Obsah (10)

§ 120§ 68§ 73§ 28§ 29§ 56§ 57§ 44§ 263§ 83

1-23-3345 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2023, Paide kohtumaja Kriminaalasja number 1-23-3345 (20251000391) Kohtukoosseis Kohtunik Piia

§ 120

lg 1 järgi üldmenetluses Ringkonnaprokurör Merike Lugna Süüdistatav Jaanar Sõmer Isikukood või sünniaeg: 37507224244 Elu- või asukoht ja aadress: x x, x x, x x, x x x Kodakondsus: Eesti Haridus: x Emakeel: eesti keel Töökoht või õppeasutus: x Karistatus: karistamata Tõkend: ei kohaldatud Kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 309 lg 3, §§ 311 – 313, § 180 lg 1 kohus otsustas: 1. Süüdi tunnistada Jaanar Sõmer

§ 120

lg 1 järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 230 (kakssada kolmkümmend) päevamäära (päevamäära suurus 19,50 eurot), s.o 4485 (neli tuhat nelisada kaheksakümmend viis) eurot. 2.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamine 1920.12.2020, s.o 2 (kaks) päeva, millele vastab rahalise karistuse 6 päevamäära. Ärakandmata karistus on rahaline karistus 224 (kakssada kakskümmend neli päevamäära), s.o. 4368 (neli tuhat kolmsada kuuskümmend kaheksa) eurot. 3.

§ 73

lg 1, 3 alusel jätta Jaanar Sõmerile mõistetud ärakandmata rahaline karistus 4368 eurot tingimisi kohaldamata ja määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 1 (ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Katseaja alguseks arvata kohtuotsuse kuulutamise kuupäev –
2. november
4. Välja mõista Jaanar Sõmerilt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 1109,78 eurot (s.h sundraha 1087,50 eurot) /tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, a/a nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is, a/a nr EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
5. Maksekorralduse selgitusse lisada: menetluskulud, kriminaalasja number, süüdimõistetu nimi. Nõue loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel pööratakse lahend täitmisele ja saadetakse kohtutäiturile. Lisandub täituritasu. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse.
6. Jätta rahuldamata taotlus hüvitada Jaanar Sõmerile valitud kaitsjale makstud tasu ja kulud summas 5616 eurot.
7. Kohtuotsuse jõustumisel konfiskeerida tahtliku kuriteo toimepanemise vahend vintraudne püstol Walther-PPQ-M2 FCZ7910 koos salvega, milles 15 padrunit (hoiustatud Tallinna 12 Paide relvahoidlas). Konfiskeeritud vara valitsejaks riigi nimel on riigivaraseaduse § 7 lg 5 p 2 alusel Siseministeerium ning volitatud asutusena Politsei- ja Piirivalveamet.
8. Tagastada kohtuotsuse jõustumisel omanikule Jaanar Sõmerile asitõend – taskulamp (asub kriminaalasja juures Paide kohtumajas, pakend 1).
9. Kohtuotsus saata kohtumenetluse pooltele.
10. Jõustunud kohtuotsus saata Lääne prefektuurile. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav. SÜÜDISTUS Käesolevas kriminaalasjas on Jaanar Sõmerile süüdistus esitatud selles, et tema 19.12.2020 kella 16:30 paiku x x x x x x x x Coop q kaupluse ees ähvardas alaealist, xx-aastast, XX’i (sünd. xx.xx.xxxx) oma seadusliku tulirelvaga Walther-PPQ. Relvaga ähvardamine seisnes selles, et Jaanar Sõmer öeldes kurja häälega „x jää seisma“ sihtis tulirelvaga Walter-PPQ XX suunas ning tegi relvaga laadimise liigutuse, mille tagajärjel XX tundis hirmu ja ohtu oma elule. Tervisekahjustuse tekitamisega ähvardades, kasutades tulirelva, mistõttu oli kannatanul alus karta ähvarduse täideviimist, pani Jaanar Sõmer tahtlikult toime

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2 KOHTU SEISUKOHT Kohus, arvestades kohtus uuritud tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et J. Sõmerile esitatud süüdistus

§ 120lg 1 järgi on tõendamist leidnud.

Kohtus on üle kuulatud kannatanu (tl 78 pöördel-23 pöördel), süüdistatav (tl 107-113) ja tunnistajad AA (tl 83 pöördel-86), SS (tl 86-88), EE (tl 88-89), VV (tl 89 pöördel-91), FF (tl 93-94), KK (tl 99103). Poolte vahel puudub vaidlus ja kohtus on tõendamist leidnud, et 19.12.2020 kella 16:30 paiku x x x x x x x x x Coop q kaupluse juures J. Sõmer ja kannatanu XX viibisid. J. Sõmer end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista, tema väitel ta kannatanut ei ähvardanud, relva ähvardamiseks välja ei võtnud. Ta võttis kätte taskulambi ja tegi sellega klõpsu. Kaitsja on seisukohal, et J. Sõmer tegutses hädakaitseseisundis/hädaseisundis, isegi kui ta oleks tulirelva välja võtnud. 1.Kohus kõigepealt annab hinnangu menetluses tõusetunud üldistele küsimustele. 1.1.Tunnistaja DD kohtueelses menetluses antud ütluste lubatavus tõendina. Tunnistaja DD on rahvastikuregistri teatise kohaselt surnud (tl 46). Prokurör esitas kohtule tema kohtueelses menetluses antud ütlused (tl 47-48) KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja avaldas, et DD ütlused on ebausaldusväärsed, sest need on liiga sarnased teiste tunnistajate ütlustega, ei ole kohe üle kuulatud, ülekuulamine on toimunud kaks päeva hiljem, kaitsja ole saanud tunnistajat küsitleda. Kohus leiab, et täidetud on KrMS § 291 lg 1 p 1, lg 3 nõuded ja tunnistaja DD kohtueelses menetluses antud ütlused on lubatav tõend. Kohus märgib, et asjaolu, et ütlused on teiste tunnistajatega sarnased, ei muuda tõendit automaatselt ebausaldusväärseks. Kohus hindab tunnistaja ütlusi nagu kõiki kohtule esitatud tõendeid ja annab arvamuse, kas ütlused on usaldusväärsed. Kaitsja vastuväide ülekuulamise aja kohta ei ole asjakohane – kaks päeva peale sündmust ülekuulamine on ajaliselt sündmusele väga lähedal, kohtus me arutame seda sündmust ja küsitleme isikuid, kui on möödunud pea kolm aastat. Kohus märgib, et KrMS § 291 lg 3 ei sea ütluste vastuvõtmise tingimuseks, et kaitsja peab olema saanud tunnistajat küsitleda – p 3 kohaselt peab tõendi taotleja vastaspoolel olema küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kaitsja ei ole avaldanud, et tal ei ole olnud võimalik tunnistaja DD ütlustele vastuväiteid esitada. 1.2.Kaitsja – tunnistajatena esitatud isikud ja nende ütlused ei ole usaldusväärsed, sest nad on ise eelnevalt rikkunud avalikku korda. Nii süüdistatav kui tunnistaja KK on avaldanud, et nn X pundiga on enne 19.12.2020 olnud x vahel pidevalt probleeme, on paugutanud. KK on avaldanud, et politseisse ei pöördunud, sest nad tulevad liiga hilja või ei ole poistel enam pauguteid. Tunnistaja KK on rääkinud ka teiste isikute poolt (s.h ka OO poolt) talle räägitud probleemidest; juttudest, mida on kuulnud rongis või öelnud, üldiselt, et kellelegi ei meeldinud paugutamine ja inimesed on helistanud politseisse. Kohus märgib, et kuna ei seisne KrMS § 66 lg 2-1 nimetatud aluseid, siis KKe poolt avaldatu, mida ta on kuulnud teistelt inimestelt nn X pundi kohta, ei ole käesolevas asjas tõendiks. J. Sõmer räägib, et pool küla kartis neid poisse niikuinii. Kaitsja küsimusele, et nad on alaealised, kuidas siis nii, vastab - nad ei olnud alaealised, tundsid ainult X. Nimetab täisealist W, kes on kellegagi füüsiliselt arveid klaarinud. J. Sõmer räägib ühest mitte kõige paremal järjel olevast pundist, tema meelest olid nad paberitega, ei ole täiemõistuslikud, politseil on nendega tegemist olnud. J. Sõmeri ütlustest tuleneb, et x vahel ei olnud enne 19.12.2020 rahu rikkujateks mitte ainult nn X punt, nimetab ka teisi isikuid, kellel ei ole käesoleva menetlusega puutumust. 3 PPA on 29.09.2023 kaitsja järelpärimisele (soovis kõiki 2019, 2020 x x politseile tehtud väljakutsed, kaebused, avaldused avaliku korra rikkumise kohta seoses X ja tema kaaslaste tegudega, tl 69-70) vastanud (tl 73-74), et politseiandmebaasis on leitud kaks avaliku korra rikkumise juhtumit x x, mis on seotud XX: -10.09.2019 – teataja sõnul käisid kaks poissi (X ja G) hilisõhtul akendele kloppimas, avaldaja vestles poistega järgmisel päeval, menetlust ei alustatud; -23.09.2020 – valdaja sõnul kaks poissi mängivad happega, valasid trepi juurde ja tahtsid ka aknale valada. Patrull kohapeal tuvastas, et tegemist bensiiniga, mida kallati ja põlema ei pandud. Patrull vestles avaldaja ja noormeestega. Politsei lahkudes avaldaja helistas uuesti, et noormehed jooksevad ringi ja karjuvad, koputavad uste ja akende peale. Tehtud kohalikule omavalitsusele teatis korrarikkumise toime pannud lapse ja abi vajava lapse kohta. Menetlust ei alustatud. Tunnistaja VV avaldas, et meenub, et enne 2020 detsembrit x vahel on probleeme olnud pundiga, kelle eesotsas on X, on kuulda olnud, et on problemaatilised, täpsemalt ei mäleta. Tunnistaja FF avaldas, et ise x ei ela, tema ennast ohustatuna ei tundnud, on teiste käest kuulnud, et x oli üks probleemne noorukite kamp. Kohus leiab, et politsei vastus ei kinnita tunnistaja KKe sõnu, et x elanikud on korduvalt ja korduvalt pöördunud politsei poole seoses XX ja tema kaaslaste paugutamisega. Selle teemalisi pöördumisi registreeritud ei ole. XX, AA ja K. EE tunnistasid kohtus, et enne 19.12.2020 nad on x korrarikkumisi toime pannud. Kõik kolm on rääkinud raudteejama maja akende lõhkumisest, kividega loopimisest kambakesi. XX on tunnistanud, et enne 2020 detsembrit oli raudteejaama juures, mis asub J. Sõmeri maja lähedal, paugutamine, oli võimsam pauguti, käis kõva kärakas. Seega on tõendatud, et kannatanu ja temaga koos 19.12.2020 x poe juures olnud tunnistajad on enne 19.12.2020 toime pannud korrarikkumisi, kuid kohus märgib, et eelnimetatud asjaolu, ei muuda nende ütlusi automaatselt mitte usaldusväärseks. Kohus hindab kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. 1.3.Süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise koha määratletus. Esitatud süüdistuse kohaselt toimus kuriteosündmus x Coop kaupluse ees, kuid kannatanu, tunnistajate ja ka süüdistatava ütluste kohaselt sai sündmus alguse kaupluse eest, kus süüdistatav hüüdis kannatanut. Nii süüdistatav, kannatanu kui tunnistajad kinnitavad, et seejärel liiguti kaupluse kõrvale (täpsemaid asukohti analüüsib kohus hiljem). Kohus on seisukohal, et üheselt on arusaadav, millisest sündmusest käis jutt ja kuriteosündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi või looduses meetri täpsusega. Kuriteo toimepanemise koht peab olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Kohus leiab, et süüdistus vastab eelkirjeldatud nõuetele, süüdistatav on menetluse käigus avaldanud oma seisukohad, miks ta talle süüks arvatud tegu toime panna ei saanud. 2.Objektiivne koosseis

§ 120

kuriteo objektiivse koosseisu moodustab spetsiifiline tegu – ähvardamine, mille sisu on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine ning mis on veenev. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teistes inimestes hirmutunde tekitamisele. Teadvustamine on võimalik ka konkludentselt – teoga, millest kahju tekkimist on võimalik üheselt järeldada. Nii on tapmisähvardusena käsitatav püstoli näitamine. Lubadus kasutada relva tuleb alati lugeda ähvardamiseks tervisekahjustuse tekitamisega (J. Sootak ja 4 P. Pikamäe, Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne lk 481, 482, p 3.1; 3.2.1; 3.3.2, Tallinn, 2021). 2.

1. Süüdistatava J. Sõmeri ütluste kohaselt olid sündmuse põhimomendid järgmised – oli jahil, x helistas, et X punt loopis teda pürotehniliste vahenditega poodi minnes, kardab, ei julge poest välja minna. Ütles x, et läheks koju, siis mõtlevad, mis teha. Hakkas koju sõitma (tal olid relvad, sh püstol Walther kaasas). Kui x jõudis x tänavale välja, siis visati auto ette pulseeriv valgus, pürotehniline toode. Peatas auto poe ees, läks välja, tundis ühes liikuvas kujus X ära, hüüdis kõva selge häälega: „X, tule siia.“. Läks maja nurga taha, X oli juba pimedusse ära kadunud. Pime oli, võttis taskulambi välja, et valgustab. Taskulamp sattus valepidi kätte, tegi klõpsu, pani lambi taskusse tagasi, keeras ringi. Siis võttis relva korraks välja, et kontrollida, kas relv on alles ja korras, sel ajal oli X poole seljaga. Läks koju. Poe ees tuli ei põlenud, bussijaama nurgal oli üks latern, sündmuskoht oli pime. Relvaregistri väljavõttega (tl 52-53) on tõendatud, et J. Sõmerile on relvaluba x väljastatud 25.03.2019 (jahipidamine, enese ja vara kaitseks) - omab tulirelva Walther-PPQ FCZ7910 (vaadeldud 22.12.2020 asitõendi vaatlusprotokollis, tl 50-51), seega oli J.Sõmeril 19.12.2020 kaasas olnud tulirelv Walther seaduslik. 2.
2. Kohus analüüsib esmalt tõendeid sündmuskoha valgustatuse kohta. Süüdistatava J. Sõmeri ütluste kohaselt x tänava ots oli tervelt pime, see oli aasta aega veel pime. See lamp, mida poisid väitsid, et põles, x tänava poolne lamp, pandi sinna hiljem ning oli hoopis teistsugune, kui kõik x lambid. Seal on x x, kas siis x tellimusel pani sinna parkimisplatsi valgustama. Süüdistatav enda väite tõendamiseks, et lamp paigaldati hiljem, tõendeid kohtule esitanud ei ole. Kohus märgib, et süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. 23.01.2023 olustiku vaatlusprotokollis on vaadeldud sündmuskohta ja seal asuvaid tänavavalgusteid, mis on kantud ka kaardile ja tehtud fotod (tl 36 – 41). Sündmuskoha juures (poe otsas) on tänavavalgusti poe x tänava poolses küljes u 10 m kaugusel ja x tänava poolses küljes, mille post on kaupluse küljest u 19 m kaugusel. Arvestades, et olustiku vaatlusprotokoll on tehtud üle kahe aasta möödumisel sündmusest, siis kohtu hinnangul ei saa olustiku vaatlusprotokolliga tõendada, milline oli valgustus sündmuskohal kuriteosündmuse toimumise ajal. Vaatlusprotokollist nähtuvad tänavavalguspostide asukohad, kuid sellega ei ole tõendatud, et lambid kuriteosündmuse ajal põlesid/ei põlenud. 24.01.2023 kannatanu ütluste olustikuga seostamise protokollile lisatud fotodelt (foto nr 3, 4, tl 45) on näha, et pimedas ulatub kaupluse küljele tänavavalgustus x tänavalt. Kohus leiab, et ka ütluste olustikuga seostamise protokolliga ei saa tõendada sündmuskoha valgustatust kuriteosündmuse ajal, sest toiming on tehtud ligi kaks aastat hiljem ja ka olustik oli sündmuse toimumise ajal teine kannatanu, tunnistajate, süüdistatava ütluste kohaselt lund oli vähe või polnud üldse, sündmuskoha vaatluse ajal on aga lumi maas olnud, mis juba muudab valgusolusid. Samas on fotol 3 näha x tänava tänavavalgustuse posti asukoht. Kohus järgnevalt uurib, mida kannatanu ja tunnistajad poe ümbruse valgustuse kohta räägivad. Kannatanu XX ütluste kohaselt nägi ta, et J. Sõmer sihtis teda relvaga tänu tänavavalgustusele, mis oli x tänaval ja x tänaval (märkinud asukohad ka kaardile tähistades need nr 6-ga, tl 18). Tunnistaja EE ütluste kohaselt tänavavalgustus põles ning ta on märkinud kaardile tänavavalgustuse asukoha x-ga (tl 19). Tunnistaja on märkinud tänavavalgustuse asukoha x tänaval. Ütluste kohaselt x tänaval oli ka tänavavalgustuse lamp, täpset asukohta ta ei mäleta (tl 85). 5 Tunnistaja SS ütluste kohaselt poe kõrval on väike valgustus. Tunnistaja on märkinud tänavavalgustuse asukoha kaardil X-ga (tl 20). Kaardil on märgitud x tänaval asuv tänavavalgustus. Tunnistaja EE on märkinud tänavavavalgustuse kaardil X-ga (tl 21), x tänaval. Tunnistaja DD on kinnitanud, et kohas, kus J. Sõmer kannatanut relvaga ähvardas, on tänavavalgustus. Tunnistaja FFi, q Coop klienditeenindaja, ütluste kohaselt bussipeatuses oli valgustus ja natuke poe eest kõrvale. Otseselt poe akna taga tänavavalgustust ei olnud. Poe külje peal x tänaval oli lamp. Kaitsja küsimusele, kas tänavalgustus oli poe juures pimedal ajal puudulik, vastas tunnistaja – ei oska öelda, kas puudulik, kindlasti põles seal õhtul kella viie ajal. Seda, kas tänavavalgustus sellel õhtul põles ta ei oska öelda, ta ei näinud, mis väljas toimus ja polnud aega jälgida ka. Tunnistaja KKe ütluste kohaselt kui ta poodi läks, oli videvik, natuke pime. Tollel ajal oli vähem tänavavalgustust seal kandis. Poe esine tuli ei põlenud, tuli, mis oli, oli seest väljakumav valgus. Tänavavalgustus ei põlenud. Poe ees on mitu posti, mingi aeg põlesid üle ühe. X tänava valgustust nägi nii palju, kui poe eest nägi, oli pime aga sinna poole ei liikunud. Kui trepi peal seisad, siis näed seda nurka seal. Kohus märgib, et KKe ja FFi ütlused on kokkulangevad, et poe ees oli sel õhtul pime. Kohus märgib, et KK tuli poodi teiselt poolt, poe selles otsas, kus sündmus toimus, sel õhtul ei käinud, seega täpseid valgustusolusid ei tea. Kohus loeb olustiku vaatlusprotokolliga, FFi ja kannatanu ütlustega tõendatuks, et tänavavalgustid olid poest natuke kõrval - üle tee x tänaval ja x tänaval. A on märkinud x tänava posti asukoha, kuid kinnitanud, et x tänaval oli tänavavalgustus, posti asukohta ei mäleta. Tunnistajad SS ja EE. on märkinud x tänava posti asukoha. Seega loeb kohus tõendatuks, et nii x tänaval kui x tänaval olid ka sündmuse toimumise ajal tänavavalgustuspostid. Kannatanu ja tunnistajad AA, SS, DD on öelnud, et nägid süüdistatava tegevust tänu tänavavalgustusele, poe kõrval oli valge. Kohus leiab, et kannatanu ja tunnistajate ütlusi kinnitab ka FFi poolt öeldu - ei oska öelda, kas seal tänavalgustus oli puudulik, kindlasti põles seal õhtul kella viie ajal. Kohus leiab, et tunnistaja sellised ütlused ei kinnita süüdistatava versiooni, et x tänaval kaupluse otsas sel ajal tänavavalgustusposti ei olnud ja sündmuskoht oli pime. Tunnistaja on öelnud, et õhtul kella viie ajal tänavalgustus kindlasti põles. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et tänavavalgustus oli sündmuskohal süüdistatava tegevuse nägemiseks piisav ja süüdistatava ütlused, et sündmuskoht oli pime, ei ole tõendatud. 2.
3. Järgnevalt kohus analüüsib isikute liikumist sündmuskohal, mida isikud sündmuskohal nägid ja kuulsid. Kaitsja heidab ette, et süüdistuses pole kirjas, mis motiividel J. Sõmer sel päeval x poe juurde läks. Kohus leiab, et süüdistus peab sisaldama faktilisi asjaolusid, mis kinnitavad prokuratuuri meelest süüteokoosseisu esinemist süüdistatava käitumises. Süüteole eelnev ja järgnev käitumine võib tõendada kuriteokoosseisu olemasolu/puudumist, kuid kohus leiab, et see ei pea olema kirjas süüdistuses. Kannatanu, tunnistajate AA, SSi, K. EE, DD kokkulangevate ütlustega on tõendatud, et nad olid 19.12.2020 x poe ees, SS oli päeval ostnud virelevaid, sädelevaid rakette (olid lubatud kasutada 12+) ja kasutasid neid poe ees. SS kirjeldab, et vaatasid enne rakettide kasutamist, et inimesi läheduses ei oleks, ei näinud Jaanari x tulemas, viskasid raketi maha ja siis tuli Jaanari x (KK). Kannatanu ja 6 temaga koos olnud tunnistajad ja KK kinnitavad kokkulangevalt, et KK keelas poisse, käskis neil poe eest ära minna, mille peale XX vastas talle, et Eesti on vaba riik ja ei pea sealt kuskile minema. KK läks poodi, poisid jäid poe ette. KK väljus poest ja läks koju. K. EE KKt ei näinud, oli ilmselt poes. Kannatanu ja tunnistajate SSi, DD, AA, K. EE ütluste kohaselt mingi aja pärast sõitis poe ette autoga J. Sõmer. Kannatanu XX ütluste kohaselt J. Sõmer tuli autoga sinna, tuli autost välja, hakkas nimepidi kutsuma – „X tule siia, X tule siia“. Ütles teistele, et lähme ära. Jõudsid poe küljele, oli kaugemal, kuulis relva laadimise häält, vaatas taha, Jaanar sihtis relvaga, oli kuskil 10 m kaugusel ja siis hakkas jooksma. Relva laadimise kuulmise hetkel vaatas ta tagasi ja 24.01.2023 ütluste olustikuga seostamisel on kannatanu samuti näidanud J. Sõmeri ja enda asukohta (tl 44). Kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks on kohtuistungil avaldatud kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt XX on öelnud, et kui kuulis relva laadimise heli, ei hakanud enam tagasi vaatama ja jooksis x tänava suunas. Kohtuistungil kannatanu ei osanud selgitada, miks ta on tagasi vaatamise kohta erinevaid ütlusi andnud. Kannatanu kinnitas kohtus, et mäletab, et vaatas tagasi. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ütluste vastuolu puhul saab kasutada kohtus antud ütlusi, kui need on usaldusväärsed. Kohus edaspidi uurib, kas kannatanu ütlused, et ta laadimishäält kuuldes vaatas tagasi, on usaldusväärsed. Relvaga kannatanu sihtimist on kinnitanud ka tunnistaja AA – J. Sõmer hüppas autost välja ja karjus, et „X siia“ või midagi sellist. Siis X läks S poe külje poole. Sõmer tõmbas välja püstoli, vinnastas selle ja sihtis Xe poole ja siis X jooksis ära. X vaatas korraks J. Sõmeri poole ja kohe kui nägi, et tal midagi käes on, hakkas jooksma. Tema ise nägi relva nägi 2- 3 meetri kauguselt. Poe külje peal oli valge ja nägi ära, et see oli püstol ja nägi täpselt ära, et ta vinnastas selle ja sihtis. J. Sõmer jäi sekundiks seisma, pani relva ära, keeras nende poole ja ütles, et saage enne 18 ja siis paugutage ja tehke seda metsas. Tunnistaja DD ütluste kohaselt XX ja J. Sõmer liikusid poe kõrvale kiirel sammul. J. Sõmer jäi poe kõrval kaubatee muruplatsil seisma, võttis paremalt poolt puusal olevast kabuurist püstoli ja tegi laadimisliigutuse – võttis vasaku käega relva pealt kinni ja oli kuulda klõpsatus. See oli 100 % püstol, sest nägi seda 1,5 meetri kaugusel temast, seal oli tänavavalgustus. X oli Jaanarist ca 3 meetri kaugusel, relva laadimise heli peale keeras end ringi, Jaanar sihtis püstoliga Xe suunas. X ütles, et ära tee ja jooksis eemale pimedasse. Jaanar oli väga närvis sel hetkel kui ta relva haaras. Jaanar pani relva kabuuri, tuli nende juurde ja ütles, et minge paugutage kuskil metsas, mitte keset alevikku. SSi ütluste kohaselt kui Jaanar autost välja tuli, hüüdis kurja häälega – X siia. Hakkasid Xega kiire kõnniga eemale minema, kartsid natuke, jäid poe külje peal seisma. Teised tulid ka järgi. Oli Jaanarist umbes 2 meetri kaugusel. Teised olid 3-4 meetri kaugusel. Sõmer ja X vestlesid ja siis läks Jaanar natuke närvi ja tõmbas enda vasaku puusa poolt kabuurist püstoli ja sihtis Xe poole, X kuulis relva laadimise häält ja nägi sihtimist. X oli relva laadimise hetkel 15-20 meetri kaugusel. Tegemist oli pimeda ajaga, kuid näha oli piisavalt, selle jaoks oli valgustus piisav. K. EE, kes jäi poe ette, kinnitas, et kohe kui teised peale J. Sõmeri äraminekut poe nurga tagant välja tulid, ütlesid, et Jaanar oli relva välja tõmmanud ja Xe poole sihtinud (ütlused kasutatavad teiste ütluste usaldusväärsuse kontrolliks KrMS § 66 lg 2-1 p 2 alusel). Kannatanu XX, tunnistajad SS ja AA on kaardile märkinud sündmuskohal isikute asukohad selle hetkega, kui nad nägid J. Sõmeri käes relva (tl 18-20). Samuti on skeemi joonistanud DD (tl 49). Kohus märgib, et kui teised isikud märkisid asukohad kohtuistungil neile esitatud kaardile, siis DD on teinud omakäelise joonistuse kohtueelsel uurimisel. Kohus märgib, et DD skeemilt nähtuv ja tema 7 ütlused ei ole kokkulangevad, kui võrrelda proportsioone poe külje pikkusega. Asukohtade proportsioonid on tema ütlustega kooskõlas – tema oli J. Sõmerist 1,5 m kaugusel ja XX oli J. Sõmerist 3 m kaugusel. Seega skeemil olev pood on joonistatud väiksemana. Süüdistatav on märkinud isikute asukohad, kui ta väidetavalt tegi taskulambiga klõpsu (tl 75). Süüdistatav on enda asukoha relva laadimise/taskulambi klõpsu tegemise ajal määranud oluliselt kaugemale kui teised sündmuses osalenud, sündmust pealt näinud isikud, poe küljest umbes poe küljepikkus edasi. Süüdistatav on selgitanud, et kui poe nurga tagant välja jõudis, XXu enam ei näinud, ta oli kadunud pimedusse, enda ees kedagi ei näinud, mingid kujud olid külje peal. DD ja AA tulid vastu kui tagasi auto juurde läks. Kohus leiab, et kannatanu ja tunnistajate SSi, AA ja DD ütlused kannatanu ja J. Sõmeri asukoha kohta ajal, mil J. Sõmer relva välja võttis, laadimisliigutuse tegi ja kannatanut sihtis relvaga, on kokkulangevad. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad (RK 18.02.2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-12). Kohus leiab, et tunnistaja VV ütlusi saab kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks KrMS § 66 lg 2-1 p 2 alusel, tunnistaja läks kannatanu juurde kohe pärast kannatanu poolt kuriteosündmusest teatamist. Vahetult peale kuriteosündmust on XX talle ähvardamisele eelnenud sündmust kirjeldanud nii nagu ta kohtus rääkis. XX rääkis VV, et kuulis relvaga laadimise liigutust, seda ise ei näinud. Siis oli pöördunud selle meesterahva poole, oli väidetavalt näinud käes meesterahval relva ja siis oli jooksnud ära. Kohus leiab, et VV ütlused kinnitavad kannatanu ütluste järjepidevust. Seega kannatanu poolt kohtuistungil avaldatud asjaolu, et ta peale laadimisliigutuse kuulmist J. Sõmeri poole tagasi vaatas, kinnitab tema poolt V räägitu ning ka tunnistajad DD ja AA. Kuna kannatanu ise kohtus kinnitas, et mäletab, et vaatas peale laadimisliigutuse kuulmist J. Sõmeri poole ja nägi relva, seda kinnitavad ka teised kohtule esitatud tõendid, siis kohus loeb kannatanu eelkirjeldatud ütlused usaldusväärseks. Süüdistatav on ise tunnistanud, et poe ette keerates kiirendas autoga. Aimas, et XX on seal, kui autost välja hüppas, tundis XX kõnnaku ära. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused kinnitavad, et sündmuskohale saabudes oli ta ärritunud. Süüdistatava ütlustest on näha, et XX oli tema jaoks isik, kes alatasa pahandusi tegi. Kinnitas, et teisi ei tundnud, teadis XXu, ütleb – X punt. Sündmuskohal oli isikuid rohkem, teised ei liikunud temast koheselt eemale, siiski asus ta XXu jälitama. XX on öelnud, et J. Sõmer hüüdis teda ülbe, kurja häälega. SS on J. Sõmeri häält kirjeldanud - range, kuri hääl. K. EE sõnade kohaselt oli J. Sõmeri hääl argessiivne, AA iseloomustab kohale saabunud J. Sõmerit – vihane, ärritunud. DD sõnade kohaselt hüppas J. Sõmer autost välja, oli väga närvis. Kohus näeb, et tunnistaja SSi ütlused sündmuse kulgemise kohta on teiste kohal olnud isikute ütlustest mõnevõrra esinevad – kirjeldab XX ja J. Sõmeri jutuajamist ning asjaolu, et J. Sõmer võttis relva vasakult poolt kabuurist. DD on kinnitanud, et J. Sõmer võttis relva paremalt, mida on kinnitanud ka J. Sõmer ise. SS on kirjeldanud oma asukohta relva väljavõtmise ajal – oli küll Jaanarist 2 meetri kaugusel, kuid Jaanari külje taga. SS on avaldanud, et kui nägi relva, tuli ärevushoog, kartis, hirm oli, taganes kui püstolit nägi. Kohus leiab, et arvestada tuleb SSi ütluste usaldusväärsuse hindamisel, et ta oli sündmuse ajal xxaastane ja tundis relva nägemisel ise suurt hirmu, on seda kirjeldanud ärevushoona, siis sellest võis 8 olla mõjutatud ka tema poolt sündmuste täpne tajumine. Samas ei ole SSi poolt kirjeldatu oluliselt erinev kui teiste poolt räägitu. Seega leiab kohus, et tõendite kogumist tuleb välja jätta SSi ütlused osas, milles ta väidab, et J. Sõmer tõmbas relva välja vasakul pool olnud kabuurist ja kus ta kirjeldab jutuajamist J. Sõmeri ja XX vahel. Seega J. Sõmeri ütlused sündmuskohal liikumise, tema enda ja teiste isikute asukoha kohta ajal kui tegi taskulambiga klõpsatuse/ähvardas M.Xu relvaga on oluliselt erinevad kannatanu ja temaga koos olnud poiste ütlustest. 2.
4. Kohus analüüsib süüdistatava ütlustest tulenevat kaitseverisooni. J. Sõmeri ütluste kohaselt ei võtnud ta XX järgnedes välja mitte relva vaid taskulambi. „Jäin põõsa juures seisma. Pime oli, mõtlesin, et võtan taskust välja lambi, korra valgustan. See sattus mulle valepidi kätte, lihtsalt tegin selle klõpsu, panin tagasi, keerasin ringi /…/“. Süüdistatav on ka tunnistaja VV (ütlused kasutatavad KrMS § 66 lg 2-1 p 2 alusel J. Sõmeri ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, tunnistaja läks süüdistatava juurde samal päeval pärast kannatanult ütluste võtmist) öelnud, et tal ei olnud relva käes, taskulamp tegi selle klõpsatuse. J. Sõmeri ütluste hindamiseks on kohtule esitatud veel tõendeid, mida kohus uurib. J. Sõmeri ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldas prokurör kohtus J. Sõmeri eeluurimisel antud ütlused, miks ta taskulambi välja võttis: „Võtsin taskulambi taskust välja, tegin taskulambiga relva laadimisele sarnase liigutuse, et jätta mulje relva laadimisest, see oli mõeldud hirmutamiseks.“ Seega J. Sõmeri kohtus antud ja kohtueelses menetluses antud ütlused, miks tegi taskulambiga klõpsu, on vastuolus, ta on avaldanud kaks erinevat põhjust. Peale kohtueelse menetluse ütluste avaldamist J. Sõmer ütles, et tegi klõpsu, et ise kartis, tundis hirmu, et nad ei tuleks lähemale. Seega on J. Sõmer ka kohtus avaldanud kaks erinevat põhjust, miks taskulambi välja võttis ja sellega klõpsu tegi. Kohus on seisukohal, et J. Sõmeri ütlused taskulambi (foto tl 35) väljavõtmise asjaolude kohta ei ole järjekindlad ja kohtus antud ütlused selle kohta ei ole ka eluliselt usutavad – et ta võttis lambi välja valgustamiseks, kuid pani selle koheselt taskusse tagasi, ilma et oleks seda valgustamiseks kasutanud. Süüdistatav selgitas, et nii pime oli, ei teadnud palju neid on, ei tundnud end turvaliselt. Kui ka taskulamp sattus valepidi kätte, siis selle ümberkeeramine on väga lihtne tegevus, süüdistatav ei ole usutavalt selgitanud, miks ta välja võetud taskulampi valgustamiseks ei kasutanud nagu tal kavas oli. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et J. Sõmeri ütlused selle kohta, mis põhjustel ta võttis XX järgnedes välja taskulambi ja tegi sellega klõpsu, ei ole järjekindlad ega ka eluliselt usutavad. Ei saa tähelepanuta jätta, et J. Sõmer on tunnistanud, et sündmuskohal, kui hakkas ära minema, oli XX poole seljaga, võttis kabuurist püstoli välja, et kontrollida, kas püstol on alles ja korras. Kohtule vastas, et oleks küll saanud püstoli olemasolu katsudes kontrollida, kuid see on automaatne liigutus. Kohus leiab, et J. Sõmeri ütlused selle kohta, miks sündmuskohal võttis välja taskulambi ja sellega, klõpsu tegi, ei ole järjekindlad ega eluliselt usutavad. 2.
5. Kuriteosündmust puudutavate tõendite analüüsi kokkuvõte Kohus leiab, et eelpool kirjeldatud kannatanu ja tunnistajate DD, AA, SSi ütlused J. Sõmeri poolt XX relvaga ähvardamise kohta on sündmuse põhimomentide osas vastuoludeta ja eluliselt usutavad. Kannatanu ja tunnistajate ütlused ei ole kõikides asjaoludes kokkulangevad (nt isikute kaugus meetrites), kuid arvestada tuleb, et sündmusest on möödunud pea kolm aastat ja eks iga isik tajubki sündmuskohal erinevaid asju, mistõttu ütluste mõningane erinevus on loomulik. Kaitsja leidis, et DD ütlused ei ole usaldusväärsed, sest on teiste ütlustega liiga kokkulangevad. Kohus liigset ütluste kokkulangevust ei tuvastanud. Igaüks on kirjeldanud sündmusi erinevate, oma sõnadega ja detaildes 9 erinevalt. Ütlustest ei paista, et isikud oleks ütlused kokku leppinud. Kannatanu ja temaga koos poe otsas olnud isikud on kõik kinnitanud, et on kindlad, et nägid, et J.Sõmeril oli käes relv, millega tegi laadimisliigutuse ja sihtis sellega XXu. K. EE ütlused osas, milles ta sündmust nägi, kinnitavad teiste ütlusi. Eelnimetatud isikute ütlused on kokkulangevad ka tunnistaja KKe ütlustega selles osas, mis asjaoludel ja kuidas KK poistega poe ees kokku puutus. Kohus leidis eelnevalt, et J. Sõmeri ütlused ei ole usaldusväärsed sündmuskoha valgustuse osas. Samuti leiab kohus, et J. Sõmeri ütlused, et seal sündmuskohal oli ilmselt rohkem inimesi, kui kohtuistungil on räägitud, on paljasõnalised, selle tõendamiseks kohtule tõendeid esitatud ei ole. Kohus leiab, et tunnistajate ütlused selle kohta, kus nemad ajal, kui J. Sõmer XXu relvaga ähvardas, asusid, on vastuoludeta ja eluliselt usutavad. Nii kannatanu, tunnistajad kui süüdistatav ise on kinnitanud, et J. Sõmer hüppas autost välja ja kohe hakkas XXu kutsuma. Seega eemaldus XX J. Sõmerist (koos SSiga) kiiremini, DD ja AA liikusid poe otsa poole aeglasemalt, sest J. Sõmer neile tähelepanu ei pööranud. J. Sõmer järgnes kiirelt XX. J. Sõmer on ka ise kirjeldanud, et sündmus võis kesta u 40 sekundit. J. Sõmer oli ärritunud ja eesmärk oli XX kätte saada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et J. Sõmeri ütlused selle kohta, kuidas isikud paiknesid ja et XXu ei olnud üldse enam näha, kui ta taskulambiga klõpsu tegi, ei ole usaldusväärsed. Tunnistajad kinnitavad, et J. Sõmer peale seda kui sihtis XXu, pani relva ära ja lahkus. Ka J. Sõmer kinnitab, et peale klõpsu lahkus. Kohus leiab, et J. Sõmer on taskulambiga klõpsu tegemise versiooni esitanud, et lükata ümber, et ta ärritununa sündmuskohal võttis välja kaasas olnud relva, tegi laadimisliigutuse ja sellega kannatanut sihtis. Peale eelkirjeldatud tegevust ilmselt sai aru, et relva väljavõtmine ja sellega kannatanu sihtimine oli lubamatu, lahkus koheselt sündmuskohalt. Kohus jätab J. Sõmeri ütlused selle kohta, et ta võttis taskust taskulambi ja hoopis sellega klõpsu tegi kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja. Kohus leiab, et uuritud tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb eelpoolkirjeldatud vahetult uuritud usaldusväärsest tõendikogumist – tunnistajate ja kannatanu ütlustest. Tuvastamist on leidnud objektiivse koosseisu tunnuseks olev tegu – J. Sõmeri poolt kannatanu XX ähvardamine relvaga - tehes relvaga laadimise liigutuse ja sihtides tulirelvaga WalterPPQ XX suunas. 2.
6. Kuriteosündmusest teatamine Kaitsja leiab, et kuna kaduma on läinud sündmusest teatamise kõne Häirekeskusele, siis ei ole teada, kes ikkagi helistas Häirekeskusesse, kas kannatanu või tema ema. Kelle survel on menetlus algatatud. Häirekeskuse kõne on tehtud 19.12.2020 kell 19.40.40 numbrilt 58603028 kestvusega 04:27, audio on andmebaasist kustutatud aegumise tõttu (Lääne prefektuuri vastuskiri taotlusele, tl 73). Kohus leiab, et ainuüksi fakt, et Häirekeskusesse tehtud kõne audio on aegumise tõttu kustutatud, ei tekita kõrvaldamata kahtlusi, millised tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (nagu kaitsja on avaldanud). Kohus leiab, et ei ole oluline, kes kuriteosündmusest teatas. XX on kinnitanud, et tema, sõprade ja emaga nõu pidades, leidis, et tuleb politseile teatada ja tema helistas Häirekeskusesse. Kriminaalmenetluse alustamise teates (tl 57) on teatajaks märgitud XX. Tunnistaja V on kinnitanud, et ise ei ole Häirekeskusesse tehtud kõnet kuulnud, nendele tuleb arvutisse asja sisu tekstina, aga kuna kõigepealt Xe poole pöördusid, siis eeldab, et helistaja oli XX. 10 Kohtu hinnangul asjaolu, et kannatanu helistas häirekeskusesse peale sündmust mitu tundi hiljem, ei sea samuti kannatanu ütlusi kahtluse alla. Kannatanu on ise samuti kinnitanud, et helistas mõne aja möödudes, sõprade ja emaga nõu pidades. Kaitsja on välja toonud, et kriminaalmenetluse algatamise teatises (tl 57) puuduvad andmed, kes kunas on kuriteosündmusest teada andnud. Kohus on seisukohal, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo koosseisu tuvastamiseks ei ole sellel tähtsust. 2.
7. Ähvarduse veenvus kui objektiivse koosseisu tunnus Ähvardamine peab olema veenev, st kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Kuriteo objektiivse koosseisu tunnusena tuleb tuvastada asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb. Tõendamist on leidud, et süüdistatav korduvalt hõikas - „X siia“. Kuigi esitatud süüdistuse kohaselt lausus süüdistatav „X jää seisma“, siis sisuliselt on see samatähenduslik. Kohus märgib, et ainuüksi selline kurjalt öeldud käsk ei anna alust kooseisupärase kahju tekitamist eeldada. Kui aga sellisele käsule järgneb relva väljavõtmine, laadimisliigutuse tegemine ja kannatanu sihtimine relvaga, saab üheselt järeldada, et tegemist on ähvardamisega ja sellised teod annavad kogumis alust eeldada kooseisupärase kahju – tervisekahjustuse - tekitamist. Kannatanu XX on öelnud, et tundis hirmu, kuna teda sihiti laetud relvaga, hirmu tundmist kinnitab ka asjaolu, et peale seda kui ta kuulis laadimisliigutust ja nägi enda poole suunatud relva, jooksis ta sündmuskohalt ära. Süüdistuses on need tegevused vastupidises järjekorras, kuid mõlemad tegevused on süüdistuses kirjas ja kohtus on tõendamist leidnud, et J.Sõmer kõigepealt tegi laadimisliigutuse ja siis sihtis Xu relvaga. Arvestades, et süüdistatav hüüdis kannatanut tema perekonnanime järgi ja sihtis peale laadimisliigutuse tegemist just teda relvaga, saab lugeda tõendatuks, et relvaga ähvardamine oli suunatud just kannatanule. Kohus leiab, et J. Sõmer lõi oma tegevusega (võttis relva välja, tegi laadimisliigutuse ja sihtis kannatut) mulje, et kahjuliku tagajärje saabumine sõltub tema tahtest, et tema valitseb sündmuste edasist käiku. Kohus leiab, et relva laadimisliigutuse tegemine ja peale seda relvaga sihtimine on asjaolu, mille tõttu saab J.Sõmeri ähvardust lugeda veenvaks. J. Sõmer ähvardas alaealist, XX oli kuriteosündmuse ajal xx-aastane. Kuigi kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et isegi juba relva näitamine on tapmisähvardusena käsitatav, on prokuratuur J. Sõmerile süüks arvanud, et tema, kasutades tulirelva, ähvardas kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega. J. Sõmeri väline teopilt väitab, et tema tegevus oli suunatud kannatanus hirmu tekitamisele. Kohus leiab, et ka keskmisele mõistlikule inimesele oleks selge, et relvaga ähvardamine on suunatud kannatanus hirmutunde tekitamisele ja sellise teoga teadvustatakse tervisele mistahes kahju tekitamise kavatsust. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus J. Sõmeri käitumises

§ 120

kuriteo objektiivse kooseisu tunnused –– tehes relvaga laadimise liigutuse ja sihtides tulirelvaga Walter-PPQ Xe X suunas, oli see veenev ähvardus tervisekahjustuse tekitamiseks.

1. Subjektiivne koosseis Kohus on seisukohal, et J. Sõmer pani teo toime otsese tahtlusega. Kohus leiab, et oli olukord, kus Sõmer kutsus XXu enda juurde, XX ei kuuletunud, liikus temast eemale. Et sundida Xu enda juurde tulema, võttis J. Sõmer püstoli, tegi laadimisliigutuse ja sihtis sellega XXu. J. Sõmer teadis, et relva väljavõtmisel, laadimisliigutuse tegemisel ja seejärel teist isikut sihtides, tekitab see ähvardatavas 11 hirmu ja annab aluse põhjendatud kartuseks, et relvaga võidakse talle tekitada mistahes tervisekahjustus.
2. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud Kaitsja on seisukohal, et J. Sõmeri teo õigusvastasuse võib välistada nii hädakaitse (

§ 28

) kui ka hädaseisund (

§ 29

). 4.1 Hädakaitse

§ 28

lg 1 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. 4.1.1. Rünne – kannatanu tegu Hädakaitse olemasoluks

§ 28

lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 10 ja 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Kohus leiab, et poiste poolt pürotehniliste toodete kasutamine poe ees ja ühe sellise toote maha viskamine ajal kui KK neile lähenes, ei olnud ajal, mil Sõmer jõudis poe ette

§ 28lg 1 nimetatud ründeks.

J. Sõmer ei ole ka ise avaldanud, et ta oleks läinud poisse korrale kutsuma seoses sellega, et KK talle helistas ja avaldas, et kardab poisse. KK oli koju läinud ja J. Sõmeril oli kavatsus koju sõita. Kohus analüüsib, kas käesoleval juhul võiks J. Sõmeril hädakaitseseisundi tekkimise aluseks olla J. Sõmeri poolt avaldatu, et tema auto ette visati pürotehniline toode, seetõttu sõitis poe ette. Süüdistatava J. Sõmeri ütluste kohaselt enne x tänavale keeramist ta seisatas ning kui välja keeras, siis lendas tee peale pulseeriv valgus, pürotehniline toode. Siis mõtles ta, et kas poisid on ikka veel siin peale K juttu ja kui see on samane keelatud pürotehniline toode, mille nad nädal enne maja ette loopisid, siis mis ta teeb, kas sõidab vastu puud. See oli suure loigu ääres ja ta mõtles, et kui natuke kiirendab, siis kustutab vähemalt ära ja nii oligi. Ei teadnud, millise võimsusega pürotehnilise tootega oli tegemist. See varem visatud pürotehniline toode oli alates 18 lubatud ja sisuliselt tsiviilkäibes keelatud. Kõigepealt kohus uurib, milliseid pürotehnilisi tooteid XX koos teistega 19.12.2020 poe ees kasutasid. Kannatanu XX ütluste kohaselt tegid nad (S, A, E, D) 19.12.2020 väikseid pauguteid, mis on lubatud alates 12-aastastele. Paned põlema ja siis keeras maas. Paukherned. Tegid sahisevat häält. Ja väikse paugu. Tunnistaja AA ütluste kohaselt oli tegemist väiksemate paugutitega, mis maa peal keerlevad. Tunnistaja SS ütluste kohaselt ostis ta w Konsumi raketiputkast virelevaid ja sädelevaid rakette, seal oli 12 + väiksed pakid, kus oli mingi 20 tk sees. Tunnistaja K. EE ütluste kohaselt neil olid kaasas paukherned. Mingid keerlevad, teevad sahisevat häält. Tunnistaja DD ütluste kohaselt SSil olid kaasas hernepaugutid ja keerlevad sähvatused. Tunnistaja FFi, q Coop kaupluse klienditeenindaja, ütluste kohaselt erilisi suuri pauke ei olnud, nägi rohkem välgutamist. Tunnistaja KKe ütluste kohaselt tema ette visatud pauguti tegi ainult valgust ja tossu. Tunnistaja KKe ütlused, et kuulis kodust pealelõunasel ajal keskalevi poolt paugutamist (tema ütluste kohaselt alla kilomeetri on keskalev tema kodust (süüdistatava sõnul on nende elukoht poest u 98 m; kannatanu ütluste kohaselt 50 m). 12 Kohus eeltoodud ütluste pinnalt leiab, et paukhernestega ei saanud tegemist olla, sest paukherneid ei ole vaja süüdata (https://hansatuled.ee/toode/paukherned/). Tegemist pidi olema mingite teiste pürotehniliste toodetega. Kohtu hinnangul ei saa tuvastada, et KKe poolt pealelõunasel ajal kuuldud paugutamine tuli just poe eest ja et paugutajad samad poisid, kes poe ees olid kui tema poodi läks. Kohus leiab, et tegemist oli SSi ostetud pürotehniliste toodetega ning need tekitasid valgussähvatuse, mis oli ka poodi sisse näha. Need tegid pigem tasast häält, mitte pauku. Inimesed nimetavad pauguks erinevaid asju – enamus on kirjeldanud, et susises, sahises, tegi valgussähvatust; kannatanu on öelnud, et ka väikse paugu. Samas ei ole kohtule esitatud tõendeid, et tegemist oleks olnud alaealistele keelatud pürotehniliste toodetega. Kohus märgib siinjuures, et tunnistajad räägivad „paugutitest“, kuid need ei olnud kindlasti lõhkematerjali seaduses sätestatud pauguti definitsioonile vastava tooted. Isikute poolt kirjeldatu kohaselt oli ilmselt tegemist alaealistele kasutamiseks mõeldud I klassi pürotehniliste toodetega. 14-18 aastastele isikutele on lubatud müüa ainult I klassi pürotehnilise tooteid (Lõhkematerjali seaduse § 4 lg 2 p 1 kohaselt ilutulestikuks mõeldud pürotehnilised tooted jaotatakse järgmistesse kategooriatesse - F1-kategooria – väga madala ohutasemega ja minimaalse müratasemega pürotehniline toode, mis on ette nähtud kasutamiseks piiratud alal ning elamu siseruumis). Lõhkematerjaliseaduse § 41 lg 1 kohaselt F1-kategooria pürotehnilist toodet võib võõrandada vähemalt 12-aastasele isikule, arvestades seejuures tootja poolt pürotehnilise toote pakendile märgitud vanusepiiri. Järgnevalt kohus analüüsib, kas noorukid viskasid pürotehnilise toote tunnistaja KKe suunas ja süütasid pürotehnilisi tooteid ka pärast KKe poolt keelamist ja K poest lahkumist. Kohus leiab, et see asjaolu võib anda teavet, kas süüdistatava ütlused pürotehnilise toote tema auto ette viskamise kohta on tõesed. Nii kannatanu ja tunnistajad AA, SS, DD kinnitavad, et KK ütles neile, et nad häirivad paugutamisega loomi ja inimesi, käskis neil sealt ära minna. Tunnistaja KKe ütluste kohaselt läks ta q Coop poodi ja nägi, et poe ees oli kamp noorukeid, kes loopisid ilutulestikku. Ta nägi, et nad loopisid seda sõitvate autode ette ja naabri hoovi, kus oli suur koer. Nad viskasid pauguteid ka tema suunas, pauguti kukkus umbes meetri kaugusele temast. See pürotehniline toode tegi ainult valgust ja tossu. Seejärel ta ärritunud häälega ütles poistele, et mida nad seal korraldavad, minge poe ukse eest ära, minge oma maja ette ja paugutage seal. XX ütles, et see on vaba maa, nemad võivad teha, mis nad tahavad. Teised irvitasid, naersid. Tunnistajad AA ja SS on kokkulangevalt tunnistaja KKega rääkinud, et nad viskasid pürotehnilise toote, kui KK poe juurde tuli. Tunnistaja AA ütlused ja tunnistaja DD ütlused kinnitavad, et ka peale KKe poes lahkumist jätkasid pürotehniliste toodete viskamist. Tunnistajad ega kannatanu ei ole rääkinud, neilt ei ole ka küsitud, kas nad viskasid pürotehnilise toote J. Sõmeri auto ette. Tunnistaja DD ütluste kohaselt J. Sõmeri auto ette ühtegi nn paugutit ei visatud, aga XXl oli pauguti käes samal ajal ja ta pani selle põlema, aga ta ei visanud seda kuna nägi autot. Ta ei julgenud visata, see põletas kätt ja see kukkus tema kõrvale. Kohus on seisukohal, et DD ütlused on selles osas usaldusväärsed, neid ümberlükkavad tõendid puuduvad. Kohus, vaadates sündmuskohta, x poe esist (fotod 6, 7, tl 40, 41), märgib, et poe ees ei ole palju ruumi. Poisid on kinnitanud, et nad kasutasid pürotehnilisi tooteid poe ees. J. Sõmer lähenes poele mööda poe poolset sõidurada. Kui XX käest kukkus pürotehniline toode maha poe esisel alal sel ajal, kui Sõmer autoga lähenes, võis see J. Sõmerile tekitada valgussähvatuse tõttu tunde, et see visati tema auto ette. 13 4.1.2. Rünne õigushüve vastu ja ründe õigusvastasus Kohus on seisukohal, et J.Sõmeri auto ette/lähedale pürotehnilise toote kukkumine võib olla käsitletav ründena J. Sõmeri omandi (auto) ja ka tema tervise vastu ning tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-st 2 (kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega) ja p-st 5 (kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega) on rünne õigusvastane. J. Sõmeri ütluste kohaselt nägi ta pulseerivat valgust ning on eluliselt usutav, et arvestades ka varasemat juhtumit kodus, tekitas see temas hirmu, et mis juhtub. J. Sõmeri ütluste kohaselt (milliseid kinnitavad ka KKe ütlused) nädal varem oli tal kogemus, kus elukoha hoovi visati korralik pauguti. KKe ütluste käis nii suur pauk, et aknad värisesid. Ka XX on tunnistanud, et enne 19. detsembrit oli raudteejaama juures paugutamine, siis oli võimsam pauguti kui 19.12. XX avaldas, et sai selle ise osta kohast, kus ilutulestikke müüdi. 4.1.3. Oht Hädakaitseseisund ei eelda veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub või on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2020. a otsus nr 1-19-8038/67, p 26.) Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas (RK otsus 25.03.2004 otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 10). J. Sõmeri ütluste kohaselt käis tal peast läbi mõte, et mis ta teeb, kui see on samane keelatud pürotehniline toode, mis nad eelmisel nädalal maja ette loopisid, et kas ta sõidab vastu puud. Kohus on seisukohal, et olukorda ex ante hinnates oli hüve – J. Sõmeri omandi ja tervise kahjustamine tõenäoline. Kohus märgib, et hädakaitse seisukohast ei saanud tegemist olla kollektiivse õigushüve (võimaliku avaliku korra) kaitsmisega, sest kollektiivse õigushüve kaitsmine on riigiorganite, avaliku võimu ülesanne (kollektiivset hüve saab kaitsta siis, kui rünne tabab eraisikut vahetult). 4.1.4. Vahetu rünne Hädakaitse ajalised piirid määratleb vahetu ründe kriteerium. Vahetuks õigusvastaseks ründeks

§ 28

lõike 1 mõistes liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad: rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Jätkuva ründe olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta sündmuste käik tervikuna (RK 01.07.2021 otsus asjas nr 118-10214, p 25). J. Sõmeri ütluste kohaselt otsustas autoga kiirendada ja sõita veeloiku, et teele visatud pulseerivat valgust tekitanud pürotehniline toode kustutada. Seejärel on ta kirjeldanud, miks ta autost välja hüppas ja mida edasi tegi. Kohus leiab, et pürotehnilise toote J. Sõmeri auto ette viskamine kui rünne lõppes J.Sõmeri jaoks hiljemalt ajaks, mil J. Sõmer oli auto peatanud. Sest seejärel J. Sõmer hüppas autost välja, ütles ta kõva häälega „X tule siia“ ja hakkas eemalduvale kannatanule järgnema. Kui J. Sõmer autost välja läks, siis ta ei kontrollinud, kas see pürotehniline toode veel nt põleb tema auto all. J. Sõmeri selgitus ja käitumine peale auto peatamist näitavad, et rünne – pürotehnilise toote auto ette viskamine ja sellega tema õigushüve võimalik kahjustamine, oli tema jaoks lõppenud. Toimuvad sündmused ei 14 saanud J. Sõmeri õigushüvesid edasi kahjustada või kahjustust suurendada – J. Sõmer ei saanud enda tegevusega enam anda juhtuvale tagasikäiku. J. Sõmer on kirjeldanud, et tahtis XXga rääkida sellest pürotehnilisest tootest, mis oli tema autos ja mille J. Sõmeri sõnade kohaselt XX koos kaaslasega oli nädal varem tema maja ette loopinud. Süüdistatava käitumine, kus järgnetakse teisele isikule eesmärgiga temaga rääkida nädal varem toimunud sündmusest, ei saa olla kuidagi käsitletav vahetult toimuva ründe või vahetult eesseisva ründe tõrjumisena. Seega põhjuseks, et J. Sõmer tahtis XXga rääkida ja talle järgnes, käskis seisma jääda, oli u nädal varem tema maja juures XX poolt kasutatud pürotehniline toode, mis nii XX kui J. Sõmeri sõnade kohaselt oli võimsam kui tooted, mida poisid sel päeval poe ees kasutasid. Nädal varem toimunud ja 19.12 sündmuse puhul ei olnud tegemist kestva ründega, kahjustus oli juba mõlemal juhul tekitatud ning sellele vastamisega ei saanud enam end kaitsta. Kannatanu tegevus – süüdistatavast eemaldumine näitab, et tal ei olnud kavas pürotehniliste toodete kasutamist jätkata. Seega leiab kohus, et J. Sõmer ei tegutsenud hädakaitses, sest ajal, mil ta XX järgnes, ei toimunud tema vastu vahetut õigusvastast rünnet. 4.1.

1. Vahetu ründe oht teiste sündmuskohal viibinud isikute poolt J. Sõmer on veel selgitanud, et nägi kogusid küljel tollel hetkel, kui maja küljele jõudis ja seal XXu enam ei näinud, sai aru, et poleks pidanud sinna üldse minema. Ta tundis hirmu, sest ta ei teadnud, kes seal on, nägi vaid varje. Ta ei teadnud, millised pürotehnilised vahendid neil on. Kohus on lugenud usaldusväärseks kannatanu ja tunnistajate ütlused isikute liikumise kohta ajal kui J. Sõmer autost väljus ning paiknemise kohta ajal, kui J. Sõmer ähvardas XXu relvaga. Tõendamist on leidnud, et sündmuskohas oli piisav valgustus. Tunnistajad ei olnud põõsaste varjus, vaid vahetult J. Sõmeri läheduses, keegi pürotehnilisi tooteid ei kasutanud. J. Sõmer räägib lisaks isikutest, kelle sündmuskohal viibimise kohta tõendeid kohtule ei ole esitatud. J. Sõmer, pealeX ähvardamist ja enne lahkumist manitses teisi sündmuskohal olnud noori, et saagu enne 18 kui paugutavad ja tehku seda metsas. Kohus leiab, et ka see asjaolu näitab, et J. Sõmer ei tundnud seoses kohal viibinud isikutega hirmu. J. Sõmeri poolt avaldatud asjaolud, miks ta kartis, ei ole kohtus tõendamist leidnud. Seega kohus leiab, et ex ante toimunud sündmuste käiku vaadates ei ole J. Sõmeri väide, et ta hakkas seal viibinuid isikuid (v.a XXu) kartma, eluliselt usutav – tõendamist on leidnud, et J. Sõmer sihtis relvaga kannatanu XX suunas, mitte tunnistajate suunas. Seega, arvestades teiste isikute käitumist, ei saa J. Sõmeri tegu olla õigustatav hädakaitsega. 4.1.
2. Kokkuvõte hädakaitseseisundi esinemise kohta Kohus on seisukohal, et kui J. Sõmer autost välja hüppas, siis tema vastu ei leidnud aset vahetut õigusvastast rünnet. Samuti ei ole kohtus tõendamist leidnud, et oleks olnud vahetu eesseisva õigusvastase ründe oht. Kohus on seisukohal, et J. Sõmer ei tegutsenud hädakaitseseisundis ja talle inkrimineeritav tegu ei ole hädakaitsega õigustatud. 4.
3. Hädaseisund Kaitsja on seisukohal, et J. Sõmeri käitumine võib olla õigustatud hädaseisundiga, kuna ta kaitses avalikku korda. 15

§ 29

sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb hädaseisundi kontrollimisel eristada hädaolukorda (s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit aga ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-60-16, p 9). 4.2.

1. Hädaolukord, oht õigushüvele Erinevalt hädakaitsest on hädaseisundivõimelised mistahes õigushüved – ka avalik kord. Uuritud tõendite kohaselt XX koos SSi, AA ja DDga viskasid poe ees I klassi pürotehnilisi tooteid (kannatanu ise ütleb väiksemad paugutid). Kohus analüüsib, kas tegemist võis olla avaliku korra rikkumisega. KorS § 55 preambulis on sätestatud üldklausel, mille järgi on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil ja sama § lg 1 p-des 1-8 toodud loetelu pole selles osas ammendav. KorS § 55 lg 1 p 1 kohaselt on keelatud mh loopida asju teise isiku või looma pihta teda ohtu seades. KorS § 56 lg 1 kohaselt avalikus kohas on keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. KorS § 57 kohaselt KorS §-des 55 ja 56 sätestatud käitumise häirivuse hindamisel lähtutakse keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest. Hindamaks, kas keskmise objektiivse isiku jaoks on konkreetsel juhul ilutulestiku kasutamisega kaasnevad valgusefektid oluliselt häirivad, tuleb kohtu hinnangul arvesse võtta mitmeid asjaolusid. Häiringu olulisus saab sõltuda sellest, kui kaugel on valgusefekti tekitaja – KK oli õues ja noored kasutasid pürotehnilisi tooteid ootamatult tema vahetus läheduses, seega valgusefekt võis olla tema jaoks tugev ja häiriv. Samas oli pürotehniliste toodete kategooria kõige madalam. Isikud kasutasid pürotehnilisi tooteid pimedal ajal, valgel ajal pürotehniliste toodete kasutamisega ei kaasne olulisi valgushäiringuid võrreldes pimeda ajaga. Häirivuse hindamisel peab arvestama ka avaliku koha tavapärase kasutamise eesmärki – kohus on seisukohal, et pürotehniliste toodete kasutamine poe ukse ees on märksa häirivam, kui näiteks kuskil linna servas hajaasustusega alal. Seega saab öelda, et poe ees viibinud pürotehnilisi tooteid kasutavad isikud (sh kannatanu XX), visates ootamatult KK ette valgusefekti tekitava pürotehnilise toote, rikkusid avalikku korda. J. Sõmeri ütluste kohaselt KK helistas talle, et teda oli loobitud pürotehniliste toodetega poodi minnes, et tunneb hirmu, ei julge poest välja minna. J. Sõmer ütles talle, et tuleb koju ja siis mõtlevad, mis teevad. KK käks koju. J. Sõmer sõitis kodu poole, kui jõudis x ja x tänava ristile ning keerates tee peale, lendas teele pulseeriv valgus - pürotehniline toode, seega noorukid jätkuvalt tegelesid pürotehniliste toodete viskamisega. Kohus on seisukohal, et vaadates olukorda ex ante, saab öelda, et tegemist oli vahetu ohuga avaliku korra ja avaliku rahu vastu. Kohus on seisukohal, et oht oli J. Sõmeri jaoks vahetu, kahju suurenemine õigushüvele oli peatselt saabumas, kui lähemal ajal ei võeta ette kaitsemeetmeid. Lisaks, J. Sõmeri ütluste kohaselt nädal varem oli tal kogemus, kus elukoha hoovi visati korralik pauguti, alates 18.eluaastast lubatud ja tsiviilkäibes keelatud (konkreetse nn pauguti osa kohtule 16 tõendeid pole esitatud, see on J. Sõmeri hinnang). KKe ütluste kohaselt nädal enne paugutasid noored maja ees, käis suur pauk ta vaatas aknast välja ja nägi, et XX sõbraga kiirel sammul naerdes läks minema. Õues leidis suure pauguti kesta, mille peal oli kirjas üle 16-aasta ja tiheasustuses ei tohi kasutada. Kohus on seisukohal, et tegemist ei olnud aga vältava ohuga vaid ajaliselt eraldi piiritlevate konkreetsete sündmusega. Kaitsja poolt väljatoodud XXga seotud avaliku korra rikkumised x x on
2. ja
3. aastal (Lääne prefektuuri vastus tl 73), ei olnud seotud pürotehniliste toodetega (ilutulestikuga) ning need sündmused kogumis samuti ei muuda avaliku korra rikkumistest tulenevat ohtu vältavaks. Kohus seega tuvastas ex ante objektiivse vaatleja poolt vahetu akuutse ohu õigushüvele. 4.2.
4. Päästmistoimingu vajalikkus Kaitsja käsitleb J. Sõmeri tegu päästmistoiminguna, et kõrvaldada ohtu, mis tulenes avaliku korra rikkumisest. Päästetoiming on aga õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Riigikohus on sedastanud, et abi saamise võimalus välistab reeglina hädaseisundi põhjusel, et päästmistoiming on õigustatud ainult siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust (RK otsus 12.10.2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-81-12). KorS § 57-1 kohaselt teostavad riiklikku järelevalvet avalikus kohas käitumise üldnõuete järgimise üle politsei ning linna- või vallavalitsus. Kohus on seisukohal, et J. Sõmeril oli olukorra lahendamiseks võimalik kutsuda abi, sh helistada poliseisse või vallavalitsusse. Seda ta aga ei teinud. J. Sõmeri ütlustest ei tulene, et ta oleks eelnevalt politsei poole pöördunud kui paugutamine on teda häirinud või miks ta ei saanud seda 19.12.2020 teha. KKe 15.02.2021 avaldusega Lääne prefektuurile (tl 58-60) on tõendatud, et KK pöördus 11.12.2020 tema maja ees paugutaja „Mürsk“ süütamisega seoses ja samuti 19.12.2020 x Kaupluse ees avaliku korra rikkumisega seos politsei poole alles 15.02.
5. Menetlus on lõpetatud aegumisega (tl 73). Kui KK kurtis peomüüjale FF, et poe ees paugutamine teda häirib ja imestas, miks poemüüja politseid ei kutsu, siis poemüüja ütles, et politsei kutsub see, keda tegevus häirib. KK ei helistanud politseile, helistas J.Sõmerile, kes samuti ei helistanud politseile. Kaitsja leidis, et oleme jõudnud selleni, et esitame süüdistusi avaliku korra kaitsele väljaastuvate isikute vastu. Selle asemel, et tagada avalik julgeolek ja kord, on prokuratuur asunud teele, kus karistame isikut, kes astub välja õigusrikkujate vastu, et tagada õiguskord. J. Sõmeri ja ka KKe ütlustest tuleneb, et nad peavad kõikide korrarikkumiste toimepanijateks XXu. Politsei teade ei näita, et nad oleks korrarikkumiste puhul, mis nende meelest XX on toime pannud, pöördunud politsei poole. Kuigi J. Sõmer leidis, et pauguti (kaitsja nimetab „mürsk“), mida u nädal enne 19.12 sündmusi XX kasutas, oli tsiviilkäibes keelatud (millise asjaolu tõendamiseks kohtule tõendeid pole esitatud), ei pöördunud ta politsei poole. J. Sõmer vedas seda oma autos kaasas ja ütles, et soovis XXga rääkida, et teada saada, kust ta selliseid asju saab. Võimalike õigusrikkumiste asjaolude väljaselgitamine on ülesandeks tehtud õiguskaitseorganitele ja seetõttu tulebki võimalikest õigusrikkumistest teavitada õiguskaitseorganeid, et nad saaksid avaliku korra kaitsmiseks seaduses ette nähtud abinõud tarvitusele võtta. Hädaseisund ei teki samuti juhul, kui ähvardavat ohtu on võimalik vältida mitte kuriteo tunnustega teoga, vaid seadusliku käitumisega (RK 25.01.2001 otsus asjas nr 3-1-1-1-01). Kohus on seisukohal, et J. Sõmeril oleks võimalik olnud asja lahendada seadusliku käitumisega, lisaks politsei kutsumisele 17 ka rahulikult XXga rääkimisega. J. Sõmer hirmutas XXu koheselt sündmuspaigale jõudes, andes talle kurja, valju häälega korralduse enda juurde tulla. J. Sõmer kasutab pürotehnilise toote auto ette viskamisest rääkides – pürotehniline toode lendas tema auto ette seega ta ei teadnud, kes oli viskaja, sellest hoolimata läks XXu taga ajama. Mis ongi seletatav sellega, et tegelikult läks J. Sõmer XXga klaarima nädal varem toimunud pürotehnilise toote kasutamist tema kodu lähedal, mis ei olnud jätkuv oht. Kohus leiab, et J. Sõmer oli enne 19.12 poe ette sõitmist XX suhtes negatiivselt meelestatud. Ta oli ärritunud ja olukord muutus sisuliselt omakohtuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et J. Sõmeri tegu ei olnud õigushüve päästmistoiming. 4.2.
6. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et J. Sõmeri käitumine ei olnud õigustatud hädaseisundiga. 4.
7. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid, mistõttu J. Sõmeri tegu oli õigusvastane.
8. Samuti ei tuvastanud kohus J. Sõmeri süüd välistavaid asjaolusid.
9. Tõendamist on leidnud, et J. Sõmeri tegu vastab

§ 120lg 1 sätestatud kuriteokoosseisule, on õigusvastane ja J.

Sõmer on teo toimepanemises süüdi. Kohus mõistab J. Sõmeri

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi.

7. KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada.

§ 120

lg 1 kohaselt tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Süü suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eeskätt kuriteo asjaoludest, ent tähelepanuta ei saa jätta ka teo toimepanija isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 14–15.1 ja
3. juuni
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03, p 14). Seega sõltub isiku süü suurus konkreetse juhtumi asjaoludest. J. Sõmer on toime pannud otsese tahtlusega ühe teise astme kuriteo. Kohus nõustub prokuröriga, et süüd suurendab asjaolu, et J. Sõmer pani kuriteo toime kasutades selleks relva ja ähvardus oli suunatud alaealisele. Samas ta ähvardas ühte XX- aastast kannatanut, ähvardus kestis lühikest aega, seega ei olnud ähvardus ulatuslik. Kohus on seisukohal, et J. Sõmeri poolt kannatanu ähvardamine talle raskeid tagajärgi kaasa ei toonud – kannatanu ei ole kirjeldanud, et pärast sündmust oleks ähvardus talle kuidagi negatiivselt mõjunud. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et J. Sõmeri süü on keskmine. Kaitsja on seisukohal, et karistust kergendavaks asjaoluks tuleb lugeda

§ 57

lg 1 p 6 sätestatud alust – süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Kohus on seisukohal, et J. Sõmer ei pannud süütegu toime õigusvastase käitumisega esile kutsutud hingelise erituse mõjul, sest kohtus on tuvastamist leidnud, et ta soovis lahendada XXga nädalatagust sündmust. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. 18

§ 56

lg 2 kohaselt vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Süüdistusakti ankeetandmetes on kirjas, et J. Sõmer on karistamata. J. Sõmer on istungil tunnistanud, et mingeid õigusrikkumisi peale liiklustrahvide (mida on ka väga vähe olnud) tal ei ole. Kuriteosündmusest on möödunud pea kolm aastat, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et selle aja jooksul J. Sõmer oleks õigusrikkumisi toime pannud. Seega J. Sõmeri isik ei tingi talle sanktsioonis ette nähtud raskeima karistuse, s.o vangistuse mõistmist. Kohus leiab, et karistuse mõistmisel omab tähtsust ka karistuse üldpreventiivne eesmärk. Kaitsja on ette heitnud, et selle asemel, et tagada avalik julgeolek ja kord, esitab prokuratuur süüdistusi avaliku korra kaitsele väljaastuvate isikute vastu. Kohtus uuritud tõendid ei kinnitanud, et J. Sõmer oleks tegutsenud hädakaitses või hädaseisundis. Kohus leiab, et kuna J. Sõmer oli enda jaoks leidnud isiku, kes koos oma „pundiga“ selle perioodi x aleviku kõikides korrarikkumistes süüdi oli, siis ei suutnud ta oma käitumist XXga kohtudes kontrollida. Kui J. Sõmer arvas, et XX ja tema sõber nädal varem kasutasid pürotehnilist toodet, mis oli tsiviilkäibes keelatud, siis see oli olukord, kus kindlasti oleks pidanud pöörduma nii avaliku korra kaitsmiseks kui isikute elu ja tervise kaitseks politsei poole. See, et J. Sõmer seda eset endaga autos kaasa vedas, ei olnud sobiv abinõu uute võimalike õigusrikkumiste ärahoidmiseks. J. Sõmeri hinnang, et politsei pole midagi varem ette võtnud, ei ole asjakohane, sest politsei teatest ei nähtu, et keegi oleks enne 19.12.2020 XX kohta politseile avalduse teinud pürotehniliste toodete kasutamisega seoses. J. Sõmer otsustas ise XXga rääkida, kuid kui XX tema käsklusele vaatamata tema juurde ei tulnud, ähvardas ta Xu relvaga, ilmselgelt selleks, et oma sõnadele kaalu anda ja XXu hirmutada. Selliselt käitudes pani ta ise toime kuriteo. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on anda ühiskonnale selge signaal, et nn omakohus ei ole lubatud. Kohus on seisukohal, et süü suurusest tulenevalt ning arvestades karistuse eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi on J. Sõmeri puhul võimalik karistuse eesmärgid saavutada rahalise karistusega sanktsiooni keskmises määras.

§ 44

lg 1 kohaselt kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl 56) näitab, et 2019 oli J. Sõmeri keskmise päevasissetuleku suurus 19,45 eurot.

§ 44lg 2, 3, 4 alusel on J.

Sõmerile rahalise karistuse mõistmisel päevamäära suuruseks 19,50 eurot. Kohus leiab, et J. Sõmer on võimalik rahalise karistuse kandmisest täielikult vabastada tingimuslikult

§ 73sätete alusel, sest J.

Sõmeri süü on keskmine, kuriteo toimepanemisest on möödunud pea kolm aastat, millise aja jooksul on ta käitunud õiguskuulekalt, ka eelnevad kriminaalkaristused puuduvad. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus J. Sõmerile

§ 120

lg 1 järgi karistuseks rahalise karistuse 230 päevamäära, s.o 4485 eurot.

§ 68lg 1 alusel tuleb karistuse hulka arvata J.

Sõmeri kahtlustatavana kinnipidamine 19.-20.12.2020 (tl 54-55), s.o 2 päeva, s.o 6 rahalise karistuse päevamäära.

§ 68

lg 1 kohaselt ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära. Ärakandmata karistuseks on seega rahaline karistus 224 päevamäära, s.o 4368 eurot. Kohus jätab rahalise karistuse

§ 73lg 1, 3 alusel 1 aastase katseajaga täitmisele pööramata.

8. TÕKENDIT J. Sõmeri suhtes kohaldatud ei ole. 19 Jaanar Sõmer on kahtlustatavana kinni peetud 19.12.2020 kell 21.30, vabastatud 20.12.2020 kell 14.55 (tl 54-55). Kaitsja leidis, et J. Sõmeri kinnipidamine oli ebaseaduslik, puudus igasugune vajadus ja põhjendus, peeti kahtlustavana kinni

§ 263lg 1 järgi.

Kohus leiab, et kaitsja väide on paljasõnaline. Kinnipidamise protokollist nähtub, et J. Sõmer on kahtlustatavana kinni peetud kuna ta on tabatud kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda ja kuriteo pealtnägija või kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale, millised kinnipidamisalused on sätestatud KrMS § 217 lg 2 p-des 1, 2. J. Sõmer on vabastatud järgmisel päeval peale lõunat. Kaitsja ei ole avaldanud, mis asjaoludele toetudes ta leiab, et J. Sõmerit ei vabastatud KrMS § 217 lg 9 sätete kohaselt, s.o koheselt kui kinnipidamise alus ära langes. Kinnipidamisprotokollis (tl 54) on kirjas, et J. Sõmerit kahtlustatakse

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

Kohtule jääb arusaamatuks, kust kaitsja võtab, et ta peeti kinni

§ 263lg 1 järgi kahtlustatuna.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaitsja väide, et J. Sõmeri kinnipidamine oli ebaseaduslik, on paljasõnaline, kaitsja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle väite tõendamiseks.

1. TSIVIILHAGI ei ole esitatud.
2. ASITÕENDID Takulamp asub kriminaalasja juures. Taskulamp tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel J. Sõmerile peale kohtuotsuse jõustumist.
3. KONFISKEERIMINE

§ 83

lg 1 kohaselt kohus võib konfiskeerida vahendi, mida kasutati tahtliku süüteo toimepanemiseks, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale. J. Sõmer on käesoleva otsusega süüdi tunnistatud

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritavas tahtlikult toimepandud kuriteos.

Kuriteo toimepanemiseks kasutas ta endale kuuluvat (relvaluba x väljastatud 25.03.2019) tulirelva Walther-PPQ FCZ7910 (vaadeldud 22.12.2020 asitõendi vaatlusprotokollis, tl 50-51), mille kasutamine oli lubatud jahipidamisel, enese ja vara kaitseks. Kohus leidis eespool, et J.Sõmer ei kasutanud oma seaduslikku relva 19.12.2020 eelnimetatud eesmärkidel. J. Sõmer kasutas relva alaealise ähvardamiseks. Kohus leiab, et seetõttu tuleb kuriteo toimepanemiseks J. Sõmeri poolt kasutatud relv konfiskeerida

§ 83lg 1 alusel. 12. MENETLUSKULUD Kr

MS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu Menetluskulud käesolevas kriminaalasjas on alljärgnevad: Sundraha. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 9 on menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Vastavalt § 179 lg 1 p 2 tuleb J. Sõmerilt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses sundraha 1,5 palga alammäära suuruses summas s.o 1087,50 eurot (1,5 * 725). Tunnistajale hüvitatud kulu on menetluskulu KrMS § 173 lg 1 p 1, § 175 lg 1 p 2 alusel ja käesolevas kriminaalasjas on kohus hüvitanud tunnistajale FF sõidukulu 12,28 eurot /tl 117-118/ ja tunnistajale K. EE sõidukulu 10 eurot (tl 76,119-121), kokku tunnistajate kulud 22,28 eurot. Kohus mõistab J. Sõmerilt menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 1109,78 eurot. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada J. Sõmerile tema õigeksmõistmisel valitud kaitsjale makstud kulud 5616 eurot (tl 122-128). Kuna kohus mõistab Jaanar Sõmeri talle esitatud süüdistuses süüdi, jätab kohus taotluse valitud kaitsjale makstud tasu ja kulude hüvitamiseks rahuldamata. 20 (allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo Kohtunik 21