lg 1 ja § 169 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse teenistuse vanem Margus Pihl, karistas V.G väärteoasjas nr. 2302,12,011744 28.09.2012.a. koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1 ja § 63 lg-st 3,
lg 1 alusel rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses summas 280 eurot ja
lg 1 alusel rahatrahviga 120 trahviühiku ulatuses summas 480 eurot ning
Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse teenistuse vanema Margus Pihli 28.09.2012.a. väärteoasjas nr 2302,12,011744 tehtud otsus V.G karistamises liiklusseaduse § 223 lg 1 ja § 236 lg 1, 2 järgi osaliselt, nimelt rahatrahvi suuruse ning lisakaristuse määramise osas ning tühistatud osas teha uus otsus, millega: esiteks, vähendada temale mõistetud rahatrahve ning anda tähtaeg nende tasumiseks ühe aasta jooksul; teiseks, mitte kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kaebuse kohaselt on V.G tunnistanud oma süüd algusest peale. Kaebuse esitaja põhjendas, et sõiduki juhtimise ajal tundis ta järsult terviseseisundi halvenemist, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus. Kaebuse kohaselt, kui juht asus sõidukit juhtima, siis ei tundnud ta ennast nii halvasti, et ei oleks saanud sõitu alustada. Kuna pärast avariid oli kaebaja tervislik seisund halb, siis oli ta sunnitud jõudma koju nii kiiresti, kui võimalik ning ei teatanud toimunust politseisse. Kaebuse kohaselt ei olnud liiklusõnnetuse põhjustamine ning politseisse mitteteatamine tahtlikud, isikule inkrimineeritavad liiklusseaduse rikkumised olid tingitud halvast enesetundest ning seda tuleb arvestada karistuse määramisel. Kaebuse esitaja on märkinud, et alates juunist 2012.a. on ta töötu ning otsib aktiivselt tööd. Samuti on märgitud, et tal on kolm alaealist last, keda ta peab materiaalselt aitama. Määratud rahatrahvide tasumine täies ulatuses ning ilma maksegraafikuta ei ole isikule jõukohane. Samuti leiab kaebaja, et lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse 2 äravõtmise näol ei ole põhjendatud. Kaebuse kohaselt ei ole temalt juhtimisõigust kunagi ära võetud, ta ei ole toime pannud raskeid liiklusseaduse rikkumisi ning käesoleva väärteoasja toimepanemine on tingitud kaebajast mitteolenevatest põhjustest. Isik kahetseb väga toimunut ning palub jätta talle juhtimisõigus. Kaebuse esitaja on märkinud, et sõiduki juhtimine on talle vajalik töökoha leidmiseks, kuna ta otsib tööd ehituse valdkonnas ning see töö on seotud erinevates kohtades paiknevatele objektidele sõitmisega ning tööriistade kaasas kandmisega. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta selgitas, et tal on autot vaja ja soovib rahalist karistust vähendada poole võrra. Ta selgitas, et
lg-s 1 toodud seisundi esinemine, s.o juht ei tohi olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liiklusseadusega või selle alusel kehtestatud nõuete kõrvalekaldumatut täitmist (liiklusohtlikus terviseseisundis) ning
lg 5 kohustuse rikkumine, s.o kui varalise kahju saaja ei ole teada, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Kohus on seisukohal, et antud juhul on väärteoprotokollis õigesti kajastatud V.G poolt toimepandud
lg 1 rikkumine (juht ei tohi olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liiklusseadusega või selle alusel kehtestatud nõuete kõrvalekaldumatut täitmist). Samuti on väärteoprotokollis õigesti kajastatud V.G poolt toimepandud
lg 5 rikkumine (kui varalise kahju saaja ei ole teada, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele). Antud rikkumised on kohtu hinnangul õigesti kvalifitseeritud
lg 1 ja
lg 1 järgi, s.o vastavalt mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju ja liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik. Kohus asub seisukohale, et V.G poolt
lg 1 ja
lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Isik on väärteod toime pannud otsese tahtlusega, kuivõrd V.G selgitas kohtuistungil, et tal esines terviserike, vaatamata sellele juhtis ta sõidukit ning põhjustas avarii. Ta selgitas kohtus, et tal oli nii halb olla, et ta ei saanud üldse millestki aru (tl 73). Sellele vaatamata jätkas ta juhtimist ja sõitis koju, mitte ei kutsunud sündmuskohale politseid ja kiirabi. Kohtus isik õigustas end, ta ei olnud kohtuistungi ajaks samuti mõistnud, et kujutas endast suurt ohtu ümbritsevale, juhtides sõidukit seisundis, millises ta midagi oma sõnade kohaselt „aru ei saanud“. Ka peab kohus vajalikuks märkida, et antud isiku seletusest tulenevalt viis ta ise oma tervise sellisesse seisundisse. Ta teadis, et tal on maohaavandid, kuid sellele vaatamata tarvitas sidrunimahla. Teda ei tabanud seega mitte ootamatu tervisehäire, vaid ta pidi olema teadlik tema tervise halvenemise ohust sellise käitumisviisi juures.
lg 1 ja
lg 5 rikkumised on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud
lg 1 ning
S § 56 sätetest. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja tuvastanud süü tunnistamise. Kohus on 4 seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega V.G-le määratud karistus, rahatrahvid 70 trahviühiku ja 120 trahviühiku ulatuses, vastavalt summas 280 eurot ja 480 eurot ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks, on põhjendatud.
lg 1 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Seega tuleb järeldada, et põhikaristusena kohaldatud rahatrahv on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras.
lg 1 näeb sanktsioonina ette karistamise rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Ka antud karistus, rahatrahv, on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras. Kohus leiab, et isikule mõistetud rahalise karistuse suurus on põhjendatud, kohtus ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiksid karistuse leebemaks muutmise. Isik selgitas, et teda on varem samuti korduvalt liikluseeskirjade eiramise eest karistatud, mis nähtub ka karistatused õiendist (tl 75-76) ja seega on isikule omane antud käitumisviis, millist tuleb arvestada (RKKKo 3-1-1-87-09). Isik väitis et tal on rahalised raskused, kuid sellekohaseid tõendeid ei ole ta kohtule esitanud..
lg 2 näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist
Seega tuleb järeldada, et kohtuväline menetleja kohaldas lisakaristust võimalikust madalaimas määras. Lisakaristust puudutavalt nõustub kohus täielikult kohtuvälise menetleja otsuses toodud põhjendustega selle kohta, et sellises seisundis isiku poolt teadlikult mootorsõiduki juhtimine ja sellega liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu teiste isikute vara ja kaasinimeste tervis ning liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine on tahtlikult toime pandud tegu ilmse eesmärgiga varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu. Kaebuse esitaja ei ole käesoleval ajavahemikul mõistnud oma teo ohtlikkust, ta õigustas oma tegu kohtuistungil. Kuna varasemalt määratud rahalised karistused ei ole isikut mõjutanud, on otstarbekas kohaldada ka lisakaristust. Kohtu hinnangul pidid isiku poolt kaebuses märgitud perekondlikud ja tööalased asjaolud olema kaebuse esitajale teada ka rikkumise ajal, mistõttu pidi ta ette nägema, et raskema liiklusalase rikkumise puhul võib temalt juhtimisõiguse karistusena ära võtta. Kohus viitab ka kohtupraktikas väljendatud seisukohale, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st tulenevat juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuste tühistamiseks karistuse määra osas. Kohus peab siiski võimalikuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt karistuse täitmise tähtaja osas, arvestades asjaolu, et isik on enda kinnitusel hetkel töötu (tl 73) ning määrata, et rahatrahv kuulub täitmisele ositi KarS § 66 lg 2, 3 alusel 12 kuu jooksul, milline on KarS § 66 lg 3 kohaselt maksimaalne võimalik periood. V.G kohustub tasuma iga kuu 15. kuupäevaks (alates 15.02.2013.a. kuni 15.01.2014.a.) vähemalt 63,33 eurot, 11 võrdse 63,33eurose osamakse puhul on 12. osamakse suuruseks 63,37 eurot. Muus osas kohtuvälise menetleja otsus eelpool käsitletud seisukohtadest tulenevalt muutmisele ei kuulu. Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 2, § 133-135, § 155-156. Merle Parts Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.