Obsah (9)
§ 199§ 13§ 90§ 62§ 201§ 4§ 158§ 108§ 175KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Virgo Saarmets ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 22.04.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-317
§ 199
lg 1 p 5 alusel põhjusel, et asja lahendanud kohtukoosseisu üks liige – kohtunik Kadri Sullin – oleks pidanud end
§ 13lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts
MS) § 23 p-de 6 või 7 alusel taandama. TsMS § 23 p 6 järgi ei tohi kohtunik asja menetleda ja peab end taandama asjas, milles ta on osalenud kohtueelses menetluses, eelnevas kohtuastmes või vahekohtumenetluses lahendi tegemisel. Selle sätte mõte on tagada, et kohtunik ei hindaks otseselt või kaudselt oma varasema lahendi õigsust. K. Sullin ei ole siinses kohtuasjas kontrollinud oma haldusasjas nr 3-23-2037 tehtud otsuse õigsust. Need on erinevad haldusasjad, kus kaebuste esemeteks on erinevad haldusaktid. Kuigi haldusaktide resolutsioonid on samasugused, kattuvad nende põhjendused vaid osaliselt. TsMS § 23 p 7 alusel peab kohtunik end taandama, kui esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Kaebaja ei ole välja toonud objektiivseid asjaolusid, mis annaks põhjendatud aluse arvata, et K. Sullinil oli kaebaja suhtes välja kujunenud selline eelarvamus, mis ei võimaldanud tal siinset haldusasja erapooletult lahendada. Tallinna Halduskohtu esimees selgitas 23.02.2024 määruses, et haldusasi jagati kohtunikule juhuslikkuse põhimõtte alusel, arvestades halduskohtu tööplaani ja halduskohtunike spetsialiseerumist (vt kohtute seaduse § 37 lg 2). Kohtunik ei tohi õigusemõistmisest põhjendamatult ega kergekäeliselt keelduda, sh olukorras, kus asja lahendamine on talle mingil põhjusel ebamugav. Kohtukoosseisus oli veel kaks kohtunikku, kelle erapooletust ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud. Seda, kas halduskohus hindas tõendeid objektiivselt, kohtles menetlusosalisi võrdselt ja järgis ka muus osas
-i nõudeid, kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse sisulise läbivaatamise käigus. Menetlusnormide võimalik rikkumine iseenesest ei tähenda kohtuniku erapooletuse nõude rikkumist TsMS § 23 p 7 tähenduses. 16. Kaebaja ja vastustaja on esitatud vastuväite ringkonnakohtu tegevusele (
§ 90
). Ringkonnakohus jättis 09.04.2024 määrusega rahuldamata kaebaja korduva taotluse kuulata apellatsioonimenetluses tunnistajatena üle 10 inimest, kelle kirjalikele arvamustele kaebaja tugineb. Kaebaja esitas sellele 10.04.2024 vastuväite. Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata. Kaebaja vastuväites on korratud varasemaid põhjendusi, mistõttu jääb ka ringkonnakohus 09.04.2024 määruses võetud seisukohale, et halduskohus ei eksinud menetlusnormi vastu, kui jättis tunnistajad üle kuulamata. 12
(21)Vastustaja esitas 10.04.2024 istungil vastuväite sellele, et ringkonnakohus võttis asja juurde kaebaja poolt 08.04.2024 ja 10.04.2024 esitatud täiendavad tõendid. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt, et kaebaja esitatud tõendid puudutavad apellatsioonimenetluses vaidluse all olevad asjaolusid ning võivad seetõttu olla vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. Seega tuleb need võtta asja juurde (
§ 62lg 2, § 198 lg 3). Vastustaja sai tõenditega enne istungit tutvuda ja esitada nende kohta istungil selgitusi.
(2)Vaidlustatud korralduse õiguspärasus (2.1) Menetluslikud rikkumised haldusmenetluses 17. Kaebaja väidab, et vastustaja rikkus tema õigust olla enne väljaandmise otsustamist ära kuulatud, kaebajale anti haldusmenetluses eksitavat teavet ning haldusmenetluses osalenud justiitsministeeriumi ametnik ja justiitsminister ei olnud erapooletud. Halduskohus selgitas otsuse p-des 8‒13 kokkuvõtlikult, et KrMS § 452 lg 3 kohaselt tuli väljaandmine otsustada viivitamata. Kaebajale oli ringkonnakohtu otsusest nr 3-23-2037 üldjoontes teada, millistele asjaoludele tuli tähelepanu pöörata väljaandmise uuel otsustamisel. Kuna vastustaja ja kaebaja vahel olid väljaandmisega seotud küsimuses põhimõttelised erimeelsused, ei pidanud vastustaja jätkama menetlust seni, kuni saavutatakse üksmeel, sh andma kaebajale korduvalt võimalust olla ära kuulatud. Kaebajale vastamiseks antud tähtaeg ei olnud ebamõistlikult lühike. Kaebajal ei olnud subjektiivset õigust nõuda suulist ärakuulamist Vabariigi Valitsuse istungil. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vastustaja ei rikkunud haldusmenetluses kaebaja õigust olla ära kuulatud. Ringkonnakohus nõustub nende järeldusega ega korda halduskohtu otsuse põhjendusi (
§ 201lg 4). Kaebajal on iseenesest õigus, et Kr
MS § 452 alusel toimuvas menetluses on oluline ära kuulata inimene, kelle väljaandmise üle Vabariigi Valitsus otsustab. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab väljaantava inimese teadmist sellest, millise sisuga otsuse ja millistel peamistel kaalutlustel vastustaja tema väljaandmise suhtes eeldatavalt langetab. Samas ei ole vastustajal kohustust esitada väljaantavale isikule ärakuulamisõiguse realiseerimiseks kavandatava haldusakti eelnõud selle lõplikus versioonis. Siinses asjas olid kaebajale teada kavandatava haldusakti põhiargumendid ja tal oli võimalik esitada neile vastuväiteid. Kaebajat abistasid haldusmenetluses kogenud vandeadvokaadid. Vastustaja määratud küllalt lühikesed tähtajad, mis omakorda tulenesid väljaandmise otsustamise menetluse kiireloomulisusest, seadsid kaebajale piiranguid haldusmenetluses tõendite kogumisel, tõlkimisel ja vastustajale esitamisel. Kaebaja on aga jätkanud tõendite kogumist ja esitamist kogu kohtumenetluse vältel. Seetõttu saab nõustuda vastustajaga, et kaebaja väidet liiga lühikestest vastamise tähtaegadest ei oleks ilmselt ära hoidnud ka see, kui tähtajad olnuks nädala või paari võrra pikemad. Nagu eespool märgitud, ei saanud vastustaja otsuse langetamisega viivitada. Kaebajal on õigus, et Justiitsministeerium andis kaebajale haldusmenetluses eksitavat (või vähemal ebaselget) teavet selle kohta, miks tal ei ole võimalik koguda fotosid FDC SeaTaci jalutusväljaku, duširuumide ja WC-de kohta. Vastustaja ei ole neid tõendeid esitanud ka kohtumenetluses ega selgitanud, miks nende esitamine ei ole võimalik. See asjaolu võib tuua kaasa mõne asjaolu tuvastamise vastustaja kahjuks, kuid pole eraldi võetuna piisav alus vaidlustatud haldusakti tühistamiseks. Puuduvad objektiivsed asjaolud, mis annaksid aluse väita, et vaidlusalust korraldust ette valmistanud ametnik oleks pidanud end haldusmenetluse seaduse § 10 lg 1 p 4 alusel menetlusest taandama. Võimalikud eksimused haldusorgani nimel tegutseva ametniku tegevuses ei tähenda, et ta oleks isiklikult huvitatud asja lahendamisest kaebaja kahjuks või muul viisil erapoolik. 13
(21)See, kas justiitsminister KL on avalikult väljendanud seisukohti, mis rikuvad kaebaja süütuse presumptsiooni, tuleb tuvastada haldusasjas nr 3-24-
- Kaebaja väljaandmise otsustas Vabariigi Valitsus ühehäälselt, mitte justiitsminister. Seetõttu ei ole alust arvata, et ka K. Laaneti taandumise korral oleks valitsus teinud teistsuguse otsuse. (2.2) Vastustaja kaalutlusõiguse piirid ja väljaandmise regulatsiooni kooskõla PS-ga
- Kaebaja hinnangul on väljaandmist puudutavad normid PS-ga vastuolus, sest pädevuste jaotus on ebaselge ning liiga lühikesed tähtajad ei taga väljaantavale isikule võimalust end efektiivselt kaitsta. Ringkonnakohus jääb neis küsimustes 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2037 võetud seisukohtade juurde, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (
§ 201lg 4). Kuigi Kr
MS väljaandmist puudutavad normid võiksid olla selgemad ja pädevuse jaotus konkreetsem, ei ole igasugune ebaselgus PS-ga vastuolus. Õigusselguse põhimõte ei nõua ja praktikas polegi võimalik tagada, et kõik saaksid normist alati täpselt ühtmoodi aru. Asjaomaseid KrMS norme on võimalik mõistlikult tõlgendada, võttes mh aluseks seaduse seletuskirja. Ka väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavuse hindamise käigus oli kaebajal põhimõtteliselt võimalik väita, et asjassepuutuvad normid on PS-ga vastuolus, ja taotleda vajadusel maakohtult (või edasikaebust lahendavalt kõrgemalt kohtult) põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. PS §-de 15 ja 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. KrMS § 452 lg 3 ja § 4521 lg-te 2 ja 5 kohaselt peab Vabariigi Valitsus otsustama väljaandmise viivitamata ning väljaandmise korralduse peale halduskohtule esitatud kaebus ja alama astme kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus tuleb läbi vaadata 30 päeva jooksul. Kohus ei teosta abstraktset normikontrolli ja siinse vaidluse asjaoludel ei pea ringkonnakohus asjaomaseid norme PS-ga vastuolus olevaks. Kiire menetlus teenib olulist avalikku huvi, mis seisneb efektiivses rahvusvahelises koostöös ja täpsemalt selles, et kriminaalmenetlust oleks võimalik toimetada mõistliku aja jooksul ning kuriteo toimepannud isikud ei jääks karistuseta. Praeguses asjas ei saa asuda seisukohale, et lühikeste menetlustähtaegade tõttu on kaebaja minetatud võimaluse end tõhusalt kaitsta. Kohtu lõplik hinnang asjas kogutud tõenditele kogumis saabki selguda alles kohtuotsusest ning võimalikud vead tõendite hindamisel saab parandada kohtulahendi peale edasi kaevates. (2.3) Väljaandmise proportsionaalsus (a) Väljaandmise legitiimne eesmärk, sobivus ja vajalikkus 19. Ringkonnakohus jääb 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2037 väljendatud seisukoha juurde, et väljaandmisel on legitiimne eesmärk (eeskätt võitlus rahvusvaheliste või piiriüleste mõõtmetega kuritegevusega ja isikute karistamatuse ohu vältimine, aga üldisemalt ka rahvusvahelise koostöö tagamine) ning kaebaja väljaandmine on eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. 20. Kaebaja väljaandmine on eesmärgi saavutamiseks vajalik meede. Kaebaja suhtes on alustatud kriminaalmenetlust nii USA-s kui ka Eestis. Väljaandmislepinguga on võtnud USA ja Eesti vastastikkuse kohustuse teha kriminaalasjades koostööd isikute väljaandmisel. USA on 04.01.2023 väljaandmistaotluse esitamisega väljendanud huvi toimetada kaebaja suhtes kriminaalmenetlust USA-s. Vastustaja pidi eeskätt USA väljaandmistaotluses toodud asjaolude põhjal hindama, kas see taotlus tuleks rahuldada 14
(21)(arvestades mh maa- ja ringkonnakohtu seisukohti kaebaja väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta) või on väljaandmisega taotletavad eesmärgid saavutatavad ka siis, kui kaebaja suhtes jätkatakse kriminaalmenetlust Eestis. Vastustaja sai oma arvamuse kujundamisel lähtuda mh Eesti prokuratuuri seisukohast, et kriminaalmenetlust oleks otstarbekas toimetada USA-s. Vastustaja ei pidanud seejuures otsustama (ja tal polnud selleks ka pädevust), et kriminaalmenetlust tuleb jätkata Eestis. Ka juhul, kui vastustaja oleks kaebaja väljaandmisest keeldunud, oleks Eestis alustatud kriminaalmenetluse jätkamine või lõpetamine üksnes prokuratuuri pädevuses. Seetõttu ei pidanud vastustaja kaebaja väljaandmise vajalikkust hinnates tuvastama ja põhjalikult võrdlema mõlemas riigis toimuva kriminaalmenetluse asjaolusid. Vaidlustatud haldusakti põhjenduste järgi ei ole alust kahelda, et USA-l on huvi, võimalused ja piisavad ressursid, menetlemaks kriminaalasja USA-s. Eestil puudub samaväärne huvi ja ressursid taolise kriminaalasja menetlemiseks. Kuna vastustajale teadaolevalt ei ole väidetavate kuritegude kannatanud ja sellega tekitatud kahju domineerivalt seotud Eestiga, raskendaks see tõe tuvastamist Eestis läbiviidavas kriminaalmenetluses. Ka Eesti prokuratuuri seisukoha järgi on USA huvi asja menetleda suurem kui Eestil, arvestades tegude toimepanemise, kahju tekkimise ja kannatanute peamist asukohta. Eeltooduga on vastustaja piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks tuleks võimaldada jätkata kriminaalmenetlust USA-s, mitte Eestis. Ringkonnakohtus nõustub selles küsimuses halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (
§ 201lg 4).
Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele tuleb märkida, et Vabariigi Valitsus pidi otsustama kaebaja väljaandmise olukorras, kus kannatanute arv ja kahjude lõplik suurus oli alles väljaselgitamisel. USA süüdistusaktis kasutatud väljendit „investor“ on süüdistuse sisu arvestades võimalik mõista kui isikut, kes on kannatanud kahju nende tegude läbi, mille toimepanemises süüdistatakse mh kaebajat. Seega ei saa kaebajaga nõustuda, et seni teadaoleva põhjal on USAs vaid neli kannatanut. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla, et kannatanuid võib olla kogu maailmas. Vastustaja ei pidanud sellegipoolest uurima ja põhjendama, kas kriminaalmenetluse läbiviimine oleks otstarbekam hoopis mõnes kolmandas riigis, sest lahendada tuli kaebaja väljaandmine USA-le, lähtuvalt Eestile 04.01.2023 esitatud taotlusest. Asja materjalide põhjal on veenev vastustaja seisukoht, et USA huvi kriminaalmenetluse vastu on suurem kui Eestil. USA justiitsministeerium on kohtumenetluse ajal täiendavalt põhjendanud, miks kõnealune juhtum on nende jaoks oluline ning millest lähtuvalt on neil huvi kriminaalmenetluse vastu. (b) Väljaandmise mõõdukus 21. Ringkonnakohtu nõustub vaidlustatud haldusakti järeldusega, et kuigi kaebaja väljaandmine riivab küllaltki intensiivselt tema mitmeid olulisi põhiõigusi, on see taotletava eesmärgi tähtsust arvestades siiski mõõdukas meede. Kaebaja kohtumenetluses esitatud seisukohad ja tõendid ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kuigi kaebaja märgib põhimõtteliselt asjakohaselt, et kohus ei saa haldusakti õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest, on ka kaalutlusotsuste hindamisel kohtu pädevuses sisustada määratlemata õigusmõisteid ning tuvastada menetlusosaliste esitatud tõendite põhjal asja lahendamisel tähtsust omavad faktilised asjaolud (
§ 4lg 4 ja § 158 lg 3).
Kui tõendite hindamise tulemusel tuvastab kohus olulisi kaalumisvigu, mis võisid mõjutada asja otsustamist (kaalutlusnormide tagajärje valikut), siis tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada. Praeguses asjas ei ole tegemist sellise olukorraga. EIÕK art 3 kohaldamine väljaandmismenetluses 22. Kaebaja väidab, et tema väljaandmine USA-le oleks vastuolus EIÕK art-ga 3. 15
(21)EIÕK art 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. See keeld on absoluutne. Siiski peab väärkohtlemine olema piisavalt tõsine, et seda saaks käsitada ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamisena EIÕK art 3 tähenduses. See, kas miinimumstandard on ületatud, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja konkreetse inimese isiklikust olukorrast. Selleks, et vanglas vms asutuses kinnipidamise tingimused saaks lugeda EIÕK art-ga 3 vastuolus olevaks, peavad sellega kaasnevad kannatused või ebameeldivused minema kaugemale sellest, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega. Kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kumulatiivselt (Muršić vs Horvaatia, pd 96–101). EIÕK art 3 kohaldub ka väljaandmise menetlustes. Väljaandmine ei ole lubatud, kui on tõsine või põhjendatud alus (serious grounds või substantial gounds) arvata, et esineb reaalne oht (real risk), et väljaandmist taotlenud riigis võib väljaantavat isikut ähvardada kohtlemine, mis on vastuolus EIÕK art-ga 3 (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p-d 78, 83, 84, 991). Sellise väärkohtlemise ohu kindlaks tegemiseks tuleb hinnata väljaandmise ettenähtavaid tagajärgi, arvestades üldist olukorda väljaandmist taotlenud riigis ja väljaantava isikuga seotud isiklikke asjaolusid (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p 85; Compaoré vs Prantsusmaa, p 95). Tõendamiskohustuse kohta on EIK selgitanud, et esmalt peab väljaantav isik esitama tõendid selle kohta, et on põhjendatud alus (substantial grounds) arvata, et esineb reaalne oht, et väljaandmist taotlenud riigis võidakse teda kohelda vastuolus EIÕK art-ga 3. Seejuures tuleb siiski arvestada väljaantava isiku reaalse võimalusega konkreetse asjaolu kohta tõendeid koguda ja esitada (vt vangla kinnipidamistingimuste puhul nt Muršić vs Horvaatia, p 127). Kui sellised tõendid on esitatud, siis teises etapis tuleb asjaomasel riigiasutusel hajutada kõik kahtlused, mille väljaantav isik on esile toonud (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p-d 87, 95, 97; Compaoré vs Prantsusmaa, p 97). Kui väljaantav isik on endiselt väljaandmist otsustavas liikmesriigis, siis teeb EIK asjaolud kindlaks ex nunc, s.o arvestab ka pärast väljaandmisotsuse tegemist muutunud asjaoludega (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p 88; Compaoré vs Prantsusmaa, p 99). Ringkonnakohus leiab, et eespool toodud põhimõtetest tuleb lähtuda ka siinses asjas. Kui leiab tuvastamist, et kaebaja väljaandmine oleks vastuolus EIÕK art-ga 3, puudub vajadus kontrollida muude kaalutluste asjakohasust, sest EIÕK art 3 absoluutset iseloomu arvestades oleks kaebaja väljaandmine igal juhul õigusvastane. Kuna kaebaja väljaandmise kooskõla EIÕK art-ga 3 tuleb kontrollida kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt ka
§ 158
lg 2 esimene lause; vrd väljasaatmise ja mittetagasisaatmise põhimõtte rakendamise osas Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32), võtab ringkonnakohus asja juurde kaebaja 18.04.2024 menetlusdokumendile lisatud tõendid. Kaebaja soovib nendega tõendada oma väidet, et USA vanglas peetaks teda kinni tingimustes, mis on vastuolus EIÕK art-ga 3. Kuna ringkonnakohtul tuleb see haldusasi lahendada 30 päeva jooksul (see tähtaeg möödub 22.04.2024) ja – nagu ringkonnakohus allpool täpsemalt selgitab – kaebaja esitatud uued tõendid ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, ei määra ringkonnakohus erandlikult vastustajale tähtaega kaebaja 18.04.2024 menetlusdokumendile vastamiseks. Kinnipidamistingimuste vastuolu EIÕK art-ga 3 1 Vt ka Guide on the case-law of the European Conventsion on Human Rights. Immigration, 31 August 2022, leitav: https://www.echr.coe.int/documents/d/echr/Guide_Immigration_ENG (lk 32-33). EIK praktika kohaselt on EIÕK art 3 kohaldamise standard väljaandmise ja väljasaatmise puhul sarnane. 16
(21)- Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2037 toodud suuniseid arvestades pidi vastustaja kaebaja väidete alusel uurima mh seda, millised oleksid kinnipidamistingimused USA vanglas. Kaebaja väidab, et USA-s tuleb tal kohtumenetluse ajal ja süüdimõistmise korral ka karistuse kandmise ajal viibida kinnipidamisasutuses, mille tingimused on vastuolus EIÕK art-ga
- Kaebaja on välja toonud järgmised probleemid: USA vanglate tööjõupuudus; ebapiisav kambripind ja privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel; puudulik võimalus viibida värskes õhus; loomuliku valguse puudumine; probleemid kokkusaamisel advokaadiga ja lähedastega; oht langeda vägivalla ja diskrimineerimise ohvriks; ebapiisav tervishoiuteenus vanglas. Kaebaja on esitanud haldus- ja kohtumenetluses oma väidete kinnituseks arvukalt tõendeid.
- Menetlusosalised ei ole kohtule esitanud ja ka ringkonnakohtule ei ole teada ÜRO või rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide aruandeid vms laiapõhjalistel andmetel põhinevaid dokumente, mille kohaselt on üldised tingimused BOP hallatavates vanglates sellised, et mistahes inimese BOP vanglasse paigutamine tekitaks tõsise ohu, et teda koheldakse vastuolus EIÕK art-ga
- Apellatsioonkaebuses viidatud Human Rights Watch’i raport pärineb aastast 1991 ega ole enam ajakohane. See võimaldab järeldada, et puudub n-ö rahvusvaheline konsensus selles, et USA föderaalvanglates süstemaatiliselt väärkoheldakse kinnipeetavaid, mis omakorda võinuks anda aluse eeldada põhjendatud ohu olemasolu, sõltumata kaebaja I isikuga seotud asjaoludest (vrd EIK otsus Liu vs Poola).
- Vastustaja tugines haldusmenetluses BOP vanglate kinnipidamistingimuste väljaselgitamisel eeskätt USA justiitsministeeriumi vastustele, mis olid esitatud vastuseks Eesti justiitsministeeriumi päringutele, ning FDC SeaTaci puhul ka ITi 08.01.2024 memole. Kõnealused vastused ja memo on dokumentaalsed tõendid ning nendega saab asja lahendamisel arvestada. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et ITi memo tuleks jätta asja lahendamisel arvesse võtmata, sest see pole usaldusväärne. IT on Eesti diplomaat, kes käis 03.01.2024 FDC SeaTacis kohapeal ning kirjeldas 08.01.2024 memos seal nähtut ja kuuldut. Puuduvad objektiivsed asjaolud, mis annaks aluse pidada ITit kaebaja väljaandmise küsimuses erapoolikuks. Piisav pole see, et ITi ametiülesannete hulka kuulub mh USA-ga justiitskoostöö edendamine rahapesu vastu võitlemisel. Kõnealuse memo erinevad osad on siiski erineva tõendusväärtusega sõltuvalt sellest, kas IT kirjeldab, mida ta FDC SeaTacis ise vahetult nägi ja koges, või vahendab külastuse käigus vangla ametnikelt saadud teavet. USA justiitsministeeriumi selgituste puhul saab eeldada esitatud teabe õigsust (vt ka väljaandmislepingu art 20). Tuleb siiski silmas pidada, et asja materjalide järgi haldab BOP 122 erinevat kinnipidamisasutust, kuid selgitused on esitatud üldistatult (eraldi on välja toodud üksnes FDC SeaTaci puudutav). Eelduslikult on USA justiitsministeerium kirjeldanud neid tingimusi, mis on ette nähtud USA õigusaktide või standarditega, kuid praktikas võib olla vanglate vahel erisusi mh kinnipidamistingimuste osas. Põhjendatud kahtluse USA justiitsministeeriumi esitatud teabe õigsuses peab ära näitama kaebaja.
- EIK praktika kohaselt tuleks mitmekohalistes kambrites tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka. Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (Muršić vs Horvaatia, p-d 110, 114 ja 124). 17
(21)Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et USA-sse väljaandmise korral paigutatakse kaebaja kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse ajaks tõenäoliselt FDC SeaTaci. Selles osas saab hinnata eeldatavaid kinnipidamistingimusi konkreetsemalt, arvestades seejuures siiski väljaandmismenetluse eripära, s.o seda, et tegemist on prognoosotsusega kaebaja eeldatava kohtlemise kohta tulevikus, mitte juba aset leidnud väärkohtlemise tuvastamisega. Kaebaja väidab, et FDC SeaTaci kahekohalises kambris on kinnipeetava kohta tõenäoliselt vähem kui 3 m2 kambripinda. Kaebaja tugineb FDC SeaTaci endise ülema RP ütlustele ja selle põhjal tehtud joonisele koostoimes FDC SeaTaci käsiraamatus sisalduva fotoga, mille järgi on kambri suurus 2,4 × 3 = 7,2 m
- Kaebaja arvates tuleb sellest maha arvata kambrisisese sanitaarsõlme (tualettpoti ja kraanikausi) alune pind, mis eraldi seisvatena hõlmavad 1,5–2 m
- Vastustaja tugineb ITi 08.01.2024 memole, milles on silma järgi hinnatud kahekohalise kambri suuruseks 3 × 4 = 12 m
- Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esitatud tõendeid (sh fotolt nähtuvat mööbli paigutust) arvestades on ITi hinnang kambri pindalale liialdatud ning memos ei ole ka kirjeldatud, kui suure osa sellest hõlmavad WC-pott ja kraanikauss. USA justiitsministeerium uskus 04.12.2023 seisukohas, et FDC SeaTaci kambris on tagatud kinnipeetava kohta vähemalt 3 m2 vaba isiklikku ruumi, ning 08.12.2023 seisukohas kinnitas, et isiklikku ruumi on rohkem kui 3 m
- Vastustaja kogutud teabest ei nähtu, kas ja millisel määral on mõiste „isiklik ruum“ sisustamisel arvestatud mh kambri sanitaarsõlmega. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal puudus siinse vaidluse asjaoludel võimalus esitada FDC SeaTaci kambrite põrandapinna kohta täpsemaid tõendeid. Vastustajal oli võimalus seda USA justiitsministeeriumilt täpsustada, kuid vastustaja ei ole seda teinud. Eeltoodut arvestades lähtub ringkonnakohus kaebaja I esitatud RP seletusest, et FDC SeaTacis on kahekohalise kambri pindala 7,2 m
- Sanitaarsõlme alusena saab sellest maha arvata siiski maksimaalselt 1 m
- Mööbli paigutust arvestades on kinnipeetaval võimalik kambris liikuda, mistõttu ei ole sellega seoses vaja teha täiendavaid mahaarvamisi. Vaba kambripind kinnipeetava kohta on seega vähemalt 3,1 m
- Kui kinnipeetaval on kambris isiklikku ruumi 3–4 m2, tuleb EIÕK art 3 kontekstis hinnata ka muid tingimusi nagu võimalus viibida värskes õhus, piisav loomulik valgus, võimalus kasutada tualetti privaatselt jms (Muršić vs Horvaatia, p 139). Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et FDC SeaTaci kambrites on mh tualettpott, mida ei ole muust ruumist eraldatud. ITi 08.01.2024 memo põhjal loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kambri akna klaas on hägustatud, kuid sellest kumab läbi valgust ning kunstlik valgustus on piisav. Kaebaja 18.04.2024 menetlusdokumendi lisas 1 olevast videolõigust, milles on mh näidatud udust turvakaamera salvestis aastast 2012, ei saa järeldada vastupidist. Kaebaja on põhistanud, et värskes õhus viibimise võimalus piirdub ruumiga, mida on kujutatud RP 05.02.2024 arvamusele lisatud joonisel, mille järgi lisandub sinna ruumi värsket õhku seina ülaosas asuvate avade kaudu). Vastustaja möönis ringkonnakohtu istungil, et üldjoontes selline võib vabas õhus viibimise võimalus välja näha. ITi 08.01.2024 memo kohaselt on kõnealune poolavatud ruum umbes poole korvpalliväljaku suurune. Kuna korvpalliväljaku pindala on 420 m2 (28 m × 15 m),2 siis võib kõnealuse ruumi suurus olla ca 210 m
- Samas on ITi 08.01.2024 memo ja USA justiitsministeeriumi selgituste põhjal, mida halduskohus kirjeldas põhjalikult oma otsuses, tõenäoline, et kinnipeetavatel on FDC SeaTacis reeglina võimalik viibida 15–16 tundi ööpäevas väljaspool kambrit, kasutada sel ajal eespool kirjeldatud osaliselt värskele õhule avatud saali, kus saab mh sportida, ja tegeleda mitmete muude huvitegevustega. Pole mõistlikku alust kahelda selles, et kinnipeetavatel on võimalik 2 FIBA korvpallireeglid, art 2.
- – https://www.fiba.basketball/documents/official-basketball-rules/current.pdf 18
(21)kasutada sel ajal privaatselt mh ühiskasutatavates ruumides asuvaid tualette või kui kambrikaaslane on muude tegevustega hõivatud, siis ka kambris asuvat WC-d. JP 03.02.2024 arvamuses avaldatud kahtlus, et kinnipidamisasutustes puuduvad üldse meeskinnipeetavatele privaatsed tualeti kasutamise võimalused, ei puuduta konkreetselt FDC SeaTaci. Kambris asuva tualeti kasutamine teise kinnipeetava juuresolekul on seega eelduslikult vajalik vaid öisel ajal, kui kamber on lukustatud. Seega saab eeldada, et vajadus kasutada kambris olevat WC-d teise kambrikaaslase juuresolekul on pigem erandlik. Kuna kinnipeetavaid toitlustatakse kolm korda päevas ja nad söövad ühisalal (v.a kui kinnipeetav eelistab süüa kambris), ei pea kinnipeetavad sööma WC-ga samas ruumis. Need asjaolud on piisavad, et kompenseerida personaalne kambriruum, mis jääb vahemikku 3–4 m
- Siinses asjas ei pea arvesse võtma erakorralisi ja ettenägematuid olukordi, mille tõttu ei pruugi kinnipeetavatele FDC SeaTacis olla eespool kirjeldatud tingimused tagatud täies mahus (nt ajutine sulgemine ehk lockdown).
- Praegu pole teada, kas, millal ja millistes USA süüdistusaktis märgitud süütegudes võidakse kaebaja USA-s toimuva kriminaalmenetluse tulemusel süüdi tunnistada. Kõigis süüdistusaktis märgitud tegudes süüditunnistamise korral on tõenäoline, et kaebajat karistatakse pikaajalise vangistusega, kuid praegu puudub teave, millisesse BOP hallatavasse vanglasse võidakse kaebaja sel juhul paigutada. Senise info põhjal võib eeldada, et kaebaja liigitatakse madala ohtlikkuse tasemega kinnipeetavaks, kes paigutatakse avatud ühiselamuga või boksilaadse majutusasutusega vanglasse. Neil asjaoludel ei ole vajalik tuvastada kõigi BOP kinnipidamisasutuste täpsemaid tingimusi (mis võivad pealegi olla kaebaja süüdimõistmise ajaks juba muutunud). Nagu eespool märgitud, puudub n-ö rahvusvaheline konsensus selles, et BOP vanglate kinnipidamistingimustes oleks süsteemseid probleeme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et vastustaja kogutud tõendite kohaselt näevad BOP vanglate tegevust reguleerivad õigusaktid ette kinnipidamistingimused, mis üldjoontes vastavad inimväärse kohtlemise nõudele, ning BOP vanglates süstemaatiliselt ei eirata USA õigusakte ega aktsepteerita kinnipidamistingimusi, mis on vastuolus EIÕK art 3 põhimõtetega. On tõsi, et kaebaja esitatud tõendid (sh apellatsioonimenetluses esitatud JP, EL ja JD täiendavad arvamused) kinnitavad probleemide olemasolu mh BOP vanglates. Kaebaja esitatud tõendites on seejuures viidatud ka väga tõsistele juhtumitele, kus kinnipeetavatele on saanud BOP vanglas osaks väärkohtlemine. Mõnes vanglas on tingimused olnud nii halvad, et vangla on tulnud sulgeda. Halduskohus selgitas aega õigesti, et probleemid on avalikustatud ja nendega tegeletakse, sh on probleeme teadvustanud BOP praegune juhtkond. Tegelikult viitab kinnipidamisasutuse sulgemine samuti asjaolule, et probleeme ei ignoreerita. Juhuslikke ja mittesüsteemseid tõsiseid probleeme võib tulla ette kõigi riikide vanglates. Kaebaja inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise oht ei ole eeltoodut arvestades nii tõsine ja reaalne, et välistaks kaebaja väljaandmise USA-le. Ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks kaebaja 18.04.2024 seisukoha lisades 2–5 esitatud fotosid ja jätab need asja lahendamisel arvesse võtmata. Pole võimalik kontrollida, millal ja kus need fotod on tehtud ning millise asutuse tingimusi need puudutavad.
- Seoses kaebaja väitega, et teda ähvardaks väljaandmise korral EIÕK art-ga 3 vastuolus olev kohtlemine BOP vanglates osutatava meditsiinilise abi süsteemsete puudujääkide tõttu, tugineb ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustele. EIK praktika kohaselt tuleb riigil tagada kinni peetavatele isikutele vajalik meditsiiniline abi ning selle puudumine võib kujutada endast EIÕK art 3 rikkumist (Blokhin vs Venemaa, p 136). Sellise rikkumise tuvastamiseks ei piisa pelgalt kinnipeetava väitest selle kohta, et meditsiiniline abi puudus, hilines või ei olnud muul viisil nõuetekohane, vaid piisavalt 19
(21)põhjalikult tuleb kirjeldada kinnipeetava tervislikku olukorda, millist meditsiinilist abi ta vajas ja millist abi talle osutati või jäeti osutamata ning tõendid – nt eksperdi arvamus – selle kohta, et kinnipeetavale abi osutamisel oli tõsiseid puudusi (Krivolapov vs Ukraina, p 76). Meditsiinilise abi adekvaatsuse määratlemine on keeruline, kuid sõltuvalt kinnipeetava tervislikust olukorrast võib see hõlmata nt riigi kohustuse tagada regulaarne järelevalve või ravi, mis hoiaks ära kinnipeetava seisundi halvenemise (Blokhin vs Venemaa, p 137). Vanglas osutatava meditsiinilise abi kvaliteet peaks olema võrreldav sellega, mida osutatakse üldiselt selle riigi elanikkonnale, kuid see ei tähenda, et igale kinnipeetavale tuleb tagada sellise kvaliteediga meditsiiniline abi, mida on võimalik saada väljaspool vanglat parimates tervishoiuasutustes ((Blokhin vs Venemaa, p 137). Kokkuvõttes hindab EIK konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, kas kinnipeetavale osutatav meditsiiniline abi oli kooskõlas EIÕK art-ga 3, võttes ühelt poolt arvesse inimväärikuse põhimõtet ja teiselt poolt asjaolu, et tegemist on vangistusega (Blokhin vs Venemaa, p 137). Asjas kogutud tõendeid arvestades ei ole alust arvata, et kaebajat ähvardaks BOP vanglates tõsine oht jääda vajaliku meditsiinilise abita selliselt, et see läheks vastuollu EIÕK art-ga 3. EIK on ühes asjas leidnud, et terviseprobleemidega isiku väljaandmine USA-le on vastuolus EIÕK art-ga 3 (Aswat vs Ühendkuningriik), kuid sealses asjas oli väljaantaval isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia, tema vaimse tervise seisund oli väga halb ja ei saanud välistada, et USA-s võidakse teda väga pikka aega kinni pidada sotsiaalses isolatsioonis. Seetõttu tuvastas EIK tõsise ohu, et sellise isiku väljaandmine võib halvendada tema vaimset ja füüsilist tervist sedavõrd, et see võib kujutada endast EIÕK art-s 3 rikkumist. Selle EIK otsuse järeldusi ei saa laiendada kaebajale (vrd nt Babar Ahmad jt vs Ühendkuningriik).
(3)Muud väited ja kokkuvõte 30. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (
201 lg 4). Kaebaja tugines halduskohtus mitmetele eriteadmistega isikute, sh JP, EL ja JD, arvamustele ning esitas apellatsioonimenetluses nimetatud isikute täiendavad arvamused, mis puudutavad probleeme USA vanglates. Vastustaja omakorda esitas USA justiitsministeeriumi ja BOP ametnike seisukohad, milles on vastatud JP ja JD arvamustes toodud etteheidetele. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esitatud uued tõendid ei lükka ümber halduskohtu otsuse järeldusi, arvestades mh ringkonnakohtu eespool toodud selgitusi ja vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendeid. Asjakohased on BOP peajuristi 25.03.2024 vastuses välja toodud asjaolud, mis seavad kahtluse alla JD arvamuse objektiivsuse siinses asjas. Lisaks, kuigi JPl, ELl ja JDl on erialaseid teadmisi USA vanglasüsteemist, ei ole neil isiklikke ja otseseid kogemusi FDC SeaTaciga. Nende üldised teadmised vanglasüsteemist ja teiste isikute vahendusel saadud teave konkreetselt FDC SeaTacist ei ole kaalukam USA justiitsministeeriumi ja ITi vahendatud infost. JP, EL ja JD täiendavates arvamustes välja toodud üldist laadi probleemide puhul tuleb ka silmas pidada, et USA-s on kokku ligikaudu 2 miljonit kinnipeetavat, kellest vähem kui 10% viibib BOP hallatavates föderaalvanglates. Nii suures vanglasüsteemis võib paratamatult tekkida probleeme ja vanglateenistus võib teha vigu, mis absoluutarvult tunduvad suured, kuid vanglate ja kinnipeetavate koguhulka arvestades ei viita siiski süsteemsetele puudujääkidele BOP kinnipidamisasutustes. Ka see, et BOP kinnipidamisasutuste rahalised soovid ja vajadused on suuremad kui avalikust eelarvest neile tegelikult eraldatud vahendid ning kvalifitseeritud töötajate leidmine on suureks väljakutseks, ei ole omane vaid USA-le, vaid ka teiste riikide, sh Eesti, vanglasüsteemidele. See ei näita iseenesest, et kaebajal oleks reaalne oht sattuda sealses vanglas väärkohtlemise ohvriks. 20
(21)Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et Vabariigi Valitsuse 25.01.2024 korralduse nr 17 tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja on arvestanud ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 323-2037 antud suuniseid, milliseid asjaolusid tuleb kaebaja väljaandmise otsustamisel täiendavalt analüüsida. Puudub põhjendatud alus arvata, et on olemas reaalne risk, et kaebajat võib USA-s ähvardada EIÕK art-ga 3 vastuolus olev kohtlemine. Muus osas oli Vabariigi Valitsusel otsuse tegemisel avar kaalutlusruum. Vastustaja ei teinud olulisi kaalumisvigu ega eksinud haldusmenetluse normide vastu sellisel määral, et vaidlustatud korraldus tuleks tühistada. II X, C, Q, W, D ja Ü apellatsioonkaebused 31. Kaebaja pereliikmed esitasid apellatsioonkaebuses samasuguseid väiteid kui kaebaja. Puudub alus asuda kaebaja pereliikmete apellatsioonkaebuse lahendamisel eespool toodust erinevatele seisukohtadele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega (
§ 201lg 4).
III F, Z, Ä, R ja Š apellatsioonkaebused 32. Nn kannatanute apellatsioonkaebuse osas nõustub ringkonnakohus täies mahus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (
§ 201lg 4).
IV Menetluskulud ja avaldamispiirangud
- Eelneva põhjal jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
- Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad nende endi kanda (
§ 108lg 1, § 109 lg-d 1, 11 ja 6).
35. Kaebajate õiguste kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada nende nimed tähemärkidega (
§ 175lg 3).
Kui kaebajad soovivad piirata kohtulahendi avalikustamist suuremas mahus, tuleb esitada põhjendatud taotlus, mille ringkonnakohus lahendab määrusega (
§ 175lg-d 4 ja 6). (allkirjastatud digitaalselt) 21
(21)