← Eesti

1-23-3345/39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märtsil
  2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-23-3345 Kohtukoosseis Janika Kallin, Markus Kärner ja Inna Ombler Kriminaalasi Jaanar Sõmeri süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja
  3. novembri
  4. a otsus üldmenetluses Apellant süüdistatava Jaanar Sõmeri lepinguline kaitsja Madis Mahlapuu Prokurör Merike Lugna Süüdistatav Jaanar Sõmer (isikukood 37507224244, isikuandmed maakohtu otsuses, tlk 137) ülejäänud RESOLUTSIOON
  5. Jätta Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja
  6. novembri
  7. a otsus kriminaalasjas nr 1-23-3345 muutmata.
  8. Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  9. Jätta kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulu Jaanar Sõmeri kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Maakohtu otsus vaidlustatud osas: 1
  10. Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja
  11. novembri
  12. a otsuse alusel tunnistati Jaanar Sõmer süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 230 päevamäära ehk 4485 eurot. Kooskõlas KarS § 68 lg 1 arvestati süüdistatava eelvangistus 2 päeva karistusaja hulka ning Jaanar Sõmeril jäi kanda rahaline karistus 224 päevamäära, mis on 4368 eurot. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, kui Jaanar Sõmer ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkas kulgema kohtuotsuse kuulutamise päevast. Kohus lahendas menetluskulud ning määras kindlaks asitõendite suhtes rakendatavad meetmed. Otsusega konfiskeeriti süüdistatavalt kuriteo toimepanemise vahend, vintraudne püstol Walther koos salvega, milles oli 15 padrunit. Maakohtu otsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised.
  13. Kriminaalasjas vaieldi tõendite lubatavuse, usaldusväärsuse ja kogumata jätmise üle. 2.1 Prokurör esitas kohtule KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel tunnistaja AK ütlused. Kaitsja seisukoht, et kohus ei võinud tõendit vastu võtta, pole õige. Pelgalt fakt, et tunnistaja ütlused sarnanevad teiste tunnistajate ütlustega, ei muuda neid automaatselt ebausaldusväärseks. Tunnistaja ütlusi tuleb hinnata samadel alustel nagu ülejäänud tõendeidki. Asjakohane pole kaitsja väide, et tunnistajat ei kuulatud üle kohe pärast sündmust, vaid 2 päeva pärast selle toimumist. Ajavahemik on väga lühike, võrreldes sellega, et kohtus küsitletakse tunnistajaid pea 3 aastat hiljem. Ütluste vastuvõtmisest pole põhjust keelduda ka sel põhjusel, et kaitsjal ei ole võimalik tunnistajat küsitleda. KrMS § 291 lg 3 järgi peab vastaspoolel olema üksnes küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid ja kaitsja pole öelnud, et ta ei saanud seda teha. 2.2 Tunnistaja SV ütlused selle kohta, mida ta on teistelt inimestelt n.ö Vaigu-pundi kohta kuulnud, ei ole tõendiks, sest need ei vasta KrMS § 66 lg 21 sätestatud tingimustele. Lisaks ei kinnita kohtule esitatud kirjalikud tõendid SV sõnu selle kohta, et Käru aleviku elanikud on mitu korda pöördunud politsei poole kaebusega, sest kannatanu MV ja tema sõbrad kasutavad pürotehnikat. 2.3 Kuigi kriminaalasjas on esitatud tõendeid selle kohta, et
  14. detsembril
  15. a koos kannatanu MVga Käru poe juures viibinud tunnistajad on varem pannud toime rikkumisi, ei muuda see fakt nende ütlusi automaatselt ebausaldusväärseks. Tunnistajate ütlusi tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega, mitte ühelgi tõendil pole ette kindlaksmääratud jõudu. 2.4 23.01.
  16. a sündmuskoha vaatlusprotokollis ja 24.10.
  17. a kannatanu MV ütluste ja olustiku seostamise protokollis talletatut saab arvestada osaliselt. Need peaks tõendama asjaolu, et sündmuskoht oli piisavalt valgustatud. Kuigi mõlemas protokollis on fikseeritud tänavavalgustuspostide asukohad, ei tõenda enam kui 2 aastat hiljem läbi viidud menetlustoimingud tõsikindlalt seda, kas lambid kuriteosündmuse ajal põlesid või mitte. 2.5 Kaitsja etteheide, et kriminaalmenetluse alustamise teatises pole märgitud, kes kuriteosündmusest teatas, pole asjakohane. See ei puuduta kuidagi menetletava kuriteo teokoosseisu. Kuigi Häirekeskusesse 19.12.2020 kell 19.40.40 telefoninumbrilt XXXXXXXXX tehtud kõne kestusega 04.27 audio on andmebaasist aegumise tõttu kustutatud, ei too see seik endaga kaasa kõrvaldamata kahtlusi, mida peaks tõlgendama J. Sõmeri kasuks.
  18. Süüdistuses kirjeldatud sündmus (relvaga ähvardamine) on tõendatud, süüdistatava ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed. 2 3.1 Kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistuses näidatud ajal, s.o 19.12.
  19. a kella 16.20 paiku olid kannatanu MV ja tunnistajad KS, MP, KV ja AK Käru alevikus Jaama tn 2 asuva kaupluse Coop ees ja kasutasid seal pürotehnikat. MVl tekkis sõnaline konflikt J. Sõmeri elukaaslasega. Mõnda aega pärast seda, kui SV koju läks, sõitis kaupluse ette J. Sõmer. Kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava enda ütlustega on tõendatud, et J. Sõmer oli poe juurde jõudes närviline ja ärritunud, sest ta seostas MV pidevate pahandustega. Edasiste sündmuste kohta andsid kannatanu ja tunnistajad ning süüdistatav lahknevaid ütlusi. Kannatanu MV ja tunnistajad AK, KS ja MP ütlesid, et J. Sõmer ütles esmalt kurja häälega V , tule siia, võttis siis relva, tegi sellega laadimisliigutuse ja sihtis MV, kuid süüdistatav ütles, et ta seda ei teinud. 3.2 Kannatanu ja tunnistajate MP, KS ja AK ütlused kannatanu ja süüdistatava paiknemise kohta hetkel, mil J. Sõmer relva välja tõmbas, on valdavas osas kokkulangevad. Mõningad erisused on, kuid need pole ulatuslikud ja põhjendatavad sellega, et inimeste võime sündmusi tajuda ja neid hiljem mäletada, on erinev. Ütlused ei lange liigselt kokku, igaüks on sündmusi kirjeldanud oma sõnadega ja detailides erinevalt. Kannatanu ütlusi ei sea kahtluse alla tõsiasi, et ta helistas Häirekeskusesse mitu tundi hiljem. MV selgitas, et tegi seda alles siis, kui oli sõprade ja emaga nõu pidanud. Tunnistaja MP ütlusi on võimalik KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel. MP läks kohe pärast seda, kui ta MV käest juhtunust kuulis, kannatanu juurde. Viimane rääkis MPle sündmusest vahetult pärast selle toimumist ja nii nagu ta kohtuski rääkis. Järelikult kinnitavad MP ütlused kannatanu ütluste järjepidevust. Tunnistaja MP kirjeldab sündmusi veidi teisiti kui teised. Tema puhul tuleb arvestada seda, et ta oli teistest noorem, alles 14-aastane. Lisaks selgitas tunnistaja, et ta sai relva nähes ärevushoo. MP ütlustest tuleb jätta välja osa, kus ta väidab, et J. Sõmer tõmbas relva välja vasakul pool olnud kabuurist ning kirjeldab J. Sõmeri ja MV vahelist vestlust. Kannatanu MV ütlused on usaldusväärsed vaatamata sellele, et tema ütlustes oli võrreldes varasemalt räägituga vastuolu. Kohtueelses menetluses ütles kannatanu, et kui ta kuulis relva laadimise heli, ei hakanud ta enam tagasi vaatama, kohtus väitis MV, et ta vaatas tagasi. Kannatanu selgitas, et ta mäletab nüüd, et vaatas kindlasti tagasi. Seda fakti kinnitasid nii vahetud tunnistajad KS, AK ja MP kui ka KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes vahendlik tunnistaja (s.o poe ette jäänud) KV. Viimase ütlusi saab kasutada teiste tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. 3.3 Süüdistatav ei ole usaldusväärne tõendiallikas. Õige pole süüdistatava J. Sõmeri väide, et sündmuskoht oli pime ja seal ei olnud piisavalt valgust selleks, et kannatanul oli võimalik näha, mida ta tegi. Esiteks ei esitanud süüdistatav mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema sõnu, et sündmuskohal asuv lamp paigaldati sinna pärast 19.12.
  20. a vahejuhtumit. Selle kohta, milline valgustus tol õhtul poe juures oli, andsid ütlusi kannatanu MV, KS, MP, KV, AK, RJ ja SV. Viimased kaks selgitasid riimuvalt, et poe juures oli pime. Samas tuli SV poodi teiselt poolt ja ei käinud seal, kus sündmus aset leidis. Ülejäänud tõendid kogumis (eelkõige tunnistajate ütlused) võimaldavad teha järelduse, et tänavavalgustus põles ja see oli piisav nägemaks, mida süüdistatav teeb. J. Sõmeri ütlused selle kohta, et sündmuskohal oli teisigi inimesi peale tema, kannatanu ja tunnistajate, jäid paljasõnaliseks. 3.4 J. Sõmer ütles kohtus, et ta küll järgnes MVle, kuid ei võtnud välja mitte relva, vaid taskulambi ja tegi sellega lihtsalt klõpsu. Süüdistatava ütlused selle kohta, miks ta võttis taskust taskulambi ja põhjustas sellega kuuldava heli, ei ole ajaliselt järjepidevad ja eluliselt usutavad. 3 Süüdistatava ütlused selle kohta, kus tema ja teised sündmuskohal viibinud isikud paiknesid, on oluliselt erinevad kannatanu ja tunnistajate ütlustest.
  21. KarS § 120 lg 1 objektiivne ja subjektiivne teokoosseis on täidetud. 4.1 Tõendatud on, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas ütles J. Sõmer MVle V , tule siia, võttis relva, tegi laadimisliigutuse ja sihtis sellega MV. Kannatanu andis ütlusi, et ta tundis hirmu, sest teda sihiti laetud relvaga. Kannatanu sõnu kinnitab fakt, et ta jooksis minema pärast seda, kui kuulis laadimisega kaasnevat heli ja nägi enda poole sihitud relva. 4.2 J. Sõmer pani teo toime otsese tahtlusega. Väline teopilt näitab, et süüdistatava tegu oli suunatud kannatanus hirmu tekitamisele. Süüdistatav teadis, et kui ta võtab relva välja, teeb laadimisliigutuse ja sihib teist isikut, annab see adressaadile alust põhjendatud kartuseks, et relvaga võidakse talle tekitada mistahes tervisekahjustus.
  22. J. Sõmeri teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole. 5.1 Asjaolu, et poisid kasutasid kaupluse ees pürotehnikat, mis oli alaealistele mõeldud I klassi pürotehniline toode ja viskasid ühe neist maha siis, kui J. Sõmeri elukaaslane SV neile lähenes, ei ole käsitatav KarS § 28 lg 1 sätestatud ründeolukorrana. Samuti ei olnud tegu kollektiivse õigushüve (avalik kord) kaitsmisega, sest see ülesanne on riigiorganitel, avalikul võimul. Kollektiivset hüve saab kaitsta siis, kui rünne tabab vahetult eraisikut. Küll aga võis J. Sõmer oma tervise või vara vastu suunatud ründena mõista seda, kui tema auto ette/lähedale kukkus pürotehniline toode. Kõiki tõendeid kogumis ja olukorda ex ante hinnates võis J. Sõmeri omandis ja tervise kahjustamist pidada tõenäoliseks. Vaatamata eeltoodule ei tegutsenud J. Sõmer hädakaitses. Esiteks näitavad nii süüdistatava sõnad kui ka käitumine, et ta hindas tema vastu suunatud rünnet lõppenuks juba sel hetkel, kui ta autost väljus. Teiseks tahtis süüdistatav kannatanuga rääkida nädalatagusest sündmusest ning seda ei saa paigutada mõistete vahetu rünne või vahetult eesseisev rünne alla. Süüdistatava ütlused, et ta tundis hirmu teiste sündmuskohal viibinud ja seal tema arvates viibivate isikute ees, ei ole õiged. On tõendatud, et tunnistajad olid süüdistatava vaateväljas ning nad ei kasutanud pürotehnilisi tooteid. Lisaks manitses J. Sõmer noori enne sündmuskohalt lahkumist ning see näitab, et tunnistajate kohalolu ei hirmutanud teda. 5.2 Erinevalt hädakaitsest võib hädaseisundi tingida oht mistahes õigushüvele, sh avalik kord. Kaitsja väide, et poe ees olnud kannatanu ja tunnistajad rikkusid pürotehniliste toodete kasutamisega avalikku korda, on tõendatud ja õige. Samas ei olnud nende tegu vältav, sest süüdistatava ütlustes ja kirjalikes tõendites kajastatud vahejuhtumid on eraldiseisvad. Olukorda ex ante hinnates võib öelda, et poiste tegu oli vahetu oht avalikule korrale ja rahule. Vaatamata eeltoodule ei olnud J. Sõmeri tegu kohane päästmistoiming. Avalikus kohas käitumise üldnõuete täitmist kontrollib politsei ning linna- või vallavalitsus, J. Sõmeril oli võimalik pöörduda politsei poole, kuid seda ta ei teinud. Lisaks oli süüdistataval võimalus MVga rahulikult vestelda, kuid tõendid räägivad sellest, et J. Sõmer läks (teadmata, kas kannatanu on varasemate vahejuhtumitega üldse tõsikindlalt seotud) MVga varasemaid arveid klaarima. Süüdistatav oli ärritunud ja olukord kasvas üle omakohtuks.
  23. Maakohus kuulutas motiveeritud kohtuotsuse
  24. novembril
  25. a. 4 Jaanar Sõmeri kaitsja Madis Mahlapuu apellatsioon:
  26. Kaitsja taotleb ringkonnakohtult tühistada Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja
  27. novembri
  28. a otsus J. Sõmeri süüdi mõistmises KarS § 120 lg 1 järgi ning mõista süüdistatav õigeks. Alternatiivselt palub apellant tuvastada KrMS § 339 lg 1 p-des 7, 8, 12 või KrMS § 339 lg 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mida pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistada maakohtu otsus ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.
  29. Maakohus langetas süüdimõistva kohtuotsuse puuduliku tõendikogumi põhjal, otsuse tegemisel kasutati ebausaldusväärseid ütlusi ja lubamatuid tõendeid. Kohtuotsusest ei ole jälgitav, kuidas on kohus lugenud J. Sõmeri osas tuvastatuks kõik süüteokoosseisu tarvilikud elemendid. Süüdistuses kajastatud faktiliste asjaolude tõendamise kohustus on prokuratuuril, seda prokurör pole teinud ning kohtuotsus on rajatud ainult oletustele ja kohtu siseveendumusele. Kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg 3 tõlgendada tema kasuks. 8.1 Kohtueelne menetlus oli pealiskaudne ning selle käigus jäeti välja selgitamata nii mõnedki olulised faktid, sh asjaolud, mis viisid süüdistuses kirjeldatud konflikti tekkimiseni. Prokuratuur reageeris kaitsja KrMS § 225 korras
  30. veebruaril
  31. a tehtud taotlusele formaalselt ning see tõend esitati ka kohtule. Maakohus ei andnud tõendile hinnangut ja rikkus sellega kohtuotsuse põhistamise nõuet. Kohtueelses menetluses jäeti kogumata Häirekeskusesse tehtud kõne salvestis, mida kohtuliku arutamise ajaks enam ei olnud. Lisaks jäeti kohtueelses menetluses tegemata sündmuskoha vaatlus. Seda puudust üritati kõrvaldada 2 aastat hiljem, kuid hilinenud menetlustoiming tegematajätmist ei asenda ega korva. Kehtiva kohtupraktika järgi ei või kohus tõendite vähesuse korral asuda süüdistaja rolli. Paraku on maakohus nii käitunud ja lappinud kohtueelse menetluse puudujääke oma siseveendumuse abil. Kohtuotsus on suuresti rajatud oletuslikele ja hüpoteetilistele väidetele, mis ei põhine tuvastatud asjaoludel. Nii näiteks on väärad maakohtu järeldused sündmuskoha valgustuse kohta. Tunnistaja RJ näiteks ei öelnud, et poe kõrval olnud lamp põles. Järelikult esineb kahtlus, kas valgustus oli piisav. Kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning kuna poe külje juures oli pime, ei saanud ei kannatanu ega tema sõbrad näha asjaolusid, mis on seotud relva välja tõmbamisega. Juhul, kui valgustust ei olnud, ei ole usaldusväärsed ka tunnistajate KS, MP ja AK ütlused. 8.2 Kannatanu MV ütlused ei ole usaldusväärsed ning maakohus poleks tohtinud neile tugineda. Kannatanu ütlused ei ole ajaliselt järjepidevad väga olulise faktilise asjaolu kohta: varem on MV väitnud, et ta ei vaadanud tagasi ja järelikult ei saanud ta näha J. Sõmeri käes olevat relva. MV ei osanud kohtus selgitada, miks ta nii ütles. 8.3 Tunnistaja AK ütlused ei ole lubatav tõend. Kaitsjal ei olnud võimalik ütlustele esitada vastuväiteid. 8.4 Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, et tunnistaja MP ütlusi saab kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Süüdistuses kirjeldatud vahejuhtum toimus 19.12.
  32. a kella 16.30 paiku. Politseile teatati sündmusest 3h hiljem, kell 19.
  33. Järelikult sai MV oma sõpradest tunnistajatega vahepeal kokku ja piisavalt kaua arutada. Pealegi kuulas kannatanu üle patrullpolitseinik TJ, mitte MP. Järelikult pole viimase 5 ütlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel võimalik kasutada. 8.5 J. Sõmer andis usaldusväärseid ütlusi. Mis puudutab sündmuskoha valgustatust, siis selle kohta kontrollitavaid tõendeid ei ole. Muus osas on süüdistatav erinevalt kannatanust andnud ammendavad selgitused. Kohtu rakendatud loogika järgi tuleks tõendite kogumist välja jätta ka kannatanu ja tema sõpradest tunnistajate ütlused.
  34. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust. J. Sõmer tegutses hädakaitses, välistatud ei ole ka hädaseisund. 9.1 Puudub vaidlus selle üle, et J. Sõmer tõrjus 19.12.
  35. a ilmselgelt vahetut rünnet oma varale ja võimalikku eelseisvat rünnet oma tervisele. Seda, et mõlemad ohud olid reaalsed, märkis otsuses ka maakohus. J. Sõmeri ütlustega on tõendatud, et tal oli hirm, kui ta liikus poe külje peale, pimedusse. Ta nägi seal liikumas mitut kogu ja ta ei teadnud, kes need on ja kui palju neid on. Ta ei teadnud, kas neil inimestel on pürotehnilisi tooteid või lausa relvi. Kirjeldatud olukorras on relva väljavõtmine oma julgeoleku tagamiseks põhjendatud ja see ei ole õigusvastane tegevus. Maakohtu seisukoht, et J. Sõmer ei tegutsenud vahetu ründe puudumise tõttu hädakaitses, pole nõustumisväärne. Oht oli jätkuvalt olemas. KarS § 28 lg 3 järgi ei välista õigust hädakaitsele võimalused vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole. 9.2 Hädaseisundi tunnused on olemas ja tõendatud. Kriminaalasjas esitatud tõendite järgi ei ole PPA varem reageerinud ja tegelenud MV ning tema kaaslaste avaliku korra vastu suunatud rikkumistega. J. Sõmer ja tunnistaja SV andsid ütlusi, et sel põhjusel on MVl ja tema seltskonnal tekkinud karistamatuse tunne. Lisaks kinnitab PPA 29.09.
  36. a vastus seda, et MV ja sõbrad panid enne 19.12.
  37. a J. Sõmeri poolset sekkumist Käru alevikus järjekordselt toime avaliku korra rikkumised.
  38. Kokkuvõtvalt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p-de 1, 2 ja 3 kohaselt kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus, materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Apellatsioonimenetluse edasine käik:
  39. Tallinna Ringkonnakohus määras
  40. jaanuaril
  41. a, et J. Sõmeri kaitsja apellatsioon lahendatakse kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti tähtaeg kirjalike seisukohtade esitamiseks. Seda võimalust kasutas prokuratuur. Prokuratuuri seisukoht:
  42. Kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 28.11.
  43. a otsuse tühistamiseks põhjust pole.
  44. Arusaamatu on apellandi seisukoht, et maakohus ei hinnanud kaitsja poolt 15.02.
  45. a KrMS § 225 korras esitatud taotlust. Esiteks pole taotlus KrMS § 63 mõttes üldse tõend. Teiseks taotles kaitsja tunnistajate SV ja RJ ülekuulamist, 19.12.
  46. a Häirekeskusesse tehtud kõne salvestise asja juurde võtmist. Tunnistajad kuulati nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus üle, kõnesalvestis ei olnud enam säilinud. Kuigi sündmuskoha vaatlus jäi vahetult pärast sündmust 6 tegemata, vaadeldi 23.01.
  47. a olustikku. Kaitsja taotlusel lisati kriminaalasja materjalidele
  48. a Käru alevikus politseile tehtud avaldused ja kaebused avaliku korra rikkumise kohta. Maakohus hindas tunnistajate SV ja RJ ütlusi, olustiku vaatlusprotokolli ning Käru alevikus
  49. a aset leidnud korrarikkumisi.
  50. Maakohus on õigesti viidanud, et süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa selle sõnalisest kritiseerimisest. Kaitseversiooni tuleb aktiivselt tõendada. Maakohtu järeldus, et sündmuskoht oli piisavalt valgustatud, põhineb kannatanu ja tunnistajate ütlustel. Süüdistatav väitis vastupidist: poe taga oli pime ja tänavavalgustuslamp paigaldati Laiale tn-le pärast sündmust. Oma väite kinnituseks Jaanar Sõmer mitte ühtegi tõendit ei esitanud.
  51. Maakohus ei teinud tõendite hindamisel vigu. Kohus leidis pärast kannatanu ja tunnistajate ütluste kõrvutamist põhjendatult, et need riimuvad ja seega on kannatanu ütlused usaldusväärsed vaatamata sellele, et ta andis kohtueelses menetluses ja kohtus erinevaid ütlusi selle kohta, kas ta relva nägi või mitte. Tunnistaja AK ütlused on lubatav tõend. Kooskõlas KrMS § 291 lg 1 p 1 võib tunnistaja varasemad ütlused vastu võtta siis, kui tunnistaja on surnud. Kohtuotsus ei põhine täielikult või määravas ulatuses AK ütlustel, see tõend on vaid osa suuremast kogumist. Maakohus võis kasutada tunnistaja MP ütlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Ajavahemik kella 16.30 ja 19.40 vahel ei ole nii pikk väitmaks, et kannatanu ei olnud tunnistajale sündmusest rääkimise ajal enam tajutu mõju all. Maakohtul on õigus, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Jaanar Sõmer andis eri menetlusetappidel erinevaid ütlusi. Ilmnenud vastuolusid süüdistatav usutavalt ei selgitanud.
  52. Maakohus analüüsis põhjalikult tõendeid ning nende põhjal kohtu seisukoha kujunemine on jälgitav. Resolutiivosa järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtu järeldustega mittenõustumine ei tähenda seda, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused. Kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava süüdiolekus üles ei jäänud.
  53. Maakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohus leidis õigesti, et J. Sõmer ei tegutsenud hädakaitses. Esiteks ei saa rääkida mitte mingisugusest süüdistatava vastu suunatud vahetust ründest ajal, mil ta MVle järgnes ning teiseks ei viita mitte ükski tõend ning Jaanar Sõmeri enda käitumine sellele, et süüdistatav oli hirmunud. Maakohtu seisukoht, et hädaseisundit KarS § 29 mõttes ei esinenud, on samuti kohane ja kooskõlas uuritud tõenditega. Süüdistataval oli võimalik olukorrale reageerida ja see lahendada seadusliku käitumisega, s.o kas kutsuda politsei või MVga rahulikult rääkida. Ringkonnakohtu seisukoht:
  54. Kolleegiumi hinnangul tuleb J. Sõmeri kaitsja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata järgmistel põhjustel.
  55. Esiteks on J. Sõmeri kaitsja seisukohal, et maakohus rajas otsustuse tõenditele, mis olid lubamatud (AK ütlused) ja ebausaldusväärsed (kannatanu ja tema sõprade ütlused). Lisaks jättis maakohus tõendite kogumist põhjendamatult välja süüdistatava ütlused ning täitis tõendamisel tekkinud lüngad oletustega.
  56. Puudub vaidlus, et kohtueelses menetluses üle kuulatud tunnistaja AK oli kriminaalasja kohtuliku arutamise hetkeks surnud (tlk 46). Sel põhjusel taotles prokurör 18.10.
  57. a istungil 7 KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel tunnistaja varasemate ütluste vastu võtmist ja avaldamist. Kaitsja vaidles prokuröri taotlusele vastu öeldes, et tal pole võimalik tunnistajat küsitleda. Lisaks leidis apellant, et AK ütluste usaldusväärsuses on põhjust tugevalt kahelda, sest tunnistaja kuulati üle alles 2 päeva pärast väidetavat kuriteosündmust ning tema ütlused on äravahetamiseni sarnased teiste noorukite ütlustega. Nendele argumentidele maakohus oma otsuses juba vastas. Apellatsioonis heidab kaitsja ette seda, et AK ütluste vastuvõtmisel rikuti KrMS § 291 lg 3 p 3 sätestatud õigust esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus midagi valesti. Ütluste vastuvõtmine oli kooskõlas kehtiva seadusega ning kaitsja sai maakohtu istungil esitada oma argumendid selle kohta, miks ei tohiks kohus tõendit vastu võtta või lahendi tegemisel kasutada.
  58. KrMS § 291 lg 3 järgi võib kohus KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 sätestatud juhtudel erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; 2) kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks; 3) tõendi vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid.
  59. Tunnistaja AK ütlused on deponeerimata (tlk 47-49). Kannatanu selgitas, et AK hukkus autoõnnetuses (MV ütlused tlk 83). Tunnistaja surm oli järelikult ootamatu ja sellisel juhul ei ole enam mitte kuidagi võimalik tagada vastaspoolele õigust tunnistajat küsitleda. Vastuväide, et deponeerimata ütlused on lubamatud, sest kaitsjal/süüdistataval ei õnnestunud realiseerida oma küsitlusõigust, vääriks kaalumist juhul, kui tunnistaja surm oli sündmus, mida menetleja pidi ette nägema. Näiteks siis, kui tunnistaja põdes kindla surmlõppega haigust ja tema ütlusi ei deponeeritud. Ülejäänud vastuväidete kohta (ütlused on ebausaldusväärsed, sest need on kahtlustatavaga ja teiste tunnistajatega kokku lepitud) märkis maakohus otsuses, et AK ütlusi tuleb hinnata kohtupraktikas kinnistunud reegleid järgides ehk kogumis teiste tõenditega. Milles seisneb maakohtu eksimus või milles seisnes vastuväidete esitamise võimatus olukorras, kus neid siiski esitati, apellatsioonist ei selgu. Apellandi lakooniline remark, et tal ei olnud võimalik AK deponeerimata ütlustele vastuväiteid esitada, on olemasolevate andmete põhjal ainetu ja tegelikult apellatsioonis ka sisustamata. Põhistamata apellatsiooniväitele on keeruline vastata.
  60. Süüdistatav J. Sõmer sai kohtulikul arutamisel võimaluse anda ütlusi. Nende kõrvale jätmine põhjusel, et räägitu pole kohtu jaoks usaldusväärne, ei tähenda kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust. Isikuliste tõendiallikate (sh süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja AK) ütluste usaldusväärsust käsitleb kolleegium edaspidi, sest apellant on tõstatanud küsimuse kannatanu ja tema sõprade usaldusväärsusest üldisemalt väites, et tegemist oli eelnevalt kooskõlastatud valeütlustega.
  61. Kaitsja etteheidetega, mis puudutavad sündmuskoha vaatluse tegemata jätmist ning kustutatud kõnesalvestist, võib iseenesest nõustuda, kuid siin ei saa adressaadiks olla maakohus. Tegemist ei ole tõenditega, mis jäid kogumata maakohtu otsustuse tõttu. Tõesti, kohtus tõusetus vaidlus mh selle üle, kas ja kui piisavalt oli Käru alevikus asuva kaupluse ümbrus 19.12.2020 .a valgustatud. Õigeaegne sündmuskoha fikseerimine aidanuks selles küsimuses tõe tuvastamisele tõenäoliselt kaasa. Õige on kaitsja tähelepanek, et mitu aastat hiljem läbi viidud toimingud (vt siinkohal 23.01.
  62. a olustiku vaatlusprotokoll, tlk 36-41 või 8 24.01.
  63. a ütluste ja olustiku seostamise protokoll, tlk 42-45) ei anna mitte mingisugust ülevaadet selle kohta, milline oli (või võis olla) sündmuskoha valgustatus väidetava teo toimepanemise hetkel. Samas on väär kaitsja seisukoht, et sündmuskoha vaatluse tegemata jätmise tõttu tekkis oluline tõendamislünk, mida pole hiljem mitte kuidagi võimalik ületada. Apellandi etteheide, et maakohus tugines oletustele ja siseveendumusele pole samuti õige. Maakohus valis ainuvõimaliku ja lubatava viisi: kohus tuvastas sündmuskohal valitsenud olud isikuliste tõendiallikate ütlustele tuginedes. Küsimus, kas kannatanu ja tunnistajad valetasid või mitte, taandub nende ütluste usaldusväärsusele, see ei tähenda, et maakohus jõudis valele järeldusele ebapiisava tõendusmaterjali tõttu.
  64. Mis puudutab Häirekeskusesse tehtud kõne salvestist, siis siin on maakohus tegelikult seisukoha võtnud öeldes, et J. Sõmeri süüküsimust see otseselt ei puuduta. Ringkonnakohus on maakohtuga päri. Kaitsja pole tegelikult tõendi kaalu selgitanud ning jätnud kasutamata võimalused tema jaoks väidetavalt väga olulise, kuid hävinenud tõendi sisu taastamiseks.
  65. Kohtueelses menetluses esitas kaitsja KrMS § 225 korras taotluse (tlk 61-65), milles ta palus mh võtta asja juurde 19.12.
  66. a MV või kolmandate isikute poolt Häirekeskusesse tehtud kõne salvestis (taotluse p 3.3). See, miks salvestis kaitseülesande täitmiseks vajalik on, taotlusest ei selgu. Prokuratuur rahuldas kaitsja taotluse (tlk 66-68). Kaitsjale vastati (pärast korduvat taotlust, tlk 69-71), et kõne audio on aegumise tõttu kustutatud (tlk 72, 73-74). Kaitseaktis (tlk 10) rõhutab apellant, et prokuratuur nõustus salvestise asja juurde võtmisega, kuid kohtueelses menetluses ei selgitatud välja, kes Häirekeskusesse helistas. Kaitseaktis on seega nii menetlejale kui ka prokuratuurile adresseeritud etteheide, kuid põhjendust, miks on tõend kaitsepositsiooni jaoks oluline, menetlusdokumendis jätkuvalt ei ole. Seda, et menetleja ei vaevunud kohtueelses menetluses Häirekeskusesse 19.12.
  67. a õhtul kõne teinud isikut välja selgitama, kordas kaitsja ka apellatsioonis (p 1.6). Kolleegium märgib, et kaitsjale esitatud andmebaasi väljavõttel (tlk 73) on jäädvustatud helistaja telefoninumber. Olukorras, kus kaitsja heitis menetlejale esmalt ette seda, et helistaja isik jäeti välja selgitamata, võinuks kaitsja teha taotluse, et helistaja isik identifitseeritaks abonentnumbri abil. Seejärel avanenuks võimalus see isik tunnistajana kohtusse kutsuda. Ringkonnakohtu arvates on mõistlik eeldada, et kui hävinenud tõend on sellise kaaluga, et seda esitada tahtnud isiku arvates võiks see tõsikindlalt muuta kohtu(te) järeldusi tõendamiseseme asjaolude suhtes, tehakse arvestatavaid pingutusi tõendi taastamiseks. Seda käsilolevas asjas ei tehtud ning sestap ongi põhjust öelda, et hävinenud tõend pole tõe tuvastamisel ka kaitsja arvates määrav.
  68. Kaitsja viitab apellatsioonis asjaolule, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. Kolleegium neid rikkumisi ei näe. Maakohus on oma otsustust põhjendanud, kohtu järeldustega mittenõustumine ei tähenda põhistuste puudumist. Pärast tõendite hindamist tuvastas maakohus faktilised asjaolud ja leidis, et J. Sõmeri tegu on tõendatud ning tuleb kvalifitseerida KarS § 120 lg 1 järgi. Kohtuotsuse resolutiivosas esitatud järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja oma kliendi õigeks mõistmist väga lihtsal põhjusel: maakohus eksis tõendite hindamisel, sest J. Sõmer rääkis tõtt ning kannatanu ja tema sõbrad valetasid. 9
  69. Ringkonnakohus nendib, et üks klassikalisi võtteid hindamaks, kas inimene rääkis tõtt või mitte, on ütluste kõrvutamine teiste tõenditega. Antud juhul on selleks ainult teiste tunnistajate ütlused.
  70. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus korrektselt tuvastanud järgmised asjaolud, mida kaitsja ei vaidlusta: 1) 19.12.
  71. a õhtul oli MV koos oma sõpradega Käru aleviku kaupluse juures ja nad kasutasid pürotehnilisi tooteid; 2) noorukite tegevus häiris J. Sõmeri elukaaslast, tal tekkis konflikt MVga, mille käigus kannatanu ülbitses; 3) SV läks poodi ja palus, et poiste paugutamisele reageeriks kaupluse müüja RJ, kuid viimane keeldus politseid välja kutsumast; 4) SV helistas ja kaebas J. Sõmerile; 5) pärast SV lahkumist ilmus poe juurde ärritunud J. Sõmer, kellel oli kaasas relv. Kolleegium märgib, et loetletud faktilisi asjaolud põhinevad süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate riimuvatel ütlustel. Vaieldakse selle üle, mis pärast J. Sõmeri ilmumist toimus. Sündmuskohal või selle vahetus läheduses olid lisaks kannatanule ja süüdistatavale veel AK, MP, KS ja KV. Ülejäänud kohtus ristküsitletud tunnistajad (RJ, MP, SV) olid eemal.
  72. Ringkonnakohtule arusaadavalt on kaitsja seisukohal, et kõik tunnistajad olid kannatanu sõbrad, temaga koos korduvalt korda rikkunud noorukid ning sündmuse järgselt jäi neil piisavalt aega (pea 3 tundi), et ütlused kokku leppida. Alustades viimasest, ei ole see usutav. Esiteks ei saa vaidlust olla selles, et tõenäoliselt väitsid tunnistajad erinevalt kannatanust ka kohtueelses menetluses seda, et MV pööras ennast korraks tagasi ja nägi J. Sõmeri käes olevat relva. Esiteks ei saa vaidlust olla selles, et tõenäoliselt väitsid tunnistajad erinevalt kannatanust ka kohtueelses menetluses seda, et MV pööras ennast korraks tagasi ja nägi J. Sõmeri käes olevat relva. Seda järeldab ringkonnakohus sellest, et selles osas ei tõusetunud maakohtus vajadust avaldada tunnistajate KS ja MP kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel. Olukorras, kus kannatanu ja tunnistajad leppisid valeütluste andmises kokku, tekib küsimus, miks kannatanu (kui eelduslikult enim huvitatud osapool) ühisest kokkuleppest praktiliselt kohe pärast selle sõlmimist enam kinni ei pidanud. Teiseks on maakohus põhjendatult viidanud, et kaitsja väide, mille kohaselt on noorukite ütlused äravahetamiseni sarnased (ja mis võib kohtupraktikas omaksvõetud arusaama järgi olla üks valeütluste tunnismärke) pole õige. Maakohus on nentinud, et ütlused on detailides erinevad (vt maakohtu otsuse lk 10 pöördel), sh on kohus märkinud, et näiteks MP ütlused tuleb osaliselt tõendikogumist välja jätta, sest ta ei pruukinud oma vanuse ja ärevushoo tõttu kõike adekvaatselt tajuda (vt maakohtu otsuse lk 9). Kaitsja väitega, et tunnistajad olid kannatanu sõbrad ja temaga koos varem korda rikkunud ning andsid sel põhjusel kindlasti valeütlusi, ei saa üldse nõustuda. Samaväärselt võiks öelda, et süüdistatava ütlusi pole mõtet hinnata, sest ta valetab, kuna kirglikul jahimehel on huvi säilitada relvaluba. Kolleegium nendib, et noorte jaoks on sõprussuhted kahtlemata olulised, kuid fakt, et inimesed omavahel tihedalt suhtlevad või on varem mitte kõige korrektsemalt käitunud, ei vabasta kohtuid tõendite hindamise kohustusest. Apellandi versioon sõbra aitamisest oleks arvestatav motiiv kindlasti olukorras, kus kannatanu jaoks oleks midagi enamat kaalul (nt kahtlustataks või süüdistataks teda õigusrikkumises). Sellist olukorda hetkel ei ole.
  73. Apellant ei nõustunud maakohtu järeldusega, mis puudutas sündmuskoha valgustatust. Mõistetavalt üritab kaitsja väita seda, et poe juures oli nii pime, et kannatanu ja tunnistajad ei saanudki näha, mis eseme J. Sõmer taskust välja võttis. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohu argumentatsiooni korrata, sest sellega on põhjust täielikult päri olla. Omalt poolt lisab 10 kolleegium ainult seda, et pole eluliselt usutav, et aleviku elanike jaoks nii olulise koha – kaupluse – ümbrus oli kottpime. On mõistlik eeldada, et mingisugune valgustus seal siiski oli. Süüdistatava ütlusi vaadates on ilmne, et ta üritab luua mulje, et sündmuskoha vahetus läheduses ei põlenud mitte ükski tänavavalgustuslamp. Maakohus on kohaselt viidanud, et see versioon ei haakunud lisaks kannatanu ja tema sõprade ütlustele näiteks ka kaupluse müüja RJ sõnadega. Kõik loetletud inimesed väitsid, et Laia tn alguses olev lamp põles või võis põleda. Seda, et MV jooksis minema mööda Laia tn, ütlesid nii süüdistatav kui ka kannatanu. Selles osas, et sündmuskoht oli pime, jäävad kaitsja apellatsiooniväited seega tagajärjetuks.
  74. Edasiste sündmuste kohta märkis maakohus, et põhjus, miks süüdistatava ütlused pole usaldusväärsed on see, et J. Sõmer andis sündmuskohal olnud inimeste paiknemise ja liikumise kohta ning kuriteosündmuse kohta sootuks teistsuguseid ütlusi, kui kannatanu ja tunnistajad. Väga lihtsustatult väitis süüdistatav, et kui ta poe juurde jõudis, hakkas MV üksinda ära liikuma ning oli tema vaateväljast kadunud juba siis, kui ta kannatanut nimepidi nimetas. Rohkem ta MV sel õhtul ei näinudki ning järelikult ei saanudki kannatanu mitte mingisugust eset tema käes näha ja väidetavat laadimisliigutust kuulda. Kannatanu ja tunnistajad ütlesid, et MV ja MP hakkasid koos eemalduma alles pärast seda, kui J. Sõmer hüüdis, et V , tule siia. MVle ja MPle järgnesid väikese vahega tunnistajad AK ja KS, KV jäi paigale. Tunnistajad MP, AK ja KS väitsid, et nad nägid, kuidas J. Sõmer võttis taskust relva, vinnastas selle ja sihtis lahkuvat kannatanut. MV keeras ennast korraks ringi, nägi relva ja põgenes. Pärast J. Sõmeri lahkumist rääkisid relva näinud tunnistajad sellest ka nurga taha jäänud KVle.
  75. Kaitsja on seisukohal, et MV ütlused ei ole usaldusväärsed. Apellandi hinnangul ei ole kannatanu andnud ajaliselt järjepidevaid ütlusi. Kui lähtuda argumendist, et tõtt rääkiva inimese ütlused on igal ajahetkel samasisulised, ei saa mööda vaadata, et vajadus avaldada varasemaid ütlusi tõusetus ka süüdistatava ristküsitlemisel. Vaatamata eeltoodule tuleb nõustuda kaitsjaga, et detail, milles vastuolu ilmnes, on asja lahendamisel määrava tähtsusega. Juhul, kui kannatanu pidas vajalikuks lahkuda ainult seetõttu, et ta soovis vältida eesseisvat ja tõenäoliselt ebameeldivat dialoogi endast vanema meesterahvaga, annab see alust kahelda süüdistusversiooni paikapidavuses.
  76. Niisiis väitis kannatanu kohtus, et J. Sõmer sõitis autoga kohale, jättis auto poe ette, tuli autost välja ja hakkas nimepidi kutsuma „V tule siia, V tule siia“. Võimalik, et süüdistatav kutsus teda selle pärast, et tal oli eelnevalt J. Sõmeri naisega konflikt. Ta ütles teistele, et lähme ära. Nad hakkasid selle pärast liikuma, et süüdistatav hüüdis kurja tooniga. Nad jõudsid poe küljele koos K (KS), M (MP) ja Aga (AK). K (KV) tuli just poest välja ja ei liikunud sellepärast koos nendega. Ta oli kaugemal, kuulis relva laadimise häält ja vaatas selja taha. J. Sõmer sihtis relvaga ja siis ta hakkas jooksma. Kui ta vaatas taha, siis J. Sõmer sihtis teda relvaga. Ta nägi relva tänavavalgustuse tõttu hästi. Ta tundis hirmu, sest teda sihiti laetud relvaga ja ta jooksis mööda Laia tänavat. Seevastu kohtueelses menetluses rääkis MV, et „hakkasin kartma ja hakkasin jooksma ja kohe kuulsin ka relvalaadimise liigutuse häält. See hääl tekib sellest, kui püstoli kelk tagasi tõmmatakse ja käib selline iseloomulik laadimise heli. Ma ei hakanud enam tagasi vaatama ja jooksin Laia tn suunas“. Vastuolu selgitades ütles MV, et ta ei andnud kohtueelses menetluses valeütlusi, kuid ta ei oska öelda, miks ta on erinevalt rääkinud. Maakohus pidas kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Esiteks selle pärast, et need riimusid sündmuskohal olnud ja kuriteosündmust pealt näinud MP, AK ja KS ütlustega ning teiseks sel 11 põhjusel, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitas ka politseiametnik MP, kes selgitas, mida MV talle 19.12.
  77. a õhtul pärast kella 19.00 rääkis.
  78. Kolleegium märgib, et süüdistatava versioon (mitte midagi sellist, mida väidavad kannatanu ja tunnistajad pole kunagi toimunud) vastandub täielikult ülejäänud tõendikogumile. Järelikult tuleks J. Sõmeri sõnu uskudes lähtuda eeldusest, et kannatanu ja tema sõbrad mõtlesid loo sellest, kuidas süüdistatav MV relvaga ähvardas, lihtsalt välja. Väljamõeldis kooskõlastati, sellest räägiti oma vanematele (vt näiteks MV, MP, KV ütlused) siis politseile ning lõpuks kohtule. See ei ole eluliselt usutav. Esiteks on nii detailset valet loetud tundidega väga keeruline välja mõelda. Teiseks ei vaidle süüdistatav selle vastu, et tal oli relv kaasas. Kolmandaks rääkisid noorukid sündmusest samal õhtul oma vanematele. Siinkohal tekibki lihtne küsimus, et isegi kui vale mõeldi välja selleks, et võimalike probleemide korral saaks fookuse oma käitumiselt (poe ees paugutite kasutamine, täiskasvanuga ülbitsemine) J. Sõmerile viia, siis sellises olukorras pole lapsevanemate asjasse segamine vähemalt esialgu üldse vajalik.
  79. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et MV põhjendus – ma ei tea, miks ma varem teisiti rääkisin – pole tegelikult selline, mida saaks pidada vastuolu adekvaatseks selgitamiseks. Samas räägib kannatanu kasuks tõsiasi, et kõik sündmuskohal viibinud ja vahejuhtumit oma silmaga pealt näinud tunnistajad kinnitavad, et MV keeras ennast korraks ümber. Samal õhtul rääkis kannatanu seda ka politseiametnik MPle. Need asjaolud kahandavad vastuolu kaalukust. Lisaks ei ole tegelikult asjaolu, kas MV nägi relva või mitte, ka määrav. MV ütlused selle kohta, et ta igal juhul mõistis ja sai aru, et J. Sõmeri tähelepanu oli suunatud talle, kuigi sündmuskohal viibis ka teisi inimesi ning süüdistataval on relv, sest ta kuulis kelgu vinnastamist, on olnud läbivalt ühetaolised.
  80. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus pole süüdistatava versiooni kõrvale jättes eksinud. Kriminaalasjas on kannatanu ja tunnistajate MP, AK ning KS ütlustega tõendatud, et 19.12.
  81. a ähvardas J. Sõmer MV relvaga. Kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust kinnitavad KV ja MP. Mis puudutab viimast, siis kolleegiumi hinnangul on MP ütlustega tõendatud, et kannatanu rääkis politseile juhtunust ca 3 tundi hiljem. Sündmuse ja edasirääkimise vahele jääv aeg on seega mõõdetav tundides. Maakohus kasutas MP ütlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ning sel juhul ei peeta, kehtiva kohtupraktika järgi KrMS § 66 lg 22 p 2 sätestatud kriteeriumit vahetu üldse määravaks (RKKKo 3-1-1-7315, p 11). Asjaolu, kes kannatanu ametlikult üle kuulas, pole tähtis. On eluliselt usutav, et enne menetlustoimingute alustamist viib väljakutsele reageerinud patrulltoimkond ennast väidetava sündmuse tehioludega kurssi ning seda tehakse väljakutse teinud inimesega vesteldes. Lisaks tuleb MP ütluste puhul silmas pidada, et kuigi maakohus viitas neile üksnes kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel, vastavad need KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tingimustele. Viidatud normi järgi on vahendliku tunnistaja ütlused tõendiks juhul, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. MP küsitles MV samal õhtul, küsitluse hetkel oli sündmusest möödunud ca 3 tundi. Mõne tunni pikkune ajavahemik ei ole kõikide eelduste kohaselt veel selline, mis annaks alust öelda, et intsidenti vahetult kogenud inimene on suutnud sellest juba mentaalselt eemalduda. Lisaks tuleb tajutu mõju hindamisel arvestada ka seda, mis laadi sündmusega tegu oli. Teatud juhtumite korral võib toime mööduda võrdlemisi kiiresti. Näiteks materiaalsete muredega mitte kunagi kimpus olevalt inimeselt varastatakse spordisaalis rahakott, milles on paarsada eurot 12 sularaha. Käsilolevas kaasuses ähvardati teismelist relvaga ning on mõistlik eeldada, et sellise sündmuse mõju on eeltoodud näitest märksa kestlikum. Kokkuvõtvalt on MP ütlused selle kohta, mis toimus 19.12.
  82. a õhtul poe juures, iseseisvaks tõendiks.
  83. Maakohus on õigesti leidnud, et KarS § 120 lg 1 sätestatud objektiivne teokoosseis on täidetud. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta sai aru, et süüdistataval on relv, see vinnastati, ta tundis hirmu ja põgenes. Sündmust vahetult pealt näinud MP, AK ja KS ütlesid riimuvalt, et pärast relva nägemist/laadimisliigutuse kõlamist lisas kannatanu kiirust ja põgenes sündmuskohalt. Maakohus on viidanud ka keskmise mõistliku kõrvalseisja kriteeriumile. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et olukorras, kus ärritunud inimene võtab relva, vinnastab selle ja sihib teist, on põhjust tunda siirast hirmu, et seda võidaksegi järgmisel hetkel sihipäraselt kasutada. Tulirelv ja vihane inimene on piisav kombinatsioon eeldamaks kõige halvemat. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et tegemist on tervisekahjustusega ähvardamisega. Sellest, et noormehed võtsid J. Sõmeri tegu tõsiselt, kõneleb tegelikult ka fakt, et nad otsustasid praktiliselt kohe rääkida juhtunust oma vanematele. Maakohus leidis, et J. Sõmer tegutses MV ähvardades otsese tahtlusega. Tegelikult viitab nii objektiivne teopilt kui ka ebaõnnestunud kaitseversioon suisa sellele, et J. Sõmer võis teo panna toime kavatsetult. Nii selgitas süüdistatav siis, kui ta rääkis taskulambiga n.ö klõpsu tegemisest, et tema eesmärgiks oligi poisse hirmutada. Arutades asja üksnes kaitsja apellatsiooni alusel ei saa ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada ning seega ei mõjutaks kolleegiumi edasine arutluskäik raskemast tahtluse liigist mitte kuidagi maakohtu järeldust.
  84. Mis puudutab apellandi väiteid selle kohta, et süüdistatav tegutses kas hädakaitses või oli hädaseisundis, siis need on argumendid, mis suurt tähelepanu ei pälvi. Seda juba sel põhjusel, et tuvastatud faktilised asjaolud lükkavad kaitseversiooni veenvalt ümber. Maakohtu otsuses sisalduv arutluskäik selle kohta, milliseid pürotehnilisi tooteid võisid MV ja tema sõbrad võisid kasutada, on tarbetu. Kuigi kohus pidi kaitsja kohtuvaidluses esitatud argumente analüüsima ja juurdlema, kas paugutite kasutamine oli rünne J. Sõmeri vara/elu/tervise või avaliku korra vastu või mitte, ei ole maakohtu seisukohad kooskõlas kohtule esitatud tõenditega. Usaldusväärsete tõendite kogum võimaldab väita, et 19.12.
  85. a õhtul Käru alevikus asunud kaupluse Coop juures hargnema hakanud sündmuste käik oli järgmine: MV ja tunnistajad kasutasid poe juures pauguteid. See häiris poodi läinud J. Sõmeri elukaaslast, kes tegi noormeestele märkuse. Oodatud tulemuse asemel (poisid lõpetavad oma tegevuse) MV ülbitses, teised naersid ning irvitasid (vt tunnistaja ütlused tlk 100). J. Sõmeri elukaaslane kaebas esmalt kaupluse müüjale RJle, kes ignoreeris tunnistajat ja see suurendas SV frustratsiooni veelgi. Ärritunud SV helistas seejärel oma elukaaslasele, kes vihastas ja tuli MV n.ö paika panema. Ringkonnakohtu hinnangul on versioonid võimalikust hädakaitsest ja hädaseisundist tuletatud hiljem, õigustamaks süüdistatava tegu. Sellest kõneleb mh ka fakt, et SV on avalduse politseile (tlk 5860) allkirjastanud alles 15.02.
  86. a (ja mis peaks tõendama MV ja tema sõprade pikaajalist õigusvastast käitumist, mida politsei on vaatamata Käru aleviku elanike korduvatele pöördumistele järjekindlalt ignoreerinud), samal päeval, kui J. Sõmeri kaitsja esitas prokuratuurile pärast kriminaalasja materjalidega tutvumist KrMS § 225 korras taotluse. Olukorras, kus süüdistataval on info, et poisid paugutavad ja ülbitsevad poe juures, pole eluliselt usutav, et J. Sõmer pidas isegi juhul, kui tema auto ette midagi visati, seda tõsiseltvõetavaks rünnakuks. Lisaks ei pea ringkonnakohtu hinnangul süüdistatava räägitu paika. Arvestades seda, kui ootamatult ja kiiresti kannatanu ja tunnistajate sõnul auto poe juurde jõudis ning seda, 13 et erinevalt SVst MV J. Sõmerit (kui endast vanemat meesterahvast) kartis, ei ole usutav, et noormehed viskasid pürotehnilisi tooteid süüdistatava auto ette.
  87. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et J. Sõmeri kaitsja apellatsioon tuleb jätta kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1 rahuldamata. Apellandi viited materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele ning kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele ei ole põhjendatud. Kliendile mõistetud karistust, menetluskulude jaotust ja konfiskeerimisotsustust kaitsja ei vaidlustanud ning selles osas ei pea kolleegium ka vajalikuks apellatsiooni piiridest väljuda. Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 28.11.
  88. a otsus tuleb jätta muutmata.
  89. Apellant esitas taotluse apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Taotluse järgi on menetluskuluks lepingulise kaitsja poolt Jaanar Sõmerile osutatud õigusabiteenuse eest makstud summa. Kuivõrd ringkonnakohus jättis kaitsja poolt Jaanar Sõmeri huvides esitatud apellatsiooni KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel rahuldamata, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 2 alusel Jaanar Sõmeri kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.