← Eesti

1-23-2514/49

1-23-2514 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts 2024, Tallinn Kohtuasja number 1-23-2514 Kohtukoosseis Elina Elkind, Janika Kallin, Orvi Koik Kohtuasi Lembit Kelgo süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi (lühimenetluses) Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus Apellant kannatanu X, apellatsioon; kannatanu X esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Rünno Roosmaa, apellatsioon; süüdistatava Lembit Kelgo kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli, apellatsioon Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Lembit Kelgo (isikukood 35507244210; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik, XXX; emakeel: eesti; XXX; kehtivad karistused puuduvad; tõkendit ei kohaldatud); prokuratuur, esindaja Lääne ringkonnaprokurör Lauri Jõgi Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON
  4. Jätta Pärnu Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus muutmata ja kaitsja, kannatanu ning kannatanu esindaja apellatsioonid rahuldamata.
  7. Määrata Advokaadibüroole Roosmaa seoses vandeadvokaat Rünno Roosmaa kannatanule Xle apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 351,36 eurot, sh käibemaks.
  8. Välja mõista kannatanult Xlt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest esindajale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 351,36 eurot, sealhulgas käibemaks, mis tuleb tasuda kuue kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igakuiselt 58,56 eurot. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Xle eraldi dokumendina.
  9. Välja mõista kannatanult Xlt süüdistatava Lembit Kelgo kasuks süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsja kulu, mis seondub kannatanu ja tema esindaja apellatsioonile vastamisega, s.o 320,25 eurot, sealhulgas käibemaks. 1-23-2514 EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  10. Lembit Kelgole esitati KarS § 423 lg 1 järgi süüdistus kokkuvõtlikult selles, et juhtides
  11. mail 2020 kell 14.58 Pärnus Riia mnt 127 maja ees sõiduteel suunaga Raeküla poole liinibussi nr 40 Scania Citywide registreerimisnumbriga XXXXXX, möödus ta sõiduraja parempoolses ääres jalgrattaga samas suunas sõitvas Xst, hoidmata ohutut külgvahet, mille tagajärjel kannatanu kaldus vastu liinibussi tagumist ust ja kukkus. Nimelt L. Kelgo lähenes selja tagant ühes sõidusuunas kaherealise tee parempoolse sõidurea ääres otse liikunud jalgrattale Helkama Ainotar, mida juhtis 74aastane X. L. Kelgo möödus Xst samas sõidureas ca 30 cm kaugusel. L. Kelgo ei vähendanud kiirust, ei hoidnud jalgratturiga ohutut külgvahet ega oodanud vasakpoolse sõidurea vabanemist jalgrattast ohutuks möödumiseks. Selle tulemusena ei suutnud jalgrattur X jalgratast valitseda, põrkas vastu liinibussi Scania Citywide tagumist ust ja kukkus teele. X sai kukkumise tagajärjel raskeid tervisekahjustusi, mis tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 kuud – vasaku reieluukaela murru, koljupõhimikumurru vasakul pool koos vasakpoolse kõvakelmepealse verevalumiga, vähese kahepoolse ämblikuvõrkkelmealuse verevalumi, põrutuskolde paremas poolkeras, põrutushaavad pea piirkonnas, nahamarrastused näo piirkonnas ja vasakul alajäsemel, pehmete kudede verevalumi ja nahaaluse verevalumi vasakul pool pea piirkonnas. L. Kelgo rikkus sellise tegevusega liiklusseaduse (LS) § 14 lg-t 2, § 16 lg-t 1, § 33 lg-t 1, § 35 lg-t 1 (kuni
  12. jaanuarini 2021 kehtinud sõnastuses) ja § 46 lg-t
  13. Tsiviilhagi
  14. Kannatanu X esitas Lembit Kelgo vastu tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 28 500 eurot. Maakohtu otsus
  15. Pärnu Maakohtu
  16. oktoobri
  17. a otsusega tunnistati L. Kelgo süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks üks aasta ja kolm kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistus kolmandiku võrra, s.o 10 kuuni. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga. Maakohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt ja mõistis L. Kelgolt kannatanu X kasuks 8500 eurot. Samuti lahendati kohtuotsusega menetluskuludega seonduvat. Apellatsioonid Kannatanu apellatsioon
  18. Pärnu Maakohtu
  19. oktoobri
  20. a otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas ja L. Kelgolt kannatanu kasuks 28 500 euro väljamõistmist. Kannatanu apellatsioon sisaldab erinevaid küsimusi menetlejale, etteheiteid seoses kriminaalmenetluse toimetamise pikkusega, kannatanu riigi õigusabi korras määratud esindaja vahetusega ja kriminaalasja arutamisega lühimenetluses. Lisaks kirjeldab 1-23-2514 kannatanu enda terviseseisundit pärast sündmust ja sellest tingitud muutusi kannatanu, tema abikaasa ning tütre elukorralduses. Kannatanu toob välja, et süüdistatav ei abistanud teda, ei tundnud mingit huvi tema tervise vastu ja tegemist ei ole L. Kelgo esmakordse (liiklusõigus)rikkumisega. Lõppkokkuvõttes leiab kannatanu, et põhjendatud on tema tsiviilhagi rahuldamine täies ulatuses. Kannatanu esindaja apellatsioon
  21. Samuti esitas Pärnu Maakohtu
  22. oktoobri
  23. a otsuse peale apellatsiooni kannatanu esindaja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas ja uue otsuse tegemist, millega mõistetaks L. Kelgolt kannatanu kasuks välja 28 500 eurot. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
  24. Maakohus ilustas tsiviilhagi osalisel rahuldamisel põhjendamatult süüdistatava käitumist ega olnud seejuures objektiivne, tehes sellega nii kaalutlus- kui põhjendamisvea. Kohus rajas oma järeldusi oletustele süüdistataval empaatiavõime puudumise kohta. Samuti ei esine kergendavat asjaolu ehk süüdistatava poolt kannatanule abi osutamist kohapeal. L. Kelgo käitumisest ja suhtumisest kannatanusse pärast sündmust saab järeldada, et L. Kelgol puudus kannatanu suhtes huvi ja abistamise soov. Kohtuistungil vastas süüdistatav kannatanu esindajale, et ta ei ole tundnud huvi kannatanu tervise vastu, kuna ta ei ole selles süüdi. Sündmusest möödunud aja jooksul ei ole L. Kelgo pidanud vajalikuks kannatanuga ühendust võtta ega tema ees vabandada. Süüdistatava käitumist vahetult pärast liiklusõnnetust iseloomustab kohtutoimikus sisalduv videosalvestis, millelt on näha bussi avatud esiuksest tahapoole jooksev bussijuht, kes praktiliselt kohe kiirustab tagasi bussi. Süüdistatav ei kutsunud abi ega teatanud sündmusest. Maakohus leidis selles osas vaid seda, et süüdistatavale ei saa ette heita kannatanuga suhtlemata jätmist ja tema tervise vastu huvi puudumist. VÕS §-s 134 lg 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kriminaalasjas kogutud tõenditest tulenevalt ei saa kuidagi õigustada süüdistatava avariijärgset käitumist ja passiivset suhtumist kannatanusse.
  25. Maakohus esitas kohtuotsuses VÕS § 1050 lg 2 alusel süüdistatava huve arvestatavaid kaalutlusi (süü hooletuse vormis; vanus; haridus; teadmised ja võimed; muud isikuomadused). Saab nõustuda maakohtu järeldusega, et süüdistatav pani teo toime hooletusest, kuid ei see asjaolu ega süüdistatavat iseloomustav materjal ei kaalu üles teoga põhjustatud raskeid tagajärgi kannatanu ja tema lähedaste (sh tema abikaasa, tütre) elukvaliteedile.
  26. Maakohus võttis mittevaralise kahju hüvitise summa vähendamisel arvesse järgmisi asjaolusid: kannatanul ekspertiisiga tuvastatavad tervisekahjustused, füüsiliste vaevustega seotud elukvaliteedi langus ja vajadus taluda operatsiooni ja haiglaravi; kannatanu ei kandnud kiivrit; süüdistatav pani teo toime hooletusest; süüdistatava töökoht professionaalse bussijuhina ja tema majanduslik olukord. Tegelikult pidanuks maakohus lähtuma teistsugusest loogikast ja võtma kahju summa hindamisel eeskätt arvesse kohtu poolt tõendatuks loetud ja X puudutavad asjaolud, mis väljenduvad elukvaliteedi languses pärast liiklusõnnetust. Kaitsja apellatsioon
  27. Samuti esitas Pärnu Maakohtu
  28. oktoobri
  29. a otsuse peale apellatsiooni süüdistatava kaitsja. Apellant ei vaidlusta maakohtu otsust L. Kelgo süüditunnistamise ja karistamise osas, kuid palub tuvastada, et kannatanu X rikkus samuti liiklus- ja hoolsusnõudeid ja seoses sellega 1-23-2514 tühistada maakohtu otsus süüdistatavalt kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kannatanu kasuks välja (väiksem) mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Apellatsiooni rahuldamisel palub kaitsja jätta apellatsiooni esitamisega seotud menetluskulud riigi kanda. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
  30. Arutades süütegu, mille sisuks on liiklusõnnetuse põhjustamine ja sellega tekitatud kahju hüvitamise küsimus, tuleb kohtul hinnata iga liiklusõnnetuses osalenud isiku käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui tuvastas, et kannatanu ei rikkunud liiklusnõudeid. Kannatanu jaoks olid tajutavad samad ohumärgid, mis süüdistatavagi jaoks. Autojuhi kohustus olla vähemkaitstud liiklejate suhtes tähelepanelik ei tähenda, et vähemkaitstud liikleja ise võib käituda iseenda suhtes hoolimatult. Iseenda ohustamist ja kahjustamist ei saa küll õiguslikult ega ka ilmselt moraalselt kellelegi ette heita, kuid kui riski suurendav käitumine on tuvastatav, tuleb sellega VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 kohaselt arvestada.
  31. Maakohus leidis, et süüdistuses nimetatud kohas (maakohtu otsuses on kasutatud mõistet „pudelikael“) liiklemisel tulnuks süüdistataval vältida ohtlikku olukorda ehk loobuda kannatanust möödumisest. Samas kohalduvad ka jalgratturile LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 reeglid, s.o liikleja üldised kohustused, muu hulgas pidi ka kannatanu olema liikluses hoolas ja ettevaatlik, et tagada liikluse sujuvust. Kujunenud liiklussituatsioonis oli ka kannatanul, sarnaselt süüdistatavaga, võimalik hinnata ohtu, et jalgrattaga liiklemiseks kasutatav teeosa võib jääda ohtlikult kitsaks. Kuna X siiski sisenes bussi kõrval liikudes samasse n-ö pudelikaela, peegeldab see kannatanu arusaama oma tegevuse turvalisusest – ehk ka temal oli sellest ebaõige ettekujutus. Kuivõrd maakohus tuvastas, et ex ante kõrvaltvaataja seisukohast pidanuks süüdistatav mõistma, et sõidu jätkamine võib suurendada riski, pidanuks sellest aru saama ka kannatanu ise. Ohuolukorda sattunud juhile näeb LS § 50 lg 3 p 2 käitumisjuhisena ette kohustust vähendada kiirust ja jääda vajadusel seisma, kui olud seda nõuavad.
  32. Lisaks tuleb kõne alla ka LS § 54 lg-s 3 nimetatud reegel, mille kohaselt kui möödumine on raskendatud takistuse tõttu, peab teed andma juht, kelle ees on takistus. Kuni süüdistuses nimetatud kohani liikusid buss ja kannatanu kõrvuti ilma, et kannatanu liikumine oleks muutunud. Liigvähesest külgvahest lähtuv oht realiseerus alles n-ö pudelikaelas. See aga ei tulenenud üksnes asjaolust, et kannatanust vasakul liikus buss, vaid ka sellest, et paremalt kadus ära seal eelnevalt olnud suhteliselt avar sõiduruum, mis võimaldas eelduslikult kannatanul ennast turvalisemalt tunda. Süüdistataval ei olnud kannatanust möödumisel takistust, kuna bussi kasutatav sõidurada ei kitsenenud ja kannatanu liikus teisel pool valgeid jooni, küll aga kitsenes n-ö jalgratturi kasutuses olnud teeosa. Alles rajamisjärgus olevast jalakäijate teeosast möödumiseks tuli jalgratturist kannatanul hoida varasemaga võrreldes mõnevõrra rohkem vasakule. Seega saab rajamisjärgus olevat ja liiklusmärgiga 686 tähistatud sõiduteeäärset ala käsitada takistusena eeskätt kannatanu jaoks, kes pidanuks seetõttu andma sõiduõiguse süüdistatavale. Võttes arvesse kannatanu liikumise kiirust (süüdistatava ja tunnistaja ütluste pinnalt pidi see olema oluliselt vähem kui 25 km/h), saanuks ta kiirust vähendada ja vajadusel ka peatuda. Videosalvestise kohaselt alates bussi kannatanu kõrvale ilmumisest kuni kannatanu „pudelikaela“ jõudmiseni kulub 4 sekundit, seega oli Xl vähemalt 3 sekundit jalgratta peatamiseks ja teekitsusesse sõitmise vältimiseks. Videosalvestiselt aga nähtub, et jalgratta kiirus aeglustub alles umbes kaheksandal sekundil bussi tagaosa juures. 1-23-2514
  33. Maakohus tuvastas, et kannatanu enda käitumises liiklusnõuete rikkumist ega väärkäitumist ei esine ning arvestas nimetatud asjaoluga ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse leidmisel. Kui aga leiab tuvastamist kannatanu osa endale tervisekahju tekitamisel, tuleb maakohtu kaalutlusi mittevaralise kahju suuruse osas pidada ebaõigetele eeldustele toetuvaks ning seetõttu ebaõigeks. Pidades maakohtu poolt tuvastatud asjaolude pinnalt, st kannatanu osaluse puudumisega arvestades kalkuleeritud mittevaralise kahju suurust eelduslikult kohaseks, tuleb juhul, kui apellatsioonimenetluses leiab tuvastamist, et kannatanu asetas ka ise raskest hooletuse tõttu iseenda õigushüve – elu ja tervise – ohtu, hagejalt välja mõistetavat kahjusummat kannatanust endast lähtuva riski võrra täiendavalt vähendada, mõistes välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel.
  34. Seega tuleb kannatanu osa endale tervisekahju tekitamisel arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel, vähendades seda vastavalt, ja mõista kannatanule välja õiglase suurusega hüvitis. Menetlus ringkonnakohtus
  35. Tallinna Ringkonnakohtu
  36. veebruari
  37. a määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ja võimaldati apellatsioonimenetluse pooltel esitada kohtule seisukohti, taandusi ja taotlusi kuni
  38. märtsini
  40. Kannatanu X esindaja vandeadvokaat R. Roosmaa esitas
  41. märtsil 2024 riigi õigusabi tasu taotluse kannatanule apellatsioonimenetluses osutatud õigusteenuse eest, s.o maakohtu otsusega tutvumine ja apellatsiooni esitamine.
  42. Kannatanu X esitas
  43. märtsil 2024 kirjaliku arvamuse, milles esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. Kannatanu toob välja, et viibis liiklusõnnetuse eel pangakontoris, mistõttu oli tal kaasas ka pass. Seega jääb talle arusaamatuks, miks ei teavitatud tema abikaasat ja tütart viivitamata temaga juhtunust. Lisaks avaldab X, et
  44. jaanuaril 2024 määrati tema abikaasa eestkostjaks Y ja nüüd on võimalik esitada kohtule ka epikriisid, mis kajastavad Y terviseseisundit enne ja pärast sündmust. Kannatanu toob välja Y ja tema tütre elus pärast sündmust toimunud muutusi ja selgitab, et pärast abikaasale eestkoste määramist ei saa viimase sissetulekut varasemaga samal määral kasutada perekonna vajaduste rahuldamiseks. Samuti palub kannatanu jätkuvalt vastust apellatsioonis esitatud küsimustele ja taotleb jätkuvalt tsiviilhagi rahuldamist täies ulatuses. Seisukohale on lisatud AS Swedbank vastus päringule ja Y terviseandmeid sisaldavad Pärnu Haigla epikriisid ning perearsti andmed ajavahemikust 2012-
  45. a.
  46. Süüdistatava kaitsja esitas
  47. märtsil 2024 arvamuse kannatanu ja tema esindaja apellatsioonide osas ning menetluskulude aruande. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
  48. Kannatanu X
  49. novembri
  50. a apellatsiooni esimene pool sisaldab liiklusõnnetuse kirjeldust ja küsimusi menetluse kestuse ja menetlejate tegevuste osas. Need küsimused on suunatud eeskätt prokuratuurile. Muus osas sisaldab X apellatsioon samu väiteid, mida kannatanu esitas ka maakohtu menetluses. Maakohus on nendele väidetele põhjalikult vastanud. Muu hulgas tuleb nõustuda maakohtu põhjendustega selles kohta, et osa kannatanu nõudest on omistatav hoopis kannatanu abikaasale ja tütrele. Samas ei ole kannatanu abikaasa ega tütar käesolevas menetluses süüdistatava vastu kahjunõudeid esitanud, mistõttu selles osas on hageja nõuded igal juhul n-ö tagajärjetud. 1-23-2514
  51. Nõustuda ei saa kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et maakohus ei ole kannatanu nõude lahendamisel arvestanud kahju tekitaja suhtumisega kannatanusse pärast rikkumist. Maakohus selgitas küllaltki põhjalikult, miks ta ei ole pidanud võimalikuks käsitada süüdistatava käitumist kannatanu suhtes halvana või kannatanu õigusi või väärikust riivavana. Maakohus leidis õigesti, et passiivsus kannatanuga hilisemal suhtlemisel ei peaks kaasa tooma suurema kahjuhüvitise väljamõistmist. Passiivsus ehk mitte midagi tegemine on n-ö nullpunkt, mis iseenesest kahjuhüvitise suurust mõjutada ei tohiks. Kui süüdlane näitab kannatanu suunal üles suuremat hoolimist, näiteks külastab, suhtleb ja abistab kannatanut aktiivselt hilisemas ajas, tuleks sellise „lisapanusega“ kahjuhüvitise suuruse leidmisel arvestada ja seda üldjuhul kahjuhüvitist vähendavas suunas. Ning vastupidi – kui süüdlane halvustab või kohtleb kannatanut halvasti või suurendab kannatanu läbielamisi muul viisil oma pahatahtliku tegevusega, peaks süüdistatava selline tegevus kahjuhüvitist suurendama. Maakohus on süüdistatava puhul pidanud positiivseks L. Kelgo lugupidavat ülalpidamist kannatanu suhtes kohtuistungil ja seda vaatamata kannatanu mõningasele ülemääraselt negatiivsele suhtumisele süüdistatavasse.
  52. Arusaamatu on kannatanu esindaja väide, et süüdistatava iseloomustav materjal ei kaalu üles kuriteoga kannatanule põhjustatud kahju. Esiteks jääb arusaamatuks, millist süüdistatavat iseloomustavat materjali on silmas peetud. Kannatanuga mittesuhtlemine ei saa tingida suurema kahjuhüvitise väljamõistmist. Samas kahju põhjustamine hooletusest võib siiski olla asjaolu, mis tingib väiksema kahjuhüvitise väljamõistmise, kui näiteks kahju tekitamine tahtliku kuriteo tagajärjel.
  53. Ekslik on kannatanu esindaja seisukoht, mille kohaselt mittevaralise kahju hüvitis peaks katma ka kannatanu abikaasa ning tütre elukvaliteedi langusega kaasneva mittevaralise kahju. Kannatanu abikaasa ja tütar on iseseisvad õigussubjektid ning said esitada iseseisva nõude. Kuivõrd sellist nõuet ei ole esitatud, ei saa kannatanu hagi raames mõista välja hüvitisi hagejateks mitteolevatele isikutele või arvestada kannatanule välja mõistetava hüvitise suuruse leidmisel kolmandate isikute läbielamistega.
  54. Kahjuhüvitise suurust puudutavas osas ei ole kannatanu esindaja apellatsioonist võimalik aru saada, mida täpselt maakohtule ette heidetakse. Kuna lõppkokkuvõttes on mittevaralise kahju hüvitise otsustamine kohtu kaalutlusõiguse ja siseveendumuse küsimus, jätab kaitsja otsuse mittevaralise kahju suuruse osas ringkonnakohtu teha, arvestades apellatsioonides väljendatud seisukohti. Ringkonnakohtu seisukoht I
  55. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kannatanu X
  56. märtsi
  57. a seisukohas esitatud taotlust võtta vastu täiendavad tõendid. Nendeks on Y terviseseisundit ajavahemikus 2012-2023 kajastavad dokumendid, mis kannatanu hinnangul tõendavad tsiviilhagis kajastatud mittevaralise kahju suurust, ja panga vastus päringule, mis kannatanu hinnangul tõendab, et tal oli kaasas isikuttõendav dokument, mistõttu pidanuks temaga juhtunud õnnetusest teavitama kohe tema lähedasi. Kannatanu selgitab, et Y tervist puudutavaid andmeid esitatakse apellatsioonimenetluses seetõttu, et isikule määrati eestkoste
  58. jaanuaril
  59. Enne ei olnud võimalik saada isiku nõusolekut tema terviseandmete avaldamiseks, kuna eestkostemenetlus oli pooleli ja Y ise ei olnud võimeline nõusolekut andma. 1-23-2514
  60. Kolleegium selgitab, et jättes kõrvale KrMS § 321 lg-s 6 sätestatud apellatsioonimenetluses tõendi esitamise piiranguid, on määrav, et kriminaalasja lahendati praegusel juhul lühimenetluse sätete kohaselt. Seetõttu kohtumenetluses, sh apellatsioonimenetluses ei ole võimalik esitada täiendavaid tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  61. novembri
  62. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 10.1). Kuna lühimenetluse kohaldamine ei sõltu kannatanu nõusolekust, siis olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et kannatanu nõude üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka kannatanul endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab ta ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud kannatanu taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  63. veebruari
  64. a otsus asjas nr 31-1-105-10, p 7.5.6).
  65. Kolleegium selgitab, et kannatanu ei taotlenud maakohtu menetluses kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile täiendavate tõendite esitamise eesmärgil. Kriminaalasi saadeti kohtusse üldmenetluses ja eelmenetluses, enne lühimenetluse kohaldamist, selgitas maakohus kannatanule oma väidete tõendamise kohustust ja vajadust esitada tõendeid. Kannatanu küll avaldab apellatsioonis, et ta ei olnud lühimenetlusega nõus, kuid ei seosta seda tsiviilhagis esitatud nõude kohta tõendite esitamise vajadusega. Lisaks ei nähtu, et kannatanu oleks vastuseisu lühimenetluses maakohtule kohtuistungil või muul viisil avaldanud. Nimelt selgitas maakohus
  66. augustil 2023 toimunud kohtuistungil, et Y tervist puudutavaid andmeid ei kasutata selleks isiku nõusoleku puudumise tõttu, mistõttu oli kannatanu oma esindaja vahendusel teadlik sellest, et asjakohaseid andmeid kohtuotsuse aluseks ei võeta, kuid soovis jätkuvalt tsiviilhagi lahendamist ega taotlenud kriminaaltoimiku tagastamist. Võttes arvesse, et andmed puudutasid kannatanu abikaasa tervist, ei olnud tegemist olukorraga, mil tsiviilhagi lahendamiseks piisavate andmete puudumine oleks niivõrd ilmne, et see tinginuks kriminaaltoimiku tagastamist kohtu enda algatusel. Kolleegium märgib, et vastavate andmete esitamise kindla soovi korral olnuks eestkoste määramise menetluses vajadusel võimalik esialgse õiguskaitse korras taotleda ajutise eestkostja määramist terviseandmete avaldamiseks nõusoleku saamise eesmärgil (vt TsMS § 4771 ja § 521). Kannatanu lähedaste teavitamine liiklusõnnetuse toimumisest mõnetunnise viivitusega (vastav ajavahemik nähtub kannatanu tütre ütlustest – vt kd I, tl 7-9) ei ole seostatav kohtumenetluse esemega, muu hulgas ei mõjuta kuidagi kannatanul tekkinud mittevaralise kahju suurust, mistõttu tegemist olnuks igal juhul asjassepuutumatu tõendiga. Selles osas ei selgita kannatanu ka kuidagi tõendi esitamise soovi avaldamisega viivitamist. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata kannatanu taotluse võtta vastu täiendavad tõendid ja jätab neid kriminaalasja lahendamisel tähelepanuta. II
  67. Apellatsioonimenetluses ei vaidlusta kohtumenetluse pooled L. Kelgo süüditunnistamist ja karistamist KarS § 423 lg 1 järgi. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ka sellist süüdistatava 1-23-2514 olukorda raskendavat materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis tingiks KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest väljumist. Seega lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses küsimust sellest, kas maakohtu otsus on põhjendatud osas, milles rahuldati osaliselt kannatanu tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta selles osas muutmata ja kohtumenetluse poolte apellatsioonid rahuldamata ning põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
  68. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kannatanu ja tema esindaja apellatsioonides sisalduvaid väiteid. Sellega seoses selgitab kolleegium, et apellatsioonimenetluse eesmärk ja raamid ei võimalda vastata kõigile kannatanu apellatsioonis püstitatud küsimustele. Mõned nendest ei seondu üldse kriminaalmenetlusega – muu hulgas ei selgita ringkonnakohus välja, miks ei teavitatud kannatanu lähedasi kohe temaga juhtunust ega sekku kannatanu suhtlusesse kindlustusseltsiga. Maakohtu päringust Pärnu Linnavalitsusele selguvad teetööde asjaolud. Muude küsimuste puhul (nt miks tunnistaja Q muutis oma ütlusi) ei nähtu apellatsioonist, mil viisil seostuvad need küsimused lõpptulemusena kohtuotsuse osaga, mida kannatanu vaidlustab ehk kahjuhüvitise suurusega, mistõttu ei kuulu nendele vastamine samuti ringkonnakohtu pädevusse. Tervikuna leiab siiski ringkonnakohus, et kannatanu esitatud väidetest ei nähtu tema menetluslikke õiguste rikkumist, võttes arvesse juba eelnevalt käsitletud lühimenetluse eripärasid. Kuigi kriminaalasi saadeti kohtusse alles ligi kolm aastat pärast sündmuse toimumist, toimus kohtumenetlus võrdlemisi kiiresti.
  69. Tsiviilhagiga seoses tuginevad nii kannatanu kui ka tema esindaja oma apellatsioonides esmalt sellele, et süüdistatava käitumine pärast sündmust ei anna alust väljamõistetava hüvitise vähendamiseks. Muu hulgas süüdistatav ei osutanud Xle vahetult pärast sündmust abi, ei vabandanud kannatanu ees ega tundnud huvi tema tervise vastu.
  70. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus otsuse tegemisel oma seisukohta, mille kohaselt süüdistatava käitumine sündmuskohal oli oludele kohane. Tunnistaja Q ütluste kohaselt, mida kinnitab ka linnakaamera videosalvestis sündmusest, peatas süüdistatav kohe pärast kannatanu kukkumist bussi ja suundus X poole, keda olid juba abistamas teised isikud, sh Q, kes oli sündmusest teavitanud ka Häirekeskust. Seega on tuvastatav süüdistatava soov selgitada välja kannatanu seisund pärast õnnetust ja vajadusel teda abistada, mida süüdistatav istungil ka kinnitas ja maakohus võttis kergendava asjaoluna arvesse. Vastupidiselt kannatanu esindaja väidetule ei saa ühistranspordi juhi ülesandeid täitnud süüdistatavale ette heita, et seejärel, kui teised isikud juba osutasid kannatanule abi ja kiirabi oli välja kutsutud, pöördus ta tagasi bussi ega jäänud kannatanu kõrvale. L. Kelgo ei lahkunud sündmuskohalt.
  71. L. Kelgo ei tunnistanud kohtumenetluses oma süüd ega ole pöördunud kannatanu poole tema ees vabandamiseks või tema tervise järele pärimiseks. Siinkohal aga nõustub kolleegium kaitsja väitega, mille kohaselt ainuüksi süüdistatava passiivsus sündmusele järgnenud aja jooksul ei tingi kahjuhüvitise suurendamist, kui ei ole kindlaks tehtud asjaolusid, mis viitavad süüdistatava eriliselt küünilisele, solvavale või muul viisil ebaviisakale suhtumisele kannatanusse. Kohtumenetluses midagi sellist tuvastatud ei ole. Maakohtu otsusest saabki järeldada, et süüdistatava n-ö tegevusetus ei mõjutanud kahjuhüvitise suurust ei selle suurendamise ega vähendamise suunas.
  72. Lisaks tuginetakse kannatanu ja tema esindaja apellatsioonides sellele, et maakohus omistas kahjuhüvitise suuruse määramisel liigsuurt kaalu süüdistatava süü suurusele ja teda positiivselt iseloomustavatele asjaoludele, võtmata piisavalt arvesse kannatanule ja tema lähedastele teo 1-23-2514 toimepanemisega põhjustatud üleelamisi ja elukvaliteedi langust. Ringkonnakohtu hinnangul analüüsis maakohus piisaval määral kannatanule tekitatud tervisekahjustusi ja nendest tingitud kannatusi ja elukorralduse muudatust ning lähtus nendest ka hüvitise väljamõistmisel. Süüdistatava süü vormi ja suurust kui tegu iseloomustava tunnuse arvestamine on igal juhul nõuetekohane VÕS § 1050 lg 2 alusel. Seejuures ei vaidlusta kannatanu ega tema esindaja maakohtu järeldust, et L. Kelgo pani teo toime hooletusest (mitte nt raskest hooletusest). Maakohtu otsuse pinnalt ei saa järeldada, et kohus pidas L. Kelgot iseloomustavaid andmeid kahju suuruse määramisel niivõrd oluliseks, et jõudis ebaõige lahenduseni, võttes arvesse lõppkokkuvõttes väljamõistetud summat.
  73. Seejuures soostub kolleegium maakohtu järeldustega ka selles osas, mis puudutab X väidet, et teo tagajärjel on kahju tekkinud ka tema lähedastele, s.o abikaasale ja tütrele. Esmalt selgitas maakohus kannatanule juba eelmenetluses, et tema kahjunõue ei saa tugineda tema lähedastele tekkinud läbielamistele ja nende elukorralduse muutustele. Vastav nõue olnuks iseenesest kannatanu mehel ja tütrel, kui pidada täidetuks VÕS § 134 lg-s 3 sätestatud tingimusi. Praeguses kriminaalasjas ei pidanud aga kohus seda küsimust lahendama, sest vastavaid nõudeid pole esitatud. Seejuures võib kannatanu apellatsioonist ja seisukohast järeldada, et tegemist võinuks olla ka varaliste nõuetega (nt tütre sissetuleku kaotus seoses vajadusega hoolitseda ema eest).
  74. Kannatanu enda terviseseisundisse puutuvalt on oluline, et X ei andnud nõusolekut kõigi oma terviseandmete kasutamiseks kriminaalmenetluses, esitades tõendeid vaid valikuliselt. Paratamatult piiras see kohtu võimalust hinnata terviklikult kannatanu kirjeldatud terviseprobleemide sisu ja temale määratud raske puude seost kuriteoga tekitatud tervisekahjustusega (eeskätt peavigastusse puutuvalt, sh kannatanu esindaja apellatsioonis välja toodud tasakaaluhäired, mälu ja taju häired, segadusperioodid jne), mida maakohus jättiski sel põhjusel arvestamata. Selles osas peab kolleegium märkimisväärseks ka tõsiasja, et kohtumenetluses on tuvastatud, et X ei kandnud liiklusõnnetuse toimumise ajal jalgrattakiivrit. Linnaliikluses sõiduteel liikudes võib aga just kiiver olla oluline vahend, vähendamaks kukkumise korral tekkivaid peavigastusi, mistõttu on piisavalt alust arvata, et selle kasutamata jätmine soodustas kahju tekkimist VÕS § 139 tähenduses, mistõttu on igal juhul tegemist kahju vähendamise alusega.
  75. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kannatanu ja tema esindaja apellatsioonides esitatud väited ei tingi maakohtu otsuse tühistamist ja tsiviilhagi rahuldamist suuremas ulatuses.
  76. Järgnevalt käsitleb kolleegium süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väidet, et kahjuhüvitist tuleb vähendada mõistliku suuruseni tulenevalt X kui kahjustatud isiku osast kahju tekkimisel. Kolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga. Maakohus võttis mittevaralise kahju suuruse hindamisel juba arvesse sündmuse käiku ja ka tõsiasja, et kannatanu ei kandnud liiklusõnnetuse toimumisel kiivrit ja neid asjaolusid peab kahjuhüvitise suuruse hindamisel asjakohaseks ka ringkonnakohus. Muus osas on kriminaalasjas tuvastatud nii tunnistaja kui ka süüdistatava ütlustega ning ka videosalvestisega sündmusest, et järgides LS § 32 lg 1 p 4 nõudeid liikus kannatanu mööda sõidutee paremat äärt, mil süüdistatava juhitud buss alustas temast möödumist. Videosalvestiselt ei nähtu, et kannatanu liikumistrajektoor olnuks eriliselt n-ö vingerdav või muul põhjusel ettearvamatu. LS § 46 lg 3 kohaselt peab juht sõitmisel, sh teisest sõidukist möödumisel hoidma ohutut külgvahet. Olukorras, kus süüdistatav alustas möödumist kannatanust, kes liikus sõidutee paremas ääres, pidanuks just bussijuht jätma bussi ja jalgratta vahel piisava vahe, mis võimaldaks kannatanul liikuda otse piisavalt 1-23-2514 turvaliselt. Võttes eriti arvesse, et pärast ristmikku eraldas sõiduteed sellega külgnevast alast äärekivi, ei olnud jalgratturist kannatanul selles olukorras n-ö suurema külgvahe tekitamise võimalust.
  77. Ebaõige on ka kaitsja väide, et kuna liikumisel tekkis kannatanu teekonnale ette takistus, pidanuks viimane tulenevalt LS § 50 lg 3 p-st 2 ja § 54 lg-st 3 vajadusel peatuma enne sõidutee kitsenemist, võimaldamaks bussi turvalist möödumist. Selline käitumine ei olnud seadusest tulenevalt eeldatav, mistõttu selle tegemata jätmine ei ole käsitatav sellise hooletusena, mis tingiks kahjuhüvitise vähendamist. Jalgrattur võib liikuda sõiduteel, selle parema ääre lähedal, mida kannatanu ka tegi. Sõiduteega külgneva ala, s.o kõnnitee või haljasala reljeefi muutumine ei ole käsitatav sõiduteel esineva takistusena ja igal juhul oli selle olemasolu ettenähtav ja samaväärse takistusena käsitatav ka bussijuhi jaoks (ei olnud LS § 54 lg 3 mõttes tegemist takistusega kannatanu ees). Enne seda, kui buss alustas Xst möödumist, ei olnud kannatanul ka põhjust eeldada, et bussijuht ei hoia temaga piisavat külgvahet ja kannatanu peab samas suunas liikudes bussile teed andma. Seejuures nähtub videosalvestiselt, et bussi esiots jõuab kannatanu kõrvale vahetult enne ristmiku ületamise lõpetamist. Piisava külgvahe hoidmisel saanuks kannatanu jätkuvalt liikuda otsejoones. Olukorras, kus buss oli juba möödumist alustanud, ei pruukinud kannatanu jaoks peatumine olla ka turvaline valik. Muu hulgas ei olnud eeldatav peatumine keset ristmikku ega juba bussi kõrval liikudes. Pidurdamisel muudab jalgratas samuti mõnevõrra trajektoori ning kannatanu pidanuks saama sellelt ka maha astuda – olukorras, mil külgvahe bussiga on 30 sentimeetrit ei pruugi seegi olla võimalik. Seega leiab ringkonnakohus, et ka kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei tingi kahjuhüvitise muutmist ehk selle vähendamist.
  78. KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. III
  79. X esindaja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal 180 minutit kohtuotsusega ja märgukirjaga tutvumisele ja 120 minutit apellatsiooni koostamisele. Eeltoodust tulenevalt taotleb kaitsja määrata riigi õigusabi tasuna 360 eurot, millele lisandub käibemaks 79,20 eurot, s.o kokku 439,20 eurot. Võttes arvesse kohtuotsuse pikkust ja esitatud apellatsiooni sisu, mis langeb suuresti kokku kannatanu esindaja teesidega maakohtu kohtuvaidluses, peab ringkonnakohus tasutaotlust põhjendatuks kokku 240 minuti ulatuses. Seega tuleb riigi õigusabi tasuna määrata 288 eurot, millele lisandub käibemaks 63,36 eurot, s.o kokku 351,36 eurot. Kuna kannatanu apellatsioon jäetakse rahuldamata ja kohtuotsus muutmata, siis KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb vastav menetluskulu mõista kannatanult riigi kasuks välja. Võttes arvesse kannatanu majanduslikku olukorda võimaldab ringkonnakohus tasuda menetluskulu kuue kuu jooksul ositi igakuiselt 58,56 eurot.
  80. L. Kelgo valitud kaitsja esitas taotluse hüvitada süüdistatava menetluskulud. Kuna süüdistatava apellatsioon jääb rahuldamata, jäävad süüdistatava apellatsiooni esitamisega seotud kulud KrMS § 185 lg 2 alusel tema enda kanda. Seoses kannatanu ja tema esindaja apellatsioonide rahuldamata jätmisega tuleb aga kannatanult välja mõista süüdistatava kulud, mis seonduvad nende apellatsioonidele vastamisega. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal
  81. märtsil 2024 apellatsioonivastuse ja menetluskulude nimekirja koostamisele kokku 2 tundi (tunnihind 150 eurot, millele lisandub käibemaks). Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude nimekirja 1-23-2514 koostamine ei ole käsitatav sellise kuluna, mida peab täies ulatuses hüvitama kannatanu, kuna see on käsitatav ka süüdistatava apellatsiooni koostamisega seotud kuluna. Seega peab kolleegium mõistlikuks (hüvitatavaks) kaitsjatasu 1 tunni ja 45 minuti eest, s.o 262,50 eurot, mille lisandub käibemaks ehk kokku 320,25 eurot. Allkirjastatud digitaalselt

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.