Obsah (5)

§ 224§ 49§ 69§ 223§ 129

Väärteoasi nr 4-24-259 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04.04.2024. a Tallinnas Väärteoasja number 4-24-259 Kohtunik Kristjan Paluteder Kohtuistungi se

§ 224lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 (kaheks) kuuks.

Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 tööpäeva jooksul alates otsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

1. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 30.04.
2. a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse avariimenetlusgrupi uurija R. J. koostas 29.11.
3. a väärteoprotokolli selle kohta, et Boriss Moroz juhtis 13.11.
4. a kella 16.51 ajal Aia tn 20, parklas, Tallinnas mootorsõidukit Toyota Corolla registreerimismärgiga xxx isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,58 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,63 mg/L, +/- 0,05mg/L. Juhtis mootorsõidukit, enne tagurdamist ei veendunud selle ohutuses ja tagurdas vastu parkivat sõidukit Citroen. Oma tegevusega põhjustas ta varalise kahju N. L.le, mis on fikseeritud fotodega. PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi M. P. koostas 29.12.
5. a väärteootsuse väärteoasjas nr 2301,23,001235 Boriss Morozile selle eest, et tema, 13.11.
6. a kella 16.51 ajal Tallinnas, Aia tn 20 juures, juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,58 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,63 mg/L, +/- 0,05 mg/L. Juhtis mootorsõidukit, enne tagurdamist ei veendunud selle ohutuses ja tagurdas vastu parkivat sõidukit Citroen. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju N. L.ile, mis on fikseeritud fotodega. Nimetatud tegevusega rikkus Boriss Moroz väärteootsuse kohaselt

§ 49

lg 1 ja

§ 69

lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad

§ 223

lg 1 ja

§ 224lg 2 järgi.

Väärteootsusega määrati Boriss Morozile karistuseks

§ 224

lg 2 alusel rahatrahv 190 trahviühiku ulatuses, s.o 760 eurot ja

§ 224lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks.

Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja väärteomenetlus lõpetada väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 järgi väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kaebuse esitaja hinnangul ei vasta väärteoprotokoll nõuetele, sest selles puuduvad andmed tõendite kohta, sh puudub viide tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile. Samuti ei ole arusaadav, kas menetlusalune isik ja võimalikud tunnistajad andsid ütlusi või mitte. Protokollist ei ole võimalik aru saada, millised tõendid väärteoasjas on ja mida kasutas väärteomenetleja karistusotsuse tegemisel. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et väärteomenetluse toimetamisel ei ole järgitud VTMS § 69 sätteid, mis tingis ebaseadusliku otsuse tegemise. Lisaks leiab kaebaja, et vaidlustatud otsus on karistuse osa põhjendamata. Otsusest ei nähtu, kuidas ja millisel alusel jõuti 2 järeldusele, et 81-aastase isiku suhtes tuleb kohaldada nii põhi- kui ka lisakaristust. Arusaamatu on ka menetleja järeldus selle kohta, et karistusregistri andmetel ei ole B. Morozil kehtivaid karistusi. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning tunnistas oma süüd väärteo toimepanemises. Kaebaja märkis, et toimepandud rikkumine oli juhuslik. Ta leiab, et asja ei ole korrektselt menetletud ning lisaks ei ole talle määratud karistus õiglane. Kaebuse esitaja ei soovinud kohtuistungil ütlusi anda. Väärteotoimikuga ta tutvunud ei ole. Tõendid, millel on tema allkiri, nende dokumentidega ta on tutvunud. Juhtimisõiguse äravõtmisel ei saaks ta enam teha neid asju, mida ta on tavaliselt teinud, st sõita kauplusesse, surnuaiale, käia sugulaste juures. Osaliselt saavad teda nendes toimingutes aidata perekonnaliikmed. Tervislik seisund võimaldab tal autot juhtida. Praegu ta alkoholi ei tarvita, on alkoholi tarvitamisest loobunud. Tema pension on 700 eurot, sellest raha üle ei jää, kuid tal on säästud. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaitsja kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kaitsja esitas ka alternatiivse taotluse – juhul, kui väärteootsus ei kuulu täielikult tühistamisele menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, siis võiks otsuse tühistada osaliselt määratud karistuse osas. Kaitsja hinnangul on põhikaristus konkreetse isiku kohta liiga karm, arvestades ka menetlusaluse isiku vanust. Tal ei ole muid sissetulekuid peale pensioni. See tähendab, et karistuse kandmine käib talle üle jõu. Seoses juhtimisõigusega märkis kaitsja, et sellises vanuses isikule väljastatakse arstitõend kehtivusega kuni 1 aasta, seega on ta allutatud tervislikule kontrollile. Lisaks eeldab lisakaristuse kehtivuse pikkus seda, et isik peab eksamile minema. Kaitsja leiab, et eksami edukas läbimine on vähetõenäoline. Seega tähendab lisakaristus, et juhtimisõiguse äravõtmine on sisuliselt ülejäänud eluks. Kui kohus leiab, et määratud karistus ei ole proportsionaalne, siis palub kaitsja otsus tühistada täies mahus. Alternatiivselt taotleb kaitsja tühistada otsus osaliselt karistuse osas. Juhul, kui kohus tühistab politsei otsuse osaliselt ja jääb alles osa rahatrahvist, siis selles osas taotleb kaitsja ajatamist. Kaitsja viitas ka, et menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on B. Morozi ütlus, kus on kirjas, et ta tunnistab avariid ja siiralt kahetseb tehtut. Tegemist on karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 mõttes ning politsei oleks pidanud sellega arvestama. Kohtuväline menetleja jäi kohtuistungil väärteootsuses toodud seisukohtade juurde. Esindaja märkis, et menetluse käigus menetlusnorme rikutud ei ole. Isiku suhtes on varasemalt lõpetatud menetlus kriminaalses joobes juhtimise eest ja talle on pandud ka kohustused. Sellest hoolimata jätkab isik samalaadsete rikkumiste toimepanemist, seega ei saa karistus olla kerge. Kohtuväline menetleja ei nõustu sellega, et selline alkoholikogus väljahingatavas õhus on juhuslik. Alkoholikogus oli selline, mis takistas tal liiklusolude täpset hindamist ja selle tagajärjel isik põhjustas liiklusõnnetuse. Isegi kui inimesed selgitasid, et ta on põhjustanud õnnetuse, ei jäänud ta veel seisma, vaid põhjustas veel täiendavat kahju. Kõik see näitab, et B. Moroz on ohtlik teistele liiklejatele ning ta ei taju enam liiklusolusid. Kuivõrd isik on toime pannud kaks enamohtlikku rikkumist, siis peab põhikaristus olema keskmisest suurem. Isik teadis täpselt, millises seisundis ta rooli istus ja millised tagajärjed võivad järgneda. Kuivõrd isik on ohtlik, siis tuleb kindlasti kohaldada ka juhtimisõiguse äravõtmist. Kuivõrd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine, siis on menetleja karistuse põhjendatult määranud sanktsiooni keskmises määras. Kohtuvälise menetleja hinnangul puuduvad põhjendused sellele, miks B. Moroz peaks isiklikult autot kasutama. Mis puudub tervisetõendi pikendamise otsusesse perearsti poolt, siis see juhtub võib-olla tulevikus ja see ei ole karistus. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et isiku süü on väärteo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et antud juhul on 3 kohtuvälise menetleja ja kohtu poolt kogutud kirjalike tõenditega kinnitust leidnud väärteoprotokollis kajastatud väärteo toimepanemine Boriss Morozi poolt. Praeguses asjas leiti kaebuse pinnalt esmalt seda, et väärteoprotokoll ei vasta VTMS § 69 lg 2 pde 3 ja 7 nõuetele, selles ei kajastu viited tõenditele ja väärteoprotokollist pole võimalik aru saada, milliseid tõendeid kasutas menetleja otsuse tegemisel. Kohus sellise etteheitega ei nõustu. Esiteks tuleb tähele panna, et kohtuistungil ilmnes, et kaebuse koostamisel lähtus kaitsja sellest väärteoprotokollist, mille kaebuse esitaja talle esitas. Selleks on e-toimiku süsteemis automaatselt koostatud väärteoprotokoll. Tuvastatav on, et selles sisalduvad andmed on tõepoolest puudulikud. Samas ei saa tähelepanuta jätta seda, et nt VTMS § 70 lg 1, 2, 4 § 72 lg 1, § 74 lg 1 p 7, § 96 lg 1, § 123 lg-st 1 lähtudes saab väärteoasjas kohtuvälise menetleja poolt lahendi tegemine ja hiljem ka asja kohtulik arutamine toimuda üksnes selle väärteoprotokolli põhjal, mille koopia on menetlusalusele isikule kätte antud. Selleks on 29.11.

1. a isikule allkirja vastu kätte antud väärteoprotokoll (väärteotoimik lk 14). Seega jätab kohus selle, arvatavasti üksnes e-toimiku toimimise jaoks vajaliku automaatselt genereeritud, dokumendi väärteoetteheite sisustamise ja tõendite seisukohast tähelepanuta ning lähtub 29.11.
2. a vastaval blanketil vormistatud väärteoprotokollist. Asjas 29.11.
3. a koostatud väärteoprotokollis on märgitud enamik neid andmeid, mille puudumisele kaebuses viidatakse (sh viide menetlusaluse isiku ütluste eraldi protokollimisele ja tunnistaja ülekuulamise protokollile). Kohus tõdeb, et väärteoprotokollis ei ole üksikasjalikult nimetatud kõiki asjas kogutud tõendeid, vaid enamikule viidatakse, kui väärteoasjas kogutud tõenditele („VTA 230123001235 käigus kogutud tõendid“). Samas ei saa seda pidada väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Siinsel juhul on B. Moroz kinnitanud kohtuistungil, et kõigi nende tõenditega, mis ta allkirjas, ta ka tutvus, väärteotoimikuga tervikuna ta tutvunud ei ole. Kohus rõhutab, et need tõendid, millega B. Moroz on tutvunud, on kohtupraktikast tulevalt olulised tõendid just samalaadi süütegude tõendamise seisukohast (indikaatorvahendi kasutamise protokoll, joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll, tõendusliku alkomeetri väljatrükk). Samuti on ta saanud anda talle etteheidetavate süütegude osas ütlusi 29.11.
4. a (lk 13) ehk ajal, mil olid vormistatud ka mh videosalvestis ja vaatlusprotokollid. Arvestades seda, et B. Moroz oli teadlik oma õigustest, ta on kohtumenetluses oma süüd tunnistanud ja tegu ei ole ka õiguslikult keeruka juhtumiga, saab järeldada, et sündmuse asjaolud olid talle mõistetavad ja ta ei soovinudki ülejäänud tõenditega täiendavalt tutvuda. Seda veendumust süvendab asjaolu, et ka kohtumenetluse ajal ei ole B. Moroz sellist soovi avaldanud ja tema etteheited seisnevad selles kuidas asja on menetletud ja milline on talle kohaldatud karistus. Kokkuvõttes leiab kohus, et osade tõendite konkreetselt väärteoprotokollis nimetamata jätmine ei ole oluline menetlusõiguse rikkumine, seda iseäranis olukorras, kus menetlusalune isik ei ole tõenditega tutvumise võimalust kasutanud. Lisaks on see minetus kõrvaldatav kohtulikus kaebemenetluses, kus osaleb kaitsja ja kus menetlusalune isik on tõendite uurimise kaudu saanud teadlikuks kõigi uuritud tõendite sisust ja seejuures ei ole tema positsioon varasemaga võrreldes ka muutunud. Seega ei too mainitud väärteoprotokolli puudused kaasa väärteomenetluse lõpetamist. Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et Boriss Moroz juhtis 13.11.2023 kella 16.51 ajal Harju maakonnas, Tallinnas, Aia tn 20 parklas mootorsõidukit Toyota Corolla registreerimismärgiga xxx, isikuna kelle ühes liitris kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,58 mg ning ta ei veendunud enne tagurdamist selle ohutuses ja tagurdas vastu parkivat sõidukit Citroen ning põhjustas varalise kahju N. L.ile. Need asjaolud nähtuvad üheselt asjas uuritud kirjalikest tõenditest, sh videosalvestiselt, sündmuskoha vaatlusprotokollist, sõidukite vaatlusprotokollidest, indikaatorvahendi kasutamise protokollist, Lisaks kinnitab sõiduki juhtimise fakti ka B. Moroz ise, tunnistades täielikult oma süüd väärtegude toimepanemises. 4 Kohus leiab, et mootorsõiduki xxx liikumine Tallinnas Aia tn 20 parklas on tuvastatav videosalvestiselt, mida kohtus ka vahetult uuriti. Salvestiselt on näha sündmuskohta, milleks on äratuntavalt Aia tänaval asuva Reval-Sport spordiklubi hooviala. Salvestiselt on näha valget parkivat sõidukit, mis on marki Citroen ja selle registreerimismärgilt on näha tähti XHH. Sellele sõidukile tagurdab salvestise loenduri järgi kella 47:30, 51.50 ja 56.30 paiku vastu heledat värvi sõiduk Toyota Corolla, mille registreerimismärgilt on tuvastatavad tähed AZT. Videosalvestise kohta tehtud vaatlusprotokoll kinnitab lakooniliselt eelöeldut ja sellest nähtub tõdemus, et videosalvestise kuupäev ja kellaaeg ei ole õiged (lk 11). Sündmuse aega ja kohta kinnitavad aga ülejäänud asjas kogutud ja omavahel riimuvad tõendid. Kõnealuseid sõidukeid on vaadeldud ning vaatlusprotokollile lisatud fotodelt on nähtavad sõidukite registreerimisnumbrid ja üheselt tuvastatavad sõidukite kokku puutunud osad (Toyota tagumise põrkeraua parem nurk ja Citroeni tagumise põrkeraua vasak nurk ning Toyota vasak tagaosa ja Citroeni vasak külg). Need vigastused on kokkulangevad videosalvestistel nähtuvate kokkupõrgetega. Nendest andmetest lähtuvalt on koostatud ka sündmuskoha vaatlusprotokoll (LÕ akt), kus on fikseeritud liiklusõnnetuse osaliste andmed ja sõidukid (lk 1). Asjaolu, et B. Moroz oli tarvitanud alkoholi, nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, millega tuvastati 13.11.
5. a kella 17.12 tema väljahingatavas õhus positiivne tulemus alkoholile (lk 6). Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollist tulenevalt sedastati B. Morozil sel ajal ka järgnevad tunnused: silmade punetus, suured pupillid, kerged koordinatsioonihäired. B. Moroz allutati seejärel KorS § 38 alusel ka tõendusliku alkomeetriga joobe kontrollimisele (lk 8). Tõendusliku alkomeetriga tehti kell 17.51–17.57 P. Pinna 4 asuvas politseijaoskonnas kaks mõõtmist, millest arvesse võeti madalamat tulemust (0,63 mg/l) ja lõplikuks mõõtetulemiseks saadi laiendmääramatust arvestades B. Morozil alkoholisisaldus 0,58 mg/l väljahingatavas õhus (lk 7). Seejuures oli alkomeetriga tehtud nulltest ja selle järgmise hoolduse aeg polnud saabunud (01.24). Seega viitavad B. Morozi poolt alkoholi tarvitanuna mootorsõiduki juhtimisele nii mõõteseadmete ehk indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetriga saadud tulemused, kui ka temal sedastatud välised joobeseisundile viitavad tunnused. Lisaks kinnitab kogumis B. Morozi organismis juhtimist häirinud alkoholikoguse esinemist see, et videosalvestiselt nähtub, et sõiduki liikumine oli aeglane, seda juhiti ebaõigesti valitud sõiduvõtetega (nt pärast teist kokkupõrget ei suutnud B. Moroz edasi liikuda, vaid tagurdas uuesti kergelt vastu teist sõidukit). Ka pälvis selline liiklemine kõrvalseisjate tähelepanu, kellest üks proovis autosse pääseda, ilmselt eesmärgil takistada juhti edasi sõitmast. Kohus ei tuvastanud väärteoasja menetlemisel muid rikkumisi, kui need, millel kohus juba väärteoprotokolli osas eespool peatus. Tõendid on vormistatud korrektselt. Nii on väärteoprotokollis kajastatud konkreetse rikkumise asjaolud (lk 14), liiklusõnnetuse aktis on kajastatud osalenud sõidukite andmed ja vigastused (lk 1); vaatlusprotokollides on fikseeritud sündmuskoha tehiolud, kajastatud videosalvestist ja sõidukite vigastusi (lk 1-2, 11). Oma õigustest joobe tuvastamisel ja ka väärteomenetluses oli B. Moroz teadlik (lk 8, 12, 14). Seejuures on ta neid osalt ka kasutanud, andes kohtueelses menetluses ütlusi (lk 13 – kohus neile asja lahendamisel ei tugine) ja esitades hiljem kaitsja vahendusel väärteokaebuse (tl 1-9, 12-14), milles on saanud omapoolsed vastuväited esitada. Kõige eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et Boriss Morozi süü on täies mahus tuvastamist leidnud.

§ 49

lg 1 ja § 69 lg 3 nõuete rikkumised on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud

§ 223

lg 1 ning

§ 224lg 2 järgi.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kuivõrd B. Moroz kohtus ütlusi anda ei soovinud, ei saa kohus tema võimalike selgituste põhjal hinnata alkoholijoobe põhjuseid. Samas saab seda teha objektiivselt joovet kajastavate andmete põhjal. Nii on tuvastamist leidnud, et veel tund pärast liiklusõnnetust oli B. Morozi väljahingatavas 5 õhus alkoholisisaldus 0,58 mg/l kohta (lk 7). Tegemist on alkoholimääraga, mis vastab kergele joobele, mitte pelgalt alkoholi tarvitamise tunnustele. See võimaldab järeldada, et B. Moroz oli kas eelneval kuupäeval tarvitanud alkoholi väga suurel määral ja polnud veel täielikult kainenenud või oli ta teinud seda veel rikkumisega samal päeval. Arvestades, et B. Morozil olid kerged koordinatsioonihäired, tema sõiduki liikumine oli aeglane, korduvalt ebaõigete manöövritega (ka pärast kokkupõrget), viitab see sellele, et ta pidi võimalikuks pidama endal juhtimist keelava alkoholimäära esinemist ning ta ka möönis seda. Seega on

§ 224lg 1 järgi kvalifitseeritav rikkumine toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega.

Kohus leiab, et

§ 223lg 1 järgi kvalifitseeritava teo on B.

Moroz toime pannud vähemalt kergemeelsusega, kuivõrd tagurdades korduvalt manöövri ohutuses veendumata (sh trajektoori ohutuses veendumata), lootis ta tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu süüteokoosseisule vastava tagajärje saabumata jäämisele. Antud juhul pidi ta teisele sõidukile otsasõitu ka tajuma, kuna otsasõidu tagajärjel teine sõiduk liikus ja kokkupõrge pälvis ka kõrvalseisjate tähelepanu, kes tema autole lähenesid. Karistus Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, mille järgi on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju, näeb

§ 223

lg 1 karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

§ 224

lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Lisakaristusena näeb

§ 224

lg 3 p 1 ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja ette näinud avarad karistusraamid taoliste süütegude eest karistuse mõistmiseks. Kohus viitab, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda keskmistest karistusmääradest, seejärel tuleb tuvastada süü suurust mõjutavad asjaolud ning selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära tuleb korrigeerida eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). Praegusel juhul on kaebajale põhikaristusena määratud rahatrahv keskmääras ja lisakaristus sanktsiooni keskmäära ületavalt. Kohtuasjast nähtuvalt oli isikul tuvastatud alkoholitase väljahingtavas õhus 0,58 mg/l kohta, tegemist selle joobemäära kõrgema tasemega, sest alates 0,75 mg/l on tegemist keskmise joobega. Seega on

§ 224

lg 2 järgi kvalifitseeritava teo mõttes tegemist keskmisest määrast suurema teosüüga.

§ 223

lg 1 osas jääb süü alla keskmist määra, sest tekitatud kahjud on väikesed, tegemist on varakahjuga ning liiklusõnnetus toimus parklas, manööverdamissituatsioonis. Kohus toob esmalt välja, et kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud karistust raskendavaid asjaolusid, kergendava asjaoluna on märgitud väärteootsuses süü tunnistamist. Kuigi kohtuvälise menetleja esindaja väitis istungil karistust kergendavate asjaolude puudumisele, siis seda ei ole kuidagi põhjendatud ja puudub mõistlik põhjendus juba arvestatud asjaolu kõrvalejätmiseks. Lisaks avaldas B. Moroz kohtuistungil kahetsust juhtunu osas, mida kohus arvestab täiendava karistust kergendava asjaoluna. Seejuures saab kahetsust pidada siiraks ka põhjusel, et kohtuistungil oli B. Moroz silmnähtavalt tõsine ja murelik menetluse lõpptulemuse osas ning teda oli istungil ja lahendi kuulutamisel toetamas poeg. Samuti saab karistust kergendava asjaoluna arvestada ka B. Morozi kõrget iga teo toimepanemise ajal (81-aastane) KarS § 57 p 7 mõttes. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 6 Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et kokkuvõtvalt on tegemist enamohtliku väärteoga ning selleks, et mõjutada B. Morozi hoiduma edaspidi taoliste rikkumiste toimepanemisest, tuleb kindlasti tema suhtes karistusena kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Samas ei nõustu kohus kohtuvälise menetlejaga kohaldatud karistusmääras ega selles, et seda karistusliiki tuleks karistada lisakaristusena. B. Morozi suhtes tuleb põhikaristusena kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus arvestab karistusliigi valikul asjaolu, et B. Morozi iseloomustab see, et alles veidi enam kui aasta enne praegusi rikkumisi lõppesid tal KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritud liikluskuriteo asjas kriminaalmenetluse lõpetamisel pandud kohustused. Nimelt tuli tal kriminaalmenetluse nn otstarbekuse põhimõttel lõpetamise määruse järgi kuni 14.09.

1. a hoiduda alkoholijoobes või alkoholi piirmäära ületavalt mootorsõiduki juhtimisest ning kuni 14.03.
2. a tuli tal esitada vereanalüüse alkoholi liigtarvitamise tuvastamiseks ja läbida „Kainem ja tervem Eesti programm“ ja sotsiaalprogramm „Korralik juht ehk KOJU“. Seega tuleb tõdeda, et kuigi B. Moroz on kriminaal- ja väärteokorras karistamata isik, ei ole tema liikluskäitumine olnud eelnevatel aastatel veatu. Kuigi kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel ei tähenda karistatust, ei tähenda see ka seda, nagu poleks iseenesest sedastatav kuriteokoosseisule vastava käitumise fakt. Seega on varem tuvastamist leidnud üks B. Morozi raskem samalaadne rikkumine. Sellega seoses kohaldati talle kohaldati võimalikest leebeimat mõjutusvahendit, aga pikemaajalist mõju sel moel ei saavutatud. Kohus rõhutab siinkohal, et kriminaalmenetluses määratavate sotsiaalprogrammide ja vereanalüüside eest tuleb tasuda kahtlustataval. Kuigi tegemist ei ole karistustega, siis saab siiski tõdeda, et ka nende kohustustega muuhulgas kaasnev rahaline mõju ei ole B. Morozi mõjutanud viisil, mis tagaks selle, et ta ei asuks enam alkoholi tarvitanuna sõidukit juhtima. Kohtuistungil selgus, et B. Morozi sissetulekuks on pension, ta on vanaduspensionär. Tema sõnul ei jää tema igakuistest kulutustest raha üle, kuid tal on sääste. Seda arvestades moodustab kohaldatud rahatrahv arvestatava osa B. Morozi sissetulekust (ületab ühe kuu pensioni), kuid ilmselt ei käiks selle tasumine talle üle jõu, kuid rahatrahv võib mõnevõrra halvendada tema toimetulekut. Nii, nagu kohus enne märkis, siis B. Morozi iseloomustavad asjaolud koosmõjus süü suurusega tingivad vajaduse mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamiseks. Täielikult selgusetuks jääb see, miks peaks kohaldama varem karistamata ja kolme karistust kergendava asjaolu esinedes lisakaristust määras, mida nägi ette kohtuväline menetleja. Seejuures tuleb arvestada, et kuuekuuline juhtimisõiguse äravõtmine toob

§ 129

lg 1 kohaselt automaatselt kaasa vajaduse juhtimisõiguse taastamiseks sooritada liiklusteooriaeksam. Tegemist on selgelt ebaproportsionaalse karistusega. Seadus annab siinseks juhuks küll laialdased võimalused põhikaristuste kohaldamiseks, kuid lisakaristuse kohaldamisvajaduse tarbeks on seadusandja kehtestanud küllalt kõrge alammäära (ajalooliselt tõsteti lisakaristuse alammäära PPA ettepanekul). Sellest hoolimata saab kohus teha asjas sellise karistusotsuse, mis võiks kõige paremini täita üld- ja eripreventiivseid eesmärke; ainsaks piiravaks asjaoluks on kaebuse esitaja olukorra raskendamine senisega võrreldes. Kohtu laia otsustusruumi karistusmäära valikul ja karistuse individualiseerimisel on rõhutanud ka Riigikohus (PSJVKo, 5-20-5, p 19). Kuivõrd ühelt poolt leiab kohus, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik B. Morozi mõjutamiseks ning samal ajal ei ole vaja teda (täiendavalt) karistada rahatrahviga, on kohane karistus põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Seda otsustust tehes ei saa mööda vaadata sellestki, et isegi juhul, kui kohaldada lisakaristust minimaalses määras (3 kuud juhtimisõiguse äravõtmist), oleks see B. Morozi isikut ja mitmeid karistust kergendavaid asjaolusid arvestades ülemmäärane. Veel tuleb tõdeda, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud just neil juhtudel, kui on põhjust arvata, et põhikaristus ei ole karistuse eesmärkide saavutamiseks piisav. Siinsel juhul ei ole põhjust seda arvata, sest tegemist on isikuga, keda ei ole varem karistatud. Eelneva kokkuvõtteks leiab kohus, et B. Morozile tuleb mõista karistus KarS § 7 63 lg-st 1 lähtuvalt ning kohaseks karistuseks on kahekuuline mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 2, § 133-135, § 155-156. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 8