S § 63 lg 1 alusel rahatrahv 120 trahviühiku ulatuses, summas 480 eurot.
S § 50 lg 1 p 2 alusel ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik 27.12.2011 kell 21.55 Männiku teel Tallinnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg. Samuti juhtis isik mootorsõidukit, millel oli nõuetekohaselt läbimata korraline tehnonõuetele vastavuse kontroll. Esitatud kaebuses vaidlustab H.B otsust osaliselt s.o. määratud põhi- ja lisakaristuse osas. Väärteo toimepanemist ta tunnistab ja kahetseb. H.B põhjendab lisakaristuse mittekohaldamise taotlust sellega, et juhilubade olemasolu on vajalik töökohustuste täitmiseks. Menetlusalune isik on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuses on asutud seisukohale, et lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisel arvestati üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tulnud isikule ootamatuna pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemist. Isik pidi teadma, et liiklusnõuete rikkumise eest võidakse lisaks rahalisele karistusele karistada ka juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohtuväline menetleja arvab, et isiku ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus niivõrd suur, et ta pidi enda sellisest seisundist olema kahtlemata teadlik või pidi seda vähemalt võimalikuks pidama. Olukorras, kus isik peab oma töökoha säilimist oluliseks ja see sõltub juhtimisõiguse olemasolust, peab isik igapäevases elus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks tema soodsa majandusliku olukorra säilimise. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et selline teadmine ei ole aga kaebajale soovitud mõju avaldanud ega sundinud teda hoiduma väärteo toimepanemisest. Sellest lähtuvalt leiab kohtuväline menetleja, et kaebaja on liikluses ohtlik nii endale, kui ka teistele liiklejatele ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada vähemalt selleks ajaks, kui juhtimisõigus lisakaristusena ära võetud. Kohtuväline menetleja nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud põhi- ja lisakaristuse osas. Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis H.B 27.12.2011 kell 21.55 Männiku teel Tallinnas mootorsõidukit BMW 5251 registreerimismärgiga xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg, samuti oli mootorsõidukil läbimata korraline tehnonõuetele vastavuse kontroll. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 5 ja § 73 lg 2 nõudeid, pannes toime LS §
27.12.2011 3 koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt tuvastati H.B alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-00331, mille lugem oli 0,67 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,62 mg/l. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest on näha, et H.B kõrvaldati 27.12.2011 sõiduki juhtimiselt, kuna oli arvata, et ta on joobeseisundis. H.B on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohapeal ka kätte saanud. Ülalnimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja jätnud täitmata KarS § 56 sätestatud nõudeid. KarS § 56 lg 1 peab obligatoorseks kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamist karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuigi kohtuväline menetleja viitas otsuses ja kirjalikus vastuses kergendava asjaolu olemasolule, ei ole ta põhjendanud, miks jättis ta selle arvestamata, määrates põhikaristuse sanktsiooni üle keskmise määra. H.B tunnistab ennast täielikult süüdi ja kahetseb tehtud. Karistusregistri andmetel ei ole H.B ’l ühtegi kehtivat karistust. Kohtuvälise menetleja viide teo raskusatmele ja ohtlikkusele rahatrahvi suuruse põhjendamisel ei ole asjakohane, kuna nendest kriteeriumidest on juba lähtutud sanktsioonide alam- ja ülemmäära kehtestamisel vastava väärteo toimepanemise eest. Kui arutatav tegu poleks nii raske ja ohtlik teistele kaasliiklejatele, oleks seadusandja ette näinud leebemad karistuse piirid. Seega ei ole rahatrahvi määramine 225 trahviühiku ulatuses, s.o sanktsiooni peaaegu maksimummääras põhjendatud isegi arvestusega, et isik pani toime kaks liiklusalast tegu. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et H.B’t tuleb põhikaristusena karistada rahatrahviga alla sanktsiooni keskmise määra ehk 120 trahviühiku ulatuses, summas 480 eurot. Samas kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamise/mittekohaldamise üle otsustamisel on kohtuväline menetleja põhjendatult lähtunud menetlusaluse isiku süü suurusest, mida iseloomustab organismis tuvastatud alkoholisisalduse hulk, mis peaaegu võrdub LS § 224 lg 2 ettenähtud maksimummääraga ning vaid mõni sajandik päästis isiku kriminaalvastutusele võtmisest. Sellest tulenevalt on kohus samal seisukohal nagu kohtuväline menetlejagi, et isik, kes ei taju oma käitumise tagajärgede tõsidust, on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Samuti märgib kohus, et H.B ei ole piisavalt seletanud, millist tööd ta teeb ja mis ulatuses nõuab töökohustuste täitmine juhtimisõiguse olemasolu. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine mõjutada H.B’t edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. On üldteada, et raskete tagajärgedega liikkusõnnetuste kõige levinum põhjus on sõiduki juhtimine joobeseisundis. Sellest lähtuvalt on juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine H.B suhtes põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. 4 Kohus leiab, et arvestades ka lisakaristuse kohaldamisel karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ning kehtivate karistuste puudumist, võib lisakaristuse pikkuse jätta sanktsiooni miinimumi tasandile. Kohus juhindub VTMS § -dest 120, 132-135. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.