Obsah (5)
§ 175§ 173§ 176§ 8§ 1772-17-4549 KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Menetlustoiming Asja lahendamise viis Menetlusosalised ja esindajad Viru Maakohus Tamara Šabarova 17. mai 20
) redaktsiooni. Pankrotiseaduse (
) § 175 lg 1 alusel otsustab kohus pärast 5 aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustusest vabastamise menetlus on algatatud 30.07.2018, seega rohkem kui viis aastat tagasi. Vastavalt
§ 175
lg 2 kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.“ Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos. Seega puudub
§ 175
lg 2 p 1 nimetatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks Kohus kontrollib, kas võlgnik on rikkunud menetluse kestel oma kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
§ 173sätestab võlgniku kohustused menetluse kestel.
Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1). Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3). Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra (lg 4). Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (lg 5). Võlausaldaja J OÜ (C OÜ õigusjärglane) kinnitas, et võlgnik on tasunud kogu võlgnevuse. Võlausaldaja on nõus menetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamisega. Võlausaldaja P AS kinnitas, et võlgnik tasus oma võlgnevusest 1556 eurot. Tasumata jäi 2127,34 eurot. Võlgnik 11.10.2023 teatas kohtule kirjalikult, et tema on tasunud võlausaldajale 1841,67 eurot, kuid ei tõendanud oma väidet. Võlgniku/usaldusiski aruandest perioodi 29.05.2018-12.07.2023 eest nähtub, et P AS-le (läbi P OÜ) on tehtud väljamaksed kokku summas 1556 eurot. Võlausaldaja kinnitas selles suuruses võlgnevuse tasumist. Võlausaldajale E AS tegi võlgnik väljamaksed kokku summas 65 eurot. 3
(5)2-17-4549 Võlgadest vabastamine võib kõne alla tulla eelkõige juhul, kui võlgnik on menetluse kestel tõesti käitunud nö vastutustundlikult, esmajoones oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja suutnud võlausaldajate nõuetest ka arvestatava osa rahuldada. Menetluse perioodil peab võlgnik tulema toime minimaalsete elamiseks vajalike summadega ja käima tööl (st tegelema tulutoova tegevusega) või vähemalt otsima tööd ja muid sissetuleku saamise võimalusi. Võlgniku poolt on jäetud esitamata aruanded, mille esitamise tähtaeg oli 10.07.2019 ja 10.07.
- Võlgnik esitas kohtule usaldusisiku aruanded 31.10.2021 (eesti keeles 03.11.2021), 6.07.2022 ning esitas 12.07.2023 lõpparuande perioodi eest alates 29.05.2018-12.07.2023 koos väljavõttega oma arvelduskontolt. 03.11.2021 aruandest nähtub, et võlgnikule oli määratud osaline töövõime ja
- aastal oli tema sissetulekuks üksnes töövõimetoetus ca 220 eurot kuus ja sotsiaaltoetus ca 45 eurot kuus. Pangakonto väljavõttest nähtub, et võlgnik oli arvel Eesti Töötukassas. Menetluse jooksul töötas võlgnik 14.07.2019-13.07.2021 SA-s S (lahkus töölt terviseseisundi tõttu), 10.08.2021-08.03.2022 OÜ-s P ja 10.06.2022-06.09.2022 OÜ-s S. Võlgniku töötasu oli miinimumpalga lähedane. Tõendatud on, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse vältel töötanud või tegelenud töö otsimisega. Võlgniku töötasu on olnud ca miinimumpalga suuruses või vähem, peale töö lõppemist oli võlgniku sissetulekuks Eesti Töötukassa poolt makstav töövõimetoetus ja töötutoetus, stipendium. Võlgnikku aitasid kolmandad isikud. Võlgnikul on tuvastatud osaline töövõime, mis raskendab tal töö saamise võimalust. Võlgnik on teinud väljamaksed võlausaldajatele kogusummas 1981,50 eurot ja kohus on seisukohal, et võlgnik on täitnud tasumise kohustused võimaluse piires. Kohus ei ole võlgniku ärakuulamist käesolevas menetluses määranud, kuivõrd võlausaldajad ei ole võlgniku kohustustest vabastamisele vastu vaielnud. Lisaks ei pea kohus võlgniku ärakuulamist vajalikuks ka põhjusel, et võlgniku poolt käesolevas menetluses esitatud aruanne, sellele lisatud pangakonto väljavõtted ja täiendavad tõendid on üheselt mõistetavad ning ei anna kohtule alust kahelda nende tõele vastavuses. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696). Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole käesolevas menetluses oma sissetulekuid varjanud ega neid vähendanud. Kohtul puudub alus kahelda selles, et võlgnik on esitanud tõeseid andmeid enda kohta. Võlgnik on esitanud kohtule oma arveldusarve väljavõtted, millest nähtuvad detailselt võlgniku sissetulekud ja väljaminekud kogu kohustustest vabastamise perioodi vältel. Kohus leiab, et arvestades võlgniku keerulisest majanduslikku olukorda ja minimaalses suuruses sissetulekut, ei ole võlgnikul likviidseid vahendeid selleks, et võlgnevusi lõpuni tasuda. Võlausaldajad ei vaielnud vastu võlgniku kohustustest vabastamisele. Kohus leiab, et asjaolu, et võlgnik menetluse jooksul tegi võlausaldajatele väljamaksed ebavõrdselt (täitis kolme võlausaldaja nõuded täies ulatuses ja kahe võlausaldaja nõuded osaliselt), ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata. Tegemist ei ole kohustuste olulise rikkumisega. Et võlgnik ei esitanud esimest kaks aruannet, ei loe kohus 4
(5)2-17-4549 oluliseks rikkumiseks. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik ei ole menetluse ajal kohustusi rikkunud sellisel määral, et see tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise.
§ 176
lg 1 järgi kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Pankrotivõlausaldaja on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist (
§ 8
lg 3).
§ 176
lg 2 sätestab, et kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Vastavalt
§ 177
lg 1 ja 2 kohus võib võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohus lahendab võlausaldaja taotluse määrusega. Võlausaldaja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist.
§ 175
lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse. Lõige 7 sätestab, et kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad võlgniku kanda. Kohus ei tuvastanud võlgniku poolt hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. /digitaalselt allkirjastatud/ Tamara Šabarova kohtunik 5
(5)