Obsah (14)

§ 188§ 184§ 121§ 191§ 266§ 28§ 31§ 83§ 3§ 2§ 33§ 34§ 39§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 19. aprill 2024 Kohtuasja number 1-22-6810 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Ingrid Kullerkann ja Mario Truu Sekretär Aune Puusepp

) - § 188 lg 1 või § 188 lg 1 – § 22 lg 3; - § 184 lg 1 või § 184 lg 1 – § 22 lg 3 ja - § 121 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

1. aprilli 2023 otsus Apellant prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Paul Pikma Apellatsioonimenetluse ülejäänud pooled süüdistatav Semjon Metus. Isikukood 38308242221; kodakondsuseta; elukoht XXX; keevitaja Art Building OY-s, kriminaalkorras karistamata süüdistuses Ringkonnaprokuratuuri kannatanu V.E. . Isikukood 38102212230; elukoht XXX; töötab Atticmedia LTD-s Semjon Metuse kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Menetluse vorm suuline, kohtuistungid
2. jaanuaril ja
3. veebruaril 2024 RESOLUTSIOON
4. Tühistada Viru Maakohtu
5. aprilli 2023 otsus osas, millega määrati hävitamisele 19 DNA puuteproovi. Jätta need puuteproovid politseisse hoiule.
6. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.
7. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
8. Arvata Semjon Metusele apellatsioonimenetluses tema valitud kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekovi poolt osutatud õigusabiteenuse tasu 4265,35 eurot menetluskulu hulka ja mõista see riigilt Semjon Metuse kasuks välja. Maksta viidatud summast 2400 eurot A.M. 1 arveldusarvele (nr EE332200221035237423) ja 1865,35 eurot Vladimir Sadekov Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele (nr EE352200221048915745). Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
9. Prokuratuur esitas
10. novembril 2022 Semjon Metusele süüdistuse kolmes kuriteos.
11. Esiteks heideti S. Metusele

§ 188lg 1 järgi ette kanepi ebaseaduslikku kasvatamist.

Seda tegi ta

1. aasta algusest kuni
2. aprillini 2021 Kohtla-Järvel XXX vasakpoolses majaosas. Nimelt pani S. Metus sinna üles fooliumiga vooderdatud telgi ventilatsiooni ja lampidega ning telgi kõrvale soojenduslambi ja kastmissüsteemi. Seejärel külvas ta telki mullaga anumatesse kanepiseemned. Seemnetest kasvas vähemalt neli kokku ligi 690 grammi kaalunud ja 2,8–4,7% tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldavat kanepitaime, mille politsei
3. aprillil 2021 avastas.
4. Ka pandi S. Metusele süüks kanepi suures koguses käitlemist, st

§ 184lg 1 pärast kuritegu.

Seda seetõttu, et ta oli ülal viidatud paigas (Kohtla-Järvel) ülal viidatud ajal (

1. aasta esimesed kuud) kasvatanud mitu kanepitaime valmis, need maha lõiganud ja kuivama pannud. Politsei leidis
2. aprillil
3. a 54,32 grammi kuivanud taimi, mille THC sisaldus oli 0,85–1,5%. Sellest piisanuks 54–108 inimese narkojoovastamiseks.
4. Lisaks sellele sooritas S. Metus

§ 121lg 1 järgse kehalise väärkohtlemise.

Nimelt lõi S. Metus

1. aprillil 2021 kell 12:30 Kohtla-Järvel XXX maja juures V.E. it vähemalt kaheksa korda matšeetetaolise noaga vastu käsi ja jalgu ning korra vastu peopesa ja jätkas löömist ka siis, kui kannatanu oli juba maha kukkunud. S. Metus tekitas V.E. ile valu, lõikehaava vasakus peopesas, lahtise randme- ja käehaava ning sõrmede lahtise haava.
3. märtsil 2023, st pärast tõendite kohtus uurimist esitas prokuratuur puutuvalt uimastikuritegudesse alternatiivse süüdistuse. Selle süüdistuse kohaselt ei olnud kanepi kasvatajaks mitte S. Metus ise, vaid tema vend Jevgeni Kostenko, kellele S. Metus kaasabi osutas: olles teadlik ja lubades J.K. l kasutada talle kuuluvaid ruume kanepi kasvatamiseks. Seega vastutab S. Metus esiteks

§ 188

lg 1 – § 22 lg 3 ja teiseks

§ 184lg 1 – § 22 lg 3 järgi.

Maakohtu otsus

1. Viru Maakohtu
2. aprilli 2023 otsusega mõisteti S. Metus õigeks ja tehti veel mõningad otsustused. Maakohtu peamised seisukohad olid niisugused.
3. Vaidlust pole selles, et S. Metusele kuulus pool XXX majast ja teine pool kuulus tema vennale J.K. le. Niisamuti on selge, et seal majas kasvatati ja käideldi kanepit. Küll aga käib vaidlus selle üle, milline roll oli selles S. Metusel.
4. J.K. väitel rajas kanepikasvatuse tema – meditsiinilisel eesmärgil – ja tema vennal sellega mingit pistmist ei olnud. Ka S. Metus ise väitis, et tema ei tea kanepi kasvatamisest midagi. Elektriarvesti näitudest nähtuvalt kasutati
5. aasta esimestel kuudel S. Metuse majaosas elektrit 2 väga vähe. S. Metuse abikaasa A.M. väitel elab ja töötab S. Metus üldiselt Soomes ning kui ta tuleb Eestisse, elab ta koos A.M. ja nende alaealiste lastega Tallinnas. A. Metus ütles sedagi, et S. Metusel tekivad aeg-ajalt psüühilise haiguse hood ja siis sõidab S. Metus Kohtla-Järvele XXX majja, et seal rahulikult ning üksi olla. Mingid bioloogilised jäljed S. Metuse kanepi kasvatamises osalemisele ei viita. Ka ei olnud S. Metuse majaosas vett ega kütet. Sellest lähtuvalt leidis kohus, et S. Metus tuleb nii kanepi kasvatamise kui ka kanepi käitlemise süüdistuses õigeks mõista.
6. Ka ei ole võimalik tunnistada S. Metust süüdi kuritegudele kaasaaitamises. Kaasaaitamine ei ole võimalik ilma täideviimiseta. See tähendab, et kaasaaitaja süü tuvastamise ja tema vastutusele võtmise eelduseks on põhitegu ehk täideviija tahtlik õigusvastane tegu. Maakohtule pole esitatud tõendeid, et J.K. pani toime kanepi kasvatamise ja kanepi käitlemise. Kohtueelses menetluses J.K. vastutust üldse ei kontrollitudki. Ent isegi kui J.K. need teod sooritas, pole tõendatud, et S. Metus oli oma venna ebaseaduslikust tegevusest teadlik.
7. Kehalise väärkohtlemise süüdistuse osas leidis kohus järgmist.
8. Suurbritannias elava kannatanu V.E. i kaugülekuulamine oli lubatav.
9. Vaidlust pole selles, et S. Metuse ja V.E. i vahel tõesti konflikt toimus. Küll aga on süüdistatava ja kannatanu ütlused selle konflikti mitmete üksikasjade kohta väga vastuolulised.
10. S. Metus kõneles nõnda. Ta rääkis XXX juures väljas telefoniga, kui kuulis ratastoolis naiselt ebatsensuurseid väljendeid. S. Metus küsis ropendanud naiselt, kas need sõnad käivad tema kohta. Selle peale sõimas naisterahvas S. Metust veel hullemini ja lubas, et tema mees tapab S. Metuse ära. Süüdistatav ei võtnud neid ähvardusi tõsiselt. Siis nägi S. Metus Alexander Stepanovit ja hakkas viimasega arutama oma jalgratta remondiga seonduvatel teemadel. Mehed siirdusid S. Metuse poole. Peagi kuulsid nad kisa ja lööke uksele. S. Metus läks ukse poole ja koridori jõudnuna nägi, kuidas suurt kasvu meesterahvas gaasiballooniga sisenes majja. S. Metus haaras seinalt matšeete ja andis karjudes sisenejale korralduse välja minna. Mees lõi teda seepeale jalaga kõhtu. S. Metus virutas sissetungijale lapiti matšeetega õla pihta ning tõukas mehe välja. Võõras üritas S. Metust uuesti rünnata. S. Metus teadis, et matšeete on väga ohtlik asi ja seetõttu soovis ta sissetungijat sellega üksnes hirmutada. Võõras mees sai aru, et ta ei saa S. Metusest jagu ja hakkas ära jooksma. Siis ta aga libises ja kukkus maja lähedasse prügi (sh naelu ja klaasitükke) täis kraavi ning võis nii oma peopesa vigastada. Mehel kaasas olnud gaasiballoon lendas minema.
11. V.E. i ütlused olid niisugused. Ta oli oma vanemate korteris XXX , kui tema ema koju tuli. Viimane rääkis V.E. ile, et tal oli just konflikt ühe sealse autotöökojaga seotud meesterahvaga – too solvas teda. V.E. läks autotöökotta ja kuulis sealt, et teda huvitav mees elab sealsamas kõrval. Ta läks näidatud maja juurde. Majal aeda ümber polnud ja ta läks maja ukse juurde ning koputas sellele. Uks avanes ja sellest väljus üks noaga mees, kes talle kohe kallale tungis. V.E. hakkas ära jooksma, ent libises ja kukkus. Majast väljunu sai ta kätte ja hakkas teda peksma: ta lõi noaga, kuhu juhtus. Seejärel läks kannatanu koju. Tal võis tõesti olla jope taskus gaasiballoon, mis sündmuspaika vedelema jäi. Tema käele tekkinud haava õmmeldi.
12. Olulised on ka A.S. i ütlused, mis on kokkuvõtvalt niisugused.
13. aprillil 2021 läks A.S. koos S. Metusega tolle majja, et rääkida S. Metuse jalgratta remondist ja rattale varuosade tellimisest. Järsku kuulis A.S. väljast karjumist ja seejärel hakati ukse peale taguma. Peale seda oli kuulda, et keegi sisenes majja. S. Metus haaras seinalt matšeete ja läks koridori. Peagi järgnes talle ka A.S. , kes nägi koridori jõudnuna, kuidas S. Metus ühe mehega rüseles. Peagi veeresid rüselejad välja verandale. S. Metus lõi võõrast meest korra matšeetega vastu selga. Mõne aja pärast jooksis võõras ära. A.S. nägi võõra mehe käes gaasiballooni – hiljem vedeles see balloon väljas maas. 3
14. Kannatanu ema ülekuulamist prokuratuur kahetsusväärselt ei taotlenud.
15. Kuivõrd sündmust nägi pealt A.S. , ei ole tegemist sõna-sõna-vastu-olukorraga. Täiesti arusaamatuks jääb prokuratuuri väide, et A.S. i öeldusse tuleb suhtuda kriitikaga. Ka pole mõistetav prokuröri poolt kohtukõnes öeldu, et ta ei saa A.S. i ütluste põhjal aru, kas too nägi rüselemist maja esikus, st majas sees või hoopis välisukse ees, st majast väljas katusega kaetud alal. A. Stepnov ütles, et võõras oli esialgu koridoris, st majas sees.
16. Matšeete oli 40 cm pikkuse teraga ja suuresti teritatud. Ei ole usutav, et kui kedagi sellise esemega üheksa korda lüüa, on tagajärjeks vaid üks haav peopesas. Ka pole võimalik öelda, et peopesahaava tekitas matšeete. Matšeetelt verd ei leitud, ehkki seda uuriti kohe sündmuse järgselt. Oma peohaava võis V.E. saada prügi sisse kukkudes. Sündmuse järgselt leiti väljapool XXX kinnistut verekahtlase aine tilkumisplekke, ent pole tõendatud, et see asjaolu oleks seotud käesoleva kriminaalasjaga.
17. Kaitsja viited hädakaitsele väärivad tähelepanu. V.E. oli sisenenud S. Metuse maja koridori. Seetõttu oli S. Metusel tõsiselt põhjust karta ründe jätkumist või intensiivistumist. Esines oht S. Metuse õigushüvede täiendavaks kahjustamiseks. V.E. oli agressiivne. Matšeetega lapiti vastu V.E. i selga löömine ei ületanud hädakaitse piire. Matšeete haaramine, sellega lapiti löömine ning kannatanu hilisem kraavi kukkumine olid sobivad ja säästvaimad vahendid enda kaitsmiseks. Tagantjärele ei ole enam võimalik kindlaks teha, kas ründe lõpetamiseks oleks piisanud V.E. iga koridoris rääkimisest või V.E. i lihtsalt välisuksest välja tõukamisest. Ka ei saa enam teada, kuidas V.E. oleks käitunud siis, kui S. Metus ei oleks võtnud kätte matšeetet. Kõik toimus väga kiiresti ja S. Metus ei saanud kõiki üksikasju läbi mõelda. Niisiis ei saanud S. Metus kaitsevahendeid valida ega kasutada välja valitud kaitsevahendit V.E. it vähem kahjustanud viisil. Seega tuleb S. Metus hädakaitseõiguse alusel tegutsemise tõttu õigeks mõista.
18. Maakohus otsustas muu hulgas sedagi, et J.K. le tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada metallist torud, lambid ja telk ning 19 DNA puuteproovi on vaja KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada.
19. Viimaks märkis esimese astme kohus, et kohtueelne menetlus viidi läbi kiirustades ja ühekülgselt. Tuleb tunnustada prokuröri, et ka tema seda möönab. Sellegipoolest esitas prokurör uue süüdistuse. Kaitsja tegi head tööd. Apellatsioon
20. Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, kes taotleb, et maakohtu otsus tühistataks ja S. Metus mõistetaks

§ 121

lg 1 järgi süüdi kehalises väärkohtlemises,

§ 184

lg 1 järgi kanepi suures koguses käitlemises ning

§ 188

lg 1 järgi kanepi kasvatamises.

§ 121

lg 1 järgi tuleks mõista 6-kuuline vangistus,

§ 184

lg 1 järgi 4-aastane vangistus ja

§ 188lg 1 järgi 1-aastane vangistus.

Liitvangistus peaks olema 4 aasta ja 6 kuu pikkune ning see oleks vaja tingimisi täitmisele pööramata jätta. Apellandi peamised seisukohad on järgmised.

1. Kehalise väärkohtlemise osas leiab prokuratuur esmalt, et sündmuskohast tehtud fotolt ei nähtu ühtegi kraavi, kuhu V.E. oleks võinud kukkuda. Ka ei ole seesugune kukkumine usutav – vähemasti mitte olukorras, kus haavast ei leitud mingeid klaasikilde ega peopesalt kukkumisele viitavaid marrastusi. Kraavi kukkumise nägemisest ei rääkinud ei A.S. ega isegi mitte S. Metus – tegu on S. Metuse pelga oletusega. Sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt läks vererada V.E. i elukohast kuni S. Metuse elukoha juures asuva tänavani. 4
2. Isegi kui peopesahaav kõrvale jätta, oleks kohus ikkagi pidanud analüüsima, kas S. Metus ei võinud V.E. it kehaliselt vääriti kohelda kannatanut matšeetega lapiti pekstes. Õige pole kohtu seisukoht, et matšeetega lapiti lüües tekivad igal juhul lõikehaavad.
3. Matšeete oli sündmuse järgselt määritud liiva ja mullaga. See annab aluse arvata, et sellelt olid verejäljed vastu maad nühkides ära puhastatud. Liiatigi võeti proov vere tuvastamiseks vaid ühelt kohalt matšeetel ning kogemuse kohaselt on niigi keeruline puhastatud terariistal lahusega verd tuvastada.
4. Usutav pole järgmine stsenaarium. Keegi tungib korterisse ja hoiab käes pipragaasi ballooni. Ta märkab, et tema suunas jookseb matšeetega inimene. Selle asemel, et kasutada viimase vastu gaasi, ta hoopiski lööb matšeetega lähenejat jalaga ning asub viimasega rüselema, samal ajal gaasiballooni jope taskusse pannes. Balloon lendab tema jope taskust välja siis, kui ta ära jooksma hakkab ning maha kukub.
5. Maakohus ei pööranud S. Metuse ütluste usaldusväärsust hinnates tähelepanu sellele, et S. Metuse väitel võttis ta maha pillatud gaasiballooni üles ja viis selle tuppa, et hiljem politseile V.E. i vastu kuriteoavaldus teha ning kasutada ballooni tõendina. Samas ei kutsunud politseid S. Metus ise, vaid seda tegi kannatanu. Kui politsei kohale jõudis, varjas S. Metus end hoones ega väljunud politseiametnike korralduste peale. Ta hoopiski ronis pööningu kaudu teisele majapoolele ning üritas akna kaudu põgeneda, ent ta tabati.
6. A.S. i ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt – nagu prokuratuur tõesti tegigi. A.S. i ütlused ei olnud kohati väljendatud selliselt, et need oleks teistele mõistetavad. Nii oli see muu hulgas puutuvalt sellesse, kas tunnistaja nägi V.E. it majas sees või ei. Oli ju välisukse ees, st väljaspool maja katusega veranda. Just neile küsimusele vastates ei olnud võimalik aru saada, mida mõtles A.S. , kui ta ütles, et „nägi isikuid koridoris“ all – kas see oli katusealune majaosa, mis jäi välisuksest sisse- või hoopis väljapoole.
7. Puutuvalt kanepisse on maakohus apellandi meelest seadnud tõendamisele liialt kõrged nõudmised. Kasvavad mullamättaga taimed leiti diivanvoodi alla peidetuna toast, mis väidetavalt oli vaid S. Metuse kasutuses. Väidetavalt oli kanepi kasvatamiseks kasutatud toa uks lukus ja S. Metus sinna sisse ei pääsenud. Sündmuskoha vaatluse ja läbiotsimise protokolli juures olevate fotode kohaselt oli tubade vaheline uks aga avatud ning uksel endal ega uksepiidal ei olnud ukse lahtimurdmise jälgi. Telgiga toast sellesse tuppa, mida väidetavalt kasutas vaid S. Metus, viib mullarada, mis lõpeb diivanvoodi alla peidetud kasvavate kanepitaimedega. Kanepitaimede avastamise ajaks oli S. Metus elanud seal majas juba 10 päeva (alates
8. aprillist 2021). Seega on S. Metuse seotus kanepitaimede kasvatamisega ja käitlemisega ilmne. Pole usutav, et kasvavad kanepitaimed olid tugevat kanepilõhna täis elamus diivanvoodi all peidus S. Metusele teadmata. S. Metuse teadmisele kanepist viitab ka see, kuidas käitus S. Metus politsei saabudes. Saab eeldada, et politsei saabudes peitis S. Metus kanepitaimed diivanvoodi alla ära, et politsei neid ei avastaks. Kohtueelne uurimine oleks tõesti võinud olla põhjalikum, ent ka olemasolevad tõendid ei jäta mõistlikku kahtlust selles, et S. Metus teadis kanepitaimede olemasolust ning üritas neid politsei eest peita.
9. Maakohtu otsus tuleb igal juhul tühistada 19 DNA puuteproovi hävitamisele määramise osas. Kui ringkonnakohus jätab õigeks mõistva otsuse jõusse, on neid proove tarvis J.K. suhtes läbi viidama hakatavas menetluses. Kui aga apellatsioonikohus S. Metuse süüdi tunnistab, on vaja puuteproovid jätta hoiule politseisse. 5
10. Samuti ei ole isegi S. Metuse õigeksmõistmise korral õige tagastada J.K. le kanepi kasvatamiseks kasutatud varustust, st telki ja lampe, kuivõrd

§ 191kohaselt on selliste esemete konfiskeerimine obligatoorne.

Kaitsja seisukoht

1. Kaitsja leidis oma kirjalikus seisukohas, et maakohtu otsus on seaduslik, märkides täpsemalt kokkuvõtvalt seda. Ei saa nõustuda prokuröriga, et kukkumisel ei või tekkida lõikehaava. Tänapäeva tehnoloogia abil on võimalik verd tuvastada ka siis, kui verega määrdunud terariista on puhastatud. Tagantjärgi pole teada, miks pani V.E. ära jooksma hakates gaasiballooni taskusse – ründe ohvriks langenud inimene ei pruugi isegi aru saada, miks ta midagi teeb. Prokuratuur on asunud oletama nii kanepilõhna kui ka mullaraja suhtes. S. Metus ei pruukinud kanepilõhna ära tunda. Endiselt on tõendamata, et kanepit käitles just S. Metus. Ringkonnakohtu istungid
3. jaanuari 2024 istungil kuulati osaliselt uuesti üle V.E. ja S. Metus ning
4. veebruari 2024 istungil A.S. . Prokuratuur ja kaitsja jäid oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Kriminaalkolleegium analüüsib kõigepealt kanepiga seonduvat, peatub siis S. Metuse ja V.E. i vahelisel konfliktil, vaeb seejärel asitõendeid puudutavaid apellatsiooniväiteid ning teeb viimaks otsustuse menetluskulude kohta. a) Kanep
6. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et kanepi kasvatamise ega kanepi käitlemise täideviimises (st

§ 188lg 1 ega § 184 lg 1 järgi) ei saa S.

Metust süüdi tunnistada: pole piisaval määral tõendatud, et S. Metus seesugused teod toime pani.

1. Tõepoolest kõnelevad mõned asjaolud süüdistuses püstitatud hüpoteesi kasuks.
2. Uimastid leiti S. Metusele kuuluvalt kinnisasjalt (majaosast) ja S. Metus seal majaosas aegajalt ka elas – sh ca pooleteise nädala jooksul enne kanepi leidmist.
3. Apellatsioonikohus soostub süüdistajaga ka selles, et S. Metus oli kanepi olemasolust teadlik. Prokuratuur viitas iseenesest õigesti sellele, et kanep eritab tugevat lõhna. Isegi kui S. Metus ei teadnud, milline on kanepi lõhn, oleks ta oma voodi all olnud kanepitaimed lõhna tõttu ikkagi avastanud: ta oleks hakanud uurima, kust tema tajutav lõhn tuleb ja olekski voodi alt taimed üles leidnud. Ringkonnakohus ei pea usutavaks seda, et tegus ja terve inimene elab ca poolteist nädalat tugeva spetsiifilise lõhnaga ruumis ega uuri välja selle lõhna päritolu.
4. Samas ei ole äsja märgitu oluline, sest S. Metus ei elanud 10 päeva ruumis, kus olnud voodi all olid kanepitaimed. Nimelt ei olnud S. Metus kanepitaimedest mitte üksnes teadlik, vaid ta ka puutus nendega füüsiliselt kokku – ta viis kanepitaimed kõrvalruumis olnud telgist voodi alla
5. aprillil 2021 vahetult enne seda, kui politsei need taimed voodi alt leidis.
6. Tõendamata on S. Metuse ütlus, et telgiga tuba tema ei kasutanud ja selle toa uks oli lukus. Prokuratuur on õigesti viidanud sellele, et sündmuskohast tehtud fotodel on uks avatud ja mingeid 6 lahti murdmise jälgi ei paista (kd 2, tl 21–24). Niisiis tuleb lähtuda sellest, et S. Metusel oli võimalik (temale kuuluvasse) telgiga tuppa minna.
7. Taimi ei kasvatata voodi all pimedas. Ringkonnakohtu varasemad kokkupuuted kanepi kasvatamist puudutavate kriminaalasjadega (ja seal rolli mänginud kanepikasvandustega) võimaldavad öelda, et kanepi kasvatamise jaoks on valgus veel eriti oluline. XXX asus kanepi n-ö minikasvandus – S. Metuse magamistoa kõrval olevas ruumis oli telk lampidega.
8. Et kanepitaimed ei saanud olla pikka aega voodi all, nähtub ka tõsiasjast, et need taimed olid väga kõrged: silma järgi hinnates ca meeter (kd 2, tl 23 pöördel ja 24). Niisiis pidid nad olema voodi alla surutud vaid natuke aega enne nende leidmist – kui nad oleksid olnud voodi all kaua aega pikali, oleks nad kiiresti lihtsalt n-ö ära surnud.
9. S. Metuse poolsele taimede telgist voodi alla viimisele vahetult enne politsei majja minemist viitab ka see, et sündmuskohast tehtud piltidel on põrandatel näha mulda (kd 2, tl 21–24). See annab aluse öelda, et kanepitaimi liigutati kiirustades – ja nii mulda maha ajades.
10. Viimaks kõneleb taimede vedamise kasuks ka see, et politsei oli
11. aprillil 2021 S. Metuse maja ümber. Seda silmas pidades on võimalik öelda, et S. Metusel tekkis kartus, et politsei tuleb majja sisse ja avastab kanepitaimed. S. Metus lootis, et ta saab kanepitaimi voodi alla viies neid politsei eest varjata.
12. Äsja öeldu ei võimalda kriminaalkolleegiumi hinnangul siiski tuvastada seda, et S. Metus tõesti kanepitaimed kasvama pani, nende eest hoolt kandis, neid lõikas ja kuivatas – ehk sooritas süüdistusaktis viidatavad teod. Nimelt ei saa täielikult välistada võimalust, et seesugused teod sooritas keegi teine – täpsemini J.K. .
13. J.K. ise väitis, et kanepi kasvataja oli tema: ta olevat vedanud elektrikaabli S. Metuse majapoolele ja seal kanepit kasvatama hakanud. Seda väidet ei saa lugeda automaatselt oma venna kaitseks antud eneserõõnaks, sest J.K. l oli objektiivne seos kanepi kasvatamise kohaga: üks XXX majapool kuulus J.K. le. Niisiis polnud tegemist kellegi n-ö suvalise inimese väitega. Lisaks sellele said telgis olnud lambid voolu juhtmest, mis viis J.K. le kuulunud majaossa. Ümber pole võimalik lükata väiteid, et S. Metuse majaosas tarbiti
14. aasta esimestel kuudel voolu vaid mõne päeva jooksul jaanuaris ja 18.–
15. aprillil. Nagu juba viidatud, eeldab kanepi (talvel) kasvatamine lisavalgust ja seetõttu on mõeldav see, et J.K. kasutas selle lisavalgustuse toiteks tema majapoolelt tulevat elektrit.
16. On võimalik, et S. Metus soovis kanepitaimi politsei eest ära peita oma venna vastutusest päästmiseks. Samuti tuleb kõne alla see, et S. Metus hakkas pelgama, et kanepi kasvatamist hakatakse vääralt ette heitma temale – ja ta pani taimed seetõttu peitu.
17. S. Metuse kasuks räägib ka tõsiasi, et kanepilt ega sellega seonduvatelt asjadelt ei avastatud tema DNA-d – ehkki seda otsiti.
18. Viimati välja toodud asjaolud ei võimalda apellatsioonikohtu meelest süüdimõistva otsuse tegemiseks jaoks tarviliku kindlusega öelda, et kanepitaimede kasvataja ja ära lõigatud kanepi käitleja oli S. Metus.
19. Ka ei saa S. Metust süüdi tunnistada uimastite kasvatamisele või käitlemisele kaasaaitamises. Isegi kui leida, et keegi (nt J.K. ) sooritas põhiteod, ei saa S. Metusele omistada ühtegi kaasaaitamistegu. 7
20. Tõsi, praeguses menetluses tuvastatu võimaldaks püstitada hüpoteesi, et

§ 188lg 1 jaoks tarvilik kaasaaitamistegu seisnes selles, et S.

Metus viis kanepi telgist voodi alla – kui politsei poleks kanepitaimi avastanud, oleks seesugune tegu võimaldanud jätkata nende kasvatamist pärast politsei lahkumist. Selle hüpoteesi kontrollimine pole aga võimalik juba menetlusõigusliku takistuse tõttu. KrMS § 268 lg 1 kohaselt tuleb asja arutada süüdistusakti järgi. Süüdistusaktis sellist faktilist asjaolu – S. Metus viis kanepitaimed telgist voodi alla – aga välja ei tooda. Lisaks sellele tuleb panna tähele tõsiasja, et hoolimata kanepitaimede voodi alla viimisest neid siiski edasi kasvatada ei saanud – politsei leidis nad üles ja viis kaasa. Niisiis tuleks kõne alla üksnes kaasaaitamise katse, ent see ei ole kehtiva õiguse kohaselt karistatav (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, XIII, vnr 143).

1. Ringkonnakohtul pole võimalik hinnata ka seda, kas kaasaaitamistegudeks oleks võimalik pidada S. Metuse mingeid varasemaid (enne
2. aprilli 2021) toime pandud aktiivseid käitumisakte. Nimelt ei viidata süüdistusaktis ühelegi sellisele aktile. Muudetud süüdistuses märgitakse, et S. Metus osutas J.K. le ainelist kaasaabi: olles teadlik ja lubades J.K. l kasutada temale kuuluvaid ruume (kd 1, tl 52). Riigikohus kordas alles hiljaaegu, et seesugune sõnastus – viitamine teadlik olemisele ja lubamisele – on ebaõnnestunud ning võimaldab jõuda vaid järeldusele, et süüdistatav pani oma teo toime tegevusetuse vormis, st ei takistanud põhitegu: vt kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-22-2429/42, p 21 jj.
3. Teoreetiliselt tuleks kõne alla väide, et S. Metusel oli kohustus takistada tema majaosas kanepi kasvatamist – tulenevalt omandist selle majaosa üle. Siiski ei saa S. Metust tunnistada süüdi ka tegevusetuse vormis toime pandud uimastikuritegudes (ei täideviijana ega kaasaaitajana).
4. Kõigepealt tuleb siingi juhtida tähelepanu paarile menetlusõiguslikule aspektile. Kõigepealt oleks KrMS § 268 lg-st 6 tulenevalt tegevuselt tegevusetusele n-ö üle liikumiseks tarvis anda pooltele võimalus esitada sellega seoses oma seisukohad. Lisaks sellele kordas kõrgeim kohus äsja viidatud otsuses nr 1-22-2429/42 oma seisukohta, et tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (p 23). Ringkonnakohtu meelest on küsitav, kas nõutava tegevuse kajastamata jätmine süüdistusaktis ikkagi kellegi tegevusetuse vormis süüdi tunnistamise väärab. KrMS § 268 lg 5 kohaselt on süüdistusakti puhul olulised eeskätt faktilised asjaolud – seda on korduvalt toonitanud ka Riigikohus. Nõutav (hüpoteetiline) tegevus mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul ei kujuta endast faktilist asjaolu: see on (õiguslik) hinnang. Lisaks tuleb panna tähele seda, et tihtipeale on võimalik välja tuua mitmeid (alternatiivseid) nõutavaid tegevusi. Nt võib kanepi kasvatamise väärata kanepitaimi potist välja tõmmates, kanepitaimedega potti minema visates, kanepi kastmiseks kasutatavasse vette kemikaale lisades, kanepi kasvamiseks vajalikku valgust välja lülitades, politseid informeerides, kanepi kasvatajat kanepitaimede juurde mitte lubades jne. Ka niisugune alternatiivide võimalus viitab kriminaalkolleegiumi meelest sellele, et nõutava tegevuse puudumine süüdistusest ei tohiks süüditunnistava otsuse tegemist automaatselt välistada. Küll aga tuleb faktilisteks asjaoludeks pidada infot selle kohta, millele rajatakse kellegi garandisaatus. Nt kui soovitakse väita, et keegi on garant tulenevalt omandist mingi kinnisasja üle, peab süüdistusaktis selle asjaolu välja tooma – et süüdistatav on selle-ja-selle maja, korteri vms omanik. Praegu koostatud süüdistusaktist ei nähtu, et XXX kuulus S. Metusele.
5. Lisaks sellele ei saaks S. Metust pidada kanepi kasvatamist ja käitlemist takistama kohustatud isikuks, st garandiks. Riigikohus on tõesti leidnud, et teatud juhtudel võib (valve)garandistaatus tuleneda omandist: otsus asjas nr 3-1-1-33-14, p
6. Samas lisas kõrgeim kohus sealsamas, et korteriomanikul ei saa olla pelgalt omandi tõttu kohustust hoida ära seda, et tema korteris kuritegusid toime ei pandaks – sellist kohustust saaks jaatada vaid juhul, kui korter oleks mingite 8 iseärasuste tõttu teatud kuritegude toimepanemiseks eriti sobiv ja seeläbi käsitatav ohuallikana. XXX puhul millestki sellisest rääkida ei saa: tegu oli tavalise majaga (majaosaga), mille ühte tuppa oli pandud sisse mõningad kanepi kasvatamiseks tarvilikud asjad.
7. Kokkuvõtvalt saab seega öelda, et S. Metuse õigeks mõistmine seoses kanepiga oli korrektne ja maakohtu otsus jääb selles osas muutmata. Kolleegium jagab ka esimese astme kohtu seisukohta, et asja uurimise kvaliteet jätab soovida. Ilmselt lähtuti algusest peale arusaamast, et S. Metuse vastutus uimastikuritegude eest on ilmne ega keskendutud seetõttu muudele versioonidele või täiendavate tõendite kogumisele – ehkki XXX ei kuulunud vaid S. Metusele ja S. Metus suurema osa ajast seal majas ei elanud. b) S. Metuse ja V.E. i konflikt
8. Andmaks õiguslikku hinnangut
9. aprillil 2021 aset leidnud konfliktile, toob ringkonnakohus kõigepealt välja, milline sündmus aset leidis.
10. S. Metus oli oma maja XXX kõrval asuvas autoteeninduses (XXX ). Sellest teenindusest kõndis mööda S.E. , kellega S. Metusel tekkis sõnavahetus. Pärast seda läks S.E. oma autoteeninduse kõrval asuvasse koju (XXX ), S. Metus aga hakkas liikuma oma kodu suunas. Enne koju jõudmist märkas S. Metus autoteeninduses töötanud A.S. it, kelle ta kutsus endaga kaasa, et kõneleda tema pool oma jalgratta parandamisest autoteeninduses. Mehed läksidki S. Metuse majja. S.E. ütles kohe pärast koju jõudmist oma seal viibinud pojale V.E. ile, et tal tekkis konflikt ühe autoteeninduses olnud mehega ja viimane solvas teda. V.E. vihastas seepeale ja otsustas oma ema solvaja üles otsida. Ta arvestas sellega, et selle inimesega kohtumise korral toimub nende vahel kehaline konflikt ning seetõttu võttis ta kaasa pisargaasi. V.E. läks autoteenindusse ja kuulis seal olnud inimestelt, et tema emaga tülitsenud isik elab XXX . Seda kuulnuna siirdus V.E. XXX hoovi ja hakkas peksma vastu majaust, ise samal ajal ropendades ning karjudes, et majas olev inimene peab välja tulema. Seda kuulnud S. Metus haaras seinal rippunud matšeete ja läks sellega maja esikusse. Ta paiskas ukse lahti ja sööstis V.E. ile kallale. Viimane laskis küll S. Metuse suunas pisargaasi, ent see S. Metust ei peatanud. Nimelt lõi S. Metus V.E. it matšeetega lapiti vastu selga ja hakkas lisaks sellele V.E. iga rüselema – selle rüseluse käigus vigastas matšeetetera V.E. i vasakut peopesa. Esimene kontakt S. Metuse ja V.E. i vahel toimus juba vahetult maja välisukse ees verandal, ent eelkõige leidis rüselus aset maja hoovis. Selliselt toimides tekitas S. Metus V.E. ile valu ja lõikehaava vasakus peopesas. Seejärel jooksis V.E. minema.
11. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, milliste tõendite alusel sündmuste selline käik tuvastada tuleb.
12. Et S. Metus ja S.E. hakkasid tülitsema, ilmneb kõigepealt S. Metuse ütlustest. Seda kinnitab ka V.E. , kellele S.E. kohe pärast oma koju jõudmist tülist kõneles. Pole aga võimalik teha selgeks, miks see konflikt algas ja kuidas see täpselt kulges.
13. Pigem on tõenäoline V.E. i versioon: S. Metus solvas ilma adekvaatse põhjuseta tema ema. S. Metus oli tarvitanud alkoholi. Nimelt ütles V.E. kohtus, et S.E. väitis talle S. Metusega toimunud tüli järgselt koju jõudnuna, et S. Metus üritas kallata koerale selga õlut (kd 1, tl 24 pöördel) ja A.S. i väitel jõi S. Metus temaga jalgrattaremondist rääkides õlut (kd 1, tl 30 pöördel ja tl 32). Tõsi, S. Metuse sõnutsi jõi ta õllepudelist kasemahla (kd 1, tl 46 pöördel). S. Metuse seda väidet ringkonnakohus ei usu. Esiteks on juba iseenesest väheusutav, et keegi käib õllepudeliga ringi ja joob selle seest kasemahla. Teiseks nähtub ka J.K. ütlustest, et S. Metus tarvitab tihedasti alkoholi – J.K. viitas sellele, et S. Metus ei joo iga päev (kd 1, tl 40). Kui kellegi kohta öeldakse, et ta ei joo iga päev, ei peeta silmas selle väite sõna-sõnalist-tähendust, vaid seda, et inimene tarvitab 9 alkoholi väga sagedasti, st suurel osal päevadest. Alkoholijoobes inimeste võime oma tegevust kontrollida väheneb ja nad satuvad puhuti – ilma selge välise põhjusta – teiste inimestega konfliktidesse. Maakohus talitas alkoholiga seoses vääralt: ütles, et süüdistatava alkoholijoobe ja selle suuruse kohta ei ole tõendeid esitatud, mistõttu ei ole sellel teemal tarvis peatuda (kd 1, tl 88). Alkoholi joomist ja isegi joobe olemasolu võib olla võimalik jaatada ka siis, kui ei ole teada joobe suurus (st see jääb alkomeetriga mõõtmata). Nagu äsja näidatud, viitasid alkoholi tarvitamisele S. Metuse poolt kahe inimese ütlused. Ühelgi tõendil pole ette kindlaksmääratud jõudu (KrMS § 63 lg 1), mistõttu saab alkoholiga seoses toetuda ka ütlustele.
14. Hoolimata sellest, et konflikti algatamine S. Metuse poolt näib tõenäoline, ei saa seda siiski tuvastada. Nimelt nähtub S. Metuse öeldust sedagi, et ta rääkis parajasti telefoniga, kui S.E. temaga kõnelema hakkas ning S.E. tema poole pöördumise võis tingida telefonikõnega seonduv valearusaam (kd 1, tl 46 pöördel). Ehkki seesugune stsenaarium näib ülal kajastatust vähem tõenäoline, ei saa seda täielikult välistada. Muu hulgas ei saa tugineda S.E. ütlustele, sest teda üle kuulatud pole.
15. Kokkuvõtvalt tuleb öelda, et pole võimalik tuvastada seda, et S. Metus asus n-ö heast peast S.E. t solvama – konflikt võis tekkida ka mõne arusaamatuse tõttu. Ka ei saa öelda seda, kas, mil moel ja kui intensiivselt S. Metus selle konflikti käigus S.E. t solvas.
16. Et V.E. peksis vastu XXX välisust, ropendas ja karjus, saab tuvastada eeskätt S. Metuse ja A.S. i ütluste põhjal. Mõningal määral on võimalik tugineda isegi V.E. i ütlustele, kes küll oma käitumist n-ö pehmendas: viitas uksele koputamisele ja enda väitel ei ropendanud. Apellatsioonikohus peab muu hulgas konteksti arvestades – V.E. otsis S. Metuse üles seetõttu, et tema meelest oli viimane solvanud ta ema – siiski usutavaks S. Metuse ja A.S. i öeldut.
17. Usutavad ei ole ka V.E. i pisargaasiga seonduvad ütlused. Siingi pole võimalik soostuda maakohtuga, kelle positsioon oli kokkuvõtvalt selline: gaasiballooni kasutamist tõendatud ei ole; oluline pole see, et balloon leiti S. Metuse hoovist ja et V.E. möönis ballooni oma jopetaskus olemist (kd 1, tl 88). Esiteks ei ole korrektne piirduda viitega sellele, et V.E. midagi möönis – tuleb öelda, kas kohus seda „mööndut“ usub ja kas ta selle alusel midagi tuvastab või ei. Ringkonnakohus leiab, et V.E. i viidatud „möönmine“ tähendab seda, et V.E. tunnistas, et tegemist oli tema poolt kaasa toodud gaasiballooniga. Nõnda ringkonnakohus tuvastabki. Kriminaalkolleegium ei usu aga V.E. i väidet, et selle gaasiballooni võttis ta kaasa enesele teadmatult – see olevat olnud tema isa jope taskus, mille ta endale enne välja minemist selga pani (kd 1, tl 26). See väide ei ole usutav. V.E. oli just kuulnud, et keegi mees oli tema (suhteliselt) eakat ema solvanud ja ta otsustas selle mehe üles otsida. Juba seda arvestades saab öelda, et V.E. võttis selle ballooni kaasa sihilikult. Esiteks on mõeldav see, et V.E. võttis ballooni kaasa selleks, et lasta oma ema solvajale kättemaksuks gaasi näkku. Teiseks on võimalik, et V.E. arvestas sellega, et kui ta oma ema solvajalt tema käitumise kohta aru pärib, tuleb see mees talle kallale ja ta kaitseb end ründajale gaasi näkku lastes. Nii või naa pole usutav gaasiballooni juhuslik kaasa võtmine. Et balloon polnud kaasas kogemata, viitab ka see, et V.E. tõesti ballooni kasutas – kui ta oleks gaasi võtnud kaasa enesele teadmata, poleks ta ju saanud seda pihustada. Gaasi kasutamisele viitab mitu tõendit. S. Metuse sõnul hakkasid tal silmad kipitama (kd 1, tl 46) – ehkki ta ei saanud aru, millal V.E. täpselt gaasi lasi (kd 1, tl 46 ja tl 47 pöördel). A.S. väitis, et ta nägi ballooni V.E. i käes (kd 1, tl 31 pöördel; kd 1, tl 124) kellelgi kipitasid silmad (kd 1, tl 31 pöördel) ja ta tundis gaasi lõhna (kd 1, tl 124 pöördel). Kaude viitab ballooni kasutamisele ka see, et balloon jäi S. Metuse hoovi – kui tõele oleks vastanud V.E. i versioon, oleks balloon pidanudki pigem jääma tema jope taskusse.
18. Maakohtu meelest sai A.S. i ütlustest järeldada seda, et V.E. sisenes S. Metuse majja, st tuli välisuksest sisse. Ringkonnakohtu hinnangul seda öelda ei saa. Esiteks tuleb selgitada, milline nägi 10 välja XXX sissepääs. Välisuks ei asunud hoone fassaadiga ühel tasapinnal. Välisukse ees oli umbes poolteise-paari meetri laiune ja pikkune ruum (veranda või tuulekoda), millel olid seinad ja katus ning ukseava – aga ust ei olnud (vt nt kd 2, tl 19). Seega oli ukse peale koputamiseks (uksele löömiseks) tarvis siseneda sellesse ruumi, st verandale – vastasel juhul poleks käsi ukseni ulatunud. V.E. i väitel ta uksest sisse ei läinud. V.E. i uksest sisenemist ei saa kriminaalkolleegiumi meelest tuvastada ka S. Metuse ega A.S. i ütlustest. Tõepoolest ütles S. Metus, et „minu majja tungis sisse mingi suur meesterahvas“ ja vastas küsimusele, kas füüsiline konflikt algas majas sees: „Jah, koridoris“ (kd 1, tl 45 pöördel). Midagi täpsemalt aga S. Metus sellega seoses ei lisanud. Seetõttu on mõeldav, et S. Metus pidas sissetungimise all silmas seda, et V.E. oli tulnud tuulekotta – ja koridoriks nimetas S. Metus just seda tuulekoda. See tundub loogiline ka sellest aspektist, et V.E. peksis vastu ust ja S. Metus reageeris sellele kiiresti: kui V.E. oleks soovinud majja siseneda, poleks tal olnud mõtet uksele taguda ja karjuda – ta oleks võinud kohe sisse minna. Tõsi, A.S. i maakohtus antud ütlused kõnelevad selle kasuks, et V.E. ikkagi tuli välisuksest sisse: A.S. viitas sellele, et ta kuulis ukse kriuksumist (kd 1, tl 29) ja nägi, kuidas sissetungija oli korteris sees, koridoris (kd 1, tl 29 pöördel), ja nägi ka seda, kuidas S. Metus ning V.E. olid välisukse juures ning veeresid verandale (kd 1, tl 29). Samas A.S. ringkonnakohtu istungil midagi sellist ei kinnitanud: ta viitas sellele, et ta nägi sissetungijat õues, aga mitte majas sees (kd 1, tl 124 pöördel). Seetõttu ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul V.E. i uksest sisse minemist tuvastada ka A.S. i ütluste alusel. Niisiis tuleb lähtuda juba ülal märgitust: kuivõrd V.E. peksis vastu ust ja karjus ning S. Metus reageeris sellele kiiresti, ei ole võimalik öelda, et V.E. läks uksest sisse.
19. Füüsilist konflikti S. Metuse ja V.E. i vahel kinnitavad mõlemad mehed ise ja ka A.S. . Kõigi nimetatud isikute ütluste põhjal saab kinnitada, et S. Metus lõi V.E. it matšeetega. Kolleegium tuvastab S. Metuse ja A.S. i sõnade alusel selle, et see löök toimus lapiti vastu selga. Ehkki V.E. väidab, et matšeetelööke oli mitmeid, ei pea ringkonnakohus võimalikuks seda tuvastada. Nii S. Metus kui ka A.S. viitasid vaid ühele lapiti löögile – sellega seoses on eriti kaalukad A.S. i ütlused, sest teda ei ähvarda
20. aprillil 2021 juhtunu eest karistus. Teiseks oleks tõenäoline, et matšeetega korduv n-ö raiumine tekitaks kannatanule tõsised haavad: matšeete on suur terariist ja sarnaneb suisa (väikese) mõõgaga (kd 2, tl 36 pöördel, 37 ja 75–77). Kolmandaks tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Samas tuleb tuvastada see, et peopesahaava tekitas V.E. ile ikkagi matšeete. Pole usutav, et viidatud haav tekkis seetõttu, et V.E. kukkus klaasi, naelu jms täis kraavi ja vigastas end nii. Ringkonnakohtu istungil vaadeldi Google Street Viewga jäädvustatud pilte. Isegi kui möönda, et neilt piltidelt XXX juures mingi muust maapinnast mõnevõrra madalam koht näha on, ei saa seda pidada prahti täis olevaks kraaviks. Ka ei öelnud ükski ülekuulatu, et
21. aprillil 2021 oli olukord teistsugune kui Google Street Views talletatud piltidel. Matšeetega lõikehaava tekitamise tuvastamist ei välista seegi, et matšeetel ei tuvastatud verejälgi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et „teadaolevalt ei ole tänapäeval vere võimalike jälgede tuvastamine keeruline, seda enam samal päeval“ (kd 1, tl 87). Ringkonnakohtu hinnangul saab ka ilma eriteadmisi rakendamata öelda, et terariista (noa, matšeete, mõõga jne) teralt on võimalik verejälgi hõlpsasti eemaldada – nt tera (põhjalikult) vastu liiva või rohtu hõõrudes, vees pestes vms. Liiati ei pruugi peopessa lõikehaava tekitamine teha matšeetet (peaaegu) üldse veriseks. Kriminaalkolleegium tuvastab selle, et matšeete lõhkus V.E. i peopesa kuidagi V.E. i ja S. Metuse vahelise rüseluse käigus – kuidas täpselt, pole võimalik kindlaks teha.
22. Et konflikt leidis aset eeskätt õues, nähtub kõigi asja kohta ütlusi andnud inimeste, st S. Metuse, V.E. i ja A.S. i sõnadest.
23. Järgnevalt annab ringkonnakohus tuvastatud sündmusele õigusliku hinnangu.
24. S. Metus täitis

§ 121lg 1 objektiivse koosseisu: tekitas V.E.

ile lõikehaava vasakus peopesas, pisivigastused kätel ja valu. S. Metus tegutses tahtlikult: ta läks V.E. ile sihilikult kallale 11 ja teadis, et ta põhjustab V.E. ile valu ning vähemasti möönis ja pidas võimalikuks, et V.E. saab ka mõningaid vigastusi.

1. Maakohtu meelest välistas S. Metuse teo õigusvastasuse hädakaitse. Ringkonnakohus soostub selle seisukohaga.
2. Esimese astme kohtu otsusest ei tulene kuigivõrd selgelt, millist õigushüve V.E. ründas.
3. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab kõigepealt kõneleda ründest S. Metuse omandi ja valduse vastu. Kuivõrd V.E. ei kõrvaldanud ega ületanud ühtegi füüsilist takistust (nt ei roninud üle tara ega lükanud lahti ühtegi väravat või ust), ei saa ilmselt rääkida

§ 266pärasest hoonesse või piirdega alale tungimisest.

Samas pole see määrav, sest õigusvastaseks ründeks saab pidada ka sellist tegu, mis ei ole ühegi süütekoosseisu pärane (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 11). Majaomanikul (majaelanikul, majavaldajal) on õigus otsustada selle üle, kes tema maja hoovis viibib, ka siis, kui ta pole maja ümbritsenud aiaga. Tõsi, võõrasse aeda minek ei kujuta endast automaatselt võõra omandi või valduse õigusvastast rünnet. Olukorras, kus maja ümber pole aeda ega ka hoovi sisenemist keelavaid silte, saab üldjuhul jaatada majaelaniku nõusolekut sellega, et keegi tuleb tema hoovi ja laseb temaga suhtlemiseks nt uksekella või koputab uksele. V.E. aga ei lasknud uksekella ega koputanud uksele: ta peksis vastu ust, ise samal ajal karjudes ja ropendades – ja tema selliselt käitumise ajal ei teinud S. Metus midagi õigusvastast. Sellises olukorras tuleb rääkida vahetust õigusvastasest ründest võõrale omandile ja valdusele. Kuivõrd V.E. sisenes S. Metuse koju (või: ühte S. Metuse kodudest), on alust viidata ka S. Metuse eraelu ja kodu puutumatuse (isiklikud õigused võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 lg 1 järgi) ründamisele. 74. Puutuvalt valduse vastasesse ründesse võib iseenesest viidata ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 järgsele omaabile. Samas see (kuigivõrd) oluline ei ole. Vastavalt AÕS § 41 lg-le 1 ei tohi omaabi teostades ületada hädakaitse piire. Viimane tähendab ringkonnakohtu hinnangul seda, et omaabi eeldusi kontrollides tuleb lähtuda samadest reeglitest, mida on tarvis järgida

§ 28alusel.

75. Lisaks tuleb tähele panna seda, mis juhtus siis, kui S. Metus majast väljus: V.E. laskis S. Metusele näkku pisargaasi. Pisargaasi tekitab pisarate voolu ehk organismi patoloogilise reaktsiooni, st tervisekahjustuse

§ 121lg 1 alt 1 mõttes.

Lisaks sellele põhjustab pisargaas (vähemalt mõningast) valu (

§ 121lg 1 alt 2).

Seega saab rääkida ka sellest, et V.E. ründas S. Metuse kehalist puutumatust. 76. Seoses kaitsetegevusega tuleb kõigepealt ära märkida, et väär on prokuratuuri ringkonnakohtu istungil avaldatud seisukoht, mille kohaselt tulnuks S. Metusel ikkagi veel n-ö oodata ja vaadata, mis toimuma hakkab (kd 1, tl 127 pöördel). Eeltoodust tulenevalt oli käimas vahetu õigusvastane rünne S. Metuse mitmele õigushüvele ehk S. Metusel oli õigus seda rünnet tõrjuma asuda. 77.

§ 28

lg 1 õigustab koosseisupärast tegu siis, kui ründe tõrjumiseks rakendatakse sobivat ja säästlikku vahendit ning kui kaitsetegevus on nõutav (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr 111 jj.).

1. S. Metuse valitud moodus – V.E. i matšeetega lapiti löömine ja V.E. iga n-ö maadlemine – oli sobiv, sest V.E. põgenes ja lõpetas oma ründe.
2. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui isikul on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel, s.o isik ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat 12 riski (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-19-8038/67, p 30). Kriminaalkolleegiumi hinnangul polnud S. Metuse käsutuses ühtegi tema valituga sama tõhusat, ent V.E. i õigushüvesid vähem riivavat kaitsevahendit. Veelgi enam: S. Metuse valitud kaitsevahend oli V.E. i suhtes veelgi säästvam kui seadus seda nõuab. Meeste vahel tekkis rüselus. See rüselus mõjutas negatiivselt ka S. Metuse kehalist puutumatust: kasvõi seeläbi, et V.E. temast kinni hoidis. Eeskätt aga tekkis selle kakluse käigus oht, et S. Metuse matšeete satub V.E. i kätte ja viimane kasutab seda S. Metuse enda vastu. Seesugust ohtu tuleb kaitsetegevuse säästlikkust hinnates kaitsja kasuks arvesse võtta (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-10214/92, p 34). Niisiis oleks säästlikkuse kriteeriumi täitnud isegi see, kui S. Metus oleks matšeetet kasutanud märksa intensiivsemal moel – nt löönud V.E. it matšeete terava osaga.
3. Kaitsetegevus peab olema ka nõutav ehk sotsiaaleetiliselt aktsepteeritav (vt nt Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 28, komm 20). Teatud juhtudel pole kaitsetegevus hoolimata õigusvastasest ründest üldse lubatav – st rünnet tuleb taluda – või on küll kaitsmine seaduslik, aga seda tavapärasemast märksa piiratumas mahus/piiratuma intensiivsusega. Kaitsetegevuse sotsiaalse aktsepteeritavuse küsimus tõusetub muu hulgas hädakaitseprovokatsiooni korral. V.E. väitis, et tema tegevuse tingis see, et S. Metus solvas tema ema. Sündmuste seesugune käik annaks võimaluse püstitada hüpoteesi, et S. Metus provotseeris süüliselt V.E. i ründe – ja seetõttu ei oleks S. Metus tohtinud end nõnda kaitsta, nagu ta seda tegi. Nagu ülal märgitud, ei saa siiski V.E. i viidatud S.E. solvamist S. Metuse poolt tuvastada. Lisaks tuleb pidada silmas seda, et provokatsioon võib hädakaitseõigust piirata vaid siis, kui (hilisema võimaliku hädakaitsja) eelneva käitumise (võimaliku provokatsiooni) ja hilisema ründe vahel on tihe ajaline ning ruumiline seos (vt Kühl. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
2. Auflage, § 7, Rn 226). Praegu midagi sellist ei olnud: konflikt S. Metuse ja S.E. vahel toimus teises kohas kui V.E. i rünne S. Metuse õigushüvedele ning neid kahte sündmust lahutas teineteisest ajavahemik, mida ei saa pidada ebaoluliseks (mitu või suisa mitukümmend minutit).
3. Seega oli S. Metuse kaitsetegevus objektiivses mõttes õiguspärane. S. Metus oli ülal analüüsitud faktilistest asjaoludest teadlik, mistõttu on täidetud ka hädakaitse subjektiivsed eeldused ehk S. Metus (katse)vastutust ei too endaga kaasa

§ 31

lg-s 2 sätestatu (isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolusid, mis objektiivselt välistavad tema teo õigusvastasuse, vastutab süüteokatse eest). Viimaks oli S. Metusel ka kaitsetahe: ta soovis, et V.E. tema maja juurest lahkuks ja nõnda oma ründe lõpetaks.

1. Eelnevast tulenevalt on maakohtu otsus ka V.E. i kehalise väärkohtlemise süüdistusse puutuvalt korrektne. c) Puuteproovid, telk ja lambid
2. Ringkonnakohus soostub prokuratuuriga, et maakohus talitas vääralt, kui määras menetluses kogutud 19 DNA puuteproovi hävitamisele. Esimese astme kohus viitas KrMS § 126 lg 3 p-le 4: väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. Ilmselt lähtus kohus sellest, et proovid on väärtusetud. Apellatsioonikohtu meelest ei peeta viimasena viidatud sättes silmas menetluse käigus menetleja poolt loodud asitõendeid – pigem reguleeritakse selliste (väärtusetute) asjadega toimetamist, mis on olemas menetlusest sõltumata (nt leitakse kuriteopaigalt paberilipakas, suitsukoni, nööpnõel vms). Kui kõne all on niisugune asitõend, mille on n-ö tekitanud menetleja – nt DNA puuteproovid –, tuleb rakendada KrMS § 126 lg 3 p 1: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Asitõendi alles jätmine on eriti oluline siis, kui on põhjust eeldada, et seda asitõendit võib peagi tarvis minna. Praegu nii ongi: prokuratuur viitas vajadusele uurida DNA puuteproove J.K. suhtes eeldatavasti toimetama hakatavas 13 menetluses. Seega tuleb maakohtu otsus selles osas KrMS § 338 p 2 ja § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. Kõnealused puuteproovid on vaja jätta hoiule politseisse.
3. Prokuratuur vaidlustas ka XXX leitud telgi ja lampide J.K. le tagastamise. Apellatsioonis viitas süüdistaja sellele, et

§ 191kohaselt on konfiskeerimine obligatoorne.

Ringkonnakohtu istungil lisas apellant, et isegi kui S. Metuse õigeksmõistmine uimastikuritegudes jääb jõusse, saab ikkagi öelda, et kellegi poolt on sooritatud narkokuritegu, st süütegu

§ 191mõttes.

85. Esiteks ei saa apellatsioonikohtu meelest öelda juba seda, et telk ja lambid olid mõne süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või ese või süüteo ettevalmistamiseks kasutatud ese – nagu

§ 191nõuab.

Narkokuriteo vahetuks objektiks olev aine on narkootikum. Ka ei saa öelda, et telki või lampe oleks kasutatud mingi süüteo ettevalmistamiseks – kogu menetlus on üles ehitatud sellele, et neid asju kasutati narkokuritegude toimepanemiseks. Seega tuleks kõne alla nende asjade kui narkokuriteo toimepanemise vahendite konfiskeerimine

§ 83lg 1 alusel.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa aga teha ka seda. 86. Vähemalt teoreetiliselt on tõesti võimalik väita, et

§ 83

(ega ka § 191) järgne konfiskeerimine ei eelda seda, et mõni isik mingis süüteos süüdi tunnistatakse – süüteo võib tuvastada ka nt õigeksmõistva otsuse puhul. Praktikas on selliselt talitamine siiski ebatõenäoline.

1. Esiteks võib tekkida probleem põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud süütuse presumptsiooniga. See presumptsioon ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul praeguses menetluses tuvastada seda, et kanepit kasvatas J.K. ehk J.K. pani toime narkokuriteo. Et seda öelda, oleks tarvis toimetada menetlust J.K. suhtes.
2. Niisamuti pole apellatsioonikohtu hinnangul võimalik öelda seda, et süüteo pani toime mõni tuvastamata isik. Süütegu on

§ 3lg 1 kohaselt karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu.

Vastavalt

§ 2

lg-le 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Niisiis eeldab süüteost rääkimine obligatoorselt nii koosseisupärast, õigusvastast kui ka süülist käitumist. Kui ei ole mitte mingit teadmist selle kohta, kuidas kanepitaimed mingisse telki kasvama pandi, ei saa välistada nt seda, et tegutseti mittesüüliselt: nt kasvatas taimi alla 14-aastane laps (süüteost rääkimise välistab

§ 33

), mõni raske psüühikahäirega inimene (süüteost rääkimise võib välistada

§ 34

) või keegi, kes ei olnud teadlik kanepi kasvatamise keelatusest (nt mõni liberaalse narkopoliitikaga riigist pärit inimene) (süüteost rääkimise võib välistada

§ 39(keelueksimus)).

Teoreetiliselt ei saa välistada isegi seda, et kanepi kasvatamine polnud õigusvastane: nt võidakse kedagi sundida kanepit kasvatama ähvardusega, et kui ta seda ei tee, tehakse talle või mõnele tema lähedasele inimesele midagi ebameeldivat (nt tapetakse ära, vägistatakse, antakse peksa vms) (õigusvastasest teost rääkimise võib välistada

§ 29(hädaseisund)).

1. Niisiis leidis maakohus õigesti, et telk ja lambid on vaja nende eeldatavale omanikule, st J.K. le tagastada. Tõsi, kui prokuratuur alustaks (kiiresti) J.K. suhtes kriminaalmenetlust, võiks see telgi ja lampide J.K. le tagasi andmise (vähemalt esialgu) väärata – seda nt siis, kui need asjad osutuvad J.K. vastases kriminaalmenetluses asitõenditeks.
2. Eeltoodust tulenevalt jääb maakohtu otsus suuresti muutmata. Ringkonnakohus siiski tühistab esimese astme kohtu otsuse puutuvalt DNA puuteproovidesse ning teeb ses osas ise uue otsuse. Niisiis tugineb kriminaalkolleegium KrMS § 337 lg 1 p-le
3. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt. d) Menetluskulud 14
4. S. Metuse valitud kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov esitas
5. jaanuaril 2024 taotluse kaitsjatasu kindlaksmääramiseks. Kaitsja tunnitöö hinnaks on 150 eurot (neto) ja advokaat tegi kokku 18,3 tundi tööd. Osale sellele tööle peab kaitsja meelest rakenduma 20% suurune käibemaks ja osale 22% suurune käibemaks.
6. 20% suurune käibemaks rakendub taotluse kohaselt sellele, et kaitsja: - tutvus maakohtu otsusega ja analüüsis seda (4 tundi, st 720 eurot), - tutvus apellatsiooniga ja analüüsis seda (3 tundi, st 540 eurot), - tutvus
7. juuni 2023 kohtumäärusega (15 minutit, st 45 eurot), - pidas kliendiga nõu (45 minutit, st 135 eurot) ja - koostas apellatsioonivastuse (1,5 tundi, st 270 eurot).
8. 22% suurust käibemaksu on vaja rakendada: -
9. jaanuari 2024 istungiks valmistumisele (2 tundi, st 366 eurot) -
10. jaanuari 2024 istungil osalemisele (2 tundi, st 366 eurot) ja - menetluskulude nimekirja koostamisele (30 minutit, st 90 eurot).
11. Ka toob kaitsja välja kaks kulukomponenti, kus ta 150 eurosest netotunnihinnast ei lähtu. Esiteks sõitis ta Tallinnast Tartusse ja tagasi, 356 km ja sellest lähtuvalt tuleks arvata menetluskulu hulka 320,40 eurot sõidukulude katteks – brutohüvitisena. Teiseks kulutas ta viidatud sõidule 4,5 tundi ja ta soovib selle eest saada brutohüvitist, mis moodustaks kolmandiku sellest brutotasust, mille ta saaks 4,5 tunni sisulise töö eest – 274,50 eurot.
12. Taotluse kaitsjatasu kindlaks määramiseks esitas V. Sadekov ka
13. veebruaril
14. Jällegi on tunnihind 150 eurot ja V. Sadekov soovib seda järgmiste tegevuste eest: ettevalmistus
15. veebruari 2024 istungiks (1 tund, st brutotasuna 183 eurot),
16. jaanuari 2024 istungi helisalvestuse kuulamine (1,5 tundi, st brutotasuna 274,50 eurot), osalemine
17. veebruari 2024 istungil (2 tundi, st brutotasuna 366 eurot) ja menetluskulude nimekirja koostamine (15 minutit, st brutotasuna 45,75 eurot). Lisanduvad kolm komponenti, mille puhul kaitsja ei lähtu 150 eurosest neto-tunnitasust: Tallinna ja Tartu vahel sõitmise eest tuleb talle brutohüvitisena maksta sõidukulude katteks 320,40 eurot; ta kulutas sõidule aega ja seetõttu peab talle tasuma 274,50 eurot (bruto); ta veetis ühe öö hotellis ja soovib selle eest saada 100 eurot.
18. Ringkonnakohtu meelest on lõviosa kulutustest KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes põhjendatud ja tuleb arvata menetluskulude hulka. Kaks korrektiivi on siiski vaja teha.
19. Kaitsja tegi oma
20. jaanuari 2024 tasutaotluses ühe arvutusvea. Ta leidis, et 22% käibemaksu korral on brutotasu 30 minutit kestnud menetluskulude nimekirja koostamise eest 90 eurot. Tegelikult on see tasu 91,50 eurot: netosummaks on 75 eurot (150:2=75) ja sellele 22% suuruse käibemaksu lisamisel on tulemus (75x1,22=91,5).
21. Kaitsja soovib, et kahel korral Tallinna-Tartu vahel sõitmise tõttu hüvitataks talle sõidukuluna 640,80 eurot (2x320,40 eurot). Advokaat toob mõlema sõidu puhul välja sellise arvutuskäigu: 356 km edasi-tagasi x 3=1068 km; ühe kilomeetri hind 0,3 eurot ehk üks sõit on kokku 320,40 eurot (1068x0,3). Ringkonnakohtule jääb segaseks, miks korrutab kaitsja 356 km kolmega, saades nii 1068 km. Kriminaalkolleegiumi meelest tuleb lähtuda sellest, et ühe kilomeetri eest on sõidukulu-hüvitiseks vaja määrata 30 senti – umbes selline hind tuleb maksta kütuse eest, mida (keskmine) auto ühe kilomeetri läbimiseks tarbib. Seega on sõidukulu ühel korral Tallinn-TartuTallinn marsruudil sõitmise eest 106,80 eurot (356x0,3) ja sõidukulu-hüvitiseks on vaja kokku määrata 213,60 eurot (2x106,80). 15
22. Eelöeldu tähendab seda, et menetluskulude hulka on vaja arvata seesugused kuluread (kõik summad kujutavad endast brutotasu): - maakohtu otsuse tutvumine ja selle analüüsimine: 720 eurot; - apellatsiooniga tutvumine ja selle analüüsimine: 540 eurot; -
23. juuni 2023 kohtumäärusega tutvumine: 45 eurot; - kliendiga nõupidamine: 135 eurot; - apellatsioonivastuse koostamine: 270 eurot; -
24. jaanuari 2024 istungiks valmistumine: 366 eurot; -
25. jaanuari 2024 istungil osalemine: 366 eurot; - Tallinna-Tartu vahel sõitmise kulu: 106,80 eurot; - Tallinna-Tartu vahel sõitmisele raisatud aeg: 274,50 eurot; - menetluskulude nimekirja koostamine: 91,50 eurot; - ettevalmistumine
26. veebruari 2024 istungiks: 183 eurot; -
27. jaanuari 2024 istungi helisalvestuse kuulamine: 274,50 eurot; - osalemine
28. veebruari 2024 istungil: 366 eurot; - Tallinna-Tartu vahel sõitmise kulu: 106,80 eurot; - Tallinna-Tartu vahel sõitmisele raisatud aeg: 274,50 eurot; - hotellis ööbimine: 100 eurot; - menetluskulude nimekirja koostamine: 45,75 eurot. Kokku arvab ringkonnakohus menetluskulude hulka niisiis 4265,35 eurot.
29. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 pärase otsuse, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda ehk riik peab S. Metusele tasuma 4265,35 eurot. Kaitsja on oma tasutaotlustes siiski märkinud, et S. Metus on kaitsjale juba tasunud 2400 eurot ja see summa tuleks maksta A.M. arvelduskontole – ülejäänu aga on vaja tasuda Vladimir Sadekov Advokaadibüroo OÜ-le. Seetõttu määrabki ringkonnakohus, et 4265,35 eurosest kogusummast on 2400 eurot vaja maksta A.M. arveldusarvele (nr EE332200221035237423) ja ülejäänud 1865,35 eurot (4265,35–2400) advokaadibüroo arvelduskontole (nr EE352200221048915745). (allkirjastatud digitaalselt) 16