Obsah (4)

§ 15§ 13§ 14§ 12

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-1801 Kohtunik Sten Lind Vaidlustatud kohtulahend Riigiprok

§ 15

lg 1) teostamine, nii ei ole ka edasikaebeõiguse teostamine eesmärk iseeneses, vaid vahend kohtumenetluse kaudu muude õiguste lünkadeta ja tõhusa kaitse tagamiseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15, p 25).

§ 15

lg 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See põhiõigus on osaks

§ 15

lõikest 1 koostoimes §-ga 14 tulenevast põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis peab tagama isiku õiguste tõhusa ja lünkadeta kaitse (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus nr 5-19-40/36, p 63). Praegu on tekkinud olukord, kus isik, kes KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele (aga ka formaalsele) määratlusele ei vasta, ei saagi oma lähedase vastu antud valeütluste tunnistamisega seotud kuriteokaebuse põhjal kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. Sisuliselt keeldutakse kujunenud olukorras tunnistamast isiku õigust tõe rääkimise ülestunnistamiseks ning takistatakse selle õiguse mittetunnistamise vaidlustamist. Selline olukord on äraspidine kriminaalmenetluse ja karistusõiguse üldisele loogikale ja eesmärgile – mida võib lihtsustades väljendada selliselt, et „tõde saaks jalule seatud ning kurja teinud isik saaks oma teole vastava ja väärilise karistuse“ – ning ei taga isiku kohtusse pöördumise õiguse lünkadeta ja tõhusat kaitset. Olukorras, mil isik tahab tunnistada üles tema poolt valeütluste andmist, ei saa rääkida talle kuriteoga tekitatud kahjust selle tavamõttes, kuid ka sellisel isikul, kes soovib kuriteo ülestunnistamisega oma süüd lunastada, olema õigus ja võimalus tema suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. Vastupidine arusaam oleks vastuolus lisaks

§-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigusele ka nii riigi omavoli keeluga (

§ 13

lg 2), üldise põhiõigusega menetlusele ja korraldusele (

§ 14

) kui ka õigusloome võrdsuse põhimõttega (

§ 12lg 1 esimene lause).

Riigiprokurör ei ole nendele argumentidele tähelepanu pööranud. 4 Ehkki karistusõiguse eesmärk ei ole kaitsta isikut iseenda eest, tuleb isikule, kes süüteoteates tunnistab enda poolt kuriteo toimepanemist, tagada, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine oleks kõigepealt täitevvõimu (konkreetse tööpiirkonnaga seotud prokuratuuri ja Riigiprokuratuuri) ning seejärel kohtuvõimu (ringkonnakohtu) poolt kontrollitav. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kaebuse argumendid ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks.
2. Hoolimata sellest, et kaebuses on sedastatud, et praeguses kaebemenetluses on lahendatav küsimus see, kas kuriteoteate esitanud X saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada, on kaebuses esmalt sisuliselt vaidlustatud argumente, millega jäeti kriminaalmenetlus alustamata. Nimelt heidetakse kaebuses ette, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate koostanud politseiametnik on kohatult ja meelevaldselt asunud spekuleerima, et X on mõjutatud oma kriminaalmenetluses nr XXXXXXXXXXX antud ütlusi valeks tunnistama. Ses küsimuses ei saa ringkonnakohus praeguses kaebemenetluses seisukohta võtta. Sellele hinnangu andmine, kas menetluse alustamata jätmise põhistus oli asjakohane ja õiguspärane, on võimalik ainult kaebuse sisulisel läbi vaatamisel. Ringkonnaprokuratuur jättis kaebuse läbi vaatamata ning Riigiprokuratuur leidis, et kaebuse läbi vaatamata jätmine oli põhjendatud. Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebust läbi vaadates saab ringkonnakohus lahendada üksnes küsimust, kas Xl on õigus kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. Kaebusest võib aru saada, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate argumentide alusetuse tuvastamine on vajalik näitamaks, et Xl peab olema võimalik vale otsustuse kõrvaldamiseks kriminaalmenetluse alustamata jätmine vaidlustada. See seisukoht on alusetu. Kaebuse esitaja on sisuliselt leidnud, et ringkonnaprokuratuur poleks tohtinud jätta kaebust läbi vaatamata, sest vaidlustatud menetluse mittealustamise otsustus oli väär. Sellega on kaebuse esitaja pööranud läbi vaatamata jätmise loogika ümber, seades läbi vaatamata jätmise lubatavuse sõltuvusse kaebuse sisulise lahendamise tulemusest. Kaebeõiguse olemasolu ei saa tuletada konkreetse lahendi õigsusest; see, kas mingi lahend on vaidlustatav, nagu ka see, kellel on õigus seda vaidlustada, on reguleeritud ühetaoliselt. Ainult juhul, kui lahendi on selleks ettenähtud korras vaidlustanud isik, kellel on selleks õigus, saab kaebeinstants kaebust sisuliselt läbi vaadates võtta seisukoha vaidlustatud lahendi väidetava põhjendamatuse ja/või ebaseaduslikkuse suhtes. X kuriteokaebuse lahendamise ega sellele järgnenud kaebemenetluse küsimus ei ole ka see, kas uurimisasutus ja prokuratuur kaalusid kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates väljendatud kahtluse valguses, kas kuriteoteate esitamine ise viitab mingi uue kuriteo toimepanemisele olgu siis X vastu või tema enda poolt (kaebuses mainitud valeütluste andmisele kihutamisest saaks rääkida juhul, kui põhitegu ehk valeütluste andmine ise on jõudnud vähemalt katsestaadiumi). Kuna tegemist on kuriteoteate lahendamisest eraldiseisva küsimusega, ei olnud uurimisasutusel ega prokuratuuril kohustust teavitada X tema kuriteoteate 5 lahendamisel sellest, kas legaliteedipõhimõttest lähtudes kontrolliti, kas X võimalik mõjutamine võis vastata kuriteo tunnustele, ega sellest, mis järeldusele jõuti.
3. Kaebuse kohaselt on prokuratuur loonud omavoliliselt olukorra, kus isik ei saa vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist. See väide on ilmselgelt alusetu. Nagu kaebuses märgitud, tugines prokuratuur KrMS § 37 lg-s 1 toodud kannatanu määratlusele. Sellest pidigi prokuratuur lähtuma, sest KrMS § 207 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale esitada kaebuse prokuratuurile kannatanu. Kaebuses viidatud Riigikohtu
4. jaanuari 2005 määruses 3-1-1-134-04 öeldu ei tähenda mitte seda, et KrMS § 207 ja § 208 kontekstis tuleks käsitada kannatanuna igaühte, kes ise leiab, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, vaid seda, et kuigi reeglina saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS §-de 207 ja 208 kontekstis käsitada kannatanuna ka menetlusvälist isikut, kes kriminaalmenetluses vastaks kannatanu tunnustele. Ka Riigikohus ise on hilisemas menetluses praktikas selgelt väljendanud seisukohta, et süüdistuskaebemenetluses on kaebeõigus ainult isikul, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 toodud kannatanu tunnustele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi 2024 määrus kriminaalasjas nr 1-23-3265, p 15). Ilmselgelt ei ole X tema kuriteoteates kirjeldatud teo kontekstis kannatanu KrMS § 37 lg 1 tähenduses – kuritegu pole toime pandud tema vastu ning sellega pole vahetult rikutud tema õigushüvesid. Alusetu on kaebuses esitatud väide, nagu oleks seadusandja jätnud kannatanu mõiste määratlemisel arvestamata, et kriminaalmenetluses ütlusi andes valetanu võib kannatada valetamisest põhjustatud süümepiinade tõttu. See, kas kedagi tuleks pidada kannatanuks, ei sõltu sellest, kas ja milliseid tundeid tas menetletav kuritegu (või kuritegu, mille uurimist taotletakse) tekitab. Kannatanu on kriminaalmenetluses kindlate õigustega menetlusosaline ning need õigused tulenevad asjaolust, et tegemist on isikuga, kelle vastu on kuritegu toime pandud. Arvestades kannatanu staatuse määratlemise eesmärki – anda võimalus kriminaalmenetluses osaleda isikule, kelle vastu on kuritegu toime pandud ja nii tema õigushüvesid kahjustatud –, ei saa kuidagi rääkida sellest, nagu oleks seadusandja tähelepanematusest jätnud kannatanu staatuse omistamata isikule, kes on väidetavalt kuriteo toime pannud. Kaebuse kohaselt pole praegusel juhul tegemist klassikalise süüdistuskohustusmenetlusega, kus kaebeõigus on ainult kannatanul. Seda, millel see väide põhineb ja mis on selle õiguslik tähendus, kaebuses selgitatud pole. Ringkonnakohtu hinnangul on selline liigitus klassikaliseks ja mitteklassikaliseks süüdistuskaebemenetluseks sisutu. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale saab kaevata kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud isik menetlusseadustikus sätestatud korras. Seega saab küsimus olla üksnes selles, kas menetluse alustamata jätmise peale on esitanud kaebuse isik, kellel on selleks menetlusseadustiku kohaselt õigus, ja kas kaebus on esitatud menetlusseadustikus sätestatud korras. Pealegi ei ole see, et kuriteoteate esitanud isik väidab, et kuriteo on pannud toime tema ise, midagi sellist, millest tulenevalt ei saaks kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel lähtuda selle kohta käivast üldisest regulatsioonist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kuriteoteate esitanu õigust saada kaebemenetluses seisukoht küsimuses, kas menetluse alustamata jätmine oli põhjendatud, tuletada ka 6 legaliteedipõhimõttest. Riigikohtu praktika kohaselt peab kaebuse saanud kõrgemalseisev prokurör KrMS § 213 alusel võtma seisukoha küsimuses, kas legaliteedipõhimõtet on järgitud, ka juhul, kui kaebajal ei ole KrMS §-st 207 tulenevat kaebeõigust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. juuni 2021 määrus kriminaalasjas nr 1-21-1591, p 19). See ei tähenda aga ringkonnakoht arusaama kohaselt seda, et kaebuse saanud kõrgemalseisev prokurör peab kaebuse esitanule oma seisukoha teada andma ja seda põhjendama. Selle, kellele ja millisel juhul peab Riigiprokuratuur esitama oma seisukoha menetluse alustamata jätmise põhjendatuse suhtes, määrab ikkagi KrMS § 207 lg
7. Viidatud säte annab kaebeõiguse ainult kannatanule, mis tähendab, et Riigiprokuratuuril on ka kohustus esitada oma põhistatud seisukoht, kas menetlus jäeti alustamata põhjendatult, ainult vastusena kannatanu või tema esindaja esitatud kaebusele.
8. Ringkonnakohus ei näe alust tunnistada KrMS § 207 lg 1 põhiseadusevastaseks osas, milles see ei võimalda vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist isikul, kes on esitanud kuriteoteate väidetavalt enda toimepandud kuriteo kohta. On tõsi, et

§-dest 14 ja 15 tuleneb riigi kohustus tagada isikule kohane menetlus tema õiguste ja vabaduste kaitseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei riku kriminaalmenetluse mittealustamine väidetavalt enda toime pandud kuriteost teatanud isiku õigusi. Kaebuses on märgitud, et „sisuliselt keeldutakse kujunenud olukorras tunnistamast isiku õigust tõe rääkimise ülestunnistamiseks ning takistatakse selle õiguse mittetunnistamise vaidlustamist“. Valetamise võib üles tunnistada ja tõtt rääkida ka ilma, et selleks viidaks läbi kriminaalmenetlus. Vähemalt valetanu enda õigusi ei riku kuidagi see, kui ta peaks valetamise tema vale läbi kannatanule üles tunnistama ja vabandust paluma väljaspool formaalset menetlust. Seegi, et väidetav valetamine ise leidis aset kriminaalmenetluses, ei tähenda, et valetanul tekiks õigus nõuda tehtu tagasi võtmiseks uue kriminaalmenetluse läbi viimist. Kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse vastavalt KrMS §-le 5 riigi nimel. See tähendab, et riigil on karistusvõimu monopol ja põhimõtteliselt ei ole isikutel subjektiivset õigust mingi kriminaalasja menetlemisele. Kuivõrd kannatanu on isik, kelle õigushüve on tema vastu toime pandud teoga kahjustatud, on talle antud õigus kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada, kuid kannatanulgi ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-09, p 17, 15. märtsi 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-06, p 7 ja 3. aprilli 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-06, p 9). 12. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga, et kuna X ei saa käsitada kriminaalmenetluses kannatanuna, siis puudub tal kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamise õigus. Seega on Riigiprokuratuur jätnud X esindaja kaebuse põhjendatult rahuldamata. Juhindudes KrMS § 208 lg-test 1 ja 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 26. veebruari 2024 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 7