KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-2751 Haldusasi X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevara

§ 119lg 1, § 235 lg 1; RÕS § 15 lg 8).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Halduskohtule 01.12.2023 kaebuse (hiljem korduvalt täiendatud) mõista Tallinna Vanglalt väärkohtlemisega (29.09.2023 kell 21.00 kuni 30.09.2023 kell 01.00 meditsiinilise abi andmata jätmisega) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 28 000 eurot. Kaebaja esitas 02.12.2023 taotluse anda menetlusabi riigilõivu tasumiseks ja määrata esindaja riigi õigusabi korras.
2. Tallinna Halduskohus jättis 17.01.2024 määrusega riigi õigusabi taotluse rahuldamata ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest 45,29 eurot ületavas osas. X tasus riigilõivu 23.01.2024 ning Tallinna Halduskohus võttis 13.03.2024 määrusega menetlusse tema kaebuse mõista Tallinna Vanglalt välja kahjuhüvitis 28 000 eurot.
3. X esitas 18.04.2024 ja 20.04.2024 korduvad riigi õigusabi taotlused, mille Tallinna Halduskohus jättis vastavalt 18.04.2024 ja 20.04.2024 määrustega läbi vaatamata. 3-23-2751
4. X esitas Tallinna Halduskohtule 15.05.2024 uue taotluse anda talle menetlusabi ja riigi õigusabi. Kaebaja viitab, et ta on tunnistatud tsiviilasjas nr 2-23-16387 maksejõuetuks ning talle on haldusasjas nr 3-24-1248 antud riigi õigusabi kohustuseta kulud hiljem hüvitada.
5. Tallinna Halduskohus jättis 15.05.2024 määrusega korduva riigi õigusabi taotluse ja menetlusabi taotlused läbi vaatamata. Riigi õigusabi taotlus tuleb jätta

§ 55lg 3 alusel läbi vaatamata, sest see on korduv.

Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotlused 02.12.2023, 18.04.2024 ja 20.04.2024, mis on jäetud halduskohtu 17.01.2024, 18.04.2024 ja 20.04.2024 määrustega rahuldamata. Kaebaja ei ole ühtegi neist määrustest vaidlustanud ja need on seega jõustunud. Kaebaja 15.05.2024 avaldus on taas korduv. Kuna asjaolud ja menetluslik olukord ei ole varasemaga võrreldes muutunud, siis ei pea kohus põhjendatuks korduvat riigi õigusabi taotlust sisuliselt läbi vaadata. Kaebaja majanduslik olukord ei olnud ainus asjaolu, millest kohus 17.01.2024 määruses riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmisel lähtus. Seega ei oma tähtsust, et kaebajale on teises kohtumenetluses riigi õigusabi antud. Taotlus anda menetlusabi riigilõivu tasumiseks jääb läbi vaatamata, sest kaebuselt on riigilõiv tasutud ja kaebajal puudub vajadus menetlusabi järele.

1. X palub 31.05.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 15.05.2024 määrus ja uue määrusega rahuldada tema taotlused. Riigi õigusabi taotluse läbivaatamiseks esinevad täiendavad asjaolud. Riigi õigusabi on tarvis poolte võrdsuse tagamiseks, sest õigusteadmisteta ja töövõimetu kaebaja vastaspoolt esindab kolm juristi. Advokaadi puudumise tõttu on kaebaja juba kaotanud haldusasja nr 3-21-1297, milles nõudis 18 500 eurot. Praegusel juhul on ilmne, et kaebaja ei suuda ise oma õigusi kaitsta. Halduskohus oli taotluse lahendamisel erapoolik, eelistades vangla huve. Asi tuleb saata lahendamiseks halduskohtule teises kohtukoosseisus. Kaebaja majanduslikku seisundit tuleb hinnata uuesti ning riigilõivu nõue tühistada ja tagastada kaebajale tema makstud 45,29 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Määruskaebus tuleb võtta

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 119

lg 1; riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab vajalikul määral

§-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104

lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

§ 210lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

1. Tallinna Halduskohus jättis 17.01.2024 määrusega X 02.12.2023 riigi õigusabi taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel. Kohus selgitas, et kaebaja senist kohtusse pöördumise kogemust arvestades on kaebaja suuteline selgitama kohtule nii faktilisi asjaolusid kui ka koondama nõude aluseks olevad dokumendid. Samuti viitas kohus, et uurimisprintsiibist tulenevalt ei jää tema õigused kohtumenetluses kaitseta pelgalt õigusteadmiste puudumise tõttu. Kuna asjas on esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue ja kaebuse eduväljavaated on pigem kasinad, mistõttu puudub kahjunõude menetlemiseks tungiv avalik huvi, siis tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda ka RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel. Kaebaja seda määrust ei vaidlustanud.
2. X selgitas 18.04.2024 korduvas taotluses, et tema võimetust oma õigusi ise kaitsta, kinnitab asjaolu, et ta on jätnud ligemale poole enda algatatud kohtuasjadest pooleli ja ühe asja kaotas, kuigi vaidlustas seda kuni Riigikohtuni välja. X 20.04.2024 korduvas taotluses on üksnes viidatud, et ta on tunnistatud tsiviilasjas nr 2-23-16387 maksejõuetuks. Halduskohus jättis 18.04.2024 ja 20.04.2024 määrustega eeltoodud taotlused

§ 55

lg 3 alusel läbi vaatamata, leides, et asjaolud ega menetluslik olukord ei ole varasemaga võrreldes muutunud. X 15.05.2024 taotluses on uuesti viidatud tsiviilasjas nr 2-23-16387 maksejõuetuse tõttu 2

§ 55lg 3 alusel õigesti läbi vaatamata.

10.

§ 55

lg 3 kohaselt võib kohus jätta läbi vaatamata sellise avalduse, mis on esitatud samadel asjaoludel ja samal alusel nagu sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldus. Kaebaja riigi õigusabi taotlus on lahendatud 17.01.2024 määrusega ning hilisemates taotlustes ei ole välja toodud ühtegi asjaolu, mis muudaks menetluslikku olukorda praeguses haldusasjas. Muu hulgas on halduskohtu 13.03.2024 määrusega võetud kaebus menetlusse sama nõudega ja samal alusel, mis sisaldus juba algses kaebuses (s.o 29.09.2023–30.09.2023 nelja tunni vältel meditsiinilise abi andmata jätmine). Kaebaja muud nõuded on eraldatud Tallinna Halduskohtu 08.10.2024 määrusega iseseisvaks menetlemiseks või on halduskohus 13.03.2024 määrusega keeldunud nende praegusesse vaidlusesse lisamisest. Kaebuse täiendamisest keeldumist ei ole kaebaja vaidlustanud. Seega ei ole vaidluse ese pärast 17.01.2024 määruse tegemist muutunud.

§ 55

lg 3 kohaldamist ei välista kuidagi kaebaja viited, et talle on teistes kohtuasjades antud menetlusabi või riigi õigusabi, sest see ei saa mõjutada hinnangut sellele, kas praeguses asjas oli alust riigi õigusabi andmisest keelduda RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel. Riigi õigusabi taotlust ei ole jäetud rahuldamata kaebaja maksevõime põhjal, vaid halduskohus üksnes leidis, et siinses asjas vaidluse all oleva nõude menetlemiseks ei ole riigi kulul advokaadi määramine vajalik (RÕS § 7 lg 1 p 1) ega põhjendatud (RÕS § 7 lg 1 p 6). Kuna iga taotlus lahendatakse individuaalselt ja lähtudes konkreetse vaidlusega seotud asjaoludest, ei ole määrav, et kaebaja riigi õigusabi taotlused on rahuldatud nii haldusasjas nr 3-24-1248 (vt Tallinna Halduskohtu 08.05.2024 määrus) kui ka tsiviilasjas nr 2-23-16387 (vt Harju Maakohtu 30.05.2024 määrus). 11. Kuna halduskohus ei pidanud

§ 55

lg-st 3 tulenevalt kaebaja 15.05.2024 taotlust sisuliselt läbi vaatama, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja täiendavad põhjendused, et tema senised kohtumenetlused kinnitavad võimetust oma õigusi tõhusalt kaitsta (st paljude esitatud kaebuste menetlemine on jäänud pooleli ja mitmed kaebused on jäänud rahuldamata). Ringkonnakohus märgib siiski, et kaebuse menetluse pooleli jäämine ei pruugi olla tingimata seotud kaebaja võimetusega esitada kohtule oma õiguste kaitseks vajalikud avaldused, tõendid ja selgitused, vaid selleks võib olla väga palju muid põhjuseid. Kaebuse rahuldamata jätmine ei kinnita samuti vältimatult, et kaebaja ei olnud võimeline kohtumenetluses iseseisvalt osalema, vaid esmajoones peaks sellest siiski järeldama, et kaebus ei olnud sisuliselt põhjendatud ning selle rahuldamiseks ei olnud alust (sh eriti juhul, kui vaidlus on läbinud mitu kohtuastet). 12. Halduskohus jättis lisaks õigesti läbi vaatamata X 15.05.2024 taotluse riigilõivu ja muude kohtukulude kandmise kohustusest vabastamiseks. Tallinna Halduskohtu 17.01.2024 määrusega on kaebaja vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest osaliselt ning tal tuli 28 000 euro suuruselt kahjunõudelt tasuda riigilõivu 840 euro asemel 45,29 eurot. Kaebaja 17.01.2024 määrust ei vaidlustanud ning kaebaja ema on tasunud kaebaja eest 23.01.2024 riigilõivu 45,29 eurot. Kaebajalt ei ole nõutud täiendavat riigilõivu ja seega puudub tal menetlusabi saamiseks vajadus. Asjaolu, et kaebajat on teistes kohtuasjades vabastatud riigilõivu tasumisest täielikult või praegusega võrreldes suuremas ulatuses, ei tähenda seda, et kaebajale tuleks praeguses asjas tasutud riigilõiv tagastada. Kuigi on õige, et isik ei saa olla maksejõuline ühes ja maksejõuetu teises ühel ajal toimuvas kohtumenetluses, kui tema varaline seisund pole oluliselt muutunud (nt Riigikohtu 04.11.2010 määrus nr 3-3-1-67-10, p 14), ei tulene sellest kaebajale õigust nõuda, et talle tuleb menetlusabi anda kõigis kohtuasjades. Tuleb rõhutada, et ka riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise ainsaks aluseks ei ole kaebaja maksejõuetus, vaid lisaks tuleb hinnata kaebaja menetluses osalemise eeldatavat edukust, asja tähendust kaebaja jaoks ning asjast kaebajale tuleneva võimaliku kasu suurust, võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega (vt

§ 111lg-d 1–3). 3

§ 13lg-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-dele 23–30 (vrd nt Riigikohtu 04.10.2010 määrus nr 3-3-1-51-10, p 10). (allkirjastatud digitaalselt) 4