lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. 9. Kohtu hinnangul vastab laenuleping nr xxxx tarbijakrediidilepingu tunnustele
lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad
§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (
lg 2 p 2 ja § 4031 lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (
lg 1) ning
§-des 4062 ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest. 10. Vastavalt
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma
KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse 3 2-23-143922 korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva
lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja. Eelnev kehtib ka hageja kohta, kellele laenuandja on oma nõuded kostja vastu loovutanud. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et hageja ei järginud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. Arvestades hageja poolt kohtule esitatud asjaolusid, jättis hageja kontrollimata kostja igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse, lähtudes ainult kostja enda esile toodust. Seadus ei kohusta krediidiandjat vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tingimata krediidisaaja pangakonto väljavõtet küsima, kuid krediidiandjate- ja vahendajate seadus (KAVS § 50 lg 3) paneb krediidiandjale kohustuse võlgniku esitatud teavet kontrollida (tehes selleks mõistlikke pingutusi). Kohus on seisukohal, et pelgalt avalikesse andmebaasidesse päringu tegemine ei ole piisav, et kontrollida krediidisaaja andmeid tema sissetulekute ja kohustuste kohta. Tallinna Ringkonnakohus leidis 08.11.2021 kohtuotsuses nr 2-20-106661 p-s 55, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Seda ka väiksemate laenusummade puhul. Käesoleval juhul hageja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja ei tuginenud sellele, et hageja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Eeltoodust tulenevalt on hageja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. 11.
lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus
12. Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks
lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära 4 2-23-143922 muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena
13. Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (
lg 7) ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud (s.o nõude alternatiivne arvestus puhuks, kui kohus leiab, et algne krediidiandja ei ole kohaselt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas ümberarvestuse ja märkis, et kogunõude suuruseks lepingu eest ümberarvestatult on 32,11 eurot, millest põhivõlg moodustab 31,93 eurot ja intress 0,18 eurot. Kohus rahuldab hageja ümberarvestatud nõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 31,93 eurot ja intressi 0,18 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 14. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Kohus jätab hagi alternatiivse nõude rahuldamise tõttu menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 alusel on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Vastavalt hagiavaldusele on hageja menetluskuluks riigilõiv 100 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Hageja menetluskulud on põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, milleks on 120 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.