MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Määruse tegemise aeg ja koht 20.03.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-609 Haldusasi Xi kaebus Tallinna linna kohustamiseks Menetlusosalised Kaeba

) § 2 lg 4 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et soovib oma alaealise lapsega suhelda ning saada lapsega seotud olulist teavet. Kaebaja on märkinud, et Tallinna linn ei ole kaebaja pöördumistele vastanud ning takistanud kaebajal oma lapsega suhtlemist. Kohtule nähtub, et kaebaja eesmärgiks on kohustada Tallinna linna võimaldama kaebajal oma lapsega suhtlemist kaebaja soovitud ajal ilma takistusteta ning kohustada Tallinna linna vastama kaebaja pöördumistele, sh andma selgitusi kaebaja lapse turvakodus viibimise aluste ning lapse tervise kohta (ravimite manustamine). Seega tõlgendab kohus kaebust selliselt, et kaebus on esitatud kohustamisnõuetes, kohustamaks Tallinna linna tagama kaebajale oma lapsega suhtlemine ning vastama kaebaja pöördumistele. 5.

§ 121

lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

§ 44lg 1 järgi võib isik pöörduda halduskohtusse oma õiguse kaitseks.

Halduskohtus kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi ning seadustest ja muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Kaebeõiguse eelduseks on seega isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (Riigikohtu halduskolleegiumi 23.03.2005 otsus asjas nr 3-3-1-86-04, p 13; 12.12.2017 määrus asjas nr 3-17-981, p 11). 6. Kaebaja on kaebuses heitnud Tallinna linnale ette, et linn ei teatanud kaebajale lapse turvakodus viibimisest, paludes edastada talle tõendid, mis kinnitaksid, et tema laps on perelt ära võetud ning paigutatud turvakodusse/lastekodusse. Kohus on tõlgendanud kaebuse nõuet kohustamisnõudena

§ 37

lg 2 p 2 alusel, millega kaebaja soovib linna kohustamist vastama kaebaja pöördumistele. Kohus selgitab, et

§ 37

lg 2 p 2 alusel on kohustamiskaebuse esitamise eeldusteks see, et haldusorgani keeldumine või jätkuv tegevusetus rikub kaebaja õigusi ning haldusorganil on kohustus anda haldusakt või sooritada toiming. See tähendab, et kohustamiskaebuse lubatavuse eelduseks on, et nõutav haldusakt või toiming ei tohi olla juba välja antud või tehtud. 7. Kohtule nähtub, et Harju Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-24-651, milles kaebaja on esitanud avalduse seoses lapsega suhtlemisega. Nimetatud tsiviilasjas on kaebaja märkinud, et tema laps on pandud lastekodusse ning linn ega lastekodu ametnikud ei võimalda tal lapsega suhelda. Kaebaja soovis viidatud tsiviilasja menetluses, et kohus tunnistaks avalduses kirjeldatud käitumise ebaseaduslikuks ja võimaldaks kaebajal oma alaealise lapsega piiramatult suhelda. Maakohus keeldus 23.01.2024 avalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et avalduses on rikutud olulisi vorminõudeid, avaldus ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil ning avaldajal ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477 lg 1 koostoimes § 371 lg 1 p-ga 9 ja § 371 lg 2 2

§ 62

lg 2 alusel Tallinna linna tsiviilasjas nr 2-24-651 esitatud seisukoha käesoleva haldusasja materjalide juurde, kuivõrd kohtu hinnangul on linna seisukoht oluline ka praeguse haldusasja lahendamisel. Kohtule nähtub selles seisukohas, et kaebajat nõustati lapse turvakodus viibimise küsimuses ka 29.12.2023 Lasnamäe Linnaosa Valitsuse lapse heaolu talituse juhataja poolt telefonitsi, milles mh selgitati, et laps ei viibi lastekodus, vaid on turvakodus ning lapsevanematel endil on õigus ja kohustus üksteisele jagada infot olukorrast ja selle põhjustest. Samuti nähtub, et kaebaja on helistanud linnale 11.01.2024 seoses lapsega suhtlemisega ning 10.01.2024 turvakodust saadud teabega, et lapsega on võimalik suhelda eelneva kokkuleppega.

1. Kohus leiab, et käesoleval juhul on kaebaja pöördumised saanud linna poolt vastatud ning kaebaja on saanud linnalt selgitusi ka kohtumenetluste käigus, mistõttu puudub linnal kohustus kaebajale uuesti vastata ja asjaolusid selgitada. Kaebaja ei saa käesoleva kaebuse lahendamisega nõuda endale meelepäraseid vastuseid ning kohus ei saaks kohustamiskaebust lahendades kohustada linna konkreetse sisuga vastuseid andma. Praegusel juhul on näha, et linn ei ole kaebaja pöördumistega sisuliselt tegelemata jätnud ega kaebaja probleeme eiranud, vaid kaebajale on siiski selgitusi antud. Seega puudub kohtu hinnangul linna tegevusetus, st kaebajale selgituste andmata jätmine, mis kaebaja õigusi mistahes viisil riivaksid. Perekonnaseaduse (PKS) § 144 kohaselt, millele on kaebaja enda kaebuses ka ise viidanud, on vanemal õigus nõuda teiselt vanemalt teavet lapse isikuga ja varaga seotud tähtsate asjaolude kohta, kui see ei ole vastuolus lapse huvidega. Seega saab kaebaja lapsega seotud teavet nõuda ka lapse emalt otse.
2. Tallinna linn ei ole andnud haldusakti, millega oleks omaalgatuslikult kaebaja lapse turvakodusse paigutamist otsustanud või lapse tervise küsimusi otsustanud. Linn on kaebajale varasemalt selgitanud, et lapse turvakodus viibimise aluseks on kaebaja lapse ema avaldus. Seega olukorras, kus vastavat haldusakti ei eksisteeri ning kaebaja lapse turvakodus viibimiseks on piisav teise, st hooldusõigust omava vanema avaldus, ei saa haldusakti mitteeksisteerimine kaebaja subjektiivseid õigusi eraldiseisvalt riivata ning kaebajal puudub kaebeõigus (

§ 44lg 1).

1. Kaebaja on kaebusega soovinud ka Tallinna linna kohustamist võimaldada kaebajal oma alaealise lapsega piiramatult suhelda. Kaebuses esitatud asjaolude kohaselt ei ole kaebaja rahul sellega, et turvakodusse oma lapsele helistades on teatavad piirangud, nt kooskõlastatud kellaaegadel helistamine, lapse ligipääs telefonile või tema isikliku telefoni puudumine.
2. Tallinna linn on tsiviilasjas nr 2-24-651 kaebajale selgitanud, et lapsel ei ole võimalik vastata igal hetkel telefonile, kuivõrd tal puudub ligipääs telefonile. Selleks, et kaebaja saaks soovitud aegadel oma lapsega suhelda, tuleb kaebajal esitada avaldus ja leppida kokku kindlatel kellaaegadel helistamised ning kinnitada, milliselt telefonilt kaebaja kõnesid teeb. Käesolevas kohtumenetluses Tallinna linna 05.03.2024 esitatud seisukohas on linn märkinud, et ei ole teinud takistusi kaebajale oma lapsega suhtlemisel. Sealjuures on linn kinnitanud, et kaebaja on regulaarselt saanud oma lapsega suhelda ning linn peab kaebaja ja tema lapse vahelist suhtlust väga vajalikuks. Kohus märgib, et turvakodus kehtivad omad reeglid ja sisekorraeeskirjad, millest tuleb kaebajal kinni pidada. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul piiramatu helistamise võimaluse puudumisega, ei tähenda, et kaebaja subjektiivseid õigusi oma lapsega suhtlemiseks oleks linn mistahes moel rikkunud või riivanud. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja ei saa enda lapsega üldse suhelda linna tegevusest sõltuvalt. Kaebaja on saanud regulaarselt lapsega suhtlust pidada. Seega leiab kohus, et kohustamiskaebus, kohustamaks linna võimaldada kaebajal oma lapsega suhelda, tuleb tagastada ilmselge kaebeõiguse puudumise tõttu. 3

§ 121

lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohtu pädevuses on avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda (

§ 4lg 1).

Kohus märgib täiendavalt, et vastavalt PKS § 118 lg-le 1 teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale (PKS § 119 ls 1). Käesolevas asjas ei nähtu kohtule, et vaidlus seisneks selles, et kaebaja lapse hooldusõiguse küsimus on lahendatud Harju Maakohtu 14.05.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-17854, mis jõustus 19.06.

1. Viidatud määrusega on kaebaja hooldusõigus oma alaealise lapse suhtes peatatud kuni peatamise aluste äralangemisena, s.o vanglast vabanemiseni. Vaidlust ei saa olla ka selles, et viidatud määrusega lõpetati osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja anti emale ainuhooldusõigus lapse tervise küsimustes ja varahooldusõigus. Eeltoodust tulenevalt, kuna kaebaja hooldusõigus on peatatud vanglast vabanemiseni, siis on peatatud ka tema õigus määrata lapse viibimiskoht. Lapse emal on ainuõigus otsustada lapse viibimiskoha küsimused kuni kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemiseni. Seega kaebaja nõuded, mis puudutavad etteheiteid lapse viibimiskohaga, isikliku telefoni omamise või lapse tervisega seotud küsimusi, on hooldusõigusega seotud küsimused, mille üle on otsustusõigus kaebaja lapse emal.
2. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse tervikuna

§121lg 2 p 1 alusel.

15.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 16. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, jätab kohus kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning riigi õigusabi määramiseks kaebaja esindamiseks halduskohtumenetluses läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik 4