4-12-69 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-69 (2230,11,058080) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekre

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Kaitsja: advokaat Maano Saareväli, AB Sirk ja Saareväli, Vabaduse pst 59, Tallinn 11211 Menetlusalune isik: U.E, ik: XXX, elukoht: xxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta U.E kaitsja advokaadi Maano Saareväli kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 13.12.2012 otsusele nr 2230,11,058080 U.E karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 13.12.2012 otsus nr 2230,11,058080 U.E karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks määratud põhikaristuse osas, jättes muus osas vaidlustatud otsuse muutmata ja tühistamata. 1

1. Teha põhikaristuse osas uus otsus ning mõista U.E-le LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahv 130 (ükssada kolmkümmend) trahviühiku ulatuses, so 520 (viissada kakskümmend) eurot, mis tuleb 30 päeva jooksul otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast alates, so hiljemalt 15.03.2012 tasuda otsuses nr 2230,11,058080 näidatud arvelduskontole.
2. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel.
3. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 14.02.
4. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 15.03.
5. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 16.03.
6. Kui kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 22.02.
7. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 13.12.2012 otsusega nr 2230,11,058080 karistati U.E LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 21.11.2011 kell 08.58 Narva mnt-l Tallinnas juhtis mootorsõidukit VW Touareg registreerimismärgiga xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvestanud kõikide KarS § 56 lg 1 sätestatud põhimõtetega. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on arvestatud vaid õiguskorra kaitsmise huvidega. Üldjuhul peaks keskmise suurusega süüle vastama keskmise suurusega põhikaristus, menetleja on aga kohaldanud põhikaristust 2/3 ulatuses ülemmäärast. Menetlusalune isik juhtis sõidukit keelatud seisundis seetõttu, et ta ei saanud aru oma seisundi keelatusest. Puuduvad tõendid, et menetlusalune isik pani teo toime kavatsetult või tahtlikult. Kohusetundlikuma suhtumise korral oleks menetlusalune isik ehk saanud oma seisundit kontrollida, seega on tegu toime pandud ettevaatamatusest. Kohtuväline menetleja ei arvestanud teo kestvusega. Menetlusalune isik alustas liikumist sõbra juurest Tuuslari 4 ja peeti kinni enne Pirita silda, kokku jõudis menetlusalune isik läbida maksimaalselt 400 meetrit. Seega jäi väärteo toimepanemise aeg küllaltki lühikeseks ja samuti teost lähtuv võimalik oht. Süüteo intensiivsus ja kestvus on teo tehiolud, millised peegeldavad samuti isiku süü suurust. Väheintensiivne tegu eeldab ka väiksemat karistust. Otsuse kohaselt ei ole tuvastatud karistust kergendavaid asjaolusid. Menetlusalune isik ei ole seni kahetsust avaldanud, kuid samas on kahetsus olemas. Menetlusaluse isiku kahetsuse sõnaline väljendus on võimalik kohtukaebemenetluses ning KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb sellega karistuse määramisel arvestada. Samas on karistust kergendava asjaoluna kohtupraktika kohaselt vaadeldavad ka muud KarS § 57 lg 1 nimetamata asjaolud. Riigikohus on karistust kergendavate asjaoludena käsitlenud ka karistatu tööalast vajadust juhtimisõiguse järele. Menetlusalune isik töötab transpordiettevõttes OÜ T logistik-autojuhina. Juhtimisõigus on menetlusalusele isikule vajalik tööülesannete täitmiseks ja sissetuleku saamiseks. Menetlusaluse isiku ülalpidamisel 2 on alaealine laps, lapse kool ja huvialaringid asuvad kesklinnas ja lapse east tulenevalt ei ole vanemad tal lubanud õhtusel ajal üksi linnas liikuda, mistõttu esineb vajadus juhtimisõiguse järele ka lapse transpordiküsimustega seoses. Menetlusaluse isiku abikaasal juhtimisõigus puudub, mistõttu on lapse transport tihti menetlusaluse isiku ülesandeks. Nimetatud asjaolud on vaadeldavad karistust kergendava asjaoluna. Võimalikkus mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest on hinnatav läbi isiku varasema käitumise. Kui isik ei ole varasemalt liiklusalaseid süütegusid või analoogilist süütegu toime pannud, siis puudub põhjus arvata, et ta võiks hakata neid tulevikus toime panema. Pigem on õige asuda seisukohale, et tegemist võis olla isiku elus episoodilist laadi juhtumiga. Menetlusaluse isiku varasem taust ei võimalda teha ühest järeldust, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist süstemaatilise õigusrikkujaga, kelle mõjutamine ja kelle eest õiguskorra kaitsmine on võimalik vaid lisakaristust kohaldades. Kaitsja leiab, et süüteo raskust, intensiivsust ja kergendavaid asjaolusid arvestades võimalik rikutud õiguskord heastada ning õiguskorda kaitsta ka ainult põhikaristust kohaldades. Määratud põhikaristust ei ole, arvestades menetlusaluse isiku sissetulekut, kerge kanda. Otsuses ei ole põhjendatud miks õiguskord saab kaitstud vaid siis, kui lisaks põhikaristusele kohaldatakse ka lisakaristust. Üldjuhul võib õiguskord lugeda kaitstuks juhul, kui isik on rikutud õiguskorra heastanud määratud karistuse läbi ning karistusega on minimeeritud oht uute süütegude toimepanemiseks. Kuivõrd menetlusalusest isikust tulenev oht panna toime uusi analoogilisi väärtegusid ei ole suur, siis puudub vajadus tema kõrvaldamiseks liiklusest eripreventiivsetel kaalutlustel. Seetõttu taotletakse otsuse tühistamist osaliselt, so lisakaristuse kohaldamise osas, määrates rahatrahvi tasumisele ositi. Menetlusalune isik seletas, et tal ei ole kogemusi alkoholiga, hindas oma võimeid üle. Oli tüli naisega ja läks sõbra juurde, kus tarvitas alkoholi 3-4 pudelit õlut kella 22st kuni kella 01ni, siis läks magama. See ei olnud esimest korda elus alkoholi tarvitada, kuid tarvitab alkoholi 23 korda aastas. Seda ei ole, et nädalavahetustel tarvitaks alkoholi või käiks baaris. Juhtimisõigus on vajalik seoses tööga, samuti veab last iga nädal kaks korda kunstikooli. Ei kasuta ühistransporti lapse mugavuse ja ohutuse mõttes, laps on siis tema kontrolli all. Ring algab kell 9 hommikul, ühistransporti kasutades peaks veel varem tõusma. Kohtuistungil jäi kaebuse esitanud kaitsja kaebuse juurde ja lisas, et ei ole tõendeid, et menetlusalune isik oleks teadlikult sellises seisundis asunud sõidukit juhtima. Tegemist on isikuga, kes harva tarvitab alkoholi ja sellise isiku tunnetus erineb sellise isiku omast, kelle jaoks on alkoholi tarvitamine iga nädalalõpu lahutamatu osa. Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusalune isik on läbinud sõidukijuhi koolituse, tunneb LS nõudeid ja teab, et sellises seisundis sõidukit juhtida ei tohi. Ta oli kohustatud veenduma selles, et tema organismis ei ole alkoholi, kuivõrd ta oli teadlik sellest, et oli tarvitanud alkoholi. Teo intensiivsus ei vähenda süüd, sest ta ei sõitnud rohkem kui 400 meetrit sellepärast, et politsei lõpetas selle. Politsei ei pea jälgima isikut ja vaatama kui kaugele isik on suuteline sõitma. Tegemist ei ole erandlike asjaoludega, kus tuleks jätta lisakaristus kohaldamata. Kohtuväline menetleja on järginud kõiki KarS § 56 lg 1 nõudeid. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kaebusele lisatud lisadega, kohtule kohtuistungil esitatud tõenditega ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada 3 LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 1 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedane. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,40 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,35 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on mõningal määral alla sätestatud rikkumise keskmise määra. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on alla keskmise. See aga omakorda tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Kaebuses on märgitud, et kahetsusavaldust saab arvestada ka kohtukaebemenetluses ning peale selle tuleks arvestada karistust kergendavate asjaoludena seda, et isikul on tööalane vajadus juhtimisõiguse järele ning tal on ülalpidamisel alaealine laps, keda on vaja sõidutada. Kohus asub seisukohale, et viide kaebemenetluses kahetsusavalduse arvestamisele tuleneb asjaolust, et kogu väärteomenetluse vältel ei tulnud menetlusalune isik ise selle peale, et võiks kahetseda ning sellisest võimalikust karistust kergendavast asjaolust sai ta teada alles kaitsja vahendusel, kes selle kahetsusavalduse esitas ning kohtuistungil oli näha seda, kuidas kaitsja menetlusalusele isikule kahetsuse vajalikkust meelde tuletas. Sellisest objektiivsest käitumisest teeb kohus järelduse, et avaldatud kahetsus ei ole siiras ning on esitatud selleks, et saavutada karistuse kergendamist. Mis puudutab asjaolu, et isikul on vajalik juhtimisõigus tööalaselt ja isik töötab vastavalt töölepingule nö kutselise autojuhina alates 08.02.2011, siis oli menetlusalusele isikule ka 20.11.2011 alkoholi tarvitama asudes teada, et talle on juhtimisõigus vajalik nii tööülesannete täitmiseks kui ka lapse sõidutamiseks. Kohtule esitatud töölepingu kohaselt algab menetlusaluse isiku tööaeg kell 09.

1. Teadupärast oli 21.11.2011 esmaspäev, seega tööpäev ja menetlusalune isik peeti juhile keelatud seisundis kinni kell 08.
2. Seega pidanuks ta asuma tööle kutselise autojuhina samas seisundis nagu ta oli kinni peetud. Väide, et isik läks sõbra juurde alkoholi tarvitama seetõttu, et tal oli naisega tüli, lükkab ümber vajaduse hommikul sellises seisundis koju minna, kuivõrd vastasel juhul puudunuks üldse vajadus kodust lahkumiseks. Sellised asjaolud välistavad kohtu arvates võimaluse arvestada kergendava asjaoluna isikul tööalaselt juhtimisõiguse olemasolu vajalikkust, kuivõrd menetlusaluse isiku enese objektiivne käitumine näitab seda, et alkoholi tarvitamise kõrval oli juhtimisõiguse vajalikkus muutunud teisejärguliseks. Mis puudutab väidet, et kaebuse esitanud isik on väärteo toime pannud ettevaatamatusest põhjusel, et ta tarvitab alkoholi harva, mistõttu ei taju selle mõju organismile, erinevalt isikust, kelle jaoks on alkoholi tarvitamine iga nädalalõpu lahutamatu osa, siis leiab kohus, et selline väide ei ole arvestatav. Teadupärast on äärmiselt harva alkoholi tarvitava isiku jaoks alkoholi mõju eriliselt tuntav võrreldes tavapärase seisundiga nagu ka võõrutusnähud, mis võivad sellisele isikule piina tekitada. Samas isiku jaoks, kelle nädalalõpu lahutamatuks osaks on alkoholi tarvitamine, on alkoholi mõju harjumuspärane ja vähem tuntav, kuivõrd tegemist on sagedase, kui mitte just igapäevase seisundiga ning võõrutusnähud võivad seetõttu olla ka väga nõrgad. Juhul, kui menetlusaluse isiku jaoks on alkoholi tarvitamine tõepoolest väga 4 harv käitumisakt, siis sellisel juhul tundis ta suurepäraselt seda, et tema seisund ei ole igapäevane. Kui ühe heleda pooleliitrise õlle mõju möödub umbes 2 tunniga, siis 4 õlle mõju möödunuks 8 tunniga ja kell 08.58 pidanuks isiku väljahingatavas õhus olema alkoholi 0.00 mg/l. Seega tarvitas menetlusalune isik alkoholi kas oluliselt suuremas koguses või varahommikuni. Seejuures väitis menetlusalune isik, et see ei olnud tal esimene kord alkoholi tarvitada ning tegemist ei ole olukorraga kus isik ei tea vedelikku juues seda, et selles on alkohol, vaid kaebuse esitaja enese sõnade kohaselt tarvitas ta teadlikult alkoholi. Seega oli ta teadlik alkoholi tarvitamisest ja oodatavast mõjust ning vastavalt liiklusseaduse sätetele peab juht veenduma selles, et ta ei ole juhile keelatud seisundis. Seega ei ole tegemist ettevaatamatusega. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning kohtule esitatud erinevatest karistusandmetest võiks tulla erinevatele järeldustele. Samas peab kohus oluliseks seda, et viimane karistus on menetlusalusele isikule määratud 27.09.2010, st enam kui aasta tagasi ning vahepealsel ajal uute väärtegude toimepanemise kohta andmeid kogutud ei ole. Sellest võiks teha järelduse, et menetlusalune isik ei ole süstemaatiline õigusrikkuja. Samas ei välistanud see asjaolu uue ja sedakorda juba raske liiklusalase väärteo toimepanemist. Seega ka pikemaajaline liiklusnõuete rikkumiste vältimine ei olnud asjaoluks, mis suutnuks mõjutada hoiduma uue väärteo toimepanemisest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelmisel ööl alkoholi tarvitades täielikult selles, et ta on viib ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja hommikul ei pidanud vajalikuks ennast kontrollida, kas ta on endiselt sellises seisundis või mitte. Menetlusalune isik pidas hoopis vajalikuks asuda sõidukit juhtima, pidades täiesti tähtsusetuks enda, kaasreisija, samuti teiste liiklejate elu ja tervist. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Mis puudutab väidet, et menetlusaluse isiku väärteo toimepanemise intensiivsus ei olnud suur, kuivõrd ta sõitis vaid kuni 400 meetrit, siis ei saa kohus seda pidada süü suurust mõjutavaks asjaoluks. Kohus peab süüteo toimepanemisel oluliseks seda, et menetlusalune isik ei kavatsenud sõita kuni politseipatrullini, et lasta ennast kontrollida, vaid kavatses sõita sihtkohta ning sihtkohta jõudmise katkestas politsei sekkumine. Seega oli tahtlus suunatud juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimisele vastavalt juhi äranägemisele. Kohus leiab, et läbitud vahemaa pikkus ei saa mõjutada süü suurust, kuivõrd karistatav on sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis, sõltumata läbitud vahemaast. Esitatud kaebuses ei ole määratud rahatrahvi määra vaidlustatud ning kaebuse esitaja on taotlenud trahvi tasumise määramist ositi. Samas on kaebuses ja kohtuistungil kohtuvälisele menetlejale ette heidetud seda, et põhikaristus ei vasta süü suurusele. Seejuures keskenduti kaebemenetluses vaid lisakaristuse kohaldamise vajalikkusele. Kohus leiab, et kuigi ei kaebuses ega kohtuistungil ei taotletud põhikaristuse vähendamist, ei ole kohus kaebuse piiridega seotud, kuivõrd tegemist ei ole apellatsioonimenetlusega, vaid esmakordse kohtumenetlusega. Kohus leiab, et vaatamata põhikaristuse vaidlustamata jätmisele ei vasta menetlusaluse isiku süü määratud põhikaristuse määrale. Kohus leiab, et karistuse määra valikul on põhiliseks määra mõjutajaks süü suurus ning arvestades tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra ei saa väita, et isiku süü oleks nii suur, et määrata karistus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Selline karistuse määr tuleks kõne alla juhul, kui isikul oleks eelnevalt kustumata karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, mis mõjutaks 5 karistuse suurendamist üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Käesoleval juhul on tuvastatud, et viimane karistus on menetlusalusele isikule määratud enam kui aasta tagasi. Seetõttu leiab kohus, et määratud põhikaristus kuulub kergendamisele, mõistes põhikaristuse vastavalt süü suurusele alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Mis puudutab esitatud taotlust põhikaristuse ositi tasumisena määramises, siis on kohtule esitatud tööleping, mille kohaselt on menetlusaluse isiku kuupalgaks 480 eurot. Samas ei ole kohtule esitatud muid andmeid perekonna sissetulekute või pikemaajaliste rahaliste kohustuste kohta, mistõttu asub kohus seisukohale, et esitatud tõendid ei ole piisavad taotluse lahendamiseks. KarS § 66 lg 2 sätete kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumisele ositi. Sellisest sõnastusest saab järeldada, et kohtule tuleb esitada tõendid selliste põhjuste kohta ning kohus saaks neid tõendeid kogumis hinnata kas tegemist on mõjuvate põhjustega. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis viitaks sellele, et rahalise karistuse ühe maksena tasumine käiks ilmselgelt isikule üle jõu. Seetõttu leiab kohus, et esitatud taotlus rahatrahvi ositi tasumisele määramises tuleb jätta rahuldamata. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju tema enese ohtlikkusest iseendale ja ühiskonnale, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta ei saa täita oma tööülesandeid ega sõidutada alaealist last. Kohus leiab, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise ja säilitamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning kõige elementaarsema nõude, so kainena sõiduki juhtimise nõude vajalikkust tuletatakse meedia vahendusel igapäevaselt meelde. Seega on juhtimisõigusega isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjustel ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom, lapse sõidutamise vajadus teada enne vaidlustatud otsuse tegemist ja väärteo toimepanemise ajal, samuti väärteo toimepanemisele eelnenud alkoholi tarvitamise ajal. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab planeerimata väljaminekuid määratava trahvi näol ja piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusaluse isiku käitumine liikluses aga näitab seda, et kaebuses esitatud põhjendused juhtimisõiguse vajalikkusest olid muutunud teisejärguliseks. Sellest tulenevalt saab järeldada, et sõbra juures õlle joomine ja sellele järgnevalt juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine olid niivõrd olulised, et kaalusid üles kõik kaebuses toodud põhjendused. Arvestades teo iseloomu ja ohtlikkust, mis ei tulene mitte läbitud teekonna pikkusest, vaid isiku subjetiivsest suhtumisest teosse ja ükskõiksusest võimalikesse tagajärgedesse nii tema enese kui ka kõigi teiste tema teele jäävate suhtes, siis leiab kohus, et selline isik tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 4 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedases määras ning kohus asub seisukohale, et 6 lisakaristuse määra valikul on lähtunud kaebuse esitanud isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määrast, samuti sellest, et kaebuse esitanud isikut on karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest enam kui aasta tagasi. Vastasel juhul oleks ilmselgelt olnud põhjendatud lisakaristuse määramine oluliselt kõrgemas määras. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks lisakaristuse kohaldamise osas ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Samas asub kohus seisukohale, et määratud põhikaristust tuleb kergendada, mistõttu teeb kohus põhikaristuse määra osas uue otsuse. Märt Toming Kohtunik 7