Obsah (11)

§ 113§ 416§ 40§ 42§ 415§ 406§ 402§ 1§ 4062§ 4034§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 26.04.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-2

) § 1132 lg 2 p 3, lepingu p 9). Hageja volitas PlusPlus Baltic OÜ-d kostjalt võlga sisse nõudma. PlusPlus Baltic OÜ esindaja toimetas 09.12.2021, 04.01.2022 ja 07.02.2022 võlateatised kostja aadressile. 2.5. Hageja nõuab kostjalt alates 14.10.2021 kuni hagi esitamiseni (07.04.2022) sissenõutavaks muutunud viivist 385,54 eurot (

§ 113lg 1).

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12; TlnRnKo 24.01.2022, 2-21-108947, p 9.2). Hageja nõuab kostjalt ka viivise, mis ei ole hagi esitamise 2 2-22-108394 ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367). kuni põhinõude täitmiseni. 2.

1. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud, taotleb hageja sissenõutavaks muutunud kohustuste väljamõistmist. Lepingu kohaselt oli minimaalne igakuine kasutusse võetud krediidi tagasimakse 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Samuti pidi kostja maksma kasutusse võetud krediidilt intressi. Tagasimaksed tuli teha iga kuu
2. kuupäeval. Kostja ei tagastanud krediiti alates 15.04.2021, seega tuleb kõnealusel juhul kostjalt välja mõista põhivõlg 458,78 eurot ajavahemiku 15.04.2021 kuni 15.05.2022 eest ja intress 1002,41 eurot ajavahemiku 16.03.2021 kuni 13.06.2022 eest. Kostja vastuväited
3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 3.
4. Vastuse kohaselt ei ole leping kehtivalt üles öeldud, mistõttu ei ole leping lõppenud ja seega ei ole hageja kogu nõue sissenõutavaks muutunud. Kostja ei saanud kätte lepingu ülesütlemise avaldust. Hageja ei ole ka kirjeldanud ülesütlemisavalduse kättetoimetamist kostjale. Samuti ei järginud krediidiandja

§ 416

lg-s 2 sätestatud nõuet pakkuda tarbijale võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. 3.

1. Hageja ei ole esitanud krediidi kulukuse määra arvestust. Samuti rikkus krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja oleks pidanud hindama kostja majanduslikku olukorda ja ei oleks tohtinud kostjale krediiti anda. Kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline, seejuures oli tal hulgaliselt rahalisi kohustusi, mille tasumiseks polnud piisavalt vahendeid. Kostja sõlmis lepingu sundolukorras selleks, et täita varasematest krediidilepingutest tulenevaid kohustusi. Sundolukorra tõttu pidi kostja leppima lepingu ebasoodsate tingimustega. 3.
2. Igal juhul on hageja põhivõla ja viivise arvestus ebaõige. Kostja kasutas krediiti 1966,09 eurot ja maksis tagasi kokku 536 eurot, sh 13.01.2021 80 eurot, 15.02.2021 115 eurot, 19.04.2021 169 eurot ja 08.07.2021 172 eurot. Seega on tagastamata 1430,09 eurot. Hageja arvestab viivist alates 16.06.2021, kuid kostja tegi viimase makse 08.07.
3. Samuti on hagejal õigus nõuda viivist üksnes seadusjärgses määras. Hageja märkis hagis, et viivisemäär on 0,11% päevas, kuid maksekäsu kiirmenetluse avalduses arvestas hageja viivist määraga 0,065%. Seega on tegemist vastuoluliste tingimustega ja seetõttu tuleb lähtuda seaduses sätestatust (

§ 40

). Samuti tuleks Riigikohtu praktika kohaselt eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13). Seadusjärgne viivisemäär on 8% aastas ehk 0,0219% päevas. Selle kolmekordne määr on 24% aastas ehk 0,06575% päevas. Hageja nõuab viivist määraga 40,9% aastas ehk 0,112% päevas. Seega on viivisekokkulepe tühine. 3.

1. Hageja ei ole tõendanud sissenõudmiskulude tekkimist. Seda ei tõenda üksnes võlateatised. Hageja peab selgelt välja tooma, kuidas on sissenõudmiskulude suurus kujunenud, st millal ja milliseid toiminguid tehti ning milline kulu iga toimingu tegemisega kaasnes. Arusaamatu on, millal kirjad kostjale saadeti ja millisel viisil kostja need kätte sai. Seejuures on võlausaldajal 3 2-22-108394 õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist üksnes juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hagist ei selgu, millal saadeti kostjale iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta eelnev tasuta meeldetuletuskiri. 3.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist kostja hagejalt nõuab, tasaarvestades oma nõude hageja nõuetega. Kostja nõuab krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (sh ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, sissenõudmiskulude, menetluskulude) hüvitamist. Kostja kahjuks on rahasumma, mida ta on kohustatud maksma lisaks saadud krediidile. 3.
3. Juhul, kui kohus ei loe kostja kahju hüvitamise nõuet hageja võlanõudega tasaarvestatuks, palub kostja kohtul vähendada viivist (

§ 113lg 8).

Kostjale on liiga koormav ka seadusjärgses määras arvestatud viivise maksmine. Arvesse tuleb võtta, et hageja on kostjast majanduslikult paremini kindlustatud ning kostjal on kehv varaline olukord ja võlad teistele võlausaldajatele. Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Maakohus rahuldas 08.12.2022 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja osamaksete võla 458,78 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 13% kostja kanda ja 87% hageja enda kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. 4.
2. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - krediidiandja ja kostja sõlmisid 18.12.2020 lepingu; krediidiandja antud krediidi limiit oli 2000 eurot; kostja maksis tagasi kokku 536 eurot; kostja tegi viimase tagasimakse 08.07.2021; vaidlusalune nõue loovutati 25.11.2021 hagejale. 4.
3. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohalduvad siinsel juhul tarbijakrediidilepingu sätted. 4.
4. Kohtu ette ei ole toodud, kuhu, millal ja mis viisil lepingu ülesütlemise teade edastati. Seega tuleb leping lugeda kehtivaks. Lisaks ei vasta ülesütlemise teade nõuetele. Kostjale ei ole selgelt esile toodud võlgnevust ja tasutud maksete arvestust ega pakutud läbirääkimisi. Hageja esitas võla arvestuse alles kohtumenetluse käigus. Seejuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Teates ei ole märgitud, millise lepingupunkti alusel leping üles öeldakse. 4.
5. Kuna ülesütlemine on toimetu ja leping kehtib, tuleb kostjalt välja mõista hageja alternatiivselt taotletud tasumata osamaksed 458,78 eurot. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. 4.
6. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et tema krediidivõimelisust ei ole piisavalt kontrollitud. Hageja märkis, et ta kontrollis võimalikke avalikke infoallikaid. Kostja ei tõendanud oma väidet, et tal on palju võlausaldajaid, kellele tuleb võlga tasuda. 4.
7. Sissenõudmiskulude tekkimine on tõendamata. Hageja esitas võlateated, kuid kohtu ette ei ole toodud, mis viisil ja kuhu need edastati. 4 2-22-108394 4.
8. Leping on sõlmitud kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mis on tühine. Riigikohtu praktika kohaselt on eelduslikult

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13; 16.11.2016, 3-2-1-118-16, p 16). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 24; 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13). Kuivõrd kohus ei nõustu hageja põhivõla ja intressi arvestusega, tuleb jätta viivis välja mõistmata. 4.

1. Võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust (13%) ja vaidluse sisu, sh kostja esitatud vastuväiteid ja hagi osalist rahuldamata jätmist, tuleb hageja menetluskulud jätta 13% ulatuses kostja kanda ja ülejäänud osas hageja enda kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda (TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1). Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata intressinõude 1002,41 eurot osas, sissenõutavaks muutunud viivisenõude 54,40 eurot osas ja alates 16.06.2021 põhinõudelt 458,78 eurot arvestatava viivisenõude

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määra ületavas osas, ning saata asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. 5.

1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohtu otsus üllatuslik ja maakohus rikkus selgitamiskohustust, sest maakohus ei viidanud 14.09.2022 määruses kohtuotsuses välja toodud asjaoludele, mida menetlusosalised oleksid pidanud täiendavalt selgitama. 5.
2. Maakohus jättis ebaõigesti kostjalt välja mõistmata intressi ja viivise. Kohus jättis selgelt välja toomata, kuidas ja millisel õiguslikul alusel on lepingus kokkulepitud intressimäär kostjat kahjustav. Riigikohtu praktika kohaselt, kui pooled on tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 III lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Kuna seadusandja lubab

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 III lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja § 42 lg 1 alusel tühiseks. Lepingu krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda ja on seega seadusega kooskõlas (

§ 406lg 1, § 4062 lg 1).

Lepingus on välja toodud, et krediidi kulukuse määr on 59,28% aastas eeldusel, et intressimäär on 40,9% aastas, väljavõtutasu on 65,50 eurot ja kogu krediidilimiit tagastatakse 12 kuu jooksul. Alates 30.11.2019 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61%. Selle kolmekordne määr oleks 61,83%. Lepingu krediidi kulukuse määr ei ületa seda. Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 5 2-22-108394 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata intressinõude 1002,41 eurot osas, sissenõutavaks muutunud viivisenõude 54,40 eurot osas ja alates 16.06.2021 põhinõudelt 458,78 eurot arvestatava viivisenõude

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määra ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja osamaksete võla 458,78 eurot. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata intressinõude 1002,41 eurot osas, sissenõutavaks muutunud viivisenõude 54,40 eurot osas ja alates 16.06.2021 põhinõudelt 458,78 eurot arvestatava viivisenõude

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määra ületavas osas.

Kostja apellatsioonkaebust ei esitanud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4). 9. Olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja selle vastuse ning muude asja materjalidega, on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja asi tuleb saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus käsitas kostja ja krediidiandja vahel 18.12.2020 sõlmitud lepingut asjakohaselt tarbijakrediidilepinguna (

§ 402

lg 1), kuid on ringkonnakohtu hinnangul eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, mh jättes osad asjassepuutuvad õigusnormid kohaldamata. Samuti on maakohus rikkunud olulisel määral menetlusõiguse norme, mida ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 II lause). Maakohus on rikkunud eelmenetluse ülesandeid (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–41, § 351 lg-d 1–2), jättes pooltele selgitamata nii selle, millised on asjas kohaldamisele kuuluvad õigusnormid ja hagi rahuldamise eeldused, kui ka tõendamiskoormuse sellega seoses. Eelneva tulemusel võisid pooltel jääda esile toomata asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitamata tõendid. Maakohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all ja neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud, mistõttu on maakohus rikkunud ka otsuse põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Kolleegium selgitab neid seisukohti järgnevaga. 10. Maakohtu arvates, kuna lepingus kokkulepitud intressimäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on leping sõlmitud kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mis on tühine. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht ekslik. Hageja nõuab intressi ja viivist lepingus kokkulepitud intressimääras 40,9% aastas. Kuna praegusel juhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 III lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited

§ 42lg-le 1 ja lg 3 p-le 5.

Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 III lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (s.o § 113 lg 1 II lausest tulenevat). Riigikohus on kinnitanud, et kui pooled on tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 III lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p6 2-22-108394 d 33–34 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Riigikohus on küll leidnud, et eelduslikult tuleb hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (nt maakohtu viidatud RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13), kuid viidatud juhul ei olnud tegemist laenu- või krediidilepinguga, vaid teenuse osutamise lepinguga, s.o võlgnik ei pidanud lepingu alusel maksma raha kasutamise eest tasu (intressi).

1. Samas ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud, kas intressikokkulepe ja muude tasude kokkulepped võivad olla tühised põhjusel, et krediidi kulukuse määr on lubatust kõrgem. Samuti ei ole maakohus nõuetekohaselt kontrollinud, kas krediidiandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust. 11.
2. Riigikohtu praktika kohaselt on tehingu tühisuse alus asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13). Kui lepingu sõlmimisel krediidiandja näiteks rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet või kehtestas lubamatult kõrge krediidi kulukuse määra, siis ei tarvitsenud kostjal olla muid kohustusi peale põhivõla ja

§ 94järgse intressi.

See omakorda võib mõjutada krediidiandja ja kostja vahelises võlasuhtes toimunud kohustuse osalise täitmise arvestust. 11.2. Maakohus ei ole vaidlustatud otsusest nähtuvalt võtnud seisukohta selle kohta, kas kostjale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 4062

lg 1 I lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

§ 4062

lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94

lg-s 1 sätestatud suuruses.

§ 406

lg 6 alusel 13.10.2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 14–15). Maakohtul tulnuks eeltoodut arvestades võtta seisukoht krediidi kulukuse määra suhtes. 11.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei selgitanud maakohus pooltele vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiskoormust. Kuna maakohus ei juhtinud menetluses hageja tähelepanu kohustusele tuua välja asjaolud, millest nähtub, et krediidiandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust, ja neid asjaolusid tõendada, ei ole maakohus ka otsuses hinnanud, kas täidetud olid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud krediidiandja kohustused. 11.3.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama 7 2-22-108394 tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus), mille mõlema täitmist peab krediidiandja oma nõude eeldusena tõendama. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud määruses selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 I lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 II lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 pdes 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034lg 2 III lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sh regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sh finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (p 18). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 I ja II lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 II lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille 8 2-22-108394 laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (p-d 20–22). 11.3.2. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, mida krediidiandja tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et tema krediidivõimelisust ei ole hinnatud, tuginedes sellele, et kostja ei ole tõendanud, kes olid tema võlausaldajad ja kui suured kohustused tal olid lepingu sõlmimise ajal. Kolleegiumi arvates on maakohus ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise. Hageja nõuab kostjalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast. Kuivõrd tehingu tühisuse aluseid peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad, ja intressikokkuleppe kehtivuse eelduseks on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine, siis peab krediidiandja oma nõude eeldusena vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama (vt

§ 4034lg 13; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 25).

Kui hageja on saanud nõude loovutuse teel, siis kohtumenetluses on tal endiselt asjaolude esile toomise ja vajalikus ulatuses tõendamise koormis. Algne krediidiandja ei saa vältida seadusega talle pandud tõendamiskoormise kandmist pelgalt nõude loovutusega. Seega tuleb hagejal esitada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks tõendeid. Maakohus on jätnud välja selgitamata, millise teabe krediidiandja enne lepingu sõlmimist omandas, s.o kas ta küsis infot kostja igakuise sissetuleku, konto väljavõtte, igakuiste kohustuste suuruse jms kohta. Seetõttu on maakohus jätnud ka välja selgitamata, millise teabe alusel ja kuidas hindas krediidiandja kostja krediidivõimelisust. Seega rikkus maakohus nii eelmenetluse ülesandeid, jättes täitmata selgitamiskohustuse, kui ka otsuse põhjendamiskohustust, jättes kontrollimata vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise. 11.3.3. Maakohtul tulnuks selgitada hagejale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamine on tema nõuete rahuldamise eeldus ning anda hagejale tähtaeg välja tuua ja tõendada asjaolud, millest nähtub, et krediidiandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused. Samuti tuleb hagejale anda võimalus esitada nõuete ümberarvestus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul ei võlgne (

§ 4034lg 7 I ja II lause).

Seejuures, kui kostja on tühise intressi- ja muu tasukokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks krediidi tagasimaksmiseks.

§ 4034

lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seetõttu peab hageja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 24). 11.3.4. Hageja on menetluses märkinud, et kui kostja esitas krediidiandjale ebaõigeid andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Kolleegium selgitab, et kui hageja tugineb sellele, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõi kaasa kostja esitatud valeinfo või võltsitud dokumendid või millegi maha vaikimine 9 2-22-108394 (

§ 4034

lg 7 viimane lause), peab hageja tõendama, milline teave, mille kostja esitas, oli võltsitud või valelik/puudulik, mis tõi kaasa krediidivõimelisuse vale hindamise. Kui hageja seda tõendab, siis on kostjal võimalik tõendada omakorda seda, et ta jättis mingi teabe esitamata või esitas valelikku teavet krediidiandja julgustusel (

§ 4034lg 5 I lause; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 19).

1. Maakohus jättis lisaks hageja tähelepanu juhtimata vajadusele selgitada ja täpsustada intressi ja viivise nõuete arvestust. Muu hulgas ei ole asjas tuvastatud kõiki intressi ja viivise kindlaksmääramiseks vajalikke asjaolusid. 12.
2. Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi intressi 1002,41 eurot, viivise 54,40 eurot ja alates 16.06.2021 põhinõudelt 458,78 eurot arvestatava

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määra ületavas osas viivise saamiseks.

Hageja taotles 13.06.2022 seisukohas juhul, kui kohus asub seisukohale, et lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, krediidisummalt 1966,09 eurot arvestatud alates 16.03.2021 kuni 13.06.2022 sissenõutavaks muutunud intressi 1002,41 eurot väljamõistmist. Hageja selgitas, et kostja ei tasunud krediidi põhiosa alates 15.04.2021 ja kostja kasutuses oli alates 16.03.2021 krediidisumma 1966,09 eurot. Kostja on tuginenud menetluses sellele ja maakohus tuvastas, et kostja on tagasimaksena tasunud kokku 536 eurot ja tegi viimase tagasimakse 08.07.

1. Kostja leidis, et seega on tagasi maksmata krediit 1430,09 eurot. 12.
2. Maakohus ei selgitanud hagejale krediidi osade kaupa tagasimaksmise tähendust intressi arvestamisele. Hageja on asjas esile toonud, et lepingu kohaselt oli minimaalne igakuine kasutusse võetud krediidi tagasimakse 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Samuti pidi kostja maksma kasutusse võetud krediidilt iga kuu intressi. Riigikohtu praktikas on jõutud seisukohale, et üldjuhul välistab viivise arvestamise õiguse tekkimine õiguse arvestada samalt summalt intressi. Riigikohus on laenulepingu kontekstis selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine (RKTKo 29.01.2007, 3-2-1-137-06, p 17; 26.11.2012, 3-2-1-141-12, p 10). Riigikohtu arvates kohaldub sama põhimõte ka osamaksetena tagastatava laenu puhul viivituses oleva osamakse suhtes, st alates osamakse tegemise tähtaja saabumisest lõpeb tagasi makstava laenusumma osa suhtes intressi arvestus ning viivitusse sattumise korral asendab seda viivis (RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-89-08, p 15). Maakohtul tulnuks anda hagejale võimalus esitada eeltoodud õigusliku käsitluse kohta seisukohti ja vajadusel vastavalt täpsustada nõuete arvestust. 12.
3. Maakohus ei ole ka tuvastanud, millises summas on kostja krediiti tagasi maksnud, kuigi see mõjutab kõrvalnõuete suurust. Maakohtul tulnuks anda hagejale võimalus täpsustada, millise kohustuse katteks ja mis alusel on kostja tehtud tagasimakseid arvestatud, sh arutada pooltega

§ 415

lg 2 kohaldamisega seonduvat, mis reguleerib tarbijakrediidilepingu puhul maksete arvestamist erinevate kohustuste katteks. 12.

1. Kolleegiumile jääb lisaks arusaamatuks apellatsioonkaebuses märgitud viivisenõude 54,40 eurot kujunemine. Hageja ei selgitanud, missugusest ajast alates, summalt ja määraga tuleks viivis välja mõista. Hagejale tuleb selgitada nende asjaolude täpsustamise vajadust. 10 2-22-108394
2. Kostja taotles maakohtus viivise vähendamist. Hageja viivisenõude põhjendatuse korral tuleb analüüsida ka viivise vähendamist

§ 113

lg 8 ja § 162 järgi (vt selle kohta nt RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p-d 16, 21–24; 20.06.2005, 3-2-1-78-05, p-d 16–17; 12.12.2012, 3-21-162-12, p 20).

1. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule mh siis, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Sama paragrahvi
2. lõike II lause kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul on maakohtu menetlusõiguse normi rikkumised sedavõrd olulised, et ringkonnakohtul ei ole võimalik puuduseid kõrvaldada. Lisaks selgitamiskohustuse täitmisele tuleks kohtul anda pooltele võimalus esitada täiendavaid seisukohti ning tuua esile asjaolusid ja esitada tõendeid seoses tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete eeldustega. Seega eeldaks asja lõpuni lahendamine olulises mahus eelmenetluse ülesannete (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–41) täitmist, mis ei ole kooskõlas apellatsioonimenetluse olemusega. Olulises mahus uute tõendite hindamine ja asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus ei ole menetlusosaliste huvides, kuna sel juhul ei oleks neil võimalik vaidlustada tõenditele antud hinnanguid kõrgemas kohtuastmes (vastavalt TsMS § 688 lg-le 5 ei kogu ega uuri Riigikohus madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid).
3. Eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ja tsiviilasi tuleb saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul asi lahendada käesolevas otsuses esitatud õiguse kohaldamist puudutavaid seisukohti arvestades. Maakohtul tuleb selgitada pooltele tõendamiskoormist ning anda tähtaeg asjaolude ja tõendite esitamiseks, samuti hagejale võimalus nõuete arvestuse esitamiseks. Seejärel tuleb maakohtul uuesti otsustada, kas ja millises osas on hageja nõuded põhjendatud.
4. Kuna vaidlustatud otsus tühistatakse osaliselt asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse otsustab asja uuel läbivaatamisel maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 II lause).
5. Kolleegium märgib, et pooltel oleks käesolevas otsuses esitatud seisukohti arvestades mõistlik otsida menetluskulude suurenemise vältimiseks vaidlusele lahendust kokkuleppel. Kompromissi saavutamiseks on pooltel otstarbekas pidada omavahel läbirääkimisi. (allkirjastatud digitaalselt) 11