KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 27. märts 2024 Kohtuasja number 1-23-440 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Andra Pärsimägi ja Mario Truu Kohtuasi ja menetlus

§ 1045lg 1 p 2 alusel J.V.

le välja varalise kahju katteks 10 413,12 eurot ning mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot. Ühtlasi langetas kohus menetluskuludega seotud otsustused.

1. Esimese astme kohus tuvastas faktilised asjaolud viisil, nagu need on kajastatud süüdistuses.
2. A. Türksoni selgituste kohaselt sõitis ta
3. juulil 2021 jalgrattaga koju, liikudes seejuures jalakäijakiirusega. Enne kokkupõrget märkas ta enda ees kannatanut ning püüdis temast mööda põigata. See ei õnnestunud – kannatanu astus talle ette, mistõttu sõitis süüdistatav talle tagant otsa. J.V. sõnul toimus kokkupõrge 20 meetrit enne Võidu silda (Turuhoone poolt tulles). Kuigi jalgteel oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel palju inimesi, ei märganud ta seal ühtegi jalgratturit. Enne kokkupõrget liikus kannatanu enda sõnul otse ega teinud kõrvalepõikeid. Kokkupõrke tulemusena kukkus ta enda ette sillutisele. Tal valutas pea ja ta märkas, et käel oli naha all luu ots püsti. Möödakäijad kutsusid talle kiirabi. Sündmuskoha läheduses liikunud tunnistaja I.V. i sõnul märkas ta A. Türksoni pärast seda, kui keegi karjatas: „Mis sa kihutad!“ 2 Seejärel nägi tunnistaja, kuidas süüdistatav sõitis kõnniteel väga suure kiirusega. Jalgrattur sai I.V. ast napilt mööda. Umbes sekund hiljem kostus naisterahva karjatus, misjärel märkas tunnistaja, et jalgrattur oli naisterahvale selja tagant otsa sõitnud – kannatanu oli kõhuli maas, pikali oli kukkunud ka jalgrattur.
4. Esimese astme kohus luges A. Türksoni ütlused ebausaldusväärseks osas, milles viimane väitis, et kannatanu astus talle (ise) ette. Usutavaks ei pidanud kohus ka versiooni, et süüdistatav sõitis jalakäija liikumiskiirusega – sellisel juhul poleks kannatanu sedavõrd raskesti viga saanud. J.V. ja I.V. a ütlused olid kohtu meelest usaldusväärsed ja veenvad. Nende vahel ei esinenud ka vastuolusid.
5. Järelikult sõitis A. Türkson J.V. le suurel kiirusel otsa. Selle tulemusena kukkus kannatanu maha ning sai viga. Ekspertiisiga on kindlaks tehtud, et J.V. sai õnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli kuud – seega on tegemist raske tervisekahjustusega KarS § 118 lg 1 p 2 tähenduses. Niisuguse teo pani süüdistatav toime kergemeelsusega. A. Türkson pidas suurel kiirusel jalgrattaga kannatanule lähenedes võimalikuks, et ta võib viimasele otsa sõita ja seeläbi talle raske tervisekahjustuse põhjustada – süüdistatav märkas kannatanut enne kokkupõrget ning tajus oma liikumiskiirust. Siiski lootis süüdistatav kokkupõrget vältida, kui üritas kannatanust mööda põigata. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Niisiis tuleb A. Türkson KarS § 119 lg 1 järgi süüdi tunnistada.
6. Lähtudes A. Türksoni süü suurusest ning eripreventiivsetest kaalutlustest, mõistis kohus talle KarS § 119 lg 1 järgi karistuseks kuuekuulise vangistuse.
7. Tsiviilhagiga seonduvalt märkis maakohus järgmist.
8. J.V. esitas A. Türksoni vastu tsiviilhagi, milles nõudis viimaselt varalise kahju katteks 9264,70 euro tasumist ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 25 000 eurot. Kohtuistungil vähendas kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõuet 5000 euroni ning täpsustas saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet 10 043,22 euroni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 2 järgi ei peeta põhi- või kõrvalnõude muutmist hagi muutmiseks. Seega pole kannatanu hagi muutnud, vaid on seda täpsustanud. Ühtlasi nõuab kannatanu A. Türksonilt otsese varalise kahju väljamaksmist – 369,90 eurot.
9. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kuna A. Türkson põhjustas oma tegevusega kannatanule tervisekahjustuse, on tegemist õigusvastase käitumisega. Kuna kannatanu sai raske tervisekahjustuse seetõttu, et A. Türkson sõitis talle jalgrattaga otsa, on viimane kahju tekitamise süüdi. Järelikult vastutab A. Türkson kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS §

§ 1045lg 1 p 2 järgi.

1. Kannatanu on tervise taastamiseks teinud mitmeid kulutusi: ta tasus SA Tartu Ülikooli Kliinikumi (2,50 eurot), apteegi (6,60 eurot) ja EMO (5,50 eurot) arved ning tegi kulutusi lümfimassaažile (kokku 310 eurot). Kuna need kulutused olid suunatud tervise taastamisele, kuuluvad need VÕS § 130 lg 1 järgi hüvitamisele. Samuti kuuluvad kompenseerimisele tsiviilhagis välja toodud taksoarved (kokku 14,30 eurot), sest kannatanu kasutas taksot Tartu Ülikooli Kliinikumi sõitmiseks. Nõue on põhjendatud ka uutele riietele tehtud kulutuste osas (kokku 31,50 eurot), sest kannatanu polnud võimeline olemasolevaid riideid (enam) kasutama 3 – tal oli vaja soetada nööpidega rõivad. Seega kuulub otsene varaline kahju 369,90 eurot hüvitamisele ning tuleb A. Türksonilt välja mõista.
2. Kannatanu nõuab saamata jäänud tuluna 10 043,22 euro hüvitamist. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama lõike teise lause järgi võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. J.V. selgitas kohtus, et kui ta poleks tervisekahjustust saanud, oleks ta oma äriühingu (Disainistutus OÜ) varem registreerinud. Tervisekahjustuste tõttu asutas ta ettevõtte aga planeeritust hiljem – seda
3. augustil
4. Sel põhjusel nõuab kannatanu (esmalt) saamata jäänud haigushüvitisele vastavat summat, mis on 830,70 eurot: kui ta oleks ettevõtte registreerinud juulis, oleks talle haigushüvitist makstud juba augustis. Samuti nõuab kannatanu A. Türksonilt saamata jäänud töötasu hüvitamist alates
5. aasta augustist kuni kohtuistungi toimumiseni
6. augustil
7. Saamata jäänud töötasu arvestamisega seonduvalt esitas kannatanu kohtule kaks alternatiivset arvutuskäiku. Ühe võimalusena seadis J.V. nõude aluseks oma endiselt tööandjalt, s.o Gardest OÜ-lt,
8. aastal saadud (keskmise) töötasu – kannatanu on seisukohal, et ta oleks oma ettevõttega teeninud sellega võrdväärset tulu. Kirjeldatud variandi puhul nõuab kannatanu saamata jäänud töötasu hüvitamist summas 9212,52 eurot. Teise alternatiivse arvutuskäigu aluseks on aga töötasu alammäär aastatel 2021– 2023, mille järgi on kannatanu arvutanud enda saamata jäänud tulu suuruseks 2867,52 eurot.
9. Kuna saamata jäänud tulu täpse suuruse tõendamine on tihti äärmiselt keeruline, peab VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
10. aprilli 2021 otsus nr 2-14-6942, p 13.2). Järelikult ei pea kohus hüvitise kindlaksmääramisel lähtuma üksnes kannatanu kahju tekkimisele eelnenud tegelikust sissetulekust, vaid võib võtta aluseks ka eeldatava sissetuleku, mida kannatanu oleks saanud, kui kahju põhjustanud asjaolu ei oleks esinenud. J.V. on välja toonud asjaolud, millest nähtub tema tulu saamise tõenäosus: ta oleks saanud teha algust oma ettevõttega ning teenida tulu, mis olnuks vähemasti võrdväärne Gardest OÜ-st
11. aastal teenituga. Maakohus leidis, et kannatanu on ära näidanud, et tal oli kavatsus ja võimalus saada võrdväärset tulu
12. aastal teenituga. Tervisekahjustuse tõttu jäi see saamata. Kuna ka haigushüvitist kannatanu esialgu ei saanud, tuleb seegi A. Türksonilt välja mõista. Kokku kuulub väljamõistmisele saamata jäänud tulu 10 043,22 eurot.
13. J.V. vähendas kohtuistungil mittevaralise kahju hüvitamise nõuet 5000 euroni. Kannatanu tõi välja, et tervisekahjustuse tõttu on ta palju läbi elanud ning on sunnitud muutma enda minapilti. Seejuures peab ta leppima teadmisega, et elab osaliselt kasutuskõlbmatu käega elu lõpuni. Kohtu hinnangul vastab mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot kannatanule tekkinud kahju iseloomule ja mõjule – langenud on nii kannatanu heaolu kui elukvaliteet. Enne õnnetust tegi kannatanu käelist tööd, kuid praegu on see raskendatud. Kahjuhüvitise suurus on kooskõlas kohtupraktikaga. Seetõttu tuleb A. Türksonil hüvitada J.V. le ka mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot. Apellatsioonimenetlus
14. A. Türksoni kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas esitas Tartu Maakohtu
15. septembri 2023 otsuse peale apellatsiooni, taotledes vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas tsiviilhagi ning mõistis A. Türksonilt J.V. kasuks välja saamata 4 jäänud tulu hüvitise (nõue summas 10 043,22 eurot). Apellatsioonis välja käidud argumendid on kokkuvõetult sellised.
16. Hagiavaldusele esitatud lisadest nähtub, et kannatanu töötas ettevõttes Disainistutus OÜ samal erialal nagu OÜ-s Gardest. Seega ei saa öelda, et hageja oleks kaotanud erialase töövõime. Puuduvad tõendid, milles kajastuks kannatanu kutsealase töövõime kaotuse määr. Piisavalt pole põhjendatud seegi, miks pidanuks töötasu Disainistutus OÜ-s olema samasugune eelmises töökohas teenituga. Töötades Disainistutus OÜ-s sai kannatanu 584 euro suurust töötasu. Seda kajastavad Maksu- ja Tolliameti andmed. Kannatanu pole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et uuel töökohal olnuks tema töötasu suurem, st samaväärne Gardest OÜ-s teenituga. Puudub põhjuslik seos liiklusõnnetuse ja Disainistutus OÜ saadud töötasu suuruse vahel – pole tõendeid, mis näitaksid, et liiklusõnnetus pärssis J.V. töötasu suurust. Kaalukaid argumente ei leidu sellegi kohta, miks peaks tulevikus saadav töötasu olema võrdne varasemalt teenituga.
17. Kaitsja juhib tähelepanu, et Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et hüpoteetiline kahju ei kuulu VÕS § 127 lg 1 järgi hüvitamisele (Tartu Ringkonnakohtu
18. juuli 2019 otsus asjas nr 2-16-7836, p 11). Viidatud lahend käsitles olukorda, kus hageja ei töötanud. Seetõttu ei saanud tal olla ka töötasu langust. Kuna J.V. teeb töölepingu alusel tööd, ei esine tal töötasu langust. Töötasude erinevus kahe ettevõtete vahel ei ole käsitatav kahjuna.
20. novembril 2023 esitas J.V. ringkonnakohtule oma kirjaliku seisukoha, milles vaidleb kaitsja apellatsioonile vastu. Kannatanu selgitab, et ta polekski saanud enda ettevõtte eriala muuta, kuna selle asutamine oli seotud
21. juunil 2021 saadud ettevõtlustoetusega. Töövõime kaotuse määra arvestatakse aga olukordades, kus töötaja kaotab tööõnnetuse tõttu oma töövõime. Praegusel juhul polnud tegemist mitte töö-, vaid liiklusõnnetusega. Ettevõttes Gardest OÜ teenitud töötasu oli vaid üks võimalus, millest kahju suuruse kindlakstegemisel lähtuda. Arvestades üldist elukalliduse tõusu, olnuks see tasu tänaseks oluliselt kõrgem. Gardest OÜ-st teenitud töötasu moodustab tolleaegsest keskmisest brutopalgast üksnes poole ning on peaaegu samaväärne
22. aasta miinimumpalgaga. Ettevõttes, kus töötaja on samal ajal enda tööandja, pole kohustust endale töötasu maksta. Miinimumpalgale vastavat töötasu maksis ta endale esimesel kuul ravikindlustuse saamiseks. Seda sai ta teha ettevõtluse alustamise toetuse arvelt. Seejärel jäi ta haiguslehele. Puutuvalt kaitsja väitesse, justkui poleks majanduslik võimekus põhjuseks, miks ettevõte palka maksta ei saa, märkis kannatanu, et potentsiaalset tulu teenimist pärssis tema tervisekahjustus – paranemine kulges vaevaliselt. Samuti pole tööga alustades võimalik kohe kliente leida. Kannatanu lisas enda kirjalikele seisukohtadele lisana Tervisekassale laekunud raviarved, enda elulookirjelduse (CV) ning ettevõtluskoolituse läbimise tunnistuse.
24. detsembril 2023 laekus kohtule ka kaitsja seisukoht. Kaitsja ei pea asjakohaseks kannatanu selgitusi, miks pidanuks Disainistutus OÜ-st saadav töötasu olema samaväärne Gardest OÜ-st teenituga. See, kas tööandja ja töötaja langevad (tegelikult) kokku, ei oma tähtsust. Töövõime kaotusest tulenevat hüvitist tuleb maksta siis, kui töötaja ei leia (enam) erialast tööd. Praegusel juhul leidis J.V. endale erialase töö. Töövõime kaotusest põhjustatud kahju ei esine. Pärast haigushüvitise lõppemist sai hageja töötasu 584 eurot kuus.
25. Prokuratuur leiab, et maakohtu seisukoht saamata jäänud tulu väljamõistmise osas on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasema praktikaga. 5 Ringkonnakohtu seisukoht
26. Esmalt jätab ringkonnakohus kriminaalasja materjalide juurde võtmata J.V. elulookirjelduse, ettevõtluskoolituse läbimise tunnistuse ning patsiendiportaalist tehtud väljavõtted raviarvete kohta, mille kannatanu koos oma seisukohaga ringkonnakohtule esitas. Juhul, kui J.V. oleks soovinud neile dokumentidele tugineda, oleks ta pidanud esitama need juba maakohtule või vähemasti põhjendama, miks ta esitas need alles apellatsioonimenetluse käigus (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 321 lg 6).
27. A. Türksoni süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kuna keegi kohtumenetluse pooltest seda apelleerinud pole, lähtub ringkonnakohus süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevate faktilised asjaolude osas maakohtu poolt tuvastatust. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes tsiviilhagi puudutavas osas ning sedagi vaid saamata jäänud tulu väljamõistmises, leides, et kannatanul pole saamata jäänud tulu näol kahju tekkinud. Otsese varalise kahju ning mittevaralise kahju osas kaitsja kohtuotsuse aadressil etteheiteid esitanud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad apellatsioonis välja käidud argumendid tähelepanu ning toovad endaga kaasa Tartu Maakohtu
28. septembri 2023 otsuse osalise tühistamise – seda saamata jäänud tulu suuruse osas.
29. Maakohus tegi kindlaks, et A. Türkson sõitis
30. juulil 2021 kella 16.31 paiku jalgrattaga J.V. le otsa. Selle tagajärjel kukkus viimane maha ning sai kehavigastusi. Seejuures osutus tervisekahjule järgnenud taastumisperiood kannatanu jaoks võrdlemisi vaevaliseks – tal tekkis traumajärgne neuroreflektoorne düstroofia, mis pikendas paranemisprotsessi veelgi. Seetõttu puudus kannatanul võimalus teha erialast tööd ning teenida tulu.
31. Neil põhjustel nõuabki kannatanu A. Türksonilt saamata jäänud tulu hüvitamist ning seda kahes osas. Esmalt palub kannatanu kohtul A. Türksonilt välja mõista (vahetult pärast õnnetust) saamata jäänud haigushüvitise 830,70 eurot. Kuna õnnetuse toimumise hetkel polnud J.V. töösuhtes ning tal puudus kehtiv ravikindlustus, ei maksnud Tervisekassa talle õnnetusele järgnenud 39 päeva jooksul haigushüvitist (tl 76). Teiseks nõuab kannatanu süüdistatavalt saamata jäänud tulu hüvitamist perioodil
32. augustist 2021 kuni
33. augustini 2023 (tl 104) – seda 9212,52 euro ulatuses ja alternatiivselt 2867,48 euro ulatuses. Mõlema nõude aluseks on VÕS §

§ 1045lg 1 p 2.

1. Maakohus rahuldas kannatanu nõuded täielikult, tuginedes seejuures J.V. selgitustele, mille järgi võtsid õnnetuse toimumine ja sellega kaasnenud tervisekahju temalt võimaluse enda äriühing Disainistutus OÜ planeeritud ajal registreerida – sestap polnud tal ka ravikindlustust, mistõttu jäi ta (esialgu) ilma haigushüvitisest. Asutanuks ta ettevõtte varem, olnuks tal olemas ravikindlustus ning võimalus haigusraha saada. Taoline argumentatsioon sisaldab ringkonnakohtu meelest loogikaviga: kannatanul jäi haigushüvitis saamata mitte õnnetuse toimumise tõttu, vaid seepärast, et J.V. l polnud kehtivat ravikindlustust. Seetõttu pole võimalik kahju suuruse hindamisel lähtuda potentsiaalse haigushüvitise määrast. Sellegipoolest kaotas kannatanu liiklusõnnetuse tagajärjel töövõime ega saanud teenida tulu – järelikult on tal tekkinud kahju, mille hüvitamisele suunatud nõude saab lugeda põhjendatuks. Ringkonnakohus käsitleb tsiviilhagis märgitud ning kohtuistungil täpsustatud saamata jäänud tulu hüvitamisele suunatud nõudeid tervikuna.
2. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju poleks tekkinud. VÕS § 130 kohaselt tuleb tervisekahju saajale hüvitada muu hulgas ka osalisest või täielikust 6 töövõimetusest tekkinud kahju. Taolist, kannatanu hüveolukorra taastamisele suunatud nõuet lahendaval kohtul tuleb kahjuhüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud siis, kui kahju poleks tekkinud. Teisisõnu on oluline teha kindlaks, et kannatanule väljamõistetav kahjuhüvitise suurus vastaks kahju hüvitamise eesmärgile ehk asetaks kannatanu sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju tekitanud asjaolu poleks üldse esinenud. Siiski tuleb silmas pidada seda, et isik ei tohi kahju hüvitamise arvelt rikastuda (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. detsembri 2017 otsus asjas nr 2-15-10683, p 22).
4. Kohtukolleegiumi meelest ei ole maakohus kannatanu saamata jäänud tulu suurust nõuetekohasel viisil kindlaks teinud. Esimese astme kohus asus küll seisukohale, et saamata jäänud tulu suuruse arvutamisel on paslik lähtuda kannatanu
5. aasta keskmisest sissetulekust, kuid on jätnud niisuguse seisukoha suuresti põhjendamata. Ringkonnakohtu meelest on taolise minetuse näol tegu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes ja see toob endaga KrMS § 338 p 3 alusel kaasa esimese astme kohtu otsuse osalise tühistamise. Kohtupraktika kohaselt on (saamata jäänud tulu) kahjuhüvitise suurus võimalik kindlaks määrata VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel ka hinnangulisena (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. mai 2021 otsus asjas nr 2-14-6942, p 13.5), kuid kohus peab siiski ära näitama need konkreetsed viited, millele ta sellise otsustuse rajab.
7. Kirjeldatud puudujääkidest hoolimata ei soostu kolleegium kaitsja seisukohaga, justkui poleks kannatanul õnnetuse tagajärjel saamata jäänud tulu näol (üldse) kahju tekkinud – asjaolusid arvestades saab leida, et õnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustus võttis kannatanult võimaluse teenida sissetulekut. Niisiis on kannatanul võimalik see kahju tekitajalt välja nõuda. Juhindudes KrMS § 340 lg-st 1, kõrvaldab ringkonnakohus maakohtu vea ning teeb uue lahendi, millega annab J.V. le õnnetuse tagajärjel saamata jäänud tulu suurusele teistsuguse hinnangu.
8. Nagu eelpool välja toodud, märkis maakohus iseenesest asjakohaselt, et kahjunõude suuruse võib määrata ka kannatanu eeldatava sissetuleku järgi. Kohtupraktikaski on selgitatud, et olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik makstava hüvitise suuruse kindlakstegemisel lähtuda lisaks kahju tekkimisele eelnenud sissetulekule ka eeldatavast sissetulekust tulevikus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
9. juuni 2018 otsus asjas nr 2-16-9313, p 28). Seejuures võib kahju suuruse arvutamise aluseks võtta ka keskmise kuusissetuleku selle tööandja juures, kellega töösuhe ei lõppenud töötaja terviseseisundi tõttu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
10. mai 2003 otsus asjas nr 3-2-1-50-03, p 26). Niisiis on kohtupraktikas jaatatud võimalust teha saamata jäänud tulu korvamisele suunatud hüvitise suurus kindlaks n-ö hüpoteetiliselt, prognoosides seda üksikjuhtumi konkreetsete asjaolude põhjal. Kuna praegusel juhul ei teeninud J.V. õnnetuse toimumise ajal tulu ega jõudnud veel oma ettevõtlusega alustada, tulebki kahjuhüvitise määr paika panna eeldatava sissetuleku näol.
11. Ehkki kannatanu oli õnnetuse toimumise ajal töötu –
12. aasta sügisel (septembris) lõppes tema töösuhe Gardest OÜ-s (tl 103 pd) –, ei anna see alust asuda seisukohale, et ta poleks õnnetusele järgnenud ajal võinud tulu teenida. Kannatanu sõnul plaanis ta luua oma äriühingu ning asuda tulu teenima. Selleks osales ta
13. aasta jaanuaris ettevõtluskoolitusel ning esitas juba sama aasta märtsis avalduse ettevõtlustoetuse saamiseks (tl 102).
14. juunil 2021 saigi ta toetust, mis andis talle stardikapitali ettevõtlusega alustamiseks. Taolisi asjaolusid kinnitavate tõendite esitamisega on kannatanu veenvalt ära näidanud, et ta plaanis õnnetuse toimumisega lähedasel ajal asutada äriühingu ning asuda sellega tulu teenima. Ringkonnakohus ei näe 7 põhjust kannatanu sellekohastes selgitustes kahelda.
15. augustil 2021 registreeriski J.V. Disainistutus OÜ.
16. Kannatanu leiab, et ta oleks enda äriühingusse tööle asudes suutnud teenida varasemaga võrreldavat töötasu – seda siis, kui ta poleks liiklusõnnetusse sattunud. Ettevõtlusega peale hakkamiseks koostatud äriplaanis on kannatanu plaaninud end töölepingu alusel äriühingus tööle vormistada ning hakata endale maksma esmalt miinimumpalka, hiljem 800–1000 eurost kuutasu. Niisuguse plaani realiseerumise halvasid aga liiklusõnnetuses saadud vigastused: vigastatud parema käega ei saanud ta enam aednikuna planeeritud mahus tööd teha. See probleem polnud ajutine, sest tema töövõime pole tänaseni täielikult taastunud. Neil põhjustel lähtus kannatanu kahjunõude suuruse hindamisel oma
17. aasta keskmisest töötasust Gardest OÜ-s. Kaitsja hinnangul pole kannatanul aga kahju tekkinud, kuna J.V. teenis juba
18. aasta augustis miinimummääras töötasu, sellele järgnevalt sai ta haigushüvitist ning jätkas töö tegemisega
19. aastal, makstes endale taas 584 euro suurust kuutasu.
20. Ringkonnakohtu hinnangul saab kannatanu esitatud dokumentidega lugeda tõendatuks, et ilma õnnetusse sattumiseta oleks ta asunud ettevõtjana tegutsema ning seeläbi tulu teenima. Küll aga pole kannatanu veenvalt ära näidanud seda, et tööga teenitav tulu olnuks suurem endale makstavast miinimumpalgast – teisisõnu seda, et äriühingu majanduslik võimekus olnuks piisav endale varasemaga võrreldava töötasu maksmiseks. Nii ei ole kannatanu välja toonud näiteks potentsiaalset kliendibaasi, viiteid olemasolevale turunõudlusele vmt, mis iseloomustaks teenimisvõimalusi ning kinnitaks, et ettevõtte oleks (suure) tõenäosusega hakanud üsna pea pärast asutamist kasumit tootma. Ettevõtluses tulu teenimisel ning endale seejärel tasu maksmise kontekstis tuleb esmajoones silmas pidada seda, et tegemist oli alles alustava äriühinguga – on üldteada, et äriühingu loomise järel tuleb see n-ö sisse töötada ning käibe suurendamine ning sellelt kasumi teenimine võtab aega. Seega pole võimalik asuda ühesele seisukohale, et kannatanu oleks vahetult pärast ettevõtte asutamist teeninud eelmise töökohaga võrdväärset igakuist tasu. Taolist seisukohta ei lükka ümber seegi, et kannatanule oli määratud alustava ettevõtte toetus – ehkki kannatanu võinuks selle arvelt endale töötasu maksta, oleks kapitali vähenemine kahandanud võimalust toetusraha investeeringuteks kasutada. See oleks aga omakorda pärssinud ettevõtte potentsiaalset majanduskäibe suurenemist ning pidurdanud seeläbi võimalikku palgakasvu.
21. Samuti pole kannatanu käinud välja argumenti, et tal olnuks võimalik asuda tööle (n-ö palgatöö raames) kuhugi mujale, kus tal olnuks võimalik teenida eelmise töökohaga samaväärset töötasu. Ehkki J.V. oli aianduse vallas kogenud oskustööline, ei anna ainuüksi see alust järeldada, et uuel (hüpoteetilisel) töökohal teenitav sissetulek olnuks varasemaga võrdväärne.
22. Siiski on olemasolevate tõendite põhjal võimalik järeldada, et kannatanu oleks kohe pärast äriühingu asutamist (mingis osas) hakanud endale stabiilset töötasu maksma – kasvõi sotsiaalsete tagatiste (nt ravikindlustuse) saamiseks. Pidades silmas seda, et Disainistutus OÜ näol oli tegemist alustava ettevõttega, on kohtukolleegiumi arvates kohane lähtuda kannatanu saamata jäänud tulu suuruse hindamisel alampalga määrast.
23. Arvestades tõsiasja, et kannatanu töövõime pole tänaseni täielikult taastunud, on kannatanul õigus nõuda saamata jäänud tulu õnnetuse toimumisest
24. juulil 2021 kuni
25. augustini 2023, nagu kannatanu oma nõude kohtuistungil piiritles. Taolise ajavahemiku osas pole kaitsja vastuväiteid esitanud. Kuna õnnetuse toimumise hetkel oli kannatanu töötu ega olnud (veel) enda äriühingut asutanud, ei saa aga talle n-ö päeva pealt kahjuhüvitist välja mõista: kuna 8 kannatanu sõnul plaanis ta luua ettevõtte
26. aasta juulikuus (tl 102), on mõeldav, et ettevõtte võinuks ta luua ka kuu lõpus. Seepärast loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kannatanul jäi pärast õnnetust saamata tulu alates
27. aasta augustist. Nagu märgitud, tugineb ringkonnakohus kahjuhüvitise suuruse arvutamisel määrataval ajaperioodil kehtinud töötasu alammäära suurusele.
29. aastal oli töötasu alammääraks ühes kalendrikuus 584 eurot (Vabariigi Valitsuse
30. detsembri 2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1), mille netosumma oli 550,38 eurot. Seega teeninuks kannatanu
31. aasta augustist kuni detsembrini netotuluna 2751,90 eurot (5x550,38 eurot).
32. aastal oli miinimumpalgaks 654 eurot (Vabariigi Valitsuse
33. detsembri 2021 määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1), mille netosumma oli 604,37 eurot. Seega teeninuks kannatanu
34. aastal 7252,44 eurot (12x604,37).
35. aastal oli töötasu miinimummäära ühes kalendrikuus 725 eurot (Vabariigi Valitsuse
36. detsembri 2022 määruse nr 124 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1), millest n-ö netotuluna oleks töötaja kätte saanud 689,92 eurot. Seega teeninuks kannatanu
37. aastal (
38. jaanuarist kuni
39. augustini 2023) 5189,40 eurot (689,92x7 + 12/23x689,92). Järelikult oleks kannatanu teeninud pärast õnnetuse toimumist kuni
40. augustini 2023 kokku vähemalt 15 193,74 eurot (2751,90+7252,44+5189,40).
41. Sellest n-ö baassummast tuleb aga maha arvestada kannatanu sissetulekud – eeskätt tervisekahjustuse tõttu saadud haigushüvitis ja töövõimetoetusena saadud toetused (tl 76, 79– 80). Kohtupraktikas kinnistunud seisukoha järgi ei pea kahju tekitaja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
42. jaanuari 2009 otsus asjas nr 3-2-1-117-08, p 13). Kuna kannatanu jätkas mõni aeg hiljem piiratud ulatuses töö tegemist, tuleb ka ettevõttest teenitud töötasu sellest n-ö baassummast maha arvata.
43. Tervisekassa (endine Haigekassa) maksis kannatanule
44. augustist 2021 kuni
45. jaanuarini 2022 hüvitist haiguslehel olemise eest kokku 2813,39 eurot (tl 76). Töötukassa maksis kannatanule
46. aasta detsembris kannatanule töövõimetoetust summas 103,49 eurot ning
47. aastal kokku 2898,41 eurot (tl 79–82). Sotsiaalkindlustusamet maksis kannatanule n-ö puudetoetusena
48. aastal 73,79 eurot ning
49. aastal 144,03 eurot (tl 81–82). Disainistutus OÜ-lt sai kannatanu
50. aastal 340,72 eurot,
51. aastal 4490,97 eurot ning
52. aastal 1962 eurot (tl 81–84). Kokku sai J.V. niisiis 12 826,80 eurot (2813,39+103,49+2898,41+73,79+144,03+340,72+4490,97+1962).
53. Lahutades n-ö baassummast (15 193,74 eurost) maha kannatanu (tegelikud) sissetulekud (12 826,80 eurot) on vaheks 2366,94 eurot. Selle alusel loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kannatanul jäi õnnetusest tingitud tervisekahjustuse tõttu ajavahemikul
54. juulist 2021 kuni
55. augustini 2023 saamata 2366,94 eurot, mis tuleb A. Türksonilt J.V. kasuks välja mõista. Liites sellele juurde otsese varalise kahju summas 369,90 eurot, tuleb A. Türksonilt VÕS §

§ 1045lg 1 p 2 alusel J.V.

kasuks välja mõista varalise kahju hüvitis kogusummas 2736,84 eurot. Tsiviilhagi kuulub rahuldamisele ka saamata jäänud tulu osas.

1. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3 ning § 340 lg 2 p-st 5 tühistab kohtukolleegium Tartu Maakohtu
2. septembri 2023 otsuse osas, millega esimese astme kohus mõistis A. Türksonilt varalise kahju katteks välja 10 413,12 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab A. Türksonilt VÕS §

§ 1045lg 1 p 2 alusel J.V.

kasuks välja varalise kahju hüvitise 2736,84 eurot. Muus osas, 9 sealhulgas mittevaralise kahju väljamõistmises, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele. 42. A. Türksoni kaitsja vandeadvokaadi abi H. Kuningas taotleb maakohtu otsusega tutvumise (45 minutit), apellatsiooni koostamise (140 minutit) ning kannatanu argumentidele vastuväidete koostamise (120 minutit) eest tasu summas 366 eurot, millele lisandub käibemaks 73,20 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsjatasu osaliselt põhjendatuks. Õigustatuks ei saa pidada vastuväidete koostamisele kulunud aega – ringkonnakohtu hinnangul on toimingule vastavaks ajakuluks 60 minutit. Seega kuulub kaitsja tasutaotlus rahuldamisele summas 294 eurot, millele lisandub käibemaks 64,68 eurot. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, kannab KrMS § 185 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud riik. (allkirjastatud digitaalselt) 10