← Eesti

1-23-2636/100

Obsah (13)§ 118§ 215§ 424§ 83§ 121§ 65§ 64§ 58§ 57§ 21§ 74§ 69§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 9. aprill 2024 Kohtuasja number 1-23-2636 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Mario Truu Kohtuasi ja menetluslii

) § 121 lg 1 järgi; Polina Jerjomina süüdistuses

§ 118

lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi ning Sergei Kuhharevi süüdistuses

§ 118

lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

  1. juuli 2023 otsus Apellandid Sergei Kuhharevi kaitsja Ilya Zuev Polina Jerjomina. Isikukood 49804193735; Venemaa Föderatsiooni kodakondsus; elukoht XXX; töötu; viimati kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu
  2. septembri 2021 otsusega

§ 215

lg 2 p 2, § 121 lg 1, § 120 lg 1, § 199 lg 2 p-de 5, 7 ja 9 ning § 424 lg 2 järgi 4 aasta 2 kuulise liitvangistusega Apellatsioonimenetluse ülejäänud pooled Sergei Kuhharev. Isikukood 37609292224; määratlemata kodakondsus; viibimiskoht Viru Vangla; töötu; karistatud Viru Maakohtu 11. novembri 2019 otsusega

§ 424

lg 1 järgi 5 kuulise tingimisi vangistusega Polina Jerjomina kaitsja Silvi Erro prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Priit Heinsoo Menetluse vorm Ringkonnaprokuratuuri kirjalik RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Viru Maakohtu
  2. juuli 2023 otsus osas, millega: 1.
  3. jäeti Polina Jerjomina karistusaja hulka arvamata tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg; 1.
  4. määrati Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna asitõendite hoidlas asuvad Polina Jerjomina jope ja jalatsid

§ 83lg 1 alusel konfiskeerimisele ja hävitamisele; 1

(22)1.3. määrati Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna asitõendite hoidlas asuvad Sergei Kuhharevi jope ja jalatsid

§ 83lg 1 alusel konfiskeerimisele ja hävitamisele.

  1. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.
  2. arvata Polina Jerjomina karistusaja hulka tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg 3.–
  3. jaanuar 2023, s.o 3 päeva ning lugeda lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 7 kuud ja 27 päeva vangistust; 2.
  4. tagastada kohtuotsuse jõustumisel Polina Jerjominale Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna asitõendite hoidlas asuvad jope ja jalatsid; 2.
  5. tagastada kohtuotsuse jõustumisel Sergei Kuhharevile Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna asitõendite hoidlas asuvad jope ja jalatsid.
  6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  7. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
  8. Tagastada Sergei Kuhharevi kaitsjale vandeadvokaat Ilya Zuevile tema poolt ringkonnakohtule esitatud apellatsiooni juurde lisatud dokumendid. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA (I) Süüdistus
  9. Polina Jerjominat süüdistatakse

§ 121

lg 2 p 3 järgi kahes kehalises väärkohtlemises ja

§ 118lg 1 p 1 järgi eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises.

2. Esiteks sooritas P. Jerjomina kehalise väärkohtlemise (

§ 121lg 2 p 3).

Nimelt kasutas ta ühiselt ja kooskõlastatult Sergei Kuhhareviga füüsilist vägivalda D.G. i suhtes. Seda tegi ta 30. detsembril 2022 kella 19.30 paiku Sillamäel XXX asuvas D.G. i elukohaks olnud korteris. Seal korteris viibinud inimeste vahel tekkis ühise alkoholitarvitamise käigus konflikt. Seetõttu lõi S. Kuhharev D.G. ile korduvalt rusikatega näkku ja kehasse, tekitades D.G. ile nii valu kui ka kehavigastusi – hematoomid näol. P. Jerjomina lõi aga korra D.G. it pudeliga vastu pead ja tekitas nõnda viimasele valu ja põrutushaava kiirupiirkonnas. P. Jerjomina oli varemgi vägivalda kasutanud: Viru Maakohus oli ta asjas nr 1-21-5825

§ 121lg 1 järgi süüdi tunnistanud.

3. Eluohtliku tervisekahjustuse (

§ 118lg 1 p 1) põhjustas P.

Jerjomina S.K. ile. See toimus samas kohas, kus leidis aset D.G. i äsja kirjeldatud kehaline väärkohtlemine. Korteris viibis lisaks kolmele eelnimetatud isikule ka S.K. , kes asus D.G. i peksmist takistama. See aga ei meeldinud S. Kuhharevile ja P. Jerjominale, kes tungisid S.K. ile kallale ja tekitasid talle kella 19.30 ja 20.00 vahel ühiselt ja kooskõlastatult eluohtliku tervisekahjustuse. Kõigepealt lõi S. Kuhharev S.K. ile rusikaga näkku. Siis lükkasid S. Kuhharev ja P. Jerjomina S.K. i elutoa põrandale pikali. P. Jerjomina andis S.K. ile kõrgendatud hääletoonil korralduse mitte püsti tõusta ja S. Kuhharev ning P. Jerjomina asusid maas lamavat S.K. it jalgadega peksma. S. Kuhharev lõi S.K. it korduvalt jalgadega vastu keha vasakut külge. Ka P. Jerjomina lõi S.K. it mitu korda jalgadega kehasse. 2

(22)Peksjate juurde tuli ka samuti seal korteris olnud Vadim Kalašnikov, kes lõi S.K. it kaks korda jalgadega vastu keha paremat külge. S.K. i korduva löömisega põhjustasid S. Kuhharev ja P. Jerjomina kannatanule valu ja eluohtliku tervisekahjustuse: põrna rebendi (põrn eemaldati operatsioonil), vasakpoolse XII roide murru, nahaalused verevalumid kaelapiirkonnas ja seljal ning nahamarrastused-kriimustused vasakul labakäel. V. Kalašnikov aga tekitas oma löökidega S.K. ile valu. 4. Teise kehalise väärkohtlemise (

§ 121lg 2 p 3) pani P.

Jerjomina toime jällegi D.G. i vastu – endiselt samas kohas mõni tund hiljem pärast just kirjeldatud tegusid. Nimelt lõi P. Jerjomina taas D.G. ile korra pudeliga vastu pead. D.G. il oli valus. 5. Ka S. Kuhharevile esitati süüdistus kahe kehalise väärkohtlemise toimepanemises (

§ 121

lg 2 p 3) ja eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises (

§ 118lg 1 p 1).

  1. Esimesena kohtles ta kehaliselt vääriti D.G. it: toda ülal kirjeldatud moel kell 19.30 paiku korduvalt rusikatega näkku ja kehasse lüües ja nõnda D.G. ile valu ning kehavigastusi (hematoomid näol) tekitades.
  2. Eluohtliku tervisekahjustuse tekitas S. Kuhharev kell 19.30–20.00 ülal kirjeldatud moel D.G. i peksmist takistama asunud S.K. ile.
  3. S. Kuhharevi kolmandaks kuriteoks oli jälle D.G. i kehaline väärkohtlemine. Nimelt kasutas S. Kuhharev D.G. i vastu vägivalda ka kell 23.30: ta lõi D.G. it korduvalt rusikaga näkku. Oma kell 19.30 ja 23.30 toime pandud tegudega põhjustas S. Kuhharev D.G. ile valu ja tervisekahjustused: sarnaluu impressioonimurru eesmises seinas ja sarnaluu oimuluuliidese piirkonna nihketa murru; nahaalused verevalumid mõlema silma ümbruses ja vasakus oimu-sarna-alalõuapiirkonnas; vigastused mõlemal ülajäsemel ja paremal pool abaluu piirkonnas; marrastused vasakul küünarvarrel, mõlemal pool rindkere tagapinnal ja vasakul pool nimmepiirkonnas. (II) Maakohtu otsus (a) Resolutsioon
  4. Viru Maakohtu
  5. juuli 2023 otsusega tunnistati P. Jerjomina

§ 121

lg 2 p 3 järgi süüdi ja teda karistati 2-aastase vangistusega.

§ 65lg 2 alusel moodustati liitkaristus Viru Maakohtu 2.

septembri 2018 otsusega nr 1-21-5825 mõistetud kandmata karistuse osaga ja P. Jerjominale mõisteti 5 aasta 8 kuu pikkune liitvangistus. P. Jerjomina vahistati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2 ja lg 41 alusel vangistuse täitmise tagamiseks ja uute samalaadsete kuritegude toimepanemise vältimiseks kohtusaalis ja tema karistuse kandmise alguseks loeti 5. juuli 2023. S. Kuhharev tunnistati süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi ja teda karistati 2 aastat 6 kuu pikkuse vangistusega.

Samuti mõisteti S. Kuhharev süüdi

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja teda karistati 6aastase vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti S.

Kuhharevile liitkaristuseks 6 aastat vangistust, mille kandmise alguseks loeti tema kinnipidamise aeg –

  1. jaanuar
  3. Kohus tegi ka otsustused menetluskulude osas, lahendas S.K. i ja D.G. i tsiviilhagid ning konfiskeeris ja määras hävitamisele P. Jerjomina jope ja jalatsid ning S. Kuhharevi jope ja jalatsid.
  4. Vadim Kalašnikov mõisteti õigeks.
  5. Apelleeritud on üksnes kohtuotsuse osi, mis käsitlesid P. Jerjomina süüdi tunnistamist

§ 121lg 2 p 3 järgi (sh kuritegude grupis toimepanemist), P. Jerjominale ja S. Kuhharevile 3

(22)mõistetud karistusi ning asitõendite (P. Jerjomina ning S. Kuhharevi jope ja jalatsid) osas kohaldatavaid meetmeid. Kuna P. Jerjomina suhtes tõkendi kohaldamise ning tsiviilhagide ja menetluskulude kohta tehtud otsustuste osas ei ole apellatsiooni esitatud, maakohtu sellekohaseid põhjendusi järgnevalt ei kajastata. (
  1. b)Sissejuhatus 13. Puudub vaidlus, et 30. detsembril 2022 õhtusel ajal viibisid Sillamäel XXX korteris S.K. , D.G. , P. Jerjomina, S. Kuhharev ja V. Kalašnikov. Vaidlus puudub ka selles, et kannatanutele olid tekitatud kehavigastused. Ekspertiisiaktidest nähtuvalt olid S.K. i kehavigastused eluohtlikud, D.G. i kehavigastused aga olid kerged. Erimeelsusi tekitab küsimus, kes ja mida sündmuskohal tegi. Kohtu hinnangul tekitasid kõik süüdistuses nimetatud kehavigastused kannatanutele S. Kuhharev ja P. Jerjomina süüdistuses märgitud ajal ja kohas. (
  2. c)S. Kuhharevi tegevus D.G. i suhtes 14. Tulenevalt tunnistajate N.G. ja S.D. ütlustest toimus esimene vägivallaakt 30. detsembril 2022 kella 19.30 paiku. 15. S.D. väitis järgmist. Ta läks umbes kella 19.20 ajal tööle. D.G. i korteri rõduuks oli avatud ja sealt kostusid löömise helid ning P. Jerjomina hüüdis mitu korda „pikali!“. S.D. helistas samuti XXX elanud N.G. le ja teavitas teda olukorrast. 16. N.G. ütlused olid lühidalt sellised. Talle helistas S.D. , kes ütles, et D.G. i korteris toimub midagi kohutavat. N.G. läks seepeale sellesse trepikotta, kus elab D.G. . Sealt kostus väga tugev müra – millegagi justkui löödi, lõhuti või visati. Ta kuulis, kuidas P. Jerjomina ütles „lama!“ Ka kuulis ta mingi talle tundmatu meesterahva häält. N.G. kutsus kohale politsei. 17. Politseiametnike videosalvestised ja kohtueelsel menetlusel antud ütlused kinnitavad, et D.G. i korteris viibisid D.G. , kellel oli näos hematoom, S.K. , kellel olid verised huuled, verine nina ja sinikas näol, V. Kalašnikov, P. Jerjomina ja S. Kuhharev. 18. D.G. i ja S.K. i ütlustest nähtuvalt lõi S. Kuhharev D.G. it rusikaga näkku. Usutav ega usaldusväärne ei ole S. Kuhharevi versioon, et ta lõi kannatanut enesekaitseks. See versioon on ümber lükatud nii kannatanute ütluste kui ka sündmuskohal fikseeritud olukorraga: D.G. oli S. Kuhharevist nähtavalt raskemas alkoholijoobes ning politseiametniku ütluste kohaselt käitus agressiivselt S. Kuhharev. Usaldusväärsed on P. Jerjomina teiste tõenditega riimuvad ütlused selle kohta, et S. Kuhharev lõi mitu korda D.G. it rusikaga näkku. 19. D.G. i teine peksmine toimus kella 23.30 paiku. Seda kinnitavad kell 23.32 P. Jerjomina poolt Häirekeskusele tehtud kõne ja kiirabikaart nr 90003217. Kiirabi poolt D.G. il tuvastatud vigastused olid võrreldes esimese korraga suuremad. D.G. i sõnul tuli S. Kuhharev tema korterisse tagasi ja lõi teda uuesti mitmel korral rusikaga näkku. Seda kinnitavad ka tunnistaja V.Z. i ütlused, mille kohaselt tuli D.G. i korterisse S. Kuhharev, kes oli agressiivselt meelestatud ning lõi D.G. it vähemalt kaks korda rusikaga näkku. D.G. i korduvat löömist S. Kuhharevi poolt kinnitas ka P. Jerjomina. (
  3. d)S. Kuhharevi ja P. Jerjomina tegevus S.K. i suhtes 4
(22)
  1. S.K. kõneles kokkuvõtvalt nõnda. Ta tarvitas
  2. detsembri 2022 õhtul D.G. iga viimase korteris alkoholi. Sinna tuli ka P. Jerjomina, kes tõi pudeli Vana Tallinna likööri, mida nad kolmekesi jooma hakkasid. Kuigi mingit konflikti polnud, hakkas P. Jerjomina „hüsteeritsema“ ja meeste peale karjuma – et nad on halvad inimesed ja neid tuleb karistada. P. Jerjomina helistas kuhugi ja umbes viie minuti pärast sisenesid korterisse S. Kuhharev ja V. Kalašnikov. S. Kuhharev ründas D.G. it. Tema seepeale sekkus ja püüdis S. Kuhharevi ära tõmmata. Viimane aga lõi teda rusikaga näkku. Siis sekkus P. Jerjomina, kes hakkas teda selja tagant maha tõmbama ja kriimustas tema kaela. Ta kukkus elutoa põrandale. Siis hakkas P. Jerjomina teda jalgadega lööma, karjudes, et ta ei tohi tõusta. Tal õnnestus siiski püsti saada. Sel ajal hakkas uuesti tüli S. Kuhharevi ja D.G. i vahel. Ta püüdis seda jälle takistada, kuid S. Kuhharev lõi teda näkku ja ta kaotas tasakaalu ning kukkus uuesti maha. S. Kuhharev hakkas teda jalgadega kehasse lööma. Ta tundis ka selja tagant lööke vastu keha – selja taga aga oli P. Jerjomina. Tal oli valus.
  3. S.K. i ütlusi kinnitavad teised tõendid. S.K. i läbivaatuse protokoll tõendab, et fikseeritud on kriimustused S.K. i kaelal. S.D. kuulis oma korterist P. Jerjomina karjumist: „lama, lita!“. Seda kinnitas ka N.G. : ta kuulis karjumist läbi korteri ukse koos löökide heliga ning ta kutsus politsei. Politsei vormikaamera salvestiselt on kuulda, kuidas S.K. kinnitab politseinikele, et teda peksid P. Jerjomina ja S. Kuhharev. S.K. i räägitut kinnitas ka politseinik V.J. .
  4. P. Jerjomina S.K. i löömist ei tunnista, kuid möönab, et ta võis maas lamavat S.K. it jalgadega selja tagant tõugata. Kannatanu aga tundis oma ütluste kohaselt P. Jerjomina löökidest valu. P. Jerjomina väitel peksis S. Kuhharev maas lamavat S.K. it jalgadega. Need ütlused ühtivad S.K. i omadega, mistõttu saab P. Jerjomina ütlused lugeda selles osas usaldusväärseks.
  5. S. Kuhharev väidab, et lõi S.K. it enesekaitseks, sest kannatanu püüdis teda mutrivõtmega rünnata. S. Kuhharev ei tunnista S.K. i löömist jalgadega, aga möönab, et astus S.K. i käele ja võis talle jalgadega pihta saada, kui eemaldas sealt P. Jerjominat, kes peksis S.K. it valimatult jalgadega. S. Kuhharevi ütlused kujutavad endast pelka kaitseversiooni, mille teised tõendid ümber lükkavad.
  6. Kaitseversiooniks on väide, et korterist lahkudes ei olnud S.K. i vigastused sellised, mis võiks paari tunni möödudes tuua endaga kaasa raske terviseseisundi – kuna S.K. ile kutsuti kiirabi alles kella 22.20 paiku, ei saa välistada, et keegi võis rünnata S.K. it väljaspool D.G. i korterit. Kohus nõustub prokuratuuriga, et põrnarebendi tüüpiliseks tagajärjeks on vere vallandumine kõhuõõnde – see ei toimu koheselt, vaid ajas eskaleeruvalt. Samuti ei kinnita kannatanu, et keegi oleks teda veel rünnanud. Ka S.K. i vigastuste iseloom ei viita sellele, et need oleks tekitanud mõni väljaspool korterit toimunud sündmus. Seega tekitati kõik S.K. i kehavigastused just süüdistuses nimetatud ajal ja kohas.
  7. P. Jerjomina S.K. i vastane tegevus tuleb kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena

§ 121järgi.

Iga mõistliku inimese vaatenurgast on selge, et inimese siseorgani raskelt kahjustamiseks peab löök olema piisavalt tugev. Ülalnimetatud tõenditega on tuvastatud, et P. Jerjomina kriimustas kannatanu kaela ja lõi siis põrandal lamavat S.K. it paar korda jalaga selja tagant. S.K. i ütluste kohaselt olid selja tagant tulnud löögid suhteliselt nõrgad – P. Jerjomina istus sel ajal tugitoolis ja tõukas teda jalaga, et ta poleks püsti; valus tal küll oli, aga see valu polnud tugev. 26. Tugevat ja teravat valu tundis S.K. aga S. Kuhharevi löökidest. Eluohtlik tervisekahjustus – põrna rebend – on seega S. Kuhharevi poolt jalgadega peksmise tagajärg. S. Kuhharev täitis

§ 118lg 1 p 1 kuriteo objektiivse koosseisu.

Subjektiivsest küljest tegutses S. Kuhharev kavatsetult valu ja kehavigastuste tekitamise osas. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt rusikatega näkku ja 5

(22)jalgadega kehasse, milles väljendus süüdistatava soov tekitada kannatanule valu ja kehavigastusi. Lüües põrandal lamavat inimest jalgadega kõhu piirkonda, pidi S. Kuhharev mõistliku inimesena vähemalt möönma, et need löögid võivad kahjustada kannatanu siseorganeid. S. Kuhharevi tegevuses ei esine õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. (e) P. Jerjomina tegevus D.G. i suhtes
  1. S.K. i ütluste kohaselt nägi ta, kuidas D.G. i esimese peksmise käigus lõi P. Jerjomina D.G. it Vana Tallinna likööri pudeliga pähe.
  2. jaanuaril 2022 vormistatud sündmuskoha vaatlusprotokollis on muuhulgas fikseeritud, et diivani ees on väike laud, millel asetsevad valget ja pruuni värvi klaasikillud. Samas korteri vaatlus toimus 11 päeva pärast sündmust ning selleks ajaks võis olukord olla oluliselt muutunud. S.K. i ütlusi kinnitab siiski politseiniku rinnakaamera salvestis, kust nähtub, et klaasikillud olid korteris põrandal juba kella 19.40 ajal. Kiirabikaardi andmete kohaselt oli D.G. il kell 20.11 lahtine peahaav, pealae lahtine haav ja pindmine peavigastus. Seetõttu puudub alus kahelda S.K. i ütluste usaldusväärsuses ning tuleb lugeda tõendatuks, et just P. Jerjomina lõi D.G. ile
  3. detsembril 2022 kella 19.30 paiku pudeliga pähe, tekitades kannatanule valu ja kehavigastusi.
  4. P. Jerjomina kohtus D.G. i pudeliga pähe löömist eitas. P. Jerjomina ütluste kohaselt purunesid pudelid seetõttu, et agressiivne S. Kuhharev lükkas diivanilaua ümber ja sellel olnud pudelid läksid põrandale kukkudes katki. See väide ei ole eluliselt usutav, sest diivanilaud, millel pudelid asusid, on madal. Sündmuskoha vaatluse fotolt nähtub, et diivanilaud on diivani istumise ala kõrgune. Ka P. Jerjomina ise kinnitas kohtus, et laud oli umbes põlve kõrgusel. Eluruumi põrand oli laminaadist ja selliselt kõrguselt maha kukkuv pudel reeglina ei purune. Kohus pööras tähelepanu sellele, et P. Jerjomina püüdis tõtt moonutada isegi D.G. ile kiirabi kutsudes, sest ütles
  5. detsembril 2022 kell 23.32 Häirekeskusele tehtud kõnes, et kannatanu kukkus teravale kõnnitee äärekivile.
  6. D.G. i kohtuistungil antud ütluste kohaselt lõi teda kella 19.30 paiku ainult S. Kuhharev. Kohtueelses menetluses aga väitis D.G. järgmist: „Ma mäletan, et pudeliga vastu pead mind lõi P. Jerjomina. Mitu korda ta mind pudeliga lõi ei mäleta.“ Vastates prokuröri küsimusele „Kas on tänasel kohtuistungil mingi asjaolu, mis võib teil takistada tõtt rääkimist?“ vastas D.G. „Ma kardan oma elu eest“. Sellest tulenevalt pole P. Jerjomina peksmises osalemise osas D.G. i ütlused usaldusväärsed ning tuleb lähtuda teistest tõenditest.
  7. D.G. i kella 23.30 paiku toimunud peksmise osas on kohtu seisukoht alljärgnev.
  8. S. Kuhharevi ütluste kohaselt lõi P. Jerjomina D.G. it pudeliga pähe. Need ütlused haakuvad teiste tõenditega, mistõttu on need selles osas usaldusväärsed. Kell 23.33 koostatud kiirabikaardist tuleneb, et lisaks esimese väljakutse käigus tuvastatud kehavigastustele on D.G. il tuvastatud lahtine 3 cm peahaav oimu piirkonnas. Ekspert on arvamusel, et sellist kehavigastust on võimalik tekitada tömbi vägivalla toimel löögist tömbi piiramata pinnaga esemega – võimalik, et pudeli või muu sarnase asjaga. DNA-ekspertiis tõendab, et ei saa välistada P. Jerjomina jope paremalt varrukalt leitud DNA pärinemist D.G. ilt – see tõendab kaudselt nende kahe vahelist kehalist puutumust.
  9. Mõni aeg pärast kella 22.00 XXX korterisse saabunud P. Jerjomina sõbra V.Z. i ütluste kohaselt tema juuresolekul P. Jerjomina D.G. it ei löönud ning palus hoopis S. Kuhharevil kaklus lõpetada ja osutas kannatanule abi. Samal ajal tuleb arvestada, et V.Z. ei viibinud elutoas kogu aeg, kuna käis WC-s. Samuti tuleb arvestada, et V.Z. on P. Jerjomina kauaaegne sõber, mistõttu võis ta anda P. Jerjomina tegevuse kohta viimasele soodsaid ütlusi. Sel põhjusel suhtub kohus V.Z. 6
(22)i ütlustesse kriitiliselt osas, mis ei haaku teiste tõenditega. Asjaolu, et P. Jerjomina püüdis osutada kannatanule abi ja kutsus kiirabi, ei ole vastuolus sellega, et ta ise kannatanu peksmisest osa võttis. 33. P. Jerjomina tegutses kavatsetult: tema eesmärk oli tekitada D.G. ile valu ja kehavigastusi. Selle viitab nii korduvus kui ka kasutatud vägivalla intensiivsus (klaaspudeliga pähe löömine). Seega on tõendatud, et P. Jerjomina tekitas kaks korda D.G. ile ja ühe korra S.K. ile valu ja kehavigastusi ning tema tegevus vastab

§ 121

lg 2 p-s 3 ettenähtud kuriteokoosseisule.Mõlemad süüdistatavad süüstavad teineteist, et vabaneda vastutusest kuriteo toimepanemise eest. Objektiivsed tõendid viitavad aga sellele, et P. Jerjomina ja S. Kuhharev peksid D.G. it ja S.K. it grupis. Samal ajal pole P. Jerjomina süüdi enamohtliku tagajärje tekitamises S.K. ile. Süüdistatavate tegutsemine isikute grupis on tõendatud sellega, et nad tegutsesid kooskõlastatult. P. Jerjomina kutsus kella 19.20 paiku kohale S. Kuhharevi, et „karistada“ kannatanuid ning võttis ise osa kannatanute peksmisest. Lisaks sellele kuulis S.D. P. Jerjominat karjumas „Lama, lita!“, mis oli kohtu arvates suunatud tol hetkel põrandal lamavale S.K. ile. See ei haaku ärahirmutatud tüdruku kujutluspildiga, mida P. Jerjomina püüdis kohtuistungil näidata. P. Jerjomina peksis D.G. it koos S. Kuhhareviga ka kella 23.30 paiku. Lähtudes sündmuse asjaoludest tegutsesid mõlemad süüdistatavad vähemalt vaikival kokkuleppel ning ümber on lükatud P. Jerjomina versioon sellest, et ta kartis S. Kuhharevi ja püüdis kannatanute peksmist lõpetada. Mõlemad süüdistatavad panid kannatanuid pekstes ühise tegutsemise tulemusena toime kehalise väärkohtlemise, aga S. Kuhharev põhjustas ettevaatamatusest S.K. ile ka enamohtliku tagajärje ehk põrna rebendi. 35. Süüdistatavate tegude õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. (f) S. Kuhharevi karistus 36. S. Kuhharev pani tahtlikult toime esimese ja teise astme kuriteod. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. S. Kuhharev tunnistas end küll osaliselt süüdi, kuid püüab igati vähendada enda süü suurust, mistõttu pole alust öelda, et ta tehtut kahetseb. Karistust raskendavaks asjaoluks

§ 58p 10 mõttes on süütegude toimepanemine grupi poolt.

  1. S. Kuhharev tegutses kannatanule valu ja kehavigastuste põhjustamisel kavatsetult. Ta lõi kannatanut mitmel korral rusikatega näkku. Tegemist polnud juhusliku tegevuse käigus põhjustatud valuga. Süüdistatav seadis eesmärgiks kannatanule valu ja kehavigastuste põhjustamise.
  2. Puudub alus

§ 121järgi rahalise karistuse määramiseks.

S. Kuhharevi on varem karistatud tingimisi vangistusega, kuid vaatamata sellele pani ta kavatsetult toime uue kuriteo. Seetõttu puudub alus arvata, et karistuse eesmärgid on saavutatavad rahalise karistusega. Süüdistatava süü aste on keskmine. S. Kuhharev pani toime kaks kuritegu ja tegi seda tahtlikult. Kokkuvõtvalt tuleb mõista vangistus

§ 121lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras – 2 aastat 6 kuud.

39.

§ 118järgse kuriteo pani S.

Kuhharev toime kavatsetult füüsilise valu ja kehavigastuste tekitamise osas ja ettevaatamatusest enamohtliku tagajärje tekitamise osas. Süüdistatava süü aste selle kuriteo osas on alla keskmise, sest enamohtlik tagajärg tekkis ettevaatamatusest. Seega tuleb mõista vangistus alla vastavas paragrahvis ettenähtud sanktsiooni keskmist määra – 6 aastat. (g) P. Jerjomina karistus 7

(22)40. P. Jerjomina pani tahtlikult toime teise astme kuriteo. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust raskendavaks asjaoluks

§ 58p 10 mõttes on süüteo toimepanemine grupis.

Süüdistatava süü aste kuriteo toimepanemisel on vähemalt keskmine. P. Jerjomina sooritas kavatsetult kolm kuritegu. P. Jerjominat tuleb karistada vangistusega

§ 121lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Kuna aga P. Jerjominal on alaealised lapsed ja ta kutsus abi, on võimalik tema karistust kergendada – 2 aastani.

§ 65

lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust suurendada eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seetõttu ei ole õiguslikku alust kohaldada P. Jerjomina suhtes tingimuslikku karistust ja teda tuleb karistada reaalse vangistusega. (h) Asitõendid Kriminaalasjas on asitõenditeks asitõendi vaatlusprotokolli lisadeks olevad elektroonilised andmekandjad, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures. Elektroonilise andmekandja plaadid tuleb arhiveerimise eesmärgil jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku materjalide juurde. P. Jerjomina jope ja jalatsid ning S. Kuhharevi jope ja jalatsid, mis asuvad PPA Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna asitõendite hoidlas, tuleb

§ 83lg 1 alusel konfiskeerida ja hävitada kohtuotsuse jõustumisel.

(III) Apellatsioonid (a) S. Kuhharevi kaitsja apellatsioon

  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. Kuhharevi kaitsja, paludes tühistada Viru Maakohtu
  2. juuli 2023 otsus ning teha asjas uus otsus, millega mõista S. Kuhharevile leebem karistus ja määrata see osaliselt tingimisi. Maakohus ei arvestanud täiel määral kergendavate asjaolude ega süü suurusega. Kaitsja palub võtta asja materjalide juurde mõned uued tõendid. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
  3. Karistust mõistes ei arvestanud maakohus asjaoluga, et S. Kuhharev pole varem vägivallategusid toime pannud. Teda on varem karistatud joobes juhtimise eest. Prokurör on väitnud, et S. Kuhharev ei ole varasemast karistusest õppust võtnud, sest jätkas alkoholi tarvitamist. See väide peaks paika juhul, kui S. Kuhharev oleks taas joobeseisundis rooli istunud – praegu pani ta aga toime vägivallateo. Kuigi alkohol võib olla S. Kuhharevi puhul riskiteguriks, ei saa kahe erineva süüteo toimepanemisest järeldada, et isik on retsidiivsete kalduvustega ja pole esimesest süüteost õppinud. Teiseks esineb karistust kergendav asjaolu

§ 57lg 1 p 9 mõttes: kannatanud S.K.

ja D.G. on S. Kuhhareviga leppinud. Seda tõendavad kannatanute allkirjastatud dokumendid, kus kannatanud kinnitavad S. Kuhharevile andestamist ja vaenu lõppemist. Kolmandaks esineb karistust kergendav asjaolu

§ 57lg 1 p 2 ja p 9 mõttes: S.

Kuhharev on asunud tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitama. 43. Kui apellatsiooni esimeses osas toodud asjaolud on piisavalt kaalukad, et kergendada S. Kuhharevi karistust alla viie aasta piiri, palub kaitsja kaaluda tingimisi vangistust. S. Kuhharev ei ole varasemalt vangistust kandnud. Seetõttu on lootust, et lühiajalist vangistust kogedes pöördub ta seaduskuulekale teele. Pikaaegne vangistus tõstab retsidiivsuse taset. Kui S. Kuhharevi esimene vangistus saab olema kuue aasta pikkune, võib ta vanglast vabanedes jätkata kuritegude toimepanemist. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et S. Kuhharev tunnistas süüd vaid osaliselt. S. Kuhharev ei nõustunud küll süüdistaja esitatud faktidega, kuid tunnistas süüd ja kahetses toimunut. 8

(22)44. Lisaks esitas S. Kuhharevi kaitsja apellatsiooni täienduse, milles palub tühistada maakohtu otsus ka osas, millega kohus määras S. Kuhharevi jope ja jalatsid

§ 83lg 1 alusel konfiskeerimisele ja hävitamisele.

Need asjad tuleb S. Kuhharevile tagastada. Otsusest ei selgu, et jope ja jalatsid oleksid kuriteo toimepanemisega seotud. Tegemist on isiklike väärtuslike asjadega, riietusesemetega, mida on võimalik edaspidi kasutada. (b) P. Jerjomina apellatsioon

  1. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni ka P. Jerjomina, paludes tühistada Viru Maakohtu
  2. juuli 2023 otsus P. Jerjomina osas täielikult ja teha õigeksmõistev kohtuotsus. Alternatiivselt palub apellant juhul, kui kohus leiab, et P. Jerjomina tekitas kannatanutele füüsilist valu, kvalifitseerida tema tegevus

§ 121lg 2 p 3 järgi ja kergendada talle Viru Maakohtu otsusega määratud karistust.

Lisaks taotleb P. Jerjomina asitõendite, s.o jope ja tossude talle tagastamist, kuna need polnud kuriteo vahendid ega toimepanemise ese. Kaebuse põhjendused on lühidalt järgmised.

  1. Kõigepealt peatub apellant kehavigastuse tekitamisel S.K. ile.
  2. Apellant nõustub, et eluohtliku tervisekahjustuse tekitas S.K. ile just S. Kuhharev. S.K. i ütlustest on selgelt näha, et jalgadega lõi teda S. Kuhharev. S.K. ütles korduvalt kohtule, et P. Jerjomina istus tugitoolis ning istudes jalg jala peal asendis, kiigutas jalga ja puudutas teda. Menetlusosaliste korduvale küsimusele „kas teil oli valus?“ ei osanud kannatanu üheselt vastata, kuid ütles lõpuks, et tal ei olnud valus, kuid ta tundis valu pärast peksa saamist korterist väljudes.
  3. S.K. vastas kaitsjale, et P. Jerjomina lõi teda kehasse, võib-olla vastu kätt, siis olid tõuked ning valu tundis ta ära minnes. Apellant on seisukohal, et tema S.K. it ei löönud, kuid möönab, et võis selja tagant maas lamavat S.K. it jalgadega riivata või tõugata, kui püüdis rõduust avada. P. Jerjomina jalanõude läbivaatusel S.K. i vere jälgi ei tuvastatud. Kui uskuda versiooni kannatanu jalgadega peksmise kohta, oleksid P. Jerjomina jalatsitele pidanud jääma verejäljed, sest S.K. il oli hulgaliselt verevalumeid. Seda, et S. Kuhharev oli kõige agressiivsem, kinnitas politseiametnik T.Š. ja see nähtub ka salvestiselt.
  4. S.K. i väitel üritas P. Jerjomina teda rõdu poole tirida ja sellest tekkisid tal kriimustused. Kannatanu eemale tirimine peksjast ei tähenda talle tahtlikult valu ja kehavigastuste tekitamist. Kõik olid alkoholijoobes ja igaüks tegutses vastavalt kujunenud olukorrale. S.K. i näol mingeid kriimustusi ei avastatud. S.K. i läbivaatuse protokollis on märgitud, et S.K. i kaelal on kriimustused. Fototabelil on S.K. i kaelal näha pikka tasast punast joont, mille päritolu pole teada. Pole uuritud, kas see joon võis tekkida pusa õmblusest, milles ta roomas või liikus asfaldil lamades. P. Jerjomina küünte alt ei ole võrdlusmaterjali võetud. Pealegi kukkus kannatanu tänaval olles. Eksperdilt ei küsitud, kas kriimustus võis tekkida ebatasasele pinnale, näiteks asfaldile kukkumisest.
  5. S.K. andis erinevaid vastuseid politseiametniku küsimustele selle kohta, kes teda peksis. Ringkonnakohus peaks vastavat videosalvestist tähelepanelikult vaatama ja kuulama.
  6. Tunnistaja N.G. ütlused selle kohta, et kuulis korterist P. Jerjomina karjumist „Lama lita!“, ei ole kooskõlas kannatanu S.K. i ütlustega. S.K. i väitel ütles P. Jerjomina talle tugitoolis olles rahulikul toonil, et ta peaks lamama. P. Jerjomina tegi nii sellepärast, et ta sai aru, et kui S.K. tõuseb, hakkab S. Kuhharev teda jälle peksma. 9

(22)
  1. P. Jerjomina avas rõduukse eesmärgiga, et majaelanikud või möödakäijad kutsuksid lärmi kuuldes politsei. Nii juhtuski. S.K. i ütlused rõduukse tuulutamiseks avamise osas ei ole kooskõlas N.G. ütlustega, et P. Jerjomina seisis rõdul.
  2. S.K. i väitel korraldas P. Jerjomina korteris skandaali ja kutsus S. Kuhharevi kohale. P. Jerjomina, V. Kalašnikovi ja D.G. i ütluste kohaselt aga tulid P. Jerjomina, S. Kuhharev ja V. Kalašnikov korterisse koos.
  3. Järgnevalt toob apellant välja need argumendid, mis seonduvad D.G. i kehalise väärkohtlemisega.
  4. Maakohus jõudis ekslikult järeldusele, et P. Jerjomina lõi D.G. it
  5. detsembril 2022 kella 19.30 ja 23.30 paiku konflikti käigus kaks korda pudeliga vastu pead.
  6. D.G. i ütluste kohaselt olid tema ja P. Jerjomina vahel sõbralikud suhted, skandaali polnud ning P. Jerjomina teda pudeliga vastu pead ei löönud. D.G. i väitel ei tea ta, kes teda pudeliga vastu pead lõi, sest lööja seisis selja taga ja ta ei näinud lööjat. P. Jerjomina küsimusele, miks D.G. arvab, et just P. Jerjomina teda vastu pead lõi, vastas D.G. , et ta lihtsalt ei näinud P. Jerjominat enda ees. D.G. nägi pärast
  7. jaanuaril haiglast välja saamist lõhutud Vana Tallinna pudelit ja tegi sellest järelduse, et talle löödi pudeliga vastu pead. Kella 23.30 paiku toimunu osas selgitas D.G. , et teda peksis ainult S. Kuhharev – P. Jerjominat ta ei näinud. Ta tõusis püsti ja keegi lõi teda selja tagant pudeliga vastu pead. D.G. i sõnul ähvardas teda S. Kuhharevi vend, mistõttu ta kardab oma elu pärast.
  8. S.K. andis D.G. ist oluliselt erinevaid ütlusi. S.K. i sõnul lõi P. Jerjomina koridoris viibides D.G. it pudeliga vastu pead, mille tõttu Vana Tallinna pudel purunes. Seega oleksid killud pidanud jääma koridori, kuid seal neid polnud – killud avastati ainult toast laua juurest.
  9. Kiirabikaardi nr 10368215 põhjal D.G. il mingeid vigastusi pea kiiru või kuklaosas polnud ning hospitaliseerimist D.G. ei vajanud. Seega ei ole tõendatud isegi see, et D.G. ile löödi pudeliga vastu pead, saati siis see, et lööja oli P. Jerjomina.
  10. Et D.G. il olid vigastused pea kiirupiirkonnas, võis löök tulla eestpoolt – kiirupiirkond asub eespool. D.G. i kinnitusel ta P. Jerjominat enda ees ei näinud. Peavigastused võisid tekkida ka mõnest S. Kuhharevi löögist, mis paiskas D.G. i vastu seina – seinal oli kaks vereplekki.
  11. See, et P. Jerjomina ei rääkinud kiirabi kutsudes D.G. i peahaava tekke kohta tõtt, on seletatav sellega, et P. Jerjomina kartis agressiivset S. Kuhharevi, kannatanu aga vajas abi.
  12. N.G. on kinnitanud, et D.G. i sõnul P. Jerjomina teda ei löönud.
  13. Tunnistaja V.Z. i sõnul rääkisid P. Jerjomina ja D.G. rahulikult ning mingit riidu nende vahel polnud. V.Z. nägi, kuidas S. Kuhharev lõi D.G. it. P. Jerjomina üritas kannatanu peksmist lõpetada ja palus, et S. Kuhharev D.G. it ei peksaks. Pärast seda osutas P. Jerjomina D.G. ile abi ja kutsus kiirabi.
  14. Ei tuvastatud, et P. Jerjomina tegutses kooskõlastatult S. Kuhhareviga ning pole selge, millel see järeldus põhineb. Vastupidi, süüdistatavate ütlustest võib teha järelduse, et mingit kooskõlastust nende tegevuses polnud. S. Kuhharevi ütlustest lähtudes tiris ta P. Jerjominat S.K. 10
(22)ist eemale. Kohtuliku uurimise käigus ei tuvastatud ka tahtlust ja P. Jerjomina motiivi, mis oleks seotud kannatanutele kehavigastuste tekitamisega.
  1. Tõendeid kogumis hinnates on P. Jerjominale esitatud süüdistus põhjendamata ja tõendamata, sest on üles ehitatud vaid oletustele. Uurimine on olnud pinnapealne. Aluseks on võetud kannatanute seisukoht, kelle ütlustes on olulised vastuolud, ning osaliselt S. Kuhharevi ütlused, mis on vastuolus kannatanute ja P. Jerjomina ütlustega. Vastuolud on jäänud kõrvaldamata.
  2. Kui kohus siiski leiab, et P. Jerjomina tekitas kannatanutele valu, palub apellant kvalifitseerida tema tegevus

§ 121lg 2 p 3 järgi ja kergendada Viru Maakohtu mõistetud karistust.

Karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57mõttes tuleb lugeda abi osutamine D.G.

ile, kiirabi väljakutsumine ja sellega kahjulike tagajärgede lõpetamine ning S. Kuhharevi tegevuse igakülgne takistamine. (IV) Prokuratuuri seisukoht

  1. S. Kuhharevi kaitsja apellatsioon asitõendeid puudutavas osas on põhjendatud – S. Kuhharevi jope ja jalatsid tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel S. Kuhharevile tagastada. Ülejäänud osas prokuratuur S. Kuhharevi kaitsja kaebusega ei nõustu. Maakohus on piisava põhjalikkusega põhjendanud karistuse kohaldamisel kaalutluse aluseks olevaid asjaolusid ja ei esine ühtki viidet materiaal- või menetlusõiguse selgele rikkumisele. Kohus lähtus konkreetse teo asjaoludest ja teosüüst. Kuueaastane vangistus hõlmab kehalise väärkohtlemise teoebaõiguse. Kuigi tegemist on kahe kannatanu suhtes ajaliselt lähestikku toime pandud tahtliku tervise kahjustamisega, on mõistetud karistus lähedane sanktsiooni alammäärale ja kohus on lugenud süüdistatava teosüü oluliselt madalamaks keskmisest teosüüst. Kuigi on positiivne, et S. Kuhharev on astunud samme kannatanutega lepituse otsimiseks ja asunud hüvitama kuriteoga tekitatud kahju, tuleb võtta arvesse, et S. Kuhharev on asunud seda tegema mitu kuud pärast esimese astme kohtu otsuse tegemist ja ligi 8 kuud pärast teo toimepanemist.
  2. Ka P. Jerjominat puudutavas osas leiab prokuratuur, et asitõenditega seonduvalt tuleb kaebus rahuldada ja kaebuses märgitud esemed süüdistatavale tagastada. Ülejäänud osas prokuratuur sedagi apellatsiooni põhjendatuks ei pea.
  3. Viru Maakohus on
  4. juuli 2023 otsuses esitanud piisava põhjalikkusega tõendite analüüsi, tõendite hindamise tulemusena esitatud järelduste kujunemine on jälgitav ja põhjalik. Prokuratuuri seisukoht esitatud järelduste osas langeb kokku kohtu seisukohtadega.
  5. Apellatsiooni kohaselt olevat S.K. oma ülekuulamise lõpus öelnud, et tal ei olnud valus. See väide ei ole õige. S.K. i ütlustest selgub üheselt, et ta tundis P. Jerjomina tegevuse tulemusena valu. Samuti on ekslik kaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt ei tuvastatud S.K. i näol mingeid kriimustusi. Ekspertiisiaktis on eksperdi arvamuse p-s 1 toodud välja „nahaalused verevalumid pea ja kaela piirkonnas“. See haakub S.K. i läbivaatuse protokollis fikseeritud leiuga. Maakohus on hinnanud S.K. i ütlusi kogumis teiste tõenditega, mis on omavahel riimuvad ja jälgitavad, mistõttu saab neid tõendeid lugeda usaldusväärseks. Lisaks andis S.K. ütlusi, et kui ta lamas maas, lõi teda selja tagant jalgadega P. Jerjomina, millest kannatanu tundis valu, kuid see polnud tugev. P. Jerjomina ütluste järgi võis ta maas lamavat S.K. it „jalaga tõugata“, mistõttu möönab temagi S.K. i jalgadega löömist. Prokuratuur nõustub kohtu järeldustega, et P. Jerjomina kriimustas S.K. i kaela ja lõi siis põrandal lamavat kannatanut paar korda jalaga selja tagant, tekitades nii S.K. ile valu ja kehavigastusi. 11

(22)
  1. D.G. ile nii kella 19.30 kui ka 23.30 paiku P. Jerjomina poolt tervisekahjustuse ja valu põhjustamise osas nõustub prokurör maakohtu tõendite analüüsi ja järeldustega. Juba kell 20.11 tuvastas kiirabi D.G. il pindmise peavigastuse. See vigastus võis tekkida vastu pead saadud löögist. S.K. i ütleski, et P. Jerjomina lõi D.G. it likööripudeliga vastu pead.
  2. Maakohus leidis õigustatult, et süüdistatavad tegutsesid grupis. Küsimusele, miks ta ei lahkunud korterist, kui ta oli hirmul ja tal oli selleks võimalus, vastas P. Jerjomina, et tal oli telefon kadunud. See vastus ei tekita usku, et P. Jerjomina tegelikult hirmu tundis.
  3. Apellatsioonis ei ole toodud ühtegi täiendavat argumenti, miks peaks P. Jerjomina teosüüd pidama väiksemaks ja sellest johtuvalt karistust vähendama. P. Jerjominale mõistetud karistus vastab tema teosüüle ja selle vähendamine ei ole põhjendatud. (V) Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellandi argumente, mis puudutavad P. Jerjomina süüditunnistamist kehalises väärkohtlemises (I), seejärel P. Jerjominale (II) ja S. Kuhharevile (III) mõistetud karistusi. Pärast seda võtab kolleegium seisukoha asitõendite suhtes kohaldatavate meetmete osas (IV) ja teeb viimaks kokkuvõte apellatsioonimenetluse tulemusest (V). I
  5. P. Jerjomina palub apellatsioonis maakohtu otsus tühistada ja end õigeks mõista. Ringkonnakohus selleks alust ei näe. Maakohus talitas P. Jerjominat süüdi mõistes seaduslikult ja apellatsioon ei veena kohtukolleegiumi vastupidises. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ei korda kohtukolleegium neid üle, vaid vastab üksnes P. Jerjomina argumentidele.
  6. Peaaegu kõik P. Jerjomina apellatsioonis esitatud väited puudutavad faktiliste asjaolude tuvastamist: P. Jerjomina meelest toimusid sündmused maakohtu leitust (mõneti) erineval moel ja ta on vaja seetõttu õigeks mõista.
  7. Apellandi arvates ei ole S.K. i ütlused selle kohta, et P. Jerjomina korraldas D.G. i pool viibides skandaali ja kutsus sinna kohale S. Kuhharevi, kooskõlas P. Jerjomina, V. Kalašnikovi ja D.G. i ütlustega. Viimase kolme sõnul tulid S. Kuhharev, P. Jerjomina ja V. Kalašnikov kolmekesi koos D.G. i poole.
  8. S.K. i ütlustest selgub, et P. Jerjomina tuli talle külla üksinda. Umbes kümme minutit pärast tema juurde saabumist hakkas P. Jerjomina hüsteeritsema ning D.G. it ja S.K. it süüdistama, et nad ei ole head inimesed ja neid on vaja karistada. P. Jerjomina hakkas mehi solvama ning ütles, et ta kutsub oma isa ja siis nad saavad. Seejärel helistas P. Jerjomina kellelegi ning umbes viis minutit hiljem ilmusid XXX korterisse S. Kuhharev ja V. Kalašnikov. S.K. i ütluste kohaselt väitis P. Jerjomina küllatulnutele, et D.G. ja S.K. olid talle külge löönud. Seejärel algaski konflikt (KoTo I kd tl 134–134 pöördel).
  9. Kohtukolleegium nõustub, et S.K. i ütlused on selles osas P. Jerjomina ja V. Kalašnikovi ütlustega vastuolus. Siiski on kohus seisukohal, et ebausaldusväärne on just P. Jerjomina ja V. Kalašnikovi versioon: nad kohtusid
  10. detsembri 2022 õhtupoolikul bussijaamas, ostsid poest koos alkoholi, läksid siis P. Jerjomina või tema ema korterisse, kus tarvitasid alguses kolmekesi (P. Jerjomina, viimase ema ja V. Kalašnikov) ning hiljem, kui liitus S. Kuhharev, neljakesi 12
(22)alkoholi ja läksid siis kolmekesi (P. Jerjomina, V. Kalašnikov ja S. Kuhharev) D.G. i poole. Esiteks on nende versioon vastuolus nii S. Kuhharevi kui ka P. Jerjomina ema S.K. antud ütlustega. S. Kuhharevi väitel oli tema juba S.K. pool, kui sinna tulid P. Jerjomina ja V. Kalašnikov. Koos tarvitati alkoholi ning P. Jerjomina ja V. Kalašnikov lahkusid mõne aja pärast. Umbes 20–30 minutit hiljem palus P. Jerjomina tal (S. Kuhharevil) D.G. i poole tulla (KoTo I kd tl 177, 183). Seega ei toeta S. Kuhharevi ütlused P. Jerjomina ja V. Kalašnikovi versiooni sellest, et D.G. i poole mindi kolmekesi koos. S.K. ütlustest selgub, et tema ei tea, kus tema tütar
  1. detsembril 2022 oli või millega tegeles ning ta ei tunne V. Kalašnikovi (KrTo I kd tl 49–53). Kui viidatud päeval oleks tõesti toimunud ühine alkoholitarvitamine S.K. juures, nagu väidavad P. Jerjomina ja V. Kalašnikov, oleks S.K. olnud vähemalt osaliselt kursis oma tütre tolle päeva tegemistega ning V. Kalašnikoviga tuttav. Teiseks selgub nii P. Jerjomina kui V. Kalašnikovi ütlustest, et nad tundsid üksteist juba umbes 8 aastat ja nende vahel on sõbralikud suhted. P. Jerjomina ja V. Kalašnikov võisid ütlused vähemalt osaliselt kooskõlastada, pisendamaks P. Jerjomina süüd. Kriminaalmenetluses antavate ütluste osas läbirääkimiseks olid neil olemas ka kõik võimalused, sest vahetult pärast kuriteosündmusi ning pärast kahtlustatavana kinnipidamiselt vabanemist viibisid mõlemad vabaduses.
  2. Apellandi väite osas, nagu oleksid S.K. i ütlused süüdistatavate küllatuleku järjekorra kohta D.G. i ütlustega vastuolus, leiab ringkonnakohus järgnevat. D.G. kirjeldas, kuidas alguses sisenes tema korterisse ainult P. Jerjomina, kes hiljem kutsus sinna veel inimesi. Kohtuistungil avaldati ka D.G. i kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt tulid kõik kolm hilisemat süüdistatavat korraga tema korterisse. Pärast oma ütluste avaldamist püüdis D.G. rääkida nõnda, et see sobituks kohtueelses menetluses öelduga (KoTo I kd tl 121–122). Kuna D.G. andis süüdistatavate tema poole tuleku kohta kohtus vastuolulisi ütlusi, tuleb need selles osas ebausaldusväärsena kõrvale jätta.
  3. Kokkuvõtlikult saabki ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsena arvesse võtta vaid S.K. i ütlusi, millega on tõendatud, et
  4. detsembri 2022 õhtul tuli esialgu D.G. i korterisse P. Jerjomina üksinda, kutsudes veidi hiljem sinna ka S. Kuhharevi ja V. Kalašnikovi. Kolleegiumi hinnangul lisab S.K. i ütlustele kaalu see, et enne menetletavaid sündmusi ta P. Jerjominat ega V. Kalašnikovi ei tundnud (KoTo I kd tl 134) ning S. Kuhharevi ütluste kohaselt ei olnud ta S.K. iga tuttav (KoTo I kd tl 177). Seega ei olnud S.K. il põhjust süüdistatavate kui talle võõraste inimeste tegevuse või sündmuste käigu osas tõde väänata.
  5. Põhjendamatu on ka P. Jerjomina seisukoht, et tema D.G. i pool skandaali ei korraldanud. Sellega seoses on olulised S.K. i ja S. Kuhharevi ütlused. Kuigi S. Kuhharevi ütlused süüdistatavate D.G. i poole minemise järjekorra osas on S.K. i ütlustega vastuolus ja seetõttu ebausaldusväärsed, võib kannatanutega konflikti tekkimise põhjuste osas neid usaldusväärseks pidada, sest tema ütlused langevad kokku S.K. i omadega. S. Kuhharev kinnitas samuti, et P. Jerjomina väitis talle, et kannatanud tahavad teda peksta ja vägistada, ning ta läks seetõttu P. Jerjominale appi (KoTo I kd tl 177). Ringkonnakohus soostub niisiis maakohtuga, et P. Jerjomina ärritus D.G. i ja S.K. i peale (korraldas „skandaali“) ning kutsus S. Kuhharevi D.G. i juurde, et D.G. it ja S.K. it „karistada“.
  6. Järgnevalt peatub apellant spetsiifiliselt S.K. iga seonduval.
  7. P. Jerjomina väitel ei ole S.K. ile kriimustuste tekitamine tõendatud: ekspertiisi ega läbivaatuse käigus S.K. i näol mingeid kriimustusi ei leitud. Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi väited kriimustuste puudumise kohta kannatanu näol ekslikud. Kohtu küsimusele //…// siis kui P. Jerjomina hakkas teid tirima eemale, siis ta tekitas teile kriimustusi näol? vastas S.K. jaatavalt 13
(22)(KoTo I kd tl 147). Samuti andis S.K. ütlusi, et P. Jerjomina üritas teda peast kinni hoides pikali tõmmata ja sellest jäid talle jäljed, kriimustused (KoTo I kd tl 135). S.K. i ütlusi talle P. Jerjomina poolt tekitatud vigastuste osas ei ole maakohus kahtluse alla seadnud ning selleks ei näe põhjust ka ringkonnakohus. Nagu on märkinud esimese astme kohus, riimuvad S.K. i ütlused temal tuvastatud vigastustega. Läbivaatuse protokollis on S.K. il fikseeritud muu hulgas kriimustused kaelal. Protokolli lisaks oleva fototabeli fotol nr 3 on samuti näha kannatanu kaela vasakpoolsel küljel punakaid jooni. Kuigi näol olevaid kriimustusi ei ole protokollis sõnaselgelt fikseeritud, on need selgelt näha fotodel nr 1, 2 ja 4 (KrTo I kd tl 67-74). Samuti on kohtuarstliku ekspertiisi käigus leitud, et S.K. i peapiirkonnas esinesid nahamarrastused-kriimustused, mis on tekitatud
  1. detsembril
  2. Eksperdiarvamuse põhjendusest selgub täpsemalt, et ekspert on tuvastanud kannatanu näol 4–5 triipjat samasuunalist-laiust verdumist või marrastust (KrTo I kd tl 76–78). Eeltoodu põhjal on nii S.K. i ütluste, läbivaatuse protokolli kui ka eksperdiarvamusega tõendatud, et S.K. i näol kriimustused olid.
  3. Apellandi väitel ei ole S.K. i kaelal oleva pika punase joone päritolu teada – pole uuritud, kas joon võis tekkida pusa õmblusest või kukkumisest ebatasasele pinnale. Kolleegium nende seisukohtadega ei nõustu. Esiteks on nii läbivaatuse protokollis kui ka ekspertiisiaktis leitud, et tegemist on nahamarrastuste-kriimustustega. Samuti kinnitas patrullpolitseinik V.J. , et S.K. i kaelal oli kriimustus (KrTo I kd tl 64–66). Tegemist polnud seega pelgalt punaka joonega, mille oleks saanud S.K. i kaela vasakpoolsele küljele tekitada riietuseseme õmblus. Teiseks oleks äärmiselt ebatõenäoline, et kriimustused kaelal saanuks tekkida kannatanu kukkumisest ebatasasele pinnale, nt asfaldile, nagu selle on välja pakkunud apellant. Kukkudes maha, on maapinnaga kontaktis eelkõige pea ja keha. Ka toob P. Jerjomina välja, et tema küünte ei võetud võrdlusmaterjali. Sellise võrdlusmaterjali võtmine ei oleks tulemuslik olnud. P. Jerjomina peeti kuriteos kahtlustatavana kinni alles
  4. jaanuaril 2023 ehk ligi neli päeva pärast menetletavate sündmuste toimumist (KrTo II kd tl 1–5). Sedavõrd suure ajavahe puhul oleks olnud võimalus P. Jerjomina küünte alt S.K. i DNA-d leida nullilähedane.
  5. Lisaks väidab apellant, et S.K. i ütluste kohaselt tekkisid kriimustused sellest, et P. Jerjomina üritas teda rõdu poole tirida, kuid kannatanu peksjast eemale tirimine ei tähenda tahtlikult valu ja kehavigastuste tekitamist. Ilmselt soovib apellant sellise väitega öelda esiteks seda, et ta ei tekitanud S.K. ile

§ 121järgseid tagajärgi tahtlikult, ja teiseks tegutses ta sooviga S.K.

it peksmisest päästa. Ringkonnakohut selline argumentatsioon ei veena. S.K. kinnitas tõepoolest, et P. Jerjomina tõmbas teda selja tagant rõdu poole. Samas ütles S.K. sedagi, et P. Jerjomina eesmärgiks oli ta pikali tõmmata. Niisiis ei saa üllast päästmismotiivist rääkida. Lisaks tuleb jaatada

§ 121

pärast tahtlust: kui tõmmata keegi kõval korteripõrandal pikali, pole adekvaatset alust eeldada, et maha kukkuv inimene ei saa haiget või et tal ei teki mõningaid kerget laadi vigastusi.

  1. P. Jerjomina väitel ta S.K. it ei löönud, kuid möönab, et võis maas lamavat kannatanut jalgadega riivata või tõugata, kui püüdis rõduust avada. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Süüdistatavana on P. Jerjominal kõigiti põhjust kannatanu löömist eitada ja oma süüd pisendavalt väita, et ta vaid riivas või tõukas kannatanut jalgadega. Küll aga ei näe ringkonnakohus põhjust, miks peaks S.K. , kes enda sõnul
  2. detsembri 2022 õhtul esimest korda P. Jerjominat nägi, valetama selle kohta, et P. Jerjomina teda paaril korral jalaga selja tagant vastu pead ja keha lõi. Kannatanu ütlustele lisab kaalu ka fakt, et P. Jerjomina pole samuti tema ja S.K. i vahelist füüsilist kontakti eitanud. P. Jerjomina agressiivset meelestatust tol õhtul kinnitavad ka tunnistajate N.G. ja S.D. ütlused. N.G. kuulis trepikojas olles D.G. i korterist P. Jerjomina häält ütlevat „lama“ (KoTo I kd tl 151–152). S.D. kuulis samast kortermajast möödudes naishäält korduvalt ütlemas „pikali“ ja seejärel nägi rõdul P. Jerjominat (KoTo I kd tl 153). Apellant on kaebuses selgitanud, 14

(22)et palus S.K. il põrandal lamada, sest mõistis, et kannatanu püsti tõustes hakkab S. Kuhharev teda jälle peksma. Lisaks on P. Jerjomina apellatsioonis viidanud S.K. i kohtus antud ütlustele, mille kohaselt P. Jerjomina rääkis talle rahulikul toonil, et ta lamaks. Apellandi väited on eksitavad. S.K. on ütlustes hoopis kinnitanud, et nii S. Kuhharev kui ka P. Jerjomina karjusid talle, et ta ei tõuseks ja oleks pikali (KoTo I kd tl 135, 146). Kokkuvõttes on S.K. i ütlused, mis puudutavad tema suhtes vägivalla kasutamist, loogilised ja neid kinnitavad ka teised tõendid, mistõttu peab kohus neid usutavaks. Eelnevast tulenevalt on kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga veendunud, et P. Jerjomina lõi S.K. it paaril korral selja tagant jalaga ja tegemist polnud pelgalt riivamise või tõukamisega.
  1. Mõistetamatuks jääb apellandi väide, et kui ta oleks kannatanut jalgadega peksnud, oleksid pidanud tema jalanõudele jääma verejäljed. S.K. il tuvastati nii läbivaatuse kui ka ekspertiisi käigus hulgaliselt hematoome ehk nahaaluseid verevalumeid ehk kõnekeeli sinikaid – mitte aga lahtisi (rohkelt) veritsevaid haavu.
  2. Veel väidab apellant, et S.K. ei osanud üheselt vastata, kas tal oli jalalöökide tõttu valus, kuid lõpuks kannatanu vastas, et tal valus ei olnud ja valu tundis alles pärast korterist lahkumist. Kolleegiumi hinnangul on seegi P. Jerjomina tõlgendus ekslik. Maakohus on õigesti tuvastanud, et S.K. i ütluste kohaselt tundis ta P. Jerjomina jalalöökidest valu, ehkki mitte tugevat. Esmalt väitis S.K. tõesti, et tundis tõukeid ja ei teadnud enda sõnul, millega seda võrrelda. Kohtu selgituse peale, et valu võib olla tugev või ka mitte, kinnitas S.K. , et tundis mittetugevat valu (KoTo I kd tl 147). Seega kinnitas S.K. lõppeks, et ta tundis P. Jerjomina löökidest valu ning apellatsioonikohtul puudub alus neis ütlustes kahelda.
  3. Kõhklusi selles, et P. Jerjomina S.K. it lõi, ei tekita ka apellandi väide, et kiirabiautos olevat S.K. politseiametniku küsimustele andnud samade küsimuste kohta erinevaid vastuseid. Ringkonnakohus S.K. i vastustes politseiametnikule midagi kahtlustäratavat ei näe. S.K. selgitas, et teda peksid Polina ja Sergei, keda kannatanu nimetas ka P. Jerjomina isaks. Kuigi S.K. räägib vahepeal pikemalt sellest, kuidas teda peksis „isa“ ning vastab politseiametniku küsimusele „Aga kas Polina osales selles? Kas tema ka lõi teid või ainult isa?“, et „Isa lõi“, ei ole selles midagi eriskummalist. Nagu maakohus on õigesti tuvastanud, peksis just S. Kuhharev kannatanut intensiivsemalt. Seega on igati mõistetav, et S.K. keskendus eelkõige S. Kuhharevi vägivallale. Samas pole S.K. kordagi väitnud, et P. Jerjomina tema suhtes vägivalda ei kasutanud – ta hoopiski kinnitas kahel korral politseiametnikule, et ka P. Jerjomina teda lõi.
  4. Apellant on püüdnud seada S.K. i ütluste tõepärasust kahtluse alla läbi väite, et S.K. olla rääkinud rõduukse tuulutamiseks avamisest, kuid N.G. hoopis sellest, et P. Jerjomina seisis rõdul. Esiteks oleks tegemist süüdistuse seisukohast ebaolulise faktiga, mis ei saaks kaasa tuua S.K. i ütluste tervikuna ebausaldusväärseks pidamist. Teiseks ei välistaks rõduukse tuulutamiseks avamine seda, et keegi rõdul seisis. Samas aga on tegemist täielikult eksitava väitega, sest S.K. i ütlustest ei nähtu midagi rõduukse tuulutamiseks avamise kohta ning N.G. pole andnud ütlusi P. Jerjomina rõdul seismise kohta.
  5. Veel on P. Jerjomina apellatsioonis märkinud, et nii politsei rinnakaamera salvestis kui ka politseinik T.Š. i ütlused kinnitavad, et hoopis S. Kuhharev oli sündmuskohal kõige agressiivsem. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista teise süüdistatava suurem agressiivsus kuidagi seda, et P. Jerjomina põhjustas kannatanule valu ja tervisekahjustusi.
  6. Edasi on apellant esitanud vastuväiteid seoses D.G. i kehalise väärkohtlemisega. 15
(22)
  1. P. Jerjomina on apellatsioonis pikalt refereerinud D.G. i ütlusi selle kohta, kas P. Jerjomina tol päeval vägivalda kasutas või mitte. Esimese astme kohus leidis otsuses, et D.G. i ütlused, mis puudutavad P. Jerjomina peksmises osalemist, tuleb jätta ebausaldusväärsena kõrvale ja lähtuda teistest tõenditest. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega. Apellant on D.G. i vastavaid ütlusi refereerinud, kuid apellatsioonist ei nähtu sellega seonduvalt ühtki argumenti, miks peaks ringkonnakohus jõudma nende ütluste usaldusväärsuse osas maakohtust erinevale seisukohale ja neid arvesse võtma. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium tähelepanuta apellandi mahuka kirjelduse sellest, mida D.G. on P. Jerjomina poolt vägivalla kasutamise kohta öelnud.
  2. Spetsiifiliselt esimese kehalise väärkohtlemise osas (umbes kell 19.30) juhib apellant tähelepanu sellele, et S.K. i ütluste kohaselt lõi P. Jerjomina koridoris viibides D.G. it pudeliga vastu pead, kuid koridoris kilde polnud ja killud avastati ainult toast laua juurest. Kolleegium on seisukohal, et tegemist on taas apellandi eksitava väitega. S.K. i kohtus antud ütlustest ei nähtu väidet, et pudeliga löömine toimus koridoris. S.K. ei ole löömise koha kohta mitte midagi öelnud. Ta vaid kinnitas, et nägi, kuidas P. Jerjomina lõi Vana Tallinna likööri pudeliga D.G. ile vastu pead, kuklasse (KoTo I kd tl 147). Seega ei esine S.K. i ütluste ja kildude paiknemise koha osas mingeid vastuolusid. Lisaks märgib ringkonnakohus, et S.K. i vastavaid ütlusi kinnitab ka S. Kuhharevi öeldu, mille kohaselt P. Jerjomina lõi D.G. it pudeliga kuklasse (KoTo I kd tl 178). Selles osas saab S. Kuhharevi ütlusi pidada usaldusväärseks, kuna need langevad kokku teiste asjas kogutud tõenditega, sh D.G. il tuvastatud vigastustega kiirabikaardil nr
  4. P. Jerjomina väidab apellatsioonis, et kiirabikaardi nr 10368215 põhjal D.G. il mingeid vigastusi pea kiiru- või kuklaosas polnud, mistõttu pole pudeliga vastu pead löömine tõendatud. See ei vasta kolleegiumi arvates tõele. Nimetatud kiirabikaart kajastab Häirekeskusele kell 19.45 tehtud väljakutset, mille puhul kiirabi jõudis D.G. i korterisse kell 20.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et kiirabikaardilt nähtuvalt on D.G. i üheks diagnoosiks märgitud pindmine peavigastus. Anamneesis ja kaebustes peale vasaku silma turse ja verevalumi muid vigastusi märgitud ei ole ning kaardil on kirjas, et patsient kaebusi ei esita. Kohtu hinnangul võibki fakt, et kiirabikaardil peavigastust lähemalt kirjeldatud pole, tuleneda sellest, et D.G. vastavaid kaebusi ei esitanud. Küll aga ei saa vaidlust olla selles, et pindmine peavigastus on kannatanul diagnoositud. Seega ei vasta tõele apellandi väide, et esimene kiirabibrigaad, kes D.G. i üle vaatas, kannatanul mingeid peavigastusi ei tuvastanud.
  6. Teise kehalise väärkohtlemisega seoses (umbes kell 23.30) märgib apellant, et kohtuarstliku ekspertiisi käigus ei ole välja selgitatud, kas D.G. i peavigastused võisid tekkida tugevast pealöögist vastu seina nagu seda on väitnud D.G. . Eksperdiarvamuses on selgitatud, et D.G. il oli muuhulgas põrutushaav kiirupiirkonnas juustega kaetud peanahal ning arvestades põrutushaava lokalisatsiooni ja iseloomu, on alust arvata, et see vigastus on tekitatud löögist tömbi piiramata pinnaga esemega, võimalik, et pudeli või muu sarnase esemega (KrTo I kd tl 235–236). Seega saab ekspertiisiakti põhjal öelda, et peavigastus tekkis löögist pähe ning mitte D.G. i paiskamisest vastu seina. Samuti on maakohus kiirabikaardi ja ekspertiisiaktiga kannatanul tuvastatud vigastusi ning S. Kuhharevi ütlusi kõrvutades õigesti järeldanud, et põrutushaava ja lahtise peahaava põhjustas P. Jerjomina D.G. it taas pudeliga pähe lüües.
  7. Tõesed on apellandi väited, et kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt olid D.G. il vigastused pea kiirupiirkonnas. Eksitav ja asjakohatu on aga P. Jerjomina hinnang, et sellest järelduvalt pidi löök tulema eestpoolt, mitte selja tagant, kuna see piirkond asub eespool. Esiteks asub kiiruluu ning seega ka kiirupiirkond pealael ja kolju tagaosas. Seetõttu on kiirupiirkonna paiknemisest tulenevalt võimalik sellele vigastusi tekitada nii eestpoolt kui ka selja tagant pähe lüües. Teiseks polegi maakohus tuvastanud, et löök, millega kiirupiirkonda vigastused tekitati, tuli tagantpoolt. 16
(22)
  1. Apellant on viidanud ka tunnistaja V.Z. i ütlustele P. Jerjomina käitumise kohta
  2. detsembri 2022 hilisõhtul D.G. i pool. Esimese astme kohus on veenvalt põhjendanud, miks tuleb selle tunnistaja ütlustesse suhtuda kriitiliselt osas, milles need teiste tõenditega ei haaku. Kolleegium nõustub nende põhjendustega ning jätab apellandi viited selle tunnistaja ütlustele tähelepanuta.
  3. Meelevaldne on P. Jerjomina tõlgendus N.G. kohtus antud ütlustest – P. Jerjomina meelest väitis N.G. , et D.G. i sõnul P. Jerjomina teda ei löönud. N.G. ütlused näitavad kohtu hinnangul hoopis vastupidist. Tunnistaja on kohtus selgitanud, et võttis pärast seda sündmust D.G. iga ühendust ja küsis temalt, kes talle nii tegi. Tunnistaja sõnul oli D.G. talle esmalt vastanud, et Polina ja üks meesterahvas. Hiljem väitis D.G. N.G. le, et Polina teda siiski ei puudutanud, kuid N.G. le tundus, et D.G. ile oli avaldatud selleks mõju (KoTo I kd tl 152). Eelnevat kinnitavad ka tunnistaja S.D. ütlused. S.D. rääkis kohtus, et helistas
  4. detsembril 2022 pärast kella 20.00 D.G. ile. Viimane oli tunnistajale öelnud, et tema ja Sergei peksti läbi ning peksjateks olid Polina, Kuhhar ja veel üks isik (KoTo I kd tl 154). Seega kinnitavad tunnistajate N.G. ja S.D. ütlused hoopiski kohtu veendumust selles, et üheks D.G. i suhtes füüsilist vägivalda kasutanud isikuks oli P. Jerjomina.
  5. Asjakohatu on P. Jerjomina väide, et ta ei rääkinud kiirabi kutsudes D.G. i peahaava saamise kohta tõtt seetõttu, et kartis agressiivset S. Kuhharevi. Kuna nii P. Jerjomina kui ka S. Kuhharev kasutasid D.G. i suhtes vägivalda, valetas P. Jerjomina abi kutsudes eelkõige seetõttu, et säästa ennast vastutusest, mitte hirmust S. Kuhharevi ees. Hirmu puudumist S. Kuhharevi ees kinnitab ka P. Jerjomina ütlustest selguv tõsiasi, et
  6. detsembri hilisõhtul teist korda D.G. i korteris viibides helistas talle S. Kuhharev uurimaks, kus P. Jerjomina on. P. Jerjomina andis enda sõnul S. Kuhharevile teada, et on D.G. i pool (KoTo I kd tl 171, 175). Kui P. Jerjomina oleks S. Kuhharevi eelneva vägivallatsemise põhjal kartnud, oleks ta võinud oma asukohaks öelda ükskõik mida, kuid mitte oma tegelikku viibimiskohta. Seda P. Jerjomina aga ei teinud.
  7. Kokkuvõttes ei nõustu ringkonnakohus P. Jerjomina väidetega, et süüdistus on üles ehitatud oletustele, tõendamata ning uurimine on viidud läbi pinnapealselt. Maakohus on esitanud piisavalt põhjaliku tõendite analüüsi, sh veenvalt põhjendanud, millised tõendid tuleb ebausaldusväärsetena kõrvale jätta ning maakohtu järelduste kujunemine on jälgitav. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine ka asjas kõrvaldamatuid kahtlusi, mis tuleks tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt P. Jerjomina kasuks.
  8. Sündmusele antud õiguslikku hinnangut puudutavaid väiteid ei esita P. Jerjomina peaaegu üldse. Siiski märgib apellant, et alternatiivselt tuleks tema tegevus kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi ning mõista talle kergem karistus.

Väide tema tegevuse

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseerimise kohta jääb ringkonnakohtule arusaamatuks – P.

Jerjomina tunnistatigi

§ 121lg 2 p 3 järgi süüdi. 103. Kuivõrd ringkonnakohus ei tohi Kr

MS §-st 340 tulenevalt süüdistatava olukorda tema enda kaebuse alusel raskendada, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks analüüsida seda, kas P. Jerjomina süüditunnistamine S.K. i vastu toime pandud teos vaid

§ 121järgi on materiaalõiguslikult korrektne või oleks ta tulnud süüdi mõista S.K.

ile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises, st

§ 118

lg 1 p 1 järgi – on mõeldav, et talle oleks kaastäideviimise reegleid järgides pidanud

§ 21lg 2 alusel omistama S.

Kuhharevi teopanuse. Samamoodi pole alust analüüsida seda, kas sarnaselt Riigikohtu lahendis asjas nr 3-11-68-12 öelduga tuleks ka praegu leida, et (juba peksa saanud) inimest pudeliga pähe lööv isik 17

(22)tegutseb kannatanu elu ohustamise osas kaudse tahtlusega, st paneb toime eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise katse, st

§ 118lg 1 p 1 – § 25 lg 2 pärase kuriteo.

104. Kuivõrd P. Jerjomina teo korduvus (

§ 121lg 2 p 3) tuleneb P.

Jerjomina varasemast vägivallateost (vt Viru Maakohtu otsus asjas nr 1-21-5825), ei tohiks olla iseenesest oluline, kas praegu toime pandud käitumisaktid – D.G. i esimene peksmine umbes kell 19.30, sellele kohe järgnenud S.K. i peksmine ja D.G. i teine peksmine umbes kell 23.30 – kujutavad endast eraldi tegusid (nagu leidis maakohus) või on need tarvis täielikult või osaliselt üheks teoks kokku liita. Teoreetiliselt tuleb siiski kõne alla väide, et süüdistatava jaoks on soodsam see, kui ta pani toime ühe teo – sest üks kuritegu on väiksema ebaõigussisuga kui nt kaks või kolm kuritegu. Ringkonnakohus on siiski seda meelt, et maakohus lähtus õigesti sellest, et aset leidsid kolm erinevat kuritegu. D.G. i esimene peksmine ja S.K. i peksmine toimusid küll ajaliselt lähestikku, ent esiteks olid ohvrid erinevad inimesed ja teiseks tingisid need vägivallaaktid erinevad ajendid: D.G. it ründasid P. Jerjomina ja S. Kuhharev D.G. iga tülli minemise tõttu, S.K. it aga tulenevalt sellest, et viimane üritas D.G. it aidata. D.G. i teine peksmine on iseseisev tegu eeskätt lähtuvalt sellest, et see toimus alles mitu tundi pärast eelmisi vägivallaakte. II 105. Maakohus karistas P. Jerjominat 2 aasta pikkuse vangistusega, millele liideti

§ 65lg 2 alusel Viru Maakohtu 2.

septembri 2021 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aastat 8 kuud vangistust ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat 8 kuud vangistust. Apellandi hinnangul tuleks tema karistust vähendada, sest karistust kergendavateks asjaoludeks on vaja lugeda D.G. ile abi osutamine, kiirabi väljakutsumine ja sellega kahjulike tagajärgede lõpetamine ning S. Kuhharevi tegevuse igakülgne takistamine.

  1. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse kuriteo asjaolusid ja hindas, kui suur on P. Jerjomina süü. Kohus leidis, et süüdistatava süü on vähemalt keskmine, sest isik pani toime kolm kuritegu ja tegutses kavatsetult. Kuigi esmalt on esimese astme kohus nentinud, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad, on kohus siiski pidanud võimalikuks P. Jerjomina karistust kergendada ning seda muuhulgas põhjusel, et ta kutsus pärast D.G. i esimest peksmist kohale abi. Seega on esimese astme kohus kiirabi väljakutsumisega juba arvestanud.
  2. Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud karistust raskendava asjaoluna

§ 58p 10 mõttes arvesse süütegude toimepanemist grupi poolt.

Apellant aga leiab, et grupilisest tegutsemisest rääkida ei saa. Ringkonnakohus soostub maakohtuga: teod leidsid aset grupis.

  1. Maakohus märkis otsuses P. Jerjomina ja S. Kuhharevi poolt grupis kuriteo toimepanemise osas järgnevat. Süüdistatavad tegutsesid kooskõlastatult – P. Jerjomina kutsus kohale S. Kuhharevi, et kannatanuid „karistada“ ja võttis ka ise kannatanute peksmisest osa, seda ka kella 23.30 paiku teist korda D.G. it pekstes. Samuti kuulis tunnistaja S.D. P. Jerjomina karjumist „Lama, lita!“, mis võis maakohtu hinnangul olla suunatud põrandal lamavale S.K. ile. Tuvastatud asjaoludest lähtuvalt tegutsesid süüdistatavad vähemalt vaikival kokkuleppel ning ümber on lükatud P. Jerjomina versioon, et ta kartis S. Kuhharevi ja püüdis kannatanute peksmist lõpetada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu nende põhjendustega ning vastab apellatsioonis toodud väidetele järgmist.
  2. Põhjendatud pole apellandi väide, nagu ei oleks selge, millel põhineb maakohtu järeldus süüdistatavate tegevuse kooskõlastatuse kohta. Esimese astme kohus tuvastas õigesti, et P. Jerjomina ja S. Kuhharev kasutasid mõlemad nii S.K. i kui ka D.G. i suhtes vägivalda. P. 18

(22)Jerjomina kriimustas S.K. it, aitas teda pikali tõmmata, käskis kannatanul lamada ning lõi teda paaril korral jalaga, S. Kuhharev aga peksis kannatanut rusika ja jalgadega. D.G. ile lõi P. Jerjomina pudeliga pähe ning S. Kuhharev peksis D.G. it rusikatega näkku – kõigepealt umbes kell 19.30 ja siis ca 23.30. Seega tegutsesid nad ühiselt – toetasid teineteist. Tõepoolest ei leppinud süüdistatavad kokku, kes, kuidas ja millisel hetkel kumbagi kannatanut ründab. Seda pole aga kaastäideviimisest kõnelemiseks ka vaja. S. Kuhharev ja P. Jerjomina leppisid nii S.K. i kui D.G. i peksmises kokku konkludentselt, oma käitumisega: mõlemad ründasid kannatanuid viisil, mille maakohus on oma otsuses õigesti tuvastanud, ja said ühtlasi aru, et nendega liitub ka teine süüdistatav, kes tema rünnet intensiivistab. Seega ongi süüdistatavate tegutsemine hinnatav kaastäideviimisena

§ 21lg 2 tähenduses.

  1. P. Jerjomina väitel puudus tal motiiv kannatanutele kehavigastuste tekitamiseks. Ringkonnakohus selgitas otsuse punktis 81, et P. Jerjominal oli selge põhjus kannatanute suhtes vägivalla kasutamiseks – ta oli hüsteerias ning arvamusel, et S.K. ja D.G. teevad talle liiga.
  2. Põhjendatud pole apellandi väide, et järelduse süüdistatavate tegevuses kooskõlastatuse puudumise kohta saab teha süüdistatavate ütlustest. Kolleegiumi arvates tuleb nõustuda maakohtu sedastusega, et süüdistatavate ütlused on paljuski üksteist süüdistavad ning vastuolulised. Lisaks on need ringkonnakohtu hinnangul ka suuresti ennast õigustavad.
  3. Loogilised pole ka P. Jerjomina põhjendused, et tema ja S. Kuhharevi kooskõlalise tegutsemise välistab see, et P. Jerjomina hoopis kartis S. Kuhharevi ning seetõttu ei saanud ta politseid kutsuda ega kohale tulnud kiirreageerijatele rääkida, mis tegelikult juhtus. Nagu juba käesoleva otsuse
  4. punktis märgitud, jättis P. Jerjomina politseile täie tõe rääkimata sooviga vastutusest pääseda.
  5. Seega on karistuse mõistmisel võetud põhjendatult arvesse grupis tegutsemist.
  6. Kokkuvõtvalt ei saa P. Jerjominale mõistetud 2 aasta pikkust vangistust kolme grupis toime pandud kuriteo eest pidada liiga rangeks karistuseks.
  7. Apellant palub alternatiivselt prokuröri pakutavat karistust kergendada, kui ringkonnakohus peab vajalikuks kohaldada

§ 74lg-t 5.

Ringkonnakohtule jääb vastav taotlus arusaamatuks.

§ 74

lg 5 sätestab, et juhul, kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt karistusseadustiku § 65 lg-s 2 sätestatule. Maakohus ongi nii käitunud ning mõistnud P. Jerjominale liitkaristuse

§ 65lg 2 alusel.

Lisaks näeb

§ 74

lg 5 uue tahtliku kuriteo puhul ette võimaluse kohaldada uuesti liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele ning võimaluse vangistuse täitmisele pööramise korral asendada see üldkasuliku tööga. Käesoleval juhul ei ole võimalik rakendada ei liitkaristusest tingimisi vabastamist ega vangistuse üldkasuliku tööga asendamist. P. Jerjominale on mõistetud liitkaristuseks üle 5 aasta pikkune vangistus, mistõttu karistuse pikkusest tulenevalt ei ole võimalik jätta seda tingimisi kohaldamata – seadus võimaldab seada maksimaalselt 5 aastase katseaja (

§ 74

lg 3) ja poleks loogiline, kui enam kui 5 aastase vangistusega karistatud inimene n-ö pääseb katseajaga, mis on lühem kui oleks tema vangistus. Samuti ei saa seda asendada üldkasuliku tööga, kuna

§ 69lg 1 kohaselt on võimalik üksnes kuni kaheaastase vangistuse asendamine. 116. Kuigi üldjuhul arutab ringkonnakohus Kr

MS § 331 lg 2 kohaselt kriminaalasja apellatsiooni piires, näeb KrMS § 340 lg 1 ette, et ringkonnakohus teeb sõltumata apellatsioonis esitatud taotlusest uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või 19

(22)kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldaski maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kui jättis

§ 68lg 1 alusel aja, mil P.

Jerjomina oli kahtlustatavana kinnipeetud, karistusaja hulka arvestamata. Seetõttu tuleb maakohtu otsus selles osas KrMS § 338 p 2 alusel tühistada. Maakohus mõistis õigesti P. Jerjominale

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuseks 5 aastat 8 kuud vangistust, suurendades mõistetud 2-aastast vangistust Viru Maakohtu otsusega nr 1-21-5825 mõistetud ja ära kandmata karistuse osa, s.o 3 aasta ja 8 kuu võrra.

§ 68lg 1 alusel tuleb P. Jerjomina karistusaja hulka arvata tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg 3.–5. jaanuar 2023 (Kr

To II kd tl 1–5), s.o 3 päeva ning lugeda lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 7 kuud 27 päeva vangistust. Kuna maakohus pidas vajalikuks võtta P. Jerjomina kohtusaalis vahi alla ning seda pole apellatsioonis vaidlustatud, tuleb karistuse kandmise alguseks lugeda

  1. juuli
  2. III
  3. S. Kuhharevi puutuvalt on kõigepealt vaidlustatud karistust.
  4. S. Kuhharevi kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev esitas koos apellatsiooniga mõned dokumendid ja palus ringkonnakohtul need tõendina asja juurde võtta. KrMS § 2861 lg-st 1 tulenevalt peab tõendil olema asjas tähtsus. See põhimõte kehtib KrMS § 331 lg-st 1 tulenevalt ka ringkonnakohtu jaoks. Kohtule esitatud tõendid kajastavad
  5. augusti 2023 S.K. i ja D.G. i allkirjastatud sedastust, et S. Kuhharev on neilt andestust palunud ja nad on kokku leppinud kahju hüvitamises, ning kannatanutele
  6. augustil 2023 ja
  7. novembril 2023 kahju hüvitamiseks tehtud ülekandeid. Nende dokumentide põhjal saab järeldada, et apellant peab kriminaalmenetluse reeglitega kooskõlas olevaks, kui tõendeid hakatakse koguma alles pärast maakohtu otsust ning asjaolude kohta, mis on ilmnenud pärast maakohtu otsuse kuulutamist. Apellatsioonimenetlus pole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Ringkonnakohus saab maakohtu otsuse tühistada, kui maakohus on teinud vigu ja jätnud mingid tõendid põhjendamatult kõrvale. Maakohtule ei saa ette heita seda, et ta ei arvestanud tõendeid, mida polnud otsuse tegemise ajal veel olemaski. Seetõttu jätab ringkonnakohus tõendid vastu võtmata ja tagastab need tulenevalt KrMS § 2861 lg-st 2 ja § 331 lg-st 1 apellandile.
  8. S. Kuhharevi kaitsja viitab oma kaebuses prokuröri poolt maakohtus esitatud väidetele, et S. Kuhharev ei ole varasemast karistusest õppust võtnud, sest on alkoholi tarvitamist jätkanud. Kaitsja leiab, et prokuröri sellekohased väited on ekslikud, sest S. Kuhharev pani toime varasemaga võrreldes teist liiki kuriteo. Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi vastavad argumendid asjakohatud. Nagu kaitsja on viidanud, on tegemist pelgalt prokuröri maakohtus esitatud väidetega. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks S. Kuhharevile karistuse mõistmisel ühegi sellise asjaoluga arvestanud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks apellandi neil väidetel pikemalt peatuda.
  9. Maakohus asus apellandi meelest ekslikult seisukohale, et S. Kuhharev tunnistas süüd osaliselt. Apellant on arvamusel, et S. Kuhharev ei nõustunud prokuröri esitatud faktidega, kuid süüd tunnistas ja kahetses toimunut. Kolleegium apellandiga nõustuda ei saa. Maakohtu
  10. juuni 2023 istungiprotokoll kinnitab, et kohtu küsimusele Kas tunnistate end süüdi? vastas S. Kuhharev Osaliselt. Samuti ei viita oma süü täielikule tunnistamisele S. Kuhharevi ristküsitlemisel antud ütlused. S. Kuhharev küll kinnitas, et ta tekitas kannatanutele kehavigastused, kuid lisas, et ta lõi kannatanuid seetõttu, et nood tulid talle kallale (üritasid kallale tulla): D.G. ründas teda ja S.K. sammus mutrivõti käes tema poole. Kolleegium möönab, et oma viimases sõnas ütles S. Kuhharev tõepoolest, et kahetseb siiralt tehtut. Sellele vaatamata on esimese astme kohus õigustatult jõudnud 20

(22)järeldusele, et süüdistataval tehtu osas kahetsus puudub. Nimelt püüdis S. Kuhharev menetluse vältel igati oma süü suurust pisendada, pakkudes välja eelnimetatud kaitseversioone ja eitades D.G. i teist kehalist väärkohtlemist. Lisaks näitab S. Kuhharevi viimases sõnas avaldatu, et tema kahetsus ei ole suunatud toimepandud tegudele ja kannatanutele põhjustatud tagajärgedele, vaid pigem temale endale – S. Kuhharevil oli mure, kuidas saavad karistuse kandmise ajal temata hakkama tema mittetöötav abikaasa, viis alaealist last ja eakad vanemad. 121. Ka on kaitsja maakohtule ette heitnud mittearvestamist sellega, et S. Kuhharev ei ole varem vägivallategusid toime pannud. See on küll õige, ent pole oluline. Isiku süüd võib suurendada see, kui ta on menetletavaga sarnaseid kuritegusid sooritanud juba varem (Sootak –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 56, komm 9.4). Samas vastupidist põhimõtet ei ole: kui keegi pole seni (vastavat liiki) kuritegusid toime pannud, pole see iseenesest aluseks mõista talle leebe karistus.
  2. Võttes arvesse kuritegude toimepanemise asjaolusid ja nendega põhjustatud tagajärgi ei saa S. Kuhharevi karistusi pidada kuidagi tema süüd ületavateks. Maakohus on lähtunud kõigist

§-s 56 sätestatud karistuse mõistmise põhimõtetest. Esimese astme kohus leidis õigesti, et karistust raskendavaks asjaoluks saab

§ 58p 10 mõttes pidada süütegude toimepanemist grupi poolt.

Samuti on kohus välja toonud põhjused, miks ta leiab, et rahaline karistus ei ole

§ 121järgi karistuse mõistmisel küllaldane.

Kokkuvõttes on jõutud põhjendatult järeldusele, et

§ 121

lg 2 alusel tuleb süüdistatavat karistada vangistusega sanktsiooni keskmises määras ja

§ 118lg 1 alusel oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra.

Lisaks pidas maakohus võimalikuks mõista S. Kuhharevile liitkaristus

§ 64lg 1 alt 2 alusel ehk absorptsiooniprintsiibist lähtudes.

  1. Apellant palub kaaluda vangistuse (osaliselt) tingimisi kohaldamata jätmist. Nagu juba käesoleva otsuse p-st 115 tuleneb, ei ole üle 5 aasta pikkuse vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine võimalik. IV
  2. Mõlemad apellandid on seisukohal, et maakohtu otsus tuleks tühistada osas, millega kohus määras asitõendite hoidlas asuvad S. Kuhharevi ning P. Jerjomina jope ja jalatsid

§ 83lg 1 alusel konfiskeerimisele ja hävitamisele.

Apellandid taotlevad nende esemete tagastamist S. Kuhharevile ja P. Jerjominale. P. Jerjomina hinnangul ei olnud jope ega jalatsid kuriteo vahendid ega toimepanemise ese. S. Kuhharevi kaitsja leiab, et

§ 83

lg 1 eeldused ei ole täidetud ning tegemist on isiklike väärtuslike asjadega, mida on võimalik edaspidi kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad apellantide need väited tähelepanu ning tingivad maakohtu otsuse osalise tühistamise KrMS § 338 p 2 alusel – viidatud asju konfiskeerides kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust. 125.

§ 83

lg 1 järgi võib kohus konfiskeerida vahendi, mida kasutati tahtliku süüteo toimepanemiseks, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Kohtupraktikas on selgitatud, et süüteo toimepanemise vahend on ese, mida süüdlane oma teos kasutab ning mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-88-15, p 11). Viidatud riideesemed olid S. Kuhharevil ja P. Jerjominal oma kuritegude ajal seljas. Teoreetiliselt oleks võimalik öelda, et kasutamine tähendab asja mingil moel rakendamist ja seda S. Kuhharev ning P. Jerjomina tõesti tegid: nad kandsid ohvreid pekstes riideid ja jalanõusid ehk rakendasid viidatud asju (nende sihipärasel moel) ehk kasutasid neid. Sellest siiski konfiskeerimiseks ei piisa, sest need riideesemed ei hõlbustanud kuritegude sooritamist. Millestki sellisest saaks kõneleda nt juhul, kui peksmiseks kasutatud jalanõud on selliseks tegevuseks kuidagi eriti sobivad (nt on kinganinad tugevdatud löökide efektiivsuse tõstmiseks) või 21

(22)kui keegi läheb vargile selliste riietega, mis muudavad tema märkamise keeruliseks (maskeerib ennast). Praegu millestki niisugusest kõneleda ei saa. Jopede puhul ei esine ühtegi peksmist soodustavat omadust isegi teoreetiliselt. Jalanõudesse puutuvalt pole võimalik öelda, et neil oleks mingi selline funktsionaalsus, mis peksmise tavalisest tõhusamaks teeks. Seega ei ole tegemist süüteo toimepanemise vahenditega ning

§ 83lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.

  1. Kuivõrd konfiskeerimine võimalik pole, tuleb lähtuda asitõendite osas kehtestatud põhimõtetest, st KrMS §-st
  2. Üldreegel on see, et asitõend tuleb menetluse lõppedes tagastada seaduslikule valdajale või omanikule – see nähtub KrMS § 126 lg-st 1, lg-st 11, lg-st 12, lg-st 21, lg-st 22, lg 3 p-st 2 ja lg-st 4 ning tuleneb tegelikult ka omandi kaitset ette nägevast põhiseaduse §-st
  3. Sellest lähtuvalt tulebki S. Kuhharevi jope ja jalatsid ning P. Jerjomina jope ja jalatsid, mis asuvad Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna asitõendite hoidlas, KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel S. Kuhharevile ja P. Jerjominale kohtuotsuse jõustumisel tagastada.
  4. Olgu obiter dictum-korras märgitud sedagi, et isegi kui konfiskeerimine oleks olnud põhjendatud, ei oleks kohus tohtinud määrata seda, et asjad kuuluvad hävitamisele. Tulenevalt riigivaraseaduse § 7 lg-st 5 tuleks konfiskeeritud vara valitsejaks pidada Siseministeeriumit. Seega peaks just Siseministeerium (nt läbi oma allasutuse Politsei- ja Piirivalveameti) otsustama, mis varast saab: kas see hävitatakse, müüakse oksjonil maha, antakse mõnele muuseumile vms. V
  5. Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ning § 338 p-st 2 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu
  6. juuli 2023 otsuse osaliselt, s.o P. Jerjomina kahtlustatavana kinnipidamise aja tema karistusaja hulka arvamata jätmises ning osas, millega määrati konfiskeerimisele ja hävitamisele süüdistatavate riided. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonid rahuldab ringkonnakohus osaliselt. Samuti tagastab ringkonnakohus S. Kuhharevi kaitsjale tema poolt ringkonnakohtule esitatud apellatsiooni juurde lisatud dokumendid. (allkirjastatud digitaalselt) 22

(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.