← Eesti

2-23-116386/18

Obsah (8)§ 421§ 29§ 30§ 1028§ 397§ 406§ 4062§ 4034

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-23-116386 Määruse kuupäev Tartu, 12. juuni 2024 Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Urmas Volens ja Margit Vutt Kohtuasi Aktiva Fin

) § 402 lg 1 mõttes. Võlatunnistusega ei saa välistada algsele kohustusele selliste vastuväidete esitamist, mille välistamine ei ole

§ 421kohaselt võimalik.

Seetõttu tuleb võlatunnistuse kehtivuse hindamiseks kontrollida võlatunnistuse aluseks oleva tarbijakrediidilepingu tingimusi ja krediidi andmisega seotud asjaolusid. Kuivõrd hageja ei toonud vaatamata kohtu ettepanekule välja asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel oleks kohus saanud hinnata tarbijakrediidilepingu kehtivust, ei saanud kohus hinnata ka võlatunnistuse kehtivust. Seetõttu oli kohtu hinnangul hagiavaldus ebaselge ega vastanud TsMS § 363 nõuetele. 6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus ei selgitanud, miks võlatunnistus on tarbijakrediidileping ja kuidas sai võlatunnistuse aluseks olev õigussuhe tuleneda just tarbijakrediidilepingust. Maakohus ei saanud seda eeldada, sest hageja ei ole krediidiandja ja võlatunnistuse alusel ei väljastatud kostjale laenu ega krediiti. Kostja ei kohustunud võlatunnistuse alusel maksma tasu raha kasutamise eest. Võlatunnistusega tekkis kostjal iseseisev kohustus hageja vastu. Seega ei pidanud hageja tõendama, millisest võlasuhtest võlg tekkis. Kuna võlatunnistusele ei saa kohaldada tarbijakrediidilepingute kohta võlaõigusseaduses sätestatut, ei pidanud hageja tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Isegi kui vaidlusalune võlatunnistus oli deklaratiivne, ei pidanud hageja esitama võla sissenõudmiseks muid tõendeid peale 2

(7)2-23-116386 võlatunnistuse, vaid kostja oleks pidanud tõendama, et tal ei olnud deklaratiivses võlatunnistuses tunnistatud võlga. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  1. Tartu Ringkonnakohus keeldus
  2. oktoobri
  3. a määrusega TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastas selle hagejale ning jättis menetluskulud hageja kanda, märkides, et kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Tegemist on TsMS § 405 lg 1 mõttes lihtmenetluse asjaga ning maakohus ei andnud otsuses luba edasikaebamiseks. Maakohus ei kohaldanud valesti materiaalõiguse normi, ei rikkunud selgelt menetlusõiguse normi ega hinnanud selgelt tõendeid valesti nii, et see võis oluliselt mõjutada lahendit. Riigikohtu praktikast tulenevalt peab konstitutiivsele võlatunnistusele tugineja tõendama poolte tahet luua iseseisev kohustus. Vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Tarbija ei saa ühegi lepinguga (sh võlatunnistusega) võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud.

§ 421

esimese lause ja § 4034 lg 7 esimese lause kohaselt ei saa tarbija kahjuks kokku leppida, et seadusjärgset intressimäära ületav intressikokkulepe ei ole tühine, kui tarbijakrediidilepingu sõlmimisel ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepet, mis on tühine vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga, toob see tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt kaasa võlatunnistuse tühisuse. Selleks, et hageja oleks saanud tugineda võlatunnistusele ja jätta kostja vastuväidetest loobumise tõttu oma nõude kohta muud tõendid esitamata, oleks hageja pidanud esitama asjaolud ja tõendid, millest saab järeldada, et võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumine on kehtiv, s.o see ei ole seaduses sätestatud keelu rikkumisest tulenevalt TsÜS § 87 alusel tühine. Sellisteks asjaoludeks on mh alussuhte olemuse ja liigi väljatoomine, kuivõrd selleta ei ole võimalik tuvastada, kas võlatunnistuses võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus on kehtiv ja õiguslike tagajärgedega. Vaatamata maakohtu selgitustele ei põhjendanud hageja, milline asjaolu tingis tarbija tahte anda konstitutiivne võlatunnistus. Samuti ei ole hageja tõendanud, kas krediidiandja järgis laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ei pruugi võlatunnistuse aluskohustuseks olev võlasuhe olla kehtiv. Kuna hageja selgitas hagiavalduses, et tema nõue koosneb mh intressist, võis maakohus järeldada, et võlatunnistuse aluseks olev võlasuhe tulenes tarbijakrediidilepingust. Selleks, et maakohus oleks saanud alusvõlasuhte kohta teistsugusele järeldusele jõuda, oleks hageja pidanud selgitama, millisest võlasuhtest tekkis intressi maksmise kohustus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, millega palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi teisele ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks või alternatiivselt menetlusse võtmise otsustamiseks. Kohtud ületasid võlatunnistuse kehtivuse hindamisel hagimenetluse piire. Asjas ei ole võlatunnistuse või algse võlasuhte tühisusele viitavaid asjaolusid, mistõttu ei ole hageja kohustatud tõendama vastupidist. Hageja esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et pooled sõlmisid varem tarbijakrediidilepingu. Kohtud ei ole isegi tuvastanud asjaolusid, millest tarbijakrediidisuhet järeldada. Võlatunnistus ei ole tarbijakrediidileping ning sellele ei kohaldu tarbijakrediidi sätted. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei tule alussuhte kehtivust tõendada ega hinnata. 3

(7)2-23-116386
  1. Kostja jättis hageja määruskaebusele vastamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 ja § 695 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.
  3. Hageja nõuab kostjalt võlga, tuginedes võlatunnistusele. Hageja väidete kohaselt andis kostja tehingulise võlatunnistuse, millega loodi iseseisev kohustus, ning kohtutel ei olnud alust võlatunnistust tõlgendada ega selle kehtivust hinnata ja tarbijakrediidi sätteid kohaldada. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohtadega.
  4. Esmalt tuleb kohtul vastata küsimusele, kas võlausaldaja esitatud dokument on võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus või õiguslikult siduv tehinguline võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Võlatunnistuse kui lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud. Seega tuleb esmalt selgitada välja poolte tegelik tahe väidetava võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Selle lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja sõnastus, samuti selle koostamise põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75,

§ 29

). Kuivõrd lähtuda tuleb eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, peab võlausaldaja tõendama, et poolte tahe oli sõlmida tehinguline võlatunnistus (TsMS § 230 lg 1). Alles pärast seda, kui kohus on poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise reegleid kohaldades ning poolte tõendamiskoormist arvestades teinud kindlaks, et võlausaldaja nõude aluseks on õiguslikult siduv võlatunnistus, tuleb hinnata, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne (vt RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 11–13 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi alama astme kohtud seda selgelt ei väljendanud, saab järeldada, et kohtud pidasid hageja esitatud võlatunnistust tehinguliseks võlatunnistuseks. Kolleegiumi hinnangul on kohtute seisukoht esitatud asjaoludel põhjendatud. 13. Kolleegiumi seisukoha järgi peab kohus olukorras, kus võlausaldaja esitab kohtule võlgniku vastu tehingulisest võlatunnistusest tuleneva nõude, tegema kindlaks võlatunnistuse õiguslikud tagajärjed. Selleks tuleb esmalt kooskõlas

§-s 29 sätestatuga tõlgendada, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne. Võlatunnistuse tõlgendamisel

§ 29

järgi tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tahtest ning võtta arvesse, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 13). 13.1. Konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

lg 1 mõttes on tegemist siis, kui võlatunnistust tõlgendades selgub, et hoolimata poolte kasutatud sõnastusest oli nende eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu kohustus, st iseseisev nõude alus senise võlasuhte asemele või kõrvale. Seega tuleb võlausaldajal, kes tugineb võla sissenõudmisel konstitutiivsele võlatunnistusele, tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel korral eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistuse korral piisab võlausaldajal võla sissenõudmiseks võlatunnistuse esitamisest ning võlgnik saab esitada sellele alusetust rikastumisest (

§ 1028lg 1) tuleneva vastuväite (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 14).

13.2. Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on 4

(7)2-23-116386 seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 15–15.1). See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 15.4). Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 15.2). 13.
  1. Kuigi maakohus jättis kohtuotsuses tuvastamata vaidlusaluse võlatunnistuse liigi ja ringkonnakohus keeldus maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, järeldub maakohtu
  2. juuni
  3. a määruse p-st 4 ja ringkonnakohtu määruse p-dest 9 ja 10, et maa- ja ringkonnakohus lugesid poolte vahel sõlmituks deklaratiivse võlatunnistuse. Hageja ei ole konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist tõendanud. Hageja määruskaebus ei anna alust leida, et kohtud eksisid võlatunnistuse olemust hinnates seaduse kohaldamisel ja asjaolude tuvastamisel ning ületasid haginõude piire.
  4. Kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. Võlatunnistuse kehtivust peab kohus hindama ka siis, kui kostja ei ole võlatunnistuse tühisusele tuginenud, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 mõttes (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 27). Kui kohus on tuvastanud, et pooled on sõlminud deklaratiivse võlatunnistuse, peab kohus muuhulgas kontrollima alusvõlasuhte kehtivust (vt p 13.2). Tuleb eeldada, et võlatunnistuse alussuhte poolteks on võlatunnistuse pooled. Kui hageja ei ole alusvõlasuhte pool, ei muuda see võlatunnistusele tugineva poole tõendamiskoormist, sh kohustust tuua kohtu ette kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud. 14.
  5. Kohus peab võlatunnistuse kehtivuse kontrollimisel omal algatusel hindama, kas võlatunnistus on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 17.2). Seega on ekslik hageja seisukoht, et maakohus ületas hagi piire, kui asus kontrollima võlatunnistuse kooskõla seadusest tulenevate imperatiivsete normidega. 14.1.
  6. Kui kohus tuvastab, et võlatunnistuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, tuleb kohtul võlatunnistuse kehtivust hinnates arvestada mh tarbijakrediidilepingu imperatiivseid sätteid. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist juhul, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab tarbijale laenu või krediiti, ja vastupidist tuleb tõendada hagejal (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 12). Seejuures viitab majandus- või kutsetegevuses laenu andmisele intressi tasumise kohustus.

§ 397

lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult tasuda intressi. Kohtud said eeldada, et tarbijale on andnud laenu isik, kellele on tarbija võlga tunnistanud (vt p 14). Kuna hageja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kellele tarbija on kohustatud tasuma muu hulgas ka intressi, on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et võlatunnistuse alussuhteks on eelduslikult tarbijakrediidileping. 14.1.2.

§ 421

järgi on tarbijakrediidilepingu ja sellega seotud lepingute kohta seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. See kohaldub ka juhul, kui tarbija kaitseks kehtestatud sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib võlatunnistus kui leping olla tühine

§ 421

alusel, kui selle võlatunnistusega on loobutud vastuväidete esitamisest, millest tarbija tarbijakrediidilepingu puhul loobuda ei saa (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 27). 5

(7)2-23-116386 14.1.3. Kui krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane soovib panna tarbija vastu maksma nõudeid, mis tulenevad võlatunnistusest, mille aluseks on tarbijakrediidileping, peab kohus tegema tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks esmalt kindlaks, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega peab krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). Eelviidatud andmed peab kohtu ette tooma ka hageja, kelle nõue tuleneb deklaratiivsest võlatunnistusest, mille alusvõlasuhteks on eelduslikult tarbijakrediidileping (p 13.2). Kui hageja ei ole esitanud andmeid, millest tulenevalt saab kohus võtta seisukoha krediidi kulukuse määra kohta, peab kohus andma talle TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 16). Kui hageja ei esita vaatamata kohtu nõudmisele andmeid krediidi kulukuse määra kohta, saab hagi rahuldada

§ 4062

lg 3 järgi maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvutatud seadusjärgse intressi ulatuses (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 16). 14.1.4. Kui tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega, tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034lg 1).

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on

§ 4034lg 7 kohaselt tühine üksnes intressikokkulepe.

Selleks, et krediidiandjat saaks lugeda vastutustundliku laenamise põhimõtet järginuks, peab ta olema omandanud teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline, ja hinnanud tarbija krediidivõimelisust (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 17–24). Eelviidatud andmed peab kohtu ette tooma ka hageja, kelle nõue tuleneb deklaratiivsest võlatunnistusest, mille alusvõlasuhteks on eelduslikult tarbijakrediidileping (p 13.2). Kui hageja ei ole hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida krediidiandja tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, peab kohus andma talle TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt

§ 4034

lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos

§-s 94 sätestatud intressiga (v.a

§ 4034

lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral), st hagi on võimalik osaliselt rahuldada. Kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale või tema eriõigusjärglasele raha, tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 25 ja 26). 14.

  1. Kui võlatunnistus ei ole tühine vastuolu tõttu seaduse imperatiivsete normidega, tuleb kohtul omal algatusel täiendavalt kontrollida, kas võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel, kas võlatunnistust sisaldavad tüüptingimused on saanud lepingu osaks ning kas need tüüptingimused kehtivad (vt ka RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 17.1). Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 28). 14.
  2. Asja materjalidest nähtuvalt jättis maakohus
  3. juuni
  4. a määrusega hagiavalduse TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta ja andis hagejale tähtaja tõendite esitamiseks. Maakohus selgitas hagejale muu hulgas, et kui võlatunnistuse aluseks on tarbijakrediidisuhtest tulenev võlg, peab ta 6

(7)2-23-116386 esitama kohtule kõik alussuhte ja selle muutmise kokkuleppe kehtivuse ja sissenõutavusega seotud asjaolud, mh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise, väljastatud krediidi ja kostja tagasimaksete kohta. Ühtlasi tegi maakohus ettepaneku esitada

§ 4034

lg-le 7 vastav ümberarvutus juhuks, kui vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole täidetud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et võlatunnistuse aluseks oli eelduslikult tarbijakrediidileping (vt p 14.1.1). Maakohus andis hagejale võimaluse esitada võlatunnistuse alussuhtega seostuvad asjaolud (vt p 14). Hageja ei esitanud võlatunnistuse alussuhtega seotud asjaolusid, sh andmeid väljastatud krediidisummade kohta, ega tõendanud alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Seega on hageja jätnud kohtu ette toomata asjaolud, mis võimaldavad kontrollida võla olemasolu ning hinnata võlatunnistuse kehtivust.

  1. Kuna võlatunnistus, millele hageja tugines, oli maakohtu tuvastatud asjaoludel deklaratiivne, kuid hageja jättis vaatamata maakohtu selgitamiskohustuse täitmisele kohtule esitamata võlatunnistuse alussuhtega seotud asjaolud ja tõendamata alusvõlasuhtest tulenevad nõude eeldused, jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata. Hageja tugines apellatsioonkaebuses eelkõige väitele, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et kohustas hagejat esitama deklaratiivse võlatunnistuse alusvõlasuhteks eelduslikult oleva tarbijakrediidilepinguga seotud asjaolusid. Samuti tugines hageja sellele, et maakohus on jaotanud valesti tõendamiskoormise. Käesoleva lahendi põhjendusi (vt määruse p 14.3) arvestades on maakohus tõendamiskoormise õigesti jaotanud, ei ületanud hagimenetluse piire ega rikkunud muid menetlusõiguse norme. Seetõttu jättis ringkonnakohus õigesti apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata.
  2. Kolleegium selgitab, et kuna hageja ei esitanud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks oleva alusvõlasuhte asjaolusid, ei peatunud TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt hageja nõuete aegumine maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ega TsÜS § 160 lg 1 alusel hagi esitamise tõttu. Ka juhul, kui hageja oleks tõendanud, et võlatunnistus oli siiski konstitutiivne, ei oleks senistest võlasuhetest sõltumatu võlasuhte alusel nõude esitamine toonud kaasa senisest võlasuhtest tulenevate nõuete aegumise peatumist TsÜS § 160 lg 1 või lg 2 p 3 alusel.
  3. Määruskaebuselt tasutud riigilõiv arvatakse TsMS § 150 lg 32 alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.