Obsah (13)

§ 177§ 172§ 663§ 657§ 654§ 463§ 651§ 176§ 174§ 178§ 138§ 143§ 148

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 24.05.2024, Tallinn K

§ 177lg-le 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab tasuma viivist.

Määruskaebus

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse menetluskulude hüvitamise osas ning jätta ekspertiisikulu puudutatud isik I kanda ja menetluskulud ringkonnakohtus puudutatud isikute kanda.
2. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt määras kohus F hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2741,50 eurot (ekspertiisikulu ja õigusabikulu). Selline maakohtu järeldus kohtumääruses on avaldaja jaoks üllatav juba seetõttu, et avaldaja ei olnud varasemalt saanud ekspertiisikulu osas oma seisukohta esitada.
3. Määruskaebuse esitaja ei nõustu kohtuga selles, et F hüvitatavate menetluskulude suuruse arvestuses on võetud arvesse ka ekspertiisikulu 3000 eurot. Maakohtu kohtumäärus on põhjendamatu ning ebaseaduslik menetluskulude osas, millega ekspertiisikulu on jäetud avaldaja kanda. Puudutatud isikud ka ise oma menetluskulude nimekirjas ei esitanud menetluskuluna ekspertiisikulu. Samuti ei ole ka maakohus ise oma 29.03.2023 kohtumääruses menetluskulude jaotuse kohta märkinud, et menetluskulu hulka tuleb arvestada ekspertiisikulu. Vastasel juhul oleks avaldajal olnud võimalik juba koheselt 29.03.2023 kohtumäärust vaidlustada.
4. Määruskaebuse esitaja leiab, et puudutatud isikute poolt taotletud ekspertiis ei olnud põhjendatud ega ka vajalik, mistõttu ka ekspertiisikulu ei saanud olla põhjendatud ja vajalikuks kuluks. Puudutatud isikute poolt taotletud ekspertiis ainult kinnitas ja tõendas X poolt esitatud kahjunõuet ning kahjunõude suuruses osas kinnitas ka asjaolu, et Xle puudutatud isikute poolt tekitatud kahju oli ligikaudu kaks korda suurem, kui avaldaja ise oma nõudes esitas.
5. Tuginedes

§ 172lg-le 1 tuleb jätta ekspertiisikulu puudutatud isiku I kanda.

Eelnimetatud seisukoht on kaudselt järeldatav ka maakohtu 29.03.2023 kohtumääruse punktist 23, milles maakohus märkis, et kohus teeb osaliselt lahendi avaldaja huvides, so rahuldab avalduse puudutatud isiku 1 osas. Arvestades vaidluse asjaolusid ning avalduse lahendamise ulatust, leiab kohus, et antud juhul on põhjendatud jätta menetluskulud puudutatud isiku 1 (C) vastu esitatud nõude osas puudutatud isiku 1 kanda. Menetlusosaliste seisukohad

1. Puudutatud isikud palusid jätta määruskaebuse rahuldamata. Avaldajat on esindanud õigusteadmistega isik, kes on teadlik, et nii riigilõiv kui ekspertiisitasud on osa kohtumenetluse kuludest, mida ei pea eraldi menetluskulude nimekirjas esile tooma, vaid mida kohus loeb tõendatuks üksnes kohtumääruse ja maksekorralduste esitamise tulemusena. Kogumis ei oma tähtsust ekspertiisi tulemus, esitatud kahju suuruse küsimus (mis on sisuline asja vaidlus) jms, vaid fakt, et avaldaja pöördus kohtusse isiku vastu, kelle vastu nõuet ei rahuldatud. Seega tuleb eeldada menetluskulude teket ja hüvitamise kohustust selle isiku suhtes. Menetluse edasine käik
2. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

3 2-19-19961 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 16. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

§ 654

lg 6 alusel maakohtu määruses toodud kõigi põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 17. Määruskaebemenetluses vaieldakse edasi selle üle, kas maakohtu otsustus, mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks välja ka pool asjas teostatud ekspertiisiga seotud kuludest, so 1500 eurot (3000 : 2), on seaduslik või mitte. Vaidlust ei ole selle üle, et maakohus pidas põhjendatuks ja mõistis avaldajalt puudutatud isikute kasuks ühiselt välja õigusabikulud summas 1241,50 eurot. Selles osas on maakohtu määrus

§ 463

lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

§ 651

lg-st ja §-st 659 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust üksnes selle vaidlustatud osas.

1. Määruskaebuse esitaja väite kohaselt on maakohus põhjendamatult võtnud F hüvitatavate menetluskulude suuruse hulka ekspertiisikulu 3000 eurot, kuna puudutatud isikud ise seda kulu menetluskulude nimekirjas ei esitanud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.
2. Rõhutamist väärib, et kuigi

§ 176

lg 4 kohaselt tuleb menetlusosalisel esitada menetluskulude nimekiri igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta, ei välista see, et selle puudumisel kohus siiski menetluskulud kindlaks määrab. Nimelt sätestab

§ 174

lg 1, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sellise kohustuse olemasolu on tunnustatud ka kohtupraktikas (vt nt RKTKo 15.10.2017, 3-21-150-16 ja RKTKo, 23.11.2016, 3-2-1-107-16, p 13). Toodust johtuvalt võis maakohus F menetluskulude kindlaksmääramisel arvesse võtta ka asjas teostatud ekspertiisiga seotud kulu. 20. Määruskaebuse esitaja järgmise väite kohaselt tuleb kogu ekspertiisikulu summas 3000 eurot

§ 172lg-st 1 tulenevalt jätta puudutatud isiku I kanda.

Ringkonnakohus ei nõustu ka selle seisukohaga. 21. Ringkonnakohus selgitab, et kohus ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel otsustada menetluskulude jaotuse üle.

§ 178

lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (vt RKTKm, 21.06.2021, 2-15-13627, p 17). Praegusel juhul määrati menetluskulude jaotus kindlaks Harju Maakohtu 29.03.2022 määrusega (I kd, tlk 156), mille kohaselt jättis kohus menetluskulud seoses puudutatud isiku I vastu esitatud nõudega puudutatud isiku I kanda ning menetluskulud puudutatud isiku II vastu esitatud nõude osas avaldaja kanda. Määrus on edasikaebamata jõustunud. Eeltoodust tulenevalt tuligi maakohtul menetluskulude kindlaksmääramisel sellisest menetluskulude jaotusest lähtuda ning praeguses menetlusetapis ei ole enam võimalik ekspertiisikulu

§ 172lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda jätta.

Sellist otsustust ei ole võimalik tuletada ka maakohtu 29.03.2023 kohtumääruse punktist 23, nagu määruskaebuse esitaja ekslikult aru saanud on. Maakohus on nimetatud määruses selgelt märkinud, et arvestab kulude jaotamisel avalduse lahendamise ulatusega, mistõttu jäävad puudutatud isiku I suhtes esitatud nõudega seotud menetluskulud puudutatud 4 2-19-19961 isiku I kanda ning puudutatud isiku II suhtes esitatud nõudega soetud menetluskulud avaldaja kanda (I kd, tlk 152 pöördel). 22. Edukas ei ole ka see määruskaebuse esitaja väide, et temale ei olnud ekspertiisikulu kandmise kohustus ettenähtav. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esindab avaldajat professionaalne esindaja (vandeadvokaat), kellelt saab eeldada teadmisi selle kohta, et menetluskuludeks on

§ 138

lg 1 kohaselt menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukuludeks on

§ 138

lg 2 kohaselt riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud ning asja läbivaatamise kuludeks on

§ 143

p 1 kohaselt muuhulgas eksperdikulud, ei saanud praegusel juhul avaldajale põhimõtteliselt tulla üllatusena see asjaolu, et asjas tuleb kellelgi menetlusosalistest ekspertiisikulu kanda.

1. Määruskaebuse esitaja on kaebuses tuginenud ka väitele, et ta ei ole varasemas menetluses oma seisukohta ekspertiisikulu osas avaldada saanud. Ringkonnakohtule nähtub tsiviilasja materjalidest siiski vastupidine. Nimelt on avaldaja oma 16.06.2020 menetlusdokumendis maakohtule teatanud, et tema eelistuseks eksperdi valikul OÜ Park Projekt hinnapakkumine (I kd, tlk 108). OÜ Park Projekti pakkumise on allkirjastanud riiklikult tunnustatud ekspert PP ja selle kohaselt on ekspertiisi maksumuseks 3000 eurot (I kd, tlk 98). Mainitust juhindus ka maakohus, määrates 10.07.2020 ekspertiisi läbi viima PPi ja kohustades puudutatud isikuid tasuma ekspertiisitasu ettemaksu 3000 eurot (I kd, tlk 113-114).
2. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi

§ 148

lg 1 alusel eksperdikulude ettemakse nõudmisel ei määra kohus kindlaks eksperdikulude lõplikku suurust, saab juhul kui riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu isik on esitanud eeldatavate eksperdikulude kohta kohtule fikseeritud tasuga hinnapakkumise ja kohus on selle aktsepteerinud, määrates

§ 148

lg 1 alusel eksperdikulude ettemakse ning pärast selle tasumist määranud ekspertiisi, eeldada selles suuruses eksperdikulude tekkimist. Pärast eksperdiarvamuse saamist, kui ekspert on oma kohustuse täitnud, tekib eksperdil eksperdikulude hüvitamise õigus. Kohtul tuleb eksperdikulude kindlaksmääramise kohta teha põhjendatud määrus (vt RKTKm, 21.06.2021, 2-15-13627, p-d 19 ja 21.1). 25. Vaidlustatud määruse punktist 13 nähtuvalt leidis maakohus, et eksperdi arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamise kulu on põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtust erinevale seisukohale asuda, arvestades, et tegemist oli fikseeritud hinnapakkumisega ning ekspert on oma ülesanded täitnud ja kohtu küsimustele vastanud (( kd, tlk 63-68). Määruskaebuse esitaja ei ole ka tuginenud sellele, et eksperdikulu tuleks vähendada, kuna eksperdiarvamus on puudustega, st selles on jäetud kohtu esitatud küsimustele osaliselt vastamata või on seda tehtud valdkonna, milles ekspertiis määrati, tunnustatud metoodikat põhjendamatult eirates. Määruskaebuse esitaja on tuginenud hoopiski väitele, et ekspertiisikulu ei ole põhjendatud, sest puudutatud isikute poolt taotletud ekspertiis vaid kinnitas ning tõendas avaldaja poolt esitatud kahjunõuet. See ei anna aga alust maakohtu otsustuse muutmiseks, kuna tulenevalt eksperdi kohustusest anda sõltumatult oma eriteadmistele tuginedes talle esitatud küsimustes õige ja põhjendatud arvamus, ei sõltu eksperdikulude suurus sellest, millisele tulemusele ekspert jõuab. Eksperdikulude hüvitamise nõue tekib eksperdil siis, kui ta on kohtu määratud ülesanded täitnud ja esitanud kohtule nõuetekohase eksperdiarvamuse (vt RKTKm, 21.06.2021, 2-15-13627, p-d 21.3). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus 26.

§ 178

lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale 5 2-19-19961 edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 6