← Eesti

3-22-800/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 30.04.2024, Tallinn Haldusas

) § 20 lg 13 p 2 alusel tervikuna Moonalao tn 6 ja 20 kinnisasjad. 4. Keskkonnaminister keeldus 09.03.2022 käskkirjaga nr 1-2/22/92 kinnisasjade omandamisest

§ 20

ja Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (määrus nr 242) alusel.

§ 20

lg 1 näeb ette, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.

§ 20

lg 3 alusel kehtestatud määruses nr 242 on sätestatud kriteeriumid piirangute täpsemaks hindamiseks. Määruse nr 242 § 31 lg 7 järgi on kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast.

§ 20

lg 12 sätestab, et kui kinnisasi ei asu kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või on suurem kui kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvöönd, võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada selle osa kinnisasjast, mis ulatub kaitsealale, hoiualale või püsielupaika.

§ 20

lg 13 näeb ette, et kogu kinnisasja võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada juhul, kui: 1) kinnisasja kaitsealale või hoiualale ulatuv osa on suurem kui kaks kolmandikku kinnisasja kogupindalast või 2) kinnisasja hõlmab osaliselt I kaitsekategooria liigi püsielupaik või kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvöönd. Moonalao tn 6 kinnistu 4.

  1. Moonalao tn 6 kinnistu asub 8,9 ha ulatuses (82% kinnisasja pindalast) Astangu nahkhiirte, rohe-raunjala, püstkiviriku ja pruuni raunjala püsielupaigas, paiknedes 3,1 ha ulatuses Astangu sihtkaitsevööndis, 4,2 ha ulatuses Astangu piiranguvööndis ja 1,6 ha ulatuses Moonalao piiranguvööndis. Kinnistul on I kaitsekategooria liigi püstkiviriku kasvukoht kogupindalaga 170,4 m2 ja rohe-raunjala kasvukoht kogupindalaga 46,8 m2 ning lisaks mitmete II ja III kaitsekategooria taimede ja loomade kasvukohad või elupaigad. Kinnistu kõlvikuline koosseis on maakatastri andmetel 70 610 m2 (7,06 ha) ulatuses metsamaa ja 37 910 m2 (3,79 ha) ulatuses muu maa. Kinnistu püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev maa on 2,1 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 1,0 ha ulatuses muu maa kõlvik. Astangu ja Moonalao piiranguvööndites paiknev maa on 4,5 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 1,3 ha ulatuses muu maa kõlvik. 4.
  2. Moonalao tn 6 kinnistu riigile omandamine ei ole lubatud. Kinnistu ei ole elamu-, äri-, tootmis- või mäetööstusmaa sihtotstarbega. Kinnistul ei ole tehtud raieid, mis kinnisasja loodusliku seisundi tõttu välistaksid uuendusraie järgmise 20 a jooksul. Kinnistul ei esine poollooduslikke kooslusi ega pilliroogu. 2

(12)3-22-800 Kinnistu püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa (3,1 ha; 28% pindalast) vastab määruse nr 242 § 31 lg-le 2, mille kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Sellele kinnistu osale ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 6 p-des 1–3 sätestatud erandid, mille esinemisel ei loeta sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Kinnistu paikneb 5,8 ha ulatuses (53,4% pindalast) Astangu ja Moonalao piiranguvööndites. Piiranguvööndisse jääv kinnistu osa on peamiselt maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa kõlvik, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias valmiv, kuid kaitsekord ei keela uuendusraiet täielikult. See kinnisasja osa vastab määruse nr 242 § 31 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt ei piira piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Sellele kinnistu osale ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 3 p-des 1–4 sätestatud erandid, mille esinemisel loetakse sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Kinnistule jäävad I kaitsekategooria liikide – püstkiviriku ja rohe-raunjala – kasvukohad. Püstkiviriku kaitse tegevuskava kohaselt sõltub püstkiviriku elupaik kasvukohast ja sellest tulenevalt on erinevad ka elupaiga piiritlemise põhimõtted. Klindiastangu elupaigas (sh Astangu püsielupaigas) kasvab püstkivirik vaid klindi servas ja vertikaalil (nõlval). Liik ei kasva klindialuses metsas ega klindipealsel (kui, siis vaid paar meetrit klindiservast). Püstkivirik vajab valgustingimuste säilitamiseks kaitsekorralduslikke tegevusi ulatuslikumal alal, sest nt kõrgete puude varju likvideerimiseks ulatub raieala liigi kasvukohast kaugemale võrdeliselt puistu kõrgusega. Klindiastangul elupaiga piiritlemisel on vajalik hõlmata kogu isendite säilimiseks vajalik ala liigi kasvukohta. Kaitsekorralduskava kohaselt on otstarbekas lisada elupaiga piiritlemisel leiukohtadele vähemalt 20 m laiune puhver. Rohe-raunjalal puudub kaitse tegevuskava, kuid see liik eelistab kasvada paepragudes, kus peamine ohutegur on tallamine kaljuronimise harrastamisel. Astangu panga rohe-raunjala populatsioon on noor, kasvukoht on hiljuti asustatud ja on liigile sobiv. Moonalao tn 6 kinnistul jäävad püstkiviriku ja rohe-raunjala kasvukohad nii püsielupaiga sihtkaitsevööndisse kui ka Astangu piiranguvööndisse. Liikide perspektiivsemad ja olulisemad kasvukohtade osad on tsoneeritud püsielupaiga sihtkaitsevööndisse, kus kaitsekorraga on võimalik saavutada liikide soodne seisund. Arvestades I kaitsekategooria liikide kasvukohtade suurust, seisundit ja asjaolu, et väljapoole püsielupaiga sihtkaitsevööndit on võimalik kooskõlas maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p-des 5 ja 6 sätestatud nõuetega moodustada eraldiseisev kinnistu, ei rakendata kinnisaja omandamisel

§ 20lg 13 p-s 2 sätestatud erandit.

Moonalao tn 6 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on kokkuvõttes oluliselt piiratud püsielupaiga sihtkaitsevööndis, mis moodustab 28% kinnisasja pindalast. Kuna piirangud on olulised vähemal kui 50% kinnisasja pindalast, ei piira kaitsekord kinnistu sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ning

§ 20lg 1 kohaselt ei ole kinnisasja riigile tervikuna omandamine lubatud.

Moonalao tn 20 kinnistu 4.3. Moonalao tn 20 kinnistu asub 2,1 ha ulatuses (63,4% kinnisasja pindalast) Astangu nahkhiirte, rohe-raunjala, püstkiviriku ja pruuni raunjala püsielupaigas, paiknedes 0,6 ha ulatuses sihtkaitsevööndis, 1,0 ha ulatuses Astangu piiranguvööndis ja 0,5 ha ulatuses Moonalao piiranguvööndis. Kinnistul on mitmete II kaitsekategooria loomaliikide elupaigad. Kinnistu kõlvikuline koosseis on maakatastri andmetel 24 651 m2 (2,47 ha) ulatuses metsamaa ja 8421 m2 (0,84 ha) ulatuses muu maa. Kinnistu püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev maa on 0,3 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 0,3 ha ulatuses muu maa kõlvik. Astangu ja Moonalao 3

(12)3-22-800 piiranguvööndites paiknev maa on 1,2 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 0,3 ha ulatuses muu maa kõlvik. 4.4. Moonalao tn 20 kinnistu riigile omandamine ei ole lubatud. Kinnistu ei ole elamu-, äri-, tootmis- või mäetööstusmaa sihtotstarbega. Kinnistul ei ole tehtud raieid, mis kinnisasja loodusliku seisundi tõttu välistaksid uuendusraie järgmise 20 a jooksul. Kinnistul ei esine poollooduslikke kooslusi ega pilliroogu. Kinnistu püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa (0,6 ha; 18% kinnisasja pindalast) vastab määruse nr 242 § 31 lg-le 2, mille kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Sellele kinnistu osale ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 2 pdes 1–3 ja lg 6 p-des 1–3 sätestatud erandid, mille esinemisel ei loeta sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Kinnistu paikneb 1,5 ha ulatuses (45,3% kinnisasja pindalast) Astangu ja Moonalao piiranguvööndites. Kinnistu piiranguvööndite metsamaa kõlvik (1,2 ha) moodustab 80% piiranguvööndites paikneva maa pindalast ja metsa arenguklass on valdavalt kategoorias keskealine, kuid kinnistu ei ole maatulundusmaa sihtotstarbega ning kaitsekord ei keela uuendusraiet täielikult. Piiranguvööndites paiknev kinnistu osa vastab määruse nr 242 § 31 lgs 3 sätestatule, mille kohaselt ei piira piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Sellele kinnistu osale ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 3 p-des 1–4 sätestatud erandid, mille esinemisel loetakse sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Moonalao tn 20 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on kokkuvõttes oluliselt piiratud püsielupaiga sihtkaitsevööndis, mis moodustab 18% kinnisasja pindalast. Kuna piirangud on olulised vähemal kui 50% kinnisasja pindalast, ei piira kaitsekord kinnistu sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ning

§ 20lg 1 kohaselt ei ole kinnisasja riigile tervikuna omandamine lubatud.

5. PKI OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 09.03.2022 käskkirja tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks omandada Moonalao tn 6 ja Moonalao tn 20 kinnisasjad või alternatiivselt vaadata kaebaja 24.11.2021 taotlus uuesti läbi. Vastustaja on jätnud arvestamata kaitseliigipõhise kriteeriumi ja lähtunud üksnes pindalalisest kriteeriumist.

§ 20

lg 13 p-s 2 sätestatud erandi esinemisel ei ole tähtsust, kas kinnistu kasutamine on oluliselt piiratud.

§ 20

lg 13 p 2 on erinorm

§ 20

lg-le 1 ning reguleerib eraldiseisvalt I kaitsekategooria liigi püsielupaigas asuva kinnisasja tervikuna omandamist, sõltumata sellest, kas kinnisasja kasutamine on oluliselt piiratud või mitte. Vastustaja ei ole arvestanud kaalumisel kõigi asjas tähtsust omavate asjaoludega, sh kaebaja õiguste ja huvidega, vaid piirdus määruses nr 242 sätestatud kriteeriumite kontrollimisega. Mingit sisulist kaalumist ei olegi toimunud. Vaidlustatud käskkirjas toodud kaalutlused ei ole asjakohased või on paljasõnalised. Käskkiri on oluliste põhjendamispuudustega, mistõttu ei ole võimalik veenduda selle õiguspärasuses. Kinnistutel paikneb kaks I kaitsekategooria taimeliiki. Kaebaja omandas kinnistud heauskselt enne piirangute kehtestamist. Kaebajale tulenes 20.04.2017 kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneeringust õiguspärane ootus, et ta saab kinnistuid arendada, sh püstitada sinna ehitisi. Kinnistute arendamine oleks kooskõlas piirkonna arengusuundadega. Piirangud kinnisasjade kasutamisel on olulised, mistõttu oli riigil kohustus omandada need tervikuna. Püsielupaiga moodustamise tõttu ei saa kaebaja oma kinnistuid majanduslikult otstarbekalt kasutada, sh piiranguvööndisse jäävas osas. Arvestades kinnistute olukorda 4

(12)3-22-800 (eelkõige ulatuslikku militaarreostust) ja piirangute ulatust, on tegemist faktiliselt sundvõõrandamisega. Riik on kinnistute omandamisest pääsemiseks loonud sellised tingimused, kus kinnistute kasutamine on formaalselt justkui võimalik, kuid praktiliselt mitte.
  1. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 30.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Moonalao tn 6 kinnistust paikneb sihtkaitsevööndis 28% ja piiranguvööndites 53,4% (kokku paikneb püsielupaigas 82% kinnisasja pindalast). Moonalao tn 20 kinnistust paikneb sihtkaitsevööndis 18% ja piiranguvööndites 45,3% (kokku paikneb püsielupaigas 63,4% kinnisasja pindalast). Moonalao tn 6 kinnistul on I kaitsekategooria liikide kasvukohad ning mõlemal kinnistul II kaitsekategooria liikide elupaigad või kasvukohad. Kaebaja omandas kinnistud enne püsielupaiga moodustamist ja kaitse-eeskirja kehtestamist, mistõttu on kinnistute omandamine

§ 20lg 11 kohaselt lubatav.

Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud kaitse-eeskirja, jäävad tähelepanuta kaebaja vastuväited püsielupaiga moodustamisele.

§ 20

lg 13 p-i 2 ei saa tõlgendada kaebaja soovitud viisil ehk selliselt, et selles sättes nimetatud juhul võiks jätta kõrvale

§ 20

lg-s 1 sätestatud kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise olulise piiramise kriteeriumi.

§ 20

lg 1 seob kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja omandamise riigi poolt sõltuvusse sellest, kas kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Kui sellise kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirang on oluline, on riigil kohustus alustada taotluse saamisel looduskaitselise piiranguga kinnisasja omandamise menetlust.

§ 20

lg-d 12 ja 13 reguleerivad olukordi, kus teatud lisatingimustel on riigil kaalutlusõigus alustada omandamismenetlust. Praeguses asjas võiksid olla asjassepuutuvad

§ 20lg 12 ja § 20 lg 13 p 2.

Erinevalt

§ 20

lg-st 1, käsitlevad need sätted olukorda, kus püsielupaik ei hõlma kinnisasja kogu ulatuses.

§ 20

lg-te 1–13 eesmärk on määratleda kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise kriteeriumid, kusjuures lg 1 sätestab üldreegli ning lg-d 11–13 näevad ette erandid. Seejuures sätestavad

§ 20

lg-d 12 ja 13 teatud osas erandi mh kinnistutele, mis ei asu kogu ulatuses püsielupaigas. Erandid on aga sätestatud kinnistu püsielupaigaga hõlmatuse ulatusele, mitte sihtotstarbelise kasutamise piirangu intensiivsusele. Puudub põhjus eeldada, et seadusandja on soovinud seada kogu ulatuses püsielupaigas asuva kinnisasja riigile omandamise eeltingimuseks selle sihtotstarbelise kasutamise olulise piiratuse, ent üksnes osaliselt püsielupaigas asuva kinnisasja puhul sellist nõuet ei esita. Vastustaja märgib õigesti, et kui puuduks võimalus hinnata kinnistu sihtotstarbelise kasutamise piiramise olulisust, peaks riik ka väiksemate piirangute seadmisel kinnistu omandama, ent selline tõlgendus ei oleks eesmärgipärane.

§ 20

lg 13 p-st 2 tulenev riigi võimalus omandada kogu kinnisasi kokkuleppel kinnisasja omanikuga ei tähenda seega, et ainuüksi kaebaja nõusolekust tuleneks talle subjektiivne õigus nõuda enda kinnisasjade omandamist riigi poolt ning seda ka olukorras, kus iseenesest puudub vaidlus, et kinnistul asub I kaitsekategooria liikide (rohe-raunjalg ja püstkivirik) püsielupaik. Seejuures ei ole oluline, mitme I kaitsekategooria liigi püsielupaik kinnistul asub.

§ 20

lg 13 p-d 1 ja 2 on küll alternatiivsed, ent praegu ei puutu

§ 20

lg 13 p 1 asjasse, sest kaebaja kinnistutele ulatub püsielupaik, mitte kaitseala või hoiuala. Puudub vastuolu määruse nr 242 ja

§ 20

lg-s 3 sätestatud volitusnormi vahel ning seaduslikkuse põhimõtet ei ole rikutud. Kuna kaebaja kinnistud ei asunud kogu ulatuses püsielupaigas, ent neid hõlmas osaliselt I kaitsekategooria liikide püsielupaik, pidi vastustaja 5

(12)3-22-800 lähtuma

§ 20lg-s 1 nimetatud ja määruse nr 242 §-s 31 täpsustatud kriteeriumidest.

Seega tugines vastustaja asjakohaselt ka määruse nr 242 § 31 lg-le 7. Vaidlus taandub seega küsimusele, kas kinnisasjade sihtotstarbeline kasutamine oli kaitsekorra tõttu oluliselt piiratud. Määruse nr 242 § 31 sätestab kriteeriumid, mil kaitsekord loetakse

§ 20lg 1 tähenduses kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks.

Need tingimused on kooskõlas

§-ga 20.

§ 20

lg-st 3 tulenevalt on kinnisasja kasutamise oluliste piirangute sätestamine jäetud Vabariigi Valitsuse määrata (vt ka eelnõu 927 SE seletuskiri). See aitab vähendada suvaotsuseid ja vältida juhtumeid, kus riigivara arvelt kompenseeritakse eraomandit, mille suhtes puudub intensiivne avalik huvi. Konkreetsete kriteeriumite järgimine aitab tagada looduskaitselistest piirangutest mõjutatud maa omanike võrdset kohtlemist. Püsielupaika iseenesest ei ole alust pidada oluliseks piiranguks, vaid piirangu olulisust tuleb sisustada määruse nr 242 § 31 lg-tes 1–6 sätestatud tingimusi arvestades. Kinnisasja omandamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetsete, kaitse-eeskirjast tulenevate piirangute ulatust ja olulisust. Nii

§ 20

lg 1 sõnastus kui ka määruse nr 242 §-s 31 sätestatud kriteeriumid lähtuvad kinnisasja kasutamise piiramise intensiivsuse määratlemisel selle sihtotstarbelise kasutamise piiramise intensiivsusest. Määruse nr 242 § 31 lg 7 kohaselt peab sihtotstarbelise kasutamise piirang olema oluline enam kui 50% kinnisasjast. Määruse nr 242 § 31 lg 2 kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ning pole vaidlust, et erandid ei ole praegusel juhul asjakohased. Määruse nr 242 § 31 lg-st 3 tulenevalt ei piira piiranguvööndi kaitsekord üldreeglina kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Seega lähtub määrus nr 242 eeldusest, et üksnes piiranguvööndis asuva maa riigi omandis olemine ei ole nõutav, mistõttu ei ole piiranguvööndis asuva maa omandamine riigile reeglina kohustuslik. Erandid sellest eeldusest on sätestatud määruse nr 242 § 31 p-des 1–4 ning lg-s 6 on lisaks toodud kriteeriumid, mil ala kaitsekorda ei loeta kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Vastustaja on käskkirjas nõuetekohaselt hinnanud nende kriteeriumite kohaldatavust. Kaebajaga ei saa nõustuda, et tulenevalt uuendusraiele kehtivatest kumulatiivsetest tingimustest on uuendusraie praktiliselt keelatud. Kaitse-eeskirja järgi on turberaie kui uuendusraieliik piiranguvööndites püsielupaiga valitseja nõusolekul teatud tingimustel lubatud (kaitse-eeskirja § 13 lg 1 p 1). Kaebaja tõi kohtuistungil välja, et piirangute tõttu ei ole alale majanduslikult mõistlik metsa rajada; praegu on kinnistutel suureks kasvanud võsa (kuni 30-aastased puud), mida saaks heal juhul käsitada energiavõsana ja mille raiumine tekitaks pigem kulu ega vastaks klassikalises tähenduses tulu teenimisele maatulundusmaalt. Samas ei ole kaebaja väitnud, et kaitseala valitseja oleks keeldunud turberaieks nõusoleku andmisest (sh et kaebaja oleks seda taotlenud), vaid on selgitanud, et kaebajal ei ole praegu 30-aastase metsaga (võsaga) mingeid plaane. Maatulundusmaa sihtotstarbeline kasutamine hõlmab ka ala kasutamist metsa majandamiseks (vt metsaseaduse § 16, maakastriseaduse (MaaKatS) § 181 lg 9). Teenitava tulu võimalik suurus ei oma seejuures tähtsust. Määrusest nr 242 ei tulene alust võtta sihtotstarbelise kasutamise piirangute hindamisel arvesse kasutamise majanduslikku tulusust või maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja tulusa arendamise perspektiive. Seega on õige vastustaja järeldus, et Moonalao tn 6 puhul pole tegu määruse nr 242 § 31 lg 3 p-s 1 sätestatud olukorraga, mis eeldab, et kaitsekord keelaks uuendusraie täielikult. Vastustaja on kokkuvõttes õigesti tuginenud määruse nr 242 § 31 lg-le 7. Käskkirja andmisel ei ole tehtud kaebaja viidatud kaalutlusvigu ja sellel ei ole olulisi põhjendamispuudusi. Vastustaja on sisuliselt hinnanud, kas maa sihtotstarbeline kasutamine on looduskaitseliste piirangute tõttu takistatud sellises ulatuses, mida määruse nr 242 alusel loetakse oluliseks kasutamise piiramiseks. Käskkirjas sisalduv väide rohe-raunjala kaitse tegevuskava puudumisest ei ole küll 6

(12)3-22-800 õige, kuid see on üksnes lisainfo rohe-raunjala kasvukoha kohta. Keskkonnaministril ei olnud

-st tulenevalt õigust hinnata kriteeriumeid, mida pole määruses nr 242 nimetatud (nt kinnisasja riigile omandamise võimalik kulukus, tervikuna omandamisele kuuluvate kinnistute koguarv, kinnistu võimalikult tulusa kasutamise võimalikkus, kõnealuse piirkonna arengusuundumused jmt kaebaja nimetatud asjaolud). Samuti peaks kinnisasja tervikuna omandamiseks ala senise sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang tulenema kehtestatud kaitsekorrast, mitte aspektidest nagu kehtivad muinsuskaitselised piirangud, militaarreostuse aste, looduskaitseliste piirangute seadmise menetluse kestus, kohaliku kaitseala moodustamise menetlus vmt. Kaebaja lähtub kasutuspiirangute intensiivsuse põhistamisel peamiselt ala arendusperspektiivist, ent

§ 20

ja määruse nr 242 kohaselt on määravaks senise sihtotstarbelise kasutamise piirangud. Riigikohus on selgitanud, et piirangu intensiivsuse hindamisel tuleb arvestada, kui suurel määral välistavad kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud kaebajal kinnisasja senise valdamise, kasutamise ja käsutamise ning seejuures ei saa kinnisasja kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult omaniku äriplaanist, vaid tuleb selgitada, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada (15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 36). Kaebaja viide Riigikohtu lahendis toodud seisukohale, mille järgi ei saa piirangu intensiivsust mõjutada asjaolu, et kinnistu jagati

§ 20lg 12 kohaselt kaheks katastriüksuseks, ei ole praegu asjakohane.

Siinses asjas ei ole väidetud, et kinnistute võimalik jagamine mõjutaks piirangute intensiivsust. Samuti pole vastustaja viidanud, et kinnistute jagamisel ei omandaks ta oluliste kasutuspiirangutega osa. Kaebaja väide, et kinnistute jagamine sihtkaitse- ja piiranguvööndi osadeks ei aitaks tema õiguste kaitsele kaasa, ei ole põhjendatud. Riigikohus pidas viidatud lahendis erahuvide teenimist täielikult välistavaks nt olukorda, kus alal on loodusreservaadi kaitsekord, püsielupaiga sihtkaitsevööndi kaitsekorda käsitas aga ala kasutamist tugevalt piiravana (otsuse p 33). Kaebaja kinnisasjad asuvad küll märkimisväärses ulatuses püsielupaigas – Moonalao tn 6 kinnistu puhul 82% ja Moonalao tn 20 kinnistu puhul 63,4% pindalast –, ent oluliste kasutuspiirangutega sihtkaitsevööndis paikneb neist 28% ja 18% kinnisasja pindalast. Sellises ulatuses oluliste piirangute kehtestamine ei vasta

§ 20

lg-le 1 ega määruse nr 242 § 31 lg-le 7 ja piiranguid pole alust lugeda erakordseks. Sellist olukorda pole alust käsitada ka faktilise sundvõõrandamisena põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 tähenduses, vaid tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lg 2 teise lause mõttes. Looduskaitselised piirangud ei too reeglina kaasa faktilise sundvõõrandamise olukorda. Kinnisasjadele looduskaitse eesmärgil piirangute seadmisel on omanikul säilinud faktiline käsutusõigus ja piiratud ulatuses ka kasutusõigus. Kaebaja tugineb Haabersti linnaosa üldplaneeringust tulenenud õiguspärasele ootusele, et kinnistuid on võimalik kasutada elamuehituseks. Samas on Moonalao tn 6 kinnistu 100% ulatuses maatulundusmaa ja Moonalao tn 20 on 100% ulatuses sihtotstarbeta maa. Üldplaneeringul on oluline roll maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel, kuid üldplaneering ei määra konkreetsete kinnistute ehitusõigust ega saa tekitada isikule abstraktset kaitstavat usaldust, et asjaolud ei muutu. Ehitusõiguse ulatuse määramiseks tuleb koostada detailplaneering (planeerimisseaduse § 124 lg-d 2–4, § 126 lg 1 p-d 2–5 ja lg 4). Kummagi kinnistu sihtotstarvet ei ole detailplaneeringuga täpsustatud. Põhjus, miks seda ei ole seni tehtud, ei ole omandamismenetluses kasutuspiirangute intensiivsuse hindamisel määrav. Lisaks ilmneb Haabersti linnaosa üldplaneeringust ja maakasutusplaanilt ehituspiirkonna nr 43 kohta (vt seletuskirja lk 22, 23), et ala juhtotstarbeks on valdavalt roheala ning ka ühiskondlike hoonete ja ettevõtlusala, väiksemas ulatuses ettevõtlus- ja tootmisala. Üldplaneeringuga ei ole kõnealusele alale kavandatud korter- või väikeelamuid. Rohealal on võimalus kaaluda üksikute pereelamute rajamist teatud tingimustel (tänavaga külgnemine, väärtusliku kõrghaljastuse 7

(12)3-22-800 puudumine, vt seletuskirja lk 8, 9). Ühiskondlike hoonete ja ettevõtlusalal võib olemasolevad paekivihooned vajaduse korral säilitada ning uushoonestust võib rajada militaarhoonete varemete asukohtadesse. Üldplaneeringu seletuskirjas on eritingimustena veel välja toodud, et planeerimisel tuleb arvestada vääriselupaigaga ning Peeter Suure merekindluse laskemoonaladude ja nende kaitsevööndiga. Viidatakse ka, et kuna piirkonna pinnases ületab mitu elementi (raud, astaat, molübdeen, vanaadium) kehtestatud piirarvu, sõltub piirkonna hoonestamise võimalus täpsustavatest keskkonnauuringutest ning reostuse likvideerimise võimalustest ja otstarbekusest. Kaebajale polnud seega ka kinnistute omandamise ajal ja enne kaitse-eeskirja kehtestamist üldplaneeringu alusel tagatud võimalust hoonestada kõnealuseid kinnistuid piiranguteta või puhastada ala sinna ladestunud ainetest ja likvideerida kaevist. Üldplaneeringu seletuskirja (lk 69) kohaselt pidi Astangu looduskaitseala piir ja ala täpne kaitsekord selguma edaspidi. Kaebajaga ei saa nõustuda, et kuna Astangu looduskaitseala moodustamisest loobuti, oli kinnistute omandamise hetkel (
  1. a algul) täpselt teada, kuidas alad jäävad võimalike piirangutega kaetuks. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et praeguseks sihtkaitsevööndisse tsoneeritud alal kehtivate või kehtestatavate piirangutega sai ta arvestada juba kinnistuid ostes. Seega ei ole põhjendatud etteheide, et isegi kui riik omandaks üksnes sihtkaitsevööndisse jääva ala, ei oleks terviklikku rajooni võimalik arendada. Lisaks ei lõpetanud linn looduskaitseala moodustamist põhjusel, et alal ei asu kaitset vajavaid loodusväärtusi, vaid tuginedes riiklikku kaitset vajavate väärtuste kaitsmise võimalusele püsielupaiga moodustamise teel. Kaebaja pidi arvestama võimalusega, et looduskaitselised kaalutlused ei võimalda tulevikus tema soovitud arendustegevust ja loodusväärtuste kaitseks vajalike piirangute ulatus võib laieneda. Õiguspärast ootust ei saanud kaebajale tekitada ka elamuarendus teistel läheduses asuvatel kinnistutel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. PKI OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti

§ 20lg 13 p-i 2 ja määruse nr 242 § 3 lg-t 3.

Kinnistute tervikuna omandamine

§ 20

lg 13 p 2 alusel ei sõltu sellest, kas kinnistu kasutamine on piiratud oluliselt või mitte või vähemalt ei saa see olla ainsaks kaalumise kriteeriumiks.

eristab kinnisasja kasutamise olulise piiramise sisustamisel pindalalist ja kaitseliigipõhist kriteeriumit ning need on alternatiivsed. Seega ei mõjuta pindalalised kaalutlused kinnistu omandamist I kaitsekategooria liigi olemasolu tõttu. Kohus on ebaõigesti sisustanud vastustaja kaalutlusõigust

§ 20lg 13 p 2 järgi.

Vastustaja oleks pidanud kaalumisel arvestama kõigi oluliste asjaoludega, sh kaebaja huvidega, mitte üksnes sellega, kas sihtkaitsevöönd hõlmab enam kui 50% kinnisasja pindalast. Kohtuotsusest ei selgu, milles vastustaja kaalutlusõigus siis üldse seisneb. Halduskohtu tõlgendus võimaldab täitevvõimul kinnisasja omandamise tingimustega manipuleerimist ja omavoli, ka siinsel juhul on määratud püsielupaiga piirid ja kitsendused nii, et riik ei peaks formaalselt kinnistuid omanikelt välja ostma.

§ 20

lg 3 ja määrus nr 242 võivad olla vastuolus PS-ga, sest

§ 20

lg-s 3 ettenähtud volitusnorm ei vasta täpsuse ja selguse nõuetele ning sellest ei selgu volituse sisu. Igal juhul puudub seaduses volitusnorm selleks, et sisustada

§ 20lg-s 13 sätestatud kaalutlusõigust.

Vaidlustatud käskkirjas toodud vähesed kaalutlused põhinevad osaliselt ebaõigetel andmetel (väide, et puudub rohe-raunjala kaitse tegevuskava) või on paljasõnalised (väited I kaitsekategooria liikide paiknemise ja eraldiseisva kinnistu moodustamise võimalikkuse kohta) või mitteasjakohased (püsielupaikade piiride ja kitsenduste määramine selliselt, et riik ei peaks kinnistuid välja ostma). Arvestatud pole asjaolusid, mis räägivad kinnisasja riigile omandamise poolt (kaitsekorrast tulenevate piirangute mõju 8

(12)3-22-800 kinnisasjade majanduslikult mõistlikule kasutusele, kinnisasjade omandamine enne kaitseeeskirja kehtestamist, kahe erineva I kaitsekategooria liigi leidumine kinnistutel, kaebaja kinnistud moodustavad kokku üle 50% püsielupaiga sihtkaitsevööndi alast). Rikutud on kaebaja õiguspärast ootust arendada kinnistuid. Kaebaja ei saa kinnisasju kasutada viisil, mida võimaldas Haabersti linnaosa üldplaneering (sh ehitada). Kaebaja kinnistuid ümbritsev ala ei ole faktiliselt roheala, vaid on muutumas tiheasustusalaks. Kaebaja õiguste riivet ei vähenda detailplaneeringu või elamumaa sihtotstarbe puudumine, sest detailplaneeringut ei saanud menetleda püsielupaiga moodustamise tõttu. Kinnistutel on ulatuslik militaarreostus, sh radoonijäätmed ja süttiv diktüoneema. Üldplaneering lubab kinnistuid arendada vaid neid heakorrastades, kuid püsielupaiga kaitsekord muudab kinnistute heakorrastamise (puhastamise varemetest, ohtlikest jäätmetest, võsast ja tehistiikidest) võimatuks. Tegemist võib olla faktilise sundvõõrandamisega. Piirangud tuleb kaebajale hüvitada. Kaebaja omandiõiguse riive on erakordne, sest tema kanda jääb pool püsielupaigaga seotud omandikitsendustest, kuid püsielupaik on moodustatud kõigi Eesti elanike huvides. Arvestades eelnevat ning seda, et kinnistutel asub kaks I kaitsekategooria liiki, kinnistud asuvad püsielupaigas märkimisväärses ulatuses (82% ja 63,4% kinnistute pindalast) ja moodustavad püsielupaiga pindalast peaaegu poole, on vastustaja kaalutlusõigus redutseerunud nullini ning tal lasub kohustus omandada kinnistud tervikuna. 9. Keskkonnaminister palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Moonalao tn 20 kinnistul ja selle naabruses ei ole registreeritud I kaitsekategooria liikide leiukohti. Seega tuleb

§ 20lg 13 kohaldatavust kontrollida vaid Moonalao tn 6 kinnistu puhul.

Vastustaja pidi lähtuma määruse nr 242 §-s 31 toodud kriteeriumitest ega saanud arvestada muid kaebaja välja toodud asjaolusid. Viidatud normis on sisustatud

§ 20

lg-s 1 kasutatud mõiste „kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang“. Asjaomased normid ei ole PS-ga vastuolus. Tegemist ei ole kaebaja kinnisasjade faktilise sundvõõrandamisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4). 11.

§ 20

lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Seega on

§ 20

lg 1 kohaselt riigil õigus ja kohustus omandada kinnisasi, kui üheaegselt on täidetud kaks tingimust: 1) kinnisasi sisaldab kaitstavat looduse üksikobjekti või asub tervikuna kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas; 2) ala kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist.

§ 20

lg 3 alusel on Vabariigi Valitsus kehtestanud määruse nr 242, mille §-s 31 on sätestatud kriteeriumid

§ 20lg-s 1 nimetatud teise tingimuse täidetuse hindamiseks.

Määruse nr 242 § 31 lg 7 järgi on kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast. 12. Kaebaja kinnisasjad ei vasta

§ 20

lg-s 1 nimetatud esimesele tingimusele, sest Moonalao tn 6 puhul ulatub püsielupaika 82% ja Moonalao tn 20 puhul 63,4% kinnisasja pindalast. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud Moonalao tn 6 puhul 28% ja Moonaloa tn 20 puhul 18% kinnisasja pindalast. Kaebaja ei vaidlustanud ringkonnakohtu istungil asjaolu, et vastustaja on määruse nr 242 §-s 31 nimetatud 9

(12)3-22-800 kriteeriume õigesti kohaldanud. Seega ei vasta kaebaja kinnisasjad ka teisele

§ 20lg-s 1 nimetatud tingimusele.

13. Olukorda, kus kinnisasi ei sisalda kaitstavat looduse üksikobjekti või ei asu kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas, kuid riigil on erandlikult siiski lubatud kinnisasi kokkuleppel selle omanikuga omandada, reguleerivad

§ 20

lg-d 12 ja 13.

§ 20

lg 12 ei ole siinses asjas kohaldatav, sest kaebaja taotleb riigilt kinnisasjade omandamist tervikuna, mitte üksnes osas, mis jääb püsielupaika. Asjasse ei puutu ka

§ 20

lg 13 p 1, sest see reguleerib olukorda, kui vähemalt 2/3 kinnisasjast ulatub kaitsealale või hoiualale, kuid kaebaja kinnistud ulatuvad püsielupaika (vt kaitstavate loodusobjektide eristamise kohta

§ 4lg-d 1–5).

Siinses asjas ei ole Moonalao tn 20 puhul kohaldatav ka

§ 20

lg 13 p 2, sest seda kinnisasja ei hõlma I kaitsekategooria liigi püsielupaik või kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvöönd.

§ 20

lg 13 p 2 kohaldamine võiks tulla kõne alla üksnes Moonalao tn 6 puhul, sest seal asuvad I kaitsekategooria liikide (püstkivirik ja rohe-raunjalg) kasvukohad. Kaebaja kinnisasju ei saa siinses asjas käsitada ühe tervikuna pelgalt selle tõttu, et need asuvad kõrvuti ja kaebaja soovib neid arendada sarnastel tingimustel (s.o kaebaja hinnangul moodustavad need majanduslikult ühe terviku). 14.

§ 20lg 13 p 2 kohaldamise eeldused ei ole siinses asjas siiski täidetud.

Selle sätte kohaldamisel tuleb samuti arvestada

§ 20

lg-s 1 sätestatud lauseosa „mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab“, mida tuleb omakorda sisustada määruse nr 242 alusel. Seega on

§ 20

lg 13 p-s 2 tehtud

§ 20

lg-st 1 erand kinnistu püsielupaigaga hõlmatuse ulatusele, kuid mitte kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangu intensiivsusele (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2012 otsus nr 3-11-126, p 11). Halduskohus selgitas õigesti, et selline tõlgendus on eesmärgipärane, tagab kinnisasja omanike võrdse kohtlemise ja selle, et avalike vahendite arvelt kompenseeritakse vaid intensiivsed looduskaitselised piirangud konkreetse kinnisasja sihtotstarbelisele kasutamisele. Eeltoodud tõlgendus piiritleb ühtlasi kinnisasja

§ 20

lg 13 alusel riigile omandamise kaalumisruumi, nähes selle ette vaid erandlikult, kui selles sättes nimetatud mõlemad tingimused on täidetud. 15. Ringkonnakohus on varem leidnud, et määruses nr 242 sätestatud tingimused kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangute hindamiseks on kooskõlas

§-ga 20, sh ei kaldu seaduse eesmärgist kõrvale tingimus, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja, kui enam kui 50% kinnisasjast on vähemalt mingisugusel viisil sihtotstarbeliselt kasutatav.

-st ei tulene seejuures, et hindamisel tuleks arvestada kinnisasja turuväärtuse vähenemist või sellelt tulu teenimise võimalusi, sest oluliselt peab olema piiratud kinnisasja „kasutamine“ vastavalt selle sihtotstarbele (vt 10.11.2023 otsus nr 3-21-2112, p-d 12–13 ja seal viidatud lahendid). Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. 16. Seega ei ole kaebaja kinnisasjade omandamine lubatud ka

§ 20lg 13 alusel.

  1. Looduskaitselised piirangud kaebaja kinnisasjadele tulenevad 10.06.2021 kehtestatud kaitse-eeskirjast. Kaebaja ei ole vaidlustanud kohtus kaitse-eeskirja kehtestamist. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kaitse-eeskirjaga kehtestatud piirangud kaebaja kinnisasjadele on eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest, võib põhimõtteliselt olla tegemist faktilise sundvõõrandamisega PS § 32 lg 1 teise lause tähenduses (Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 33). Praeguses asjas ei ole kaitseeeskirjast tulenevad piirangud nii ulatuslikud, et kaebaja omandiõiguse teostamine oleks sellega täielikult või peaaegu täielikult välistatud, st tegemist ei ole kaebaja kinnisasjade faktilise sundvõõrandamisega PS § 32 lg 1 teise lause tähenduses.
  2. Kinnisasja faktilise sundvõõrandamise tuvastamisel tuleb hinnata igasuguseid omandiõiguse teostamise võimalusi, millest omanik on looduskaitseliste piirangute tõttu ilma 10

(12)3-22-800 jäänud. Kinnisasja kasutamisel ei ole seejuures määrav omaniku äriplaan, vaid selgitada tuleb, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada, nt toetuste taotlemiseks (vt Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 36). Omandi kasutamise võimalusest ilma jätmist ei saa seega järeldada pelgalt sellest, et kaitse-eeskirja kehtestamise tõttu ei saa kaebaja ilmselt realiseerida oma varasemat soovi ehitada oma kinnisasjadele hooneid ja teenida sellest tulu. Kaebajale kuuluva Moonalao tn 6 kinnistu sihtostarve on maatulundusmaa, mis MaaKatS § 181 lg 9 kohaselt tähistab põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatavat maad ja maad, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Halduskohus selgitas õigesti, et kaitse-eeskirja kohaselt ei ole Moonalao tn 6 kinnisasjal metsa majandamine täielikult välistatud (vt ka vastustaja 26.06.2023 menetlusdokumendi p 2.9). Moonalao tn 20 kinnisasi on sihtotstarbeta maa, mis MaaKatS § 181 lg 13 kohaselt tähistab ehitusõiguseta maad, millele ei ole võimalik või otstarbekas sihtotstarvet määrata.
  1. Halduskohus selgitas õigesti, et Moonalao tn 6 ja Moonalao tn 20 kinnistute omandamise ajal puudus kaebajal kindlus, et tal on võimalik oma kinnisasjale ehitada, arvestades Haabersti linnaosa üldplaneeringut. Üldplaneeringu seletuskirjas (lk 22–23, dtl 291–292) on märgitud ehituspiirkonna nr 43 maakasutuse juhtotstarbeks rohealad, ühiskondlike hoonete, puhkeehitiste ja ärihoonete ala; olemasolevad paekivihooned võib vajadusel säilitada ja uushoonestust võib rajada vaid militaarhoonete varemete asukohtadesse. Ala suurim väärtus ja identiteet on seotud astanguga: paljandid ja pangamets, laialehine salumets, järsk ojaorg, tunnelid, tiigid, looniit, klindiservast avanevad vaated – need tuleb säilitada. Eritingimusena tuleb aga arvestada vääriselupaigaga, Peeter Suure merekindluse laskemoonaladude ja nende kaitsevöönditega ning Järveotsa oja ja selle kaitsevööndiga. Samuti on eritingimusena märgitud, et hoonestamise võimalus sõltub täpsematest keskkonnauuringutest ning pinnase reostuse likvideerimise võimalustest. Seega tulenes Haabersti linnaosa üldplaneeringust, et hoolimata maakasutuse juhtotstarvetest, mis annab edasise maakasutuse põhisuunad ja millega tuleb detailplaneeringute koostamisel arvestada (vt seletuskirja lk 8), sõltub ehitusõiguse tegeliku realiseerimise võimalikkus mh looduskaitselistest uuringutest ja nende tulemusel kehtestatavatest kaitsekordadest. Kaitse-eeskirjaga ongi määratud mh alad, kus ehitustegevust on piiratud.
  2. PS ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur. Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab. Ka sedalaadi hüvitamiskohustus saab siiski tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 40). Sellega seoses on Riigikohus selgitanud, et looduse kaitsmine on riigi PS-st tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lg 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt (15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 41). 11
(12)3-22-800
  1. Arvestades vaidlustatud käskkirjas tuvastatud asjaolusid ja kaebaja kinnisasjade sihtotstarbelise kasutamise piiranguid, mis tulenevad kinnistutel kehtivast kaitsekorrast, ei ole kaebaja talumiskohustus ebaproportsionaalselt suur. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega. Määrava tähtsusega ei ole asjaolu, et kaebaja ei saa kasutada kinnistuid oma äriplaanides ettenähtud viisil (ehitamiseks) ja teenida sellega sellist tulu, nagu ta kinnistuid omandades lootis. Kaebaja varaline kaotus ei ole teiste kinnisasjade omanikega võrreldes oluliselt suurem. Seetõttu ei pidanud kaebajale kompenseerima looduskaitselistest piirangutest tulenevaid omandikitsendusi tema kinnisasjade riigile omandamisega.
  2. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  3. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11). (allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.