Obsah (7)

§ 118§ 137§ 116§ 145§ 124§ 144§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 22.05.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-20-18268 Kohtuasi X ava

§ 118

lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal

§ 137

lg 1 I lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sellisel juhul teeb kohus

§ 137

lg 2 p 2, § 137 lg 3 ja § 123 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine mis tahes küsimuses ja sellega ühe vanema kõrvalejätmine last puudutavate otsuste tegemisest peaks tulema kõne alla siis, kui see on lapse huvides vältimatult vajalik, mh kui vanemate suutmatus jõuda last puudutavates küsimustes kokkuleppele ohustab lapse heaolu. Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna puhul ning hooldusõigust ei pea tervikuna lahendama tingimata ühtemoodi (RKTKm 22.11.2017, 2-165794, p 22.2). Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (vt RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 30). Kui vaieldakse vaid kindla küsimuse üle, on kohtu sekkumine põhjendatud üksnes konkreetses vaidlusaluses küsimuses. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (

§ 116

, § 118, § 143 lg-d 1-21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19). Ühise 11 hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1159-15, p 28). Diskretsiooni kontrollimiseks peavad maakohtu järeldused olema esitatud jälgitavalt.

1. Kuigi nappidel põhjendustel, ei eksinud maakohus, kui jättis laste haridust ja tervist puudutavates küsimustes lastevanemate ühise hooldusõiguse lõpetamata. Ema määruskaebuses on aga põhjendatult maakohtule ette heidetud seda, et maakohus ei ole kohtumäärust nõuetekohaselt põhjendanud, sh ei nähtu maakohtu määrusest, milliste tõendite alusel ja millised asjaolud maakohus kohtuasja lahendamiseks tuvastas. Samuti ei nähtu, millise õigusnormi alusel maakohus avalduse osaliselt rahuldas.
2. Kolleegium märgib, et sarnaselt kohtuotsusega peab ka hagita asjas tehtav lõpplahend olema TsMS § 436 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 seaduslik ja põhjendatud, sh peab kohus määrust tehes TsMS § 438 lg 1 I lause järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 hindama tõendeid ja otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas avaldus tuleb rahuldada. Otsuse põhjendavas osas peab kohus TsMS § 442 lg 8 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Selliselt saab maakohus tagada, et tema tehtud kohtulahend on menetlusosalistele mõistetav ning tema tehtud järeldused jälgitavad ning määruskaebemenetluse raames kontrollitavad. Lisaks on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine kohtu kaalutlusotsustus, mistõttu peavad kohtumäärusest nähtuma kohtu kaalutlused. Praegusel juhul maakohtu määrus neile nõuetele ei vasta. 38.
3. Maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse viibimiskoha määramise osas ja andis ainuhooldusõiguse isale põhjustel, et ema halvustav ja kahtlustav olek laste isa ja lastega tegelevate spetsialistide suhtes väljub normaalsuse piiridest, ema on tegutsenud selle nimel, et laste suhet isaga kahjustada, ema arvab ja avaldab, et lapsed ei tohiks üldse koos isaga viibida ning takistab isa ja laste koosviibimist. Samuti leidis maakohus, et ema tunneks ennast ise vaimselt turvaliselt, kui lapsed oleks kogu aeg temaga ning laste isaga jagamine tekitab emal täiendavaid pingeid ja reaalsusest irduvaid mõtteid laste isa suhtes, samuti lastega tegelevate spetsialistide suhtes. Seejuures ei nähtu maakohtu määrusest, milliste tõendite alusel antud järelduste aluseks olevad asjaolud on tuvastatud. Arvestades, et järelduse puhul ema oleku mõju ning ulatuse isa ja lastega tegelevate spetsialistide suhtes ei ole tegu õigusliku hinnanguga, ei ole jälgitav, millel antud järeldus baseerub. Kuigi maakohus viitab sellele, et ema käitumine laste isa ja lastega tegelevate spetsialistide suhtes väljub normaalsuse piirides, ei nähtu asjas kogutud tõenditest, et emal oleks psüühikahäire, mis seaks ohtu laste heaolu. 38.
4. Kolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendamata, millega on tõendatud viibimiskoha osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise eelduseks olevad asjaolud ning leidis vastuoluliselt, et ema halvustav ja ebaõiglane käitumine isa jt lastega tegelevate isikute suhtes kahjustab lapsi ja rikub hooldusõigust viibimiskoha määramise osas pidades samas võimalikuks, et lapsed on ema kasvatamisel ja hooldamisel võrdse aja isaga, mil nad saavad sisuliselt osa ema isiklikust hoolitsusest (

§ 116

). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus põhjendanud, mis eesmärki sellises olukorras ema hooldusõiguse lõpetamine laste viibimiskoha määramise osas täidab. Seega ei ole maakohus järginud diskretsioonipiire, mida ringkonnakohus põhjendab järgmiselt. 12 38.3. Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, on tavahoolduse küsimustes otsustusõigus vanemal, kelle juures laps parasjagu viibib, kuid lapsega seotud olulisi asju otsustavad vanemad ühiselt (

§ 145lg-d 1 ja 2).

Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata ühiselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda (vt RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24). Praegusel juhul määras maakohus kindlaks ka laste ja vanemate vahelise suhtlemise korra selliselt, et see vastab vahelduva elukoha põhimõttele. Seega maakohtu määratud vanemate ja laste suhtlemise korra kohaselt, on laste elukohaks nii ema kui ka isa elukoht. Riigikohus on selgitanud, et isikuhooldus hõlmab vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda (

§ 124lg 1).

Lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta (RKTKo 25.05.2016, nr 3-2-1-35-16, p 12). 38.

1. Kolleegiumi hinnangul on ühise hooldusõiguse lõpetamise eesmärgiks tagada lapsega koos elavale vanemale see, et ta saab lahus elava vanemaga erimeelsuste puhul korraldada lapse elu ja heaolu puudutavad olulised ja esmatähtsad küsimused nii, et last puudutavad otsustused ei jää vastu võtmata. Maakohtu määratud suhtlemise korra järgi elavad lapsed mõlema vanemaga võrdse aja, mis on maakohtu tuvastatu kohaselt laste huvides, mistõttu peab ka emale jääma õigus otsustada laste viibimis- ja elukoha üle. Ringkonnakohtus toimunud ärakuulamisel kinnitasid vanemad, et kohtumäärusega määratud suhtlemise korda ema täidab, laste üleandmisel probleeme ei ole, suheldakse Eliis-keskkonna vahendusel lasteaia teemadel, millised asjaolud viitavad olukorra stabiliseerumisele (III kd, tl 77). Seega olukorras, kus maakohus leidis, et mõlemal lapsel on lähedane suhe nii ema kui ka isaga ning laste huvides on, kui nad saavad viibida võrdselt mõlema vanema juures määrates lastele vahelduva elukoha, ei ole põhjendatud ema hooldusõiguse lõpetamine ja isale ainuhoolduse üleandmine viibimiskoha määramise küsimuses.
2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõiki asjaolusid arvestades ei ole praegusel juhul

§ 137

lg 1 järgi alust teha muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses tervise ja hariduse valdkondades. 39.

1. Vaatamata puudulikule vanemlikule koostööle, ei ole kolleegiumi hinnangul siiski alust arvata, et lapse hariduse ja terviseküsimuste suhtes tekiks vanematel suutmatus jõuda kokkuleppele, mis võiks laste heaolu ohustada. Ühelt poolt heidab isa emale ette, et ema viib lapsi kliinilise psühholoogi vastuvõttudele olles veendunud, et lastel on midagi viga ja nad vajavad psühholoogi abi. Teisalt avaldas isa ise ärakuulamisel, et Qga oleks vaja minna teraapiasse ning Q saviteraapia vajaduse ja võimaliku korralduse osas ei olnud vanematel erimeelt (III kd, tl 77p). Arusaamatus allergiaravimi Qle kaasapanemisega sai ilmselt alguse sellest, et emale ei kommunikeeritud kohe selgelt vastavat lasteaia sisekorra reeglit, vaid võeti info ravimist (ninasprei allergia puhuks) teadmiseks ja täitmiseks (III kd, tl 51-52), mis viis ema konfliktini lasteasutusega. Teisalt ei ole alust arvata, et palvega enne õueminekut kevadisel õitsemisperioodil võimaldada kasutada ninaspreid soovinuks ema last või teisi lapsi kahjustada, vaid leevendada lapse allergianähtudest tulenevaid vaevusi. 39.
2. Vanemate arutelu ringkonnakohtus toimunud ärakuulamisel laste koolimineku teemal viitas sellele, et mõistlik diskussioon on ka haridusküsimustes võimalik. Mõlemad vanemad on valmis juhinduma Rajaleidja spetsialistide arvamusest C koolimineku aja suhtes. Isa on esile toonud, et hoolimata laste ühisest hooldusõigusest on ta jäänud kõrvale lapsega seotud otsuste 13 vastuvõtmisest haridusküsimustes, kui ema viis Q väiksest eralastehoiust üle munitsipaallasteaeda ja viitab
3. a Mammumari lastehoiu juhataja kirjale, milles ei nähta ema käitumise tõttu võimalust lastehoiuteenuse edasiseks osutamiseks. See, et ema otsused lapsi puudutavates küsimustes ei ole olnud isa hinnangul õiged, ei anna alust jätta ainuhooldusõigust haridusküsimuste (sh huvihariduse) osas isale. Seejuures ei veena isa väited ja nende kinnituseks esitatud dokumendid kolleegiumi selles, et ema on korraldanud laste elu laste huvide vastaselt. 39.
4. Kolleegium peab aga vajalikuks rõhutada, et seadusest tulenevalt on mõlemal vanemal kohustus anda teisele vanemale teavet lapse isikuga seotud tähtsate asjaolude kohta (

§ 144

). Seega on ka lapsest lahus elaval vanemal õigus olla kursis lapse igapäevaeluga ning saada lapsega koos elavalt vanemalt teavet last puudutatavate oluliste asjaolude kohta rääkimata õigusest ühise hooldusõiguse puhul otsustada tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ühiselt.

1. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodud põhjendustel alust vanemate ühist hooldusõigust vaidlusalustes valdkondades lõpetada, möönab kolleegium, et ema läbivalt reaktiivne käitumine iga lastega seotud murega võib viia lõppastmes selleni, et laste huvid saavad kahjustatud (et lõpuks ei taha lapsi enam keegi õpetada ega ravida ning lastele kanduvad paratamatult üle tekkivad pingeolukorrad). Kohus nõustub isaga, et ema näib arvavat, et kõik hea saab lähtuda ainult emalt ning isal puudub võimekus laste vajaduste mõistmiseks. Vaidlust ei ole, et ema on vähemalt kolmel korral esitanud kuriteokaebuse, et kontrollida isa väidetavat laste kehalist väärkohtlemist. Ühelgi juhul kriminaalmenetlust ei alustatud, millest pidanuks ema mõistma, et ilmselt vajab võimalik probleem teistsugust lahendust. Selliselt lapsi kahjustada võivale käitumisele on viidanud nii kohalik omavalitsus kui ka laste esindaja, kes on toetanud isa avalduste rahuldamist. Kohtu hinnangul ei saa kõrvale aga jätta seda, et ema näib siiski tundvat ja mõistvat lastega seotud vajadusi ning selliselt pädeva vanema kõrvalejätmine laste hooldusest ei ole laste huvides. Ringkonnakohus arvestab ka seda, et nii Mustamäe Linnaosa Valitsuse kui ka laste esindaja viimased seisukohad põhinevad Lepatriinu Lasteaiast veebruaris
2. a saadetud teatel laste olukorra kohta, kuid kohaliku omavalitsuse vastavad spetsialistid pärast
3. a ema ja lastega vahetult kohtunud ega nende suhet hinnanud ei ole. Ainuüksi laste ema ning Lepatriinu Lasteaia rühmaõpetaja ja juhataja erinevatest arusaamadest laste lõunaune, kasvatusmeetodite, ravimite kasutamise üle lasteasutuses ning lasteaiakoha tagamisest suveperioodil võrsunud konfliktist (III kd, tl 46, 55-69), ei saa järeldada laste ema poolset lapsi kahjustavat käitumist ega seda, et ainult isa poolt hooldusõiguse teostamine oleks igal juhul laste parimates huvides. Vastuseks kohtu küsimusele, kas ja mida on teinud eestkosteasutus, et kontrollida lasteaia veebruaris
4. a esitatud kahtlust, et ema ohustab tõsiselt laste vaimset ja füüsilist tervist, teatas Mustamäe Linnaosa Valitsus, et lapsed on käinud Marienthali kliinikus lastepsühholoogi ja lastepsühhiaatri vastuvõtul (ema kohtule esitatud kinnitusel käisid lapsed
5. a psühholoog LJ ja psühhiaater PV vastuvõtul, kuid mingeid diagnoose lastele ei püstitatud ja ravisoovitusi ei antud [tl 87p]), mille eest tasus Tallinna linn, saviteraapias, emale on pakutud osalemist psühholoogiteenusel, ema on konsulteeritud telefonitsi, nõustatud on isa (III kd, tl 150p). Emalt lähtuvaid andmeid viimase aja seisuga seisukohast ei nähtu. Arvestades, et ema on siiski abi saamiseks asjatundjate poole pöördunud, on alust eeldada, et ta pöördub nõu saamiseks spetsialisti poole, kes aitab tal oma probleeme teadvustada ning õppida kontrollima oma emotsioone ja nägema probleemide lahendamiseks senisest mitmekülgsemaid võimalusi vaatamata lastega seotud murele ja raskustele rahumeelsete vanemlike kokkulepete sõlmimisel. Kolleegium leiab, et mõlemad vanemad on lastega hingeliselt tugevalt seotud ja soovivad laste eest pühendunult hoolitseda ning ema on nõustunud 14 osalema laste heaolu huvides igasugu koolitustel (III kd, tl 88), mistõttu ei pea kolleegium arvestades ka ülalmärgitud põhjendusi praegusel juhul vanemate ühist hooldusõigust lõpetada.
6. Ringkonnakohus võtab järgmisena seisukoha lapsevanemate ja lapse suhtlemise korra osas. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades laste väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust. Maakohus määras kokkuvõtlikult, et vanemad suhtlevad lastega vahelduva elukoha põhimõttel võrdselt kahenädalaste perioodide kaupa. Nagu märgitud lapse isa määruskaebuses maakohtu määratud suhtluskorda ei vaidlustanud, kuid on asunud apellatsioonimenetluse kestel suhtlemise korra muutmist taotlema. Ema leiab, et laste huvides oleks juba välja kujunenud suhtlemise kord – Harju Maakohtu 27.05.2021 esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskord, mille kohaselt viibivad lapsed isaga igal paaris nädalal kolmapäevast esmaspäevani – või suhtlemise kord, mille kohaselt viibivad lapsed vaheldumisi ühe nädala kaupa vanemate juures. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega neid kordamata, et vahelduv elukoht on praegu laste huvides ja põhjendatud arvestades, et lapsed saaksid osa mõlema vanema vahetust hoolitsusest ja kodusest elust ning see ei ole neile ülemäära koormav – ema ja isa kodud asuvad lähestikku ja veel puudub vajadus tegeleda kooliasjade logistikaga. Kolleegium leiab erinevalt maakohtust, et laste vahelduv ema ja isa juures viibimine peaks toimuma nädala kaupa arvestades nii väikeste laste loomupärast igatsust teise vanema järgi. Riigikohtu kujundatud praktika järgi olukorras, kus kohus pole tuvastanud, et kumbki vanem oleks vägivaldne või võimetu lapse eest hoolitsema ning lapsel on mõlema vanemaga tugev side, tuleb kohtutel lähtuda sellest, et lapse huvides on ka vanemate lahuselu korral veeta aega võimalikult võrdselt mõlema vanemaga (RKTKm 19.05.2021, 2-201708, p 19). Ringkonnakohus ei pea seega põhjendatuks kalduda kõrvale vahelduva elukoha põhimõttel baseeruvast suhtlemise korrast ka põhjusel, et võib-olla ei õnnestu isal ema nõusoleku puudumise tõttu lastega pikemalt reisida. Põhjendamatult teise vanemaga nt reisimist keelaval vanemal on võimalik hinnata tulevikuriske suhtele lastega, mil nad on eas, kus hakkavad ise vanemate käitumist hindama.
7. Ringkonnakohus juhib vanemate tähelepanu sellele, et laste huvides on see, et mõlemad vanemad toetavad lapsi teise vanemaga suhtlemises.

§ 143

lg 2 kohustab vanemat hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Laste vaimse ja füüsilise tervise parimates huvides on olukord, kus mõlemad vanemad panustavad teadlikult ühiste erimeelsuste ületamiseks. Üksteise süüdistamine ei aita kaasa probleemi lahendamisele. Kuigi lastega seotud vaidlustes on vanemate pigem emotsionaalsusel kui ratsionaalsusel põhinev käitumine teatud määral arusaadav, peavad vanemad täitma kohtulahendit ja omavahelisi kokkuleppeid, samuti suhtuma teise vanemasse lugupidavalt ning seda eelkõige just laste huvides.

1. TsMS § 654 lg 22 alusel koostoimes TsMS §-ga 659 esitab ringkonnakohus määruses resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
2. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Laste esindaja tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega.
3. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. 15 (allkirjastatud digitaalselt) 16