Obsah (9)

§ 657§ 654§ 652§ 163§ 171§ 175§ 177§ 150§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 25.04.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-20-9859 Kohtu

§ 657lg 1 p 1 järgi muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

29. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

30.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning on vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitanud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väidetele.

1. Kostja ei vaidlusta maakohtu tuvastatut, et poolte vahel sõlmiti 08.12.2014 tööleping ja hageja töötas kostja juures müügi- ja turundusjuhina, kuid kostja ei nõustu, et tööleping lõppes 30.03.
2. Kostja väitel on tööleping lõppenud poolte kokkuleppel 01.09.
3. 5 2-20-9859
4. TLS § 79 kohaselt võivad pooled nii tähtajalise kui tähtajatu töölepingu igal ajal kokkuleppel lõpetada. TLS § 79 järgi töölepingu kokkuleppel lõpetamine eeldab mõlema poole sellekohast tahteavaldust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Maksu- ja Tolliameti töötamise registrisse tehtud kanne selle kohta, et pooltevaheline tööleping lõppes 01.09.2019, ei tõenda kostja väidet. Töötamise registri kanded teeb tööandja ja sellest ei saa järeldada töölepingu poolte poolt teineteisele tahteavalduste tegemist töölepingu kokkuleppel lõpetamiseks. Poolte WhatsApp´i sõnumivahetusest (tl 3-4) on maakohus teinud õige järelduse. Nimelt on pooled arutanud, kuidas oleks otstarbekas kostja finantsiliselt raske olukorra tõttu töölepinguga seonduvaid suhteid korraldada. Seda, et poolte vahel oleks selgesõnaline kokkulepe, et tööleping kokkuleppel lõpetada, kirjavahetusest järeldada ei saa.
5. Kostja väitel ei täitnud hageja alates 01.09.2019 enam müügi- ja turundusjuhi kohustusi ega allunud kostja juhtimisele ja kontrollile, vaid täitis üksikuid kostja poolt antud ülesandeid. Ringkonnakohtu arvates on kostja väited tõendamata. See, et alates septembrist 2019 ei olnud hagejal enam juurdepääsu internetipanka, sellist järeldust teha ei võimalda. Esiletoodud asjaoludest saab järeldada, et hagejal oli jätkuvalt ligipääs kostja raamatupidamisprogrammile ja ta sai sisestada arveid. Samuti ei tähenda alates septembrist 2019 hageja kodus töötamine töölepingu lõpetamist ja muu lepingu sõlmimist. Tänapäevaseid sidevahendeid kasutades tööandjaga kokkuleppel kaugtöö tegemine on tavaline ja see ei tähenda, et töötaja ei allu enam tööandja juhtimisele ja kontrollile.
6. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel oli pärast 01.09.2019 töösuhe. Ringkonnakohus selgitab, et TLS § 1 lg 2 sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Kuna hageja täitis ka pärast 01.09.2019 kostja juures müügi- ja turundusjuhi ülesandeid ning tegemist on tööga, mille eest makstakse tavapäraselt tasu, siis eeldatakse, et poolte vahel on töösuhe ja vastupidist pidi tõendama kostja, kes väitis, et hageja tegutses Q OÜga sõlmitud käsunduslepingu täitmiseks. Kuna kostja käsunduslepingu olemasolu tõendanud ei ole, siis ei pidanud hageja esitama töölepingu olemasolu tõendamiseks tõendeid.
7. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et alates 01.09.2019 oli kostja ja Q OÜ vahel sõlmitud käsundusleping, mille täitmiseks täitis hageja kostja antud ükskuid ülesandeid. Kostja poolt esiletoodust ei saa järeldada, milliseid ülesandeid käsunduslepingu järgi Q OÜ täitma pidi. Maakohus on õigesti märkinud, et kui kostja oleks sõlminud käsunduslepingu eesmärgiga varjata hageja poolt töölepingust tulenevate kohustuste täitmist ja selle eest tasu maksmist, oleks käsundusleping TsÜS § 89 lg-te 1 ja 2 järgi tühine ja lg 3 järgi kohaldatakse varjatud tehingule, milleks oli pooltevaheline tööleping, töölepingu seadust.
8. Hageja selgitas kohtuistungil, et kostja kulude kokkuhoidmiseks tegi ta ettepaneku tema töötasu maksmiseks Q OÜ-le ja Q OÜ esitas ka arveid, kuid hageja väitel jättis kostja Q OÜ-le osaliselt tasumata. Hageja selgituse põhjal ei ole osas, milles Q OÜ-le on kostja poolt tasutud, hageja töötasu saamiseks nõuet esitanud. Maakohtu poolt tuvastatud töötasu suurust ei ole apellatsioonkaebuses selgesõnaliselt vaidlustatud. Kostja on ainult väitnud, et tegemist ei olnud mitte töötasuga, mida kostja pidi tasuma, vaid tasuga käsundi täitmise eest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9. Maakohus on jaotanud menetluskulud

§ 163lg 1 järgi õigesti tulenevalt hagi rahuldamise proportsioonist.

6 2-20-9859 38. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtu menetluskulud

§ 171lg 1 järgi jätta kostja kanda.

39. Hageja (vastustaja) menetluskulude nimekirjast nähtub, et ta on kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 1008,14 eurot (käibemaksuga), mis moodustub esindajatasust 6,51 tunni eest. 40.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud. Toimikust nähtuvalt on hageja esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega. Arvestades eelviidatud dokumentide sisu ja pikkust, on hageja menetluskulude nimekirjas toodud ajakulu põhjendatud. Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu mõistlikuks ja

§ 175lg 1 mõttes põhjendatuks.

Hagejale tuleb hüvitada menetluskulud käibemaksuga. 41. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu 1008,14 eurot. Hageja on esitanud ka

§ 177

lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. RLS § 59 lg 15 järgi tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. RLS § 22 lg 1 p-st 1 ei tulene, et riigilõivu tasumisest on vabastatud üksnes töötaja. Seega ei pidanud ka kostja tööandjana apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu maksma.
2. Apellatsioonkaebuselt tasuti riigilõiv 560 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 150

lg 1 p 1 ja lg 4 alusel on apellandil õigus taotleda tasutud riigilõivu (560 eurot) tagastamist.

§ 150

lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule.

§ 150

lg 6 kohaselt lõppeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõistunud lahendiga lõppemist. 44.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 7