TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-23-1264 Määruse kuupäev 13. märts 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X kaebus Sotsiaalkindlustusameti vastu seoses taastava õiguse teenusega RESOLUTSIO

) § 100 lõige 1) ja teeb järgmised menetlustoimingud kohtumenetluse lõpuleviimiseks. 10.

§ 44

lõige 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-981, p 11).

§ 121

lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus on seisukohal, et X kohustamiskaebus kuulub eeltoodud sätte alusel tagastamisele.

1. Kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja, et kohus kohustaks SKA-d osutama talle ja B taastava õiguse teenuse raames vahendusteenust ning sellega seoses kontakteeruma B, et selgitada välja 2 3-23-1264 tema tahe vahendusmenetluses osaleda. Kohustamiskaebuse põhjendatus eeldab kaebaja õiguste rikkumist haldusorgani keeldumise või jätkuva tegevusetusega (sh keeldumise või tegevusetuse õigusvastasust) ning kohustust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks või vähemalt selle kaalumiseks (riigivastutuse seaduse § 6 lõiked 1, 4 ja 5). Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kohustamiskaebuse lubatavuse eeldused täidetud.
2. OAS § 26 lõike 1 kohaselt on taastava õiguse teenuste eesmärk erapooletu vahendaja kaasabil ohver ja juhtunuga seotud muud osapooled kokku tuua, anda neile selgitamise ja ärakuulamise võimalus ning jõuda vahendatud protsessi kaudu kokkuleppele, kuidas tekkinud kahju hüvitada ja õiglustunde taastumist toetada. OAS § 26 lõige 3 sätestab, et taastava õiguse teenuste osutamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Taastava õiguse teenuse osutamise tingimused ja kord on kehtestatud sotsiaalkaitseministri
3. märtsi
4. a määrusega nr
5. OAS § 27 lõige 1 sätestab, et vahendusteenus käesoleva seaduse tähenduses on taastava õiguse teenus, mis seisneb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 2032 sätestatud vahendusmenetluse korraldamises ja selle tulemusena sõlmitud kirjaliku kokkuleppe tingimuste täitmise kontrollimises. Enne määruse nr 15 kehtestamist reguleeris ühe taastava õiguse teenuse – vahendusteenuse – osutamise tingimusi ja korda Vabariigi Valitsuse
6. jaanuari
7. a määrus nr 6 „Lepitusmenetluse läbiviimise kord.“ Praegu kehtiva määruse nr 15 sisus ei tehtud muudatusi võrreldes määrusega nr 6, vaid muudeti üksnes terminoloogiat ning termini „lepitusmenetlus“ asemel kasutatakse terminit „vahendusteenus.“ Seega saab lähtuda määruse nr 6 eelnõu seletuskirjast, mille kohaselt sooviti määruse kehtestamisega näha ette ühtsed – paindlikumad ja ajakohasemad – sätted kõigil alustel toimuva lepitusmenetluse (s.o praeguse vahendusmenetluse) läbiviimisele, jättes KrMS §-s 2032 sätestatud alustel toimuva vahendusmenetluse puhul kehtima senise regulatsiooni. Varasem määrus oli koostatud lähtudes üksnes KrMS §-s 2032 sätestatud vahendusmenetluse vajadustest. Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on vahendusteenuse keskseteks osapoolteks isik, kelle õigusvastasest teost tulenevalt vahendusteenus aset leiab, ja selle teo tõttu kahju kannatanud isik. Kahju kannatanud isiku mõiste osas on seletuskirjas selgitatud, et see hõlmab nii KrMS-is sätestatud mõistet „kannatanu“ kui ka laiemas mõttes, nt väärteo tõttu kahju kannatanud isikut (väärteomenetluse seadustiku § 30 lõike 1 punkti 4 alusel võib menetleja lõpetada väärteomenetluse, kui alaealine menetlusalune isik on võtnud kohustuse kasutada vahendusteenust või võtnud muu asjakohase kohustuse).
8. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus prokuratuur või kohus oleks saatnud kaebaja kahtlustatava või süüdistatavana ja B kannatanuna vahendusmenetlusse, samuti ei ole väärteomenetluse raames määratud kohustust vahendusteenust kasutada. Ka ei nähtu kohtule kohtute infosüsteemist, et kaebaja suhtes oleks üldse läbi viidud kohtumenetlus kriminaal- või väärteoasjas seoses võimaliku B vastu toime pandud õigusvastase teoga. Seega ei nähtu, et kaebaja oleks B suhtes mingi õigusvastase teo toime pannud. Seda arvestades ei ole kaebajal kohtu hinnangul subjektiivset õigust nõuda SKA-lt vahendusteenuse läbiviimist tema ja B suhtes.
9. Kohus peab vajalikuks selgitada, et SKA kodulehe (kättesaadav veebiaadressilt: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/taastavoigus) järgi on riik loonud inimestele võimaluse kasutada ka muid taastava õigusega seonduvaid teenuseid (vahendus kahe inimese konflikti lahendamiseks, taastav nõupidamine, ennetav ring, taastav aruteluring), mida on võimalik kasutada ka kriminaal- ja väärteomenetluse väliselt. Siiski on nende teenuste rakendamise esmaseks eelduseks, et kõik osalised osalevad teenusel vabatahtlikult. Kui isik soovib taastava õiguse protsessis osaleda, peab ta eelnevalt ise veenduma, et ka teine pool on nõus protsessis osalema. Kaebaja on ise esitanud kohtule
10. veebruaril 2024 tõendeid, millest nähtub selgelt, et B ei soovi kaebajaga mingit kontakti. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et B osaleks 3 3-23-1264 taastava õiguse teenusel või SKA pöörduks B poole taastava õiguse teenuses osalemiseks. SKAle ei tulene ühestki õigusaktist kohustust võtta ilma isiku enda eelneva pöördumiseta temaga ühendust ja teha ettepanek taastava õiguse teenuses osalemiseks. Kuna B nõusolek taastava õiguse teenuses osalemiseks puudub, ei ole ka kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et SKA osutaks talle ja B taastava õiguse teenust. Kaebajal ei ole ka subjektiivset õigust nõuda, et halduskohus lahendaks kaebaja ja B vahel tekkinud konflikti ning kontrolliks B nõusolekut taastava õiguse teenusel osalemiseks.
11. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tegemist ei ole olukorraga, mil tuleks kaebajale tagada kohtulikud õiguskaitsevahendid ning kaebus tuleb

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada.

16. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja ja B nimed tähemärgiga (

§ 175lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 4