Obsah (4)

§ 101§ 217§ 99§ 102

Tsiviilasi nr 2-23-18257 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Gerty Pau Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2024. a Tartu Tsiviilasja number 2

) §-st 96; 97 on vanemad kohustatud andma oma alaealisele lapsele ülalpidamist. Elatise suurus arvutatakse

§ 101

alusel, arvestades ülalpidamise vähendamise ja suurendamise eelduseid.

§ 217² lg 1 sätestab, et kui enne 2022.

aasta

1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatusraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates
2. aasta
3. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale praegu elatist 292 eurot kuus. 6.

§ 217

² lg 2 sätestab, et kui kohustatud vanem või laps ei nõustu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele. Käesoleval ajal on

§ 101alusel välja mõistetava elatise summaks 287,72 eurot.

Kostjal on kohustus tasuda elatist 292 eurot kuus ning hageja taotleb selle elatise suurendamist. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei osale lapse kasvatamises ega tee lapsele ühtegi kulutust. 7.

§ 99

tuleneb, et elatise suuruse määramisel tuleb kohtul arvestada lapse vajadusi ja tema tavalist elulaadi. Kohus peab arvestama lapse võimete ja kalduvuste kohase haridusega seotud ning tema kasvatamise kulutusi.

§ 102

lg 3 kohaselt saab kohus lisaks lähtuda elatise suurendamisel vanema varalisest seisust või lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel. Suurema elatise väljamõistmine

§ 102

lg 3 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, kuid kohus peab otsustuse aluseks olevad asjaolud menetluses välja selgitama ning otsustust nõuetekohaselt põhjendama. Riigikohus on selgitanud, et „Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust“ (vt Riigikohtu

1. juuni 2017 otsus nr 3-2-1-35-17). Lisaks on Riigikohus leidnud, et vanemate majandusliku seisundi järsu halvenemise korral saab last võrreldes teiste võlausaldajatega eelistada vaid mõistlikus ulatuses (Riigikohtu
2. aprilli 2017 otsus nr 3-2-1-111-16). Seega on Riigikohus leidnud, et laps peab jagama vanemate tavalist elulaadi.
3. Kohus peab usutavaks, et hageja praegused kulud on hagiavalduses välja toodud 1400 eurot kuus. Hageja on kulude suuruse kohta esitanud piisavalt tõendeid (dtl 32-39). Samas ei saa asuda seisukohale, et kõik kulud oleksid hagejale vajalikud ning kostja elulaadi arvestades põhjendatud. Asjaolu, et hageja ema on võimaldanud hagejal teha kulutusi tema soovitud summas ei tähenda, et kostjal oleks kohustus hageja kulutuste eest tasuda. Kostja selgituste kohaselt on ta olnud 10 kuud töötu. Kostja kinnitas, et ta ei ole saanud ka töötutoetust ning tal on tekkinud võlgu 8000 eurot. Kostjal ei ole kehtivat ID-kaarti, kuna tal ei ole raha riigilõivu tasumiseks. Hageja ei vaidlustanud kostja väiteid. Kohtul tuleb elatise välja mõistmisel lähtuda kostja praegusest majanduslikust olukorrast. See, et kostja teenis Soomes tööl käies 2000 eurot kuus, ei ole praegu elatise suurendamise aluseks. Kostjal ei ole olnud oskust leida erialast tööd omal algatusel. Kostjal on kohustus teenida nii palju sissetulekut, et ta saaks lapsele tasuda

§ 101alusel arvutatud summa, s.o praegu välja mõistetud 292 eurot.

Kostjal ei ole kohustust tagada omale sissetulek, mis võimaldaks lapsele paremat elulaadi kui seadusjärgne elatis. Kohus ei leia, et kostjal on kohustus otsida väljastpoolt Eestist tööd, kuna hageja on harjunud kulutama 1400 eurot kuus. Sissetulekust peaks jääma kostjale vahendeid, et tagada enda toimetulek. Kostja on töötu ega ole võimeline oma majandusliku olukorra tõttu tasuma hagejale suuremat elatist kui 292 eurot kuus. 9. Kohus ei pea ühtegi hageja nimetatud kulutust selliseks, mis tooks kaasa elatise välja mõistmise üle

§ 101nimetatud määra.

Hageja eluasemekulude hulgas on eluasemelaen, mis on seotud hageja seadusliku esindaja omandiga ning ei saa olla hageja kulutus. Elektrikulud 300 eurot kuus ei ole samuti lapse puhul tavapärane ning ainult temaga seotud kulu. Kohus ei pea mõistlikuks hageja nimetatud summade ulatuses igakuiseid kulutusi toidule (500 eurot), transpordile (150 eurot) ja riietele (200 eurot) isegi arvestades sellega, et tegemist on 16-aastase noormehega. Kui hageja vanemad elaksid ühise perekonnana, ei oleks selliste kulutuste tegemine tõenäoliselt mõeldav. Lisaks ei oleks töötu vanemaga peres võimalik lubada lapsele trenni, millega seotud kulud on 340 eurot kuus. Kostja ei ole andnud oma nõusolekut või heakskiitu selleks, et hageja nii kulukas trennis käiks. Ükski hageja nimetatud kulutus ei ole täies mahus selline, mida vanemad teeks ka juhul, kui peres on majanduslikult raske olukord. Hageja loetelus ei ole hageja tervisest tulenevaid sundkulutusi. Lahus elavate vanemate laps ei saa olla majanduslikult paremas olukorras kui laps, kelle sama palju teenivad vanemad elavad koos. Kostjalt välja mõistetud elatis on niigi veidi suurem kui

§ 101alusel arvutatav elatise miinimumsumma.

Kui eeldada, et mõlemad vanemad panustavad hageja ülalpidamiseks võrdses mahus ning lisandub riiklik lapsetoetus, siis on hageja vajadusteks kasutada 664 eurot (80+292+292). Kohtu hinnangul vastab see hageja kui terve ja tavapäraste vajadustega lapse vajadustele.

1. Kohus leiab eeltoodu alusel, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
2. Menetluskulud Tulenevalt TsMS §-st 164 lg 1 tuleb jätta menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik