← Eesti

1-23-5478/54

Obsah (7)§ 113§ 118§ 57§ 56§ 16§ 18§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Tõlk Kohtuasi ja menetluse liik Vaidlustatud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse poole

§ 113lg 1 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu 20.

novembri

  1. a otsus Gamlet Kulievi kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar Süüdistatav - Gamlet Kuliev, isikukood 36503256019, viibib vahistatuna Tartu Vanglas, kriminaalkorras karistamata Kaitsja - Kalju Kutsar (riigi õigusabi korras) Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Kannatanu - L-L. R.
  2. veebruar 2024, suuline menetlus Süüdistatav Gamlet Kuliev Kaitsja Kalju Kutsar Prokurör Marja-Liina Talimaa RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. novembri
  5. a otsus osas, millega Gamlet Kulievit karistati

§ 113lg 1 järgi 10-aastase vangistusega.

2. Mõista Gamlet Kulievile

§ 113lg 1 järgi karistuseks 7 aastat vangistust.

3. Muuta maakohtu otsuse põhiosa

§ 113

lg 1 subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse punktides 31–35 märgitud põhjendustega.

  1. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakond apellatsioonimenetluses Gamlet Kulievile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 411 eurot 14 senti (sealhulgas käibemaks 74 eurot 14 senti). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  4. Gamlet Kulievit süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 113 lg 1 järgi selles, et ta lõi

  1. juunil 2023 ühise alkoholi tarvitamise käigus M.N. i noaga kolm korda kehasse. Ühe löögi tagajärjel tekkis kannatanule kõhukelmeõõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool ülakõhul nahaaluse verevalumi ning vahelihase ja maksa vigastusega, mille tõttu ta suri. Süüdistatav pani teo toime kavatsetult. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  2. Tartu Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsusega tunnistati G. Kuliev süüdi

§ 113lg 1 järgi ja teda karistati 10-aastase vangistusega.

(b) Põhiosa

  1. Vaidlust pole selles, et süüdistatav lõi kannatanut kolm korda noaga. Süüdistatav tunnistab seda. Vaidluse all on see, millisel põhjusel ta kannatanut noaga lõi. Süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja E.O. elasid tunnistaja K.K. i majas erinevates korterites ning tarvitasid koos ühes korteris alates
  2. juunist 2023 alkoholi, nendega oli ka tunnistaja A.L. . Nad jätkasid
  3. juunil alkoholi tarvitamist. Alkoholi oli palju. Kannatanu oli kindlasti enne
  4. juuni keskpäeva elus. Süüdistatava, E.O. e ja A.L. a väitel jätkati
  5. juuni lõuna paiku alkoholi tarvitamist E.O. e korteris. Sellel päeval kella 14.30 kuni 15 vahel lahkus seltskonnast A.L. ning E.O. jäi korteri elutoas diivanile magama.
  6. Kella 14.30 või 15 ja 17.30 vahel ei viibinud A.L. korteris. Just sel ajal pidi süüdistatav kannatanut noaga lööma. Kannatanu tütre L-L. R. ja E.O. e sõnul kippus kannatanu alkoholi tarbides magama jääma ning A.L. a väitel jäi kannatanu tukkuma, kui ta korterist lahkus. Kuna kannatanu surnukeha kohtuarstliku ekspertiisiga on tuvastatud kannatanu üliraske joove ja tal polnud enesekaitsele osutavaid vigastusi, siis lõi süüdistatav kannatanut ajal, mil viimane tukkus. Kui A.L. korterisse kella 17.30 ajal tagasi tuli, siis ei avatud talle korteri ust, ehkki ta koputas ukse ja akna peale. Süüdistatav kinnitas seda, väites, et ei avanud meelega A.L. ale ust, kuna ei pidanud vajalikuks viimast korterisse lasta. Kohus leidis, et kannatanu oli selleks hetkeks surnud. Süüdistatav soovis kannatanu tapmist varjata ega avanud seepärast A.L. ale ust. Miski muu ei selgita seda, miks ei lasknud süüdistatav A.L. a ühtäkki E.O. e korterisse, kellega tarbiti juba teist päeva järjest konfliktideta alkoholi. Seetõttu pole usutavad süüdistatava ütlused, et ta lõi kannatanut noaga alles pärast seda, kui A.L. oli korteri ukse taga käinud. Süüdistatav soovis varjata kannatanu tapmist ja enda osa selles. 2

(10)
  1. Kõige rohkem verd oli korteris, kus süüdistatav jt alkoholi tarvitasid. Kannatanule tekitati verejälgede asukohta ja vere rohkust arvesse võttes noahaavad selle korteri elutoas. Pärast noahoope liikus kannatanu edasi kööki, seejärel õue ja siis ümber nurga maja juures asunud välikäimla lähedusse, kuni langes maha. Kannatanu oli võimeline süüdistatava noalöökide järel iseseisvalt liikuma.
  2. Süüdistatava ja E.O. e ütlustega on tõendatud, et kui E.O. ärkas, sai ta süüdistatavalt teada, et õues on kannatanu laip. Seepeale läks E.O. seda õue vaatama, helistas siis K.K. ile, kes tuli kohale ja kutsus kiirabi. Süüdistatav ise abi ei kutsunud ega öelnud E.O. ele, et ta lõi kannatanut noaga, vaid rääkis E.O. e sõnul üksnes laiba avastamisest. Kiirabi jõudis kohale kell 21.24, kannatanu surnukeha lebas kiirabi saabudes õues maas ja selle seisundi järgi pidi kannatanu surm saabuma juba tunde enne kiirabi tulemist. Kannatanu surm saabus
  3. juunil kella 14.30 ja 17.30 vahel.
  4. Süüdistatav ründas kannatanut puidust käepidemega noaga, mis leiti õue visatuna kõrge rohu seest. Noa asukoht (E.O. e korteri uksest eemal ja vastassuunas süüdistatava enda korteri juurde viiva rajaga) näitab, et süüdistatav ei soovinud noa endaga seostamist. Süüdistatava, A.L. a ja E.O. e ütlustega on tuvastatud, et nuga kuulus süüdistatavale. A.L. a väitel nägi ta kõnealust nuga, kui oli seda kasutanud
  5. juunil köögis ja pani selle seejärel diivanilaua alla, hiljem ta nuga enam E.O. e korteris ei näinud. Süüdistatav oli noa viinud enda korterisse ja tõi selle endaga kaasa siis, kui tekkis kannatanuga konflikt.
  6. A.L. a, E.O. e ja süüdistatava ütlustega on tõendatud, et kuni A.L. a lahkumiseni seltskonnast
  7. juunil kella 14.30 kuni 15 vahel polnud seltskonnas konflikte. Alkoholi jagus kõigile. Ühel hetkel sai see otsa ja seda osteti süüdistatava väitel juurde. Öeldu nähtub ka tunnistaja (patrullpolitseiniku) H.M. a ütlustest. Süüdistatava ütlused alkoholi otsalõppemise ja selle juurde tellimise ning tarbimise kohta on vastuolulised. Esmalt väitis süüdistatav, et alkohol sai otsa, kui A.L. oli ära läinud ja E.O. magas, pärast neid sõnu ütles süüdistatav, et nad jõid kannatanuga alkoholi otsa ja tellisid alkoholi siis juurde, kuigi alkohol polnud ikkagi veel otsa lõppenud ja nad juurde tellitud alkoholipudeleid ei avanud, vaid tellisid alkoholi hommiku jaoks. Just siis läkski süüdistatava sõnul kannatanuga kähmluseks, mispeale lõi süüdistatav teda noaga. Seega võis süüdistatava ja kannatanu konflikt tekkida alkoholi otsalõppemisest. E.O. märkis, et süüdistatav jõi võrreldes teistega vähem ja ta käis vahepeal magamas. Sellest, et süüdistatav käis magamas, kinnitab ta ka ise. Süüdistatava väitel jõi ta end purju alles pärast kannatanu noaga löömist, millele osutab ka joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokoll.
  8. Süüdistatav andis ütlusi selle kohta, et nad hakkasid kannatanuga jõudu katsuma, mispeale vajus kogukas kannatanu ühel hetkel süüdistatava peale, kes hakkas lämbuma ja kuna kannatanu tema pealt ära ei läinud, siis sattus süüdistatava kätte nuga, millega ta lõi kannatanut. Seejärel tõusid nad püsti, vabandasid teineteise ees ja istusid natuke, misjärel kannatanu lahkus korterist. Selles versioonis on põhjust kahelda ja see ei kõla kokku teiste tõenditega. Süüdistatav püüdis vahetult pärast juhtunut enda tegu varjata, laskmata A.L. a korterisse, samuti peitis ta noa ega kutsunud abi. Kui E.O. ärkas, ütles süüdistatav talle ainult seda, et õues on kannatanu laip, jättes rääkimata sellest, et põhjustas ise kannatanu surma. Süüdistatava kirjeldatud juhul pidanuks surma põhjustanud haava suund olema alt üles, mitte ülevalt alla. Kuna süüdistatava väitel oli kannatanu kõht vastu tema nägu, siis pidi kannatanu ülakeha olema süüdistatav näost märksa kõrgemal. Selleks et süüdistatav saanuks kannatanule tekitada surma kaasa toonud vigastuse, pidanuks süüdistatava parem käsi olema ligi kaks korda pikem. Võttes arvesse, et kannatanul ei asunud noahaavad mitte vasakul, vaid paremal pool rindkerel, siis pole süüdistatava väited kannatanule noaga löömise asjaolude kohta usutavad. Samuti pidanuks süüdistatava riided määrduma verega, kuid kannatanu verd süüdistatava riietelt ei leitud. Kannatanu riided olid verest tugevalt määrdunud. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvad verejäljed viitavad asjaolule, et 3
(10)kannatanu sai noahaavad kušeti otsa pool istudes ja nõjatudes vastu seljatuge. Kannatanul polnud enesekaitsele osutavaid vigastusi.
  1. Süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna süüdistatav lõi kannatanut kolm korda rindkere piirkonda suure kööginoaga ja sellise jõuga, et kannatanu surma tinginud haava sügavus oli rohkem kui 2 cm, siis pidi süüdistatav eeldama ja möönma, et ta võib põhjustada kannatanu surma. Arvestades ka seda, et kannatanu haavast hakkas ohtralt verd välja voolama, oli selge, et abi saamata võib kannatanu surra. Vaatamata sellele ei kutsunud süüdistatav kiirabi. Süüdistatav käis kannatanuga konflikti tekkimise järel enda korterist tapmiseks kasutatud nuga toomas, mis näitab eesmärgipärast käitumist. Kolme noahoobi tegemine osutab sellele, et süüdistatav ei püüdnud kannatanut lihtsalt hirmutada, vaid soovis teda tappa.
  2. Karistust mõistes leidis kohus, et süüdistatava süü on suur, kuna tema käe läbi kaotas kannatanu elu ja ta avaldas juhtunu kohta erinevaid versioone. Süüdistatav püüab veeretada süüd kannatanu peale. Samas on süüdistatav tehtut kahetsenud, mis on karistust kergendav asjaolu ja langetab karistust veidi alla keskmise määra. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav on kriminaalkorras karistamata. Kannatanu L-L. R. soovis süüdistatavale pikka karistust. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  3. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kes taotleb selle tühistamist süüdistatava süüditunnistamises ja karistamises

§ 113

lg 1 järgi ning uue otsuse tegemist, millega mõista ta süüdi

§ 118lg 1 p 7 järgi.

Alternatiivina taotleb kaitsja karistuse vähendamist. Apellandi seisukohad on lühidalt järgmised.

  1. Süüdistatava tegu polnud tahtlik. Tema ütlused on usutavad. Ta tarvitas koos kannatanu ja E.O. ega viimase korteris alkoholi. E.O. jäi magama ja ärgates ütles süüdistatav talle, et kannatanu lebab õues maas. Süüdistatava väitel otsustasid nad kannatanuga mõni aeg pärast seda, kui E.O. oli magama jäänud, jõudu katsuda. Selle käigus vajus süüdistatavast kogukam kannatanu talle peale, mispeale hakkas süüdistatav enda sõnul lämbuma, haaras noa ning torkas kannatanut kolm korda kehasse. Seejärel tõusid mõlemad püsti, vabandasid ja kannatanu lahkus korterist. Süüdistatava väitel avastas ta kannatanu hommikul. Viimase leidmist just hommikul kinnitas ka E.O. . Süüdistatav ei tahtnud kannatanut tappa ja kahetseb juhtunut.
  2. Maakohus tugines oletustele. Ehkki süüdistatav eksis kannatanu leidmise ajas, ei sea see kahtluse alla tema ütlusi kannatanu surma saabumise asjaolude kohta. Kuna süüdistatav oli raskes alkoholijoobes, pole usutav, et ta suutis välja mõelda plaani, kuidas enda süüd vähendada, kõrvaldada teo toimepanemise vahend ja takistada A.L. al korterisse pääseda. Süüdistatav pole kordagi eitanud kannatanu noaga löömist. Seepärast jääb ebaselgeks, miks pidanuks ta noa kõrvaldama või eksitama politseid surma põhjustamise ajas. K.K. i sõnul olid süüdistatav, kannatanu ja E.O. rahumeelsed mehed. Süüdistatava ja kannatanu vahel polnud tüli. See ei saanud tekkida alkoholi otsa lõppemisest, sest ka pärast kannatanu laiba avastamist oli korteris palju alkoholi alles. Pole tõenäoline, et kõhetu kehaehitusega süüdistatav rünnanuks ilma põhjuseta temast kogukamat kannatanut. Maakohtu otsusest ei selgu, milline osa eksperdi antud arvamusest näitab, et surma põhjustamine ei toimunud nii, nagu süüdistatav seda kirjeldas. Kohtu hinnang süüdistatava ja kannatanu kehaehitusele ning kannatanul tuvastatud vigastuste iseloomule ei vasta sellele, millises asendis olid süüdistatav ja kannatanu noahoopide ajal. Eksperdi sõnul pidid süüdistatav ja kannatanu olema teatud määral teineteise poole nägudega pööratud, mis langeb kokku süüdistatava versiooniga. Maakohus võttis sisuliselt eksperdi rolli ja tegi järeldusi, mida ei 4

(10)osanud teha isegi ekspert. Süüdistatava väitel vabanes ta pärast noahoope kannatanu alt, mõlemad vabandasid ja kannatanu lahkus korterist. Süüdistataval oli võimalus veel kannatanut noaga lüüa, aga ta ei teinud seda. Ekspert pidas võimalikuks, et kannatanu liikus pärast noalööke. Süüdistatav ei mõistnud, kui tõsised on kannatanu vigastused ega kutsunud seepärast kiirabi. Kannatanugi ei saanud vigastuste tõsidusest aru, sest ta ei kutsunud abi, vaid lahkus korterist. 15. Süüdistatava karistust kergendab hädakaitse piiride ületamine

§ 57lg 1 p 8 mõistes.

Taotlus

  1. Kaitsja esitas
  2. jaanuaril 2024 ringkonnakohtule taotluse ekspert Jana Tuusovi ülekuulamiseks. Tartu Ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a määrusega see taotlus rahuldati. Ringkonnakohtu istung
  5. Ringkonnakohtus toimus kohtuekspert Jana Tuusovi täiendav ülekuulamine. Kaitsja taotles apellatsiooni rahuldamist ja maakohtu otsuse osalist tühistamist. Süüdistatav jäi kaitsja taotletu juurde. Prokuratuur vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (a) Sissejuhatus
  6. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus tuleb karistuse mõistmist puudutavas osas tühistada, kuna maakohus on teinud karistuse mõistmist reguleeriva

§ 56lg 1 kohaldamisel olulisi kaalutlusvigu.

Lisaks ei tuvastanud maakohus nõuetekohaselt süüdistatava tapmistahtlust

§ 113lg 1 järgi, mis tingib kohtuotsuse muutmise.

  1. Ringkonnakohus nõustub suuresti aga maakohtuga tõendite hindamisel. Kuigi vaidlustatud otsus on kohati raskesti jälgitav pikkade ja kriminaalasja lahendamiseks ebaoluliste asjaolude kirjeldamisel, on kohtu tõendite analüüs enamjaolt asjakohane ja veenab selles, et süüdistatav põhjustas tahtlikult kannatanu surma ning see oli ka õigusvastane ja süüline. Maakohus tuvastas faktilised asjaolud üldjoontes kriminaalmenetlusõigust järgides ja põhjendas erinevat tõendusteavet kõrvutades, miks ei pea süüdistatava versioon paika. Nõustudes valdavalt maakohtuga, ei korda kolleegium kõiki apelleeritud otsuses sisalduvaid põhjendusi.
  2. Kolleegium lahendab esmalt süüdistatava süüküsimuse (b), käsitledes apellatsiooniväiteid, sh süüdistatava tapmistahtluse küsimust. Seejärel pälvivad tähelepanu maakohtu vead karistuse mõistmisel (c). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab kaitsja riigi õigusabi tasu ja kulu taotluse (d). (b) Süüküsimus Süüdistatava versioon
  3. Apellatsiooniväited põhinevad süüdistatava versioonil toimunust. Süüdistatava väitel hakkasid nad kannatanuga alkoholi tarvitamise ajal omavahel jõudu katsuma, misjärel surus süüdistatavast kogukam kannatanu ta maha, mille tõttu haaras süüdistatav juhuslikult kätte sattunud noa ja lõi sellega kannatanut kolm korda. Pärast seda tõusid nad püsti, vabandasid, istusid natuke, kuni kannatanu lahkus korterist (vt KoTo, III kd, tl 46). Kolleegium ei pea süüdistatava versiooni usutavaks ja leiab, et see on teiste tõenditega ümber lükatud. 5

(10)
  1. Esiteks seab süüdistatava versiooni kahtluse alla tema teojärgne käitumine. Süüdistatav ei teinud midagi selleks, et kannatanule kutsuda abi kohe pärast seda, kui ta avastas viimase õues maas lamamast. E.O. e ütlustest selgub, et kui ta ärkas, siis rääkis süüdistatav talle õues maas lebavast kannatanust. Seejuures ei nähtu E.O. e öeldust, et süüdistatav ise äratas ta üles. Süüdistatava sõnade peale läks E.O. õue, aga süüdistatav temaga kaasa ei läinud. Õues nägi E.O. kannatanut, pärast mida naasis ta korterisse, rääkis vajadusest kutsuda politsei, kuni tuli juba K.K. , kes helistas Häirekeskusesse. Tähelepanuväärseks saab pidada sedagi, et süüdistatav ei öelnud selle aja vältel E.O. ele sõnagagi, et ta ise lõi varem kannatanut noaga (vt KoTo, III kd, tl 30, vt ka maakohtu otsuse lk 12 ja 20). Süüdistatav ütles maakohtu istungil, et ta pakkus kannatanule noalöökide järel, et kutsub abi. Väidetavalt mõtles süüdistatav abi kutsumisele ka siis, kui leidis kannatanu õues lebamast (KoTo, III kd, tl 48). Samas näitab tema käitumine kannatanu avastamise järel, et isegi siis ei osutanud ta ise ega ka kutsunud kohe abi, vaid teatas alles E.O. e ärkamise peale, et kannatanuga on midagi juhtunud.
  2. Süüdistatava enda ütlustest selgub hoopis, et ta ise arvas, et ärkas hommikul ja E.O. oli väidetavalt juba ärkvel, misjärel hakkasid nad uuesti alkoholi tarbima, pärast mida läks süüdistatav õue ja leidis kannatanu, kellest andis seepeale teada E.O. ele (KoTo, III kd, tl 47 ja 50). See on aga ümber lükatud nii E.O. e kui ka K.K. i ja H.M. a ütlustega ning kiirabikaardiga selle kohta, et K.K. teatas kannatanu surnukehast
  3. juuni
  4. a õhtusel ajal ning juba samal õhtul peeti süüdistatav kinni (vt kokkuvõtlikult maakohtu otsuse lk 8 ja 21 koos viidetega tõenditele). Ehkki kaitsjal on õigus selles, et süüdistatava eksimus asjaolus, millal ta kannatanu leidis, ei sea tingimata kahtluse alla seda, kuidas kannatanu surm saabus, on see siiski üks mitmest kaaluandvast asjaolust, mis räägib tema versiooni vastu.
  5. Lisaks on oluline tähele panna, et teo toimepanemise vahendina kasutatud nuga oli visatud maja ette õue kõrge rohu sisse ja see asus E.O. e korteriukse poolsel maja küljel (vt KoTo, II kd, tl 26, 27 ja 32, maakohtu otsuse lk 12, 13, 16 ja 20). Maakohus tuvastas ja selles pole ka vaidlust, et nuga kuulus süüdistatavale ja ta kasutas seda kannatanu löömiseks. Kohus tegi kindlaks sellegi, et süüdistatava nuga polnud koguaeg E.O. e korteris, vaid vahepeal viis süüdistatav noa enda korterisse, ent tõi selle hiljem mingil põhjusel uuesti E.O. e korterisse (maakohtu otsuse lk 17 ja 18). Süüdistatav möönis maakohtu istungil selle noaga kannatanu löömist, aga eitas noa viskamist rohu sisse ega teadnud, kuidas see sinna sai. Süüdistatava sõnul asetas ta noa pärast kannatanu löömist lihtsalt laua peale ja jättis selle sinna (vt KoTo, III kd, tl 48). Süüdistatava öeldu mõjutab tema versiooni usutavust, võttes arvesse, et ta lõi kannatanut noaga ja nuga ei leitud korterist süüdistatava väidetud kohast, vaid hoopis E.O. e korteriukse poolsel maja küljel kõrge rohu seest, mis näitab süüdistatava katset teo toimepanemise vahendina kasutatud noast vabaneda või see peita.
  6. Kõnekas on ka asjaolu, et A.L. a tagasitulekul korterisse ei avanud süüdistatav talle millegipärast E.O. e korteri ust, kuigi nad olid koos tarvitanud paar päeva alkoholi ja väidetavalt polnud koosviibinute seas konflikte (nt KoTo, III kd, tl 46). Maakohus tuvastas, et A.L. a sõnul lahkus ta millalgi pärastlõunal mõneks tunniks korterist, kuhu jäid kannatanu, kes tukkus, ning ärkvel süüdistatav ja E.O. . Viimase ütlustest nähtub, kuidas A.L. lahkus korterist enne seda, kui E.O. magama jäi. E.O. e sõnul läks A.L. ära „peale lõunat ikkagi“ (KoTo, III kd, tl 30). Kui A.L. tagasi tuli, koputas ta uksele ja aknale, kuid korterisse ei sisenenud, sest talle ei vastatud (vt KoTo, III kd, tl 33 ja maakohtu otsuse lk 11). Süüdistatav oli sel ajal ärkvel ega avanud enda sõnul meelega A.L. ale ust (KoTo, III kd, tl 46). Seda selgitas ta vaid sellega, et „milleks teda [A.L. a] sinna vaja“ (KoTo, III kd, tl 48). Millegi enamaga süüdistatav ukse avamata jätmist ei põhjendanud. Arvestades, et tema ja A.L. olid juba paar päeva tarbinud üheskoos alkoholi ning seda ilma tülideta ja olid ka samal päeval varem tarbinud koos teistega E.O. e korteris alkoholi, on 6
(10)süüdistatava selgitus A.L. ale ukse lahti tegemata jätmiseks ebaveenev ja küsitav. See osutab võimalusele, et siis, kui A.L. tagasi tuli, oli süüdistatav kannatanut juba noaga löönud ja süüdistatav ei soovinud seepärast A.L. a korterisse lasta (vt ka maakohtu otsuse lk 11).
  1. Kahtlust äratab seegi, et süüdistava riietel polnud veremäärdumist, ehkki kannatanu riided olid verest väga määrdunud, samuti oli korteris rohkelt verejälgi (vt maakohtu otsuse lk 9, 21 ja 22). See muudab väheusutavaks võimaluse, et süüdistatav lõi kannatanut noaga tema all olles. Kolleegiumile pole usutav ka süüdistatava öeldu, et talle jäi samal ajal, kui ta oli kannatanu all ega saanud väidetavalt hingata, täiesti juhtumisi kätte tema enda kaasavõetud nuga laua pealt, millega ta suutis kannatanut jõuliselt lüüa mitu korda kõhtu. Süüdistatav ei osanud ise öelda, kuidas nuga ta kätte sattus, väidetavalt ei teadnud süüdistatav sedagi, et tal on üldse nuga käes (KoTo, III kd, tl 47).
  2. Kolleegium peab oluliseks tugineda ka ringkonnakohtu istungil antud eksperdi ütlustele. Eksperdi arvates on vähetõenäoline süüdistatava väidetud viisil kannatanule vigastuste tekitamine. Seda põhjusel, et kaks noahaava paiknesid kannatanu kehal selliselt, et neid ei saanuks süüdistatav tekitada, kui ta olnuks kannatanu vastu surutud. Samuti väärib tähelepanu, et eksperdi sõnul olid kaks noahaava sügavale kudedesse tunginud, mis pidid tekitama kohe verejooksu (vt ka maakohtu otsuse lk 24). Kui süüdistatav olnuks kannatanu vastu surutud, kandunuks veri suure tõenäosusega ka temale. Midagi sellist aga tuvastatud pole (vt ka maakohtu otsuse lk 22). Süüdistatav ütles maakohtus, et teo järel ta riideid ei vahetanud (KoTo, III kd, tl 48). Kuna tema riietel ei olnud veremäärdumist, pole põhjust ka seepärast arvata, et süüdistatava versioon vastab tõele.
  3. Kaitsja kritiseerib muu hulgas maakohtu seisukohta, kuidas süüdistatav ja kannatanu teineteise suhtes teo toimepanemise ajal asetsesid. Esiteks ei kummuta see kriitika käesolevas otsuses märgitut süüdistatava versiooni kohta. Teiseks ei pea kolleegium seda osa ka oluliseks, sest vaidlustatud otsusest nähtub, et maakohus ei võtnud lõplikku seisukohta, millises asendis olid süüdistatav ja kannatanu noahoopide tegemise ajal. Kohus keskendus pigem sellele, miks pole usutav, et nad oli täpselt sellises asendis, nagu väitis süüdistatav (vt maakohtu otsuse lk 21). See oli kohtuotsuses üks paljudest argumentidest süüdistatava versiooni kahjuks. Isegi kui eksperdi öeldus maakohtu istungil on midagi sellist, mis osaliselt ei välista süüdistatava versiooni, on oluline osutada sellele, et ringkonnakohtus esitas ekspert selge seisukoha, miks süüdistatava versioon tõenäoliselt paika siiski ei pea.
  4. Veel väärib märkimist see, milline oli kannatanu tavaliselt alkoholi tarvitades. Vaidlustatud otsuses on tuvastatud, et kannatanu kippus kiiresti magama jääma, kui ta jõi alkoholi suuremates kogustes. Surma saabumise hetkel oli kannatanu väga raskes alkoholijoobes (vt maakohtu otsuse lk 19 ja 23 koos viidetega tõenditele). Seetõttu on põhjust kahelda kannatanu võimes ja valmiduses asuda ilma selge põhjuseta süüdistatavaga jõudu katsuma ja teda maha suruma. Kuigi eraldivõetuna pole sel asjaolul märkimisväärset kaalu, arvestab kolleegium seda kogumis teiste asjaoludega, mis lükkavad süüdistatava versiooni ümber.
  5. Kaitsja leiab apellatsioonis, et süüdistatava teojärgse alkoholijoobe tõttu on ebausutav, et ta suutis välja mõelda plaani kuriteo varjamiseks. Samas nähtub nii süüdistatava enda kui ka E.O. e ütlustest, et süüdistatav jõi teistest vähem ja vahepeal magas (KoTo, III kd, tl 31 ja 49, vt ka maakohtu otsuse lk 17). Süüdistatava enda öeldu kohaselt oli ta enne kannatanu noaga löömist „[e]namvähem [--] mõistuse juures“ ja „[p]eale seda, kui [kannatanut] lõin, jõin ennast täis“ (KoTo, III kd, tl 49). Seega polnud süüdistatava alkoholijoove teo toimepanemise ajal ja vahetult pärast seda selline, mis muutnuks ta nii ebaadekvaatseks, et temalt poleks üldse saanud oodata selle üle mõtlemist, kuidas enda süüd pisendada. Kolleegium leiab erinevalt kaitsjast sedagi, et 7
(10)süüdistatav mõistis pärast noahoope, kui tõsised on kannatanu vigastused, arvestades tema eelnevalt kirjeldatud käitumist pärast tegu kuni kannatanu avastamiseni. Tahtlus
  1. Kaitsja ei pea süüdistatava tegu tahtlikuks. Kolleegium ei nõustu ka selles osas apellatsioonis väidetuga, kuigi möönab, et maakohus pole seda küsimust nõuetekohaselt lahendanud. Üksikasjades osutab kolleegium järgnevale.
  2. Maakohus põhjendas tapmistahtluse olemasolu muu hulgas järgmiselt: „[l]üües kannatanule kolmel korral paremale poole rindkere piirkonda suure kööginoaga, üldpikkusega 305 mm, noa tera pikkusega 200 mm ja noa tera laiusega 22-27 mm ja seda niivõrd tugevalt, et surma põhjustanud haava (nr 2) sügavus oli enam kui 2 cm (II, 37), pidi Gamlet Kuliev tavapärase inimese mõistuse pinnalt eeldama, et võib sellega põhjustada teise inimese surma.“ Lisaks on kohtuotsuses kirjas järgmine lause: „[k]ohtu hinnangul põhjustas Gamlet Kuliev M.N. i surma vähemalt kaudse tahtlusega, kuna lüües kannatanule kolmel korral paremale poole rindkere piirkonda pika lauanoaga ja seda niivõrd tugevalt, et surma põhjustanud haava (nr 2) sügavus oli enam kui 2 cm (II, 37), pidi Gamlet Kuliev tavapärase inimese mõistuse pinnalt möönma, et võib sellega põhjustada teise inimese surma (

§ 16lg 4).” (vt otsuse lk 24 ja 25).

33. Kolleegium märgib, et maakohtu selline sõnastus ei näita kaudset tahtlust (

§ 16

lg 4), vaid hoopis võimalikku hooletust (

§ 18lg 3).

Hooletuse korral ei näe toimepanija tagajärge ette, ent pidanuks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema. Maakohtu kasutatud sõnu „pidi eeldama“ ja „pidi möönma“ võib mõista nii, et süüdistatav pidanuks kannatanu surma ette nägema, aga samas ka ei pruukinud seda teha, mis kõneleb just hooletusest, mitte kaudsest tahtlusest (vt ka RKKK 03.03.2022, 1-20-3306/139, p-d 14 ja 15). 34. Tahtlust tuvastades tugines maakohus ka järgnevale: „E.O. e elukohast korterist 5 ära käimine selleks, et tuua enda kodust, s.o korterist nr 2 nuga, ja naasta koos noaga tagasi korterisse nr 5 ja lüüa sellega seal M.N. i, viitab sihiteadlikule ja eesmärgipärasele käitumisele. Ka noalöökide arv, mida oli kokku 3, viitab sellele, et tegemist ei olnud enam lihtsalt teise inimese hirmutamisega, vaid juba sooviga teist inimest sellega tappa. Ühe löögi tegemine kannatanule elutähtsasse piirkonda, milline löök oli niivõrd tugev, et jõudis kõhukelmeõõnde ning läbistas ka vahelihase ja vigastas maksa, pidi kannatanu suurt kõhtu arvestades olema tehtud tugeva jõuga, mis viitab samuti kannatanu tapmise soovile.“ (vt otsuse lk 24). Sellise põhjendusega osutab maakohus lausa kavatsetusele (

§ 16lg 2).

Sõnade „sihiteadlik ja eesmärgipärane käitumine“ ning „teise inimese tapmise soov“ kasutamine näitab tapmise tagajärje ja selle omistamise ehk siis surma põhjustamise eesmärgiks seadmist, mis on kavatsetuse voluntatiivne element

§ 16lg 4 mõistes.

See läheb aga ilmselgesse vastuollu maakohtu seisukohaga kaudse tahtluse kohta. 35. Kolleegium leiab erinevalt kaitsjast, et süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõistes. Kuigi süüdistatava enda sõnul ta kannatanut tappa ei tahtnud (Ko

To, III kd, tl 47), näitavad teo toimepanemise asjaolud, et teo toimepanemise hetkel saab rääkida vähemalt sellest, et ta pidas võimalikuks ja möönis kannatanu surma põhjustamist. Seda leides märgib kolleegium, et toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKK 09.11.2017, 1-1510119/80, p 13). Süüdistatav pidas teo toimepanemise ajal võimalikuks ja möönis, et ta tekitab kannatanut noaga jõuliselt kaks korda kõhtu ja ühe korra rindkerre lüües surmaga lõppevad vigastused ja võib sellega kannatanu surma põhjustada. Arvestades süüdistatava teo ohtlikkust, sh teo toimepanemise vahendina pikateralise kööginoa kasutamist (vt maakohtu otsuse lk 13), kahe pealtnäha suvalise noalöögi tegemist kõhtu ja ühe korra rindkerre, samuti kahe noahaava 8

(10)sügavust (vt käesoleva otsuse p 27), vallandas süüdistatav sellise põhjusliku ahela, mille kulgu ja võimaliku tagajärje saabumist ta ei kontrollinud. Maakohus tuvastas küll selle, et kannatanu oli võimeline pärast noahoope mõnda aega edasi tegutsema (vt maakohtu otsuse lk 9), kuid see ei välista süüdistatava tapmistahtlust teo ajal. Samuti ei näita süüdistatava käitumine pärast tegu, et ta ei pidanud teo toimepanemise ajal võimalikuks ega möönnud kannatanu surma saabumist. Kriminaalasja materjalide põhjal pole tuvastatav, et süüdistatav osutanuks kannatanule abi. Selliste asjaolude põhjal võib öelda, et süüdistatav nägi teo toimepanemise ajal ette võimaliku tagajärjena kannatanu surma ja kiitis selle sisimas heaks, mis kõneleb kaudsest tahtlusest (vt ka RKKK 23.11.2016, 3-1-1-76-16, p 17).
  1. Kolleegium möönab, et süüdistatava motiiv kannatanu ründamiseks noaga on ebaselge. Kriminaalasja materjalide põhjal tõuseb küsimus, millisel põhjusel otsustas süüdistatav kannatanut noaga mitu korda lüüa. Maakohtu arvates on võimalik, et selleks oli alkoholi otsalõppemisest tekkinud konflikt (vt maakohtu otsuse lk 18 ja 19), mis võis tõesti nii olla, aga samas ka ei pruukinud. Ebaselgus selles asjaolus ei tähenda aga seda, et süüdistatava versioon toimunust võib paika pidada. Ühtlasi ei teki kõrvaldamata kahtlust süüdistatava süüdiolekus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 mõistes, mis tuleks tõlgendada tema kasuks. Olemasolevate tõenditega on süüdistatava versioon kummutatud ja saab öelda, et süüdistatav lõi kannatanut tahtlikult kolm korda noaga kõhtu ning suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust põhjustas ta sellega tahtlikult viimase surma ning see oli ka õigusvastane ja süüline. (c) Karistus
  2. Kolleegium leiab, et maakohus tegi süüdistatavale

§ 56lg 1 ls 1 alusel karistust mõistes mitu olulist kaalutlusviga.

Sellest tingituna mõistis kohus süüdistatava teole ilmselgelt mittevastava karistuse, mis on aluseks kohtuotsuse tühistamisele materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu (vt RKKK 21.06.2021, 1-20-1108/94, p 16 ja 26.01.2021, 1-19-4150/132, p 28).

  1. Maakohus leidis, et süüdistatava süü on suur, märkides muu hulgas järgmist: „Kohtu hinnangul on Gamlet Kulievi süü suur. Tema käe läbi kaotas M.N. enda elu. Gamlet Kuliev on toimunu asjaolude kohta avaldanud erinevaid versioone.” Seejärel on vaidlustatud otsuses kirjeldatud süüdistatava kahte erinevat versiooni, mille osas jõudis maakohus järgmise järelduseni: „Kohtu hinnangul on Gamlet Kuliev püüdnud ennast tahtliku tapmise süüdistusest puhtaks pesta, veeretades enda süüd teisele inimesele noaga löömises kannatanu kaela.” (maakohtu otsuse lk 25).
  2. Kolleegiumi hinnangul pole need asjaolud tapmise eest

§ 113lg 1 järgi karistust mõistes süüdistatava süü suuruse hindamisel asjakohased.

Liiati ei saa sellistele asjaoludele tuginedes öelda, et süüdistatava süü oli suur. Kuna tapmise eest saabki isikut vastutusele võtta ja karistada vaid juhul, kui ta on tahtlikult põhjustanud kellegi surma, siis ei näita ainuüksi see, et kannatanu suri süüdistatava „käe läbi“, süü suurust, mis nihutaks karistusmäära. Tapmise raskusele ja seadusandja karmile suhtumisele sellesse teosse osutab juba

§ 113

lg-s 1 märgitud karistuse alammäär 6 aastat ja maksimaalmäär 15 aastat vangistust. Samuti ei saa süü suurust põhjendada sellega, et süüdistatav on esitanud kriminaalmenetluses juhtunu kohta erinevaid versioone. See ei puuduta süüdistatavale süüks arvatud teo toimepanemise asjaolusid, vaid näitab üksnes süüdistatava hilisemat käitumist menetluses. Seega on kõnealused kaalutlused maakohtu otsuses sobimatud ega võimalda järeldada, et süüdistatava süü toimepandus oli suur. Kohus ei ole karistuse mõistmist puudutavas osas toonud ka mõnda muud asjaolu, mille põhjal saaks hinnata süüdistatava süüd eelnevale vaatamata suureks. 40. Lisaks on vaidlustatud otsuses kirjas järgmine lause: „M.N. i tütar kannatanu L-L. R. soovis enda isa tapjale võimalikult pikka karistust.“ (otsuse lk 26). Ühest küljest on täiesti mõistetav, et tapetu 9

(10)laps soovib tapjale karmi karistust. Teisalt pole see kohtu jaoks asjakohane, sest selline soov ei puuduta

§ 56lg-s 1 sätestatud karistamise aluseid.

Karistuse mõistmisel arvestatakse süü suurust (eeskätt teo toimepanemise asjaolusid, aga ka süüdlase eesmärki jm) ning eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi ehk siis võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve (vt nt RKKK 20.06.2022, 1-20-6745/88, p 62). Enne seda, kui maakohus pidas vajalikuks karistuse valikul osutada kannatanu soovile karmi karistuse mõistmiseks, on vaidlustatud otsuses kirjas, et süüdistatav on kriminaalkorras karistamata, ja pärast kannatanu soovist rääkivat lauset võttis kohus kokku karistuse mõistmisel väljendatud seisukohad (otsuse lk 25 ja 26). Ehkki kohtuotsusest ei selgu, kuivõrd oluliseks pidas maakohus kannatanu soovi karistusmäära valikul, võib otsusest välja lugeda, et kohus on sellele siiski tuginenud. Kolleegium ei pea aga sellisele soovile kaalu andmist põhjendatuks. 41. Kirjeldatud puudujäägid toovad kaasa KrMS § 338 p-de 2 ja 4 alusel maakohtu otsuse tühistamise. Ringkonnakohus saab need vead kõrvaldada, mõistes KrMS § 340 lg 2 p 4 järgi uue karistuse. Süüdistatava süü ja vajadus mõjutada teda edaspidi sellistest tegudest hoiduma tingivad talle 7-aastase vangistuse mõistmise. Kolleegium arvestab karistust mõistes kuriteo toimepanemise asjaolusid, sh alkoholijoobes olles noaga kolme hoobi tegemist kehasse, samuti maakohtu tuvastatud süüdistatava kahetsust

§ 57

lg 1 p-s 3 märgitud karistust kergendava asjaoluna, karistust raskendavate asjaolude puudumist ning seda, et ta on varem kriminaalkorras karistamata. Süüdistatava karistust ei mõjuta kaitsja väide, et karistust kergendab hädakaitse piiride ületamine

§ 57lg 1 p 8 mõistes.

Kolleegium ei loe tuvastatuks süüdistatava suhtes vahetut või vahetult ees seisnud õigusvastast rünnet kannatanu poolt

§ 28lg 1 järgi.

Seetõttu pole võimalik kõneleda ka hädakaitse piiride ületamisest kui karistust kergendavast asjaolust. (d) Kokkuvõte ja apellatsioonimenetluse kulu

  1. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-dest 2 ja 4 ning § 340 lg-st 2 p-st 4 tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsuse osas, millega G. Kulievit karistati

§ 113lg 1 järgi 10-aastase vangistusega.

Ringkonnakohus mõistab G. Kulievile

§ 113lg 1 järgi karistuseks 7 aastat vangistust.

Lisaks muudab kolleegium maakohtu otsuse põhiosa

§ 113

lg 1 subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse punktides 31–35 märgitud põhjendustega. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 43. Kaitsja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks kokku 411,14 € ulatuses, sh käibemaks 74,14 €. Taotluse järgi kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks, apellatsiooni koostamiseks, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks kokku 250 minutit. Lisaks taotleb kaitsja sõidukulude ja sõidule kulutatud aja tasu määramist. Ehkki kolleegium nõustub üksnes kaitsja taotlusega karistust vähendada, ei saa kaitseargumente pidada ilmselgelt kohatuteks ja kaitsja toimingutele kulunud aega ülemäära pikaks. Seetõttu rahuldab kolleegium taotluse täies ulatuses. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-des 3 ja 4 märgitud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Mario Truu Erkki Hirsnik Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.