← Eesti

1-23-440/17

Obsah (12)§ 120§ 74§ 119§ 65§ 75§ 118§ 15§ 18§ 56§ 121§ 63§ 4

Kriminaalasi nr 1-23-440 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. september 2023. a, Tartu kohtumaja Kohtunik Marek Vahing Kohtuistungi sekretär Jana Kaave

(karistusseadustiku) § 119 lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks Süüdistatav AVO TÜRKSON, isikukood: 39805266029; elukoht: XXX; kodakondsus: XXX kodanik; haridus: XXX; emakeel: XXX; töökoht: XXX, XXX; karistatus: 1 kehtiv väärteokaristus ja 1 kehtiv kriminaalkaristus, viimati karistatud Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 26.02.2020 otsusega

§ 120

lg 1 ja § 121 lg 2 p 2, 3 alusel liitkaristusena vangistusega 11 kuud ja 27 päeva, mis jäeti

§ 74

lg 1 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 1 aasta ja 6kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu; tõkend: ei ole kohaldatud. advokaat Heiki Kuningas (riigi õigusabi korras) Kaitsja 16.08.2023. a ja 23.08.2023. a Kohtuistungi toimumise ajad RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada Avo Türkson

§ 119lg 1 järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

2.

§ 65

lg 2 alusel mõista liitkaristus, suurendades mõistetud karistust Tartu Maakohtu 26.02.2020. a otsusega mõistetud karistuse 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva võrra ja karistuseks mõista Avo Türksonile 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. 1 3.

§ 74

lg 1 alusel mitte pöörata karistust täitmisele, kui Avo Türkson 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg-s 1 märgitud käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi: 1) elab kohtu määratud alalises elukohas – XXX; 2) ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ja esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks; 5) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 4.

§ 75lg 2 p 8 alusel kohustada Avo Türksoni katseaja jooksul läbima kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammi. 5. Kr

MS § 180 lg 1 alusel mõista Avo Türksonilt välja riigituludesse menetluskuludena ekspertiisikulud (isiku kohtuarstlikud ekspertiisid) summas 122 (ükssada kakskümmend kaks) eurot, sundraha 1087,50 (üks tuhat kaheksakümmend seitse eurot ja 50 senti) eurot ja riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 853,20 (kaheksasada viiskümmend kolm eurot ja 20 senti) eurot, s.o kokku 2062,70 (kaks tuhat kuuskümmend kaks eurot ja 70 senti) eurot.

  1. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb Avo Türksonilt välja mõistetud menetluskulud ära tasuda 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
  2. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (SEB Pank) või EE522200221013264447 (Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank) või EE957700771001523585 (LHV Pank). Viitenumber menetluskulude tasumisel on
  3. Selgitusse tuleb märkida „1-23-440, menetluskulud, Avo Türkson“. Menetluskulude tähtajaks tasumata jätmisel suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
  4. Rahuldada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel J. V. tsiviilhagi ja mõista Avo Türksonilt varalise kahju katteks 10 413,12 (kümme tuhat nelisada kolmteist eurot ja 12 senti) eurot ning mittevaralise kahju katteks 5000 (viis tuhat) eurot J. V. kasuks (konto nr XXX (LHV Pank)).
  5. Kannatanu J. V. (isikukood: XXX; tel: XXX) on taotlenud enda teavitamist Avo Türksoni vahistamise, ennetähtaegse vabastamise või kinnipidamisest põgenemise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. 2 Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu
  6. Avo Türksoni süüdistatakse selles, et tema juhtis 13.07.
  7. a kella 16.31 paiku Tartu linnas Turuhoone (aadressil Vabaduse pst 1, Tartu) ja Võidu silla vahel Emajõega paralleelsel jalgratta- ja jalgteel jalgratast, suunaga Tartu Turuhoone juurest Tasku Keskuse poole ning valimata sõidukiirust, mis võimaldaks jalakäijast ohutult mööduda, sõitis eelpool nimetatud kohas selja tagant otsa Avo Türksoniga samas suunas liikunud jalakäijale J. V. Taolise tegevusega rikkus Avo Türkson liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 6, mille kohaselt jalakäija või robotliikuri vahetus läheduses tohib sõiduk liikuda jalakäija või robotliikuri kiirusega. Samuti rikkus Avo Türkson LS § 32 lg-t 8, mille kohaselt jalgrattur, kergliikurijuht ja pisimopeedijuht peavad vahetus läheduses olevast jalakäijast möödumisel sõitma kiirusega, mis ei erine oluliselt jalakäija kiirusest ja mis võimaldab jalakäijast ohutult mööduda, samuti LS § 33 lg 1, mille kohaselt juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja, sealhulgas jalakäija suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. Kokkupõrke tagajärjel sai jalakäija raskelt vigastada. Otsasõitmisega põhjustas Avo Türkson ettevaatamatusest kannatanu J. V. raske terisekahjustuse, s.o parema kodar- ja küünarluu alumise otsa kinnised nihkega murrud, nahamarrastuse juustega kaetud peanahal paremal peapiirkonnas. Kannatanu hospitaliseeriti parema kodarluu alumise otsa murru kirurgiliseks raviks. Taastumisperioodil tekkis traumajärgne jäseme neuroreflektoorne düstroofia. J. V. suhtes 25.04.
  8. a teostatud kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt põhjustavad J. V. esinevad parema kodar- ja küünarluu murrud koos traumajärgsel perioodil tekkinud tüsistustega tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli kuud.
  9. Sellega pani Avo Türkson toime karistusseadustiku (

) § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest.

  1. Kaitseakti kohaselt süüdistatav Avo Türkson ennast temale etteheidetud kuriteos süüdi ei tunnista. Kaitsja ei pea süüdistust põhjendatuks ning palub enda kaitsealuse õigeks mõista. II Kohtu seisukoht teokirjelduse osas
  2. Avo Türksonile on esitatud süüdistus

§ 119lg 1 järgi, s.o raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest.

Puudub vaidlus selle üle, et Avo Türkson sõitis

  1. juulil
  2. a kella 16.31 paiku jalgrattaga Tartu linnas Turuhoone ja Võidu silla läheduses suunaga Tartu Turuhoone juurest Tasku Keskuse poole. Samuti puudub vaidlus selle üle, et Avo Türkson sõitis tagant otsa eelpool nimetatud kohas endast eespool samas suunas liikunud jalakäijale J. V., kes sai liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustuse, s.o tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime (

§ 118lg 1 p 2).

  1. Vaidlusaluseks küsimuseks on Avo Türksoni juhitud jalgratta sõidukiirus, see tähendab, kas Avo Türkson sõitis jalgrattaga jalakäija vahetus läheduses jalakäija liikumiskiirusega või ta kihutas ehk liikus suurema kiirusega, kui seda oleks tohtinud teha. Vaidlus on ka selle üle, kas J. V. tegi kõrvalepõike ning astus seeläbi Avo Türksonile ette, põhjustades seega liiklusõnnetuse vähemalt osaliselt ise. Kohus on veendunud, et Avo Türkson juhtis jalgratast 3 suurema sõidukiirusega, kui seda oleks võinud rahvarohkes piirkonnas teha, s.o Avo Türkson kihutas. Samuti on kohus veendunud, et J. V. ei saa ette heita liiklusõnnetuse põhjustamist. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
  2. Esmalt on kohtu hinnangul vaja teha kindlaks, kas saabunud on

§ 119

lg 1 koosseisupärane tagajärg, s.o raske tervisekahjustus

§ 118lg 1 tähenduses.

Kohtuarstliku ekspertiisi 12.10.

  1. a ekspertiisiaktist nr 21E-LÕI0057 selgub, et kannatanule tekkinud vigastused, s.o parema kodar- ja küünarluu alumise otsa kinnised nihkega murrud ja nahamarrastus juustega kaetud peanahal piirkonnas paremal, on nende iseärasusi ja paiknemist arvestades iseloomulikud tömbile traumale iseloomulike kehavigastustega, mis võivad olla saadud 13.07.
  2. a toimunud liiklusõnnetuses jalgrattaga kokkupõrkel saadud löögi tagajärjel kukkumisest vastu kõva tömpi pinda. Ekspertiisiaktis nr 21E-LÕI0057 jõudis ekspert seisukohale, et lähtudes Vabariigi Valitsuse 13.08.
  3. a määrusest nr 226 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ põhjustavad J. V. esinevad kodar- ja küünarluu murrud tervisekahjustuse, mis kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud. 25.04.
  4. a ekspertiisiaktiga nr 22E-LÕI0007 on tuvastatud, et kannatanul J. V. esinevad kodar- ja küünarluu murrud koos tekkinud tüsistustega põhjustavad tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli kuud, s.o raske tervisekahjustuse

§ 118lg 1 p 2 tähenduses.

Kohtumenetluse pooled ei ole ekspertiisiaktide tulemusi kahtluse alla seadnud ega vaidle selle üle, kas kannatanule J. V. tekkisid ekspertiisiaktis nimetatud vigastused kokkupõrke tagajärjel süüdistatava Avo Türksoniga. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et J. V. tekkinud tervisekahjustus on raske tervisekahjustus

§ 118lg 1 p 2 tähenduses.

Kohtul ei ole põhjust seada ekspertiisiaktide tulemusi kahtluse alla.

  1. Kohtuistungil andis ütlusi kannatanu J. V.. Kannatanu rääkis, et ta liikus
  2. juulil
  3. a kella 17.00 paiku oma kodust Emajõe äärt pidi Tasku Keskuse poole. Kannatanu selgituste kohaselt ei ole Emajõega paralleelselt kulgeval teel, mida mööda kannatanu liikus, jalgratta- ja jalgtee üksteisest eraldatud. Jõudes Võidu silla lähistele, toimus liiklusõnnetus. Kannatanu hinnangul toimus kokkupõrge süüdistatava Avo Türksoniga umbes 20 meetrit enne Võidu silda Turuhoone poolt tulles. Kannatanu selgituste kohaselt oli jalgteel liiklusõnnetuse toimumise hetkel palju inimesi, kuid kannatanu ees kedagi ei viibinud. Kannatanu rääkis et ta ei märganud Emajõega paralleelselt kulgeval jalgratta- ja jalgteel ühtki jalgratturit, sealhulgas talle selja tagant otsa sõitnud jalgratturit, s.o süüdistatavat. J. V. rääkis, et enne kokkupõrget liikus ta otsejoones ehk ta ei teinud kõrvalepõikeid. Samuti mäletas J. V., et enne liiklusõnnetust ei kuulnud ta mingeid hõikeid ega hüüdeid, st keegi ei hüüdnud talle midagi. Ta mäletas, et lendas süüdistatavaga kokku põrgates ette poole sillutiskividele, kus teisi inimesi sel hetkel ei viibinud. J. V. rääkis, et kokkupõrke tagajärjel valutas tal pea ning käel oli naha all luu ots püsti. Kannatanu selgituste kohaselt kutsusid kokkupõrget pealt näinud möödakäijad talle kiirabi, kes toimetas kannatanu haiglasse, samuti kutsuti politsei.
  4. Kohtuistungil andis ütlusi ka tunnistaja I. V., kelle selgituste kohaselt toimus liiklusõnnetus Võidu silla lähistel Emajõega paralleelselt kulgeval jalgratta- ja jalgteel
  5. aasta juulikuu alguses. I. V. liikus koos oma tolleaegse ülemusega kontorist Soola tänaval Raekoja platsi poole. I. V. selgituste kohaselt oli terve jalakäijate tee võrdlemisi rahvast täis, kuivõrd tegu oli sooja suveõhtuga. Tunnistaja rääkis, et kogu kõnnitee ulatuses võis olla sadu inimesi, kõnealusel teelõigul aga 10–20 inimest. Tunnistaja ütluste kohaselt märkas ta ainult ühte jalgratturit, s.o süüdistatavat Avo Türksoni, pärast seda, kui keegi meesterahvas karjatas: „Mis sa kihutad!“. Tunnistaja märkas seepeale, kuidas diagonaalselt ristuvalt kõnniteelt tuli väga suure kiirusega jalgrattur. Tunnistaja on veendunud, et antud hüüe oli suunatud just jalgratturile, kuivõrd jalgrattur liikus inimeste vahel suure kiirusega. Tunnistaja, olles ka ise palju jalgrattaga liigelnud, hindas jalgratturi sõidukiiruseks 20–25 km/h, mis oli tema arvates ilmselgelt liiga suur sõidukiirus niivõrd rahvarikkas piirkonnas liiklemiseks. Tunnistaja selgituste kohaselt oli 4 jalgratturi suur sõidukiirus võimalik, kuivõrd jalgrattur lähenes Emajõega paralleelselt kulgevale jalgratta- ja jalgteele sellega diagonaalselt ristuvalt teelt, kus inimesi ei viibinud. Sattudes aga Emajõega paralleelselt kulgevale jalgratta- ja jalgteele, pidi jalgrattur hakkama sõitma inimeste vahel slaalomit. Tunnistaja on ise tegelenud ka maastikuratta sõiduga, mistõttu oskas ta hinnata, et sellise kiiruse pealt millegi märkamiseks ja otsuse tegemiseks jääb jalgratturil murdosa sekundist. Jalgrattur sai I. V. napilt mööda ning umbes sekund hiljem oli kosta naisterahva karjatust. Kui tunnistaja end ümber pööras, märkas ta, et jalgrattur oli naisterahvale selja tagant otsa sõitnud – naisterahvas oli kõhuli maas, pikali oli ka jalgrattur ise. Tunnistaja selgituste kohaselt liikus naisterahvas enne kokkupõrget süüdistatava Avo Türksoniga suunaga Raekoja platsilt Soola tänava poole. Tunnistaja rääkis, et naisterahva liikumise juures ta midagi iseäralikku ei täheldanud.
  6. Kohtuistungil andis ütlusi ka süüdistatav Avo Türkson. Avo Türksoni selgituste kohaselt sõitis ta
  7. juulil
  8. a Kirjandusmuuseumist jalgrattaga kodu, s.o Annelinna, poole. Muu hulgas sattus ta liiklema ka Emajõe äärde. Avo Türkson rääkis, et ta ei kihutanud jalgrattaga Emajõega paralleelselt kulgeval jalgratta- ja jalgteel, vaid liikus jalakäija sõidukiirusega. Samuti mäletas Avo Türkson rääkida, et keegi ei hõiganud talle enne kannatanule otsasõitu midagi. Süüdistatava selgituste kohaselt märkas ta enne kokkupõrget endast eespool liikuvat kannatanut, kes oli tema poole seljaga ja seetõttu süüdistatavat ei märganud. Süüdistatava selgituste kohaselt püüdis ta kannatanust mööda põigata, lisades selleks kannatanuga peaaegu kohakuti olles sõidukiirust, kuid see ei õnnestunud, sest kannatanu astus talle ette, mistõttu sõitis süüdistatav talle tagant otsa. Süüdistatav ei oska öelda, miks kannatanu talle ette astus. Avo Türksoni selgituste kohaselt hüüdis ta enne kokkupõrget kannatanule, et viimane talle teed annaks, kuid kannatanu ei reageerinud sellele. Süüdistatav on seisukohal, et kokkupõrget ei olnud võimalik ära hoida. Seejuures ei tunne süüdistatav endal mingit süüd, vaid on seisukohal, et jalakäijad peavad alati veenduma enne oma kõnnitrajektoorist kõrvalepõiget tehes selles, et nad ei astuks selja tagant lähenevale liiklejale ette.
  9. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et keegi ei rääkinud temaga ka pärast liiklusõnnetust sellest, nagu oleks süüdistatav jalgrattaga kihutanud. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 289 lg 1 alusel avaldas prokurör süüdistatava ristküsitluse käigus Avo Türksoni
  10. juulil
  11. a kahtlustatavana ülekuulamise protokollist usaldusväärsuse kontrollimiseks ühe lause: „Üks tüüp hakkas seletama, et ma kihutasin.“. Pärast kahtlustatavana ülekuulamise protokollist eelmainitud lause avaldamist nentis süüdistatav, et tõepoolest hakkas keegi möödakäijatest süüdistatavaga pärast kokkupõrget rääkima sellest, et viimane oli jalgrattaga kihutanud.
  12. Kuivõrd süüdistatava kohtus antud ütlustes esineb vastuolusid nii kannatanu kui ka tunnistaja antud ütlustega, peab kohus vajalikuks vastuolud kõrvaldada ning võtta seisukoht ütluste usaldusväärsuse osas. Süüdistatava kohtus antud ütlused on vastuolulised nii süüdistatava liikumiskiiruse kui ka kannatanu osaluse osas liiklusõnnetuse põhjustamises.
  13. Esmalt selgitab kohus, et peab J. V. ütlusi usaldusväärseks. Kannatanu selgitused juhtunu kohta on eluliselt usutavad, samuti puuduvad vastuolud tunnistaja I. V. antud ütlustega. Kohus on arvamusel, et J. V. puudub põhjus valetada või moonutada liiklusõnnetuse asjaolusid. J. V. on veenvalt ja põhjalikult selgitanud, mis sündmused Emajõega paralleelselt kulgeval jalgrattaja jalgteel
  14. juulil
  15. a kella 16.31 paiku aset leidsid.
  16. Samuti peab kohus tunnistaja I. V. ütlusi usaldusväärseks. Tunnistajal puudub põhjus valetada või liiklusõnnetuse asjaolusid moonutada. I. V. ei ole süüdistatava Avo Türksoni või kannatanu J. V. isiklikke suhteid või isiklikku huvi käesoleva kriminaalasja lahendamise vastu. Tunnistaja I. V. on veenvalt ja põhjalikult selgitanud, mis sündmused Emajõega paralleelselt kulgeval jalgratta- ja jalgteel Võidu silla läheduses
  17. juulil
  18. a toimusid. Samuti on I. V. antud ütlused kooskõlas kannatanu J. V. antud ütlustega. Kohus märgib lisaks, et kuivõrd I. V. 5 on tegelenud maastikuratta sõiduga ning liikleb ka ise palju jalgrattaga, ei teki kohtul kahtlust, et tunnistaja oleks hinnanud süüdistatava liikumiskiirust või selle ohtlikkust valesti.
  19. Kohus ei pea süüdistatava Avo Türksoni ütlusi usaldusväärseks osas, milles süüdistatav liikus enda kohtus antud selgituste kohaselt jalakäijate vahetus läheduses jalakäija liikumiskiirusega. Esiteks on selline süüdistatava selgitus liiklusõnnetuse asjaoludest vastuolus tunnistaja antud ütlustega, mille kohaselt süüdistatav kihutas. Lisaks on süüdistatav ise kahtlustatavana ülekuulamisel ning kohtus ristküsitlusel nentinud, et keegi möödakäijatest tuli liiklusõnnetuse järgselt süüdistatavaga rääkima sellest, et viimane oli jalgrattaga kihutanud. Täiendavalt on kohus veendunud, et kui süüdistatav oleks liikunud jalakäija liikumiskiirusega, ei oleks saanud kokkupõrge päädida niivõrd raske tervisekahjustuse tekitamisega kannatanule. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et käesolev tagajärg oleks saabunud juhul, kui süüdistatav oleks liikunud jalakäija liikumiskiirusega. Eeltoodut arvesse võttes on kohus seisukohal, et süüdistatava kohtus antud ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks ja tuleb seega kõrvale jätta osas, milles süüdistatav liikus enda selgituste kohaselt jalakäijate vahetus läheduses jalakäija liikumiskiirusega.
  20. Kohus ei pea Avo Türksoni ütlusi usaldusväärseks ka osas, milles Avo Türkson on selgitanud, et J. V. tegi kõrvalepõike ja põhjustas seeläbi kokkupõrke Avo Türksoniga vähemalt osaliselt ise. Selline sündmuste kulg on vastuolus J. V. antud ütlustega, et ta liikus otsejoones ning kõrvalepõikeid ei teinud. J. V. on selgitanud, et temast eespool inimesi liiklusõnnetuse toimumise hetkel ei viibinud. Seetõttu ei pea kohus usutavaks, et J. V., kelle kõnnakus ka tunnistaja midagi iseäralikku ei täheldanud, oleks teinud äkilise kõrvalepõike ja põhjustanud seeläbi liiklusõnnetuse ise. Eeltoodut arvesse võttes on kohus seisukohal, et süüdistatava ütlused osas, milles tema selgituste kohaselt astus kannatanu süüdistatavale ise ette, tuleb jätta kõrvale kui ebausaldusväärsed.
  21. Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi kui J. V. tegi kõrvalepõike, mis päädis kokkupõrkega süüdistatava Avo Türksoniga, ei oam see käesoleva asja lahendamise seisukohast tähendust. LS § 22 lg 1 esimese lause järgi peab jalakäija liikuma temale ettenähtud teel või teeosal. J. V. liikus jalgratta- ja jalgteel, kus jalgratta- ja kõnnitee ei ole üksteisest eraldatud. Seega ei saa kannatanule ette heita, et ta ei oleks liikunud temale ettenähtud teel või teeosal. J. V. liikus jalgratta- ja jalgteel, kus jalgratta- ja kõnnitee ei ole üksteisest eraldatud. Kannatanu selgituste kohaselt ei olnud ta teadlik süüdistatava olemasolust, s.o sellest, et süüdistatav läheneb talle selja tagant. Seda kinnitab ka süüdistatava ristküsitlusel antud ütlused, mille järgi kannatanu ei saanud märgata süüdistatavat, kuivõrd süüdistatav lähenes kannatanule selja tagant. Süüdistatav on seejuures ristküsitlusel selgitanud, et tema arvates peaks jalakäija alati enne kõrvalepõiget tehes veenduma, et talle keegi ei lähene, kellele ta võiks ette astuda. Kohus süüdistatava sellise seisukohaga ei nõustu. LS § 22 lg 1 kolmanda lause järgi ei tohi jalakäija põhjendamatult takistada teist jalakäijat ega ülekäigurajal, kõnniteel või jalgratta- ja jalgteel liikuvat jalgratturit, kergliikurijuhti või robotliikurit. See-eest ei ole kohtu hinnangul põhjendatud eeldada, et jalakäija vaatab igal sammul oma selja taha – seda eriti veel teelõigul, kus jalgratta- ja jalgtee ei ole üksteisest eraldatud. Kohtu arvates on selja tagant lähenev liikleja – eriti veel liikleja, kes liigub suurel kiirusel – kohustatud võtma meetmeid tagamaks, et eespool olev liikleja on tema olemasolust teadlik ja et eespool olevast liiklejast on võimalik ohutult mööduda. Seega ei ole kohtu arvates oluline, kas J. V. tegi kõrvalepõike või mitte, kuivõrd tõestust on leidnud asjaolu, et süüdistatav kihutas ning seejuures lähenes ta kannatanule selja tagant, mistõttu lasus just süüdistataval kohustus võtta meetmeid, näiteks alandada liikumiskiirust, tagamaks, et tal õnnestub kannatanust ohutult mööduda.
  22. Kaitsja on kaitsekõnes märkinud, et jalgratturi liikumiskiiruse kohta on üksnes tunnistaja ütlused, kes andis jalgratturile hinnangulise sõidukiiruse. Kaitsja toob kaitseaktis välja, et tunnistaja ei saa tugineda asjaolule, et tema väide on õige. Samuti on see kaitsja seisukoha järgi 6 üksnes tunnistaja arvamus, kuid see ei peegelda tegelikkust, kuivõrd pole teada, kuidas tunnistaja kiirust tajub ja kaitsja hinnangul ei saa väita, et kõik inimesed tajuvad kiirust ja ümbrust ühtemoodi. Kaitsja toob välja, et tunnistaja saab rääkida sellest, mida ta nägi või kuulis, kuid tunnistaja ei saa arvamust esitada, sest ta ei ole asjatundja. Kaitsja seisukoha järgi oskab hinnata jalgratturi sõidukiirust jalakäijast möödumisel üksnes jalgrattur, s.o süüdistatav, ise.
  23. Tunnistajana on võimalik anda eeskätt ütlusi selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud – enamasti nähtud või kuuldud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  24. märtsi
  25. a otsus nr 3-1-1-145-05, p 11). Kohus nõustub kaitsjaga, et I. V. ei ole asjatundja KrMS § 1091 lg 1 tähenduses, kuid see ei tähenda, et I. V. ei saaks tunnistajana anda ütlusi enda tajutu kohta. Seda on I. V. ka teinud – tunnistaja tajus süüdistatava Avo Türksoni sõidukiirust kihutamisena. Avo Türksoni kihutamist tõendavad ka meesterahva karjatus: „Mis sa kihutad!“ ja Avo Türksoni kahtlustatavana ülekuulamise protokoll, millest lähtuvalt tuli keegi möödakäijatest Avo Türksoniga peale liiklusõnnetust rääkima süüdistatava kihutamisest. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kohtu hinnangul lõppeks oluline, kas tunnistaja hinnang, et süüdistatava liikumiskiirus võis olla 20–25 km/h, vastab tõele või mitte, kuivõrd tõenditega on kinnitust leidnud asjaolu, et süüdistatav kihutas, s.o liikus suurema sõidukiirusega, kui seda oleks võinud teha. 19.

§ 119

lg 1 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus nr 3-1-1-12-16, p 12). Hoolsuskohustusest rääkides tuleb eristada ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on moraalinormid ja tavad ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises). Seda võivad aga konkretiseerida mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid (nt mõne toote turvalisuse kontrolliks sätestatud reeglid) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus nr 3-1-1-136-05, p 15). Praegusel juhul on süüdistatav rikkunud jalgratturile kohalduvat üldist hoolsuskohustust, s.o kohustust valida sõidukiirus, mis ei ohusta teisi liiklejaid ning võimaldab neist ohutult mööduda. Lisaks on süüdistatav rikkunud ka LS § 15 lg 1 p-st 6, § 32 lg-st 8 ja § 33 lg-st 1 tulenevaid jalgratturi kohustusi. Käesoleval juhul oli hoolsuskohustuse rikkumine süüdistatava jaoks välditav, kuivõrd ta oleks saanud valida jalakäijast möödumiseks sobiva sõidukiiruse, s.o jalakäija kiiruse. Samuti oli hoolsuskohustuse rikkumine süüdistatavale ettenähtav, kuivõrd vajaliku hoole järgimisel oleks ta näinud ette, et kihutamine võib päädida otsasõiduga kannatanule. 20.

§ 119

lg 1 objektiivne koosseis näeb lisaks hoolsuskohustuse rikkumisele ette kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamise. Raske tervisekahjustus

§ 119

lg 1 tähenduses on

§ 118lg-s 1 sätestatud tagajärg.

Ekspertiisiga on kindlaks tehtud, et kannatanule tekkis tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli kuud. Seega on tegemist raske tervisekahjustusega

§ 118

lg 1 p 2 tähenduses, mistõttu on saabunud

§ 119lg 1 objektiivset koosseisu täitev tagajärg.

Kohtul ei teki kahtlust, et kui süüdistatav oleks liikunud jalakäija kiirusega, oleks saabunud tagajärg olnud oluliselt väheolulisem või sootuks puudunud. Seega on hoolsuskohustuse rikkumine ning saabunud tagajärg omavahel põhjuslikus seoses ning süüdistatavale objektiivselt omistatav. Eeltoodut arvesse võttes on Avo Türkson oma teoga täitnud

§ 119lg 1 objektiivse koosseisu.

21.

§ 15

lg 1 järgi on kuriteona üldreeglina karistatav üksnes tahtlik tegu, kui karistusseadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest.

§ 119

lg 1 on ettevaatamatusdelikt, mistõttu tuleb sellisel juhul tuvastada täideviija tegutsemine 7 ettevaatamatusest. Ettevaatamatus on

§ 18lg 1 tähenduses hooletus ja kergemeelsus.

Süüdistatav pani teo toime kergemeelsusest

§ 18

lg 2 tähenduses, s.o ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu lootis ta seda vältida. Avo Türkson pidas suurel kiirusel jalgrattaga kannatanule lähenedes võimalikuks, et ta võib kannatanule otsa sõita ja põhjustada raske tervisekahjustuse, kuivõrd süüdistatav märkas kannatanut enne kokkupõrget ning tajus oma liikumiskiirust. See-eest lootis Avo Türkson kokkupõrget vältida, kuivõrd ta üritas kannatanust mööda põigata, kuid see ebaõnnestus. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Avo Türkson tuleb süüdi tunnistada

§ 119lg 1 järgi.

III Karistus 22.

§ 56lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü.

Süü suuruse hindamisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, muid süü suurust mõjutavaid asjaolusid ning üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Kuna karistuse aluseks on vaid isiku süü, siis ei tohi karistuse raskus sõltuda toimepanija isikust, vaid vaadata tuleb rangelt ainult tegu ennast. 23. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus nr 1-17-1629, p 28 koos edasiste viidetega ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus nr 3-1-1-6-17, p 9 koos edasiste viidetega).

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega.

  1. Isiku süü suuruse määramisel tuleb anda hinnang neile asjaoludele, mis on süüteoga seotud. Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti andma hinnangu teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne) (vt Tartu Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a otsus nr 1-15-1618).
  4. Ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise eest näeb karistusseadustik ette alternatiivse sanktsioonina kas rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Vangistuse keskmine sanktsioonimäär on 6 kuud vangistust. Ka prokurör on kohtuvaidlustes nõudnud Avo Türksonile karistuseks 6-kuulist vangistust.
  5. Karistust kergendavad asjaolud on loetletud

§-s 57 ja karistust raskendavad asjaolud

§-s

  1. Kohtu hinnangul ei esine Avo Türksoni puhul karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Kuigi süüdistatav oma süüd ei tunnista ja kahetsust ei väljenda, ei ole see põhjus talle raskema karistuse mõistmiseks.
  2. Toimepandud tegu hinnates tuleb kohtu hinnangul arvestada eelkõige hoolsuskohustuse rikkumise raskust ning raske tervisekahjustuse iseloomu, mis kannatanule põhjustati. Avo Türkson sõitis jalgrattaga rahvarohkes piirkonnas Emajõe ääres. Seejuures ta kihutas, s.o ta liikus suurema liikumiskiirusega, kui seda oleks võinud kõnealuses piirkonnas teha. Seeläbi ei seadnud ta ohtu mitte üksnes kannatanu õigushüved, vaid kõigi isikute õigushüved, kes 8 kõnealuses piirkonnas viibisid. Samuti on kannatanule põhjustatud raske tervisekahjustus, mis kohtuotsuse tegemise hetkeni, s.o enam kui kaks aastat hiljem, endiselt avaldab mõju kannatanu elule. Seega saab kohtu hinnangul pidada kuriteo toimepanemise asjaolusid raskeks, mistõttu ei pea kohus rahalise karistuse kohaldamist põhjendatuks, vaid peab õigeks Avo Türksonile vangistuse mõistmist sanktsiooni keskmises määras, s.o 6 kuud vangistust.
  3. Avo Türksonil on üks kehtiv kriminaalkaristus, mille järgi teda karistati

§ 120

lg 1 ja

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 26.

veebruari 2020. a otsusega. Tartu Maakohtu otsusega mõisteti Avo Türksonile

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 1-aastane vangistus, mille hulka arvati tema eelvangistuses viibitud aeg 16.–18. november, s.o 3 päeva, ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 11 kuud ja 27 päeva.

§ 74

lg 1 järgi jäeti Avo Türksonile mõistetud liitkaristus täielikult tingimisi kohaldamata, kui Avo Türkson ei pane 1 aasta ja 6-kuulise katseaja kestel toime uusi kuritegusid ja täidab

§ 75lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid.

29. Seega tuleb Avo Türksonile

§ 74

lg 5 esimese lause ja

§ 65

lg 2 järgi mõista liitkaristus, suurendades 6-kuulist vangistust Tartu Maakohtu

  1. veebruari
  2. a otsusega mõistetud karistuse 11 kuud ja 27 päeva võrra ja lõplikuks karistuseks mõista Avo Türksonile 1 aasta, 5 kuud ja 27 päeva vangistust.
  3. Kuivõrd uue teo pani Avo Türkson toime ettevaatamatusest, peab kohus õigeks kohaldada

§ 74

lg 5 teise lause alusel liitkaristusest tingimisi vabastamist.

§ 74

lg 1 alusel, jättes karistuse tingimisi kohaldamata, mitte pöörata karistust täielikult täitmisele, kui süüdlane ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks kooskõlas

§-ga 75 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kohtu hinnangul on põhjendatud kohustada Avo Türksoni läbima katseaja jooksul mõni liiklusprogramm, et vältida taoliste tegude toimepanemist tulevikus. Seega tuleb kohustada Avo Türksoni

§ 75

lg 2 p 8 alusel läbima käitumiskontrolli ajal kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogramm.

  1. Kannatanu J. V. on taotlenud enda teavitamist KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel süüdimõistetu vahistamisest või vahistusest vabastamisest, samuti vangistusest ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamiskohast põgenemisest juhul, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule. Seega tuleb seda KrMS § 313 lg 1 p 101 kohaselt otsuse resolutiivosas märkida. IV Tsiviilhagi
  2. Kannatanu on esitanud kriminaalasjas Avo Türksoni vastu tsiviilhagi. Kohus on tuvastanud, et Avo Türkson on J. V. põhjustanud kahju, mis saabus viimasele raske tervisekahjustuse tekitamise tagajärjel kokkupõrkel Avo Türksoniga. Tsiviilhagi kohaselt nõuab J. V. varalise kahju hüvitamist summas 9264,70 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 25 000 eurot. Kohtuistungil vähendas kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise summas 5000 euroni ning täpsustas saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet summani 10 043,22 euroni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 2 järgi ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Kohtu hinnangul ei ole hüvitatavate summade vähendamise või suurendamise näol tegu mitte hagi muutmise, vaid täpsustamisega, mis on TsMS § 376 kohaselt lubatud. Samuti ei ole kohtumenetluse pooled kohtus hagi täpsustamisele vastu vaielnud. Lisaks eeltoodule nõuab kannatanu veel otsese varalise kahju hüvitamist summas 369,90 eurot. Kokku nõuab kannatanu kohtus varalise kahju hüvitamist summas 10 413,12 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot. Kohus rahuldab KrMS § 310 lg 1 alusel J. V. tsiviilhagi täielikult ja põhjendab seda järgnevalt. 9
  3. Esmalt peab kohus vajalikuks tuvastada, kas tsiviilhagilt tuleb tasuda riigilõivu või mitte. KrMS § 381 lg 4 kohaselt on tsiviilhagi läbivaatamine kriminaalmenetluses riigilõivuvaba, välja arvatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, kui mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei tulene kehavigastuse või muu terviserikke tekitamisest või toitja surma põhjustamisest. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise või kaebuse läbivaatamisel. Kuivõrd käesoleval juhul on tsiviilhagi esitatud kehavigastuse tekitamisega seoses, sealhulgas tuleneb ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue kehavigastuse tekitamisest, ei tule kannatanul tsiviilhagilt riigilõivu tasuda.
  4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kuivõrd eelnevalt on kohus tuvastanud, et Avo Türkson kahjustas oma tegevusega J. V. tervist, s.o tekitas kannatanule tervisekahjustuse, on selline kahju tekitamine õigusvastane. VÕS § 1050 lg 1 järgi kahju tekitaja süüd eeldatakse, st kahju tekitaja peab tõendama, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et Avo Türkson on kahju tekitamises süüdi, kuivõrd kannatanu sai raske tervisekahjustuse just seetõttu, et Avo Türkson sõitis talle jalgrattaga otsa. Kuna kannatanule on saabunud tervisekahjustus, on kahju tekitamine VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt vastutab Avo Türkson kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahju eest lähtuvalt VÕS §-st 1043 ning § 1045 lg 1 p-st
  6. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 130 lg 1 järgi hüvitatav otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 tähenduses hõlmab eelkõige vajalikke kulutusi, mida kahjustada saanud isik on teinud oma tervise taastamiseks. Kannatanu on oma tervise taastamiseks teinud järgnevaid kulutusi: tasunud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi (2,50 eurot), apteegi (6,60 eurot) ja EMO (5,50 eurot) arved, teinud kulutusi lümfimassaažile (kokku 310 eurot). Kuivõrd eeltoodud kulutused tegi kannatanu oma tervise taastamiseks, kuuluvad need hüvitamisele. Lisaks tuleb VÕS § 130 lg 1 järgi kahjustatud isikule hüvitada ka transpordikulud, mis on seotud raviga ning tervisekahjustusega seoses tekkinud uute vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutused. Seega kuuluvad hüvitamisele tsiviilhagis välja toodud taksoarved (kokku 14,30 eurot), kuivõrd kannatanu kasutas taksot Tartu Ülikooli Kliinikumi minemiseks, mis oli seotud raviga. Lisaks kuuluvad hüvitamisele uutele riietele tehtud kulutused (kokku 31,50 eurot), sest kulutuste tegemise tingis asjaolu, et tervisekahjustuse tõttu ei olnud kannatanu võimeline kasutama oma olemasolevaid riideid – kannatanu ei saanud tervisekahjustuse tõttu lukuga riideid kanda –, vaid tal oli vaja soetada nööpidega rõivad. Seega kuulub otsene varaline kahju summas 369,90 eurot hüvitamisele.
  7. Saamata jäänud tuluna on kannatanu tsiviilhagis nõudnud 10 043,22 euro hüvitamist. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama lõike teise lause järgi võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kannatanu on kohtus selgitanud, et kui ta ei oleks tervisekahjustust saanud, oleks ta oma ettevõtte (XXX) varem registreerinud, s.o
  8. a juulikuus. Tegelikkuses ettevõtte registreerimine aga viibis tervisekahjustuse tõttu ning kannatanu registreeris oma ettevõtte
  9. augustil
  10. a. Kannatanu on seisukohal, et ettevõtte registreerimine lükkus edasi Avo Türksoni põhjustatud tervisekahjustuse tõttu, mistõttu nõuab 10 kannatanu saamata jäänud haigushüvitise hüvitamist summas 830,70 eurot, kuivõrd registreerides ettevõtte juulikuus, oleks ta saanud haigushüvitist juba augustis. Lisaks saamata jäänud haigushüvitisele nõuab kannatanu ka saamata jäänud töötasu hüvitamist, mis kannatanul on jäänud saamata alates
  11. a augustikuust kuni käesoleva hetkeni. Saamata jäänud töötasu nõudmisel lähtub kannatanu kahest alternatiivsest kohtule esitatud arvutuskäigust. Esimese arvutuskäigu aluseks on kannatanu võtnud oma endiselt tööandjalt, s.o XXX-lt
  12. aastal saadud töötasu. Kannatanu on seisukohal, et kui ta oleks oma ettevõtte loonud ja saanud töö tegemisega alustada, oleks ta teeninud vähemalt võrdväärset töötasu XXX-st saaduga. Lähtuvalt sellest nõuab kannatanu saamata jäänud töötasu hüvitamist summas 9212,52 eurot. Teise alternatiivse arvutuskäigu aluseks on kannatanu võtnud töötasu alammäära aastatel 2021– 2023, mille järgi on kannatanu arvutanud saamata jäänud tuluks
  13. aastal 2867,52 eurot.
  14. Kannatanu edasiste majanduslike võimaluste vähenemisest tekkinud kahjuna (kui saamata jäänud kahju eriliigina) tuleb näiteks hüvitada sissetuleku ärajäämine tulevikus olukorras, kus kannatanul ei olnud tervisekahjustuse saamise hetkel sissetulekut (nt ta oli veel liiga noor), kuid ta oleks seda hakanud saama tulevikus, aga tervisekahjustuse tõttu jääb sissetulek kas täies ulatuses või osaliselt saamata (Tampuu T. Lepinguvälised võlasuhted. Kirjastus Juura 2012). Riigikohus on selgitanud et alati ei pruugi eelnenud 12 kalendrikuu alusel hüvitise arvutamine täita VÕS § 127 lg-s 1 ja §-s 130 sätestatud tervise kahjustamise või kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamise eesmärki asetada isik tulevikus sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju tekitanud asjaolu poleks üldse olnud. Seda nt olukorras, kus kahju tekkimisele vahetult eelnenud kuul oli isiku sissetulek märkimisväärselt suurem kui mitu kuud varem või kui isik ei olegi varem sissetulekut saanud. Seetõttu tuleb kohtul tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata, kõige paremini prognoosida. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  15. aprilli
  16. a otsus nr 3-2-1-17-15, p 15). Kuna tihti on saamata jäänud tulu täpse suuruse tõendamine äärmiselt keeruline, peab VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  17. aprilli
  18. a otsus nr 2-14-6942, p 13.2).
  19. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus hüvitise kindlaksmääramisel lähtuma üksnes kannatanu kahju tekkimisele eelnenud tegelikust sissetulekust, vaid võib võtta aluseks ka eeldatava sissetuleku, mida kannatanu oleks saanud, kui kahju põhjustanud asjaolu ei oleks esinenud. Seejuures on kannatanu välja toonud asjaolud, millest nähtub tema tulu saamise tõenäosus. Kannatanu on selgitanud, et ta oleks saanud teha algust oma ettevõttega ning teenida seeläbi tulu, mis on vähemalt võrdväärne XXX-st
  20. a saadud tuluga. Ettevõtte ja töö tegemisega alustamine viibis aga tervisekahjustuse tõttu, mille Avo Türkson kannatanule põhjustas. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kannatanu on näidanud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada ulatuses, mis on võrdväärne XXX-st
  21. a saadud tuluga, kuid see osutus võimatuks talle Avo Türksoni poolt põhjustatud tervisekahjustuse tõttu. Kuivõrd ka haigushüvitis jäi kannatanul saamata liiklusõnnetuse tagajärjel saabunud tervisekahjustuse tõttu, s.o ettevõtte registreerimine viibis, kuulub kohtu hinnangul kannatanule hüvitamisele ka saamata jäänud tulu summas 10 043,22 eurot VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel.
  22. Eeltoodust lähtuvalt tuleb Avo Türksonil kannatanule J. V. hüvitada varaline kahju kogusummas 10 413,12 eurot VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel.
  23. Lisaks nõuab kannatanu hagiavalduses mittevaralise kahju hüvitamist summas 25 000 eurot, mida kohtuistungil vähendati 5000 euroni. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline 11 kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 134 lg 2 puhul eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  24. mai
  25. a otsus nr 3-2-1-54-07, p 13). VÕS § 126 lg 3 ja TsMS § 233 lg 1 alusel määrab kohus mittevaralise kahju suuruse kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades. Kohtu välja mõistetud hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  26. septembri
  27. a otsus nr 3-2-1-80-13, p 20).
  28. Kohus on seisukohal, et kannatanu õigushüve, s.o tervise, kahjustamine on eelnevalt kindlaks tehtud. Lisaks on kannatanu hagiavalduses selgitanud, et tervisekahjustuse tõttu peab ta muutma enda minapilti, st ta on pidanud leppima kergema ja seega ka vähemtasustatud tööga või jääma eelpensionile. Kannatanu lisas, et ta on vaimselt palju läbi elanud ning peab leppima, et elab osaliselt kasutuskõlbmatu käega elu lõpuni, kuivõrd käsi ei ole kohtuotsuse tegemise hetkeni täielikult taastunud.
  29. Kohtu hinnangul on mõistlik mittevaralise kahju hüvitis käesoleval juhul 5000 eurot, võttes arvesse kannatanule tekitatud raske tervisekahjustuse iseloomu ning mõju, mida saadud tervisekahjustus kannatanule kohtuotsuse tegemise hetkeni, s.o enam kui kaks aastat hiljem, endiselt avaldab – kannatanu käe funktsioon ei ole endiselt täielikult taastunud. Seega on kohtu hinnangul Avo Türksoni põhjustatud tervisekahjustus põhjustanud kannatanu elukvaliteedi ja heaolu languse. Kohus on seisukohal, et sellise tervisekahjustusega kaasneb kahtlemata suur hingeline üleelamine ja kannatus, võttes arvesse ka asjaolu, et kannatanu tegi enne õnnetust käelist tööd, mistõttu on samalaadse töö tegemisega jätkamine olulisel määral raskendatud. Samuti on kohus seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitis summas 5000 eurot on kooskõlas kohtupraktikaga. Nii selgub Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna kohtupraktika kordusanalüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–
  30. aastal“, et ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise eest ajavahemikul 01.06.2018– 31.05.2020 välja mõistetud keskmine hüvitis oli 6050 eurot ja mediaan 5000 eurot. Eeltoodust lähtuvalt tuleb Avo Türksonil hüvitada J. V. mittevaraline kahju summas 5000 eurot VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel.
  31. Seega rahuldab kohus kannatanu tsiviilhagi täielikult KrMS § 310 lg 1 alusel. V Menetluskulud
  32. KrMS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud, määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning sundraha.
  33. Riigikohus on selgitanud, et kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu ning süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis 12 kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  34. detsembri
  35. a määrus nr 3-1-1-120-12, p 6.1). Eeltoodud tingimused on käesolevas asjas täidetud, sest ekspertiise oli vaja teostada kriminaalasjas vajalike tõendite saamiseks, kuivõrd ekspertiisist selgus, et kannatanu saadud kehavigastused on seotud liiklusõnnetusega ning et nende näol on tegu raske tervisekahjustusega

§ 118lg 1 p 2 tähenduses.

46.

§ 119

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on

§ 4lg 3 kohaselt teise astme kuritegu. Kr

MS § 179 lg 1 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kuupalga alammäära kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 09.12.2022 määruse nr 124 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral alates 1. jaanuarist 2023. a 725 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel tuleb Avo Türksonilt välja mõista sundraha 1087,50 (725x1,5) eurot. 47. Kuna kohus mõistab Avo Türksoni

§ 119lg 1 alusel süüdi, jäävad lähtuvalt Kr

MS § 180 lg-st 1 menetluskulud Avo Türksoni kanda. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas kohtuarstlike ekspertiiside maksumus kokku summas 122 eurot (tl 37 ja 42), määratud kaitsjale määratud tasu 97,20 eurot kohtueelses menetluses ning 756 eurot kohtumenetluses ja sundraha summas 1087,50 eurot. Seega kokku kuulub Avo Türksonil riigi tuludesse tasumisele 2062,70 eurot, mis tuleb KrMS § 180 lg 3 alusel tasuda 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kuigi Avo Türkson ei ole kohtult taotlenud menetluskulude tasumiseks pikemat tähtaega, peab maakohus, võttes arvesse menetluskulude suurust, Avo Türksoni majanduslikku seisundit ning kohtu poolt rahuldatud tsiviilhagi suurust, pikendada tähtaega omal algatusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Marek Vahing Kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.