Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.
Vastavalt
lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. 7. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et kohtutäitur Rocki Albert on teinud täiteasjades nr 039/2018/1041 ja 039/2018/1042 otsuse hageja osas sundtäitmisega ühinemiseks 19.02.2020.a. Kohus loeb need asjaolud
Pooled vaidlevad selle üle, kas TMS § 149 lg 1 sätestatud otsuse vormistamise näol on tegemist formaalse seaduses sätestatud toiminguga või sisulise kohtutäituri otsusega. 8. TMS § 149 lg 1 kohaselt kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitajal osaleda menetluses. Teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Riigikohus on tsiviilasjas 2-20-7322 punktis 13.1 leidnud, et ühinemise avalduse esitanud sissenõudja avalduse alusel otsustab täitur, kas lubada osaleda menetluses või mitte. Kohus on antud lahendis selgitanud, et hetkeks, kui ei ole tehtud täituri otsust avalduse esitajal menetluses osalemine, siis ei saa teda lugeda ka ühinenud sissenõudjaks. Seega loeb Riigikohus täitemenetlusega ühinenuks ajal, mil kohtutäitur teeb otsuse lubada osaleda menetluses ning õige ei ole hageja märkus, et kõnealune lahend ei oma käesoleva asja otsustamise seisukohalt tähtsust. Ühinemise otsusega kohtutäitur teeb sisulise otsuse, kas lubada avalduse esitajal osaleda menetluses. Selle otsuse tegemisega kohtutäitur hindab sisuliselt, kas on täidetud kõik eeldused sundtäitmisega ühinemiseks või mitte. Kui eeldused ei ole täidetud (nt pole lisatud kõiki dokumente, mis peaks ka täitmisavaldusele lisatud olema), jätab kohtutäitur avalduse rahuldamata ning sundtäitmisega ühinemist ei toimu. Riigikohus on lahendis 3-2-1-164-13 (p 13) asunud selgelt seisukohale, et on võimalik ka TMS § 149 lg 1 kohase täitemenetlusega ühinemisavalduse rahuldamata jätmine. Seega on eelpool toodud otsuse tegemine siiski kohtutäituri sisuline otsus, mitte vaid formaalne. Otsus on kaevatav, mis nähtub ka käesolevas asjas esitatud asjakohastest kohtutäitur R. Alberti 19.02.2020 otsustest, milles on kaebekord esile toodud. Kaebeõigust ei ole nimetatud otsustes küll antud sissenõudjale (käesolevas asjas hagejale), mis ei ole seadusekohane, sest kohtutäitur H. Vilpuu oli sundtäitmisega ühinemise avalduse esitamisel mitte sissenõudja esindaja, vaid selle tehniline edastaja äsjaviidatud Riigikohtu lahendi mõttes. Seega antud juhul saab hageja etteheiteid teha vaid kohtutäiturile, kes põhjendamatult on viivitanud teise kohtutäituri poolt edastatud sundtäitmisega ühinemisavalduse lahendamisega, mis omakorda tingis sellise tulemi jaotamise järjekohad jaotuskavas. Kuivõrd kohtu hinnangul on kohtutäitur R. Liitmaa jaotuskava koostamisel määranud nii kostjate kui ka hageja nõudele eeltoodust tulenevalt õige rahuldamise järjekorra, on jaotuskava koostatud seaduse nõudeid järgides. Tulenevalt eelpooltoodust jätab kohus hagi rahuldamata. Hageja viited TMS § 149 lg 3 ja 4 8
lg 1 alusel tuleb menetluskulud hagi rahuldamata jätmise korral jätta kostja kanda.
lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (
) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus
lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 p 14). Vastavalt
lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. 9.1.
lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib
ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. 9.
lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on kostjad II ja III esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Toomas Talviste Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2024 otsuse RESOLUTSIOON:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.