RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-23-11584 Määruse kuupäev Tartu, 12. juuni 2024. a Kohtukoosseis Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Kai Kullerkupp ja Margit Vutt Kohtuasi

) § 371 lg 1 p-de 9 ja 12 ning lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud hageja kanda. Hagiavaldusest nähtub, et hageja edastas isiklikult kostja nõutud andmed ning allkirjastas laenulepingu Smart-ID-d kasutades. Seega ei ole hageja õiguste rikkumine tema väidete õigsust eeldades võimalik. Hagi võib olla esitatud vale kostja vastu ning tegelik nõue on hagejal nende isikute vastu, kes said hageja nimel või tema eest laenu enda käsutusse. Kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse andjaks on isik, kellele on ID-kaart või PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Andes vabatahtlikult oma digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende abil ID-kaardi omajana esinedes isiku asemel tahteavaldusi anda. Sellisel juhul ei ole tehingu teisel poolel mõistlikku alust kahelda, et tahteavalduse tegi ID-kaardi või Smart-ID omaja. Hageja tõi hagiavalduses esile, et ta edastas kolmandatele isikutele oma foto, isikut tõendava dokumendi pildi ja Smart-ID koodid. Smart-ID sertifikaate kasutades oli kolmandal isikul võimalus esineda hagejana ja kostjal puudus mõistlik alus kahelda, et tahteavaldust ei teinud hageja ise. Kokkuvõttes on hagi perspektiivitu. Hageja esindajad ei ole esitanud esindusõigust tõendavat volikirja. 3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Maakohus leidis alusetult, et hagi on perspektiivitu. Maakohus ei selgitanud välja tsiviilasja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, jättis mh tähelepanuta hageja väite, et kostja rikkus laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esindajate volikirjad on esitatud hagiavalduse lisadena. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. novembri 2023. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid muutis määruse põhjendusi.

Maakohtul ei olnud alust keelduda hagi menetlemast

§ 371lg 1 p-de 9 ja 12 alusel, kuna hageja esindajate volikirjad olid esitatud.

Hageja tõi esile, et ta avaldas tundmatule isikule oma ID-kaardi andmed, Smart-ID koodid ja endast tehtud foto ning neid andmeid kasutades võeti tema nimel kostjalt 10 000 eurot laenu. Maakohus leidis õigesti, et kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on kaart ja koodid väljastatud. Sellisel juhul tuleb isikul esitada ja tõendada asjaolud, millest nähtub, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. ID-kaardi, PIN-koodide ja Smart-ID hoidmisel ja avaldamisel peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p-d 22 ja 24). 2

§ 3401lg 1 alusel täiendavat tähtaega hagiavalduse täiendamiseks.

Oli ilmne, et hageja on juba esitanud kõik sündmusega seotud asjaolud ja nendest asjaoludest nähtus hoolsuskohustuse rikkumine. Maakohus ei rikkunud uurimispõhimõtet ega asjaolude väljaselgitamise kohustust. Hagimenetluses määravad vaidluse eseme pooled (

§ 5

) ning kohtu kohustus selgitada asjaolud välja piirdub nõude kvalifikatsiooni ja tõendamiskoormuse selgitamisega pooltele. Maakohus ei pidanud hindama, kas vaidlusalune laenuleping võib olla tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi, sest hageja tugines hagi alusena üksnes sellele, et tahteavalduse lepingu sõlmimiseks andis kolmas isik. Kuigi hageja loetles hagiavalduses ja määruskaebuses võlaõigusseaduse norme, mh lepingueelsete läbirääkimiste kohta, esitas ta üksnes lepingulise suhte puudumise tuvastamise nõude. Maakohus ei pidanud hindama ega oleks ka saanud hinnata võimalikke lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid. Samuti ei olnud maakohtul vajadust hinnata vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS § 4034) täitmist, sest selle rikkumine ei tooks kaasa lepingu tühisust (VÕS § 4034 lg 7). Vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist saaks kohus hinnata nt siis, kui laenuandja esitaks hageja vastu rahalise nõude või kui hageja oleks esitanud laenukohustuse puudumise tuvastamise nõude. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. Määruskaebuse järgi ei täitnud maakohus selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustust, sest ei teinud selgeks, millised asjaolud on vaidluse lahendamiseks olulised, mille üle vaieldakse ning kuidas jaguneb tõendamiskoormus. Kohtud ei arvestanud hageja väitega, et laenuleping oli vormistatud pettuse tõttu ja seetõttu, et kostja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti jätsid kohtud tähelepanuta, et koodide üleandmine ei tähenda veel korraldust ega otsest tahteavaldust tehingute tegemiseks. Kohtud rikkusid hageja põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.
2. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohtul ei oleks olnud õigust soovitada hagejal esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral alternatiivne hagi ega selgitada hagi eseme või avalduse muutmise vajadust. Hageja allkirjastas vaidlusaluse laenulepingu digitaalselt, väljendades sellega selgelt oma tegelikku tahet. Hageja ei ole tõendanud, et tema Smart-ID koodid läksid kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt. Vastupidi, hageja on korduvalt selgitanud, et andis oma paroolid ise vabatahtlikult kolmandale isikule. 3

§ 701

lg 3 alusel rahuldada ning nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. 8. Hageja esitas kostja vastu hagi, milles palus tuvastada laenulepingu ja kindlustuskulude tasumise kokkuleppe tühisus või tunnistada need lepingud kehtetuks. Hagiavalduse kohaselt ei ole hageja lepingute sõlmimise tahteavaldust teinud, vaid need tehti temalt välja petetud andmeid kasutades. Seega väidab hageja, et tema ei ole vaidlusaluseid lepinguid sõlminud. Kohtud leidsid, et hagi on

§ 371

lg 2 p 1 järgi perspektiivitu, kuna hageja õiguste rikkumine ei ole tema väidete õigsust eeldades võimalik. Kohtute seisukoha järgi tuleb eeldada, et tahteavalduse andjaks oli isik, kellele väljastatud Smart-ID-d kasutades vaidlusalune laenuleping sõlmiti, ning vastupidist peab tõendama isik, kelle nimel on tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema ei teinud tahteavaldust. Ringkonnakohus märkis hagiavalduses ja selle lisades esitatut hinnates ka seda, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et Smart-ID koodid sattusid kolmandate isikute kätte tema süüta ja tema tahte vastaselt. Kolleegium ei nõustu kohtute järeldusega hagi õigusliku perspektiivituse kohta. Hagi menetlusse võtmise otsustamisel ei saa kohus asuda hindama nõude aluseks olevate asjaolude tõendatust. Hagi perspektiivi hindamisel tuleb lähtuda hagiavaldusest, eeldades selles esitatud väidete õigsust. 9. Kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt peab kohus

§ 371

lg 2 p 1 kohaldamisel hageja esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse hagi rahuldada.

§ 371

lg 2 p 1 järgi lähtub kohus üksnes sellest faktilisest alusest, mis on hagiavalduses märgitud. Hageja õiguste rikkumise võimalikkuse all selle sätte tähenduses mõeldakse hagis esitatud nõude ehk hagi eseme õiguslikku põhjendatust, mida hindab kohus, olemata seotud hageja esitatud õigusliku põhjendusega (vt nt RKTKm 05.06.2007, 3-2-1-56-07, p-d 10 ja 11). Kohus ei saa

§ 371lg 2 p 1 kohaldamisel hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt.

Kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas hageja nõue on põhjendatud, tuleb see välja selgitada ja tõendeid hinnata asja sisulisel läbivaatamisel (vt nt RKTKm 13.09.2017, 2-16-17452/16, p 11; RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p 10). Olukorras, kus hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole piisavad selleks, et pidada hagi õiguslikult perspektiivikaks, kuid hagi oleks võimalik täpsustada, peab kohus määrama hagejale

§ 3401lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks.

Alles siis, kui hageja ei ole talle selliselt määratud tähtaja jooksul hagi täpsustanud määral, mis muudaks hagi õiguslikult veenvaks, võib kohus keelduda hagi

§ 3401

lg 2 ja § 371 lg 2 p-de 1 või 2 järgi menetlusse võtmast (vt RKTKm 06.01.2021, 2-19-20574/19, p 11). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas. Eeltoodust tulenevalt pidi maakohus hindama hagi edulootust, eeldades, et õige on hageja väide, mille kohaselt sõlmiti lepingud tema identiteeti kasutades, ilma et tema ise oleks tahteavaldust teinud. Arvestades, et lepingu sõlmimine eeldab vastastikuste tahteavalduste esitamist (VÕS § 9 lg 1), ei olnud maakohtul alust asuda seisukohale, et hagi on õiguslikult perspektiivitu. 10. Kohtud on asunud ekslikult hagi õiguslikku perspektiivi hindama hagile lisatud tõendites sisalduva info järgi, mitte lähtudes hagiavalduses toodust. Samas ei oleks hageja nõue ka maa- ja ringkonnakohtu määruses toodud asjaoludel, mille kohaselt hageja edastas ise enda Smart-ID koodid 4

§ 371

lg 2 p 1 või p 2 kohaldamist või jätkata vaatamata hagi õiguslikule perspektiivitusele asja menetlemist (RKTKm 06.01.2021, 2-19-20574/19, p 12). 13. Kuna määruskaebus rahuldatakse, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.

14. Hageja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu, mille tagasisaamiseks tuleb tal esitada avaldus Riigikohtule (

§ 150lg 1 p 5 ja lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) 5