Obsah (8)

§ 113§ 68§ 121§ 306§ 16§ 18§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märts 2024. a Tallinn Kriminaalasja number 1-22-6034 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Sten Lind

§ 113lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.

augusti

1. a otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Alik Bolšakov ja tema kaitsja Leelo Viil Süüdistatav Ruslan Polištšuk ja tema kaitsja Ahto Sirendi Süüdistatav Violla Ivanova Prokurör Kelly Kruusimägi Alik Bolšakov, isikukood: 37101070281, viibib vahi all Tallinna Vanglas, emakeel: vene keel. Tõkend vahistamine alates kinnipidamisest 20.04.2022, kohtu alla antud 17.10.2022, tõkend vahistamine jäetud muutmata; Süüdistatavad Ruslan Polištšuk, isikukood: 37102140020, viibib vahi all Tallinna Vanglas, emakeel: vene keel. Tõkend vahistamine alates kinnipidamisest 21.04.2022, kohtu alla antud 17.10.2022, tõkend vahistamine jäetud muutmata; Violla Ivanova, isikukood: 47609182223, viibib vahi all Tallinna Vanglas, emakeel: vene keel. Tõkend vahistamine alates kinnipidamisest 21.04.2022, kohtu alla antud 17.10.2022, tõkend vahistamine jäetud muutmata. Kaitsjad Leelo Viil, Ahto Sirendi ja Kadi Sitska 1 RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. augusti
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-22-6034 muutmata. Süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova ning kaitsjate Leelo Viili, Ahto Sirendi apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Alik Bolšakovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 680,76 eurot, sh käibemaks. Mõista nimetatud menetluskulu katteks Alik Bolšakovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 680,76 eurot. Määrata Ahto Sirendi Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ruslan Polištšukile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 687,96 eurot, sh käibemaks. Mõista nimetatud menetluskulu katteks Ruslan Polištšukilt Eesti Vabariigi kasuks välja 687,96 eurot. Määrata Advokaadibüroole Tibar & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Violla Ivanovale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 241,56 eurot, sh käibemaks. Mõista nimetatud menetluskulu katteks Violla Ivanovalt Eesti Vabariigi kasuks välja 241,56 eurot. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. augusti 2023 otsusega üldmenetluses tunnistati Alik Bolšakov süüdi

§ 113

lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 10 aastat.

§ 68lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks 20.04.2022.

Tõkend - vahistamine jäeti muutmata ning tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. 1.1 Harju Maakohtu 30. augusti 2023 otsusega üldmenetluses tunnistati Ruslan Polištšuk süüdi

§ 113

lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 10 aastat.

§ 68lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks 21.04.2022.

Tõkend - vahistamine jäeti muutmata ning tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. 2 1.2 Harju Maakohtu 30. augusti 2023 otsusega üldmenetluses tunnistati Violla Ivanova süüdi

§ 113

lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 aastat.

§ 68lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks 21.04.2022.

Tõkend - vahistamine jäeti muutmata ning tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. 1.3 Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv. 2. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanovat selles, et nemad ajavahemikku 07.03.2022 kuni 20.04.2022 jääval õhtul ja sellele järgneval ööl grupis ühiselt ja kooskõlastatult koos tegutsedes tapsid Tallinnas XXX kinnistul asuvas haagiselamus X. Oma tegevusega põhjustasid Alik Bolšakov, Violla Ivanova ja Ruslan Polištšuk tahtlikult Xle süüdistuskatis märgitud tervisekahjustused. Pärast tapmist tassisid ja lohistasid Alik Bolšakov, Violla Ivanova ja Ruslan Polištšuk koos Cga ühiselt tegutsedes surnukeha haagiselamust kasvuhoonesse ja hiljem sealt edasi aiamaale, kus nad peitsid surnukeha riiete, voodilinade, kaltsude ja laudade alla, kusjuures peitmise mugavamaks muutmiseks raiuti surnukehal kirvega mõlemad rangluud katki ning tekitati teisi hulgalisi surmajärgseid vigastusi. Oma tahtliku tegevusega panid Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova toime teise inimese tahtliku tapmise, s.o

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav Alik Bolšakov ja tema kaitsja Leelo Viil, süüdistatav Ruslan Polištšuk ja tema kaitsja Ahto Sirendi ja süüdistatav Violla Ivanova. 3.1 Süüdistatav Alik Bolšakov taotleb tühistada maakohtu otsus ning süüdistatava Alik Bolšakovi kaitsja Leelo Viil taotleb tühistada Harju Maakohtu
2. augusti
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-22-6034 Alik Bolšakovi süüditunnistamise osas

§ 113

lg 1 järgi ja mõista Alik Bolšakov süüdistuses

§ 113lg 1 järgi õigeks.

Alik Bolšakov tunnistada ta süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Jätta menetluskulud riigi kanda. 3.2 Süüdistatav Ruslan Polištšuk taotleb tühistada maakohtu otsus ning süüdistatava Ruslan Polištšuki kaitsja Ahto Sirendi taotleb tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2023 otsus Ruslan Polištšuki süüdi mõistmises

§-de 113 lg 1 järgi ja mõista Ruslan Polištšuk õigeks või saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt taotleb mõista Ruslan Polištšuk süüdi

§ 306lg 1 järgi ja karistuse mõistmisel arvestada tema puhtsüdamlikku kahetsust.

3.3 Süüdistatav Violla Ivanova taotleb tühistada maakohtu otsus.

1. Apellant Alik Bolšakov leiab üheselt, et Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova valetavad, sest nende ütlused erinevad. Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova loobusid kohtus ütluste andmisest, sest nad olid kindlad, et nende ütlused on sarnased, kuid need ei ühti. Ei oma tähtsust, et tal oli kirves käes. Violla Ivanova ütlused, et mina lõin kannatanut, kes oli voodis pikali kaks korda peapiirkonda, on vale. Violla Ivanova on oma ütlusi muutnud. Samas Ruslan Polištšuk annab ütlusi, et lõin kannatanut kirve tagumise osaga vastu jalga. Mitte keegi ei oska öelda, kes kannatanu tappis. Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova ütlused erinevad ka selles osas, kes väidetavalt kannatanu keha haagisest välja toimetas. Ruslan Polištšuk väidab, et seda tegin mina, kuid Violla Ivanova väidab, et seda tegi Ruslan Polištšuk. Violla Ivanova sellised 3 ütlused haakuvad ka tema ütlustega. On kindel, et Violla Ivanovat on ähvardatud uurija poolt, sest uurija ütles temale, et seekorda paneb ta teda kinni. Ruslan Polištšuk süüstab teda, sest arvab, et tema andis Ruslan Polištšuki üles. Lisaks on ta arvamusel, et Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova muutsid ütlusi peale ekspertiisi vastuse saamist ning uurija külastamist. 4.1 Apellant leiab, et tema ütlusi ei ole keegi arvestanud. Tema nägi kuidas Ruslan Polištšuk lasi kannatanule tulekustuti pulbriga näkku ning tema koos Violla Ivanovaga said ka pulbriga kokku. Edasi lahkusid tema ja Violla Ivanova koos majja ja rohkem midagi ei tea. Apellant esitab enda arvamuse toimunust, mis tundub igati loogiline. Tema on tunnistanud üles mida tema ja Violla Ivanova tegid ja selle eest ta vastutab, kuid tema kannatanut ei ole tapnud.
2. Apellant Leelo Viil asub seisukohale, et Harju Maakohtu
3. augusti 2023.a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa Alik Bolšakovi süüditunnistamisega

§ 113lg 1 järgi, samuti sellest tulenevalt ka talle mõistetud karistusega.

Ei ole tuvastatav süüdistatava Alik Bolšakovi poolt kannatanu surma põhjustamine. Tõendatud ei ole kuriteo objektiivne ega subjektiivne koosseis. Maakohtu seisukohad on oletuslikud ega ole sisustatud tõenditele rajanevate faktiliste asjaoludega. Alik Bolšakovi puhul on tõendatud kannatanu kehaline väärkohtlemine ja tema tegu vastab

§ 121lg 2 p 3 koosseisule.

5.1 Käesolevas asjas ei saa kannatanu tapmist süüks arvata kõigile süüdistatavatele üksnes seetõttu, et ühegi süüdistatava puhul ei saa tapmistegu ümberlükkamatult tõendatuks lugeda ega ka välistada. Olukorras, kus süüdistatavate konkreetsete tegude osas ei ole piisavalt tõenduslikku teavet, ei saa ka asuda seisukohale, et tegemist on kaastäideviimisega. Tuleb nõustuda, et teatav roll kannatanule vigastuste tekitamises võis olla kõigil süüdistatavatel, kuid sellest ei piisa kõigi süüdistatavate, sh Alik Bolšakov' süüditunnistamiseks

§ 113lg 1 järgi.

5.2 Ümberlükkamatult on tõendatud, et üheks kannatanu surma põhjuseks olid vigastused, mis võisid olla põhjustatud süüdistuses märgitud noaga ja seda nuga kasutas Ruslan Polištšuk. Üksnes Ruslan Polištšukile on ka süüdistuse kohaselt Xle nimetatud vigastuste põhjustamine etteheidetav. Tuleb möönda, et käesolevas asjas ei ole võimalik kahtlusteta tuvastada, kes süüdistatavatest nimetatud vigastused põhjustas. Alik Bolšakov tunnistab kannatanu löömist üksnes kirvesilmaga jalgade piirkonda ning kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. 5.3 Käesoleval juhul ei ole võimalik süüdistatavate ja tunnistajate ütluste ning muude tõendite pinnalt tuvastada, et X surma põhjustanud vigastuse tekitas Alik Bolšakovi tegevus või kõigi süüdistatavate, s.o Alik Bolšakovi, Violla Ivanova või Ruslan Polištšuki tegevus koostoimes, mistõttu ei ole võimalik Alik Bolšakovi süüdi tunnistada kannatanu tahtlikus tapmises

§ 113järgi.

5.4 Süüdistatava Alik Bolšakov andis kohtuistungil ütlusi ja kinnitas, et ei põhjustanud ega soovinud kindlasti põhjustada kannatanu surma. Samas ta tunnistas, et võis kasutada kirvest ja tekitada selle tömbi otsaga kannatanule vigastusi. Leian, et need ütlused on usaldusväärsed ja arvestatavad järelduste tegemisel süüdistuse asjaolude kohta. Kuigi süüdistatavad olid X tapmise ajal alkoholijoobes ning ei mäleta sündmuse asjaolusid üksikasjalikult, ei esinenud kohtuistungil Alik Bolšakovi ütlustes mingeid vastuolusid ning tema ütlusi võib hinnata usaldusväärseks tõendiks. 4 5.5 Maakohtu hinnangul on Alik Bolšakovi ütlused osaliselt usaldusväärsed. Kohtu jaoks on usutav see osa ütlustest, mis kattub teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning asjaoludega mida Alik Bolšakov rääkis oma kambrikaaslasele. Alik Bolšakovi ütlused on käesolevas asjas vaieldamatult üheks kaalukamaks tõendiks ning nende usaldusväärsust ei saa kahtluse alla seada. Süüdistatava selgitused ja põhjendused on eluliselt usutavad. Alik Bolšakovi ütlusi tuleb lugeda objektiivseteks ja usaldusväärseks ka seetõttu, et neist ei nähtu soovi mõelda välja asjaolusid kannatanu käitumisega seoses. Lisaks ei ole Alik Bolšakov asunud süüstama teist süüdistatavat vaatamata sellele, et talle ilmselt arusaadavalt käesoleval juhul võis tekkida olukord, kus tapmine arvatakse süüks ainult ühele süüdistatavatest. Alik Bolšakov ei väitnud, et tema nähes Ruslan või Violla lõi kannatanut, vaid üksnes pidas seda tõenäoliseks, arvestades asjaolusid, mida ta mäletas. Alik Bolšakov ei ole kohtuistungil püüdnud anda endale kasulikke ütlusi, välja mõelda asjaolusid, mida ta täpselt ei mäleta ega sündmusi endale soodsal viisil kirjeldada. 5.6 Kohus asus seisukohale, et kannatanu tapmist süüdistatavate poolt kinnitas C kohtueelses menetluses kahel ülekuulamisel tunnistajana antud ütlustes, mis avaldati KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel. Vastavalt kohtule esitatud rahvastikuregistri väljavõttele on C surnud. Tuleb nõustuda, et Riigikohtu praktikas on peetud lubatuks surnud tunnistaja ütluste avaldamist (RKKKo nr 31-1-80-08; 1-17-11682/102). Tunnistaja ütluste avaldamine peab vastama KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud nõuetele. Apellant leiab, et käesolevas asjas ei saa tugineda valdavas ulatuses süüdistuse asjaolude tõendamisel neile ütlustele. Ei saa mingil juhul nõustuda, et C puhul ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Tunnistaja isikuandmete ning ütluste sisu põhjal oli ilmselge, et tegemist on rohkesti alkoholi tarvitanud isikuga, kellel on raske mõistlikke ja arusaadavaid vastuseid anda. Eeltoodu annab alust kahelda, kas C puhul on tegemist usaldusväärse tõendiallikaga. Kui tõendiallikas on ebausaldusväärne, ei saa eeldada, et sellel pärineval teabel oleks usutav väärtus. C ütlusi ei saa võtta ilma igasuguse kriitikata ja ristküsitlemisel kontrollimiseta aluseks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel määrava ja otsustava tõendina. 5.7 Riigikohtu seisukohtade kohaselt ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib avaldatud ütluste kasutamise otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega (vt RKKKo nr 1-17-11682 , p 23; RKKKo nr 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20 ning RKKKo nr 3-1-141-13, p 10). Leian, et Alik Bolšakovi süüdimõistmine tunnistaja ütluste alusel, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda, on Riigikohtu eeltoodud seisukohtade kontekstis lubamatu. 5.8 Maakohtu põhjendustest nähtub, et Ct on käsitatud n-ö ,,võtmetunnistajana'' ja on tuginetud üksnes tema kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuivõrd kohus on arvestanud süüdistatavate ütlusi väheses osas. Kui C ütlused kõrvale jätta, ei võimaldanud muud usaldusväärseks loetud tõendid järeldada, millistel asjaoludel kannatanu vigastused tekkisid, seega on tegemist otsustava tõendiga. Sellest järeldub, et prokuröri käsitluse kohaselt Alik Bolšakovi süüdimõistmine tugineb valdavas ulatuses sellise tunnistaja ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal polnud võimalik küsitleda. Olemasolev tõendibaas ei ole süüdimõistva otsuse tegemiseks piisav. 5 5.9 Arusaamatu on kohtu järeldus, et kaudselt tõendab seegi, et Alk Bolšakov lõi kirvega kannatanut pähe täie jõuga, kuivõrd surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktist nähtuvalt on kannatanu pea piirkonnas mitmed raiehaavad ning ka luumurrud. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kannatanut on kirvega pähe löönud täie jõuga just Alik Bolšakov. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas Alik Bolšakovi poolt kannatanu jõulist kirvega pea piirkonda löömist kinnitab jälitustoimingu protokollist nähtuv suhtlus, mille kohaselt ütles Alik Bolšakov 02.09.2022.a vestluses oma kambrikaaslasele, et kui Ruslan poleks helistanud, siis oleks saanud Alik Bolšakov siiani jalutada tänavatel. Mõistetavalt võis Alik Bolšakov süüdistada Ruslan Polištšuki selles, et nad vanglas on ning neil ei õnnestunud karistusest pääseda, kuna ka tema kasutas ju kannatanu suhtes vägivalda, mida ta algusest peale tunnistas. Kohtu poolt avatud ja analüüsitud tõendid ei kinnita kuidagi Alik Bolšakovi poolt X löömist kirveteraga vastu jäsemeid ja pead. 5.10 Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tõendatud süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegevus, mille puhul iga osavõtja tegevus täiendab teise tegevust selliselt, et tulemuseks on ühtne tervik. Ei saa lugeda tõendatuks, et süüdistatavate vahel oli kannatanult elu võttes vastastikune usaldus, teineteist täiendav rollijaotus ja nad olid võrdväärsed partnerid. Tõenditest ei nähtu, et Alik Bolšakov on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Tõendid on sedavõrd vastuolulised, et nendest ei saa järeldada, milles konkreetselt iga süüdistatava teopanus seisnes ning seetõttu ei ole ka võimalik hinnata, kas see teopanus võiks olla kaastäideviimise kvaliteediga ja oluline. Seda, mis täpselt haagises toimus - kes, kui palju kordi ja kuhu täpsemalt kannatanut lõi - ei ole olemasolevate tõendite põhjal võimalik täpsustada. Olukorras, kus süüdistatavate konkreetsete tegude osas ei ole piisavalt tõenduslikku teavet, ei saa asuda seisukohale, et tegemist on kaastäideviimisega. Tuleb nõustuda, et teatav roll oli kannatanule vigastuste tekitamises kõigil, kuid sellest ei piisa süüdistatavate teo hindamiseks kaastäideviimisena teovalitsemise teooria kontekstis. 5.11 Apellant leiab, et süüdistusversiooni kõrval on võimalikud ka muud versioonid, mida ükski tõend ei kummuta. Olukorras, kus tegelikult toimunu kohta ei ole piisavalt tõendeid, eluliselt usutavaks saab pidada erinevaid versioone ja eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni muu versioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus KrMS § 7 lg-ga 3. Kui tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina ei ole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-07 jt). Ükski uuritud tõend eraldivõetuna ega tõendid kogumis ei lükka käesoleval juhul ümber süüdistatava väiteid, et ta ei olnud kaubikus asuvatest sigarettidest teadlik ning ei ole seega temale inkrimineeritavat kuritegu toime pannud. Nimetatud asjaolu kinnitab in dubio pro reo põhimõtte rakendumist käesolevas kriminaalasjas. 5.12 Apellant leiab, et käesolevas asjas karistust kergendava asjaoluna tuleks arvestada puhtsüdamlikku kahetsust, mida süüdistatav kohtuistungil avaldas. Samuti ei saa jätta tähelepanuta Alik Bolšakov koostööd ja kaasabi asjaolude väljaselgitamisel (näitas ütluste olustikuga seostamise käigus ette kõik kuriteoga seonduva) . 5.13 Käesolevas asjas ei saa arvestamata jätta kannatanu käitumist tema suhtes kuriteo toimepanemist soodustava tegurina. Kuigi käesoleval juhul ei ole tegemist provotseeritud tapmisega ega

§-s 57 lg 1 p-s 6 ettenähtud karistust kergendava asjaoluga, on ilmselge, et süüdistatavaid ajendas kuritegu toime panema kannatanu eelnev tegevus, omavoliline asjade võtmine ja konfliktide provotseerimine, alkoholi kuritarvitamine, teistega 6 mittearvestamine. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kannatanu käitumist, kuivõrd kõigist isikulistest tõenditest nähtuvalt kannatanu eluviis ning pidev alkoholi tarvitamine asotsiaalses seltskonnas soodustas konfliktide tekkimist ning erimeelsuste lahendamist vägivalla tarvitamisega.

1. Apellant Ruslan Polištšuk märgib, et advokaat kinnitas talle, et tõendeid tema süüstamiseks ei ole ja seetõttu kuulas advokaadi soovitust ütlusi mitte anda ja jääda oma kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. Alik Bolšakov ja Violla Ivanova süüstavad teda, kuid tema ei saa enda kaitseks midagi öelda, sest keeldus kohtus ütluste andmisest. Violla Ivanova kaitseb Alik Bolšakovi, sest nad on üks perekond. Violla Ivanova hakkas kohtus andma täiesti teistsuguseid ütlusi, st muutis neid, ja valetas. Alik Bolšakovil oli vaja enda süü minu kaela ajada. Seetõttu leppis ta uurimise ajal vanglas oma partneri Viollaga ütluste teemal kokku. Tema on süüdi vaid selles, et ei teatanud toimepandud kuriteost. 6.1 Võitlus toimus sel õhtul ainult kannatanu ja Aliku vahel, ta ei teinud kannatanule midagi, sest kannatanu ei teinud temale midagi halba ning tema isegi ei tundnud kannatanut. Ka ei olnud temal käes nuga, vaid see oli taskulamp. Seega arvas Goša ekslikult, et see on nuga. Tema ei ole midagi visanud ahju, sest tema käes ei ole olnud ei kirvest ega nuga. 6.2 Ka ei ole õiged prokuröri tõlgendused pealtkuulatud vestlusest. Kui minu juttu kambrikaaslasega tähelepanelikult ja terves ulatuses kuulata, siis ma ei rääkinud seal sellest, mismoodi välja keerutada ja välja mõelda – valetada – selle kohta, kuidas veri jalatsitele sattus, vaid mõtisklesin ja oletasin, kust veri sinna sattus. Pärast erinevaid oletusi jõudsin siiski järeldusele, et veri võis sattuda jalatsitele ainult ühel juhul – siis, kui kannatanut treilerist välja tiriti. Kõik see, mida oletas ja kirjutas prokurör, on sisemine veendumus, st prokurör tahtis mõelda, et see oli just nii.
2. Apellant Ahto Sirendi asub seisukohale, et maakohtus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, andes tõenditele vale hinnangu, tuginedes oletustele ja samuti kohaldas vääralt materiaalõigust. Kohtuarstliku ekspertiisiakti eksperdi arvamuse kohaselt on X surma põhjuseks aju-kolju trauma, peaajupõrutuse, parempoolse kõvakelmealuse verevalumi, ämblikvõrkkestaaluste verevalumite ning aju- ja näokolju murdudega ning raiehaavadega (vähemalt 7) ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. X surm põhjustati kirvelöökidest tingitud raiehaavadega. Midagi muud ei ole võimalik selle kõige usaldusväärsema tõendi alusel isegi oletada. 7.1 Maakohtu otsuses on Ruslan Polištšuki tapmises süüdimõistmist põhjendatud teovalitsmise teooriaga. Paraku teovalitsemise teooria paikapidavust käesoleval juhul ei tõenda mitte ükski tõend. Kohus põhjendab seda vaid üldistavate oletustega. Ruslan Polištšukki ei seostanud surmariista, st kirvega mitte ükski tõend, isegi mitte rõõnavad ütlused, rääkimata sellest, et tema DNA puudus kirve varrel. Alles nüüd, oma apellatsioonis väidab Violla Ivanova koguni, et Ruslan Polištšuk käis pidevalt haagise vahet ja kirves koos temaga sisse ja välja, mis demonstreerib selgelt tema ütluste mitteusaldusväärsust, kuna varasemalt ta midagi sellist ei väitnud. Seega on Ruslan Polištšuk tapmises süüdi mõistetud kuigi ta ei ole kirvest isegi sõrme otsaga puutunud. Kirvega tegutsesid teised süüdistatavad ja siin ei ole kuidagi võimalik paikapidavalt rääkida ühiselt ja kooskõlastatult tapmisest. Sellest saaks ehk rääkida, kui Ruslan Polištšuk oleks kaassüüdistatavaid kuidagi ergutanud, mõjutanud või kihutanud tapmisteole, kasvõi kirvesilmaga „pehmelt“ kannatanu jalgade pihta lööma, nagu kaassüüdistatavad oma 7 tegevust kirjeldavad. Sellisena tuleks ehk teovalitsemise teooria kõne alla. Paraku ei ole Ruslan Polištsuki poolt teo valitsemise kohta, mis puudutab tegusid kannatanu suhtes kirvega, mitte ühtegi tõendit, ka ilmselgelt rõõnavat mitte ja teovalitsemise teooriat ei saa paljalt oletustele rajada, see peab tõenditel põhinema. Kui aju-kolju raiehaavadest on surm põhjustatud, siis ei saa eksperdi arvamust välistavalt mingit kombineeritud surma põhjust hakata tuletama. 7.2 Maakohus on viidanud otsuse p-s 76 eksperdi arvamuse järgmisele aspektile – „Tõenäoliselt on eluohtlik rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav tekitatud kannatanule enne raiehaavu, kuna seal on väga tugevalt välja kujunenud õhkrind, mille tekitamiseks kulub teatud aeg“. Eksperdi järeldus paneb kahtluse alla kõik rõõnavad ütlused, mille kohaselt käis Polištšuk tapeedinoaga kannatanut lõikamas pärast kirvega surmavate vigastuste tekitamist. Eksperdi arvamuse kohaselt on rinnaõõnde tungiv eluohtlik vigastus tekitatud enne kirvevigastusi, järelikult ei saa olla õiged rõõnavad ütlused selles, et need on tekitatud pärast, täiesti olenemata, kes need tekitas. Seejuures eksperdi ütluste kohaselt ei saa pehmete kudede puudumise tõttu öelda, kas kannatanu kõri oli läbi lõigatud. Selles osas on ainult vastuolulised ja mitteusaldusväärsed ütlused. Seega on ainetud kaassüüdistatavate ütlused, et Polištsuk käis veel kaks korda kannatanu kõri läbi lõikamas. See on ilmselge rõõn. 7.3 Väga suur on tõenäosus, et kannatanule õhkrinna põhjustanud noalöök ei ole tekitatud tapeedinoaga, mis sisuliselt on kõlbmatu torke-lõikehaava tekitamiseks. Sellega ei lähe keegi torke-lõikehaava tekitama ja ei ole selge, millise noaga üldse see eluohtlik vigastus tekitati. Selge on siiski see, et see tekitati enne kirvelööke, mitte aga mingi finaaltegevusega ja tapeedinoaga. 7.4 Kohus luges p-s 165 ebausutavaks selle, et Polištšuk kaklejate lahutamiseks vahtkustuti osaliste peale lahti lasi. Paraku Ruskan Polištšuk kinnitab seda algusest peale, Alik Bolšakov kinnitab oma hilisemates ütlustes seda ja kahel korras on jälitustoimingu protokollis sellest jutt. Ka sündmuskoha vaatlusel on haagises massiliselt valget puru, mis ei saagi muu olla. Jälitustoimiku protokollis kinnitas Polištšuk kahel korral (nii OŠle kui RVle), et vahtkustuti avamine toimus asjaosaliste maha rahustamiseks. „Jah raisk! Ma lihtsalt vaatasin, et tal sõitis katus ära. Aga mul pole vaja, et ta tolle maha lööks, …“. Jälitustoimingu protokollist väärib kindlasti järgmine lõik : „Kirveseljaga. Nad peksid teda nii julmalt, see on täitsa lõpp. …Mul ei tõuse isegi eide vastu käsi, et inimest peksta. Seda enam, et ma ei tunne teda.“ 7.5 Ruslan Polištšukil puudus igasugune arvestatav motiiv kannatanu tapmiseks. Tapmise motiivina ei tule ometi kõne alla suvaline motiiv. Ta oli kuriteo toimepanemise kohas esmakordselt ja esmakordselt nägi ka kannatanut. 7.6 Üsna arusaamatu on minu jaoks Ruslan Polištšukile mõistetud karistus. Taparelva käes ei hoidnud, tapmiseks midagi ei teinud, ometi mõisteti 10 aastat vangistust.
3. Apellant Violla Ivanova märgib, et esimesel ülekuulamisel rääkis kõik ära. Tema advokaat Kadi Sitska varjas tõendit kohtu ja prokuröri eest. Tema soovis maakohtu ütlusi anda, kuid advokaat oli millegipärast selle vastu. Kellelegi ei olnud kasulik, et ta hakkaks rääkima. 8.1 Apellant esitab enda seisukoha toimunust, et mõrvapäeval 17.03.2022 Alik Bolšakovi ei olnud treileris (haagiselamus), aga Ruslan Polištšuk oli. Ruslan Polištšuk võttis kodust kirve ning lõi sellega korduvalt Sergei Jevstegnejevit ning Alik Bolšakov oli läheduses. Koos tagasi 8 tulles ei näinud ta Polištšukil kirvest. Bolšakov läks koos kirvega treilerisse, mina läksin talle järele, kuna kartsin, jääda majja koos Polištšukiga. Ma nägin, et Bolšakov tõstab kirvest löögiks ja hakkasin temalt kirvest ära võtma. Niikaua kui toimus rüselus, jah mina sain kaks korda pihta Punapea vasakule põlvele (aga protokollis kirjutatakse, et mina juskui lõin 10 korda). Me läksime tagasi majja. Polištšuk käis tihti treileris, ning mida ta seal tegi, mina ei tea, kuid Punapea karjus. Polištšuk lahkus üksinda vahepeal ning tagasi tulles oli kirves verega koos. Ta survestas Alik Bolšakovi, et too kirve ära põletaks. Bolšakov soovitas kirve pesemist. Lühikese aja pärast läks Polištšuk uuesti treilerisse, võttes kaasa ehitusnoa ning tagasi tulles ütles, et „Punapea“ enam ei ütle midagi, sest ta lõikas kõri läbi ning viskas noa ahju. Polištšuk valetas selle kohta, et nad kolmekesi kaklesid treileris. See ei olnud võimalik, sest Alik Bolšakov oli kogu aeg nähtav. Samuti valutasid Bolšakovil jalad, mistõttu ta ei saanud treilerisse siseneda ja sealt väljuda. Polištšuk väidab, et aitasin tal pesta end pärast tulekustutit, ka see on kõik vale. Hommikul mina, Bolšakov ja Polištšuk sõitsime ära linna. Goša jäi koju, ta tuli linna hiljem. Bolšakov alati röökis, et oma vaenlasi peab hoidma lühikese rihma otsus ning ta oskas ja oskab inimesi juhtida, see on tema jaoks nagu malemäng ning see talle meeldib, kui kõik on tema kontrolli all. Aga, kui midagi oli valesti, ajas see teda tõsiselt vihaseks. Jah, mina aitasin Polištšukil tuua keha välja treilerist, aga edasi ma keeldusin, sellepärast, et mul on probleem selgrooga. Kasvuhoonesse viisid keha Polištšuk ja Goša. Pärast Goša kattis laiba kaltsudega. Asjas on hoopis teine kirves, sest kuriteo vahendiks oli kollase käepidemega kirves (vana tüüpi). Ma väga kahetsen, et kuulasin Bolšakovi ja olin hirmul, ei helistanud politseisse. 8.2 Kinnipidamisel operatiivtöötaja A, kelle perekonnanime ei tea, hirmutas teda karistusega alates kümnest aastast ja rohkem. Operatiivtöötaja A ja Bolšakovi vahel olid mingid probleemid ning ta otsustas panna Bolšakovi kinni, sh ka teda. Ta ei ole kedagi tapnud ning operatiivtöötaja A kirjutas ütlused nii nagu oli kasulik ainult temale ja Kadi Sitskale. Kui lugupeetud prokurör luges ette ütlused, siis selgus, et osa tema ütlustest on täitsa võõrad. Esimesi ütlusi ei olnud kohtus üldse etteloetud. Ütlused avaldati osas, mis olid kasulikud Kadi Mägile ja Ale. Ta arvas, et Kadi Sitska aitab apellatsiooni kirjutamisel, kuid tuli välja, et ta üldse ei olegi advokaat. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
4. Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsjad ja süüdistatavad apellatsioonides toodu juurde. Kaitsjad toetasid süüdistatavate apellatsioone ja süüdistatavad toetasid kaitsjate apellatsioone. 9.1 Kaitsja Ahto Sirendi esitas kirjalikud seisukohad ja kokkuvõtlikult märkis, et Ruslan Polištšuk tuleb

§ 113

lg 1 järgi õigeks mõista ja kvalifitseerida tema tegu

§ 306lg 1 järgi.

Karistuse mõistmisel palun arvestada asjaoluga, et sellisesse olukorda sattus ta juhuslikult ja oma tahtest sõltumatult ning kahetseb siiralt oma tegu. 9.2 Prokurör ei toetanud kaitsjate ja süüdistatavate apellatsioone ja taotles jätta apellatsioonid rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 9 10.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova ja nende kaitsjad Leelo Viil ja Ahto Sirendi maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist neile inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldusega, et maakohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et süüdistatavad ja kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate ütlused usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 10.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 10.3 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (kohtu I kd, tl 167 pöördel-187 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova õigeksmõistmiseks neile inkrimineeritud kuriteos. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
3. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii süüdistatava kui ka tunnistaja ütlus. Maakohus on tuginenud süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o nii süüdistatavate endi ütlustele ning 10 tunnistajate ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad süüdistatavate ja tunnistajate antud ütlusi. 11.1 Apellant Leelo Viil asub seisukohale, et tunnistaja C ei ole usaldusväärne tõendiallikas ja tema ütluste sisu põhjal on ilmselge, et tegemist on rohkesti alkoholi tarvitanud isikuga, kellel on raske mõistlikke ja arusaadavaid vastuseid anda. Kolleegium sellise apellandi seisukohaga ei nõustu ja asub seisukohale, et C sõltuvus alkoholist, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust aset leidnud sündmuste osas ning see ei muuda tema ütluste sisu ebausaldusväärseks. Apellandi enda poolt viidatud tunnistaja C ütlustest ei tulene sellist fakti, et ta ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, st kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad tõendid, et C ei mäletaks toimunud sündmust terviklikult ning ei oleks olnud adekvaatne ja kontaktne. Märkimist väärib seegi, et 20.03.2023 kohtuistungil C kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisele keegi kaitsjatest vastu ei vaielnud (vt kohtu I kd tl 19 pöördel). Ütluste avaldamise ajal ei märkinud üksi kaitsja, et tegemist oleks lubamatu või ebausaldusväärse tõendiga. 11.2 Ekslik on apellandi Leelo Viili arusaam, nagu tuleks tunnistaja C ütlused alkoholi tarvitamise tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes on tarvitanud alkoholi või kellel on sõltusprobleemid alkoholist ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Seejuures muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks. Kummastav on seegi, et kuigi süüdistataval Alik Bolšakovil on samuti sõltusprobleemid alkoholist ja ta oli kuriteo sündmuse ajal tarvitanud alkoholi, on apellant veendunud, et süüdistatava ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi saab tõendina arvestada. Seega sellised kaitsja põhjendused tunnistaja C ütluste ebausaldusväärsusest jäävad tagajärjetuks. 11.3 Kolleegium märgib sedagi, et nõustub maakohtuga C kohtueelsel uurimisel antud ütluste usaldusväärsusega, kuigi esinevad erinevused esimese ja teise ülekuulamise vahel (kohtu I kd tl 174-174 pöördel). Esmakordsel kahtlustatavana ülekuulamisel andis C esitatud kahtlustuste kohta sisulisi ütlusi ning hiljem ülekuulamise käigus otsustas kahtlustatav rääkida tõtt, mis täpselt toimus. Seejuures põhjendas kahtlustatav C usutavalt, miks ta algselt tõtt ei rääkinud (prokuratuuri tõendid II kd, tl 113-114). Teisel ülekuulamisel on kahtlustatav C soovinud eelnevaid ütlusi veel täiendada (prokuratuuri tõendid II kd, tl 125-127). Seega ei saa asuda seisukohale, et C oleks järjepidevalt valetanud või oma ütlusi muutnud. See, et ülekuulatav ei avalda koheselt esmakordsel ülekuulamisel kõiki temale teadaolevaid asjaolusid, vaid teeb seda ülekuulamise käigus ega tunnista end süüdi või täiendab hiljem ütlusi, ei tee tema ütlusi ebausaldusväärseks. 11.4 Apellant Leelo Viil asub seisukohale, et Alik Bolšakovi süüdimõistmine valdavas ulatuses ainult tunnistaja C ütluste alusel, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda, on lubamatu. Kolleegium asub seisukohale, et arvestades tunnistaja C kohtueelsel uurimisel avaldatud ütluste (sh on maakohus arvestanud ütlusi osaliselt, vt kohtu I kd tl 174 pöördel) kinnitavate tõendite kaalu ja paljusust, puudub alus väita, nagu rajaneks süüdistatavate süüditunnistamine KrMS § 15 lg 3 mõttes "üksnes" või "valdavas ulatuses" tunnistaja C kohtueelses menetluses antud ütlustel. Kolleegiumil tuleb küll tõdeda, et mitmed C ütlusi kinnitavad tõendid on 11 kaudsed, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt ( vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-910, RKKKm 3-1-1-15-12, p 14) märkinud, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Samas ei kinnita C ütlusi vaid üks kaudne tõend, vaid ütlusi kinnitab kaudsete tõendite paljusus. 11.5 Antud juhul on maakohus süüdistatavate süü tõendamiseks tuginenud peale tunnistaja C ütluste ka teiste tunnistajate ütlustele, mis kinnitavad tunnistaja C ütlusi, sh on maakohus arvestanud osaliselt süüdistatavate endi ütlusi. Seejuures kinnitavad tunnistaja C ütlusi jälitustoimingu protokollis fikseeritud kõned, ekspertiisiaktid ning muud kriminaalasjas kogutud tõendid. Vähetähtis ei ole seegi, et kui C ütlused kõrvale jätta võimaldavad ka muud tõendid (nt süüdistatavate osalised ütlused, ekspertiisi aktid, jälitustoimingu protokollid jms) järeldada, millistel asjaoludel kannatanu tapmine toime pandi. Seega ka olemasolevad tõendid oleks olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks piisavad ning maakohus ei rikkunud tunnistaja C kohtueelsel uurimisel antud ütlustele tuginedes KrMS § 15 lg 3 nõudeid.
4. Vastuseks apellantide apellatsioonide etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud kogu mahus süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatavate ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
7. septembri
8. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova ütlusi osaliselt usaldusväärseks ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate ütlused ja muud kaudsed tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatavate Alik Bolšakovi (kohtu I kd tl 176-177 pöördel), Ruslan Polištšuki (kohtu I kd tl 181 pöördel-184 pöördel) ja Violla Ivanova (kohtu I kd tl 179 pöördel-180 pöördel) poolt antud erinevatest ütlustest. 12.1 Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellantide etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova ütlusi kogu mahus ja esitatud versiooni. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova erinevaid versioone. Süüdistatavate ütlusi on maakohus hinnanud KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning järginud Riigikohtu seisukohti ütluste hindamisel. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova ütlusi ja kaitsjate esitatud versiooni tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatavate ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole. 12.2 Maakohus on üheselt näidanud ära tõendid, millega on lugenud tõsikindlalt tõendatuks, kes ja millised vigastused süüdistatavatest tekitas Xle. Maakohus on seda ammendavalt analüüsinud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikus sellel küsimusel pikemalt peatuda, sest nõustub täielikult maakohtu toodud argumentidega. Apellandid ei ole apellatsioonides viidanud ühelegi tõendile (v.a süüdistatavate endi versioon, millele maakohus on ammendavalt vastanud), mis maakohtu argumente ja järeldust kummutaks. 12 12.3 Ka apellandi Leelo Viili poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-89-12, p 14 on märgitud, et kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Apellant Leelo Viil jätab tähelepanuta selle, et maakohus ongi üksikasjalikult viidanud kaudsetele tõenditele, millega Alik Bolšakovi ütlused n-ö riimuvad, seega nende kordamine apellatsioonis ei olnud vajalik, sest selles osas ongi maakohus lugenud süüdistatava ütlused usaldusväärseks ja kasutanud neid tõendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. 12.4 Midagi arusaamatut ei ole selles, miks luges kohus tõendatuks, et süüdistatav Alik Bolšakov lõi kirvega kannatanut pähe täie jõuga. Kaitsja Leelo Viil jätab tähelepanuta, et maakohus ei lugenud süüdistatava ütluseid kirve kasutamise viisi kohta usaldusväärseks, sest süüdistatav püüdis oma teopanust vähendada ning ennast õigustada. Seejuures olid selles osas süüdistatava ütlused vastuolulised ning maakohus on need vastuolud ka välja toonud (kohtu I kd tl 176-176 pöördel). Kaitsja viitab vaid osaliselt maakohtu põhistustele, kuid jätab viitamata nendele tõenditele, mis maakohtu järeldusi kinnitavad. Seega ei ole võimalik jaatada kaitsja seisukohta, et maakohtu põhistustest ei nähtu, miks luges kohus tõendatuks, et süüdistatav Alik Bolšakov lõi kirvega kannatanut pähe täie jõuga.
9. Apellant Alik Bolšakov leiab üheselt, et Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova valetavad, sest nende ütlused erinevad. Asjaolu, et süüdistatavate Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova ütlused ei ühti, ei tähenda alati seda, et isikud valetavad. Nii viitab süüdistatav Alik Bolšakov kaassüüdistatavate ütlustele osas, milles väidetavalt vastuolud, kuid jätab tähelepanuta need kaassüüdistatavate ütlused, milles vastuolud puuduvad. Selge on ka see, et mõlemad kaassüüdistatavad on oma teopanust vähendanud või jätnud selle kohta ütlused andmata, mistõttu võib sellest ekslikult teha järelduse, et justkui oleks ütlused omavahel vastuolus. Kannatanu X löömist rusikatega süüdistatava Alik Bolšakovi poolt kinnitavad mõlemad kaassüüdistatavad. Kirvega ohvri löömist vastu jalgu ei eita ka apellant ise (kuigi pisendab oma teopanust) ning seda kinnitab ka kaassüüdistatav Ruslan Polištšuk. Seejuures jätab apellant Alik Bolšakov tähelepanuta, et peale kaassüüdistatava Violla Ivanova ütluste, et kirvega lõi kannatanut Alik Bolšakov, kinnitab seda ka C KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel avaldatud ütlused. Lisaks kinnitavad neid ütlusi omakorda DNA ekspertiisiaktis 22EGEO0456 toodud eksperdiarvamus p 1.4 ja 1.5, ütluste ja olustikuga seostamise protokoll ning jälitustoimingu protokoll. Seda, et apellant kasutas kannatanu löömiseks kirveselga on ümberlükatud surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktis märgitud eksperdiarvamusega ja eksperdi kohtus antud ütlustega, mis tõendavad üheselt, et raiehaavad tekitati kirveteraga. Seega saab maakohtuga nõustuda, et süüdistatav Alik Bolšakov on püüdnud oma teopanust vähendada. 13.1 Apellandi Alik Bolšakovi apellatsioonis kirjeldatud arvamus toimunust ei ole tõendiks ning tegemist on oletusega, kuid kohus ei saa rajada otsust oletustele, vaid lähtub esitatud tõendite kogumist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel, kuid ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (vt RKKKo nr 3-1-1-35-06, p 7.5). Apellandi Alik Bolšakovi versioon 13 (arvamus) kuidas võisid tekkida kannatanule vigastused ei ole samuti kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis ning käsiloleval juhul on nii toimitud. 13.2 Apellandi Alik Bolšakovi seisukoht, et Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova muutsid ütlusi peale ekspertiisi vastuse saamist ning uurija külastamist 21.06.2022, on meelevaldne. Apellant Alik Bolšakov jätab tähelepanuta, et nokamütsi ja jalatseid on vaadeldud alles 28.06.2022 ja 15.08.2022 (prokuratuuri tõendid I kd, tl 222-237, 238-258) ning DNA ekspertiisiaktid valmisid 12.07.2022, 30.08.2022 ja 5.09.2022 (prokuratuuri tõendid II kd, tl 8-34, 35-41, 42-53), kuid Violla Ivanova on üle kuulatud juba 21.04.2022, seega selline apellandi seisukoht jääb tagajärjetuks. Ka ei ole apellant Alik Bolšakov esitanud mingeid tõendeid, et menetleja oleks külastanud kahtlustatavaid kinnipidamiskohas. Isegi kui jaatada, et menetleja on käinud kaaskahtlustatavate juures kinnipidamiskohas, ei anna see alust jaatada, et tõendeid on kogutud ebaseaduslikult või oleks rikutud ausa kohtupidamise põhimõtteid. Puuduvad tõendid, et väidetava külastuse käigus on isikuid ülekuulatud kahtlustatavatena.
10. Apellant Violla Ivanova märgib, et tema soovis maakohtus ütlusi anda, kuid advokaat oli millegipärast selle vastu. Lisaks märgib apellant, et operatiivtöötaja A kirjutas ütlused nii nagu oli kasulik ainult temale ja tema advokaadile Kadile. Kolleegium tutvudes 27.03.2023 ja 28.03.2023 kohtuistungi protokollidega (kohtu I kd tl 33, 45 pöördel), saab teha ühese järelduse, et süüdistataval Violla Ivanoval on olnud võimalus anda ütlusi, sh on tal olnud võimalus ütluste andmisest keelduda. Seega on ainetu süüdistatava Violla Ivanova väide, et teda oleks justkui survestatud kaitsja poolt mitte ütlusi anda. Ka on kaitsja kohtuistungil üheselt märkinud, et on küll soovitanud kliendile jääda varasemate ütluste juurde, kuid lõpliku otsuse teeb kaitsealune. Süüdistatav Violla Ivanova on isiklikult kohtule kinnitanud, et see on tema vaba tahe, et ta ei soovi ütlusi anda, olles eelnevalt pidanud nõu kaitsjaga. Seega on tegelikkuses süüdistatav kinnitanud, et tegemist ei olnud kaitsja poolse survestamisega keelduda ütluste andmisest, vaid see oli vaba tahe, mistõttu oli maakohtu istungil tagatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtted. 14.1 Süüdistatav Violla Ivanova on avaldanud soovi ütlusi mitte anda, mistõttu on süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustel iseseisev tõenduslik tähendus. Seejuures ei ole süüdistatav kohtuistungil avaldanud, et prokuröri poolt avaldatud tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei ole need, mis ta kohtueelsel uurimisel andis või oleks mingid ütlused puudu. Seega on sellised süüdistatava väited ainetud. Märkimist väärib seegi, et riigi õigusabi korras on määratud süüdistatavale Violla Ivanovale kaitsja, kes on advokatuuri liige, siis on ainetu ka süüdistatava väide, et kaitsja näol ei ole tegemist advokaadiga. Kokkuvõtvalt pole käsilolevas asjas kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud KrMS § 339 lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes. 14.2 Apellant Violla Ivanova ei ole esimeses esitatud apellatsioonis sisuliselt vaidlustanud maakohtu otsust, vaid on asunud toetama Alik Bolšakovi apellatsioonis esitatud väiteid ning teises esitatud apellatsioonis on korranud enda esitatud versiooni toimunust. Kolleegium asub seisukohale, et kaassüüdistatav Violla Ivanova on asunud õigustama Alik Bolšakovi ning toetama esitatud versiooni, kuid sellistel apellatsioonis esitatud väidetel puudub tõendi väärtus. Ka enda versiooni kordamine apellatsioonis ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist, sest mingeid uusi argumente ei ole esitatud ning maakohus on süüdistatava ütlustele ja esitatud kaitseversioonile juba põhjaliku hinnangu andnud. 14 14.3 Süüdistatava Violla Ivanova apellatsioonis esitatud väide, et asjas on hoopis teine kirves, sest kuriteo vahendiks oli kollase käepidemega kirves (vana tüüpi), ei lükka ümber maakohtu järeldusi kuriteo toimepanemise viisi ja vahendi osas. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtus konkreetse kirve osas vaidlust ei tõusetunud. 21.04.2022 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et sündmuskohalt leiti kaks kirvest. Kirvelt (pakend 15), mis on suurem, puidust käsivarrega on võetud puuteproovid ning testimisel indikaatorlahusega andis proov positiivse reaktsiooni verele. Teiselt kirvelt, mis on väiksem kollast värvi varrega ja musta värvi käepidemega (pakend 16) on võetud puuteproovid ning testimisel indikaatorlahusega ei andnud proov verele omast positiivset reaktsiooni (prokuratuuri tõendid I kd, tl 18). Ekspertiisiaktis nr 22E-GE0456 märgitud eksperdiarvamusest tuleneb üheselt, et sündmuskohal olnud kirvelt (pakend 15), mis andis ka positiivse reaktsiooni verele, leiti tapetud X ja süüdistatavate Violla Ivanova ja Alik Bolšakovi DNA-d (prokuratuuri tõendid II kd, tl 21-22). Ka teiselt leitud kirvelt (pakend 16), mis ei andnud positiivset reaktsiooni verele ei saa välistada süüdistatavate Violla Ivanova ja Alik Bolšakovi DNA-d, kuid ei leitud tapetud X DNA-d. Ekspertiisiaktis nr 22E-TR0009 märgitud eksperdiarvamusest tuleneb, et ekspertiisiks esitatud põranda tükil tuvastatud vigastused võivad olla jäetud (D) pakendis 15 esitatud kirvega (vt lisa 1 foto 6) ning ekspertiisiks esitatud põranda tükil tuvastatud vigastused ei ole jäetud (F) pakendis 16 ekspertiisiks esitatud kirvega (vt lisa 1 foto 7) (vt prokuratuuri tõendid II kd, tl 58, 61). Seejuures ka süüdistatav Alik Bolšakov on andnud ristküsitlusel ütlusi, et puid lõhuti puuvarrega kirvega, mitte kollase varrega kirvega, sest selle tõi ta sündmuskohale kaks nädalat hiljem pärast toimunud sündmust. Kollase varrega kirves kuulus küll Xle ja oli vanasti selles majas, kuid päeval, mil Xga midagi juhtus, kollase varrega kirvest ei olnud (kohtu I kd tl 38 pöördel). Sisuliselt kinnitab seda ka süüdistatav Ruslan Polištšuk ütluste ja olustiku seostamise protokollis (prokuratuuri tõendid IV, tl 241). Selles osas haakuvad süüdistatavate Alik Bolšakovi ja Ruslan Polištšuki ütlused ka ekspertiisiaktides toodud eksperdiarvamustega. Violla Ivanova kirjeldus kirveste osas ütluste ja olustiku seostamise protokollis, ei ühti sellega, millised kirved sündmuskohalt leiti. Nii kirjeldab Violla Ivanova, et mõlemad kirved olid kollased, kuid sündmuskohalt leitud kirvestest oli ainult üks kollase varrega (prokuratuuri tõendid IV, tl 134, kd I, tl 18). Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukohale, et selline Violla Ivanova väide on otsitud ja jääb tagajärjetuks.
11. Apellant Ruslan Polištšuk märgib, et advokaat kinnitas talle, et tõendeid tema süüstamiseks ei ole ja seetõttu kuulas advokaadi soovitust ütlusi mitte anda ja jääda oma kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. Alik Bolšakov ja Violla Ivanova süüstavad teda, kuid tema ei saa enda kaitseks midagi öelda, sest keeldus kohtus ütluste andmisest. Kolleegiumil tuleb märkida, et asjaolu, et Ruslan Polištšuk ei soovinud kohtuistungil ütlusi anda ja jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde, ei tähenda seda, et puudub tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes ehk süüdistatava ütlus. Süüdistatava Ruslan Polištšuki poolt kohtueelses menetluses antud ütlustel on iseseisev tõenduslik tähendus ning neid ütlusi on maakohus osaliselt pidanud usaldusväärseks. Kolleegium tutvudes 27.03.2023 ja 30.03.2023 kohtuistungi protokollidega (kohtu I kd tl 33, 47), saab teha ühese järelduse, et süüdistatav Ruslan Polištšukil oli võimalus anda ütlusi, sh on tal olnud võimalus ütluste andmisest keelduda. Asjaolu, et maakohtus valiti selline kaitsetaktika, ei tähenda seda, et maakohtu istungil ei olnud tagatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtted. Süüdistatava soov vaidlustada ütluste andmisest keeldumist maakohtu istungi järgselt ja enda õiguste kasutamata jätmine maakohtus ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning selliseid süüdistatava Ruslan Polištšuki esitatud argumente peab kolleegium otsituks. 15
12. Apellandi Ahto Sirendi seisukohaga, et maakohus jättis tähelepanuta X surma põhjuse, ei saa kolleegium nõustuda. Maakohus on üheselt viidanud eksperdiarvamusele, mille kohaselt on kannatanu surma põhjuseks aju-kolju trauma peaajupõrutuse, parempoolse kõvakelmealuse verevalumi, ämblikuvõrkkestaaluste verevalumite ning aju ja näokolju murdudega ja raiehaavadega (vähemalt 7) ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, mille tüsistusena tekkis peaajuturse (kohtu I kd tl 168). 16.1 Ainetu on ka apellandi Ahto Sirendi seisukoht, et Ruslan Politštšukki ei seosta surmariista- kirvega mitte ükski tõend, sest maakohus ei olegi tuvastanud, et süüdistatav Ruslan Polištšuk oleks kasutanud kannatanu suhtes vägivalda kirvega. Maakohus luges üheselt tõendatuks, et Ruslan Polištšuk lõi kannatanut käte ja noaga (kohtu I kd tl 180 pöördel-184 pöördel). Seega puudus igasugune vajadus sellist argumenti apellatsioonis esitada, sh Violla Ivanova apellatsioonis väidetule viidata. Miks saab tagajärje omistada Ruslan Polištšukile, sellele annab kolleegium vastuse otsuse p 20.
13. 16.2 Maakohus on üheselt tuvastanud ka süüdistatava Ruslan Polištšuki motiivi kannatanu suhtes vägivalla tarvitamiseks ja selleks on elektri osas nõudmiste esitamine. Maakohus on üheselt viidanud ütluste ja olustikuga seostamise protokollile, millest nähtub üheselt, et Ruslan Polištšukile meenus ka tema enda poolne elektri osas nõudmiste esitamine Xle (kohtu I kd tl 181 pöördel). Kaitsja jätab seega tähelepanuta, et tegelikkuses Ruslan Polištšuk tunnistas, et ta ei vaadanud niisama kõrvalt, vaid hakkas ise ka nõudma elektri sisse lülitamist, kuid ohver sellest keeldus. See, et süüdistatav Ruslan Polištšuk ei tundnud varasemalt kannatanut ja igasugune vihavaen puudub ei väära tapmistahtluse olemasolu. Sellise seisukohaga nõustudes saaks tapmistahtluse olemasolu jaatada vaid isikute puhul, kelle suhted ei ole head, kus valitseb vihavaen ja kes on omavahel tuttavad. Tapmistahtlus võib tekkida ka spontaanselt sündmuskohal olles ning lühikese aja jooksul ja ka isiku vastu keda nähakse esmakordselt. 16.3 Kolleegium viitas juba eelnevalt, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Apellandi Ahto Sirendi versioon (arvamus), et kannatanule õhkrinna põhjustanud noalöök ei ole tekitatud tapeedinoaga, ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, sest tegemist on mitteõiguslike eriteadmistega. Kaitsja jätab tähelepanuta, et ekspert on maakohtus üheselt selgitanud, et eluohtlik torke-lõikehaav, mille haava kanali suund on eest taha alanevalt ning sellise vigastuse tekitamisel ei saa välistada ehitusnoa kasutamist (kohtu I kd tl 32 pöördel). Seega kaitsja arvamus, et tapeedinoaga ei lähe keegi torke-lõikehaava tekitama on ainetu. 16.4 Ekslik on apellandi Ahto Sirendi seisukoht, et maakohus luges ebausutavaks selle, et kaklejate lahutamiseks kasutati vahtkustutit. Maakohus ei lugenud ebausaldusväärseks mitte vahtkustuti/tulekustuti kasutamist, vaid luges ebausutavaks Ruslan Polištšuki versiooni kaklejate lahutamisest. Seda, et Ruslan Polištšuk väitis jälitustoimingu protokolli kohaselt vestluses, et kastis sündmuskohal teisi tulekustutiga, et nad maha rahuneks, on viidanud ka maakohus (kohtu I kd tl 184). Seejuures ei kinnita Alik Bolšakov Ruslan Polištšuki versiooni, et tulekustutit kasutati kakluse lahutamiseks. Maakohtus ristküsitlusel andis Alik Bolšakov ütlusi, et ta ei tea mis põhjusel lasi Ruslan tulekustutid, võib olla kogemata (kohtu I kd tl 39 pöördel-40). Seega ei kinnita kaassüüdistatav Alik Bolšakov sellist versiooni ning kaitsja poolt märgitu ei lükka ümber maakohtu järeldust.
14. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil märkida, et apellantide kaitseversioonid, mida maakohus on juba tegelikkuses hinnanud ning mis on osaliselt vastuolus kriminaalasjas sisalduva 16 tõendikogumiga, ei lükka ümber maakohtu põhistatud järeldust, et süüdistatavad panid toime tapmise just süüdistuses kirjeldatud viisil.
15. Ruslan Polištšuk tõlgendab jälitusprotokollis toodud vestlust erinevalt prokuratuurist, vastavalt oma versioonile. Seejuures põhinevad süüdistatava selgitused tema enda arvamusel ja järeldusel, kuid konkreetseid tõendeid selle kinnitamiseks esitatud ei ole, siis ei saa pelgalt vestluse sisu tõlgendusega (arvamusega) apellant märkida, et vestlus kinnitab just tema versiooni. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, ei piisa üldisest hinnangust, et just prokuratuuri tõlgendus, millega maakohus nõustus, pole usutav. Maakohtu järeldust ja jälitusprotokollides märgitud vestluse sisu tõlgendusi ei ole apellant muude usaldusväärsete tõenditega kummutanud. Seejuures tuleb vestlusest välja üheselt, et süüdistatav pakub välja usutava versiooni, kuidas põhjendada jalatsitel leiduvat veremäärdumist, mitte ei oletanud ega mõtisklenud, kust veri jalatsitele sattus ning loodab, et peale pesu mingeid jälgi ei leita (vt prokuratuuri tõendid II, tl 170-171, 184-185).
16. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt kindlaks tehtud, et süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova põhjustasid kannatanule tahtlikult tervisekahjustusi, mille tagajärjeks oli kannatanu surm. Kohtupraktika kohaselt sõltub kuriteo kvalifikatsioon eelkõige subjektiivsest küljest ning selle on maakohus tuvastanud veatult. Süüdistatavate Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova süüdi tunnistamiseks

§ 113

lg 1 järgi tuleb tuvastada, et süüdistatavad põhjustasid kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, st soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 19 ja nr 3-1-1-50-13, p 13.4). 19.1 Arvestades Xle kirve ja noaga tekitatud arvukaid vigastusi nii peas, kehal ja jäsemetel, sh 7 raiehaava pea piirkonnas, 3 pindmist raiehaava ülejäsemetel, 4 torke-lõikehaava, kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et üheselt on tuvastamist leidnud, et süüdistatavad lõid kannatanut korduvalt pea- ja kehapiirkonda ja nägid, et vigastused tekitasid verejooksu ning kuulsid, et kannatanu korises. 19.2 Kolleegiumil puuduvad igasugused alused asuda seisukohale, et süüdistatavad ei kujutanud ette endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel põhjuslikku seost nende teo ja saabuva tagajärje vahel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu löömine peapiirkonda (peapiirkond on elutähtis organ) ja kehapiirkonda (rindkerre, mis ka elutähtis piirkond) tugevajõuliselt ja korduvalt, sh kasutades kirvest ja nuga ning tekitades verejooksu ja kuuldava korina, on ilmselgelt väliselt ohtlik tegu ning sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav ka alkoholi tarbinud isikule. Süüdistatavate vägivallategusid kannatanu suhtes saab pidada sedavõrd tugevaks, et see näitab tapmistahtluse olemasolu. Vähetähtis ei ole seegi, et tegemist oli äärmusliku ja järjepideva ründega, mis annab samuti alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Süüdistatavate poolt rakendatud vägivald kannatanu suhtes oli sedavõrd intensiivne, et seda tuleb vältimatult käsitada elu ohustava teona

§ 113lg 1 mõttes.

17 19.3 Kohtupraktika kohaselt saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist

§ 16lg 4 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-15, p 9, 3-1-1-102-16, p 17).

Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kannatanu surma saabumise osas tegutsesid süüdistatavad vähemalt kaudse tahtlusega ning seda saab tõsikindlalt väita välise teopildi alusel. 19.4 Kohtupraktika kohaselt juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Arvestades süüdistatavate teo objektiivset avaldumist (kannatanut rünnati lisaks kätele ka noaga ja kirvega), saab käsiloleval juhul juba välise teopildi alusel selliseid tõsikindlaid järeldusi teha, mistõttu puudub vajadus kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. Tegemist ei olnud mõne üksiku käe- või jalalöögiga pea- ja kehapiirkonda, millisel juhul välise teopildi alusel ei saaks teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta ja tuleks eriti hoolikalt kontrollida sisemise teopildi asjaolusid. 19.5 Kolleegium rõhutab, et ajalist aspekti silmas pidades tuleb tahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Tapmine eeldab toimepanija ettekujutust sellest, et tegu, mis ta kannatanu suhtes toime paneb, toob üldjuhul kaasa inimese surma. Arvestades süüdistatavate käitumist on tavalise elukogemusega isikule ilmselgelt teada, et sellisel moel teise isiku keha korduv intensiivne ja ulatuslik peksmine, sh kirve ja noa kasutamine vigastuste tekitamiseks toob kaasa isiku surma. Süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova lüües kannatanut kordamööda intensiivselt ja ulatuslikult ning jõuliselt elutähtsate organite piirkonda, mille tagajärjel tekkisid kannatanule erinevad hulgivigastused, verejooks ning kuuldav korin, ei kontrollinud süüdistatavad mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönsid süüdistatavad peksmise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. 19.6 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest

§ 18lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06, p 10).

Kolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistatavate käitumisest ei nähtu midagi sellist, mille põhjal võib asuda seisukohale, et süüdistatavad lootsid tagajärje kujunemist vältida. Praegusel juhul ei saanud süüdistatavad tõsimeelselt loota, et keegi juhuslikest isikutest võib osutada kannatanule abi. Seega tuleb taas kolleegiumil märkida, et kannatanu surma saabumise osas tegutsesid süüdistatavad kaudse tahtlusega ning nende käitumises on tuvastatud kaudse tahtluse voluntatiivne element. 20. Maakohus on otsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust kvalifitseerida kuritegu grupi poolt toimepanduks, sest süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult (kohtu I kd tl 184 pöördel-186) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Nii on maakohus tuvastanud, et kannatanu n-ö karistamine oli pandud toime Alik Bolšakovi ja Ruslan Polištšuki teoplaani alusel ning sellise plaaniga liitus mõne hetke pärast ka Violla Ivanova. 18 Kolleegium nõustub, et antud juhul on süütegu süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Füüsilise vägivalla kasvades intensiivseks, sh kasutades vägivalla toimepanemiseks kirvest ja nuga toimus teovalitsemine kõigi sündmuskohal viibinud süüdistatavate ühise ja vaikides kooskõlastatud käitumisega ning konkludentsete tegudega. See, et algselt puudus kokkulepe kasutada vägivalla tarvitamisel kirvest ja nuga, ei välista tapmise toimepanemist grupis, sest selline kokkulepe sündis peksmise käigus spontaanselt süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova konkludentsete tegudega. Seega nõustusid kõik süüdistatavad süüteo teatud viisil toime panemisega. 20.1 Seda, et teovalitsemine toimus kõigi sündmuskohal viibinud süüdistatavate ühise ja vaikides kooskõlastatud käitumisega ning konkludentsete tegudega, ei väära ka kaitsja Ahto Sirendi apellatsioonis toodu, et Ruslan Polištšuk kirvest ei kasutanud, kuid eksperdiarvamuse kohaselt on kannatanu X surma põhjus aju-kolju trauma peaajupõrutuse, parempoolse kõvakelmealuse verevalumi, ämblikuvõrkkestaaluste verevalumite ning aju ja näokolju murdudega ja raiehaavadega (vähemalt 7) ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et eksperdiarvamuse kohaselt on surma põhjuseks olnud mitmed eluohtlikud tervisekahjustused, sh rinnaõõnde ulatuv torkelõikehaav vasakul rangluu piirkonnas koos vasakpoolse õhkrinnaga. 20.2 Kaitsja Ahto Sirendi jätab tähelepanuta ka selle, et ekspert ei kinnita, et kannatanu kõri ei olnud läbilõigatud, sest pehmete kudede ulatuslik puudumine ei võimalda täpselt öelda, kas tegemist oli lõike vigastusega. Tegemist on pelgalt kaitsja oletusega, et kannatanu kõri ei olnud läbilõigatud ning kuna sellise kaitseversiooni osas ei ole mingeid muid tõendeid esitatud, ei saa ka apellant ise tõsikindlalt sellele väitele toetuda. 20.3 Asjaolu, et süüdistatav Violla Ivanova ei peksnud kannatanut ja ei kasutanud kirvest nii intensiivselt nagu seda tegi süüdistatav Alik Bolšakov ja nuga üldse ei kasutanud nagu seda tegi Ruslan Polištšuk, ei tähenda seda, et Violla Ivanova käitumist ei saaks hinnata kaastäideviimisena. Apellandid jätavad tähelepanuta asjaolu, et see, kas isikud ehk süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova lõid grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral pea- või kehapiirkonda, sh noa või kirvega, ei oma kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik vägivalla tarvitajad. Seega ei oma tähtsust kaitsja Ahto Sirendi poolt märgitu, et eluohtlik tervisekahjustus rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav on tõenäoliselt tekitatud kannatanule enne raiehaavu, sest kõik süüdistatavad tekitasid kannatanule erinevaid eluohtlikke tervisekahjustusi. See, et surma otsene põhjus on aju-kolju trauma ei välista Ruslan Polištšuki süüd, sest nagu märgitud kaastäideviijatena vastutavad kõik vägivalla tarvitajad. Kohtupraktik kohaselt on iga vägivalla tarvitaja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel tähtsus karistuse mõistmisel (vt RKKKo nr 3-1-1-43-06, p 9). Süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova olid võrdväärsed partnerid otsustamaks, kas ja kuidas ning millal süütegu toime panna. 20.4 Kolleegium saab kogutud tõendite pinnalt väita, et süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova olid süüks arvatud teo, s.o kannatanu peksmise, sh kirvega ja noaga löömise ajal niisuguses kontaktis, mis ei saanud olla juhuslik. Siinkohal ei ole kaastäideviimise korral nõutav, et isikute panus või roll oleks võrdne. Süüdistatavate kontakt oli selline, mis viitab nende poolsele konkludentselt kooskõlastatud tegevusele. Puuduvad tõendid, et kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine süüdistatavate poolt oleks ajendatud erinevatest põhjustest ja nad oleksid tegutsenud üksteisest sõltumatult ehk eraldi. 19 Süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova seotus teo toimepanemisega ei olnud abstraktne. Seejuures puuduvad igasugused tõendid, et süüdistatavad nähes kaassüüdistatavate poolt vägivalla tarvitamist erinevate vahenditega (rusikad, kirves, nuga) erinevatesse kehapiirkondadesse, oleks püüdnud või proovinud tagajärje saabumist suuremal või vähemal määral ära hoida, teisi manitseda, sekkuda jne. 20.5 Maakohtuga saab nõustuda, et kõigil süüdistatavatel oli võimalus sekkuda teise tegevusse ning takistada vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes, sh keelduda tapmises osalemast ning abi kutsuda. Seega kiitsid kõik süüdistatavad sellise vägivalla tarvitamise kannatanu suhtes, millega põhjustati kannatanu surm vaikides heaks. Tähelepanuväärne on ka see, et puuduvad tõendid, et enne kellegi liitumist sündmusesse oleks põhjustatud juba kannatanu elule ohtlik tervisekahjustus või oleks juba surm saabunud. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 113

lg 1 järgi ning kuna kolleegium nõustus maakohtuga ja tuvastas nii teo kui tagajärje suhtes tahtluse, siis ei ole võimalik süüdistatava Alik Bolšakovi teo kvalifitseerimine

§ 121

järgi ja Ruslan Polištšuki teo kvalifitseerimine

§ 306lg 1 järgi.

1. Apellandid nõuavad ringkonnakohtult esitada tõenditele ja süüküsimuse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid, mis tooks kaasa tegelikkuses kriminaalmenetlusõiguse rikkumise ringkonnakohtu poolt (vt nt RKKKo nr 1-20-1301, p 12). Kohtupraktika kohaselt ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (RKKKo nr 1-20-1301, p 20). Kolleegium asub seisukohale, et eelpool alalüüsitud tõendid kogumis lubavad üheselt väita, et kriminaalmenetluse esemeks olev sündmus leidis aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist. 21.1 Apellantide apellatsioone läbiv väide, et kannatanu võis tappa keegi neist, kuid mitte tema ise ning kes täpselt kannatanu tappis pole võimaik tuvastada, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo nr 3-1-177-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus 20 puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatavate kaitseversioonid ei ole tõendamist leidnud ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isikute süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
2. Apellandid Leelo Viil ja Ahto Sirendi on vaidlustanud ka mõistetud karistust, mistõttu võtab kolleegium seisukoha ka mõistetud karistuse osas. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavatele mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo

§ 113

lg 1 ümberkvalifitseerimisega, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuse muutmiseks. 22.1 Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks.

§ 113

näeb ette karistusena kuue- kuni viieteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Alik Bolšakovile ja Ruslan Polištšukile mõistnud

§ 113lg 1 järgi vangistuse 10 aastat, seega sisuliselt sanktsiooni keskmises määras.

Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 22.2 Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmise määra. Seejärel on maakohus põhjalikult analüüsinud süüdistatavate Alik Bolšakovi ja Ruslan Polištšuki süü suurust ehk isikute teopanust grupiviisilise teo puhul ning tuvastanud süüd kergendavad asjaolud ja raskendavate asjaolude puudumise ning muud süü suurust määravad asjaolud, sh on maakohus võtnud arvesse kannatanu käitumise (vt kohtu I kd tl 188 pöördel, 190). Selliselt saadud süüle vastava karistuse määra on maakohus korrigeerinud preventsioone silmas pidades. Lisaks on maakohus arvestanud süüdlase iseloomustavaid andmeid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsioonide väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 22.3 Kaitsjad Leelo Viil ja Ahto Sirendi on jätnud tähelepanuta, et kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. Seega võib süü suuruse hindamisel võtta uuesti vaagimisele teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis omavad tähendust karistuse mõistmisel ning sellisena on maakohus seda ka käsitlenud (vt kohtu I kd tl 188-188 pöördel, 190-190 pöördel). 22.4 Maakohus on tuvastanud Alik Bolšakovil karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse

§ 57lg 1 p 3 alt 2 mõttes.

Kaitsja Leelo Viil ei ole põhjendanud, miks tuleks apellatsioonis toodud asjaolu (kahetsus, süü osaline tunnistamine ja kannatanu käitumist) 21 korduvalt lugeda karistusmäära vähendavaks asjaoluks. Kaitsja on märkinud ka apellatsioonis, et süüdistatav Alik Bolšakov on aidanud kaasa menetlusele (ütluste seostamised olustikuga). Väärib märkimist, et kaitsja ei täpsusta apellatsioonis, milline konkreetne süüdistatava tegevus aitas kohtueelset uurimist edasi viia. Süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab koostööd politseiga, uurijaga või prokuröriga ning nimetatud tegevus peab olema aktiivne, st ei piisa sellest, et isik ei tee asjaolude väljaselgitamiseks takistusi või annab asja kohta ütlusi, mis teiste tõenditega kinnitust leidnud. Aktiivne kaasaitamine peab aitama menetlejal kohtueelset uurimist edasi viia. Süüdistatava Alik Bolšakovi ütlused (ütluste seostamine olustikuga) ei olnud sedavõrd määrava tähtsusega ehk kaalukad asja lahendamisel, mida lugeda karistust kergendavaks asjaoluks KrMS § 57 lg 1 p 3 alt 3 mõttes. Kolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et antud juhul ei ole süüdistatav Alik Bolšakov aidanud süüteo avastamisele aktiivselt kaasa, mistõttu ei esine karistust kergendavat asjaolu KrMS § 57 lg 1 p 3 alt 3 mõttes. Seega maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. 22.5 Kaitsja Aho Sirendi märgib karistuse osas vaid seda, et on üsna arusaamatu Ruslan Polištšukile mõistetud karistus, sest taparelva käes ei hoidnud, tapmiseks midagi ei teinud, kuid omati mõisteti 10 aastat vangistust. Kolleegium asub üheselt seisukohale, et arvestades esitatud argumentide asjakohasust, on apellatsioon selles osas ilmselt põhjendamatu ja kolleegiumil ei ole võimalik sisulist vastust anda. 22.6 Kaitsjad Leelo Viil ja Ahto Sirendi ei ole apellatsioonides viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikutega või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavatele Alik Bolšakovile ja Ruslan Polištšukile

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras. Maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Alik Bolšakovi ja Ruslan Polištšuki süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub igasugune seaduslik alus. 23. Mõistetud karistust apellant Violla Ivanova ei ole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. Kolleegium viitas eelnevalt, et

§ 113

näeb ette karistusena kuue- kuni viieteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Violla Ivonovale mõistnud

§ 113lg 1 järgi vangistuse 6 aastat, seega sanktsiooni alammääras.

Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat karistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks alla sanktsiooni alammäära.

1. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Apellatsioonimenetluse kulu on Alik Bolšakovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Alik Bolšakovile kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks 90 minutit, süüdistatavate apellatsioonidega tutvumiseks 30 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 240 minutit. Osalemine ringkonnakohtu istungil 105 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 558 eurot, millele lisandub käibemaks 122,76 eurot, kokku summas 680,76 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Seega tuleb Vanalinna Advokaadibüroo kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 680,76 (sh käibemaks) eurot. 22 KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Alik Bolšakovi suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.
2. Apellatsioonimenetluse kulu on Ruslan Polištšukile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Ruslan Polištšuki kaitsja Ahto Sirendi esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks 120 minutit ning konsultatsiooniks kliendiga 30 minutit ja apellatsiooni koostamiseks, sh teiste apellatsioonidega tutvumiseks 210 minutit. Lisaks sõidukulud 20 minutit. Tasud ja kulud kokku 438 eurot, millele lisandub käibemaks 96,24, kokku 534,24 eurot. Kaitsja esitas veel taotluse kohtuistungiks ettevalmistamiseks, teeside vormistamiseks 180 minutit ning taotleb tasu suurendamist vastavalt tegelikult kulunud ajale seoses materjali mahukusega. Osalemine ringkonnakohtu istungil 180 minutit. Istungil palus kaitsja viia istungi eest märgitud tasu vastavusse tegelikkuses kulunud ajaga. Istung kestis 105 minutit, mille tasu 126 eurot, millele lisandub käibemaks 27,72 eurot, kokku 153,72 eurot. 25.1 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes. Seega on ainsa erandina ette nähtud kohtuistungil osalemine, millise toimingu eest võib ühes kohtuastmes taotleda tasu 432 eurost piirmäära ületavalt ning lisaks ka sõidukulud. Ettevalmistuse ega teeside vormistamise eest ei ole eraldi tasu ettenähtud ning need on arvestatud 432 euro piirmäära sisse. Kolleegium ei pea kaitsja ülaltoodud põhjendusel piirmäära suurendamist põhjendatuks, sest esiteks ei saa materjali apellatsioonimenetluses pidada just ülemäära mahukaks. Teiseks ei ole pelgalt mahukusele viitamine aluseks piirmäära suurendamiseks, sest vastav taotlus peaks olema põhjendatud, milles seisneb asja mahukus, kuid taotluses vastavad põhjendused puuduvad. Seejuures väärib märkimist, et teesid põhinesid suures osas juba esitatud apellatsioonil, mistõttu ei saa pidada teeside koostamist keskmisest töömahukamaks. 25.2 Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele summas 687,96 eurot (534,24 + 153,72). Seega tuleb Ahto Sirendi Advokaadibüroo kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 687,96 (sh käibemaks) eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Ruslan Polištšuki suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.
3. Apellatsioonimenetluse kulu on Violla Ivanovale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Violla Ivanova kaitsja Kadi Mägi esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal apellatsioonidega tutvumiseks 60 minutit ja osalemine ringkonnakohtu istungil 105 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 198 eurot, millele lisandub käibemaks 43,56 eurot, kokku summas 241,56 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Seega tuleb Advokaadibüroo Tibar & Partnerid kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 241,56 (sh käibemaks) eurot. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Violla Ivanova suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 23
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
5. augusti
6. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 24