Obsah (11)

§ 406§ 4062§ 4034§ 416§ 94§ 113§ 415§ 1132§ 407§ 108§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Triin Siimpoeg Otsuse tegemise aeg ja koht 2. aprill 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-142828 Tsiviilasi OÜ Aktiva Finants hagi A. J.

) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. Leping nr C85007520278 4. AS XXX ja kostja sõlmisid 17.01.2022 laenulepingu nr C85007520278, mille kohaselt sai kostja kasutada krediidilimiiti summas 500 eurot (dtl 32-37). Esile toodud asjaoludel andis hageja oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on hageja ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (

) § 407 lg 1 ja § 402 lg 1 mõttes.

1. Esitatud asjaoludel võttis kostja kasutusele krediidi summas 499,08 eurot ning kostja ühtegi tagasimakset teinud pole. Pooled ei vaidle selle üle, et AS XXX on laenusumma kostjale väljamaksnud ning et kostja pole ühtegi tagasimakset teinud. Vaidluse puudumise tõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).
2. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14). Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 16,95%1.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*16,95% = 50,85%. Kostjale antud laenu KKM oli 39,41% aastas (dtl 128), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. 7. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-2113098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 17). Riigikohus2 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1 Eesti Pank. Eraisikutele antud https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 2 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p

1. tarbimislaenude 4 krediidi kulukuse määr: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ 7.
2. Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiandja on teinud järgnevaid toiminguid kontrollimaks hageja krediidivõimelisust: päringu avalikesse andmebaasidesse ja maksehäireregistrisse. Hageja on kogunud kostja krediidivõimelisuse kohta info üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi tema võimaliku varasema maksekäitumise kohta. Hageja välja toodud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja sissetuleku suurus ja võimalike varaliste kohustuste suurus (vt eelnevalt viidatud punktides 1) ja 2) nimetatud teave). Krediidivõimelisuse hindamiseks on mh oluline välja selgitada laenutaotleja sissetuleku suurus ja varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes laenutaotluses märgitud võimaliku sissetuleku ning kohustuste suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Kohus nõustub iseenesest hageja seisukohaga, et pangakonto nõudmine kostja igakuise sissetuleku ja väljaminekute suuruse kontrollimiseks pole alati vajalik. Selleks puudub vajadus eelkõige juhul, kui kostja kohta kogutud muu teave on piisav tema krediidivõimelisuse hindamiseks, st muust krediidiandja poolt omandatud teabest järeldub eelnevalt viidatud punktides 1) – 4) nimetatud teave (vt ka Riigikohtu 24.11.2023 määrust asjas nr 2-21-13098, p 18). Hageja pole kohtule esitanud tõendeid, millest järelduks, et krediidiandja on viidatud teabe kostja kohta kogunud. Puuduvad tõendid, et krediidiandja oleks ka sisuliselt kontrollinud kostja sissetulekuid, igakuiseid kohustusti jne. Kohtu hinnangul tulnuks krediidiandjal praegusel juhul koguda täiendavat teavet, so küsida kostjalt tema sissetulekute ja varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Nendel põhjendustel leiab kohus, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Sellest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte 5 rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult

§-s 94 sätestatud määras intressi.3 Hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt pole kostja ühtegi makset võlgnevuse katteks teinud. Lepingu järgi tuli kostjal krediit tagasi maksta iga kuu 5ndal kuupäeval minimaalse tagasimakse suuruses (dtl 32, 35). Kostja on olnud võlgnevuse tasumisega viivituses seega alates 06.02.2022. Krediidiandja on andnud kostjale 06.06.2022 täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (

§ 416

lg 1) ning selgitanud, et kui võlgnevust ei tasuta, siis võib krediidiandja lepingu üles öelda (dtl 156). Kostja võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles lepingu üles 28.06.2022 (dtl 157). Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, so veebruar, märts, aprilli, mai ja juuni eest (

§ 416lg 1).

Ülesütlemisavaldus on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning edastati posti teel. Kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud hiljemalt käesolevas kohtumenetluses. Järelikult on krediidiandja kostjaga sõlmitud laenulepingu kehtivalt ülesöelnud. Seega on hageja põhinõue 499,08 euro osas põhjendatud. Kuivõrd

§ 94

järgne intressimäär oli lepingu kehtivuse ajal 0%4, siis puudub alus intressinõude osas hagi rahuldamiseks. 9.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja leiab, et viivise määraks tuleb praegusel juhul lugeda

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi kokkulepitud intressimäär, so 22% (dtl 122). Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise on leping intressi kokkuleppe osas tühine ning sellest lähtuda ei saa (vt otsuse p 8). Kuivõrd kostja on siiski viivituses omapoolse kohustuse täitmisega on võimalik viivis välja mõista seadusjärgses määras

§ 113lg 1 alusel alates lepingu ülesütlemisest.

Seega on hageja viivisenõue põhjendatud alates lepingu ülesütlemisest 28.06.2022. Kohus mõistab sissenõutavaks muutunud viivise välja kuni hagiavalduse esitamiseni 15.02.2023 summas 27,06 eurot (kuni 31.12.2022 8% aastas ja kuni 15.02.2023 10,5% aastas) (

§ 113lg 1).

Hageja on esitanud ka edasiulatuva viivisenõude alates 16.02.2023 kuni põhinõude tasumiseni. Kuivõrd kostja on viivituses omapoolse rahalise kohustuse täitmisega on hageja viivisenõue

§ 113lg 1 alusel põhjendatud.

9.1. Hageja palub välja mõista ka võla sissenõudmisega seotud kulud 40 euro ulatuses. Hageja soovib sissenõudmiskulude hüvitamist pärast lepingu lõppemist. Hageja selgitab nõude kujunemist järgmiselt: 14.09.2022 tasuline kiri 20 eurot; 13.10.2022 tasuline kiri 5 eurot, 04.07.2022 tasuline kiri 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot. 14.09.2022 kirja on hageja saatnud aadressile xxx. Kostja on aga enda aadressiks lepingus esitanud xxx (dtl 122). Seega viidatud meeldetuletuskirja pole kostjale edastatud, mistõttu jääb hageja nõue selles osas rahuldamata. Rahuldamata jääb hageja nõue 04.07.2022 saadetud kirja osas, sest see pole saadetud kooskõlas

§ 1132

lg-s 3 sätestatuga, st tasuline kiri on saadetud vähem, kui 7 päeva möödudes lepingu lõppemisest. Küll on 5 euro ulatuses hageja nõue põhjendatud, sest 13.10.2022 nõudekiri on saadetud

§ 1132

lg-t 3 järgides ning nõutav summa on kooskõlas

§ 1132lg 2 p-s 1 nimetatud piirmääraga ja lepinguga.

Muid makseviivitusega tekkinud kulusid hageja tõendanud pole. Kohus selgitab, et sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on olemuslikult kahju hüvitamise nõue ning hagejal tuleb 3 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 24) 4 Eesti Pank: https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar 6 oma nõuet, st kahju tekkimist ja selle suurust, tõendada. Tööprogrammi väljavõttest eelöeldu ei järeldu. Vastavas osas, so 10 euro ulatuses, jääb hageja nõue seetõttu rahuldamata. Leping nr KK3627314 10. Kostja ja YYY OÜ sõlmisid 09.12.2020 krediidikonto lepingu nr KK3627314, mille kohaselt sai kostja kasutada krediidilimiiti summas 500 eurot (dtl 130). Esile toodud asjaoludel andis hageja oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on hageja ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu

§ 407lg 1 ja § 402 lg 1 mõttes.

1. Esitatud asjaoludel võttis kostja kasutusele krediidi summas 500 eurot (dtl 260-263). Pooled ei vaidle selle üle, et YYY OÜ on laenusumma kostjale välja maksnud. Vaidluse puudumise tõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).
2. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 20,52%5.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*20,52% = 61,56%. Kostjale antud laenu KKM oli 49% aastas (dtl 41), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

1. Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiandja on teinud järgnevaid toiminguid kontrollimaks hageja krediidivõimelisust: päringu avalikesse andmebaasidesse ja maksehäireregistrisse. Hageja on kogunud kostja krediidivõimelisuse kohta info üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi tema võimaliku varasema maksekäitumise kohta. Hageja välja toodud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja sissetuleku suurus ja võimalike varaliste kohustuste suurus (vt otsuse punktis 7 viidatud Riigikohtu lahendi punktides 1) ja 2) nimetatud teave). Krediidivõimelisuse hindamiseks on mh oluline välja selgitada laenutaotleja sissetuleku suurus ja varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes laenutaotluses märgitud võimaliku sissetuleku ning kohustuste suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Puuduvad tõendid, et krediidiandja oleks ka sisuliselt kontrollinud kostja sissetulekuid, igakuiseid kohustusti jne. Kohtu hinnangul tulnuks krediidiandjal praegusel juhul koguda täiendavat teavet, so küsida kostjalt tema sissetulekute ja varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Nendel põhjendustel leiab kohus, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Sellest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult

§-s 94 sätestatud määras intressi. Krediidiandja on andnud kostjale 15.05.2022 täiendava tähtaja 29.05.2022 võlgnevuse tasumiseks (

§ 416

lg 1) ning selgitanud, et kui võlgnevust ei tasuta, siis ütleb krediidiandja lepingu üles alates 30.05.2022 (dtl 158). Kostja võlgnevust ei tasunud. Kohtu hinnangul ei toimunud lepingu ülesütlemine siiski kehtivalt, sest kostja polnud selleks hetkeks viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega (

§ 416lg 1).

Nimelt tuli lepingu järgi kostjal 5 Eesti Pank. Eraisikutele antud https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102 tarbimislaenude 7 krediidi kulukuse määr: krediit tagasi maksta iga kuu 15ndal kuupäeval minimaalse tagasimakse suuruses – 2% krediidilimiidi summast või minimaalselt 20 eurot (dtl 130-131). Kuivõrd kostja on 20.12.2021 kasutusele võtnud 500 eurot tulnuks igakuiselt krediiti tagasi maksta vähemalt 20 eurot (dtl 260). Kuivõrd hageja poolt esile toodud vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja teinud lepingu alusel tagasimakseid 152,26 eurot viivise ning intresside katteks (dtl 260-263), mis tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel arvata põhiosa tagasimakseks, polnud kostja selleks ajaks, so 30.05.2022, viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Järelikult polnud 30.05.2022 täidetud lepingu ülesütlemise eeldused (

§ 416lg 1).

Seega jääb lepingu ülesütlemisest tulenev nõue ühes kõrvalnõuetega rahuldamata. Kuivõrd leping pole üles öeldud kehtivalt puudub alus nõuda ka

§ 1132

lg 2 alusel sissenõudmiskulude hüvitist, mistõttu jääb hagi ka selles osas rahuldamata. 14.

1. Hageja on esitanud alternatiivselt lepingu täitmise nõude paludes välja mõista ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutunud osamaksed. Kuivõrd kostjal oli 500 euro suuruse krediidi kasutusele võtmise hetkel ettemaks 152,26 eurot, pidi kostja põhiosa katteks tagasi maksma 347,74 eurot. Lähtudes minimaalse osamakse suurusest 20 eurot kuus pidanuks kostja viimase tagasimakse sooritama hiljemalt 15.06.
2. Seega on kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud kõik lepingust tulenevad osamaksed, so kokku summas 347,74 eurot, mille kohus

§ 108lg 1 alusel kostjalt välja mõistab.

Hageja 15.02.2024 avalduse kohaselt nõuab ta, juhul kui kohus asub seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, viivist seadusjärgses määras sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest. See nõue on

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega.

1. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
2. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
3. Hageja nõuab hagiga kostjalt kokku 1387,22 euro tasumist, kuid kohus rahuldab hageja nõude osaliselt – mõistab kostjalt välja põhivõla 846,82 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 27,06 eurot ja sissenõudmiskulu 5 eurot. Nõude rahuldamise ulatus on seega ligikaudu 63,4%, millises ulatuses jäävad menetluskulud kostja kanda ning ülejäänud 36,6% ulatuses hageja kanda.
4. TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja on esitanud 15.02.2024 kohtule menetluskulude nimekirja (dtl 241-242). Selle kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kokku 1180 eurot, mis koosneb lepingulise esindaja kulust 845 eurot (käibemaksuta, 5 tundi), riigilõivust 315 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulust 20 eurot. Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud menetlustoimingud on olnud vajalikud, kuid kõikide menetlustoimingute ajakulu ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul on esindajal kulunud aeg dokumentidega tutvumisele ja nende analüüsimisele, hagiavalduse ettevalmistamisele ja koostamisele, lisade kogumisele ja komplekteerimisele ülemääraselt suur (3 tundi). Käesolev tsiviilasi on vähemahukas ning õiguslikult vähese keerukusega. Lisaks on tegemist n-ö tüüphagiga, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud mitmeid. Seejuures kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt. Esitatud hagides erinevad sisuliselt 8 üksnes kostjate andmed, summad ja kuupäevad. Sellise hagi koostamisel on esindaja tööks sisuliselt arvutada kokku nõude suurus, täita lüngad ja komplekteerida hagi lisad.6 Eeltoodust tulenevalt võib kohtu hinnangul tsiviilasja mahtu ja keerukust ning hageja menetlusdokumentide sisu arvestades pidada põhjendatud ajakuluks viidatud toimingute osas 1 tund. Muude toimingute osas on esindaja ajakulu põhjendatud ja kooskõlas asja materjalidega. Seega on põhjendatud ajakulu hageja hagimenetluses esindamisele kokku 3 tundi. Hageja esindaja tunnitasu on 169 eurot. Kohus selgitab, et esindaja põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Kohtu hinnangul on esindaja tunnitasu põhjendatud 100 euro ulatuses arvestades asja vähest keerukust. Vaatamata asjaolule, et Riigikohus on uuemas praktikas aktsepteerinud tunnitasu suurusena ka 170 eurot (lisandub käibemaks), ei saa üldjuhul pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.7 Arvestades käesoleva asja vähest keerukust ja mahukust ning hageja esindaja kvalifikatsiooni, peab kohus kõikide toimingute osas esindaja mõistlikuks tunnihinnaks 100 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu menetlustoimingute tegemise ajal. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud käesolevas menetluses kokku 300 eurot. Hageja on tasunud asjas ka riigilõivu 315 eurot. Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg 2), mille hageja on käesolevas tsiviilasjas kandnud. Tegemist on põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada. Hageja palub kostjalt välja mõista ka maksekäsu kiirmenetluses tekkinud menetluskulu 20 eurot. Hageja esitas enne hagi esitamist maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka (TsMS § 172 lg 9 ls 3). Seega tuleb kohtu hinnangul hüvitada hagejale maksekäsu menetluskulu 20 eurot. Kohus leiab, et hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 635 eurot, so riigilõiv 315 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 300 eurot, mis tuleb hagejale hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 63,4% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 402,59 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt kostjal menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata, ei tekkinud. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus rahuldab ka hageja taotluse määrata menetluskulude täitmise kord selliselt, et kulude hüvitis tuleb kanda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 916081744 (TsMS § 445 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) Triin Siimpoeg kohtunik 6 7 Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2020 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-19-
5. Tallinna Ringkonnakohtu 15.07.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-7326, p
6. 9