseni. Kuivõrd kohustus on tegelikult täidetud, ei ole hagejal kostja I vastu nõuet, mille saldo oleks 745 456,91 eurot. Järelikult ei saa selle summa järgi luua ettekujutust, justkui kostja I varad ei kataks ära hageja väidetavad nõuet. Olukorras, kus hagejal ei ole sissenõutavaks muutnud nõuet, kuid kostjale I kuuluvate varade väärtus on vähemalt 140 000 eurot, puudub alus kostjate I-III suhtes nõuete esitamiseks ja kostjate I ja II ühisvara jagamiseks.
8. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et hageja ei ole pöördunud täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri poole, olles seda teinud nt muudes kohtuasjades. Seega pole täidetud PKS § 33 lg 3 II lause ning

§ 14

lg 2 järgse ühisvara jagamise hagi esitamise eeldus – hageja ei ole sissenõudja

§ 5lg 1 tähenduses.

Hageja ei ole pöördunud kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks, st hageja ei ole saanud ka esitada kostjate I ja II vastu abikaasade ühisvara jagamise hagi. 25. Ühisvara jagamise lepinguga jagasid kostjad I ja II osa ühisvara selliselt, et korteriomand registriosa nr YYYYYYYY (Xxx

1. xx)väärtusega 250 000 eurot sai kostja II lahusvaraks ning kinnisasi registriosa nr CCCCCCCC (Xxx
2. xx)väärtusega 30 000 euro sai kostja I lahusvaraks. Tegemist on kinnistute väärtustele vastavate hindadega. Lisaks võttis kostja II kohustuse väärtuseliselt enamsaadu eest tasuda kostjale I hüvitiseks kokku 110 500 eurot. Kostja II on oma kohustused kostja I ees täitnud. Hageja ei ole hagis vaidlustanud asjaolu, et kinnistu registriosa nr YYYYYYYY väärtus oli ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel 250 000 eurot, nagu on märgitud ühisvara jagamise lepingu p-s 1.1.1.20. Järelikult ei pea kostjad hakkama eraldi ja uuesti tõendama selle kinnisasja väärtust ning lähtuda saab ühisvara jagamise lepingus märgitud väärtusest. Hageja ei ole hagis vaidlustanud asjaolu, et kinnistu registriosa nr CCCCCCCC väärtus oli ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel 30 000 eurot, nagu on märgitud ühisvara jagamise lepingu p-s 1.1.2.21. Järelikult ei pea kostjad hakkama eraldi ja uuesti tõendama selle kinnisasja väärtust ning lähtuda saab ühisvara jagamise lepingus märgitud väärtusest. Hageja on hagiavalduses esitanud alusetu spekulatsiooni justkui ühisvara jagamise lepinguga oleks kostja I loobunud olulisest osast oma ühisvarast muuhulgas seetõttu, et kostjad I ja II otsustasid jagada kontodel olevad rahalised vahendid nii, et kummagi abikaasa lahusvaraks saavad nende nimel registreeritud pangakontodel olevad rahalised vahendid. Kostjad hageja alusetute ja tõendamata väidetega ei nõustu. 26. Hageja on hagiavalduse p-s 1.24 välja toonud, et kostja I arvelduskontodel oli kuus päeva pärast ühisvara jagamise lepingu sõlmimist, s.o 20.12.2019 seisuga kokku 1382,92 eurot alljärgnevalt: 1) Nordea Bank AB Eesti filiaalis 114,52 eurot; 2) AS-s Swedbank 1268,40 eurot; 3) Coop Pank AS-s 0 eurot. Kostja I selgitab, et see suurusjärk on enam-vähem õige. Ühisvara jagamise lepingu sõlmimise, s.o 16.12.2019 seisuga oli kostja I kontodel kokku 1 281,21 eurot alljärgnevalt: AS Swedbank 1 268,40 eurot, Luminor Bank AS 12,81 eurot. Hageja on alusetult väitnud, et kostja II arvelduskontol oli ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel oluliselt rohkem rahalisi vahendeid. Hageja väited on ebaõiged ja oletuslikud. Kostja II nimel registreeritud arvelduskontodel oli 16.12.2019 seisuga rahalisi vahendeid kokku 2949,27 eurot alljärgnevalt: Coop Pank AS 563,92 eurot, Luminor Banks AS 1 515,05 eurot, Luminor Bank AS, krediitkaart 3,73 eurot, Luminor Bank AS, reservhoius 407,85 eurot, AS Swedbank 331,73 eurot, AS Swedbank 126,99 eurot. Kostja I ja kostja II arvelduskontodel olevate rahaliste vahendite erinevus oli ühisvara jagamisel kokku kõigest 1 668,06 eurot, st arvelduskontodel olevate rahaliste vahendite jagamise kokkulepe oli kõigest 834,03 eurot kostja II kasuks. Tegemist on ebaolulise erinevusega. See ei muuda ei eraldisesivalt ega koostoimes teiste varaesemete jagamisega ühisvara 12 2-22-3484 jagamise lepingut kostja I jaoks kahjulikuks ega anna alust järelduseks, et kostja I oleks olulisel määral oma varast või ühisomandi osast loobunud. Samuti tuleb arvestada, et ühisvara jagamise lepinguga seonduvad kulud kandis täielikult kostja II. Kostja II tasus notari tasusid kokku 1029,12 eurot. Järelikult on poolte ühisvara lepingu järgsed tulud-kulud tegelikult täiesti võrdsed. Ühisvara jagamise lepinguga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud, kuna ühisomandi ja mõlema kinnisasja ja kontodel olevate vahendite jagamisel ei ole kostja I olulisel määral oma varas või osast ühisvarast loobunud. 27. Ühisvara jagamise lepinguga võttis kostja II endale kohustuse tasuda kostjale I hüvitis summas 110 500 eurot. Hüvitise tasumise puhul on tegemist õiguspraktikas aktsepteeritud viisiga ühisvara jagada. 110 500 eurost, millise summa pidi kostja II hüvitama kostjale I, oli kostja II tasunud kostjale I ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ajaks 60 600 eurot. Mida kostja I on kostjalt II saadud rahaga teinud, ei puuduta kostjat II ega ole ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise aluseks. Lisaks 60 600 euro tasumisele on kostja II tasunud kostjale I pärast ühisvara jagamise lepingu sõlmimist 19.12.2019 ka ülejäänud osa hüvitisest, s.o 49 400 eurot. Kostja I on kinnitanud 60 600 euro saamist ühisvara jagamise lepingu p-s 1.15 ning 49 400 euro saamist 19.12.2019 aktis, mille on lisaks veel tunnistajatena allkirjastanud G ja Ü. Seega on kostja I saanud kostjalt II hüvitisena kokku 110 000 eurot (60 600 + 49 400). Järelikult on ühisvara jagamise lepingu järgselt kostja I saanud varalisi hüvesid 140 000 eurot (30 000 + 110 000) ning kostja II samuti 140 000 eurot (250 000-110 000). Lisaks eelnevale rõhutvad kostjad, et faktiline asjaolu, kas kostja II päriselt ka hüvitise tasus, ei mõjuta küsimust ühisvara jagamise lepingu võimalikust võlausaldajate huvide kahjustamisest. Isegi kui kostja II ei oleks hüvitist tasunud (millise seisukoha on kostjad ümber lükanud ja tõendanud), nt oleks selle tasumisest keeldunud vms, ei annaks see alust tunnistamaks ühisvara jagamise leping kehtetuks. Kostjal I oleks lepingust tulenev nõudeõigus ning kui kostja I ei ole seda maksma pannud, kuigi kostjal II on olemas rahalised vahendid ja vara, ei anna see alust etteheidete tegemiseks ühisvara jagamise lepingu osas. 28. Hageja on hagis asunud tegema kostjatele etteheiteid seoses hüpoteegi kustutamata jätmisega, pidades kinnistule registriosa nr YYYYYYYY I järjekohale Lunimor Bank AS-i kasuks seatud hüpoteeki „varjatud omanikuhüpoteegiks“ ning pidades seda kostjatele etteheidetavaks. Hageja etteheited on alusetud ja eluvõõrad. Kinnisasja omanikul ei ole kohustust vormistada hüpoteek ümber omanikuhüpoteegiks. Puudub igasugune mõistlik põhjendus ja vajadus asuda kinnistusraamatus muutma või kustutama olemasolevat hüpoteeki, kui omanikul puudub kavatsus kinnisasi edasi võõrandada. Omanikul võib tekkida vajadus olemasolevat hüpoteeki tulevikus kasutada tagatisena. Hüpoteegi seadmine on kulukas. Hüpoteegi, mille põhisumma suuruseks on 690 000 krooni, s.o 44 099 eurot, kustutamisel oleks tehinguväärtuseks 29 370 eurot, millelt tuleks NoTS § 22 lg-s 1 sätestatud tabeli kohaselt tasuda notari tasu 51 eurot. Hüpoteek summas 3 000 000 krooni on kantud Kostja IV antud laenu tagatiseks ning tegemist on reaalse kohustuse ja hüpoteegiga. Tegemist ei ole „tühja hüpoteegiga“, nagu kostjad I-II on ka ühisvara jagamise lepingus märkinud. 29. Puudub vaidlus, et kostjate I ja II vahel lõppes ühisvararežiim 17.01.2019. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et ühisvara jagamise leping tuleb unistada kehtetuks, on sellel olulised materiaalsed tagajärjed kostjale II. Kostja II on tasunud kostjale I 110 000 eurot. Samuti on kostja II tasunud ühisvara jagamise lepingult notari tasu summas 1029,12 eurot. Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tekib kostjal I kohustus need summad kostjale II hüvitada. Kostja II esitab täitmisest keeldumise vastuväite VÕS § 110 lg 5 alusel. Enne 13 2-22-3484 kui kostja I ei ole kostjale I üleantud summasid kostjale II tagastanud, ei saa ka kohus asendada kohtuotsusega kostja II nõusolekut kinnistusraamatus kannete muutmiseks. 30. Kuigi hageja on esitanud kinnisasja nr ZZZZZZZZ üleandmise lepingu tagasivõitmiseks, ei ole hageja kostja II võlausaldajaks ega oma kostja II suhtes täitedokumenti. Kostjad on seisukohal, et kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ on mitterahalise sissemakse lepinguga üle andnud kostja II ning kostja I tahteavaldustest selle tehingu tegemine ei sõltunud. Tegemist oli kostja II lahusvarasse kuuluva kinnisasjaga, mille käsutamine ei sõltunud kostjast I. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega ka tõendanud, et korteriomand registriosa nr ZZZZZZZZ kuulus kostjate I ja II ühisvarasse. Kostja I on 03.09.2019 mitterahalise sissemakse hindamise akti p-s 1 märkinud, et mitterahalise sissemakse esemeks olev korteriomand kuulub kostja II ainuomandisse. Samuti on kostja I 03.09.2019 kostja III ainuosaniku otsuses märgitud, et uue osa märkis otsuse tegemise järgselt, s.o 03.09.2019 kostja II, kes kohustub uue osa eest tasuma kostjale III mitterahalise sissemaksena kostja II omandisse kuuluva kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ, mille väärtus on 30 000 eurot. Kostjad juhivad tähelepanu, et kinnisasi registriosa nr ZZZZZZZZ kuulus kostjale II juba enne abielu sõlmimist kostjaga I. 02.05.1997 võõrandas Kostja II ajutiselt kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ. Hiljem, s.o 30.12.1999 omandas kostja II uuesti kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ. Kostja omandas kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ oma lahusvara arvelt. Seega ei kuulunud mitterahalise sissemakse üleandmise esemeks olev korteriomand (kinnisasi registri osa nr ZZZZZZZZ) üleüldse kostjate I ja II ühisvara hulka. Kuigi 18.12.2019 korteriomandi üleandmise lepingus oli märgitud, et korteriomandi registriosa nr ZZZZZZZZ väärtus on 30 000 eurot, on hageja seisukohal, et korteriomandi registriosa nr ZZZZZZZZ tegelik väärtus oli kõrgem. Hageja hinnangul ei olnud väärtus mitte 30 000 eurot, vaid 62 000-73 371,28 eurot. Kostjad hageja väidetega ei nõustu. 30 000 eurot vastab turuhinnale ning vastupidised väited on ebaõiged ja tõendamata. Olukorras, kus kinnisasi registriosa nr ZZZZZZZZ oleks kuulunud kostjate ühisvara hulka, ei ületaks kostjale I langev osa ka kõige paremal juhul 15 000 eurot. Eelduslikult oleks tegemist aga oluliselt väiksema summaga. Tegemist ei ole summaga, mis oluliselt mõjutaks hageja nõude täidetavust. 31. Kostja I ei ole teinud teadlikult sissenõudja huve kahjustavat tehingut. Hageja vastupidised oletused ja väited on ebaõiged ning täielikult tõendamata. Asjaolu, et korteriomani üleandmise tehing on lõpuks sõlmitud 18.12.2019, s.o kaks päeva pärast vastutusotsusega määratud vabatahtliku täitmise tähtaega, ei oma tähtsust ega viita, justkui tegemist oleks tehinguga, millega kostja I oleks teadlikult kahjustanud võlausaldajate huve. oleks takistada vastutusotsuse täitmist vms. Kostja III tolleaegne ainuosanik kostja I otsustas juba 03.09.2019 suurendada Kostja III osakapitali. Kostja III ainuosaniku otsus ning vara hindamise akt on digitaalselt allkirjastatud oluliselt enne vastutusotsuse tegemist ning selle kostja I lepingulisele esindajale kätte toimetamist. Seega on ebaõiged ning oletuslikud hageja väited, justkui 18.12.2019 korteriomandi üleandmise leping oleks tingitud vastutusotsusest. kostja I lähtus teadmisest, et kinnisasi registriosa nr ZZZZZZZZ kuulub kostja II lahusvara hulka. Samamoodi lähtus sellest teadmisest ka kostja II. Oletuslik ning täielikult põhjendamata on hageja väide, et kostja I oli kalkuleeriv ning arvestas, et kuni 16.12.2019 on vastutusotsuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, mil hageja ei taotle kostjate I ja II ühisvara jagamist. Hageja ei ole taotlenud ühisvara jagamist ka kaks ja pool aastat pärast 18.12.2019 korteriomandi üleandmise lepingu sõlmimist. Samuti ei oleks korteriomandi üleandmise lepingu tegemine kuidagi takistanud hagejal esitada tehingu tagasivõitmise ja ühisvara jagamise hagi esitamist. 32. Kostjad ei vaidle, et kostja II (abikaasa) ja kostja III (ainuomandis ja juhitav juriidiline isik) 14 2-22-3484 on vastavalt PankrS § 117 lg 1 p 1 ja PankrS § 117 lg 3 ning

§ 188lg 3 tähenduses iseenesest kostja I lähikondsed.

Eelnev siiski ei tähenda, et täidetud oleks

§ 188

lg-s 1 sätestatud eeldus, mille kohaselt teine pool teadis või pidi tehingu tegemise ajal teadma, et võlgnik teeb teadlikult võlausaldajaid kahjustava tehingu. Esiteks, kostja II ei olnud teadlik ega ka pidanud teadma, et kostja I teeb teadlikult tehingu, millega kahjustatakse kostja I sissenõudja huve. Sarnaselt kostjaga I lähtus ka kostja II teadmisest, et kinnisasi registriosa nr ZZZZZZZZ kuulub kostja I ainuomandisse ning et kostja II võib seda kinnisasja käsutada vastavalt enda vabale tahtele. Ka 03.09.2019 märkimisõigust teostades lähtus kostja II sellest teadmisest. Kostjad on eespool selgitanud, et ka nii kostja III ainuosanikuotsus kui ka vara hindamise akt käsitlevad kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ ainuomanikuna kostjat II. Seega ei olnud kostjal II teadmist, et tehinguga kahjustatakse sissenõudjate huvisid. Hoolimata asjaolust, et 18.12.2019 aasta korteriomandi üleandmise lepingus on notar märkinud, et kinnisasi kuulub ühisvara hulka, on selline seisukoht ebaõige. Eelduslikult lähtus notar korteriomandi omandamise hetkest, kuid see ei loo ega tekita tegelikku ühisomandit. Samuti on tavapärane, et notarid nõuavad tehinguks abikaasa nõusolekut, kuigi see ei ole tegelikult vajalik ega nõutav, kuna varaese ei kuulu ühisvara hulka. Teiseks, kostja II teadis seda, et kinnisasja nr ZZZZZZZZ koormab ulatuslik rahaline kohustus, mis vähendab oluliselt kinnisasja väärtust. Kostja II ei pidanud võimalikuks, et sellises olukorras võiks tehing olla kuidagi sissenõudjate huvisid kahjustav, rääkimata sellest, et seda oleks tehtud teadlikult. Kolmandaks, kostjale III omistatakse kostja I teadmised (TsÜS § 31 lg 5). Seega eespool kostja I kohta märgitu kehtib ka kostja III suhtes.

1. Hageja esitas kostja IV vastu tuvastushagi, et teha kindlaks, kas kostja IV kasuks kostja II kinnisasjale seatud hüpoteek on nn „tühi hüpoteek“ või mitte. Hageja ei ole õiguslikku huvi põhistanud. Esiteks tugineb hageja vääralt Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-190-15 ja tuletab selle järgi endale ebaõigesti õigusliku huvi. Teiseks ei ole hageja väited nn „tühja hüpoteegi“ kohta tõendatud ning isegi nende väidete õigsust eeldades ei saa tal tuvastushuvi olla. Kolmandaks ei saa õiguslik huvi seisneda abstraktses vajaduses saavutada õigusselgus ja vältida tulevikus kõikide mõeldavate vaidluste tekkimist. Muuhulgas puudub kostja IV vastu esitatud hagil mistahes mõistlik seos hageja poolt kostjate I ja II vastu esitatud hagidega. Esiteks, hageja väidab, et 20.10.2010 hüpoteegi seadmise leping on sõlmitud ajal, kui hageja esitas kinnistusavalduse kinnisasja registriosa nr YYYYYYYY koormamiseks kohtuliku hüpoteegiga. Tegelikkuses nähtub kinnistusraamatust, et hageja kasuks seatud hüpoteek oli
2. järjekohal (tänaseks kustutatud) ja kostja IV kasuks seatud hüpoteek oli veel hageja hüpoteegi kehtivuse ajal
3. järjekohal. Kui hüpoteek oleks realiseeritud, ei oleks kostja IV kasuks seatud hüpoteegist niikuinii olnud kasu, kuna hageja kasuks seatud hüpoteek oli ühe järjekoha võrra eespool. Üksnes asjaolu, et 20.10.2010 leping sõlmiti pärast hageja kandeavalduse tegemist, ei tähenda, et tegemist oleks nn „tühja hüpoteegiga“. Teiseks, hageja on seisukohal, et kostja IV brutotöötasu oli
4. aastal ligikaudu 21 000 krooni kuus. Hageja hinnangul ei võimaldanud selline sissetulek kostjal IV anda laenu. Tegemist on pelgalt hageja põhjendamata arvamusega, mille üldine eesmärk jääb arusaamatuks. Kostja IV sissetulek
5. aastal ei võimalda teha järeldust, et ta ei saanud anda kostjale II laenu. Kostja IV ei pidanudki andma kostjale II laenu oma 2010 aasta brutopalgast. Vastupidine eeldus ei ole millegagi põhjendatav. Laenulepingu sõlmimine kostja II ja kostja IV vahel on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt nende õigus ja vaba valik. Kolmandal isikul ei ole õiguslikku huvi seada kahtluse alla, kas ja kui jah, siis mis summas laenu antakse, kas lepingupool on üldse võimeline laenu andma ja kuidas laenulepingu sõlminud pooled kokkulepet täidavad. Lisaks ei taga kostja IV kasuks seatud hüpoteek ainult ühte nõuet, vaid ka kostja II tulevikus tekkivaid kohustusi. Seega hageja arvamus, et kostja IV sissetulek ei võimaldanud anda kostjale II laenu, on asjassepuutumatu ega tõenda nn „tühja hüpoteegi“ seadmist. Kolmandaks, asjaolu, kas 15 2-22-3484 tegemist on „tühja hüpoteegiga“ või mitte, selgitatakse välja võimalikus täitemenetluses ja seal hagita menetluses toimuvas kohtumenetluses, nagu hageja on ise viidanud. Neljandaks ei ole hageja väitel kostja IV elukutseline laenuandja. Kostja IV eriala ei väära kostja II ja kostja IV õigust sõlmida laenuleping ja selle tagamiseks hüpoteek seada. Laenu andmiseks ei pea olema elukutseline laenuandja. Hageja oletus, et üksnes elukutselised laenuandjad võivad laenu andja ja/või hüpoteeke seada on eluvõõrad ja meelevaldsed. Teise isiku tuttavaks olemine Facebookis ei anna alust väita, et tegemist on lähikondsete isikutega PankrS § 117 lg 3 tähenduses. Sellist hüpoteeki ega terminit nagu „varjatud omanikuhüpoteek“ ei eksisteeri. Sõnaga „varjatud“ on hageja üritanud luua negatiivset kuvandit olukorrale, kus kinnisasjal lasub hüpoteek, kuid omanik ei ole pidanud vajalikuks seda omanikuhüpoteegiks vormistada. Omanikul ei ole kohustust registreerida hüpoteek enda nimele. Samuti ei kahjusta nn „tühi hüpoteek“ kellegi õigusi, kuna hüpoteegil on vara realiseerimisel (pankroti- või täitemenetluses) tähendus üksnes juhul, kui hüpoteegiga on tagatud mõni nõue. Olukorras, kus nõuet ei ole, ei anna hüpoteek hüpoteegipidajale mingeid õigusi. VASTUHAGI ASJAOLUD JA NÕUE
6. Kostjad C ja X esitasid 15.09.2022 Harju Maakohtule vastuhagi ühisvara teisel viisil lõpetamise nõudes. Kostjad I ja II paluvad lõpetada poolte ühisomand kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ osas, jättes kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ X ainuomandisse, pannes X´ale kohustuse hüvitada C´ale 50 % kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ väärtusest, s.o 15 000 eurot; lõpetada C ja X ühisomand kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY osas, jättes kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY X´a ainuomandisse, pannes X´ale kohustuse hüvitada C´ale 50 % kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY väärtusest, s.o 125 000 eurot; õpetada C ja X ühisomand kinnistu registriosa numbriga XXXXXXXX osas, jättes kinnistu registriosa numbriga XXXXXXXX X´a ainuomandisse, pannes X´ale kohustuse hüvitada C´ale 50 % kinnistu registriosa numbriga XXXXXXXX väärtusest, s.o summas 47 500 eurot; lõpetada C´a ja X´a ühisomand kinnistu registriosa numbriga CCCCCCCC osas, jättes kinnistu registriosa numbriga CCCCCCCC X´a ainuomandisse, pannes X´ale kohustuse hüvitada C´ale 50 % kinnistu registriosa numbriga CCCCCCCC väärtusest, s.o 15 000 eurot; kohustada Eesti Vabariiki (Maksuja Tolliameti kaudu) andma nõusolek eelnevalt märgitud tehingute ja kannete tegemiseks, sh kohustada Eesti Vabariiki (Maksu-ja Tolliameti kaudu) andma tahteavaldus kostja menetlusdokumendi resolutsiooni p-s 1.10 sätestatud kannete tegemiseks kinnistu registriosa numbriga XXXXXXXX II jakku.
7. Vastuhagi on esitatud tingimuslikult üksnes juhuks, kui esinevad eeldused tehingute tagasivõitmiseks ja/või ühisvara jagamiseks. Kinnisasi registriosa nr-ga YYYYYYYY on kostja II kodu ning kostjad I ja II ei soovi, et kostja II kodu müüakse avalikul enampakkumisel ja kostja II kaotaks kodu. Ka muude kinnisasjade puhul puudub mistahes õigustus eelistada kinnisasjade avalikku enampakkumist. Mõlemad viisid tagavad võlausaldaja huvide kaitse. Kostjate seisukohal on kinnisasja registriosa numbriga XXXXXXXX väärtus 95 000 eurot ning kostjale I makstava hüvitise suurus 47 500 eurot, kinnisasja registriosa numbriga YYYYYYYY väärtus 250 000 eurot ning kostjale I makstava hüvitise suurus 125 000 eurot, kinnisasja registriosa numbriga CCCCCCCC väärtus 30 000 eurot ning kostjale I makstava hüvitise suurus 15 000 eurot, kinnisasja registriosa numbriga ZZZZZZZZ väärtus 30 000 eurot ning kostjale I makstava hüvitise suurus 15 000 eurot. Hüvitisest kogusummas 202 500 eurot tuleks maha arvestada 110 000 eurot, millise summa on kostja II kostjale I tasunud hüvitisena. Kostja II soovib teha kostjale I makstava hüvitise ja kostja I poolt kostjale II tagastamisele kuuluva summa (110 000 eurot) osas 16 2-22-3484 tasaarvestuse (202 500-110 000).
8. Kostjad I ja II taotlevad, et kohus määraks otsuse täitmise korra selliselt, et kostja II saaks tasuda hüvitise ühe kalendrikuu jooksul alates kostja II kohta omanikukande tegemisest. See periood on vajalik, kui kostjal II peaks tekkima vajadus leida täiendavat finantseeringut kostjale I hüvitise maksmiseks, nt krediidiasutustest laenu võtmine ja selleks vajalike tehingute tegemine. Olukorras, kus omanikukanne on tegemata, võib finantseeringu saamine olla välistatud või oluliselt raskendatud (laenu tingimused on halvemad, sh intress kõrgem). HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE
9. Hageja esitas 30.09.2022 vastuse vastuhagile. Hageja hinnangul vastuhagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Hageja ei võta vastuhagi õigeks ega tunnista tema vastu esitatud nõudeid. Hageja asjakohaseks nõudeks on ühisvara hulka kuuluvate esemete müümine avalikul enampakkumisel kohtutäituri vahendusel ning saadud raha jagamine kostjate I-II vahel võrdsetes osades. Vastuhagis nõutakse aga ühisvara hulka kuuluvate kinnistute registriosa numbritega ZZZZZZZZ, YYYYYYYY, XXXXXXXX ja CCCCCCCC jätmist kostja II ainuomandisse, pannes kostjale II kohustuse hüvitada kostjale I 50% kinnistute väärtusest, arvestades kinnistut registriosa numbriga ZZZZZZZZ koormava hüpoteegi summat ja kostja I vastu esitatud tingimuslikku tasaarvestusavaldust summas 110 000 eurot. Kostja II on lõppkokkuvõttes valmis tasuma hüvitisena nimetatud kinnistute ainuomandisse saamise eest 92 500 eurot (202500110000=92500).
10. Tehingute tagasivõitmise tulemusel tunnistatakse tagasivõidetavad tehingud kehtetuks. Kehtetuks tunnistatud tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärge. Ühisvara jagamisel kostjate I-II taotletud viisil tuleb ühisvarasse kuuluvate esemete väärtus kindlaks määrata ühisvara jagamisele (mitte tagasivõidetavate tehingute tegemisele) võimalikult lähedase seisuga. Nimelt tuleb lähtuda ühisvarasse kuuluva eseme turuväärtusest kohtulahendi tegemise ajal. Selleks tuleb hinnata asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja ühise omaniku osa rahas. Lähtuda tuleb ühises omandis oleva asja kui terviku harilikust väärtusest. Hagiavalduses on asjade hinnangulised väärtused toodud tagasivõidetavate tehingute tegemise või hagi esitamise aja seisuga ja seda tagasivõitmise hagi eelduste täidetuse ja ühisvara jagamise hagi lubatavuse, mitte aga hagiavaldust rahuldava kohtulahendi alusel ühisvara jagamise aja seisuga ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kontekstis.
11. Hageja hinnangul moodustaks kostjale I kuuluva osa väärtus vastuhagis käsitletud kinnistute osas vähemalt 238 685,63 eurot. Seejuures asub hageja seisukohale, et kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY väärtuse hindamine eeldab ekspertiisi läbiviimist, v.a kui kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel kohtutäituri vahendusel. Vastuhagis toodust lähtuvalt on kostja II valmis maksma vaidlusaluste kinnistute tema ainuomandisse saamise eest 92 500 eurot (202500110000=92500). Kuivõrd hostja II pakutud hüvitis summas 92 500 eurot ei ole põhjendatud ega vasta kostja I osale vaidlusaluste kinnistuste väärtusest summas vähemalt 238 685,63 eurot, ei ole vastuhagis taotletud ühisvara jagamise viis antud juhul võimalik ning vastuhagi tuleb juba seetõttu jätta rahuldamata. Isegi siis, kui asuda seisukohale, et kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ väärtuse kindlaksmäramisel tuleb arvestada kinnistut koormava hüpoteegi summat (29 974,50 eurot) ning vastuhagis esitatud tingimuslik tasaarvestusavaldus summas 110 000 eurot ei ole tagajärjetu (hageja tooduga ei nõustu ja vaidleb sellele vastu, vt allpool), ei ole kostja II pakutud hüvitis summas 92 500 eurot põhjendatud ega vasta kostja I osale vaidlusaluste kinnistute 17 2-22-3484 väärtusest (vähemalt 238685,63-110000-29974,50 = vähemalt 98711,13). Ka sellisel juhul ei ole vastuhagis taotletud ühisvara jagamise viis võimalik ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
12. Hageja asub seisukohale, et vastuhagi lisas 1 toodud laenuleping kinnitab üksnes seda, et krediidiasutuse ja OÜ Ehitustehnika vahel oli 20.09.2018 sõlmitud edasilükkava tingimusega laenuleping nr
13. 16 Nimelt ei saa vastuhagi lisas 1 toodud laenulepinguga kinnitada, et kinnistut registriosa numbriga ZZZZZZZZ koormav esimese järjekoha hüpoteek summas 469 000 eurot ei ole kas täielikult või osaliselt varjatud omanikuhüpoteek (s.t tühi hüpoteek). Vastuhagi lisas 1 toodud laenuleping ei tõenda ei väljastatud laenu suurust ega väljastatud laenu jääki.
14. Arvestada tuleb ka seda, et vastavalt vastuhagi lisa 1 punktis 11 kokkulepitule on laenu tagatiseks mitte ainult kinnistut registriosa numbriga ZZZZZZZZ koormav esimese järjekoha hüpoteek krediidiasutuse kasuks, vaid ka esimese kuni kolmanda järjekoha ühishüpoteek summas 31 300 000 krooni (ligikaudu 2 000 434,60 eurot) kinnistutele registriosa numbritega 18571901, 19416101 ja 3535950, kolmanda järjekoha ühishüpoteek summas 2 000 000 eurot kinnistutele registriosa numbritega 142802 ja 12686402, teatud äriühingute solidaarne nõudegarantii summas 1 500 000 eurot, laenusaaja kõik osad teatud äriühingutes ja kommertspandid. Arvestades laenusummat, võimalikku laenujääki vastuhagi esitamise ning tsiviilasja menetlust lõpetava lahendi jõustumise ja ühisvara jagamise ajal ei ole kinnistut registriosa numbriga ZZZZZZZZ koormava esimese järjekoha hüpoteegi realiseerimine tõenäoline ega eluliselt usutav. Veelgi enam, hüpoteegiga koormatud kinnistu omanikul tekib hüpoteegi realiseerimisel (st tema vara arvel laenu tasumisel) regressinõue laenusaaja Ehitustehnika OÜ vastu AÕS § 349 lg 3 alusel.
15. Kuigi lähtuvalt TsMS § 4 lg-st 2 ja § 5 lg-test 1-2 määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab, jääb arusaamatuks, miks vastuhagis ei ole esitatud laenulepingu laenukonto väljavõtet, mis hageja arvates oleks asjakohaseks tõendiks laenujäägi ja seega vastuhagi lisa 1 punktis 11 toodud tagatistega tagatud kohustus(t)e jäägi (ja ühtlasi laenu olemasolu) tõendamiseks. Kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ väärtuse kindlaksmääramisel ei tohi kinnistut koormava hüpoteegi summat arvesse võtta.
16. Tasaarvestus kui selline saab antud tsiviilasjas arutusele tulla üksnes juhul, kui ühisvara vastuhagis käsitletud kinnistute osas jagatakse vastuhagis taotletud viisil, s.t juhul, kui kinnistuid ei müüda avalikul enampakkumisel kohtutäituri vahendusel, vaid jäetakse kostja II ainuomandisse hüvitise maksmise kohustuse vastu. Kui kohus otsustab ühisvara jagamise viisi osas avaliku enampakkumise kasuks, ei oma tingimuslik tasaarvestusavaldus tähtsust – tulemi jagamisel puuduvad vastastikused nõuded. Avalikul enampakkumisel ei teki õigust poole saadud tulemi suhtes. Ostja maksab tulemi kohtutäiturile, kes tagastab vajalike kulude katmisest ülejääva summa võrdsetes osades abikaasadele. Protsessuaalse tasaarvestuse avalduse (tasaarvestuse vastuväite) võib kostja II esitada ainult hageja, mitte kostja I vastu. Samuti leiab hageja, et kostjal II ei ole nõudeid kostja I vastu, mida saaks käesolevas tsiviilasjas tasaarvestada, mistõttu tingimuslik tasaarvestusavaldus on ka sel põhjusel tagajärjetu. Isegi siis, kui kohus peaks otsustama vastuhagis taotletud ühisvara jagamise viisi kasuks ning asuma seisukohale, et tasaarvestuse esitamine on antud juhul võimalik (millega hageja ei nõustu ja millele ta vaidleb vastu), on tasaarvestuse tegemise eelduseks tasaarvestuse olukorra eksisteerimine, mida praegusel juhul ei ole.
17. Hageja ja kostjate I-II vahel on lahkarvamusi vastuhagis käsitletud kinnistute väärtuste osas. Avalik enampakkumine väldib vajadust hinnata vastuhagis käsitletud kinnistute väärtust, mis on 18 2-22-3484 vaidlusi tekitav, keeruline, kulukas ja spekulatiivne. Seda eriti olukorras, kus eseme värtus võib ajas muutuda. Avalik enampakkumine aitab kaasa kinnistute turuväärtuse kindlaksmääramisel ja selle müümisel turuväärtusega ehk õiglase hinna (tegelikkusele vastava väärtuse) eest. Tuleb eeldada, et avalikul enampakkumisel müüakse kinnisasi turuhinnaga. Rohkemate isikute osalemine enampakkumisel on nii hageja kui kostjate I-II huvides, kuna konkurentsi korral võidakse asi müüa vastavalt selle tegelikule väärtusele. Kostja II huvi oma eluaseme säilitamiseks on kaalumisel oluline, kuid mitte ainumäärav. Samavõrra tuleb arvestada hageja õigust kohustuse täitmisele ja seega kinnistu võõrandamise vajadusele õiglase hinna eest. Kostjal II on võimalus avalikust enampakkumisest osa võtta ning saada kinnistu kui terviku ainuomanikuks õiglase ehk turuväärtusele vastava hinna eest. Kui kostja II ei soovi avalikust enampakkumisest osa võtta või kinnistu müüakse avaliku enampakkumise tulemusel Kostja II enampakkumise käigus pakutavast suurema hinna eest, saab Kostja II pool kinnistu müügihinnast, mis on õiglane hüvitis ja mille eest on eelduslikult samuti võimalik omandada vähemalt ühele inimesele sobilik elamispind. KOHTU PÕHJENDUSED
18. Kuna käesolevas asjas on hageja esitanud erinevad nõuded erinevate kostjate vastu ning lisaks on kostjad I ja II esitanud tingimusliku vastuhagi, siis peab kohus otstarbekaks hinnata erinevaid nõudeid eraldi. Esmalt hindab kohus kostjate vastuväiteid tehingute tagasivõitmise ja ühisvara jagamise nõuete esitamise üldiste eelduste täidetuse osas (I); järgnevalt hindab kohus hageja nõuet tunnistada kehtetuks C, X ja Phoenix Invest OÜ vahel 18.12.2019 sõlmitud korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise leping ja asjaõigusleping osas, milles kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks C ja X ühisomandist välja (II); seejärel hindab kohus hageja nõuet tunnistada kehtetuks C ja X vahel 16.12.2019 sõlmitud ühisvara jagamise leping ja asjaõiguslepingud (III); seejärel hindab kohus ühisvara jagamise nõuete rahuldamise eelduste täidetust, sh hageja nõuet lõpetada C ja X ühisomand kinnistu registriosa numbriga XXXXXXXX, mootorratta Yamaha XV 1900A (riiklik registrimärk XXXX) ja mopeedi Aprilia SR 50 Street (riiklik registrimärk YYYY) osas (IV); pärast eelnimetatud nõuete lahendamist hindab kohus hageja nõudeid kostjate I ja II vastu ühisomandi lõpetamiseks ja kostjate tingimuslikku vastuhagi samas küsimuses (V); seejärel hindab kohus hageja nõuet tuvastada, et hagiavalduse menetlusse võtmise seisuga X ja Y vahel puudub õigussuhe, millest tulenevate X kohustuste täitmine Y ees on tagatud kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY kolmandale järjekohale seatud hüpoteegiga hüpoteegisummaga 3 000 000 krooni Y kasuks (VI); ning lõpetuseks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja otsustab menetluskulude jaotuse (VII). I
19. Esmalt selgitab kohus tehingute tagasivõitmise ja ühisvara jagamise eelduste üldiste eelduste täidetust käesolevas vaidluses. Kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et 13.11.2019 väljastati C´ale (kostja I) vastutusotsus nr 13-7/00936-16, millega Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (hageja) kohustas kostjat I tasuma solidaarselt Marsalis Metall OÜ (pankrotis) maksuvõla summas 1 857 698,85 eurot (I kd, tl 16-39). Kostja I sai vastutusotsuse kätte 14.11.
20. Vastutusotsus on täitedokument

§ 2

lg 1 p 12 tähenduses koostoimes MKS § 96 lg-ga 1.Vastutusotsuse vabatahtliku täitmise tähtpäev oli 16.12.

1. Seega on hageja nõue kostja I vastu muutunud sissenõutavaks alates 17.12.
2. Kostja I esitas kaebuse vastutusotsuse peale. Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2021 otsusega haldusasjas nr 3-19-1592 rahuldati kostja kaebus 19 2-22-3484 osaliselt. Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2021 kohtuotsus haldusasjas nr 3-19-1592 jõustus 21.06.2021 (I kd, tl 40-59). Samuti loeb kohus tuvastatuks, et vastutusotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks andis Tallinna Halduskohus 08.01.2019 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-19-13 hagejale loa täitmist tagavate toimingute sooritamiseks, mille tulemusel: 1) seati alates 08.01.2019 käsutamise keelumärked mopeedile Aprilia SR 50 Street ja mootorrattale Yamaha XV 1900A; 2) seati alates 22.01.20196 käsutamise keelumärke kostja I ja kostja II ühisomandis olevale maatulundusmaale, registriosa numbriga XXXXXXXX, asukohaga xxx; 3) seati alates 14.01.20198 kohtulik hüpoteek elamumaale, registriosa numbriga CCCCCCCC, asukohaga xxx, Xxx xx, summas 60 000 eurot; 4) seati alates 08.01.2019 käsutamise keelumärked osadele äriühingutes Freyr OÜ, Marsalis Element OÜ ja Phoenix Invest OÜ, Helicraft OÜ ja CAVOK OÜ; 5) arestiti alates 09.01.2019 kostja I arveldusarved Eesti krediidiasutustes 1 000 000 euro ulatuses, jättes igakuiselt kostja I käsutusse ühe kuupalga alammäära suuruse summa kostja I enda ja 1/3 kuupalga alammäära suuruse summa iga tema ülalpeetava perekonnaliikme kohta (I kd, tl 60-64). Tallinna Halduskohus rahuldas 20.12.2019 määrusega haldusasjas nr 3-19-2336 kostja I esialgse õiguskaitse taotluse ning andis hagejale loa rakendada vastutusotsuse täitmiseks MKS § 130 lg 1 p-des 1-2 ja 4-5 sätestatud täitetoiminguid, samuti arestida kostja I pangakontod kuni 1 000 000 euro ulatuses selliselt, et igakuisele sissenõudmisele ega arestimisele ei kuulu ühe kuupalga alammäära suurune summa kostja I ja tema ülalpeetava perekonnaliikme kohta (I kd, tl 78-82).
3. Kohus loeb kostja I saldoväljavõtte alusel tuvastatuks, et vastutusotsusest tuleneva ja kostja I suhtes sissenõutavaks muutunud rahalise maksukohustuse saldo on 09.03.2022 seisuga 745 456,91 eurot (I kd, tl 83, vt ka tl 114). Samuti on hageja kohtu hinnangul tõendanud, et kostjal I pole piisavalt vara vastutusotsusest tuleneva maksukohustuse täielikuks täitmiseks. Mopeedi Aprilia SR 50 Street väärtus on ligikaudu 1 050 eurot (I kd, tl 84-85). Mopeed on soetatud kostja I ja kostja II abielus ühisvara varasuhte kestel. Seega tuleb eeldada, et mopeedi puhul on tegemist kostja I ja kostja II ühisvara hulka kuuluva varaesemega. Mootorratta Yamaha XV 1900A ligikaudne väärtus ei ületa 11 300 eurot (I kd, tl 86-87). Mootorrattas on soetatud kostja I ja kostja II abielu ajal ühisvara varasuhte kestel, st tegemist on ühisvaraga. Kinnistu registriosa numbriga XXXXXXXX ligikaudne väärtus on Maa-ameti hinnastatistika infoportaali andmeil 95 013 eurot (I kd, tl 67, tl 90). Kuivõrd kinnistu puhul on tegemist kostja I ja kostja II ühisvaraga, moodustab kostjale I kuuluva ühisomandiosa väärtus ligikaudu 47 506,50 eurot. Kinnistu registriosa numbriga CCCCCCCC ligikaudne väärtus on 30 000 eurot (I kd, tl 68; tl 91-95). Freyr OÜ osa nimiväärtus on 2 500 eurot, Marsalis Element OÜ osa nimiväärtus on 900 eurot, Phoenix Invest OÜ osa nimiväärtus on 2 557 eurot ja Helicraft OÜ osa nimiväärtus on 416 eurot (I kd, tl 69-73). Äriühingud on asutatud ja kostja I sai äriühingute osanikuks abielu ajal varaühisuse varasuhte kestel. Samuti on kostja I Marsalis Metall OÜ osanik ning talle kuuluva osa nimiväärtus on 2 100 eurot (I kd, tl 96-97). Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd Marsalis Metall OÜ on pankrotis, on kostja I osa Marsalis Metall OÜ-s väärtusetu. Lisaks on kostjal I ja kostjal II hagejale teadaolevalt veel järgmine jagamata ühisvara: Kosmo Invest OÜ osa nimiväärtusega 2 556 eurot, Marsalis Element OÜ osa nimiväärtusega 800 eurot, Marsalis Metall OÜ (pankrotis) osa nimiväärtusega 1 200 eurot (I kd, tl 96-97; 117-120). Kostja I igakuine brutotulu moodustab ligikaudu 537,70 eurot (I kd, tl 98), mis ei ole täies ulatuses arestitav.
4. Hageja märgib, et kuivõrd eeldatakse, et mopeed, mootorrattas, Freyr OÜ, Marsalis Element OÜ, Phoenix Invest OÜ ja Helicraft OÜ, Kosmo Invest OÜ osad on kostja I ja kostja II ühisvara, moodustab kostja I vara väärtus arvestades PKS § 37 lg-s 3 sätestatut ligikaudu 88 546 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et kostjale I kuuluvas varast hinnangulise väärtusega 88 546 eurot ei 20 2-22-3484 piisa vastutusotsusest tuleneva ja sissenõutavaks muutunud rahalise maksukohustuse (745 456,91 eurot) täitmiseks. Hageja on põhjendatult viidanud ka sellele, et
5. aastal oli kostja I vastu algatatud kaks täitedokumendi täitmise menetlust. Täitemenetluses nr 026/2020/393 on nõude summa 9 606,91 eurot ja seisuga 04.03.2022 nõue rahuldatud 0,02 euro ulatuses. Täitemenetluses nr 026/2020/479 on nõude summa 2 626 eurot ja 04.03.2022 seisuga nõude täitmiseks raha laekunud ei ole (I kd, tl 115-116). Kuna kostja I suhtes pole võlausaldajatel õnnestunud oma nõudeid rahuldada hageja nõudest kordades väiksemas summas juba
6. aastal algatatud täitemenetlustes, on ilmne, et hageja nõude esitamine kohtutäiturile ei vii hageja nõude rahuldamiseni. Kostjate esitatud tõenditest nähtub, et kostja I kontodel oli juba
7. aasta lõpu seisuga vähem kui 1000 eurot (III kd, tl 24-26). Eeltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks, et käesoleval juhul esineb kostja I suhtes täitemenetluse seadustiku (

) § 187 lg 2 sätestatud eeldus võlgniku vara tagasivõitmiseks: sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Hageja esitatud tõendite alusel loeb kohus tõendatuks, et kostjal I ei ole piisavalt vara vastutusotsusest tuleneva ja sissenõutavaks muutunud maksukohustuse täitmiseks summas 745 456,91 eurot.

1. Kostjad on esitanud hageja nõudele vastuväite, leides, et tegelikult ei ole hagejal kostja I vastu sissenõutavaks muutunud nõuet. Kostjad tuginevad sellele, et seisuga 04.01.2019 oli Marsalis Metall ettemaksukonto jääk 1 582 019,18 eurot (III kd, tl 15-16). Kostjad viitavad, et 01.08.2019 täitis hageja Marsalis Metall ettemaksukonto jäägi, s.o 1 582 019,18 euro ulatuses Marsalis Metall maksukohustusi (III kd, tl 17-20). Kostjad väidavad, et ettemaksukonto väljavõttelt nähtuvalt on maksed arvestatud perioodi 08/2017 kuni 07/2018 maksukohustuste täitmiseks, kuid tegelikult oleks hageja pidanud lugema täidetuks varasemad kohustused, mitte hilisemad. Seetõttu leiavad kostjad, et praegusel juhul on Marsalis Metall maksuotsusest tulenev maksukohustus täies ulatuses tasaarvestatud 01.08.2019 Marsalis Metall ettemaksukonto jäägi, s.o 1582 019,18 euro ulatuses ning hageja ei saa nõuda mitmekordselt sama kohustuse täitmist ega sel põhjusel õigustada abikaasade tehingute tagasivõitmist ja ühisvara jagamist. Kohus ei nõustu kostjate eelviidatud seisukohtadega, justkui oleks kostjalt I vastutusotsuse alusel sissenõutav maksukohustus juba täidetud Marsalis Metall ettemaksukonto jäägi tasaarvestamisega.
2. Hageja märgib põhjendatult, et hagejal on kostja I vastu kehtiv täitedokument (vastutusotsus), mis ei ole kehtetuks tunnistatud ja mis on sundtäidetav

§ 2lg 1 p 12 alusel.

Kostjatel on õigus, et maksukorralduse seaduse (MKS) § 105 lg 6 kohaselt tasutakse või tasaarvestatakse maksukohustuslase rahalised kohustused kohustuste tekkimise järjekorras. Samas on MKS § 105 lg 7 sätestatud, et MKS § 105 lg-s 6 sätestatud kohustuste täitmise järjekorda ei arvestata, kui maksuhalduri haldusaktist (§-d 95 ja 111) tuleneb erinev rahalise kohustuse tasumise tähtpäev. Sellisel juhul võetakse tasumisel aluseks maksuhalduri haldusaktis määratud tähtpäev. Maksuotsusega määras hageja kostjale I kooskõlas MKS § 95 lg-ga 5 tähtaja maksuotsusega määratud maksukohustuste täitmiseks, milleks on 30 päeva maksuotsuse kättesaamisest arvates (I kd, tl 16). Kuivõrd maksuotsus väljastati 13.11.2019, ei saanud maksuotsusest tuleneva rahalise maksukohustuse täitmise tähtpäev olla varem kui 13.12.2019 (vt ka I kd, tl 36). 01.08.2019 tasaarvestas hageja aga Marsalis Metall OÜ (pankrotis) ettemaksukonto jäägi (1 582 019,18 euro) ulatuses maksustamisperioodide 08.2017 kuni 07.2018 eest deklareeritud (mitte maksuotsusega täiendavalt määratud) maksukohustused, mille tasumise tähtpäev oli vastavalt maksuseadustes sätestatule ajavahemikul 09.2017-08.

1. Ka Tartu Ringkonnakohtu 20.09.2013 otsuses nr 2-1210337 on peetud MKS § 105 lg 7 kohaldamisel oluliseks eristada seda, kas maksukohustus on 21 2-22-3484 tekkinud vabatahtliku deklareerimise tulemusena või maksuhalduri haldusaktiga määratult.
2. Kohtu hinnangul ei oma aga poolte vaidlus MKS § 105 lg 6 ja § 105 lg 7 tõlgendamise osas asja lahendamiseks määravat tähtsust. Riigikohtu 26.10.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-18842 (Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Svetlana Pildeni hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu 1 582 019 euro 18 sendi Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotivarasse väljamõistmiseks) p-s 14 on selgitatud, et eristada tuleb MKS § 105 lg-s 3 sätestatud maksuõigussuhtes toimuvat maksuvõla automaatset tasaarvestamist ja PankrS §-s 99 reguleeritud tsiviilõiguslikku tasaarvestamist pankrotimenetluse ajal. Maksukorralduse seaduses (sh MKS § 105 lg-tes 3 ja 6) sätestatud tasaarvestamise kord reguleerib tasaarvestamist maksuõigussuhetes maksukohustuslase igapäevase majandustegevuse raames ning see ei kehti pankrotimenetluse ajal enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasaarvestamise puhul. Pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus. Riigikohus selgitas, et pärast maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur (kostja) nõuda maksuvõla tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi. MKS § 105 lg 3 praegusel juhul erinormi (PankrS § 99) tõttu ei kohaldu ning kostja tasaarvestuse lubatavust tuleb kontrollida PankrS §-s 99 sätestatud reeglite järgi. Viidatud otsuse p-s 15.
3. asus Riigikohus seisukohale, et kostjal oli PankrS § 99 lg 1 alusel lubatud oma pankrotimenetluses tunnustatud nõue tasaarvestada võlgniku tagastusnõuetega 1 582 019 euro 18 sendi ulatuses, mille tulemusena vähenesid võlgniku kohustused sama summa võrra. Kostja ei ole selle arvel rikastunud ega hagejale kahju tekitanud. Kohus rõhutab, et hageja poolt tehtud tasaarvestuse lubatavus kuulus hindamisele just nimelt tsiviilasjas nr 2-19-
4. Ka kostjad tuginesid oma vastuväidetes nimetatud tsiviilasjale (vt III kd, tl 21-23, Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-19-18842), kinnitades, et „kostjad on käesolevas asja tuginenud tsiviilasjas nr 2-19-18842 esitatud hagi esemele, kasutades seda muuhulgas põhjendusena, et hagejal tegelikult puudub kostja I vastu täitedokumendist tuleneb sissenõutavaks muutunud nõue. Asjas nr 2-19-18842 tehtav lahend on hagejale siduv“ (III kd, tl 12). Seega ei pea kohus võimalikuks ka käesolevas asjas asuda kostja tehtud tasaarvestuse lubatavuse osas teistsugusele seisukohale võrreldes tsiviilasjaga nr 2-
6. Lisaks eeltoodule on kostja vastuväited tasaarvestuse osas asjakohatud ka põhjusel, et isegi kui kostja oleks MKS § 105 lg 6 tasaarvestuse järjekorda rikkunud, siis sellest ei oleks võimalik teha kostjate poolt soovitud järeldust, nagu oleks Marsalis Metall OÜ (pankrotis) täitnud enda ja kostja I solidaarkohustuse hageja ees. Isegi kui vaidlusalune hageja tasaarvestus olnuks tagajärjetu, siis sellest ei saa järeldada hageja poolt mingi teistsuguse sisuga tasaarvestuse tegemist. Hageja pole kunagi väljendanud soovi tasaarvestada käesolevas menetluses esitatud vastutusotsusega määratud kohustusi Marsalis Metall OÜ ettemaksukonto jäägiga. Seetõttu ei saa ainuüksi kostjate soovist lähtuvalt omistada hagejale ka sellist tasaarvestust, mida hageja pole kunagi teinud ega soovinud teha. Riigikohtu 26.10.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-18842 p-s 15.
7. selgitanud, et võlausaldaja peab nõude tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse. Tasaarvestust saab teha ainult hageja ja ainult hageja saab ka otsustada, milliste nõuete osas ta tasaarvestuse teeb. Hageja märgib õigesti, et igal juhul ei ole ta tasaarvestanud vastutusotsusest tulenevaid maksukohustusi (III kd, tl 46 pöördel). Kui hageja pole konkreetse nõude suhtes tasaarvestust teinud, siis pole võimalik ka väita, et see nõue oleks tasaarvestusega lõppenud. Kostjate vastuväide, nagu oleks Marsalis Metall OÜ (pankrotis) täitnud oma ja kostja I solidaarkohustuse hageja ees, on eeltoodut arvestades täiesti meelevaldne. Kohus loeb kokkuvõttes tuvastatuks, et Marsalis Metall OÜ (pankrotis) ei ole täitnud maksukohustust, 22 2-22-3484 mille eest on vastutusotsuse alusel solidaarselt vastutav ka kostja I.
8. Kostjad heidavad ka ette, et hagi olevat õiguslikult perspektiivitu, sest hageja ei ole kostja I vastu suunatud nõude täitmiseks pöördunud kohtutäituri poole. Kostjate arvates pole täidetud PKS § 33 lg 3 teise lause ning

§ 14

lg 2 järgse ühisvara jagamise hagi esitamise eeldus, sest hageja ei ole sissenõudja

§ 5lg 1 tähenduses.

Kohus ei nõustu kostjatega, et hagejal puudub õigus esitada kostjate I ja II vastu ühisvara jagamise hagi. Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 määruses käesolevas tsiviilasjas p-s 13 (II kd, tl 52 pöördel) on selgitatud, et kohtupraktikas on jaatatud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) poolt ühisvara jagamise nõude esitamist, kui tal on olemas täitedokument (maksuhalduri haldusakti maksukohustuse sundtäitmise kohta) ning maksuhaldur on alustanud sellest tuleneva võla sundkorras sissenõudmist ega ole pöördunud selle jätkamiseks kohtutäituri poole (vt nt Tartu Maakohtu

1. märtsi 2021 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-9700). Arvestades, et hagejal on
3. novembri 2019 vastutusotsuse näol kostja I suhtes selline täitedokument, hageja on maksuhalduri vahendusel alustanud sellest tuleneva maksuvõla sundkorras sissenõudmist, kuid ei ole selle jätkamiseks kohtutäituri poole pöördunud, ning maakohus on võtnud hagi menetlusse, ei olnud ringkonnakohtul alust pidada kostjate I–III vastu esitatud nõudeid hageja väidetu põhjal õiguslikult perspektiivituks. Kohus jagab nimetatud ringkonnakohtu määruses väljendatud seisukohti. Ka jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-9700 p-s 8 on selgitatud, et täitemenetlus

§ 190mõttes algab ka esimese MKS § 130 lg-s 1 nimetatud täitetoiminguga.

Nimetatut kinnitab ka MKS § 130 lg 1 sõnastus, mille kohaselt juhul, kui kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud maksuhalduri haldusaktis või MKS § 128 lg 4 p-s 2 või 3 nimetatud lahendis määratud tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras sissenõudmist. Milliseid toiminguid nõude sundtäitmiseks peab maksuhaldur vajalikuks teha, on tema kaalutlusotsus. Maksuhalduril on kohustus talle seaduse alusel antud õiguste piirides mitte ainult olemasolevaid nõudeid täita, vaid ka takistada uute kohustuste tekkimist. Seega ei ole põhjendatud seisukoht, mille kohaselt kehtib kõikide maksuhalduri poolt MKS § 130 lg 1 alusel läbiviidavate täitetoimingute puhul

regulatsioon, mistõttu ei kuulu kohaldamisele ka

§ 24

lg 2, mille kohaselt loetakse täitemenetlus alanuks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. 54. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et ka praegusel juhul ei olnud hagejal vajalik pöörduda ühisvara jagamise nõude esitamiseks eelnevalt kohtutäituri poole. Kohtu seisukohta ei muuda kostjate poolt kohtuistungil viidatud maksukorralduse seaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri. Kohus nõustub hagejaga, et seaduse seletuskiri ei ole ainus õigus tõlgendamise allikas. Kohtul ei ole alust muuta senises kohtupraktikas omaks võetud ja ka käesolevas asjas ringkonnakohtu poolt kinnitamist leidnud tõlgendust, mille kohaselt Eesti Vabariigil (Maksu- ja Tolliameti kaudu) on õigus ühisvara jagamise nõude esitamiseks, kui tal on olemas

§ 2

lg 1 p-s 12 nimetatud täitedokument (maksuhalduri haldusakti maksukohustuse sundtäitmise kohta) ning maksuhaldur on alustanud sellest tuleneva võla sundkorras sissenõudmist. Selline tõlgendus on kooskõlas seaduse mõtte ja menetlusökonoomiaga. Hageja märgib õigesti, et hageja alustas kostja I vastu täitemenetlust maksukorralduse seaduses sätestatud korras ning selle käigus ei saanud ega saa maksunõuet täielikult rahuldada. Kohus nõustub hagejaga, et hageja tehtud täitetoiminguid (vt kohtuotsuse p 46, samuti I kd, tl 114, tl 170-172) tuleb käsitleda täitemenetluse alustamisena (ja läbiviimisena) ning see on selgelt tuletatav ka MKS § 130 lg 2 teise lause sõnastusest, mille kohaselt maksuhalduri algatatud täitemenetluse jätkamisel kohtutäituri poolt ei rakendata

§-des 24-25 sätestatud nõudeid ⦋..⦌.

§ 232

lg-te 1-2 kohaselt jätkab kohtutäitur MKS § 130 alusel maksuhalduri poolt algatatud sundtäitmist täitemenetluses maksuhalduri avalduse alusel. Maksuhalduri algatatud täitemenetluse jätkamisel 23 2-22-3484 kohtutäituri poolt ei rakendata

§-des 24 ja 25 sätestatud nõudeid ning maksuhalduri kohaldatud keelumärked ja arestid jäävad kehtima.

1. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kostjate vastuväiteid tehingute tagasivõitmise ja ühisvara jagamise nõuete esitamise üldiste eelduste täidetuse osas on põhjendamatud. Kostja I suhtes vastutusotsusega määratud maksukohustus on täitmata ja hagejal puudus kohustus enne ühisvara jagamise nõuete esitamist pöörduda kostja I vastu suunatud nõude täitmiseks kohtutäituri poole. II
2. Järgnevalt hindab kohus hageja nõuet tunnistada kehtetuks C, X ja Phoenix Invest OÜ vahel 18.12.2019 sõlmitud korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise leping ja asjaõigusleping osas, milles kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks C ja X ühisomandist välja (vt I kd, tl 100-104). Alternatiivselt palub hageja tunnistada kehtetuks C 18.12.2019 sõlmitud korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingus ja asjaõiguslepingus antud tahteavaldus, millega kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks C ja X ühisomandist välja. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 370 lg 2 on sätestatud, et hagis võib esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. TsMS § 442 lg 8 kohaselt alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Seega kontrollib kohus hagiavalduse põhjendatust vastavalt hageja esitatud alternatiivsetele nõuetele. Kui hagi kuulub rahuldamisele hageja nõude esimese alternatiivi alusel (st kui kohus tunnistab kehtetuks C, X ja Phoenix Invest OÜ vahel 18.12.2019 sõlmitud korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu osas, milles kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks C ja X ühisomandist välja), siis puudub kohtul vajadus kontrollida hageja teise alternatiivse nõude (tahteavalduse kehtetuks tunnistamine) põhjendatust.
3. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on

§ 187

ja § 188.

§ 187

lg 1 on sätestatud, et sissenõudja võib esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Tehinguks loetakse käesoleva osa tähenduses ka eseme käsutamist täitemenetluses.

§ 187

lg 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kohus luges juba kohtuotsuse p-s 48 tuvastatuks, et käesoleval juhul esineb kostja I suhtes

§ 187

lg 2 sätestatud eeldus võlgniku vara tagasivõitmiseks: sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Samuti luges kohus käesoleva otsuse I osas tuvastatuks, et hagejal on olemas kostja I suhtes

§ 2

lg 1 p-s 12 nimetatud täitedokument (maksuhalduri haldusakti maksukohustuse sundtäitmise kohta) ning hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Seega peab kohus täiendavalt tuvastama, kas vaidlusalune korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise leping ja asjaõigusleping osas, milles kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks C ja X ühisomandist välja, on sissenõudjate huvisid kahjustav. 24 2-22-3484 58.

§ 188

lg 1 on sätestatud, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal.

§ 188

lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist.

§ 188lg 3 järgi võlgniku lähikondsed määratakse pankrotiseaduse § 117 kohaselt.

Kuivõrd vaidlusalune tehing tehti 18.12.2019 ja hagi käesolevas asjas on esitatud 09.03.2022, siis on täidetud eeldus, et tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist. Seega peab kohus

§ 188

regulatsiooni alusel täiendavalt tuvastama seda, kas tagasivõidetava tehingu teine pool (antud juhul kostja II X ja kostja III Phoenix Invest OÜ) teadis või pidi teadma, et korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise leping ja asjaõigusleping osas, milles kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks C ja X ühisomandist välja, on sissenõudjate huvisid kahjustav. 59. Hageja tugineb sellele, et kostjate I-III vahel 18.12.2019 sõlmitud korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise leping ja asjaõiguslepingu osas seisneb võlausaldajate (sissenõudja) huvide kahjustamine selles, et kostja I C loobus selle tehinguga oma osast ühisvaras midagi vastu saamata ning kostja II X on seeläbi omandanud kostja III Phoenix Invest OÜ osa nimiväärtusega 25 443 euro, millele hageja ei saa sissenõuet pöörata (III kd, tl 162 pöördel). Hageja viitas, et kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ oli kostjate I ja II ühisomand, nad andsid selle äriühingule üle ja vastutasuks sai X uue osa oma lahusvarasse. Kostjate peamine vastuväide antud tehingu tagasivõitmisele on see, et kinnisasi registriosa nr ZZZZZZZZ ei olevat kuulunud kostjate I ja II ühisvarasse. Kostjad on seisukohal, et kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ on mitterahalise sissemakse lepinguga üle andnud kostja II ning kostja I tahteavaldustest selle tehingu tegemine ei sõltunud. Kostjad leiavad, et tegemist oli kostja II lahusvarasse kuuluva kinnisasjaga, mille käsutamine ei sõltunud kostjast I. 60. Kostjad tuginevad sellele, et (

1. i)kostja I on 03.09.2019 mitterahalise sissemakse hindamise akti p-s 1 märkinud, et mitterahalise sissemakse esemeks olev korteriomand kuulub kostja II ainuomandisse (III kd, tl 33-34); (
2. ii)samuti on kostja I 03.09.2019 kostja III ainuosaniku otsuses märgitud, et kostja II kohustub uue osa eest tasuma kostjale III mitterahalise sissemaksena kostja II omandisse kuuluva kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ, mille väärtus on 30 000 eurot (III kd, tl 35-36). Seega kostjate arvates kostjate I ja II avaldustest tuleneb, et kinnisasi registriosa nr ZZZZZZZZ oli kostja II lahusvaraks (kohus märgib, et tegelikult on III kd, tl 33-7 avaldused teinud üksnes kostja I). Lisaks eeltoodule väidavad kostjad, et kinnisasi registriosa nr ZZZZZZZZ kuulus kostjale II juba enne abielu sõlmimist kostjaga I. Kostja II olevat 02.05.1997 võõrandanud ajutiselt kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ (III kd, tl 37), kuid hiljem, s.o 30.12.1999 omandas kostja II uuesti kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ (III kd, tl 38). Kostjad leiavad, et kostja omandas kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ oma lahusvara arvelt, mistõttu ei kuulunud mitterahalise sissemakse üleandmise esemeks olev korteriomand (kinnisasi registri osa nr ZZZZZZZZ) kostjate I ja II ühisvara hulka. 61. Kohus ei nõustu kostjate tõlgendusega, nagu ei kuulunuks mitterahalise sissemakse üleandmise esemeks olev korteriomand (kinnisasi registri osa nr ZZZZZZZZ) kostjate I ja II ühisvara hulka. 18.12.2019 aasta korteriomandi üleandmise lepingu kohaselt on notar kostja II kinnituse alusel märkinud, et kinnisasi kuulub ühisvara hulka (I kd, tl 100). Põhjendamatu on kostjate arvamus, nagu oleks notariaalses lepingus esitatud kinnitus ühisvara kohta ebaõige ja 25 2-22-3484 notar olevat lähtunud valedest eeldustest. Kohus nõustub hagejaga, et tehingu notariaalsel tõestamisel notar erapooletu isikuna (lähtuvalt tõestamisseaduse § 18) selgitab muuhulgas välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve (s. o notari hoiatus- ja nõustamisfunktsioon). Kostja II kinnitas tagasivõidetavas lepingus, et vaidlusalune kinnistu kuulub kostja I ja kostja II ühisvara hulka. Kohus nõustub hagejaga, et miski ei viita, et notar oleks tehingu tõestamisel rikkunud nõustamis- või selgitamiskohustust või kajastanud tehingus ebaõigeid andmeid. 62. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja I ja kostja II on abielus alates 19.08.1998 ning kostja I ja kostja II vahel oli kuni 17.01.2019 varaühisus (I kd, tl 88-89). Kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ oli vastavalt kostjate hagivastusele ja hagi vastuse lisale soetatud 30.12.1999, seega abielu ja varaühisuse varasuhte ajal. Kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ omandamise hetkel kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara (eelduslikult) abikaasade ühisvara. Kohtu hinnangul ei ole kostjad eelnimetatud ühisvara eeldust ümber lükanud. Ühisvara ei muuda lahusvaraks ainuüksi kostja I kinnitused (III kd, tl 33-36). Kohtu jaoks on kostja I poolt 03.09.2019 dokumentide ja kostja II poolt 18.12.2019 notariaalses lepingus antud notari poolt kontrollitud ühisvara kinnituse võrdluses ilmselgelt usaldusväärsem notariaalne leping. Samuti ei tõenda kostjate poolt esitatud väidatava 02.05.1997 lepingu väljavõte (III kd, tl 37), nagu oleks kostja omandanud kinnisasja registriosa nr ZZZZZZZZ oma lahusvara arvelt. Kokkuvõttes loeb kohus tuvastatuks, et mitterahalise sissemakse üleandmise esemeks olev korteriomand (kinnisasi registri osa nr ZZZZZZZZ) kuulus kostjate I ja II ühisvara hulka. 63. Kohus on seisukohal, et vaidlusalune 18.12.2019 korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise leping ja asjaõigusleping osas, milles kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks C ja X ühisomandist välja, on sissenõudja (võlausaldaja) huvisid kahjustav ja kostja I tegi selle teadlikult võlausaldaja huvide kahjustamiseks. Kohus nõustub hagejaga, et võlausaldaja huvide kahjustamine seisnes selles, et kostja I loobus antud tehinguga oma osast ühisvaras (ÕÕÕ korter) midagi vastu saamata. Väärad ja paljasõnalised on kostjate väited, justkui ei oleks olnud vaidlusalune tehing võlausaldajate suhtes kahjulik. Kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ käsutamisega (korteriomandi üleandmise lepingu sõlmimisel) tehti võimatuks hageja maksunõude (osaline) rahuldamine kostja I suhtes. Kostjale I oli juba 14.11.2019 kätte toimetatud vastutusotsus (I kd, tl 16-39) ning vastutusotsus kui haldusakt oli HMS § 61 lg 1 järgi 14.11.2019 kehtivaks muutunud. Väljastatud ja kehtivaks muutunud vastutusotsuse vabatahtliku täitmise tähtaeg oli 16.12.2019. Kuna ÕÕÕ korter anti vaidlusaluse 18.12.2019 tehinguga kostja III omandisse, kaotas hageja seeläbi võimaluse nõuda kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ kui ühisvarasse kuuluva varaeseme jagamist kostja I ja ostja II vahel ning nõude rahuldamist kostjale I kuuluva ühisvara osa arvel (

§ 14lg 2).

1. Kuna hageja I vaidlusaluse tehinguga vastusooritust ei saanud, siis ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust poolte vaidlus ÕÕÕ korteriomandi täpse väärtuse üle. Sõltumata korteriomandi täpsest väärtusest (isegi kui korteriomandi väärtuseks olnuks kostjate poolt väidetud 30 000 eurot), loobus kostja I vaidlusaluse tehinguga olulisest osast oma varast selle eest midagi vastu saamata. Kuigi kostjad on viidanud, et kinnistut registriosa numbriga ZZZZZZZZ koormab hüpoteek Luminor Bank AS-i kasuks (III kd, tl 40; tl 124-129), ei ole kostjad väitnud ega tõendanud, et ÕÕÕ korteriomand oleks seetõttu väiksema väärtusega kui kostjate poolt esitatud 26 2-22-3484 tõenditest (III kd, tl 33-36) nähtuv 30 000 eurot.
2. Võlausaldaja huvide kahjustamist ei muuda olematuks kostjate väide, justkui ei oleks kostja I teinud teadlikult sissenõudja huve kahjustavat tehingut ning justkui oleks kostja I lähtunud tehingut tehes teadmisest, et kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ kuulub kostja II lahusvara hulka. Sellisest väidetavast „teadmisest“ lähtumine ei saanud olla võimalik ainuüksi põhjusel, et 18.12.2019 aasta korteriomandi üleandmise lepingu kohaselt on notar kostja II kinnituse alusel märkinud, et kinnisasi kuulub ühisvara hulka (I kd, tl 100). Teiseks ei muuda kostja I väidetav subjektiivne arusaam vara kuuluvusest faktilisi asjaolusid ega vara tegelikku kuuluvust. Kohus luges eelnevalt tuvastatuks, et mitterahalise sissemakse üleandmise esemeks olev korteriomand (kinnisasi registri osa nr ZZZZZZZZ) kuulus kostjate I ja II ühisvara hulka. Kohus on seisukohal, et kostja I teadis või vähemalt pidi teadma, et ÕÕÕ korteriomand oli kostja I ja kostja II ühisvaraks.
3. Täiendavalt peab kohus

§ 188

regulatsiooni alusel tuvastama seda, kas tagasivõidetava tehingu teine pool (antud juhul kostja III Phoenix Invest OÜ ja ka kostja II) teadis või pidi teadma, et korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise leping ja asjaõigusleping osas, milles kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks C ja X ühisomandist välja, on sissenõudja huvisid kahjustav.

§ 188

lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist.

§ 188lg 3 järgi võlgniku lähikondsed määratakse pankrotiseaduse (Pank

S) § 117 kohaselt. PankS § 117 lg 1 p 1 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks mh on võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti endine abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist. PankS § 117 lg 2 p 2 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed mh: 1) juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik; 2) juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest. PankS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka PankS § 117 lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Hageja tugineb sellele, et kostjad II ja III olid vaidlusaluse tehingu tegemisel kostja I lähikondsed (vt ka I kd, tl 88, tl 100-104, tl 112-113). Kostjad ei vaidle, et kostja II (abikaasa) ja kostja III (ainuomandis ja juhitav juriidiline isik) on vastavalt PankrS § 117 lg 1 p 1 ja PankrS § 117 lg 3 ning

§ 188lg 3 tähenduses kostja I lähikondsed (III kd tl 8). Ts

MS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest. Seega loeb kohus tuvastatuks, et 18.12.2019 korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmis kostja I oma lähikondsete kostjaga II ja kostjaga III. 67. Kuna kohus on tuvastanud, et 18.12.2019 korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmis kostja I oma lähikondsete kostjaga II ja kostjaga III, siis kuulub kohaldamisele

§ 188

lg 2, mille järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Kohus on seisukohal, et kostjad ei ole vaidlusaluse tehinguga võlausaldaja huvide kahjustamise eeldust ümber lükanud. Ekslik on kostjate väide, sarnaselt kostjaga I olevat ka kostja II lähtunud teadmisest, et kinnisasi registriosa nr ZZZZZZZZ kuulub kostja II ainuomandisse ning et kostja II võib seda kinnisasja käsutada vastavalt enda vabale tahtele. Sellisest väidetavast sellisest väidetavast „teadmisest“ lähtumine ei saanud olla võimalik ainuüksi põhjusel, et 18.12.2019 aasta korteriomandi üleandmise lepingu kohaselt on notar kostja II kinnituse alusel märkinud, et kinnisasi kuulub ühisvara hulka (I kd, tl 100). Juhul kui vaidlusalune kinnisasi oleks 27 2-22-3484 olnud kostja ainuomand, mida kostja II võinuks käsutada vastavalt enda vabale tahtele, puudunuks vajadus lepingus kajastada vara kostjale üleandjana ka kostjat I.

1. Võlausaldaja huvide kahjustamise eeldust ei lükka ümber ka väide, et kostja II teadmise kohaselt koormas kinnisasja nr ZZZZZZZZ ulatuslik rahaline kohustus, mis väidetavalt vähendab oluliselt kinnisasja väärtust. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole kostjad väitnud ega tõendanud, et ÕÕÕ korteriomand oleks hüpoteegi tõttu väiksema väärtusega kui kostjate poolt esitatud tõenditest (III kd, tl 33-36) nähtuv 30 000 eurot. Samuti on hageja põhjendatult viidanud asjaolule, et korteriomandi üleandmise lepingu punkti 2.2.
2. järgi tagab nimetatud hüpoteek hüpoteegipidaja nõudeid Marsalis Metall OÜ (pankrotis) vastu, mis tulenevad Marsalis Metall OÜ ja hüpoteegipidajate vahel sõlmitud laenulepingutest ja nende lisakokkulepetest (I kd, tl 101). Vastavalt 22.07.2019 Marsalis Metall OÜ (pankrotis) nõuete kaitsmise koosoleku protokollile ei ole Luminor Bank AS Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotivõlausaldaja (I kd, tl 141-161), seega puuduvad Luminor Bank AS-il nõuded Marsalis Metall OÜ (pankrotis) vastu. Järelikult ei saanud ka kostjal II olla korteriomandi üleandmise hetkel teadmist korteriomandit koormavast „ulatuslikust rahalisest kohustusest.“ Kostjad ei ole põhjendanud, millistel asjaoludel ja millal hakkas eelviidatud hüpoteek tagama hoopis OÜ Ehitustehnika ja Luminor Bank AS-i vahel sõlmitud laenulepingust nr 09321144218 tulenevat laenukohustust summas 1 500 000 eurot (nagu kostjad väidavad hagivastuses).
3. Kostjad ei ole võlausaldaja huvide kahjustamise eeldust ümber lükanud ka kostja III osas. Kostjad leiavad, et „eespool kostja I kohta märgitu kehtib ka kostja III suhtes.“ Kohus ei ole tuvastanud kostja I suhtes selliseid asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et kostja III vaidlusaluse tehinguga võlausaldaja huvide kahjustamisest ei teadnud või ei pidanud teadma.
4. Arvestades eeltoodud asjaolusid, on hagiavaldus vastavas osas põhjendatud. Kohus tunnistab kehtetuks C, X ja Phoenix Invest OÜ vahel 18.12.2019 sõlmitud korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu osas, milles kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks C ja X ühisomandist välja. Kohtul puudub vajadus kontrollida hageja teise alternatiivse nõude (tahteavalduse kehtetuks tunnistamine) põhjendatust (vt kohtuotsuse p 56). III
5. Järgnevalt hindab kohus hageja nõuet tunnistada kehtetuks C ja X vahel 16.12.2019 sõlmitud ühisvara jagamise leping ja asjaõiguslepingud (I kd, tl 91-95). Ühisvara jagamise lepingu punktis 1.
6. kinnitasid kostja I ja kostja II, et nad ei soovi ühisvara jagamise lepingu alusel lepingus nimetamata abikaasade ühisvara jagada. Seega on tegemist lepinguga, mille alusel jagasid kostja I ja kostja II üksnes osa abikaasade ühisvarast (kaks kinnistut) järgmiselt:
7. Kinnistu registriosa numbriga YYYYYYYY, mille väärtuseks avaldasid kostja I ja kostja II 250 000 eurot, saab koos koduse sisustuse esemetega kostja II lahusvaraks;
8. Kinnistu registriosa numbriga CCCCCCCC, mille väärtuseks avaldasid kostja I ja kostja II 30 000 eurot, saab kostja I lahusvaraks;
9. Kummagi kostja (kostja I ja kostja II) poolt abielu kestel oma nimel olevatel mistahes krediidiasutustes asuvatel arveldus- ja muudel kontodel asuvad rahasummad jäävad selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele vastavad kontod on registreeritud;
10. Kostja II maksab tema poolt vara jagamisel väärtuseliselt enamsaadu arvel kostjale I hüvitist kokku 110 000 eurot, sealhulgas on kostja II enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist väidetavalt tasunud kostjale I nimetatud hüvitisest osaliselt summa 60 600 eurot sularahas, millise summa saamist kostja I kinnitas lepingule 28 2-22-3484 allakirjutamisega. Ülejäänud osa hüvitise summast 49 400 eurot kohustus kostja II tasuma kostjale I hiljemalt 20.12.
12. Hageja on esitanud nõude nimetatud ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks põhjusel, et hageja hinnangul kostja I loobus olulisel määral oma varast (osast ühisomandis). Hageja märgib, et ühisvara jagamise lepinguta oleks hagejal võimalik oma nõudeid rahuldada suuremas ulatuses. Hageja väidab, et tegelikkuses ei ole kostja II kostjale I ühisvara jagamise lepingu punkti 1.
13. alusel tasunud 110 000 eurot. Hageja leiab, et kahtlust ühisvara jagamise lepingu punktis 1.
14. toodud summa (väidetavas) tasumises äratab ka see, et ühisvara jagamise lepingu punktis 1.
15. toodud summades esineb lahknevusi (110 500 eurot ning 60 600 + 49 400 = 110 000 eurot). Hageja märgib, et isegi siis, kui asuda seisukohale, et kostja II tasus kostjale I ühisvara jagamise lepingu punkti 1.
16. alusel sularahas 60 600 eurot (mida hageja seab kahtluse alla ja millele ta vaidleb vastu), ei ole sularaha ühisvarana kostja I ja kostja II vahel ühisvara jagamise lepinguga ega muu lepinguga jagatud. Hageja arvates kuuluks sularaha summas 60 600 eurot kostja I ja kostja II ühisvara hulka. Ülaltoodule tuginedes ning lähtuvalt

§ 190

p-st 2 (alternatiivselt

§ 190

p-st 1) ja § 187 lg-st 1 taotleb hageja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Alternatiivselt-järjestatult taotleb hageja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist

§ 187lg 1 ja § 188 lg-te 1-3 alusel.

73.

§ 190

on sätestatud, et kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud: 1) pärast täitemenetluse alustamist; 2) ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist. Kohus on eelnevalt selgitanud, et hageja tehtud täitetoiminguid (vt ka kohtuotsuse p 46) tuleb käsitleda täitemenetluse alustamisena (ja läbiviimisena). Seega on täidetud

§ 190

p 2 sätestatud eeldus ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks, kuivõrd täitemenetlus kostja I suhtes oli alustatud hiljemalt 4 päeva pärast 16.12.2019 ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingute sõlmimist (vt I kd, tl 78-82, tl 114, tl 170-172). 74. Samuti on kohtu hinnangul täidetud

§ 190

tulenev teine kohustuslik eeldus 16.12.2019 ühisvara jagamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks – kostja I loobus nimetatud lepinguga olulisel määral oma osas ühisomandis. Lähtudes ühisvara jagamise lepingus esitatud kinnisasjade väärtusest jäi kinnisasjade jagamise tulemusena kostja I omandisse lepingueelse olukorraga võrreldes väärtuseliselt (vähemalt) 110 000 euro võrra vähem vara (I kd, tl 92 pöördel). Ühisvara jagamise lepingu p-s 1.15. sisaldus küll kokkulepe, et kostja II maksab väärtuseliselt enamsaadu arvel kostjale II hüvitist summas 110 000 eurot ja kostjate väitel on nimetatud summa tervikuna sularahas tasutud, kuid kohus on seisukohal, et nimetatud võlasuhet kostja I ja kostja II vahel tegelikkuses ei eksisteerinud. Riigikohtu 17.06.2021 otsus nr 2-18-17826 p-s 16 on analoogses vaidluses selgitatud, et kostjatel tulnuks tõendada ja kohtul tulnuks võlausaldajate huvide kahjustamist hinnates võtta seisukoht selles, kas abikaasade nõuded ka tegelikkuses eksisteerisid. Piirduda ei saa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu tekstis kirjapanduga. Riigikohus märkis nimetatud otsuse p-s 20, et just kostjad on kohustatud esitama tõendeid, mille alusel saab kohus järeldada, et kostjatevahelised nõuded tegelikkuses eksisteerisid. Sama otsuse p-s 12 selgitas Riigikohus, et

§ 190

on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul eeldatakse, et tagasivõidetava tehinguga on võlausaldajate huve kahjustatud.

§ 190

järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Kostjatel on võimalus

§-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata. 29 2-22-3484 75. Kohus on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole kostjad esitanud selliseid tõendeid, mis lükkaks ümber eelduse 16.12.2019 ühisvara jagamise lepingu alusel võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kostjate väited, nagu tasunuks kostja II kostjale I ühisvara jagamise lepingu alusel sularahas 110 000 eurot, ei ole kohtu jaoks usaldusväärsed. Selle kohta, nagu maksnuks kostja II kostjale I enne lepingu sõlmimist sularahas 60 600 eurot, puuduvad igasugused muud tõendid peale käesolevas menetluses kostjaks I oleva C kinnituse (I kd, tl 92 pöördel). Kohus leiab oma siseveendumuse alusel, et kostja I lepinguline kinnitus 60 600 euro sularahas saamise kohta on ilmselt ebausaldusväärne ja kohus vastavas osas antud tõendiga ei arvesta (TsMS § 238 lg 5). Kuigi formaalselt sisaldub kostja I kinnitus dokumentaalses tõendis, on kostja I kinnitus sisult samaväärne menetlusosalise seletusega, mis aga TsMS § 229 lg 2 sätestatud tõendiks ei liigitu. Kohus nõustub ka hagejaga selles, et 110 000 euro sularahas üleandmine (sealhulgas ositi 60 600 eurot ja 49 400 eurot) ei ole tänapäeval tavapärane ega eluliselt usutav. Kohus jagab hageja seisukohta, et antud juhul ei ole mõistlikku põhjendust, miks eelistasid kostja I ja kostja II hüvitise väidetavat maksmist sularahas ning ei kasutanud selleks näiteks pangaülekannet. Samuti pole arusaadav, kust sai kostja II sularaha summas 110 000 eurot, seda enam olukorras, kus kostjad väidavad, et ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel oli kostja II pangakontodel 2 949,27 eurot (III kd, tl 5; tl 27-31). Kostja I poolt 60 600 euro sularaha saamise kinnituse ilmselt ebausaldusväärsust näitab seegi, et kostjate tehingud kostjalt I vara väljaviimiseks ei piirdunud üksnes ühisvara jagamisega. Kohtu poolt tuvastatud asjaoludel sõlmisid kostjad 18.12.2019 samuti võlausaldajate huve kahjustava korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise leping ja asjaõiguslepingu, millega kinnistu registriosa numbriga ZZZZZZZZ koos oluliste osadega ja päraldistega läks C ja X ühisomandist välja (vt käesoleva kohtuotsuse II osa). Lisaks puudub vaidlus ja kohus luges eelnevalt tuvastatuks, et kostja II (abikaasa) on vastavalt PankrS § 117 lg 1 p 1 ning

§ 188

lg 3 tähenduses kostja I lähikondne.

§ 188

lg 2 kohaselt eeldatakse, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne.

1. Kohus ei pea tõendatuks ka kostjale I sularahas väidetavalt täiendava 49 400 euro tasumist. Kuigi 49 400 euro väidetavalt sularahas tasumise kohta on koostatud ka n-ö akt (III kd, tl 32), on selle koostajad samuti kostja I ja kostja II, kelle kinnituste ebausaldusvääruse osas jääb kohus kohtuotsuse p-s 75 esitatud põhjenduste juurde. Kuigi 19.12.2109 sularaha väidetava üleandmise kohta on allkirja andnud ka G ja Ü, on hageja põhjendatult viidanud, et nii G kui ka Ü on kostjaga I ja kostjaga II tihedalt seotud isikud, kellel on muu hulgas ühised majanduslikud huvid (I kd, tl 16-35; III kd, tl 49-74, tl 77-88). Arvestades nimetatud tõendeid kogumis teiste kohtu poolt tuvastatud asjaoludega, leiab kohus oma siseveendumuse alusel, et 49 400 euro väidetavalt sularahas tasumise kohta koostatud akt (III kd, tl 32) on ilmselt ebausaldusväärne ja kohus antud tõendiga ei arvesta (TsMS § 238 lg 5). Kohtu jaoks ei ole 49 400 euro sularahas üleandmine antud juhul eluliselt usutav mh ka seetõttu, et pole arusaadav, kust sai kostja I lähikondne kostja II sellises summas sularaha (ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel oli kostja II pangakontodel kostjate väitel 2 949,27 eurot; III kd, tl 5, tl 27-31). Hagivastuse lisana 11 esitatud sularaha üleandmise-vastuvõtmise akti ebausaldusväärust süvendab ka asjaolu, et see on koostatud arvutis, kuid allkirjastatud lihtkirjalikus vormis (mitte digitaalselt). Seega pole võimalik usaldusväärselt kindlaks teha ka antud paberi tegeliku allkirjastamise aega.
2. Kohus ei pea „juhuslikuks kokkusattumuseks“ ega muude eluliste asjaoludega mõistlikult selgitatavaks ka seda, miks toimus väidetav sularaha üleandmine seoses kostja I poolt oma varast olulises osas loobumisega just 19.12.2019 ehk 2 päeva pärast vastutusotsusest tuleneva kostja I vastu suunatud nõude sissenõutavaks muutumist. Kohus tuvastas eelnevalt, et vastutusotsuse 30 2-22-3484 vabatahtliku täitmise tähtpäev oli 16.12.
3. Kohus ei pea kõiki tõendeid ja asjaolusid arvestades juhuslikuks kokkusattumuseks, et kostja I loobus olulisel määral enda osast ühisomandis just samal päeval. Kohus on seisukohal, et kostja I loobus 16.12.2019 sõlmitud ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingutega olulisel määral oma osas ühisomandis kostjate I ja II teadliku tegevuse tulemusena võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil. Seejuures nn sularaha-skeem oli mõeldud üksnes välise näivuse loomisele õigustamaks kostja I poolt oma ühisvarast olulises osas loobumist ja tegelikku sularaha liikumist kostja I ja kostja II vahel seoses ühisvara jagamisega ei toimunud. Sellisena on ühisvara jagamise leping vaadeldav ka TsÜS § 89 lg 1 ja lg 2 kirjeldatud näiliku tehinguga, mis tuleb lugeda tühiseks. Kohus loeb eelneva alusel tuvastatuks, et kostjate I ja II vahelisi sularahanõudeid kostja I kasuks tegelikkuses ei eksisteerinud (vt ka Riigikohtu 17.06.2021 otsus nr 2-18-17826 p 16). Asjakohane ei ole kostjate viide Riigikohtu 18.11.2009 otsusele nr 3-2-1-113-09, sest praegusel juhul ei ole küsimus mitte