KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 17.10.2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-366 Haldusasi MTÜ Eesti Autori

) § 124 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus võttis autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 27 lg-s 14 sätestatud volitusnormi alusel 17.01.2006 vastu määruse nr 14 „Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord“ (määrus nr 14). Määrus nr 14 sätestab audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu (edaspidi tasu) maksmise korra (§ 2) ning salvestusseadmete ja -kandjate loetelu (§ 3). Määruse § 3 lg 1 sätestab, et tasu tuleb maksta järgmiste salvestusseadmete ja -kandjate eest: 1) videokassetid (VHS) – salvestuseta; 2) audiokassetid – salvestuseta; 3) CD-R, CD-RW, DVD-R ja DVD-RW – salvestuseta; 4) minidiskid (MD) – salvestuseta; 5) VHS ja DVD videosalvestusseadmed; 6) audiokassettide- 3-13-366 le, CD-R-le ja CD-RW-le salvestavad audiosalvestusseadmed; ning lg 2 kohaselt ei kohaldata lõiget 1 seadmete suhtes, mis on integreeritud arvutiga või on kasutatavad ainult arvuti vahendusel, ning mikrokassettide suhtes.
2. MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit esitasid 18.02.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuselt 541 708 euro väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt ei ole määrus nr 14 kooskõlas AutÕS §-dega 26 ja 27 ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas. Määrus nr 14 ei taga õiglast hüvitist teose isiklikeks vajadusteks reprodutseerimisega tekitatud kahju eest, sest see ei hõlma kõiki asjaomaseid kaasaegsed seadmeid, aparaate ja andmekandjaid, mida kasutatakse teose isiklikeks vajadusteks reprodutseerimiseks. Järelikult on Vabariigi Valitsus kohase määruse kehtestamata jätmisega tekitanud autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele kahju. Kahjunõude aluseks on nii direktiivi mittekohase ülevõtmine (Euroopa Kohtu kujundatud nn Francovichi doktriin) kui ka õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 alusel. Kuna kaubagruppide nimekiri, millelt tasu kogutakse, on püsinud peaaegu muutumatuna üle 14 aasta, kuid tegelikkuses kasutavad tarbijad määruse nr 14 nimekirjas toodud seadmete asemel teisi, nimekirjas sätestamata seadmeid, on tasu maksmiseks kogutavad summad kordades vähenenud. Kaebajate õiguste tagamiseks minimaalselt vajalikud salvestusseadmed ja -kandjad, mis pidanuks kaebajatele olulise saamata jäänud tulu vältimiseks olema määrusesse nr 14 sisse viidud, sisaldusid Kultuuriministeeriumi poolt
3. a väljatöötatud määruse nr 14 muutmise eelnõus. Kaebajatel on salvestusseadmetelt saamata jäänud tulu
4. a – 218 893 eurot,
5. a – 130 079 eurot ja
6. a – 182 559 eurot. Salvestuskandjatelt on kaebajatel saamata jäänud tulu
7. a 781 eurot ning
8. a – 9396 eurot. Kokku on seega kaebajad kolme aasta eest kandnud kahju saamata jäänud tulu näol salvestusseadmetelt 531 531 eurot ning salvestuskandjatelt 10 177 eurot, mis teeb kokku salvestusseadmetelt ja -kandjatelt 541 708 eurot.
9. Vastustaja leidis 10.04.2013 kirjalikus seisukohas, et kaebus on esitatud

§ 46lg-s 4 ja RVast

S § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega rikkudes. Vastustaja osundas, et kaebajad ise möönavad, et määrus nr 14, mida pole vahepeal muudetud, on nende õigusi rikkunud juba

1. aastast saadik. Kaheksa aastat hiljem esitatud kahjunõue on ilmselgelt hilinenud ning menetlus tuleb kaebetähtaja rikkumise tõttu lõpetada.
2. Kaebajad leidsid 30.08.2013 seisukohas, et kaebus on tähtaegne. Kahjunõue on esitatud viimase kolme aasta eest. Alternatiivselt taotlevad kaebajad kaebetähtaja ennistamist, kuna nad on kahju kõrvaldamiseks kasutanud kohaseid õiguskaitsevahendeid, esitades erinevatele riigiorganitele taotlusi õiguste rikkumise lõpetamiseks.
3. Tallinna Halduskohus luges 18.09.2013 määrusega MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit kaebuse tähtaegseks. Aastatel 2010-2012 aset leidnud Vabariigi Valitsuse tegevusetusega – direktiivi üle võtmata jätmise ja õigustloova akti andmata jätmisega – tekitatud kahju hüvitamise nõude tähtaeg ei saanud hakata kulgema õigustloova akti vastuvõtmisest alates või kaebajate poolt selle põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastasusest teadasaamisest. Kahju ei saa tekkida enne teo (tegevuse või tegevusetuse) toimepanemist. Kohus möönab, et kahju võib ilmneda kohe või tulevikus, mistõttu saab pärast kahjunõude aluseks olnud sündmuse toimumist esitada kahjunõude nii juba tekkinud kui ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamiseks (kahju ühtsuse põhimõte). Kuid enne sündmuse (tegevuse või tegevusetuse) aset leidmist pole võimalik kahjunõuet esitada, kuna kahju pole selleks hetkeks põhjustatud, s.o isiku õigusi rikutud. Järelikult ei saa enne hakata kulgema ka kaebetähtaeg. Oht, et tulevikus võidakse mõne teoga või tegevusetusega kahju põhjustada, ei anna alust esitada kahjunõuet. Kaebajad ei saanud enne 2010-2012, veel vähem 2

§ 157lg-le 1 vastavad põhjendused, mis on määruse tühistamise aluseks.

Kaebajate poolt etteheidetav vastustaja tegevusetus, mis väljendus määruse nr 14 teatud kaubagruppide täiendamata jätmises, oli kaebuse esitamise hetkeks väldanud seitse või kaheksa aastat. Tekib küsimus, milline konkreetne sündmus nimetatud perioodi jooksul tekitas kaebajatele arusaamise nendele kahju tekitamisest. Kohus ühtegi sellist sündmust ei maini. Seetõttu on kohtumäärus väär ka materiaalõiguse kohaldamise seisukohalt, sest RVastS § 17 lg 3 nõuab kindla päeva või sündmuse tuvastamist, mil kahju tekitamisest teadasaamine toimus või pidi toimuma. Määruse motiveerimine viidetega TsÜS kommentaaridele ei ole kohane, antud juhul tuleb lähtuda RVastS vastavast sättest kui erinormist TsÜS aegumise regulatsiooni suhtes. Kohus ei analüüsinud õiguskindlusega seonduvat üldse. Õiguskindlust ei ole võimalik efektiivselt tagada olukorras, kus kaebetähtaja kulgemise algus on „hõljuv“ ehk seadusega selgelt määratlemata. Kohtumääruses näib nn hõljuv tähtaeg olevat kohtu eelistuseks. Kohus ei leidnud sarnasust Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-59-12. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et ka praeguses asjas oli kaebajatele teada, et igal järgneval kalendriaastal jäävad nad teatud seadmete eest tasust ilma, kui valitsus õigusakti ei muuda. Nende enda väitel oli vastav teadmine neil olemas aastast 2007, mida kinnitavad kaebajate kirjalikud pöördumised ametiasutuste poole. Määruskaebuse esitaja leiab, et kaebetähtaeg hakkas kulgema määruse nr 14 kehtestamisest jaanuaris 2006 või siis hiljemalt aastal 2007. 3

§ 2lg-s 2 väljendatud menetlusökonoomia põhimõttega.

Seoses sellega esitab määruskaebuse esitaja alternatiivse taotluse halduskohtu määrus tühistada ja saata asi

§ 210lg 3 teise lause alusel halduskohtule tagasi.

Määruskaebuse esitaja taotles halduskohtult kaebuse läbivaatamata jätmist

§ 151lg 2 p 1 alusel.

Selgesisulist määrust taotluse lahendamise kohta seni tehtud ei ole. Seetõttu on kaebetähtaja määruskaebemenetluses menetlusosalisteks isikud (eelkõige MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit), kellel halduskohtu esialgsel hinnangul (halduskohtu 02.08.2013 määrus) üldse kaebeõigus puudub. Lisaks on kohus 06.09.2013 kohtunõudes nõustunud, et kõikidel kaebajatel puudub kaebeõigus AutÕS § 77 lg 4 alusel. Seega tekib põhjendatud kahtlus, et vähemalt osal kaebajatel puudub asjas kaebeõigus ja nende osalusel menetluse jätkamine põhjustab tarbetut aja- ja rahakulu.

1. MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit paluvad 04.10.2013 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata või alternatiivselt ennistada kaebetähtaeg. Kaebajad jäävad oma varem esitatud seisukohtade juurde ja märgivad täiendavalt järgmist. Halduskohus leidis õiguspäraselt ja põhjendatult, et hüvitamiskaebus on tähtaegne. Konkreetsest tegevusest, sündmusest vm asjaolust, mis kahju tekitab, teadasaamise hetke on võimalik konkreetselt tuvastada vaid juhul, kui kahju on tekitatud aktiivse tegevusega. Käesoleval juhul on aga kahju tekitanud vastustaja jätkuv õigusvastane tegevusetus, millest tuleneva kahju (nii kahju olemasolu kui konkreetse kahju suuruse) said kaebajad teada igal aastal uuesti ning seda just tagantjärele. RVastS § 17 lg-t 3 tuleb tõlgendada koostoimes RVastS § 14 lg-ga 1 ja Euroopa Kohtu praktikaga ning lähtuda seaduse eesmärgist ja kohtupraktikast, mis võimaldab kahju hüvitamist nõuda ka õigustloova akti andmata jätmise ehk tegevusetuse korral. Kaebajad on selgitanud, et nad ei esitanud kaebust kohe pärast määruse vastuvõtmist nt
2. a ka seetõttu, et neil oli pika perioodi jooksul õigustatud ootus, et vastustaja ise muudab vaidlusalust kahju tekitavat regulatsiooni. Alles pärast selguse saamist, et vaidlusaluses küsimuses ei õnnestu jõuda kohtuvälise lahenduseni, olid kaebajad oma õiguste kaitseks sunnitud pöörduma kohtusse. Asjakohased ei ole vastustaja viited õiguskindlusele. Vastustaja on olnud regulatsiooni vaieldavusest teadlik juba pika aja jooksul. Tuginemine TsÜS aegumise regulatsioonile on asjakohane. Kaebaja viitab RVastS § 7 lg-le
3. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-66-09 (p 18) pidanud kahju hüvitamisel eraõiguslike normide kohaldamist lubatavaks. Kaebetähtaegade algusaja küsimuses on põhjendatud lähtuda TsÜS-st ka seetõttu, et vastav võimalus tuleneb RVastS-le lähimast analoogsest regulatsioonist, milleks on haldusmenetluse seadus (HMS). HMS § 33 lg 1 järgi kohaldatakse tähtaegade arvutamisel haldusmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätteid. TsMS § 62 lg 1 suunab omakorda kohaldama TsÜS-s tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, kui TsMS-st ei tulene teisiti. Vastustaja ajab segamini subjektiivse ja objektiivse kaebetähtaja, pidades 3-aastast kaebetähtaega objektiivseks tähtajaks. Kaebajad rõhutavad, et RVastS § 17 lg-s 3 ja

§ 46

lg-s 4 sätestatud esimese alternatiivi puhul on tegemist subjektiivse aegumistähtajaga, mille puhul on oluline just õigustloova aktiga tekitatud kahjust teadasaamine, millest arvates kolme aasta jooksul tuleb esitada kaebus. Alles teise alternatiivina sätestatud objektiivne maksimaalne kaebetähtaeg – kümme aastat kahju tekitanud õigustloova akti andmisest – on see, mis peab vastustaja jaoks tagama õiguskindluse. 4

ei sätesta kohtulike eelmenetluse toimingute järjekorda. Küll on eelmenetluse staadiumis peetud vajalikuks tuua eraldi sättena välja kaebetähtaja kontrollimise kohustus. Sellest võib järeldada antud küsimuse prioriteetselt lahendamise olulisust. Kaebajad täpsustavad, et halduskohus ei ole teinud määrust kaebajate kaebeõiguse puudumise kohta, vaid üksnes ilma põhjendusteta möönnud 06.09.2013 kohtunõudes vastustajale, et kaebajate kaebeõigus ei saa tuleneda AutÕS § 77 lg-st 4 ja viidanud seejuures halduskohtu 02.08.2013 määruse põhjendava osa p-le 5, kus kohus märkis, et MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit kaebeõigus ei saa tuleneda AutÕS § 77 lg-st 4. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu 18.09.2013 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning Vabariigi Valitsuse määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukoha ja põhjendustega, et hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg ei ole möödunud. 10.

§ 46

lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. 11. Halduskohtule 18.02.2013 esitatud kaebuses nõutakse õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist RVastS § 14 lg 1 alusel, kusjuures kahjunõude aluseks on avaliku võimu kandja tegevusetus aastatel 2010-2012. Ringkonnakohus leiab, et hüvitamiskaebuse esitamise kolmeaastane tähtaeg ei saa mööduda enne, kui kaebuses sisalduva kahjunõude aluseks oleva toimingu (tegevusetuse,

§ 6lg 2) algusest ei ole möödunud kolm aastat.

Olukorras, kus kahjunõude aluseks olev tegevusetus pole isegi mitte alanud, ei saa isikule omistada teadmist, et talle on tekkinud kahju. Hüvitamiskaebuse kulgemine algab aga päevast, mil kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Kaebajad võisid küll 2007. a-l teada, et õigustloova akti puudulikkusega kaasneb neile kahju, kuid nad ei võinud sel ajal kuidagi teada, et avaliku võimu kandja on tegevusetu ka aastatel 2010-2012 ning neil tekib seetõttu kahju, mille hüvitamist praeguse kaebusega nõutakse. Kui kahju hüvitamise nõude aluseks on vältav tegevusetus, siis võib kannatanu igal ajahetkel tulla nõudma kahju hüvitamist vähemalt viimase kolme aasta eest. 5

§ 2

lg-s 2 väljendatud menetlusökonoomia põhimõttega ja saata asi määruse teinud halduskohtule tagasi, et lahendada kõigepealt kaebeõiguse küsimus. Vastustaja väitel esineb põhjendatud kahtlus, et vähemalt osal kaebajatel puudub asjas kaebeõigus ja nende osalusel menetluse jätkamine põhjustab tarbetut aja- ja rahakulu. Ringkonnakohus leiab, et kaebetähtaja küsimuse lahendamine enne, kui kohus kujundab lõpliku seisukoha kaebeõiguse küsimuses, ei kujuta endast menetlusnormide rikkumist ega ole määruse tühistamise aluseks. Halduskohus võib kaebeõiguse küsimuse lahendada nii enne (

§ 121

) kui ka pärast kaebuse menetlusse võtmist (

§ 151

). Kui kohus jõuab kaebeõiguse puudumises veendumusele sisulise lahendi tegemisel (

§ 156), võib see olla kaebuse rahuldamata jätmise aluseks.

Ka ei näe ringkonnakohus aja- ja rahakulu kokkuhoidu selles, kui tähtaja küsimuses tehtud määrus tühistada ainuüksi selleks, et kohus saaks esmalt lahendada kaebeõiguse küsimuse. Vastupidi – kui kohus leiab kasvõi ühel kaebajatest kaebeõiguse olevat, tuleks taas asuda lahendama vastustaja taotlust menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu lõpetada. Kaebetähtaja küsimuses jõustunud määruse olemasolu korral selline vajadus puudub ning määruse olemasolu ei takista kohtul kuidagi kaebeõiguse küsimuse lahendamist. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 6