KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 15. aprill 2024, Rapla Tsiviilasja number 2-23-145904 Tsivii

§ 1132lg 3 p-i 3 alusel summas 35 eurot.

Võla sissenõudmiskulud hõlmavad 25.08.2023 tasulise kirja saatmist summas 25 eurot, 05.09.2023 tasulise kirja saatmist 5 eurot ja 22.09.2023 hagihoiatuse saatmist summas 5 eurot. Hageja on arvestanud viivist põhivõlasummalt 1028,03 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 14.08.2023 kuni hagi esitamiseni 2

§ 4034

lg-s 7 sätestatud sissenõutavaks muutunud nõude terviklik arvestus juhuks, kui kohus asub menetluses seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja esitas 15.12.2023 vastuse kohtunõudele, milles avaldas, et tal ei ole võimalik nõuete ümberarvestust esitada, põhjusel, et vaidlusaluse krediidilepingu puhul on tegemist krediidikontoga, mille iseloomuks on maksegraafiku puudumine ja ka tagasimakse summa on muutumises, sõltuvalt sellest, kuidas klient krediidikontot kasutab, siis ei ole hagejal võimalust koostada kostjale uut tagasimaksegraafikut. Krediidikontolepingut ei saa võrdsustada nö tavalise laenulepinguga, kuivõrd viimase puhul on olemas maksegraafik koos igakuise kuumaksega, laenuperiood ja muud tunnused, mida krediidikontolepingus ei esine. Lepingu tingimuste kohaselt krediidikonto leping on tähtajatu. See on tingitud sellest, et krediidikontolepingu sõlmimisel ei ole krediidiandjal võimalik ette näha, kuidas laenaja hakkab krediidikontot kasutama, millises summas võtab krediiti kasutusse ja kui palju tagasi maksab. Lisaks laenajal on võimalik krediiti uuesti taaskasutusse võtta ja ka sel põhjusel leping on sõlmitud määramata ajaks, mistõttu ei ole võimalik lepingus sätestada, millal laenuperiood lõpeb. Teiseks arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel lähevad kõik laenaja poolt tehtud tagasimaksed põhisumma katteks, siis ei saa hageja antud juhul tagasimaksete ümberarvestusel saadut tagasi saada, kuna kostja tagasimaksete arv ületab saadud krediiti. Kohtuotsuse põhjendused

1. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 2 eeldatakse TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud hageja nõusolekut, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 21.12.2023 määrusega. Kostja kinnitas 09.01.2024 e-kirjaga, mis saadeti aadressilt ilonaloik40@gmail.com, et on määruse ja hagimaterjalid kätte saanud. Seega möödus hagile vastamise tähtaeg 23.01.
2. Kostja ei ole hagile vastanud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud.
3. Kohus on seisukohal, et hagiavaldus ei ole selles märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Hagi jääb rahuldamata. 7.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 3

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid IPF Digital AS ja kostja 03.06.2020 krediidikontolepingu nr 4843617, mille järgi on kostja kasutanud limiiti kuni 1100 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et IPF Digital AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule laenu, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 8.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,52%. Seega kolmekordne määr oli 61,56%. Hagiavalduses on esitatud asjaolu, mille kohaselt oli laenu intressimäär 47,88% aastas ja lepingu põhitingimustes on kokkulepitud krediidikulukuse määr 60,96% aastas. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
3. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Et krediidiandja loovutas nõuded hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hageja on hagiavalduses esitanud asjaolud, millest nähtub, et kostja avaldas laenutaotluses, et tema netosissetulek on 1000 eurot kuus, igakuised kohustused on 85 eurot, majapidamiskulud on 100 eurot. Kostjal on kaks ülalpeetavat. Krediidiandja tegi päringu taust.ee andmebaasi. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud kostja kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid. Lisaks tehti päring Eesti Pensionikeskusesse, mille vastuse andmete kohaselt oli kostja sissetulek 714,52 eurot. Pangakonto väljavõtet ei küsitud. Riigikohus on oma 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-s 18 asunud seisukohale, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 4

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud väitele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg-s 6 sätestatut.

Kohtule teadaolevalt ei ole hageja ega IPF Digital AS maksete ümberarvestust teinud. 12.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hageja võlaarvestusest nähtub, et hageja andis lepingu alusel kostjale raha kokku 4500 eurot. Kostja tegi lepingu alusel krediidiandjale tagasimakseid kokku summas 4522,09 eurot. Kohus on seisukohal, et hagiavalduses viidatud võlaarvestus on hagiavalduse osa, mitte tõend TsMS § 229 tähenduses. Tegemist on allkirjastamata Exceli tabeliga, seega hageja väidetega maksete tegemise ja ulatuse kohta. Seega on võlaarvestus käsitatav hagiavalduse osana, mitte hagiavalduse väiteid kinnitava tõendiga. Kohus arvestab kogu kosja poolt tasutud summa põhivõla katteks (vt otsuse p 17). Kuna kostja sai krediiti kokku 4500 eurot, siis on hageja põhinõue täitmisega lõppenud. 13. Hageja esile toodud asjaoludest nähtub, et kostja tegi

§ 397lg 1 kohaselt majandusvõi kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. IPF Digital AS ja kostja on lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 47,88% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 156,43 eurot. Hageja on intressi arvestanud alates 20.04.2023 kuni 13.08.2023. Kuna vastavalt hageja esitatud võlaarvestusele oli kostja põhivõla kohustus täidetud 19.04.2023 seisuga, siis ei ole alust rahuldada hageja intressinõuet hilisema perioodi eest. Kohus jätab intressinõude rahuldamata. 14.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Kuna käesoleval juhul on võlasuhe täitmisega lõppenud, siis ei ole alust viivisenõude rahuldamiseks. Isegi, kui võlasuhe ei oleks täitmisega lõppenud, siis Tallinna Ringkonnakohus on 07.10.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-119187 (p 13) asunud seisukohale, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning 5

§ 1132

lg 2 alusel võla sissenõudmiskulu summas 35 eurot.

§ 1132

lg 2 p-i 3 alusel, mis sätestab, et majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda pärast lepingu lõppemist tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-18-15885 (p 16.3) asunud seisukohale, et

§ 4034lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 35 eurot. Menetluskulud Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Menetluskulud jäävad hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavaid menetluskulusid ei ole, sest kostja ei ole menetluses osalenud. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik 6