Obsah (6)

§ 2§ 37§ 121§ 38§ 45§ 110

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-1439 Määruse kuupäev 20. mai 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Jaak Reinomäe (Reinomägi) kaebus Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks s

) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Vastavalt

§ 2

lõikele 4 tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud tuvastamisnõude ning soovib, et kohus tuvastaks Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse seoses tahvelarvuti kasutamise piiramisega (

§ 37lõike 2 punkt 6).

4. Kohus märgib siinkohal, et ei mõista kaebaja taotlust määrata talle vajalik tervisekontroll eraldiseisva nõudena, vaid kaebuses esitatud riigi õigusabi taotluse põhjendusena. 5.

§ 121

lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus leiab, et kaebajal puudub praeguses kaebuses esitatud nõude osas ilmselgelt kaebeõigus. 6. Kohus selgitab, et tuvastamiskaebuse esitamine on lubatud vaid piiratud juhtudel. Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes siis, kui see on vajalik kaebaja õiguse kaitseks (

§ 38lõige 4, § 44 lõige 1) ning tema õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.

Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks (

§ 45lõige 2).

1. Täiendavalt on kohtupraktikas tuvastamiskaebuse lubatavuse osas leitud, et isikul peab olema eriline preventiivne huvi ehk põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu
2. oktoobri
3. a määrus asjas nr 3-17-749, p 11 ja
4. oktoobri
5. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1).
6. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus, kuna õigusvastasuse tuvastamise nõue ei kaitse kaebaja õigusi ning kaebajal on tuvastamiskaebusest tõhusam vahend. Kui kohus peaks tuvastama Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tahvelarvuti kasutamise piiramisel, ei kohusta see Viru Vanglat tulevikus mingil kindlal viisil käituma. Seega tuvastamisnõude võimalik rahuldamine ei hoiaks ära olukorda, kus vangla võib pidada vajalikuks piirata kaebajal tahvelarvuti kasutamist.
7. Samas on kohtu hinnangul kaebajal olemas tõhusamad vahendid tulevikus võimalikus sarnases olukorras oma õiguste kaitsmiseks. Kui kaebaja õigust kasutada tahvelarvutit piiratakse, on võimalik koheselt taotleda vanglalt tahvelarvuti kasutamise võimaldamist, sellest keeldumist vaidlustada vaidega ja vaideotsusega mittenõustumisel esitada kohtule kohustamiskaebus Viru Vangla kohustamiseks võimaldada kasutada tahvelarvutit soovitud ajal. Samuti on kaebajal võimalik vaidemenetluse ajal taotleda kohtult esialgset õiguskaitset. Seejuures ei pea kohus antud hetkel vajalikuks suunata kaebajat koheselt tema õiguste kaitse seisukohast tõhusamat kohustamisnõuet esitama, kuivõrd
8. mai
9. a kaebusest nähtub, et kaebaja sai vaidlusalusest vangla tegevusest teada
10. mail.
11. Kohtu hinnangul ei ole praeguseks ilmselgelt veel möödunud vangistusseaduse (VangS) §1¹ lõikes 7 sätestatud vaide lahendamise 30-päevane tähtaeg isegi juhul, kui kaebaja oleks vaide juba esitanud. Arvestades Viru Vangla väljakujunenud praktikat vaiete lahendamisel ning kohtule teadaolevat vangla töökoormust vaiete lahendamisel, ei pea kohus otstarbekaks kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohta täiendavalt tõendeid koguda, kuna kirjeldatud ajalises raamistikus ei ole tõenäoline, et kaebajal on vaidemenetlus seonduvalt tahvelarvuti kasutamise võimaldamisega läbitud. See tähendab, et antud hetkel ei saa kaebaja kohustamisnõudega kohtusse pöörduda, kuna kohustamiskaebuse korral tuleb eelnevalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lõige 5).
12. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

2 II 11. Kaebaja on avaldanud kaebuses soovi saada riigi õigusabi. Kohus saab aru, et kaebaja taotleb riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetlustes ja haldusmenetluses, sh kaebuste esitamiseks (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punktid 5 ja 6). Kaebaja viitab seejuures oma probleemidele vaimse tervisega ning palub määrata vajalik tervisekontroll. 12.

§ 110

lõike 1 punkti 3 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. RÕS § 6 lõike 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole kaebaja halb majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. Kui esineb vähemalt üks RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei mõjuta. 13. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS § 7 lõike 1 punkt 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus on seisukohal, et praeguses asjas, kus kohus kaebuse tagastab, ei oleks riigi õigusabi määramine RÕS § 7 lõike 1 punktist 5 lähtudes eesmärgipärane. Arvestades eelnevalt välja toodud kaebuse tagastamise põhjuseid, leiab kohus, et ka enne kaebuse tagastamist kaebajale esindaja määramine ei oleks saanud aidata kaasa kaebuse menetlemisele. Lisaks ei saa kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt asuda seisukohale, et ta ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kaebaja puhul on tegemist isikuga, kellel on eelnev kohtumenetlustes osalemise kogemus ja ta on ka varasemalt suutnud esitada kohtule iseseisvalt kaebusi, sh määruskaebusi ja muid menetlusdokumente. Ka praegusel juhul suutis kaebaja esitada kohtule arusaadava tuvastamiskaebuse, millest nähtub tema tahe ja eesmärk. Eelnevates kohtumenetlustes osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on kohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kohtule ei nähtu esitatud taotlusest selliseid asjaolusid, millele tuginedes saaks öelda, et kaebaja ei ole ise võimeline kaitsma oma õigusi haldusmenetluses ja kohtumenetluses. Kohus leiab, et kaebaja viidatud terviseprobleemid ei ole sellised, mis takistaksid tal praegusel juhul enda õigusi iseseisvalt kaitsta. Kohus ei pea vajalikuks määrata kaebajale tema väidete kinnitamiseks tervisekontrolli, kuna on ilmselge, et kaebaja tervislik seisund võimaldab tal iseseisvalt esitada oma õiguste kaitseks vajalikke pöördumisi haldusorganile ning kohtule. Kohus märgib täiendavalt, et vanglal on haldusorganina nii uurimis- kui ka selgitamiskohustus (haldusmenetluse seaduse §-d 6 ja 36) ning halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, õigusnormid ja asjakohase kohtupraktika välja kohus enda initsiatiivil ja kohtul on kohustus juhinduda asja menetlemisel uurimispõhimõttest (

§ 2lõiked 4 ja 5).

14. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3