KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Margit Jäätma, Üllar Roostoja Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 16. veebruar 2024 Tsiviilasja number 2-24-215 Tsiviilasi Tar

). Hageja on korrektselt arvestanud nõude esialgse aegumistähtaja

§ 132

lg 1 alusel, kuid jätnud tähelepanuta

§ 132lg 5 p 1 ja lg 6 mõju tähtaja kulgemisele ning ekslikult juhindunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 159 lg-st 1.

§ 132

lg 5 p 1 sätestab sõnaselgelt, et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Seega ei oma antud sätte mõttes tähtsust asjaolu, et maksuhaldur võib olla alustanud täitetoimingutega enne kohtutäituri poolt täitemenetluse algatamist, vaid aegumise katkemise toob kaasa kohtutäiturile täitmisavalduse esitamine. Hagiavalduses toodud andmetel ei olnud kostja nõue kohtutäiturile avalduse esitamise ajal veel aegunud.

§ 132

lg 6 järgi arvestatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist. Riigikohus on selgitanud, et sellises olukorras tuleb leida, et aegumine katkes ja sundtäitmise katkemise alus langes kohe ära täitemenetluse alustamisega (RKTK 10.10.2018, 2-17-12525, p 17.2). Seega katkes nõude aegumine kohtutäiturile avalduse esitamisega ning uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist tuleb arvestada alates 01.01.
2. Hagi esitamise ajaks (05.01.2024) ei saa seadusest tulenev viieaastane aegumistähtaeg olla möödunud. Seega ei ole hageja esile toodud faktilistele asjaoludele tuginedes ja nende õigsust eeldades hageja õiguste rikkumine üldse võimalik, kuna hageja esitatud asjaolude pinnalt ei saa nõue olla aegunud. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud muid aluseid, mis võiksid kaasa tuua sundtäitmise lubamatuks tunnistamise, seega ei ole hagiga taotletud eesmärki võimalik 2 saavutada. Eelnevast tulenevalt jättis kohus hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel menetlusse võtmata. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3. T. Piho esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
4. jaanuari 2024 määruse tühistamist ja hagi menetlusse võtmist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi perspektiivitu. Kohus põhjendab oma seisukohta tuginedes normatiivse õiguse tõlgendusele, mille järgi reguleerib asjas aegumise kulgemist ja katkemist

§ 132lg 5 p 1, mitte Ts

ÜS § 159 lg

1. Tegemist on õiguse tõlgendamise küsimusega olukorras, kus kehtivas õiguses on kaks vastandlikku õigusnormi. Tegemist on õigusnormide kollisiooniga ning sellise vaidluse lahendamine hagi menetlusse võtmise otsustamisel ei ole lubatav. Küsimus tuleb otsustada asja sisulise lahendamise käigus. Kohus ei ole oma otsustust ka sisuliselt põhjendanud. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb täitemenetluse lubatavuse hindamisel eelistada haldusõiguse regulatsiooni tsiviilõiguse regulatsioonile. Täitemenetlus kuulub tsiviilõiguse valdkonda ja eeskätt tuleks juhinduda tsiviilõiguse normidest. Haldusõigusnormi kohaldamisel tuleb lähtuda põhimõttest, mis keelab seaduse tõlgendamise halduse subjekti kahjuks. Olukorras, kus kehtivas õiguses on kaks vastandlikku normatiivset alust, tuli seadust tõlgendada hageja kasuks ning eelistada alust, mis annab hagejale ulatuslikuma kaitse (TsÜS § 159 lg 1). Vastavalt kohtupraktikale võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks olla ka seadusest tuleneva õiguse kuritarvitamine täitemenetluse alustamisel või läbiviimisel. Õiguse kuritarvitamiseks saab pidada olukorda, kus täitemenetluse alustamine võlgniku suhtes ei too võlausaldajale kaasa soodsamat olukorda, samas aga tekitab võlgnikule kahjulikud tagajärjed. Küsimuse hea usu põhimõtte järgimisest on kohus kohustatud ise lahendama. Hagiavalduses esitatud faktilistest asjaoludest nähtub, et kostja on hageja suhtes täitemenetlust läbi viinud alates
2. a suvest, kokku enam kui 5,5 aastat. Kostja on arestinud hageja pangakontod. Täitemenetluses realiseeritavat vara hagejal ei ole. Hageja on vanaduspensionär, mistõttu ei teki talle ka sissetulekut töötasu näol. Eelnevast tulenevalt on hageja suhtes
3. a novembris alustatud täitemenetluse ainsaks tagajärjeks, et kostjal tekkis täituri tasu maksmise kohustus 3498 eurot. Kirjeldatud asjaoludel on kostja avalduse esitamisega täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri poolt oma õigusi kuritarvitanud. Kohus pidi ka sellele küsimusele hinnangu andma ja seda ei saa teha asja menetlusse võtmise otsustamisel. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
4. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vaidleb määruskaebusele vastu ja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Vastuväidete kohaselt ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et

§ 132lg 5 p 1 on jäänud 2021.

aastal seaduse muutmisel ekslikult muutmata. Kuna sundtäitmisel on haldusakt, tuleb nõude aegumise hindamisel lähtuda maksuhaldurile antud erinormist, s.o

§ 132lg 5 p-st 1.

Riigikohtu halduskolleegium on leidnud (12.06.2014 otsuses nr 3-3-1-25-14, p 19), et avalik-õiguslikus suhtes võivad TsÜS normid olla kohaldatavad siis, kui neile on õigusaktides otse viidatud, või analoogia korras juhul, kui avalik-õiguslikke suhteid reguleerivates õigusaktides puuduvad asjakohased sätted. Maakohus on õigesti märkinud, et vaidlusaluse nõude puhul TsÜS § 159 lg 1 ei kohaldu. Samuti on kohus õigesti tuvastanud, et kostja esitas kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse enne aegumistähtaja lõppemist. Puudub vajadus täiendavate küsimuste väljaselgitamiseks edasises kohtuvaidluses. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et täiendava täitemenetluse alustamisega kohtutäituri poolt on kostja oma õigusi kuritarvitanud. Täitmisavalduse esitamine kohtutäiturile on maksuhalduri 3 õigus (

§ 130lg 2).

Maksuhaldur ei saa seadusest tuleneva aluseta maksuvõla sissenõudmisest loobuda (

§ 128lg 1).

Aluseid, mis annaksid võimaluse maksuvõla sissenõudmisest loobuda, ei esine. Kostja nõue hageja vastu on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
2. Maakohus keeldus põhjendatult hagi menetlusse võtmisest, kuna hagiga taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada. Ükski määruskaebuses esitatud põhjendus ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
3. Hageja taotles sundtäitmise lubamatuks tunnistamist TMS § 221 lg 1 alusel ja põhjendas seda sellega, et täitedokumendist tulenev nõue on aegunud. Hagiavalduse kohaselt on täitedokumendiks Maksu- ja Tolliameti 23.04.2018 vastutusotsus nr 13-7/00806, mille osas hakkas aegumine kulgema 01.01.2019 ja lõppes 31.12.
4. Maksuhaldur esitas kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks 22.11.
5. Kuna täitedokumendiks on Maksu- ja Tolliameti vastutusotsus, siis on põhjendatud maakohtu seisukoht, et nõude aegumisele kohalduvad maksukorralduse seaduse sätted.

§ 132

lg 1 kohaselt on sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat.

§ 132

lg 5 p-st 1 tuleneb, et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisest ning

§ 132

lg 6 kohaselt uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Eeltoodu alusel on maakohus õigesti leidnud, et sundtäitmisel olev vastutusotsusest tulenev nõue ei ole aegunud ning hageja nõue tunnistada sundtäitmine lubamatuks on perspektiivitu. Vastuseks määruskaebuse esitajale märgib ringkonnakohus veel seda, et analoogset küsimust on käsitletud Riigikohtu Erikogu 10.10.2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-12525, milles on samuti leitud, et maksuvõla sundtäitmise aegumise kohta on sätestatud

§-s 132 eriregulatsioon. Seetõttu on põhjendamatu määruskaebuses esitatud seisukoht, et

§ 132asemel tulnuks kohaldada Ts

ÜS §-i 159 regulatsiooni või vähemalt otsustada õiguse kohaldamine asja sisulise lahendamise käigus. Määruskaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta, et TsMS § 371 lg-s 2 sätestatud regulatsiooni peamiseks eesmärgiks on vältida pooltele kulutuste tegemist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel nimetatud eesmärgist juhindunud. Täitmisavalduse esitamine kohtutäiturile on maksuhalduri maksukorralduse seadusest tulenev õigus ning põhjendamatu on ka see määruskaebuse esitaja väide, et maksuhaldur on kuritarvitanud oma õigusi täitmisavalduse esitamisel. 8. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel T. Piho kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 4