Obsah (6)

§ 173§ 175§ 172§ 171§ 170§ 23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 23. august 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-15-15234 Tsiviilasi P.K.

§ 173

lg-s 1 nimetatud kohustust ning ta ei ole isikuks, kellele pankrotiseadus näeb ette võimaluse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on enne viie aasta möödumist ilmnenud

§ 175

lg 2 p-s 2 sätestatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks, s.o võlgnik on rikkunud tahtlikult oma

§ 173lg-s 1 nimetatud kohustust ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Maakohus keeldus

§ 175

lg-le 5 tuginedes võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ning lõpetas seetõttu

§ 175

lg 8 alusel võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus vabastas

§ 172lg 4 alusel Tiia Kalause usaldusisiku kohustustest.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Võlgnik P.K. esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
2. juuni 2018 määrus. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole võlgnik rikkunud tahtlikult

§ 173lg-s 1 nimetatud kohustust, vaid on enda kohustusi täitnud.

Võlgnik käis vajadusel usaldusisikule aru andmas ning töötas ametlikult OÜ-s X ning üle piirmäära suurused palgalaekumised sai tasuda võlgade katteks. Võlgnik tasus igakuiselt lastele elatist. Võlgnik teavitas usaldusisikut olukorra muudatustest, esitas talle vanglas viibides õigeaegselt oma konto väljavõtted ning tegi vabaduses olles võimalikuks kontole ligipääsu. Võlgnik ei tunnistanud end kelmuses süüdi, vaid nõustus karistusega kokkuleppemenetluses, kuna tal ei olnud võimalik endale advokaati palgata ja vastasel juhul oleks kohtuasja lahendamine veninud pikemaks. Võlgniku ema juurest leitud vara ei kuulunud võlgnikule. Võlgnik ei nõustu usaldusisikule tasu maksmisega. Jääb arusaamatuks, mille alusel on kohus leidnud, et usaldusisiku töö on käesolevas asjas olnud võrreldes teiste asjadega mahukam. Maakohtu määruses on kirjas, et võlgniku kontolt kantakse usaldusisikule tasu

1. juunil 2018, kuid võlgnik sai määruse kätte alles
2. juunil 2018 ja tal oli õigus esitada 15 päeva jooksul määruskaebus. 3 Võlgnik on vanglas olles teinud kõik endast oleneva kohustuste täitmiseks. Võlgnik sõlmis Tartu Vanglaga töölepingu koristustööde tegemiseks ja töötab igapäevaselt.
3. aasta kevadel peaks võlgnik ennetähtaegselt vabanema ja tal on vanglast vabanedes olemas töökoht. PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD
4. Ergo Insurance SE vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.
5. ERA Liisingu Inkassoteenused AS vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.
6. Swedbank AS ja Swedbank Liising AS vaidlevad määruskaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist.
7. Eesti Töötukassa vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.
8. Riigi Tugiteenuste Keskus vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.
9. Maksu- ja Tolliamet vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu määruse põhjendusi, kuid jätab resolutsiooni muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659).
11. Maakohus on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetanud

§ 175

lg 2 p 2 alusel põhjusel, et võlgnik on süüliselt rikkunud enda

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173

lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima.

1. Riigikohus on
2. aprilli 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 p-s 11 selgitanud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (

§ 173lg 1).

Ringkonnakohtu hinnangul on seega kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine kooskõlas füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise regulatsiooni (

§-d 169-177) eesmärgiga põhjendatud üksnes juhul, kui võlgnikul on reaalne võimalus menetluses osaleda ja teha kõik endast sõltuv võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. 14. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik on rikkunud tahtlikult

§ 173

lgst 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Asjaolu, et võlgnik on andnud usaldusisikule vajadusel aru ja esitanud talle vanglas viibides õigeaegselt oma konto väljavõtted, ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. 4 Võlgnikule mõisteti Tartu Maakohtu

1. novembri 2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-7040 liitkaristusena vangistus 4 aastat. Sama otsusega rahuldati kannatanute tsiviilhagid ja võlgnikult mõisteti kannatanute kasuks kokku välja 320 912 eurot 4 senti. Ringkonnakohus on seisukohal, et vanglas karistust kandes on võimalus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega piiratud. Seda kinnitab ka usaldusisiku aruanne, millest nähtuvalt oli võlgniku sissetulekust
2. aprilli 2018 seisuga, kui kohustustest vabastamise menetlus oli kestnud aasta aega, kinnipidamisi tehtud üksnes summas 112 eurot 50 senti (võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustused moodustavad sealjuures 57 279 eurot 14 senti). Arvesse tuleb võtta ka seda, et juba ajal, mil võlgnik esitas pankrotiavalduse ja koos sellega võlgniku kohustustest vabastamise avalduse, oli ta toime pannud mitmeid kuriteo episoode ning nende toimepanek jätkus praktiliselt kogu pankrotimenetluse vältel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik sellises olukorras andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning ei ole isikuks, kellele pankrotiseadus näeb ette võimaluse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabanemiseks. Kuna võlgniku rahalised kohustused on toimepandud kuritegude tulemusel mitmekordistunud, on kahjustada saanud võlausaldajate huvid. See nähtub ka usaldusisiku
3. mai 2018 kirjast ja sellele lisatud materjalidest (kd II, tl 36-43), mille kohaselt võeti võlgniku pangakontol olevad rahalised vahendid kohtutäituri arestimise akti alusel ära nõude katteks, mis tekkis seoses kriminaalasjas nr 1-17-7040 rahuldatud tsiviilhagidega. Lisaks eelnevale sai ringkonnakohtule kohtute infosüsteemi kaudu teatavaks, et võlgnik on Tartu Maakohtu
4. novembri 2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-5210 tunnistatud KarS § 3892 lg 1 alusel süüdi maksualases süüteos.

§ 171

lg 2 p 2 näeb kohtule ette võimaluse jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata, kui võlgnik on mõistetud süüdi maksualase kuriteo toimepanemises. Võlgnik on aga kohustustest vabastamise avalduses kooskõlas

§ 170

lg-ga 2 kinnitanud mh seda, et talle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamise välistada. Võlgnik on seega kohtule andnud ebaõige kinnituse ja selle tulemusel ei olnud maakohtul võimalik kaaluda

§ 171lg 2 p-s 2 sätestatud menetluse algatamata jätmise alust.

15. Võlgnik on määruskaebuses märkinud, et ei saa aru, miks usaldusisiku töö käesolevas asjas on olnud võrreldes teiste kohustustest vabastamise menetlustega mahukam ning ei nõustu seetõttu usaldusisikule tasu maksmisega. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on hinnanud usaldusisiku tasu taotlust õigesti lähtudes

§ 23lõigetest 1-3. Analoogselt Ts

MS § 175 lg-ga 1 on usaldusisiku kulude väljamõistmise peamiseks kriteeriumiks nende vajalikkus ja põhjendatus. Usaldusisiku töö põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Usaldusisiku toimingutele kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla võlgniku arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega. 16. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson