KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 17. aprill 2024 Kohtuasja number 1-21-8662 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Mario Truu Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 1. mä

) § 121 lg 1 järgse õigusvastase teo tunnustel. X.X. le kohaldati statsionaarset psühhiaatrilist sundravi.

2. oktoobril 2023 esitasid X.X. kaitsja ja eestkostja A.A. (X.X. ema) Tartu Maakohtule taotluse X.X. sundravi lõpetamiseks või statsionaarse ravi asendamiseks ambulatoorse raviga. Muu hulgas palusid kaitsja ja eestkostja kohut, et viimane määraks vajadusel X.X. le KrMS § 403 lg 5 ls 3 ja KrMS § 4021 lg 3 ls 3 alusel ekspertiisi. Vaidlustatud kohtumäärus
3. Tartu Maakohus jättis
4. märtsi 2024 määrusega X.X. kaitsja ja eestkostja taotlused rahuldamata, leides, et isiku ohtlikkus ning psühhiaatrilise sundravi vajadus ei ole ära langenud. Taolist seisukohta põhjendas kohus selliselt. 4.

§ 86

lg 3 järgi kohaldatakse psühhiaatrilist sundravi kuni isiku tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni. X.X. on aga jätkuvalt ohtlik: seda kinnitavad temal diagnoositud psüühikahäire olemus, sisulise haiguskriitika puudumine ning tema varasem käitumine. Arstliku komisjoni arvamuse kohaselt on X.X. l diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia, samuti sõltuvus psühhoaktiivsetest ainetest. X.X. ohtlikkusele viitavad tema poolt toime pandud õigusvastase teo asjaolud: ta pussitas

1. aasta sügisel kortermaja trepikojas tekkinud konflikti käigus oma naabrit noaga. Seejuures on X.X. varemgi vägivalda kasutanud. X.X. on rünnanud oma isa, lüües teda taburetiga vastu pead. Harju Maakohtu
2. märtsi 2020 määruses (tsiviilasjas nr 2-20-4725) on kirjeldatud, kuidas
3. märtsil 2020 toimetasid politsei ja kiirabi X.X. agressiivse käitumise tõttu meditsiiniasutusse, sest X.X. oli kuulmispetete ajel lõhkunud akna. Lähedaste sõnul kuuleb X.X. hääli, räägib omaette ning teeb endale viga. Arstliku komisjoni arvamusest selgub, et alates
4. aastast on X.X. olnud lausa 16 korral psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil.
5. aastal ähvardas ta inimesi tänaval noaga ning ka
6. aastal vehkis ta külmrelvaga, olles ise alkoholi tarvitanud. Arstlik komisjon hindab X.X. retsidiivsuse riskitaset mõõdukaks – see tuleneb peamiselt X.X. ohtrast ja kontrollimatust sõltuvusainete tarvitamisest, psüühikahäire olemasolust, noorest elueast ja varasemast korduvast vägivaldsest käitumisest. Riski vähendavad paranenud haigusteadlikkus, hea ravivaste, senisest stabiilsem ja kontrollitum käitumine, aktiivsuse tõus, toetav lähivõrgustik ning valmisolek raviga jätkata. Võimaliku vägivallateo tagajärjed jäävad mõõduka piiridesse.
7. Raviarsti hinnangul on X.X. seisund pärast viimast arstlikku komisjoni püsinud ühetaolisena. Ehkki X.X. mõistab sundravile suunamise aluseid, näib tema haiguskriitika pigem formaalne. Patsient avaldab küll soovi narkootilistest ainetest loobuda, kuid on samal ajal kaaspatsientidega rääkinud kanepi kasvatamisest ja tarvitamisest. Arstliku komisjoni arvates pole X.X. l psühhootilise häire ega narkootiliste ainete tarvitamise osas sisulist haiguskriitikat ega ravisoostumust välja kujunenud – see aga süvendab psühhootilist sümptomaatikat, mille tagajärjel kasvab vägivaldse käitumise risk.
8. Lähtudes sellest, et X.X. on varem vägivalda kasutanud, on põhjust karta, et ta võib seda teha uuesti. Vähetähtis pole seegi, et X.X. on haiguse ägenedes endale viga teinud. Kuna X.X. on vajanud korduvalt haiglaravi, pole ta ambulatoorse ravi abil suutnud oma tervislikku seisundit kontrolli all hoida.
9. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 17 lg 1 järgi on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine. Arstliku komisjoni arvamus, vägivallariski hindamise akt, raviarsti hinnang ning arsti- ja õenduspäeviku kanded näitavad, et X.X. l on diagnoositud krooniline psühhootiline häire, mis eeldab elukestvat ravi. Kuna praeguse ravi tulemusena ei ole psühhootiline sümptomaatika avaldunud, on selle abil võimalik tema vaimset seisundit leevendada. Seetõttu tuleb tema terviseseisundist lähtuvate riskide ja võimaliku ohtlikkuse kontrolli all hoidmiseks kohaldada talle jätkuvalt ravi statsionaarses vormis. 2 8.

§ 86

lg 12 kohaselt võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ambulatoorse ravina üksnes juhul, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik endale ega ühiskonnale ohtu ning on tõenäoline, et isik peab kinni ravirežiimist. Lähtudes arstliku komisjoni arvamusest, mille kohaselt on X.X. haiguskriitika puudulik ning ravisoostumus välja kujunemata, ei ole tõenäoline, et ta ravirežiimist kinni peaks. Arstliku komisjoni arvamuse kohaselt on X.X. le psühhiaatrilist ravi võimalik tagada vaid statsionaarses ravikeskkonnas. X.X. on korduvalt viibinud statsionaarsel ravil, sest ta pole nõuetekohaselt ravimeid tarvitanud.

1. Ekspertiisi läbi viimine ei ole vajalik, kuna kohtul on olemas arstliku komisjoni arvamus – see on selge ja vastuoludeta ning selle usaldusväärsuses puudub alus kahelda. Määruskaebus
2. X.X. kaitsja vandeadvokaat Yaroslav Radziwill esitas maakohtu määruse peale kaebuse, paludes kaevatav kohtumäärus tühistada ning asendada X.X. le kohaldatud statsionaarne sundravi ambulatoorsega. Kaitsja argumendid on kokkuvõetult järgmised.
3. X.X. riskitase on kahe aasta jooksul oluliselt vähenenud. Tema kohta ei ole ohujuhtumi raporteid koostatud. Arstid konstateerivad, et X.X. l pole kaaspatsientide ega personaliga konflikte esinenud. Maakohus poleks tohtinud tugineda arstliku komisjoni järeldustele, kuna need on vastuolus X.X. raviarsti arvamusega – arsti arvates on X.X. võtnud ravimeid vastu tõrgeteta. 12.

§ 86

lg 12 kohaselt võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ambulatoorse ravina siis, kui isik ei ole endale ega ühiskonnale ohtlik. Esimese astme kohus on seda sätet tõlgendanud grammatiliselt, kuid see ei ole õige: kui isik ei kujuta üldse mingit ohtu, pole sundravi põhjendatud ja selle jätkamine oleks lubamatu. Pigem on seadusandja

§ 86

lg 12 puhul näinud võimaluse kohaldada sundravi ambulatoorses vormis siis, kui isikust ei lähtu talle endale ega ühiskonnale suurt ohtu. Praegusel juhul ei olegi X.X. st tulenev oht suur – ka kliiniline psühholoog on soovitanud jätkata ravi ambulatoorselt. 13. Statsionaarse sundravi ambulatoorse raviga asendamise küsimuse lahendamisel omab tähtsust see, kui intensiivselt riivatakse isiku vabaduspõhiõigust – seda tuleks hinnata selle järgi, kui pikk vangistus on etteheidetava kuriteo eest ette nähtud. X.X. t süüdistati

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos, mille eest karistatakse kuni üheaastase vangistusega. Kuna X.X. on statsionaarsel ravil viibinud enam kui kaks aastat ning tema ohtlikkus on oluliselt langenud, on ravi jätkamine muutunud lubamatuks – see riivab ebaproportsionaalselt tema põhiõigust vabadusele.

1. Kohus jättis menetluskulud X.X. kanda, viidates asjas nr 3-1-1-80-15 tehtud Riigikohtu lahendile. Erinevalt viidatud lahendist ei ole praegu tegemist mitte määruskaebemenetlusega, vaid täitmisküsimusega. Seega oleks maakohus pidanud jätma menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alusteks on isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Kui sisuline ravivajadus on kinnitust leidnud, peab kohus hindama, kas isiku ohtlikkus ja selle kontrolli all hoidmise perspektiiv eri ravirežiimide puhul tingib statsionaarse või 3 ambulatoorse sundravi määramise. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi 2017 määrus asjas nr 3-1-1-105-12, p-d 17 ja 28.)
4. Kohtukolleegium nõustub kaitsja poolt

§ 86

lg-le 12 antud tõlgendusega: isiku ohtlikkust arvesse võttes peaks olema tõesti nii, et kui uute õigusvastaste tegude oht on kõrge, tuleks rakendada statsionaarset sundravi; kui see oht on aga pigem madal (mõõdukas), oleks kohane ambulatoorne sundravi. Siiski ei ole üksnes inimesest lähtuv ohtlikkus kahe ravivormi vahel valimisel määrav.

§ 86

lg 12 kohaselt eeldab ambulatoorne sundravi sedagi, et isik ravirežiimist kinni peab: kui on alust eeldada, et suure tõenäosusega isik ravirežiimist kinni ei pea, tuleb talle kohaldada statsionaarset sundravi isegi siis, kui temast lähtuv uute õigusvastaste tegude oht on küllaltki madal (mõõdukas).

1. Kaebaja viitab sellele, et kliiniline psühholoog soovitas jätkata ravi ambulatoorselt. Tõepoolest kirjutas X.X. st lähtuvat riski hinnanud psühholoog, et „[r]avimravi jätkata ambulatoorse sundravi vormis ja tagada lähedaste kaasamine ravi ja resotsialiseerimise protsessi“ (digitoimiku dokument nr 25, tl 24). Samas märkis psühholoog ka seda, et X.X. puhul esineb mitmeid tõsiseid probleeme ja „[s]eetõttu [on] vajalik ravi jätkamine kindlasti ambulatoorse sundravi vormis“ (samas). Sellest saab ringkonnakohtu meelest teha järelduse, et psühholoogi arvates ei tohiks sundravi kindlasti lõpetada – kui seda ka mitte jätkata statsionaarses vormis, tuleks igal juhul rakendada ambulatoorset sundravi. See aga ei tähenda, et psühholoogi meelest pole statsionaarne ravi üldse näidustatud – pigem on psühholoog end mõneti ebaselgelt väljendanud.
2. Ringkonnakohtu meelest ei saa loota sellele, et X.X. hakkab ravirežiimist kinni pidama. Maakohus tõi asjakohaselt välja, et X.X. on statsionaarsel ravil viibinud suisa kuueteistkümnel korral, kuna tema tervis on ravimite võtmata jätmise tõttu halvenenud. Samuti on ta jätkanud narkootikumide tarvitamist, mille tulemusena on tema haigus ägenenud. Arstliku komisjoni arvamuse kohaselt pole X.X. l kujunenud välja sisulist haiguskriitikat ei oma skisofreenia ega ka narkootiliste ainete tarvitamise osas, samuti ei ole tal tekkinud ravisoostumust. Nõustuda ei saa kaitsja väitega, justkui läheks taoline hinnang vastuollu raviarsti seisukohaga. Ehkki raviarsti hinnangul võtab X.X. ravimeid vastu (tõepoolest) tõrgeteta, leiab ka arst, et X.X. haiguskriitika võib olla üksnes formaalne. Ühtlasi suhtub raviarst skeptiliselt X.X. lubadusse loobuda narkootiliste ainete tarvitamisest. Ravisoostumuse osas on ta refereerinud vaid patsiendi lubadust ravimite võtmist jätkata – niisuguse väite usutavust ta hinnanud ei ole. Järelikult on raviarsti seisukohad kooskõlas arstliku komisjoni arvamusega ning maakohus oli õigustatud neile tuginema.
3. Lähtudes sellest, et X.X. on juba noorukieast saati tarvitanud alkoholi ja erinevaid narkootilisi aineid (marihuaanat, psilotsübiini sisaldavaid seeni, amfetamiini, LSD-d, ecstasyt ja fentanüüli) ning tal on välja kujunenud sõltuvus psühhoaktiivsetest ainetest, võib ta suure tõenäosusega uimastite tarvitamist vabaduses jätkata – see aga halvendab tema vaimse tervise seisundit. Väärib tähelepanu, et X.X. on pikaajaliselt tarvitanud kanepit, pruukides seda sundravi tinginud õigusvastasele teole eelnenud aastate jooksul vähemalt korra nädalas. Seega võib ta võimaluse tekkides narkootikumide tarvitamist jätkata, mõistmata sellega kaasnevaid tagajärgi. Niisuguse kartuse kasuks kõneleb peaasjalikult see, et X.X. on varasemate ravisekkumiste vahele jäänud ajal narkootikume pruukinud, asudes seda hiljem eitama, või leides, et kanep ei ole narkootikum. Raviarst on märkinud, et X.X. on teiste patsientidega rääkinud nii kanepi kasvatamisest kui tarvitamisest. Seega võib X.X. t vabaduses tabada uus tarvitamiskihk, mille tulemusena võib ta libastuda – see toob aga kaasa tema vaimse haiguse ägenemise. Taolist ohtu vähendaks see, kui X.X. l oleks välja kujunenud selge ravisoostumus 4 ning arusaamine teda vaevavast tervisemurest. Arstliku komisjoni meelest saab aga X.X. haiguskriitikat ning ravisoostumust hinnata vaid formaalseks, kuna ta ei oska kirjeldada oma haiguse sümptome ning põhjendab nägemismeelepetteid silmahaigusega. Samuti ei ole tal sisulist arusaama kroonilisest psühhootilisest häirest ega elukestvast ravist. Võimalik narkootikumide tarvitamine halvaks aga X.X. ravi ning muudaks tema tervisliku seisundi oluliselt halvemaks.
4. Eelnevast tulenevalt on ambulatoorne sundravi X.X. suhtes praegusel hetkel välistatud. Sestap jääb järele kaks võimalust: statsionaarne sundravi või sundravi täielik lõpetamine. Viimane – sundravi lõpetamine – oleks võimalik siis, kui X.X. st ei lähtuks (sama hästi kui üldse) uute õigusvastaste tegude ohtu. Seda paraku öelda ei saa. Korduvate õigusvastaste tegude sooritamine ning sõltuvus psühhoaktiivsetest ainetest ei võimalda järeldada, et temast lähtuv oht oleks madal. Tähele tuleb panna ka seda, et X.X. õigusvastane tegu polnud sugugi kerget laadi: ta lõi ohvrit mitu korda noaga erinevatesse kohtadesse. See annab aluse öelda, et X.X. võib panna toime ka väga ränkade tagajärgedega lõppeda võivaid vägivallategusid.
5. Viimaks leiab kaitsja, et statsionaarse sundravi kohaldamine riivab ebaproportsionaalsel määral X.X. vabaduspõhiõigust, kuna sundravi osutamine kestab kauem, kui võinuks kesta isikule mõistetav vangistus. Niisugune seisukoht on ekslik. Erinevalt vangistusest kujutab sundravi endast mittekaristuslikku mõjutusvahendit, mida kohaldatakse üksnes selle aluste – isiku ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse – jätkuval esinemisel. Seega on sundravi ja vangistuse eesmärgid ning isikuvabaduste piiramise alused erinevad: kui karistuse kandmisega lunastab süüdlane oma süüd, siis sundravi puhul piiratakse isiku vabadust tema ohtlikkuse pärast. Niipea, kui sundravi alused ära langevad, lõpetatakse isiku suhtes sundravi kohaldamine. Järelikult ei ole statsionaarse sundravi kohaldamine (ning selle ajaline kestus) X.X. vabaduspõhiõigust ülemääraselt riivanud.
6. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi sundravil viibivalt isikult menetluskulude väljamõistmise osas. Seetõttu talitas esimese astme kohus õigesti, kui jättis lepingulise kaitsja tasu analoogia korras KrMS § 180 lg 1 ning KrMS § 189 lg 2 ning § 190 p 1 alusel X.X. kanda. Liiatigi saab eeldada, et X.X. l on olemas piisavad vahendid menetluskulude tasumiseks (ta saab töövõimetustoetust ja pensioni).
7. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
8. märtsi 2024 määruse muutmata ning selle peale esitatud määruskaebuse rahuldamata.
9. Kuna ringkonnakohus kaitsja määruskaebust ei rahulda, jäävad määruskaebemenetluse kulud KrMS § 187 lg 2 alusel X.X. kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5