Obsah (7)

§ 323§ 68§ 121§ 120§ 56§ 184§ 65

1-22-8063 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 06. veebruar 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-8063 (22230101236) Kohtunik Mairi H

§ 323

lg 1 järgi üldmenetluses Prokurörid ringkonnaprokurör Liis Vainola Süüdistatav DAVIT MANTSKAVA isikukood: 39104040045; xxxx kodanik; elukoht: xxxx/asukoht: xxxx; xxxx; emakeel: xxxx, valdab xxxx; töökoht: G OÜ, xxxx; kriminaalkorras karistamata Tõkend D. Mantskava peeti käesoleva kriminaalasja raames kinni 14.11.2022 ning 16.11.2022 kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist. 23.11.2022 määrusega tühistas kohus D. Mantskava suhtes kriminaalasjas nr 1-21-127 asendustõkendi el valve ning kohaldas D. Mantskava suhtes vahistamist edasilükkava tingimusega ehk juhul, kui ta vabaneb või vabastatakse kriminaalasjas nr 22230101236 (Harju Maakohtu 16.11.2022 määrus 1-226995) vahi alt ning määras lugeda ta seejärel vahistatuks Harju Maakohtu menetluses olevas kriminaalasjas nr 121-127. 03.01.2023 andis kohus D. Mantskava käesolevas kriminaalasjas

§ 323lg 1 järgi esitatud süüdistuses kohtu alla ja jättis tõkendi muutmata.

03.01.2023 ühendas kohus kriminaalasjad 1-21-127 ja 1-22-7657 lugedes põhiasja numbriks 1-21-127 ning luges alates sellest päevast D. Mantskava vahistatuks kriminaalasja nr 1-21127 järgi. 09.01.2023 eraldas kohus D. Mantskava 1 1-22-8063 episoodi

§ 323lg 1 järgi eraldi menetluseks ning määras D.

Mantskava vahistatuks jätkuvalt kriminaalasja nr 1-21-127 järgi. Kaitsja lepinguline kaitsja Andres Simson RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 306 ning § 309 lg-st 2 ja 3 kohus otsustas: määras: 1. Tunnistada Davit Mantskava süüdi

§ 323lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta ja 8 kuud.

2.

§ 68

lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg 14.11.2022 kuni 03.01.2023, s.o. 1 kuu ja 20 päeva karistusaja hulka, mis teeb ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 10 päeva.

1. Liitkaristuse moodustamine kohtuasjaga nr 1-21-127 määratakse vajadusel kindlaks KrMS § 413 alusel täitmiskohtuniku poolt peale kohtulahendite 1-21-127 ja 1-22-8063 jõustumist.
2. Davit Mantskava karistuse kandmise algust lugeda käesoleva kohtuotsuse jõustumisel alates Davit Mantskava karistuse kandmisele asumisest või karistuse kandmisele toimetamisest.
3. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätestatud sundraha jätta Davit Mantskavalt välja mõistmata ning jätta see täies ulatuses riigi kanda.
4. KrMS § 175 lg 1 p 2, § 178 lg 1 p 3 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Davit Mantskavalt riigituludesse kannatanu sõidukulud osaliselt, s.o. summas 200 eurot. Ülejäänud osas jätta kannatanu sõidukulude hüvitamine riigi kanda.
5. KrMS § 180 lg 3
6. lause alusel määrata, et Davit Mantskaval tulevad menetluskulud summas 200 eurot tasuda ositi 8 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt 25 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB PANK AS-is EE351010052031000004, SWEDBANK AS-is EE522200221013264447, LUMINOR BANK AS-is EE401700017002872300 või LHV PANK AS-is EE957700771001523585 ning makse tegemisel märkida viitenumber 99923700028098 ja selgitus „Davit Mantskava, kriminaalasi 1-228063, menetluskulud.“ Viitenumbri märkimine maksekorraldusele on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
7. Davit Mantskava lepingulise valitud kaitsja kaitsjatasud jätta Davit Mantskava kanda.
8. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juures olevad DVD/CD plaadid videosalvestisega kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde. 2 1-22-8063
9. Kohtuotsus anda süüdistatavale, edastada kaitsjale ja prokurörile ning teadmiseks Tallinna Vanglale. EDASIKAEBAMISE KORD Otsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu kättesaadavaks tegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 30 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisest. SÜÜDISTUS Davit Mantskavat süüdistatakse selles, et tema ründas 14.11.2022.a kell 09.31 xxxx asuva maja lähedal tänaval kannatanut L. E. F., kuna viimane andis 20.12.2021.a Harju Maakohtu Tallinna Kohtumajas kohtumenetluses nr 1-21-127 Davit Manskavat süüstavaid ütluseid. Selliselt lõi Davit Mantskava L. E. F. esmalt selga ja seejärel rusikas käega näkku, tabades L. E. F. huulepiirkonda. Seejärel ähvardas Davit Mantskava kannatanul näo katki lõigata ja teda üles otsida. Saadud löökide tagajärjel tundis kannatanu valu ning ähvarduse tõttu hirmu oma elu ja tervise pärast. Seega Davit Mantskava pani toime vägivalla kasutamise tunnistaja vastu eesmärgiga maksta talle kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses, s.o

§ 323lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

I MENETLUSE KÄIK JA POOLTE SEISUKOHAD 1. Põhja Ringkonnaprokuratuur edastas 13.12.2022 Harju Maakohtule süüdistusakti üldmenetluses, mille kohaselt süüdistatakse Davit Manskavat

§ 323lg 1 järgi, mis sai kohtuasja numbriks 1-22-7657.

2. 03.01.2023 andis kohus D. Mantskava kriminaalasjas nr 1-22-7657

§ 323

lg 1 järgi esitatud süüdistuses kohtu alla ja jättis 16.11.2022 kohtumäärusega nr 1-22-6995 kohaldatud tõkendi muutmata. Samal päeval ühendas kohus käesoleva kriminaalasja kohtumenetluses oleva kriminaalasja nr 1-21-127 menetlusega, lugedes põhiasja numbriks 1-21-127. Samuti luges kohus alates sellest päevast D. Mantskava vahistatuks kriminaalasja nr 1-21-127 järgi. 09.01.2023 eraldas kohus D. Mantskava episoodi

§ 323

lg 1 järgi uuesti eraldi menetluseks, mis sai eraldamise järgselt numbriks 1-22-8063 ning määras D. Mantskava edaspidi vahistatuks kriminaalasja nr 1-21-127 järgi.

1. Kriminaalasja arutati avalikul kohtuistungil 12–13.12.
2. Oma süüdistuskõnes leidis prokurör kokkuvõtvalt, et süüdistatava süü talle esitatud süüdistuses on tõendamist leidnud. Prokurör märkis, et kuna D. Mantskava pani talle etteheidetava teo toime kavatsetusega, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole, siis palus ta D. Mantskava süüdi tunnistada

§ 323

lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 2 aastat.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.11.2022.a kuni 3.01.2023.a. s.o 1 kuu 20 päeva ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista vangistus 1 aasta 10 kuud 10 3 1-22-8063 päeva.

1. Davit Mantskava ennast talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud.
2. Davit Mantskava kaitsja Andres Simson märkis kokkuvõtvalt, et vaidlust ei ole selles, et kokkupuude kannatanu ja süüdistatava vahel leidis. Kaitsja hinnangul ei ole videolt näha, et oleks sooritatud valuaistingut tekitav löök, süüdistus on absurdne ja kantud provotseeritud soovist isik uuesti vahistada, mis kahjuks ka õnnestus. Süüteokoosseis asjas puudub, kuna ei ole täidetud kõige olulisem süüteo koosseisu osa ehk D. Mantskava tahtlus L. E. F. kätte maksta või teda mõjutada. L. E. F.t ei saa juba seetõttu mõjutada, kuna ta on tunnistuse andnud juba aasta varem detsembris 2021.a. Kättemaksmiseks sellist kokkupuudet nimetada on naeruväärne ja see ei ole kuidagi tõendatud. Seetõttu palus kaitsja D. Mantskava õigeks mõista ja menetluskulud süüdistatavale hüvitada. II MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohtuistungite käigus kuulati kannatanuna üle L. E. F.. Tunnistaja G. B. M. kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati KrMS § 2911 alusel. Lisaks uuriti kirjalikke tõendeid ning ütlusi andis ka süüdistatav D. Mantskava.
4. Kohus jõudis tõendeid kogumis hinnates veendumusele, et D. Mantskava süü on tõendamist leidnud, mistõttu tuleb ta talle esitatud süüdistuses

§ 323lg 1 järgi süüdi mõista.

Oma seisukohti põhjendab kohus järgnevalt. 8.

§-s 323 sätestatud süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb vägivallas kriminaalmenetluses osaleva või osalenud kahtlustatava, süüdistatava, õigeksmõistetu, süüdimõistetu, tunnistaja või kannatanu suhtes. Eelnimetatud vägivallateo all peetakse silmas

§-des 120 ja 121 sätestatud kuriteokoosseise. Seega on objektiivse koosseisu osas oluline tuvastada vägivalla kasutamine süüdistatava poolt. Antud juhul heidetakse D. Mantskavale ette kehalist väärkohtlemist ja tervisekahjustusega ähvardamist, mistõttu tuleb välja selgitada, kas tema tegu vastab

§ 121lg 1 ja § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritavatele kuritegudele.

Samuti tuleb tuvastada teoobjekti eritunnus ehk see, kas L. E. F.e puhul on tegemist

§ 323lõikes 1 nimetatud isikuga.

Seetõttu analüüsib kohus esmalt

§ 121lg 1 koosseisu esinemist.

1. Kannatanu L. E. F. andis 12.12.2023 kohtuistungil ütlusi (tl 24 pöördel-27), et 14.11.2022 varahommikul suundus ta Välisministeeriumi (Xxxx) kaudu tööle, mis asus tol hetkel Maakri
2. See ei olnud tema igapäevane trajektoor, vaid ainult siis kui ta tuli oma tüdruksõbra juurest. Ülekäigurada ületades tundis ta lööki selja tagant oma parema õla poole. Valu vaigistasid paksud riided. Ta pööras ringi arvates, et tegu on mõne sõbra naljaga, aga siis ta nägi Datat (D. Mantskavat) ja siis tuli üllatuseks teine löök veel. Enne lööke D. Mantskava ei öelnud midagi, sh ei tervitanud. Esimene löök vastu selga oli päris kõva, aga kuna tal tõusis adrenaliini tase, siis ei tundnud ta seda enne kui hiljem päeva jooksul, mil tundis ebamugavust ja valu, aga verevalumit ei olnud ja polnud vaja pöörduda ka arsti juurde. D. Mantskaval oli ebasõbralik ja pahatahtlik pilk ja kindlasti ei olnud tegemist sõbraliku patsutusega.
3. Edasi jätkas D. Mantskava kannatanu löömist. Teine löök tabas kannatanut näkku põse ja suu vahelisse piirkonda. Näkku lõi D. Mantskava kannatanut rusikas käega, mille tagajärjel 4 1-22-8063 kannatanu tundis valu. Kohtu täpsustavale küsimusele vastas kannatanu, et valu kestis vähemalt 10 minutit. Kolmas löök tuli samuti näo suunas, kuid selle löögi kannatanu blokeeris. Kannatanu kirjeldas, et D. Mantskava emotsionaalne seisund oli vihane ning kannatanu pole teda kunagi varem sellisena näinud. Kaitsja küsimusele, et kas lõunamaised inimesed on üksteise suhtes veidike vahetumad ja tervitamine on füüsilisem, vastas kannatanu jaatavalt, kuid selgitas, et lõunamaalased on seda kehalise soojuse, mitte aga viha poolest. Nad kallistavad teineteist, mitte ei löö.
4. Kannatanu ütlusi kinnitab ka 29.11.2022 asitõendi vaatlusprotokoll koos videosalvestisega (tl 33-39), mida vaadati vahetult kohtuistungil. Selles on vaadeldud Välisministeeriumi hoone väliskaamera salvestist. Vaatlusprotokollist ja selle lisaks olevalt videosalvestiselt nähtub, kuidas 14.11.2023 kella 9:30 ajal liigub kannatanu (tüsedam tumedates riietes mees) mööda kõnniteed. Talle järgneb samast suunast rohelises jopes, kannatanust lühem ja kõhnem D. Mantskava. Jõudes kannatanule vahetult enne sõidutee ületamist järele, teeb D. Mantskava esmalt kiire liigutuse käega kannatanu selja/parema külje piirkonda. Seejärel teeb D. Mantskava parema käega uue löögilaadse kiire liigutuse kannatanu näo suunas ning seejärel teeb parema käega uue löögilaadse kiire liigutuse kannatanu näo suunas, mida viimane üritab käega blokeerida. Samal ajal möödub kannatanust ja D. Mantskavast mustas mantlis naisterahvas, kes vaatab neist eemaldudes korduvalt nende poole. Peale löömist eemaldub D. Mantskava kiirel sammul kannatanust ning ka kannatanu liigub edasi.
5. D. Mantskava kirjeldas oma ütlustes 12.12.2023 kohtuistungil (tl 28 pöördel-30 pöördel), kuidas ta sel päeval ehk 14.11.2022 hommikul hakkas kohtuistungile minema, kuid jäi Vabaduse Väljaku peatuses trammist maha ning otsustas kõndida Paberi peatusesse, et sealt edasi liikuda kas siis sama trammiga, millest maha jäi või siis nr 2 trammiga. D. Mantskava selgitas, et kui ta kõndis Solarise keskuse kõrval nägi, et keegi kõnnib tema ees. Kui ta lähenes, olles sammu võrra sellest isikust taga, siis nägi poolt tema näost ja sai aru, et see on L. E. F.. Tunneb teda 2017 või 2018 aastast ja pidas teda lähedaseks sõbraks. Ta koputas talle õlale, mitte seljale (näidates seejuures kohtuistungil, et tegi seda käeseljaga), et tõmmata tema tähelepanu. Ta kõndis L. E. F.e kõrval, kuid ta ei märganud teda ja ta tegi seda selleks, et L. E. F. vaataks tema poole. L. E. F. pööras ja D. Mantskava nimetas teda paksuks raipeks. Samal ajal püüdis ta tema kõhu pihta lüüa, viidates sellega, et ta solvab L. E. F.t. Kui ta püüdis pihta lüüa, siis esimene kord lõi ta mööda. Teisel korral, kui ta püüdis lüüa, siis pani L. E. F. käed üles, et blokeerida ja seetõttu ka tema käsi liikus üles. Kokkuvõttes avaldas D. Mantskava, et ta ei puudutanud L. E. F.t.
6. Veel lisas D. Mantskava, et esimene kord, kui ta koputas L. E. F. õlale, siis ta naeratas D. Mantskava poole nagu arusaamisega, et keegi teretab. Teist korda, kui D. Mantskava kätt kaares liigutas, siis pani L. E. F. käed üles ja küsis vihaselt, et hei, mis toimub. Selliselt mäletab D. Mantskava olukorda. Ta ütles L. E. F., et mis on viga, sa tead, sa valetav rämpsuhunnik ja L. E. F. jalutas minema. Samuti jalutas tema eemale. Ta ei püüdnud põgeneda, vaid ta lihtsalt liikus edasi samal sammul, sest tema eesmärk oli jõuda trammi peale. Tal ei olnud mingisugust soovi L. E. F.t mõjutada või talle kätte maksta temaga kokku saades.
7. Prokuröri küsimustele vastates selgitas D. Mantskava, et esimene nö löök oli lihtsalt 5 1-22-8063 patsutus/koputus, mis võis kellelegi kõrvalseisjale tunduda agressiivne, aga see ei olnud see. L. E. F. on temast kolm korda suurem, see ei olnud kindlasti valus talle. Veel selgitas D. Mantsakava, et ta tahtis L. E. F.t solvata. Ta ei ütleks, et ta oli sel hetkel vihane, vaid pigem pahane L. E. F.e peale, kuna viimane valetas aasta varem kohtus, kui andis narko asjas ütlusi, sh D. Mantskava vastu. 15.

§ 121

lg 1 objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne), kuid mis ei tekita tervisekahjustust. Sellisteks tegevusteks on löömine ja peksmine, samuti käe väänamine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine jne (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Kehaline väärkohtlemine moodustab

§ 121

koosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, mis organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesanne on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib muu hulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivset laadi asjaoludest. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu (RKKK 3-1-1-29-15 p 11.1). Piirsituatsioonides tuleb aga täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Kui objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). 16. Kohtule esitatud tõendite pinnalt saab üheselt järeldada, et D. Mantskava on oma tegevusega L. E. F.e suhtes toime pannud

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk tekitanud talle füüsilist valu.

Kannatanu ütluste usaldusväärsuses puudub igasugune alus kahelda, kuivõrd tema ütlusi kinnitab üheselt ka 29.11.2022 asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud Välisministeeriumi hoone väliskaamera salvestist.

1. Kannatanu avaldas korduvalt kohtuistungil, et tundis ründamisest ja löökidest ebamugavust, mis on võrreldav valuga. Valu seljas tundis hiljem päeva jooksul, kuid tundis ka valu rusikaga näkku löömisest, mis kestis vähemalt 10 minutit. Kuigi D. Mantskava oma ütlustes avaldas kokkuvõttes, et ta ei puudutanud teda, siis Välisministeeriumi videosalvestiselt nähtub üheselt, kuidas D. Mantskava poolt teostatud löögid on jõulised ja ta võtab nendeks hoogu. Arvestades löökide äkilisust, jõulisust ja hoo võtmist, rusikaga löömist ning löögi piirkondi, samuti ka kannatanu poolt kirjeldatud D. Mantskava emotsionaalset seisundit, on võimalik kannatanul valu tekkimist jaatada. Sellist kannatanu poolt kirjeldatud rünnakut ja salvestiselt nähtuvat ründe intensiivsust arvestades, on igale keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale arusaadav, et süüdistatava tegevus oli suunatud kannatanule valu tekitamisele. Viimasele viitab ka asjaolu, et lähtuvalt asitõendi vaatlusprotokollist püüdis kehaline väärkohtlemine tänaval ka kolmanda isiku tähelepanu, kes vaatas kahel korral edasi kõndides D. Mantskava ja L. E. F.e poole.
2. Seega on kohtu hinnangul D. Mantskava süü L. E. F. füüsilise valu põhjustamises ehk 6 1-22-8063

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos tõendamist leidnud.

19. Järgnevalt analüüsib kohus D. Mantskava käitumuses

§ 120

lg 1 koosseisu esinemist.

§-s 120 lg 1 nimetatud kooseis hõlmab endas tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamist, kui kannatanul on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

1. Ähvardamise osas selgitas kannatanu L. E. F., et peale lööke ütles D. Mantskava inglise keeles talle, et lõikab ta näo katki ja leiab teda üles. Samuti kinnitas kannatanu, et ta ähvardusi valesti ei kuulnud ja kõik oli väga selgesti arusaadav.Ta tahtis D. Mantskavalt küsida, et miks ta nii tunneb ja seda teeb, kuid D. Mantskava kõndis kiirel sammul minema nagu põgeneks. Sel hetkel ei osanud ta sellest ähvardusest midagi arvata, et mis võib tõeks osutuda või mis mitte, kuna ta ei pidanud varasemalt D. Mantskavat vägivaldseks tüübiks. Samas tundis ta hirmu, oli paranoiline ja ta mõte rändas. See oli väga muret tekitav ja ta ei saanud magada paar ööd ning see mõjutas ka tema isiklikku elu ja töö tulemuslikkust. Samuti võttis ta ühendust saatkonna ja politseiga. Peale intsidenti läks ta kontorisse, seal rääkis juhataja ja teiste kolleegidega ning samuti oma juristiga, kelle kontor asus samas majas. Töölt koju minnes pöördus ta politseisse. Kohe politseisse ta ei pöördunud, kuna oli šokis ja ei teadnud mida edasi teha. Ta pidi nõu pidama teiste isikutega, et teada, et see mis ta otsustab oleks õige.
2. Tunnistaja G. B. M. kohtueelsel menetlusel antud ütlustest (tl 89-95), mis avaldati kohtus KrMS § 2911 alusel nähtub, et ta töötab ettevõttes Xxxx ja ta on kliendiedukuse osakonna juht ning tema juures töötas ka L. E. F.. 14.11.2022.a juhtumist rääkis kannatanu talle, et viimane oli hommikul tööle tulemas, kui teda ründas üks isik tema minevikust, Gruusia päritolu mees, Tallinnas kesklinnas Välisministeeriumi ees ja lõi teda. Samuti oli isik teda ka ähvardanud. Tunnistaja soovitas kannatanul pöörduda politseisse. Kannatanu rääkis, et see tüüp oli talle lähenenud selja tagant ja löönud teda külje piirkonda. Kuivõrd L. E. F.el olid seljas talveriided, siis ta viimasel vigastusi ei näinud, sh näol. Samuti ei osanud tunnistaja hinnata, kas L. E. F. oli endast väljas, kuna teda vaadates ta mingeid psühholoogilist muutust ei märganud, kuid ta kuulas L. E. F.t umbes 10 minutit. Veel märkis tunnistaja, et L. E. F. jõudis tol päeval tööle kusagil 9:30 paiku, kuigi neil algab tööpäev kl 9:00 lisades seejuures, et neil on paindlik tööaeg.
3. Ka L. E. F.e ütlustest nähtub, et peale rünnakut läks ta koheselt kontorisse ning rääkis juhtunust oma juhataja G.. Seega kinnitavad ka tunnistaja ütlused, et kannatanu rääkis vahetult pärast rünnakut just löömisest ja ähvardamisest. Käesolevas menetluses on tuvastamist leidnud, et rünnak ja tööle minek toimusid ühes ajaraamis ehk rünnak toimus ajavahemikul kell 9:309:33 ning L. E. F. läks koheselt sealt edasi tööle.
4. KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt on tunnistaja ütlus tõendiks tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde.
5. Erinevalt kaitsja seisukohast leiab kohus, et tunnistaja G. B. M. ütlused on käesolevas asjas tõendiks just eelviidatud paragrahvist tulenevalt. Nii kannatanu kui tunnistaja ütlustest nähtub, et L. E. F. läks kohe tunnistaja juurde. Kuigi tunnistaja mingit psühholoogilist muutust ei täheldanud, kuna ta ei osanud hinnata, kas L. E. F. oli endast väljas, on kohtu hinnangul oluline, 7 1-22-8063 et kannatanu rääkis juhtunust umbes 10 minutit. Tegemist on sellise ajakuluga, mille puhul inimene räägib enda rünnakust ja ähvardamisest detailselt, sest lühidalt juhtunust rääkimine võtaks üksnes paar-kolm minutit nagu kestis ka rünnak ise. See omakorda tähendab, et kannatanul oli vajadus oma tekkinud emotsioonid välja rääkida ja saada tuge oma edasise tegevuse osas ja seda enam, et rünnak ja ähvardus ise kestis lühikest aega – kõigest paar minutit. Asjaolu, et tunnistaja ei osanud kannatanu emotisionaalset seisundit hinnata, ei oma tähtsust, kuivõrd just tunnistaja poolt öeldud vestluse kestus näitab kohtu hinnangul seda, et kannatanu oli emotsionaalselt häiritud ning jagas oma üleelamist juhiga. Seega saab tunnistaja ütlusi pidada käesolevas asjas tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes.
6. Ähvardamisega rünnatav õigushüve on inimese tervis ehk kehaline ja vaimne heaolu. Riigikohus on lahendi 1-19-1849 punktis 23 sisustanud ähvarduse mõistet ja selle koosseisu elemente ning märkinud järgmist.

§ 120

dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et

§ 120

tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku. Arvestades, et

§ 120

on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isiku- või varavastase süüteo (nt

§-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus, vaid ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja

§ 120lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta.

Karistatavast teost

§ 120

mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev (RKKK 1-19-1849/43 p 23 selles olevate viidetega).

1. Kuigi D. Mantskava ähvardust omaks ei võtnud, vaid avaldas, et üksnes tahtis kannatanut solvata nimetades kohtuistungil ka sõimusõnu, mida ta juhtumi ajal kasutas, puudub kohtul alus kahelda kannatanu ütlustes just tuginedes kannatanu ja tunnistaja ütlustele. Kannatanu kirjeldas põhjalikult, milliseid emotsioone ja tagajärgi see temas tekitas (tundis hirmu, oli paranoiline ja mõte rändas, see mõjutas tema igapäeva elu ja töö tulemuslikkust, samuti ei saanud ta paar ööd magada). Samuti kinnitavad kaudselt kannatanu üleelamist ka tunnistaja ütlused, mida analüüsis kohus punktis
2. Arvestades, et D. Mantskava viibis sel hetkel vabaduses olles allutatud elektroonilisele valvele, oli kannatanu hirm ähvarduste täideviimise osas ka võimalik ning kartus selle ees ka põhjendatud.
3. Seega on D. Mantskava poolt L. E. F.e ähvardamine

§ 120

lg 1 järgi ehk ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega kohtu hinnangul tõendamist leidnud ning nende ähvarduste täideviimist oli ka kannatanul alust karta just ähvardusele eelnenud 8 1-22-8063 rünnaku tõttu. 28. Viimaks analüüsib kohus

§ 323

lg 1 sätestatud koosseisu esinemist.

§-s 323 sätestatud süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb vägivallas kriminaalmenetluses osaleva või osalenud kahtlustatava, süüdistatava, õigeksmõistetu, süüdimõistetu, tunnistaja või kannatanu suhtes. L. E. F. oli tunnistajaks kriminaalasjas nr 1-21-127, kus üheks süüdistatavaks oli D. Mantskava. L. E. F. andis mainitud kriminaalasjas tunnistajana D. Mantskavat süüstavaid ütlusi 20.12.2021, mida kinnitab 20.12.2021 kohtuistungi protokoll kriminaalasjas 1-21-127 (tl 5560). Selles osas puudub ka vaidlus.

1. Kannatanu on oma ütlustes selles osas andnud selgitusi, et tunneb D. Mantskavat aastaid ja nad olid head tuttavad. Ühine narko teema tuli hiljem ja sellega seoses tunnistas ta kohtus D. Mantskava vastu. Viimati ehk enne toimunud rünnakut nägi ta D. Mantskavat aasta tagasi jõulude ajal (2021 detsembris – kohtu märkus), kui ta andis kohtus ütlusi D. Mantskava vastu. Ründe ajal ta ei saanud aru D. Mantskava motiivist, aga sai aru tema kavatsusest. Kuna paljud inimesed tunnistasid D. Mantskava vastu ning kui see ei oleks olnud tema, oleks see olnud keegi teine. Muud põhjust peale selle, et ta andis süüdistatava vastu kohtus süüstavaid ütluseid, L. E. F.e hinnangul ei esinenud.
2. Kohus kirjeldas ülal ka D. Mantskava ütlusi, sealhulgas seda, et ta ei olnud vihane, vaid pigem pahane, sest L. E. F. valetas kohtus. Kohus peab D. Mantskava ütlusi osaliselt ebausaldusväärseks ja eelkõige selles, mis puudutab õlale koputamist/patsutamist ning ka üksnes sõimusõnade kasutamist püüdmaks kannatanu tähelepanu ning naljatledes ja solvates kannatanut tema ülekaalulisuse osas. Ja seda põhjusel, kuivõrd need ei haaku teiste kohtule esitatud ja analüüsitud tõenditega. Samuti lähevad D. Mantskava ütlused vastuollu ka tema enda antud ütlustega. Nimelt väitis D. Mantskava, et kokkuvõttes ta ei puutunud kannatanut, kuid ometi kirjeldas ta oma tegevust kasutades korduvalt sõnu „püüdsin lüüa“. Lisaks on tema poolt antud löögid kannatanu suhtes näha videosalvestiselt. Kohtu hinnangul näitab D. Mantskava poolne löökide intensiivsus ja hoovõtt just tema tahtlust kannatanule haiget teha, kuivõrd kannatanu on temast pikem ja kogukam ning vähemintensiivsemad löögid ei oleks oma eesmärki täitnud. Samuti on tuvastamist leidnud, et löögid olid kannatanule ootamatud, mistõttu õnnestus kannatanul üksnes viimane löök tõrjuda. Seetõttu jätab kohus D. Mantskava ütlused eeltoodu osas tõendikogumist välja.
3. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust kõigi selle objektiivsete asjaolude suhtes. Antud juhtumi puhul on üheselt tuvastav, et D. Mantskava pani nimetatud teo toime otsese tahtlusega. D. Mantskava on ütlustes avaldanud löömises osas selliseid väljendeid nagu: /…püüdsin tema kõhu pihta lüüa…, …esimene kord lõin mööda…, …teisel korral kui püüdsin lüüa…/. Sellised väljendid näitavad üheselt, et D. Mantskaval oli otsene tahtlus kannatanut nähes teda lüüa ja põhjustada talle füüsilist valu. D. Mantskava avaldas, et ta ei ütleks, et ta oli kannatanu peale vihane, vaid pigem pahane. Arvestades aga rünnakute intensiivsust, siis saab asuda seisukohale, et D. Mantskaval tekkis kannatanut nähes äkkviha ning mille tõttu ta ka kannatanud lõi. Seega ei leia kohus, et tegemist oleks olnud ettekavatsetud tegevusega, vaid spontaanselt tekkinud äkkviha ja sooviga kannatanule kättemaksta selle eest, et L. E. F. andis D. Mantskava ja P. P. vastu kriminaalasjas 1-21-127 kohtuistungil süüstavaid ütlusi.
4. Kaitsja leidis oma kaitsekõnes, et D. Mantskava ei saa L. E. F.t mõjutada juba seetõttu, et 9 1-22-8063 kannatanu on ütlused andnud juba aasta varem ehk detsembris 2021.a. Samuti leidis kaitsja, et kättemaksmiseks sellist kokkupuudet nimetada on naeruväärne ja see ei ole kuidagi tõendatud. Siinkohal juhib kohus esmalt kaitsja tähelepanu sellele, et D. Mantskavat ei süüdistatagi L. E. F.e mõjutamises, vaid tema ründamises eesmärgiga maksta talle kätte kohtus ütluste andmise eest. Just nimetatud asjaolu, et veel aasta hiljem peale ütluste andmist ründas ja ähvardas D. Mantskava L. E. F.t, näitab üheselt D. Mantskava viha L. E. F.e vastu ning soovi talle ütluste andmise eest kätte maksta.
5. Veel tugines kaitsja oma kaitsekõnes suures osas sellele, et kannatanu ja süüdistava kohtumine oli menetleja poolt korraldatud, kantud provotseeritud eesmärgist D. Mantskava uuesti vanglasse saata ning et kriminaalmenetlus oli planeeritud juba enne teo toimepanemist. Samuti avaldas kaitsja sedagi, et nii süüdistatava kui kannatanu puhul on tegemist endiste sõpradega ning lõunamaalastega, kes on suhtlemisel vahetumad ja temperamentsemad, kelle puhul on omavaheline füüsiline patsutamine või kätlemine tavapärasem.
6. Selline kaitsja vandenõuteooria on kohtu hinnangul täiesti põhjendamatu ning ilmselgelt liialdatud. Kaitsja käsitlust ei toeta juba tõsiasi, et mitte kellelgi teisel ei ole võimalik D. Mantskavat suunata või tema tegevust kontrollida peale D. Mantskava enda. D. Mantskava rikkus elektroonilise valve ajakava (tl 76-77), mille kohaselt pidi ta kodunt väljuma kell 9:25, liikuma Vabaduse Väljaku trammipeatusesse, minema kell 09.31 väljuvale trammile nr 4 ning väljuma Lubja peatuses. Seega ei oleks menetleja saanud ka parema tahtmise puhul kontrollida seda, mis kell D. Mantskava kodunt väljub ega ammugi seda, et ta ei liikunud kohtuistungile trammiga, vaid otsustas liikuda osa teest jalgsi. Samuti nähtub 30.11.2022 asitõendi vaatlusprotokollist (tl 40-48), kus on kajastatud D. Mantskava liikumine Vabaduse Väljaku trammipeatuse juurest kuni Bussijaama peatuseni, et D. Mantskava väljus trammist peatuses Bussijaam. Seega rikkus D. Mantskava ka siin elektroonilise valve ajakava väljudes Lubja peatuse asemel peatus varem.
7. Seega on eeltoodud tõenditega D. Mantskava süü

§ 323

lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ehk tunnistaja vastu vägivalla kasutamises eesmärgiga maksta talle kätte ütluste andmise eest, s.o tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses tõendamist leidnud. III KARISTUS 36. Vastavalt

§ 56lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü.

Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga muud asjaolud nagu kuritegude toimepanemise intensiivsus, pikaajalisus jm. (vt nt RKKKo nr 1-18-2232/179, p 71; 1-17-1629/44, p 28; 1-19-4150, p 26). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti

§-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja

§-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt ka RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 12, 3-1-1-18-11, p 8.1; 3-1-176-12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid 10 1-22-8063 kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19). 37.

§ 323

lg 1 kohaselt karistatakse vägivalla toimepanemise eest õigusemõistmises osaleja vastu rahalise karistuse või kui 5-aastase vangistusega. 38. Kohus nõustub rahalise karistuse osas prokuratuuriga, et rahaline karistus käesoleval hetkel oma eesmärki ei täida. Lisaks tuleb arvestada sellega, et D. Mantskava viibib käesoleval hetkel vahi all kriminaalasjas 1-21-127, kus teda süüdistatakse

§ 184

lg 21 järgi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil. Seega puudub vahistuses viibides D. Mantskaval sissetulek, mistõttu pole rahaline karistus kohtu hinnangul ka täidetav.

1. Samuti on rahalise karistuse kohaldamine välistatud ka eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Karistuse liigi määramisel on oluline arvesse võtta seda, et D. Mantskava suhtes oli kriminaalasjas nr 1-21-127 tõkend vahistamine asendatud elektroonilise valvega. See aga ei takistanud D. Mantskavat panna toime uut kuritegu ja kasutada nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt vägivalda L. E. F.e vastu ning seda sõltumata asjaolust, et tema suhtes oli käimas kohtumenetlus süüdistuse järgi, mille eest on võimalik isikut karistada 6-20 aastase vangistusega. Seejuures suundus D. Mantskava sel hommikul, kui ta L. E. F.t ründas just selle kriminaalasja kohtuistungile, milles L. E. F. oli üks võtmetunnistajatest ja kus viimane andis kohtus D. Mantskava osas süüdistavaid ütlusi (vt 30.11.2022 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll tl 49-54).
2. Kui rääkida üldpreventatsioonist, siis ei saa mööda vaadata sellest, et D. Mantskava on toime pannud õigusmõistmise vastase kuriteo, mille eesmärk on kaitsta kriminaalmenetluses osalevate isikute õigusi, tagada nende valmisolek ja kindlustada turvatunne kriminaalmenetluses osalemisel, samuti tagada ka õigusmõistmise toimimine. Nagu ka prokurör oma süüdistuskõnes välja tõi, peavad sellise teo toimepanemisel olema arvestatavad tagajärjed, et kriminaalmenetluses osalejatel oleks kindlustunne ja seda ka olukorras, kui neid üritatakse mõjutada või neile kätte maksta. Kuivõrd kriminaalmenetluses osalevate isikute kaitsmine nimetatud sätte kaudu on just riigi kohustus, siis ei saa ka riik sellistele tegudele reageerida leebelt. Seetõttu nõustub kohus prokuröriga, et D. Mantskavat tuleb karistada reaalse vangistusega. 41.

§ 323lg 1 järgi mõistetava vangistuse keskmine määr on 2,5 aastat.

Prokurör taotles D. Mantskavale karistuseks 2 aasta pikkust vangistust. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus seda, et füüsilise vägivalla kasutamine D. Mantskava poolt kestis lühikest aega ning mingeid tervisekahjustusi kannatanule selle tagajärjel ei tekkinud. Arvestades seda, et kannatanu tundis valu lühikest aega ja läbielatu põhjustas temas hirmu, on D. Mantskavale põhjendatud mõista karistuseks vangistus alla sanktsiooni keskmäära. Kohus leiab, et eeltoodud asjaolusid arvestades on D. Mantskavale põhjendatud mõista karistuseks vangistus 1 aasta ja 8 kuud, millest arvestada maha eelvangistuse aeg 14.11.2022-03.01.

2. Selline karistus vastab nii D. Mantskava isikule, tema süü suurusele, kuriteo raskusele ning tekkinud tagajärgedele. Lõpetuseks peab kohus vajalikuks rõhutada sedagi, et ühiskond vajab 11 1-22-8063 turvalisust ent ka teadmist, et kriminaalmenetluses osalevate isikute suhtes kuriteo toimepannud isikud ei jää karistuseta, mis ühest küljest mõjub positiivselt ja tekitab inimestes turvatunde, kuid samas on ühiskonnale ka selgeks signaaliks, millised on tagajärjed selliste tegude eest. IV MENETLUSKULUD
3. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas on KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha, mis vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 1 on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 2024 aastal 1230 eurot. Kohtupraktikas on läbivalt peetud sama isiku kriminaalasjade ühendamist vajalikuks eelkõige ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuvalt. Seetõttu oli ka käesolevat kriminaalasja algselt plaanis menetleda koos kriminaalasjaga nr 1-21-127 ühises menetluses, mistõttu ka kriminaalasjad ühendati. Kuivõrd aga kriminaalasja eraldamine kriminaalasjast nr 1-21-127 toimus D. Mantskavast sõltumatutel põhjustel seoses tema kaitsja haigestumisega, siis on põhjendatud jätta sundraha riigi kanda.
4. Kannatanu L. E. F. esitas kohtule KrMS § 175 lg 1 p 2 ja § 178 lg 1 p 3 alusel taotluse hüvitada seoses kohtumenetluses osalemisega sõidukulud summas 475,15 eurot. Kannatanu puhul on tegemist xxxx kodanikuga, kes elab xxxx ning sõidukulud hõlmavad lennupiletite maksumust. Kuigi kaitsja palus jätta nimetatud kulu täies mahus riigi kanda, kuivõrd nad olid nõus ka kannatanu ülekuulamisega videosilla vahendusel, ei pea kohus seda põhjendatuks. Arvestades D. Mantskava positsiooni käesolevas menetluses, oli kohtu hinnangul oluline tagada süüdistatava õigus küsitleda kannatanut vahetult kohtuistungil ning vältida võimalikke vaidlusi selle õiguse tagamisel. Küll aga peab kohus põhjendatuks jätta kannatanu sõidukulud osaliselt riigi kanda. Sellest tulenevalt mõistab kohus D. Mantskavalt välja 200 eurot ning ülejäänud kannatanu sõidukulud summas 275,15 eurot jätab kohus riigi kanda. Kuivõrd riik hüvitab esmalt kannatanule sõidukulud täies ulatuses, tuleb mainitud 200 eurot D. Mantskavalt välja mõista riigi tuludesse. Arvestades, et Davit Mantskava viibib vahi all kohtuasjas 1-21-127 ja vahistuses viibides puudub tal kindel sissetulek, võimaldab kohus nimetatud kulud tasuda 8 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
5. Seoses D. Mantskava süüdimõistmisega jäävad D. Mantskava valitud kaitsjatasud tema enda kanda. V ASITÕENDID
6. KrMS § 126 lg 3 sätestab asitõendi suhtes võetavad meetmed, mida kohus peab kohtuotsuse ära näitama. Käesolevas kriminaalasjas on asitõenditena vaatlusprotokollide lisaks olevad CD plaadid, mis jätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde. VI KARISTUSE TÄITMISELE PÖÖRAMINE JA LIITKARISTUSE MOODUSTAMINE
7. Riigikohus on oma 16.11.2021 otsuse nr 1-20-1503/80 punktis 9 märkinud, et

§ 65lg 1 alusel saab karistusele liita üksnes jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse. Kr

MS § 216 lg 3 p 1 kohaselt võib mitu kriminaalasja ühendada ühiseks menetluseks, kui isikut 12 1-22-8063 kahtlustatakse või süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises. Kui süüdistusi on arutatud siiski erinevates menetlustes, saab jõustunud karistused KrMS § 413 alusel vajaduse korral liita täitmiskohtunik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 31-1-92-10, p 14).
3. Kuivõrd käesolevas asjas ei olnud võimalik kriminaalasjade 1-21-127 ja 1-22-8063 ühes menetluses arutamist läbi viia seoses D. Mantskava kaitsja haigestumisega, tuleb lähtuda eelviidatud Riigikohtu seisukohast. D. Mantskava on Harju Maakohtu 18.09.2023 otsusega nr 1-21-127 süüdi mõistetud, kuid milline otsus ei ole jõustunud. Sellest tulenevalt ei ole ka käesoleval hetkel võimalik moodustada liitkaristust

§ 65alusel.

Seetõttu saab liitkaristuse vajadusel moodustada täitmiskohtunik pärast kriminaalasjades nr 1-21-127 ja 1-22-8063 tehtud otsuste jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Mairi Heinsalu Kohtunik 13