KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2024, Tallinn Haldusasja number 3-24

) § 57 lg 7 alusel luba kanda riigi omandisse X valduses olnud sularaha 350 000 Ukraina grivnat (UAH), mis on võetud Maksu- ja Tolliameti (MTA) poolt hoiule. Tallinna 3-24-41 Halduskohtu 28.02.2023 määrusega nr 3-23-437 antud loa alusel RAB-i 03.03.2023 ettekirjutusega nr 3-1/220-6 varale kehtestatud 1-aastane käsutuspiirang lõpeb 05.03.

1. Esineb põhjendatud kahtlus, et puudutatud isiku valduses olnud vara on kuritegelikku päritolu. Puudutatud isik saabus Narva piiripunkti 30.11.2022 kahel korral. Esimesel korral lubati tal piir ületada. Teisel korral deklareeris isik suuliselt 350 000 UAH, kuid raha päriolu kohta ei olnud ühtegi dokumenti. Puudutatud isik on andnud raha päritolu kohta vastuolulisi ütlusi. Venemaa sõjategevuse tõttu esineb kõrgendatud risk, et Venemaa sõdurid ja/või kollaborandid varastasid ja varastavad Ukraina territooriumilt materiaalset vara, sh grivnasid. Eestisse toodud grivnad võivad olla varastatud okupeeritud Ukraina aladelt. Puudutatud isik tegutses nn rahamuulana ning sai raha üle piiri vedamise eest tasu (smurfing). RAB on teinud mõistlikke jõupingutusi, et selgitada välja rahapesu kahtlusega vara omanik või tegelik kasusaaja, kuid ebaõnnestunult. Puudutatud isik ei ole raha legaalne omanik ning ei ole RAB-i korduvatele nõuetele vaatamata esitanud ühtegi tõendit vara legaalse päritolu kohta. Puudutatud isik kinnitas ka kohtule, et raha ei kuulu temale. Konfiskeerimine kriminaalmenetluse raames ja nn halduskonfiskeerimine ei võistle teineteisega ning nende vahel puudub hierarhia. Seega ei ole relevantsed küsimused, kas kriminaalmenetlust on alustatud ja selle raames vara arestitud või mitte, samuti küsimus, kas kriminaalmenetlus oleks kannatanutele soodsam. RAB ei ole uurimisasutus ja ei saa kontrollida ega kommenteerida kriminaalmenetluse toiminguid. RAB-i menetluse eesmärgiks ei ole tagada kriminaalmenetluse eesmärke. Sõltumata kriminaalmenetluse alustamisest ei ole õiguspärane tagastada illegaalse päritoluga vara isikule, kes küll ei pannud võib-olla ise kuritegu toime, kuid kelle omandis on illegaalse päritoluga vara. Kannatanud võivad oma vara tagasi saada nii siis, kui vara konfiskeeritakse kriminaalmenetluses, kui ka siis, kui see toimub haldusmenetluses.
2. Puudutatud isik teatas halduskohtule saadetud 18.01.2024 e-kirjas, raha ei ole tema oma ja ta ei tea raha omanikku ning jätab rahaga seonduva kohtu otsustada.
3. Tallinna Halduskohus jättis 08.02.2024 määrusega RAB-i 05.01.2024 taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Kohtul tuleb

§ 57

lg 7 alusel esitatud loa andmise taotluse lahendamisel kontrollida, kas vara riigi omandisse kandmine on asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud, sh arvestades, milliseid toiminguid saaks ja võiks RAB veel teha enne käsutuspiirangu lõppu. Kui õiguspärase haldusakti andmine oleks selles ajaraamis väga suure tõenäosusega välistatud, võib kohus jätta taotluse rahuldamata. Samuti kontrollib kohus valitud meetme proportsionaalsust. Euroopa Liidu (EL) õigus ei nõua vara konfiskeerimist, vaid analüüsi tulemuste edastamist pädevatele asutustele (vt direktiivi (EL) 2015/849 art 32 lg 7). Kohustust algatada rahapesu kahtluse korral kriminaalmenetlus on rõhutatud mh Euroopa Kohtu 02.09.2021 otsuses nr C790/19 (p-d 48, 51 ja 62) ja direktiivis (EL) 2018/1673. RAB-i viidatud Rahapesuvastase töökonna (Financial Action Task Force, FATF) soovitustel ja parimatel praktikatel ei ole üksikisikute õigusi piiravat mõju (vt otsus nr C-790/19, p-d 60, 68). Kohtupraktikast on asjakohased Riigikohtu 15.10.2020 määrus nr 3-20-664 (p 17), 14.05.2014 määrus nr 3-3-1-7713 (p-d 10, 14) ja 20.06.2013 otsus nr 3-3-1-33-13 (p 12).

§ 57

lg-s 7 märgitud taotluse rahuldamise eelduseks on, et vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta, taotluse on esitanud RAB või prokuratuur ning ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat. Vaidlust ei ole selle üle, et vara käsutamise esmasest piiramisest on möödunud 1 aasta ja RAB on pädev taotlust esitama. Samuti ei sea kohus kahtluse alla RAB-i järeldust, et vara võib olla kuritegeliku päritoluga ning selle suhtes esineb rahapesu kahtlus. RAB on seda taotluses piisavalt põhistanud. Kohtule ei nähtu, et RAB-i 05.12.2022, 03.01.2023 ja 03.03.2023 ettekirjutused ning hilisemad päringud 2

§ 57

lg 6 näeb ette jagatud tõendamiskoormuse ning ka RAB-l tuleb teha mõistlikke jõupingutusi, et teha kindlaks vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2020 määrus nr 3-20-664, p 21; 20.12.2019 määrus nr 3-19-1973, p 6). Seega peab ka RAB järgima uurimispõhimõtet (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6). RAB ei saa määratleda ega peagi määratlema, milliseid konkreetseid tõendeid tuleb esitada (tšekke, kinnitusi, lepinguid vm), kuid RAB-l tuleb täpsustada, milliste asjaolude kohta ta teavet soovib. RAB-i ülesanne ei ole seejuures kummutada puudutatud isiku ütlusi, vaid püüda teha kindlaks vara tegelik omanik. Kui selleks ei ole piisavaid pingutusi tehtud, siis on üks

§ 57lg 7 tingimustest täitmata.

Vara riigi omandisse kandmise eesmärk on lahendada olukord, kus vara omanikuks on variisik, kes on vara loovutamisega nõus või on küll kinnitanud variisikuks olemist, kuid ei tee koostööd või pole kättesaadav, et vara riigile loovutada. Tegemist on seega varaga, mille suhtes keegi (sh variisik) pretensioone ei esita. Kui RAB on veendunud, et tegu on rahapesuga, siis edastatakse materjalid pädevale asutusele ja konfiskeerimise küsimused lahendatakse koos süüküsimusega. Vara kriminaalmenetluses arestimise korral lõpetab RAB oma toimingud viivitamata. Kui isik kummutab rahapesu kahtluse, st tõendab vara legaalset päritolu

§ 57

lg 10 tähenduses, siis ei ole alust vara käsutamist kauem piirata, veel vähem kanda seda riigi omandisse. Kui vara tegelik omanik või kasusaaja on teada, aga kahtlus on vara legaalsuses, ei saa seda vara ära võtta ilma kriminaalmenetluseta. Vara riigi omandisse kandmise normistiku eesmärk on olnud teha vara osas lõplik otsus, kui võimalikku kurjategijat ei leita, mitte viia ellu FATF-i parimaid praktikaid või tuua karistusseadustiku (KarS) §-s 832 sätestatud laiendatud konfiskeerimine üle haldusmenetlusse. Üksikisiku õigusi piiravaid norme tuleb kahtluse korral tõlgendada kitsamalt ja rangemalt, mitte laiemalt. RAB-i viidatud eesmärkide ja volitustega halduskonfiskeerimist võimaldavat seadust ei ole kunagi kehtestatud (vt Riigikogu XIII koosseisu 771 SE) ning vastu võtmata seaduseelnõu eesmärke ei saa kanda üle olemasolevale normistikule. Ka EL-i õigusest tuleneb kohustus võidelda rahapesu vastu eelkõige karistusõiguslike vahenditega. Vara riigi omandisse kandmine ei saa olla karistuslik meede juhuks, kui isik soovitud tõendeid ei esita. Kohus ei pea määravaks, et puudutatud isik avaldas 18.01.2024 kohtule, et raha ei ole tema oma ja jätab selle üle otsustamise kohtule. Tegemist ei ole

§ 57

lg-s 7 viidatud kirjaliku sooviga varast loobuda, sest see on venekeelne ja allkirjastamata. Seetõttu esineb kahtlus, kas isik on saanud dokumentidest piisavalt aru, et anda vabatahtlik nõusolek varast loobumiseks. Selline avaldus peaks olema ka allkirjastatud ning selle teinud isik üheselt tuvastatud. Määrav on see, et RAB ei ole teinud piisavalt pingutusi vara tegeliku omaniku tuvastamiseks. Lisaks on küsitav, kas RAB-i analüüsi aluseks olevad tõendid on haldus- ja kohtumenetluses üldse lubatavad. RAB-i väitel on tegemist „luureteabega“, mida ei või Egmont Group’i põhimõtete järgi tõendina üldse kasutada (vt

§ 63lg 8).

Kui teavet ei ole võimalik kasutada tõendina kriminaalmenetluses, siis ei tohiks selle kasutamist aktsepteerida ka haldusasjas. Mis tahes loa andmise menetluses tuleb kohtul hinnata ka meetme proportsionaalsust. Rahapesu tõkestamine on oluline legitiimne eesmärk, kuid

§ 57

lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmisel samaväärne legitiimne eesmärk puudub, sest sätte eesmärk on sisuliselt ummikseisu lahendamine (st lõpetada pikaajaline õigusselgusetus ja vähendada halduskoormust). Iseenesest on meede ilmselgelt sobiv, kuid see ei ole vajalik, sest eesmärki on sama tõhusalt ning isikut 3

§ 57

lg 7 kohaldamise eeldused: RAB on taotluse esitamiseks pädev asutus; vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud üks aasta; vara omanikku või tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha. Samuti on täidetud

§ 57

lg-test 1, 3 ja 6 tulenevad tingimused: esineb jätkuv rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus ning vara valdaja või omanik ei ole RAB-le tõendanud vara legaalset päritolu või vara mitteseotust terrorismi rahastamisega, samuti ei ole RAB-l või kriminaalasja menetlejal õnnestunud vara omanikku või tegelikku kasusaajat kindlaks teha.

§ 57

lg 7 kohaldamine ei ole seotud kriminaalmenetluse alustamise ega olemasoluga, vaid tegemist on täiendava meetmega. Kohus ei ole haldusasjas nr 3-23-437 seadnud kahtluse alla üheaastase käsutuspiirangu kohaldamise eelduste täidetust, mis suures osas kattuvad riigi omandisse kandmise eeldustega. Seejuures on kohus ka praeguses asjas pidanud jätkuvat rahapesu kahtlust põhjendatuks. RAB on püüdnud lisatoimingutega selgitada välja vara tegeliku päritolu, kuid see ei ole aasta jooksul õnnestunud. RAB selgitas 29.01.2024 vastuses mh seda, miks ei olnud põhjendatud teha nn kolmanda isiku suhtes menetlustoiminguid, et kontrollida puudutatud isiku väiteid laenulepingust (sh väidetav sõber elab Venemaal ja telefoni teel suheldes puuduks võimalus tuvastada tema isikusamasust). Puudutatud isiku selgitused on olnud ka vastuolulised (nt Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) selgitas isik, et tundmatu isik pakkus talle grivnade üle piiri toimetamise eest tasuks 40 eurot). Samuti on isik selgelt tunnistanud, et ta ei tea, kellele vaidlusalused grivnad tegelikult kuuluvad. Puudutatud isiku tõhusam kaasamine ja ärakuulamine ei oleks seega lõpptulemust muutnud. Isikul on olnud võimalik tõendeid esitada juba alates grivnade 30.11.2022 hoiule võtmisest.

§-s 57 sätestatud RAB-i volitused on kahtlusepõhised, mida tuleb peamiselt sisustada majandus- ja ärisuhete toimimise põhimõtete kaudu. Asjaoludest nähtuvalt ei saa olla kahtlust, et puudutatud isik ei ole vara omanik. RAB-l ei ole mõistlikele jõupingutustele vaatamata seni õnnestunud tuvastada vara tegelikke omanikke (võimaliku kuriteo ohvreid) ja puudutatud isik on olnud passiivne. RAB ei saa viia läbi kriminaalmenetlust ega nõuda seda uurimisasutuselt. Halduskohus on sarnastel asjaoludel mitmed RAB-i taotlused ka rahuldanud (nt haldusasjad nr 3-24-28, 3-24-69, 3-24-112). Puudutatud isiku 18.01.2024 e-kiri on arvestatav

§ 57lg 7 kohase sooviavaldusena varast loobumiseks.

Halduskohus on põhjendamatult heitnud RAB-le ette uurimisasutusele info edastamata jätmist, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi. RAB täitis

§ 54

lg-st 3 tuleneva kohustuse ja edastas teabe PPA-le, mitte ei ole justkui omaalgatuslikult valinud kriminaalmenetluse asemel halduskonfiskeerimist. RAB on haldusorgan, mitte uurimisasutus, ning tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse läbiviimine. RAB ei saa hinnata ega kontrollida kriminaalmenetluse ulatust või tehtud menetlustoiminguid. Isegi kui uurimisasutus teavitab RAB-i oma toimingutest, ei või seda avaldada. Konfiskeerimine kriminaalmenetluse käigus ja nn halduskonfiskeerimine ei võistle omavahel ja nende vahel puudub hierarhia.

§ 57lg 7 kohaldamise sidumine 4

§ 57lg 7 alusel riigi omandisse.

Tegemist on eraldi menetlustega. Nn halduskonfiskeerimise eesmärk on taastada õiguspärane olukord, kus tegelikuks omanikuks mitteolevalt isikult võetakse temale mittekuuluv vara ära ja tagatakse võimalus vara kannatanule tagastada (

§ 57lg 10) või konfiskeerida see riigi tuludesse.

Kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selles vara arestimata jätmine ei tähenda veel rahapesu kahtluse kadumist ja vara suhtes kehtestatud piirangute tühistamist. Seadusandja kehtestas nn halduskonfiskeerimise instituudi eesmärgiga, et rahapesu kahtluse tõttu piiratud vara oleks võimalik konfiskeerida ja riigi tuludesse kanda ka kriminaalmenetluse väliselt. Kannatanud võivad võrdselt jõuda oma vahenditeni nii siis, kui vara konfiskeeritakse kriminaalmenetluses, kui ka siis, kui see toimub haldusmenetluses.

1. Tallinna Ringkonnakohus võttis 28.02.2024 määrusega määruskaebuse menetlusse ning rahuldas HKMS § 208 lg 2 alusel RAB-i taotluse määruskaebuse tagamiseks, arestides HKMS § 251 lg 1 p 4 alusel kuni haldusasja nr 3-24-41 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni puudutatud isiku valduses olnud sularaha 350 000 UAH, mis on MTA poolt hoiule võetud.
2. Puudutatud isik ei ole määruskaebuse suhtes seisukohta esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Praeguse vaidluse keskseks küsimuseks on

§ 57

lg 7 kohaldamise eeldused ning nende täidetus RAB-i 05.01.2024 taotluse nr 1.2-1/3-1 esemeks oleva vara (sularaha 350 000 UAH – 500-grivnased kupüürid, kokku 700 tk) riigi omandisse kandmiseks. RAB-i taotlus tugineb

§ 57

lg 7 esimesele lausele, mis näeb ette järgmist: „Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja teatab Rahapesu Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib Rahapesu Andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks.“ Sättest nähtuvalt eeldab RAB-i loataotluse rahuldamine seda, et vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud vähemalt üks aasta ning vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha või alternatiivselt on vara valdaja teatanud kirjalikult soovist varast loobuda. Täiendavalt tuleb arvestada, et kõigi

§ 57

lg-tes 1, 3, 6 ja 7 toodud meetmete rakendamiseks peab esinema jätkuv rahapesu kahtlus (vt ka

§ 57lg 10; samuti Riigikohtu 15.10.2020 määrus nr 3-20-664, p 17).

Lisaks sätestab

§ 57

lg 8, et kontol oleva vara puhul käsitatakse mh

§ 57

lg 7 rakendamisel konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata. 8. Tallinna Ringkonnakohus leidis 23.04.2024 määrustes haldusasjades nr 3-23-2814 ja nr 3-23-2858 (mõlemad jõustumata) kokkuvõtlikult, et nõustuda ei saa RAB-i seisukohaga, et

§ 57

lg 7 näeb sisuliselt ette nn halduskonfiskeerimise ning võimaldab kanda riigi omandisse mh vara, mille suhtes esinevat rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlust ei ole puudutatud isik suutnud käsutuspiirangu tähtaja jooksul kõrvaldada ja mille legaalset päritolu või terrorismi rahastamisega mitteseotust ei ole ka RAB-l endal õnnestunud kindlaks teha. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab

§ 57

lg 7 kanda riigi omandisse üksnes n-ö peremehetut vara, mitte lihtsalt kõrvaldamata rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega vara.

§ 57

lg 7 alusel saab vara kanda riigi omandisse kahel juhul: 1) vara valdaja on RAB-le või prokuratuurile kirjalikult teatanud soovist varast loobuda; 2) vara, millest valdaja ei ole soovinud loobuda, saab riigi omandisse kanda vaid siis, kui on tõendatud, et vara valdaja 5

§ 57

lg 7 alusel vara riigi omandisse kandmiseks pelgalt kõrvaldamata rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusest. Ka

§ 57

lg-d 1, 3 ja 6 ei nõua puudutatud isikult mitte RAB-i kahtluste (või nende aluseks oleva teabe) ümberlükkamist, vaid tõendite esitamist kahtlusaluse vara päritolu või varakäsutuse eesmärgi kohta. Hinnangu sellele, kas vara päritolu või varakäsutuse eesmärk on seaduslik või esineb jätkuv rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus, annab RAB temal oleva teabekogumi põhjal (st arvestades nii puudutatud isiku esitatud dokumente ja selgitusi kui ka välisriikide rahapesu andmebüroodelt saabunud või muul viisil RAB-i enda poolt kogutud teavet). Jätkuv kahtlus on piisav selleks, et seada

§ 57

lg-te 1, 3 ja 6 alusel piirangud vara käsutamisele, kuid mitte selleks, et kanda vara

§ 57lg 7 alusel riigi omandisse.

10. Ringkonnakohus jääb

§ 57

lg 7 tõlgendamise osas haldusasjades nr 3-23-2814 ja nr 3-23-2858 väljendatud seisukohtade juurde ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata. Kuigi viidatud 23.04.2024 määrused puudutasid kontol oleva vara riigi omandisse kandmist, on neis toodud üldised põhimõtted laiendatavad ka praegusele vaidlusele. Täiendavalt märgib ringkonnakohus siiski, et nõustub RAB-i seisukohaga selles, et

§ 57

lg 7 kohaldamise võimalikkus ei sõltu vahetult kriminaalmenetluse toimingutest, v.a osas, et kui vara on arestitud kriminaalmenetluses, tuleb RAB-l käsutuspiirangud viivitamata lõpetada (

§ 57lg 5).

Seega on kriminaalmenetluses vara arestimisel küll eesõigus, kuid vara kriminaalmenetluses arestimata jätmine või kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei välista iseenesest

§ 57lg-te 6 ja 7 kohaldamist.

Põhjusel, et RAB-i haldusmenetlus ja kriminaalmenetlus ei sõltu vahetult üksteisest, ei pea

§ 57

lg 7 sisustamisel lähtuma ka samadest eeldustest nagu kriminaalmenetlusliku laiendatud konfiskeerimise puhul (st aluseks ei ole mitte eeldus, et isik ei ole vara omanik, vaid eeldus, et isik on vara omandanud kuriteo toimepanemise tulemusel või sellise vara arvel – nt Riigikohtu 14.12.2023 määrus nr 1-23-4049, p-d 16–17). Sellele viitab selgelt ka

§ 57

lg 8, mille eesmärgiks oli tulevikus vältida varasemas praktikas ette tulnud olukordi, kus oli küll teada, et vara ei kuulu majanduslikus mõttes seda valdavale isikule, kuid valdajat tuli sellele vaatamata käsitada vara omanikuna (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2013 määrused nr 3-13-892 ja nr 3-13-893; 13.09.2013 määrus nr 3-13-891). 11. Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et RAB oli pädev taotlust esitama ja asjaomase oleva vara käsutamise esmasest piiramisest oli taotluse esitamise ajaks möödunud enam kui aasta ning samas esines RAB-l jätkuvalt kahtlus, et tollipiiri ületamisel puudutatud isiku valduses olnud ja MTA poolt hoiule võetud vara on seotud rahapesuga. Halduskohus on õigesti heitnud RAB-le ette, et puudutatud isikule tehtud ettekirjutuste ja saadetud päringute kättetoimetamine on tõendamata. Samas on halduskohus omistanud eeltoodule põhjendamatult määrava tähtsuse, sest puudutatud isiku seisukohad on tuvastatavad ka muude asjas olevate tõendite põhjal. MTA 01.12.2022 läbivaatuse aktist ja teatest nähtuvalt selgitas puudutatud isik grivnade päritolu kohta algselt, et sai sularaha sõbralt kingituseks, kuid hiljem väitis, et tegemist oli kunagi ammu sõbrale antud laenu (10 000 eurot) tagastamisega. PPA 18.05.2023 tunnistaja ülekuulamise protokolli kohaselt on puudutatud isik andnud kriminaalasjas nr 23240100004 ütlusi, millest nähtuvalt käib ta üsna tihti Ivangorodis, kus Y-nimeline meesterahvas palus tal tuua üle piiri 300 000 grivnat ja pakkus selle eest tasuks 40 eurot, millega puudutatud isik nõustus. Piiril teda kinni ei peetud ja Narvas andis ta raha üle samale meesterahvale, kes andis talle 40 eurot ja tegi ettepaneku tuua veel üks kord raha üle piiri. Puudutatud isik nõustus ja Ivangorodis andis Y talle uue rahapaki, kuid seekord peeti puudutatud isik piiril kinni ja võeti raha hoiule. Paar nädalat hiljem olevat Y andnud talle advokaadi kontaktid juhuks, kui tal tekib kinni peetud raha tõttu probleeme. 6

§ 57

lg 7 tähenduses kirjaliku teatena soovist varast loobuda või mitte, on ringkonnakohtu hinnangul RAB-i välja toodud asjaolude ja tõendite põhjal veenvalt tuvastatud, et puudutatud isik ei olnud temal piiriületusel kaasas olnud 350 000 UAH omanik, vaid ta osutas üksnes tasu eest sularaha üle piiri toimetamise teenust. Puudutatud isiku 18.01.2024 e-kiri on kooskõlas tema poolt kriminaalasjas 18.05.2023 antud ütlustega, millega ta oli ühtlasi selgelt lükanud ümber MTA-le 01.12.2022 esitatud esitatud väited selle kohta, et grivnad kuuluvad temale. Puudutatud isiku tunnistajana antud ütlused on seejuures kooskõlas RAB-i tuvastatud faktiliste asjaoludega: s.o 30.11.2022 püüdsid Ukraina grivnasid Venemaalt Eestisse toimetada hulk inimesi, kes ei ole raha päritolu usutavalt selgitanud ning kellel kaasas olnud rahasummad ja nende pakendamisviis langesid suures osas kokku.

1. Eelneva põhjal tuleb RAB-i määruskaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 08.02.2024 määruse resolutsiooni p 1 tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega rahuldab RAB-i 05.01.2024 taotluse ja annab RAB-le loa kanda puudutatud isiku valduses olnud ning MTA poolt hoiule võetud 350 000 UAH riigi omandisse.
2. RAB taotles määruskaebuses puudutatud isiku vara arestimist vähemalt kuni praeguse haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni või kui vara riigi omandisse kandmise taotlus rahuldatakse, siis sellekohase RAB-i haldusakti andmiseni. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28.02.2024 määrusega RAB-i taotluse määruskaebus tagada ning arestis puudutatud isiku valduses olnud ja MTA poolt hoiule võetud sularaha kuni haldusasja nr 3-24-41 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Ringkonnakohus selgitas, et HKMS § 249 lg 4 ei võimalda kohtumenetluse kestel kohaldada esialgset õiguskaitset kauemaks kui kohtumenetluse lõpuni (vt Riigikohtu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 50; 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 30). Seevastu võimaldab HKMS § 168 lg 1 teine lause (koostoimes HKMS § 178 lg-ga 3) kohtul lõpplahendis määrata, et lahendi täitmine tagatakse mõne esialgse õiguskaitse vahendiga või esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni haldusorgani poolt asja uuesti otsustamiseni.
3. Kuna puudutatud isiku valduses olnud sularaha käsutamiseks RAB-i seatud piirangud on alates 06.03.2024 lõppenud ning ringkonnakohtu 28.02.2024 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu kehtib üksnes kuni käesoleva määruse jõustumiseni, siis vältimaks olukorda, kus MTA-l tuleks pärast siinse määruse jõustumist vaidlusalune vara riigi omandisse kandmise taotluse rahuldamisele vaatamata viivitamata aresti alt vabastada (vt HKMS§ 246 lg 1, § 252 lg-d 3 ja 6), on põhjendatud HKMS § 168 lg 1 teise lause, § 178 lg 3 ja § 203 lg 2 alusel määrata, et ringkonnakohtu 28.02.2024 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldatakse kuni RAB-le antud loa n-ö realiseerimiseni ehk puudutatud isiku valduses olnud sularaha riigi omandisse kandmise kohta RAB-i haldusakti andmiseni.
4. Puudutatud isiku eraelu kaitseks tuleb määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) 7