lg 1 p 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et hagi ei allunud Harju Maakohtule. Maakohus leidis, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) (edaspidi Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) art 25 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Eelnevast tulenevalt hindas maakohus, kas kohtualluvuse kokkulepe oli Eesti õiguse kohaselt tühine. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 106 lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus
§-ga 104. Kuna käesolevas asjas ei olnud vaidlus seotud kummagi poole majandus- või kutsetegevusega (
lg 1) ning kohtualluvuse kokkulepe ei olnud sõlmitud
lg 3 p-des 1 või 2 nimetatud asjaoludel, oli kohtualluvuse kokkulepe maakohtu hinnangul tulenevalt
3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule tagasi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja leidis, et Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 ei luba liikmesriikidel kehtestada lisapiiranguid kohtualluvuse kokkulepete kehtivusele. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-s 25 sisalduv viide asjaomase liikmesriigi õigusele viitas hageja arvates riigisisesele materiaalõigusele, mitte menetlusõigusele. Seega tuli kokkuleppe kehtivust hageja arvates kontrollida materiaalõiguse alusel (st Eesti kontekstis eelkõige tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) ja võlaõigusseadus (VÕS)), mitte menetlusõiguse alusel (nagu
Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse ja
-i sätteid õigesti. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusel on
-i rahvusvahelise kohtualluvuse sätete ees prioriteet, kuid määruse art 25 lg 1 viitab tagasi riigisisesele õigusele, sätestades, et rahvusvahelise kohtualluvuse kokkuleppele ei saa kohtualluvuse määramisel tugineda juhul, kui see on asjaomase liikmesriigi õiguse järgi „sisulise kehtivuse poolest tühine”. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse hindamisel Eesti õiguse järgi tuli lisaks materiaalõiguslikele sätetele kohaldada ka
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus, mille kohaselt riigisisese õiguse alusel tuleb hinnata kohtualluvuse kokkuleppe sisulist kehtivust, viitas ringkonnakohtu hinnangul vajadusele kontrollida kokkuleppe vastavust liikmesriigis kehtivatele sisulistele nõuetele, vastandades seejuures sisulisi nõudeid vorminõuetele. Eesti õigus (
See, millise iseloomuga vaidluste puhul on võimalik kohtualluvuses kokku leppida, on sisuline, mitte vormiline küsimus. Seega on
lg-ga 1 vastuolus olev kohtualluvuse kokkulepe ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 mõttes riigisisese õiguse alusel sisulise kehtivuse poolest tühine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub saata asi maakohtusse menetlusse võtmiseks. Hageja arvates ei saa
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-s 25 tehtud viide asjaomasele riigisisesele õigusele on vaid viide materiaalõigusele. Euroopa Kohtu praktikast ega määruse tekstist ei tulene, et riigisisese õiguse kohtualluvuse sätetega saaks piirata Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 kohaldamisala. Hageja arvates oli pooltevaheline kohtualluvuse kokkulepe eelnevast tulenevalt kehtiv. 6. Kostja arvates ei allu hagi Eesti kohtule, kuna pooltevaheline kohtualluvuse kokkulepe ei ole
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kolleegium leiab, et hagi menetlusse võtmise otsustamine eeldab eelotsuse taotlemist Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 tõlgendamiseks. Kuni eelotsusetaotluse lahendamiseni tuleb kohtuasja menetlus peatada (
8. Kohtud leidsid käesolevas asjas, et pooltevaheline kohtualluvuse kokkulepe Harju Maakohtu kasuks ei olnud tulenevalt Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg-st 1 koostoimes
Riigikohtus on vaidluse all küsimus, kas Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg-s 1 tehtud viide „asjaomase liikmesriigi õigusele“ tähendab Eesti õiguse puhul viidet mh
9.
lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus
§-s 104 sätestatuga.
lg 1 järgi võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata juhul, kui kohtualluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- ja kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- ja kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik.
lg 3 p-de 1 ja 2 järgi kehtib kohtualluvuse kokkulepe sõltumata
lg-s 1 sätestatust juhul, kui kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada või selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist.
§-des 104 ja
lg 1 p 1 ja § 104 lg 1 seda teevad, on kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse küsimus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 tähenduses. Kolleegiumi arvates ei ole Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 sõnastusest ning kohtualluvuse kokkulepete kohta käivast Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt üheselt selge, kas kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 alusel saab kohus kohaldada
lg 1 p 1 ja § 104 lg 1 sarnast regulatsiooni ehk kas kohtualluvuse kokkuleppe sisuline kehtivus hõlmab lisaks nt küsimusele, kas sellise kokkuleppe sõlminud pool oli teovõimeline või kas kokkulepe on vastuolus avaliku korra või heade kommetega, ka küsimust selle kohta, kas kokkuleppe sõlminud füüsiline isik peab tegutsema majandus- ja kutsetegevuses või kas kokkulepe peab olema sõlmitud pärast vaidluse teket. Kolleegiumi jaoks ei ole üheselt selge eelkõige see, kas füüsiliste isikute tegutsemine majandusja kutsetegevuses on kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse sisuline eeldus, mille kehtestamise võimalus on jäetud liikmesriigi seadusandjatele, või on tegemist asjaoluga, mis ei ole kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse küsimus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 tähenduses. 12. Eelnevast tulenevalt peab kolleegium vajalikuks küsida Euroopa Kohtult eelotsust alltoodud küsimuses. Kas kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse sidumine selle sõlminud füüsilise isiku tegutsemisega majandus- ja kutsetegevuses, nagu seda teeb
lg 1 p 1, millega sätestatakse, et füüsiliste isikute vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus sama seaduse § 104 lg-s 1 sisalduva nõudega, mille kohaselt füüsilistest isikutest menetlusosaliste vaheline vaidlus, mida kohus kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt läbi vaatab, peab olema seotud mõlema poole majandusvõi kutsetegevusega, on kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse küsimus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 esimese lause lõpuosa („välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine“) tähenduses? 13. Kui kohus taotleb asjas tekkinud küsimuses Euroopa Kohtult eelotsust, peatab kohus
Eelnevast tulenevalt tuleb hagi menetlusse võtmise otsustamine peatada kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud küsimuses. (allkirjastatud digitaalselt) 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.