← Eesti

1-22-5465/28

Obsah (8)§ 217§ 7§ 432§ 490§ 337§ 185§ 423§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 2. aprill 2024 Kohtuasja number 1-22-5465 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Mario Truu Kohtusekre

§ 217lg-s 4 sätestatud igaühe kurjategija kinni pidamise õigus, sest J-R.

Värk ei olnud toime pannud mingeid kuritegusid. Prokuratuur ei süüdista J.-R. Värki KarS § 120 lg 1 pärase kuriteo toimepanemises. Seega oli J-R. Värgi tegevus õigustatud hädakaitsega: ta tõrjus M.K. poolset rünnet. 3

(12)
  1. Kaitsjaga ei saa nõustuda: M.K. tohtis J-R. Värgi kinni pidada. Viimane tuli võõrale territooriumile, oli alkoholijoobes ja agressiivne, sõimas XXX hoovis olnud inimesi, ähvardas neid korduvalt tappa, lõhkus ära aialipi, vehkis kätega ja provotseeris M.K. t kaklema. Seega kasutas J-R. Värk verbaalset vägivalda, st ähvardas aias olnuid tapmisega – see võib täita KarS § 120 lg 1 objektiivse koosseisu. M.K. meelest kätkes J-R. Värgi käitumine endast ohtu – eeskätt rasedale K.R. ele. M.K. ei lasknud J-R. Värki umbes pooleteise tunni jooksul lahti, sest JR.Värk oli ohtlik ja oleks võinud nende maja juurde tagasi tulla.
  2. Seega leidis J-R. Värgi kui õigusrikkuja kinnipidamine aset tema toimetamiseks politseisse ehk oli kooskõlas

§ 217lg-ga 4. J-R. Värgi tegu võis vastata Kar

S § 120 järgse ähvardamise tunnustele. J-R. Värgi kinnipidamise käigus ei ületanud M.K. lubatud vägivallale seatud piire: M.K. ei löönud J-R. Värki, vaid hoidis teda esialgu kätest ja pani hiljem maha ning istus talle selga. Kui M.K. hoidis J-R. Värki kinni, lõi viimane M.K. t näkku. See kujutas endast õigusrikkumist – kehalist väärkohtlemist. 18. Pole oluline, et J-R. Värgile ei esitatud KarS § 120 järgset süüdistust. Kurjategija kinnipidamisõiguse teostamine ei sõltu õiguskaitseorganite hilisemast tegevusest. 19. Kuivõrd M.K. tegu oli

§ 217lg 4 kohaselt õiguspärane, ei saanud J-R.

Värk end sellise käitumise vastu hädakaitseõiguse alusel kaitsta.

  1. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
  2. Rahalise karistuse kohaldamine pole otstarbekas, kuna J-R. Värgil puuduvad piisavad sissetulekud rahalise karistuse tasumiseks. Lisaks sellele kaasnevad süüdimõistva kohtuotsusega ka menetluskulud. J-R. Värk on varem kriminaalkorras karistatud. Süüdistatav ründas M.K. t erineval moel: lõi rusikaga näkku ja jalgadega kehasse. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid pole. Kuivõrd J-R. Värk polnud kuritegu toime pannes katseajal, saab tema vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätta. Küll aga peab talle kohaldama käitumiskontrolli.
  3. J-R. Värgile on vaja seada M.K. suhtes lähenemiskeeld.
  4. Kohus tegi ka otsustused kriminaalmenetluse kulude kohta. Apellatsioon ja ringkonnakohtu istung
  5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J-R. Värgi kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar. Apellandi primaarseks sooviks on, et ringkonnakohus tühistaks tehtud otsuse ja mõistaks tema kaitsealuse õigeks. Alternatiivselt palub kaitsja käitumiskontrolli kohaldamata jätta. Lühidalt märgitakse kaebuses järgmist. 25.

§ 217lg 4 annab õiguse kinni pidada vaid kuriteo toime pannud inimene. Maakohtu meelest võisid J-R. Värgi teod vastata Kar

S § 120 järgi kvalifitseeritava ähvardamise tunnustele. Apellant niisuguse käsitlusega ei nõustu. J-R. Värgi ja M.K. ning R, te vahel tekkis tõesti sõnavahetus. M.K. meelest kujutas J-R. Värgi tegevus ohtu tema rasedale elukaaslasele Kätlin R, ele. J-R. Värk aga sellise ohu reaalset olemasolu ei kinnitanud. Seega on äärmiselt küsitav, kas JR. Värgi poolt sündmuskohal öeldut saaks vaadelda ähvardamisena KarS § 120 mõttes. Prokuratuur ei pidanud vajalikuks esitada J-R. Värgile KarS §120 järgi süüdistust. Joobnud isiku poolne kellegi rahu rikkumine on küll ebameeldiv, ent see ei anna alust kasutada häirija suhtes füüsilist jõudu. J-R. Värk hakkas ise XXX aias olnute juurest vabatahtlikult eemalduma, mistõttu 4

(12)ei olnud M.K. l alust arvata, et J-R. Värgist lähtunud oht talle või K.R. ele jätkuvalt püsib. Ka aialipi lõhkumine pole kuritegu. Nii M.K. kui ka K.R. kinnitavad, et pärast lipi lõhkumist istus JR. Värk maas ja oigas ning tõusis siis püsti ja püüdis ära joosta. Niisiis oli J-R. Värgi agressiivne tegevus lõppenud – ta oli end vigastanud ja üritas lahkuda. J-R. Värgi isik oli M.K. le ja K.R. ele teada ning seega puudus M.K. l mõistlik põhjus süüdistatava kinnipidamiseks ja tema suhtes füüsilise jõu kasutamiseks. M.K. hoidis J-R. Värki kinni u 30–40 minutit. J-R. Värgi meelest oli ta sellest lähtuvalt hädakaitseseisundis ja võis M.K. t lüüa.
  1. J-R. Värk ütles kohtus, et tal pole Eestis alalist elukohta ja ta elab ajutiselt ühes kohas Jõgevamaal. Ka väitis J-R. Värk, et ta ei kavatse Eestisse jääda. Kaitsjale ütles J-R. Värk hiljem, et ta ei ole Eestis ja kavatseb hakata elama Portugalis. Seega ei saa J-R. Värgi suhtes käitumiskontrolli kohaldada. Niisiis peaks J-R. Värgi süüdi tunnistamise jõusse jäämise korral käitumiskontrollist loobuma.
  2. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Selleks, et anda juhtunule õiguslikku hinnangut, tuvastab ringkonnakohus kõigepealt üheselt arusaadavalt sündmuste käigu.
  4. Purjus J-R. Värk oli
  5. aprilli 2022 õhtul kella üheksa paiku tema vanaemale kuulunud Mõisaküla, Xxx maja hoovis. Ta märkas, et naabermaja (XXX ) aias olid K.R. , Ki.R. ja M.K. . J-R. Värk otsustas neile midagi öelda, suundus seetõttu kahe aia vahel oleva jalgvärava poole ja ühtlasi hüüdis naabrite suunas üht-teist. R, ed said aru, et J-R. Värk on purjus ja kavatseb tulla nende juurde, ent nad ei tahtnud J-R. Värgiga tegemist teha. Seetõttu läksid nad J-R. Värgile vastu, jäid XXX hoovis jalgvärava kõrvale seisma ja ütlesid J-R. Värgile, et too ei tohi nende aeda tulla. J-R. Värk loobuski läbi jalgvärava minemise plaanist, ent mitte kavatsusest minna XXX aeda: ta läks tänavale, sisenes XXX territooriumile sealt ja siirdus aias olijate juurde. Seda nähes käskis M.K. J-R. Värgil aiast „nahhui tõmmata“. Seepeale J-R. Värk vihastas ja muutus agressiivseks: ta ropendas M.K. suunas, tegi talle ettepaneku temaga „üks-ühte teha“ ja lubas „kõik ära tappa“. M.K. ja R, ed ütlesid J-R. Värgile, et too peab lahkuma. Esialgu J-R. Värk jätkas oma agressiivset käitumist, ent mõne aja pärast ta ikkagi suundus tagasi tänava poole. Kui ta oli jõudnud tänavaäärse lippaiani, lõi ta vihasena ühe aialipi katki. Selle tagajärjel sai ta haiget ja kukkus aia äärde pikali. M.K. ja R, ed kuulsid lipi murdmise müra, siirdusid J-R. Värgi juurde ja otsustasid, et J-R. Värk on tarvis kinni pidada ja politseile üle anda. Seetõttu helistas K.R. Häirekeskusse ja M.K. võttis J-R. Värgil ümbert kinni. J-R. Värk soovis M.K. haardest vabaneda, hakkas end lahti väänama ja lõi M.K. le rusikaga näkku. Seepeale lasi M.K. J-R. Värgist lahti ja viimane üritas minema joosta. Ta ei jõudnud siiski kuigi kaugele, vaid M.K. sai ta uuesti kätte, väänas ta XXX territooriumil maha, istus talle kaksiratsi peale ja jäi politsei saabumist ootama. Esialgu hakkas J-R. Värk jälle M.K. le vastu: vehkis maas olles jalgadega ja tabas nii mitu korda M.K. keha. Politsei saabus alles ca tunni aja pärast ning viis J-R. Värgi endaga kaasa.
  6. Suur osa äsja kirjeldatust vaidluse all pole: niisugune sündmustik nähtub eeskätt M.K. ja K.R. e, aga mõningal määral ka J-R. Värgi enda ütlustest. Mõningate asjaolude osas on siiski tarvis selgitust – eelkõige seetõttu, et J-R. Värgi väitel sündmused (täpselt) selliselt ei kulgenud.
  7. K.R. ega M.K. ei öelnud, et M.K. käskis J-R. Värgil „nahhui tõmmata“. Küll aga väitis seda süüdistatav ja ringkonnakohus usub teda. J-R. Värk rääkis sellest mitmel korral, nii kaitsja, 5
(12)prokuröri kui ka kohtu küsimustele vastates. See on ka konteksti arvestades kõigiti loogiline: on mõistetav, et inimene ei suuda jääda rahulikuks ja kasutab n-ö värvikat keelt (või: vägisõnu), kui ta näeb, et purjus isik tuleb keelamisest hoolimata tema (tema sõbra/sugulase) aeda ning soovib temale (tema sõbrale/sugulasele) midagi seletama hakata.
  1. Et süüdistatav muutus tema „nahhui“ saatmise peale agressiivseks, möönab ta ka ise. Siiski väidab J-R. Värk, et ta ei lubanud „kõiki ära tappa“. Kriminaalkolleegium seda ei usu. Ilmselt J-R. Värk valetab teadlikult või on tal tõesti seesugune sõnakasutus meelest läinud. Igatahes ei ole alust arvata, et K.R. või M.K. selles osas valetanud oleks. Et J-R. Värk nõnda ütles, on ka kõigiti loogiline: oli ju J-R. Värk vihane ja purjus, ta oli varem vägivallakuritegusid sooritanud ning teda oli tema enda meelest „nahhui“ saatmisega tõsiselt solvatud.
  2. Sama tuleb öelda puutuvalt sellesse, kas J-R. Värk M.K. t näkku lõi. J-R. Värgi seesugust löömist eitavad väited kujutavad endast teadlikku valetamist või on süüdistataval ärevas olukorras tehtud löök meelest läinud. Ka siin usub apellatsioonikohus M.K. t ja K.R. t, kes löömist kinnitasid. Lisaks sellele oli M.K. l fotolt nähtuvalt vahetult pärast sündmust huul katki (tl 31).
  3. Ütlused selle kohta, kui kaua M.K. J-R. Värki kinni hoidis (kui kaua läks aega politsei saabumiseni), on vastuolulised. M.K. sõnadest saab järeldada, et kinni hoidmine vältas umbes tund või suisa poolteist tundi (tl 16 pöördel). K.R. e väitel kestis see maksimaalselt pool tundi (tl 22). J-R. Värk ütles, et läks umbes 30–40 minutit (tl 24 pöördel). K.R. e sõnul helistas ta Häirekeskusse kolm korda: kell 21.19, 21.37 ja 22.05 ning politsei tuli pärast viimast kõnet (tl 35– 36). Üldteadaolevalt hindavad inimesed sündmuste kestust tihtipeale ebatäpselt – seetõttu on ka igati usutav, et ühe inimese meelest kestis midagi pool tundi, teise arvates tund aega ja kolmanda hinnangul poolteist tundi. Eelnevat kokku võtvalt tuvastabki kriminaalkolleegium, et kinni hoidmine vältas umbes tund aega.
  4. Järgnevalt tuleb anda tuvastatud sündmusele juriidiline hinnang.
  5. Kriminaalkolleegium soostub seniste menetlejatega, et M.K. rusikaga näkku löömist ja jalgadega kehasse löömist tuleb karistusõiguslikus mõttes pidada üheks teoks: loomuliku elukäsitluse järgi näivad need erinevad kehaliigutused kokku kuuluvatena, kuivõrd neid lahutas üksteisest küllaltki lühike ajavahemik, need leidsid aset (peaaegu) ühes ja samas kohas, need kõik olid suunatud ühe õigushüve kandaja (M.K. ) vastu ja toimusid ühe konflikti käigus. Löökide tagajärjel tundis M.K. valu ja sai mõningaid kehavigastusi ehk J-R. Värk täitis KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisu. J-R. Värk tegutses tahtlikult: ta sai aru, et M.K. t lüües on tollel valus ning arvestas sellegagi, et M.K. saab mõningaid kerget laadi vigastusi.
  6. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas J-R. Värgi vägivallatsemine oli mingil erandlikul põhjusel lubatav, st kas esines mõni õigusvastasust välistav asjaolu. Nimelt on J-R. Värk ja tema kaitsja leidnud, et J-R. Värk võis kirjeldatud moel toimida seetõttu, et M.K. hoidis teda kinni ja J-R. Värk soovis M.K. käest vabaneda – ehk J-R. Värk tõrjus hädakaitse raames M.K. poolt toime pandavat rünnet oma liikumisvabadusele. Niisiis tuleb kõigepealt otsustada, kas M.K. tegutsemine (J-R. Värgi kinni hoidmine) oli õiguspärane või õigusvastane. Vaid siis, kui tegemist oli õigusvastase käitumisega, oli J-R. Värgil voli end M.K. vastu hädakaitsta – vastasel juhul oleks ta pidanud enda kinni hoidmist taluma.
  7. Maakohus leidis, et M.K. tegevust õigustas

§ 217lg 4, mis annab igaühele õiguse toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast 6

(12)seda põgenemiskatselt tabatud isik. Esimese astme kohus viitas sellele, et J-R. Värk lubas XXX aias korduvalt kõik ära tappa – selle lubaduse sidus kohus KarS §-s 120 sätestatud ähvardamisega. 39. Ebaoluline on see, et J-R. Värki pole KarS § 120 lg 1 järgi süüdi tunnistatud ega isegi mitte kunagi kahtlustatud. Maakohus märkis õigesti, et kurjategija kinnipidamisõiguse olemasolu või puudumine ei sõltu õiguskaitseorganite hilisemast tegevusest. Küsimus sellest, kas

§ 217

lg 4 eeldused on täidetud, tuleb lahendada praeguses menetluses, selle menetluse kestel kogutud tõendite põhjal. 40. Ka ei tingi J-R. Värgi õigeks mõistmist kaitseväide, et J-R.Värgi isik oli M.K. le teada. Nt Saksamaal on tõesti sealset igamehe kinnipidamisõigust reguleerivas sättes viidatud sellele, et niisuguse kuriteo toime pannud isiku, keda pole alust kahtlustada põgenemises, võib kinni pidada vaid siis, kui kurjategija isik pole kinni pidajale teada (vt Saksa kriminaalmenetluse seadustiku § 127 lg 1). Eestis aga seesugust kitsendust pole:

§ 217

lg 4 õigustab kurjategija kinni pidamist sõltumata sellest, kas kinni pidaja kurjategija identiteeti teab või mitte. Õiguskirjanduses on leitud vaid seda, et kinni pidamine on õiguspärane ka siis, kui kurjategija peetakse kinni mitte vahetult politseisse viimiseks, vaid selleks, et tema isik kindlaks teha (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr 254). See aga praegu asjasse ei puutu. 41. Maakohtu seisukoht on

§ 217lg-sse 4 puutuvalt siiski problemaatiline.

42. Esiteks on kohus on jäänud küllaltki ebamäärakseks: korra rääkis ta sellest, et „taoline tegevus võib sisustada õigusrikkumisena KarS § 120 lg 1 koosseisu objektiivseid tunnuseid“ (otsuse lk 9– 10) ja korra märkis, et J-R. Värgi „tegu võis vastata KarS § 120 lg 1 mõttes ähvardamise tunnustele“ (otsuse lk 10). On vaieldav, kas

§ 217

lg-le 4 tuginemiseks peab kuritegu päriselt aset leidnud olema (teoteooria) või piisab sellest, kui inimese kinni pidajal on seesugune kahtlus (kahtlusteooria) (vt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr 250). Riigikohus tundub eelistavat kahtlusteooriat: vt kriminaalkolleegiumi otsus nr 4-19-841/33, p 8. Nimelt tõi kõrgeim kohus välja, et ebakindlatel asjaoludel kinnipidamise korral tekkivad kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas ja teole hiljem antav õiguslik hinnang seda järeldust ei väära. Kummalgi juhul – ei teoteooriast ega kahtlusteooriast lähtudes – ei tohiks aga

§ 217lg-le 4 tuginedes jääda niivõrd ebaselgeks, nagu maakohus seda praegu tegi.

43. Kui tugineda teoteooriale, tuleks öelda, et kuritegu leidiski aset: kinni peetud isik pani toime KarS § X vastava koosseisulise, õigusvastase ja süülise teo. Niisuguses olukorras tuleb vajadusel kasutada

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtet (kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus), mis võib sõltuvalt menetlusest viia erinevate tulemiteni. Kui süüdistatavaks on kinni hoidja (A) (nt vabaduse võtmise tõttu, KarS § 136), tähendab kahtlus selles osas, kas kinni hoitav (B) ikkagi kuriteo sooritas, seda, et kuritegu tuleb jaatada – sest see on A jaoks soodne: ta võis B-d kui kuriteo toime pannud isikut kinni hoida ega vastuta KarS § 136 järgi. Kui aga süüdistatav on teda kinni hoidnud isikule (C) vastu hakanud inimene (D) – nagu praegu – oleks kahtluse korral vaja eelnevat kuritegu eitada, sest D-le on soodne just see variant: D poolne KarS § 121 järgne tegu oli õiguspärane, sest C-l polnud mingit õigust teda kinni hoida ning D võis end C seesuguse õigusvastase rünnaku vastu hädakaitsta. 44. Kahtlusteooriast lähtumise korral tuleks aga analüüsida, kas kinni pidaja lähtus sellest, et kinni peetav oli toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo. Niisiis ei saa sellelgi juhul piirduda tõdemusega, et tegu võib juriidilises mõttes vastata mingi sätte (objektiivele) koosseisule. 7

(12)45. Ringkonnakohus ei pea siiski vajalikuks otsustada, kas (praegu) oleks õige lähtuda teo- või kahtlusteooriast ega sellestki, kas KarS § 120 lg 1 pärane kuritegu oli päriselt aset leidnud või M.K. kahtlustas seda, et J-R. Värk seesuguse kuriteo sooritas. Seda seetõttu, et

§ 217lg 4 ei õigustaks J-R.

Värgi esialgset kinni võtmist niikuinii. 46.

§ 217

lg 4 eeldab seda, et kurjategija peetakse kinni kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatsel. J-R. Värgi kinni pidamisest kuriteo toimepanemisel rääkida ei saa: tema kinni võtmine toimus alles pärast seda, kui ta oli oma kõigi ära tapmise lubadused kuuldavale toonud – siis, kui ta oli läinud majatagusest hoovist maja ette ja seal aialipi ära lõhkunud. Õiguskirjanduses on leitud, et põgenemisest saab rääkida siis, kui isiku kuriteokohalt eemaldumise eesmärk on enda või saagi varjamine või kinni võtmise vältimine või selle edasilükkamine (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr 251). Millestki sellisest rääkida ei saa: J-R. Värgi maja tagant ära minemist ei ajendanud kuidagi tema seal antud tapmislubadused. 47. Lisaks sellele nähtub

§ 217

lg-st 4, et kinni pidaja eesmärgi anda kinni peetav üle politseile peab tingima kinni peetava eelnev kuritegu – vastasel juhul poleks sellise kriminaalmenetlusliku küllaltki tugeva õiguse igaühele andmine põhjendatud. See ei tähenda seda, et kinni pidajat ei võiks motiveerida ka miski muu – nt vana vihavaen kinni peetava vastu või ka tahtmine hoida ära edasised kuriteod. Küll aga peab soov anda isik politseile üle olema muu hulgas tingitud kinni peetava kuriteost – kui kinni pidaja sellele kuriteole üldse ei mõtle, ei ole tema käitumine

§ 217lg 4 järgi õigustatud.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei võtnud M.K. JR. Värki kinni pidades arvesse J-R. Värgi tapmislubadusi kui selliseid. Sellele viitab juba tõsiasi, et M.K. ei võtnud J-R. Värki kinni kohe, kui too tapmisest rääkis – kinni pidamine leidis aset alles siis, kui J-R. Värk lõhkus ära aia. Tõsi, M.K. viitas kohtus J-R. Värgi kinnipidamisest rääkides sellelegi, et too oli kõiki ära tappa ähvardanud (tl 16 pöördel). Nii ähvardustest kõneldes ei pidanud J-R. Värk aga silmas mitte ähvardusi endid – st juba juhtunut –, vaid viitas selgelt sellele, et ta pelgas J-R. Värgi edasisi tegusid: „oli oht ja olen enam kui kindel, et ta oleks tulnud tagasi sinna meie maja juurde ja ta oleks teinud midagi, sest ta pidevalt ainult ähvardas, et ma tapan teid kõiki ära“ (tl 16 pöördel), „[k]uidas mina võin teada, mida ta järgmiseks teeb? Äkki tuleb kallale rasedale naisele, neli kuud K.R. oli olnud rase veelkord. Suur tõenäolisus oleks olnud, et ta oleks võinud talle midagi teha.“ (tl 18), „ta oli terve see aeg oht, ta oli suur oht“ (tl 18), „sest ta oli korduvalt väga ohtlik ja olen enam kui kindel, et ta oleks tulnud sinna meie hoovi peale tagasi õhtul ja ta oli juba kõike teinud ja siis ma jooksin järele, võtsin ta kinni ja selle tõttu, et viiakse kainestusmajja, et ei tuleks öösel terroriseerima või puruks midagi peksma see aeg, kui meie magame“ (tl 18). Neid asjaolusid silmas pidades leiab ringkonnakohus, et M.K. t ei motiveerinud soov panna J-R. Värki tapmislubaduste eest vastutama – ta pidas J-R. Värgi kinni selleks, et too ei saaks (enam) mingit kahju teha (nt talle endale või K.R. ele kallale tulla, midagi ära lõhkuda vms). Jääb mulje, et n-ö ähvardusversiooni mõtles menetleja välja ja sidus selle kurjategija kinnipidamisõigusega alles siis, kui tekkis vajadus pareerida kaitseväidet, et M.K. ei tohtinud J-R. Värki kinni hoida – oma teo ajal (J-R. Värki pärast aialipi lõhkumist kinni võttes) M.K. aga sellistest kaalutlustest ei lähtunud. 48. Eelnevast tulenevalt ei saa J-R. Värgi esialgset kinnipidamist lugeda õiguspäraseks tulenevalt

§ 217lg-st 4.

  1. Järgnevalt tuleb küsida, kas M.K. teo õigusvastasuse välistab mõni muu asjaolu – seda tulenevalt M.K. soovist elimineerida J-R. Värgist lähtunud ohtu.
  2. Esiteks tuleks kõne alla KarS § 28 lg 1 järgne hädakaitse. Sellest siiski rääkida ei saa, sest isegi kui põhjendatud oleks olnud M.K. kartus, et J-R. Värk tuleb mõne aja pärast tagasi ja võtab midagi 8

(12)ette, ei saaks jaatada KarS § 28 lg 1 kohaldamiseks vajalikku vahetut ega isegi mitte vahetult eesseisvat rünnet. Vahetult eesseisev on rünne üksnes vahetult katsele eelneval kitsal alal (Sootak – KarS. Kommentaar.
  1. trükk, § 28, komm 11.2). Millestki sellisest ei saa rääkida olukorras, kus inimene hakkab ründeobjekti juurest ära minema, et selle juurde kunagi tulevikus (nt poole tunni või suisa mitme tunni pärast) naasta. Ka ei olnud M.K. l ses osas eksimust, mistõttu ei saa ta seoses hädakaitsega tugineda KarS § 31 lg 1 ls 1 pärasele lubatavusasjaolueksimusele: ta eeldaski, et JR. Värgi (võimalik) rünne järgneb alles kunagi hiljem.
  2. Vähemalt teoreetiliselt pole välistatud pidada sellist hilisema ründe võimalust vahetuks või vähemalt vahetult eesseisvaks ohuks KarS § 29 (hädaseisund) mõttes. Nimelt on õiguskirjanduses leitud, et vahetu või vahetult eesseisev oht KarS § 29 mõttes on märksa laiem kui KarS § 28 tähenduses, hõlmates ka kestvad või tulevikus ähvardavad ohud (Sootak – KarS. Kommentaar.
  3. trükk, § 29, komm 4.1). Seda ohtu oleks aga saanud vältida muul moel. Erinevalt hädakaitsest on hädaseisundi puhul eeldatav ka põgenemine (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr 189). Kui M.K. ja R, ed oleksid läinud majja, ei oleks J-R. Värk saanud neile kallale tulla. Tõsi, mõne uue aialipi lõhkumist vms nõnda takistada saanud poleks. Erinevalt hädakaitsest kehtib aga hädaseisundi korral proportsionaalsuse põhimõte: päästmistoimingu võib KarS § 29 kohaselt teha vaid siis, kui kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Ei saa öelda, et M.K. (R, te) huvi hoida oma aeda tervena kaaluks oluliselt enam kui J-R. Värgi huvi vabalt liikuda. Niisamuti tuleb hädaseisundit analüüsides pidada meeles, et tarvidusel on vaja kutsuda abi. K.R. helistaski politseisse. M.K. ja R, ed oleksid võinud lihtsalt politsei ära oodata, mitte J-R. Värki kinni hoidma hakata. Siingi sai M.K. äsja käsitletud asjaoludest õigesti aru, mistõttu ei saa ta tugineda ka KarS § 31 lg 1 ls-s 1 sätestatud lubatavuskoosseisueksimusele.
  4. Rohkem M.K. tegevust õigustada võinud asjaolusid kriminaalkolleegiumi meelest kõne alla ei tule. Seetõttu on kaitsjal õigus: tuleb lähtuda sellest, et M.K. rünne J-R. Värgi vastu oli õigusvastane ehk J-R. Värk oli KarS § 28 lg 1 järgses hädakaitseolukorras. See siiski ei tähenda, et J-R. Värgi tegevus oli õiguspärane. Ka hädakaitseolukorras olev isik vastutab, kui ta ei pea kinni kaitsetegevusele sätestatud nõuetest: ei kasuta sobivat või säästlikku kaitsevahendi või ei ole tema kaitsetegevus nõutav (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr 111).
  5. Sobivuse kriteerium on täidetud: kui end kinni hoidvat isikut lüüa, võib küllaltki tõenäoliselt kinni hoidja haardest vabaneda. J-R. Värgil polnud kasutada ühtegi kaitsevahendit, mis oleks M.K. õigushüvesid vähemintensiivsel moel riivanud. Õigemini saab öelda, et ta midagi sellist isegi proovis: ta püüdis end M.K. haardest lahti rabeleda. See vahend aga osutus ebasobivaks, mistõttu võttis J-R. Värk kasutusse intensiivsema meetodi – löömise.
  6. Kaitsetegevus aga peab olema ka nõutav ehk sotsiaaleetiliselt aktsepteeritav (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar.
  7. trükk, § 28, komm 20). Teatud juhtudel pole kaitsetegevus hoolimata õigusvastasest ründest üldse lubatav – st rünnet tuleb taluda – või on küll kaitsmine seaduslik, aga seda tavapärasemast märksa piiratumas mahus/piiratuma intensiivsusega. Kaitsetegevuse sotsiaalse aktsepteeritavuse küsimus tõusetub muu hulgas hädakaitseprovokatsiooni korral. Tuntakse kaht liiki hädakaitseprovokatsiooni: tahtlikku ja süülist.
  8. Tahtliku hädakaitseprovokatsiooni puhul on tegemist olukorraga, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus. Sellisel juhul tuleb hädakaitseõigust terviklikult eitada, kuivõrd isiku teoprovokatsioon on tegelikkuses võrdsustatav (varjatud) ründega, isik ainult teeskleb tahet kaitsta enda õigushüvesid ja hädakaitseseisund eksisteerib üksnes väliselt, mitte aga sisuliselt. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-3535/52, p 16.) Käesolevas asjas on viiteid 9
(12)J-R. Värgi poolsele tahtlikule M.K. provotseerimisele: J-R. Värk kutsus M.K. t endaga „üks-ühte“ tegema, st kaklema. Siiski tuleb tahtlikku hädakaitseprovokatsiooni apellatsioonikohtu meelest eitada, sest seesugune käitumine („üks-ühele“ kutsumine) leidis aset XXX maja taga hoovis mitu minutit enne seda kui M.K. J-R. Värgi maja ees tänava ääres kinni võttis. Niisiis ei saa öelda, et J-R. Värgil polnud üleüldse õigust end kaitsta.
  1. Süülise provokatsiooni all peetakse seevastu silmas olukorda, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid mille eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud: esialgu peaks taanduma, seejärel rakendama passiivset kaitsetegevust ja alles viimase võimalusena asuma ründe alla olevat objekti aktiivselt kaitsma. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-3535/52, p 17.) J-R. Värk pani toime süülise hädakaitseprovokatsiooni par excellence: läks keelust hoolimata võõrasse aeda räuskama, ropendas, solvas oma aias olnud inimesi, lubas nad maha lüüa ja tagatipuks veel lõhkus aia ära. Niisuguselt käitunud inimene ei tohi end tema kinni hoidmise vastu kaitsta nõnda, nagu seda tohiks teha inimene, kes ise midagi valesti teinud pole. J-R. Värk ei oleks tohtinud hakata end M.K. haardest isegi lahti rabelema, saati siis M.K. t lüüa. J-R. Värk mõistis, et K.R. oli just helistanud (parajasti helistamas) Häirekeskusse ehk J-R. Värk sai aru, et peagi saabub politsei. Ta oleks pidanud politsei ära ootama. Samuti oleks ta pidanud jääma rahulikuks ja ütlema M.K. le, et ta ei lähe kuhugi, vaid ootab politsei tulekuni ning M.K. võib temast lahti lasta. Alles siis, kui M.K. poleks sellisele mõistlikule jutule reageerinud – oleks J-R. Värki ikkagi jõuga kinni hoidnud –, oleks J-R. Värgil tekkinud õigus end füüsiliselt vabastama asuda: esialgu püüda end M.K. haardest lahti rabeleda ja alles kõige lõpuks M.K. le kallale minna. Niisiis oli J-R. Värgi tegu sotsiaaleetiliselt mitteaktsepteeritav ehk õigusvastane. J-R. Värk ei saa tugineda ka KarS § 28 lgle 2, mis tingib vaid kaudse tahtlusega hädakaitse piiri ületava hädakaitsja õigeks mõistmise. J-R. Värgil oli kindel teadmine tema teo sotsiaaleetilist aktsepteerimatust sisustavate faktiliste asjaolude osas: ta teadis, et ta oli äsja XXX aeda tunginud, seal räusanud, aias olnud inimesi solvanud ja ähvardanud ning aia ära lõhkunud.
  2. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ehkki J-R. Värgi esialgne kinni võtmine M.K. poolt oli õigusvastane, ei tohtinud J-R. Värk end nõnda kaitsta, nagu ta seda tegi – lüüa M.K. t näkku. Niisiis oli tema tegu õigusvastane. Ka oli see süüline, mistõttu on maakohtu otsustus J-R. Värgi KarS § 121 lg 1 järgi süüdi tunnistamise kohta lõppastmes õige.
  3. Tõsi, kõne alla tuleb väide, et õigusvastane oli vaid J-R. Värgi esimene KarS § 121 pärane käitumisakt, st M.K. näkku löömine – hilisemad J-R. Värgi kehaliigutused, st M.K. jalaga kehasse löömised olid aga lubatavad, sest J-R. Värgil ei olnud hoolimata oma provokaatori-staatusest kohustust taluda enda kinni hoidmist sedavõrd kaua. Seesugune kaitseväide võib mõnikord paika pidada: mida kauem provokaatorit kinni hoitakse, seda enam väheneb eelneva provokatsiooni kaal ja kohustus taluda oma liikumisvabaduse riivet. Praegu tuleb siiski silmas pidada kahte asja. Esiteks kestis J-R. Värgi kinni hoidmine niivõrd kaua seetõttu, et sündmus leidis aset võrdlemisi kauges kandis ja politseil läks sinna jõudmisega paratamatult omajagu aega. Ringkonnakohus ei pea õigeks seada maapiirkondade elanike automaatselt kehvemasse seisukorda linnaelanikega võrreldes: kui maapiirkonnas on vaja kurjategijat/ohuallikat politsei pärale jõudmiseks linnakeskkonnast kauem kinni hoida, tuleb seda kinni hoitaval üldjuhul ka aktsepteerida – lõppeks ei tule ju suurest asustusest eemal viibimine temalegi üllatusena. Teiseks aga saab ringkonnakohtu meelest öelda seda, et J-R. Värgi poolsele rusikalöögile M.K. näkku järgnenud J-R. Värgi kinnihoidmine oli tulenevalt

§ 217lg-st 4 suisa õiguspärane ja selle vastu puudus J-R.

Värgil sootuks enda kaitsmise õigus (eelnevalt ongi mitmel puhul viidatud J-R. Värgi esialgsele kinnipidamisele). Tulenevalt äsja märgitust kujutas see rusikahoop näkku endast kuritegu. 10

(12)Apellatsioonikohtu meelest saab öelda, et J-R. Värgi uue kinnipidamise kaaspõhjus oli ka see rusikahoop. Erinevalt tapmislubadustest reageeris M.K. seekord kohe: ta sööstis teda löönud ja seejärel põgenema hakanud J-R. Värgile järele. Seetõttu saab eeldada, et M.K. soovis muu hulgas seda, et politsei (riik) võtaks midagi ette ka tulenevalt sellest löögist – mitte vaid elimineeriks JR. Värgist lähtunud ohu. Niisiis on õige seegi, et J-R. Värk tunnistati süüdi mitte üksnes M.K. näkku löömises, aga ka M.K. jalgadega kehasse löömises.
  1. Alternatiivselt vaidlustas kaitsja J-R. Värgile mõistetud karistuse: J-R. Värgil Eestis alalist elukohta ei ole ja ta kavatseb hakata elama Portugalis – seetõttu tuleks talle kohaldada katseaega ilma käitumiskontrollita.
  2. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on J-R. Värgil Eestis elukoht olemas. Süüdistatav ise ütles maakohtus, et ta elab Põdra tee 8-4 Vägari külas Põltsamaa vallas Jõgevamaal. Pelk soov minna välismaale ei tähenda, et see koht pole enam J-R. Värgi eluase. Tõsi, ringkonnakohtu menetluses on J-R. Värk väitnud midagi sellist, millest järelduks, justkui elakski süüdistatav juba välismaal: J-R. Värk palus meilitsi päev enne kohtuistungit istungi edasi lükata, sest ta viibib Hispaanias, kaotas ära kõik oma dokumendid ega saa paika pandud ajal istungile tulla. Sellega seoses J-R. Värk aga mingeid tõendeid ei esitanud, mistõttu ei pruugi väide Hispaanias viibimisele (elamisele) tõele vastata. Kokkuvõtlikult tuleb lähtuda sellest, et J-R. Värgi elukoht on XXX. Niisiis on Eestis elukoha olemasolu eeldava käitumiskontrolli rakendamine J-R. Värgi suhtes formaalselt võimalik.
  3. Ka on maakohtu otsus käitumiskontrolli kohaldada sisuliselt põhjendatud. J-R. Värk on sooritanud korduvalt õigusrikkumisi. J-R. Värgi karistusregistri väljatrükk on suisa muljetavaldav: see võtab enda alla 18 lehekülge (tl 56–73). Tõsi, valdavalt on J-R. Värk sooritanud väärtegusid ja enamik karistusi pole enam kehtivad. Siiski peksis J-R. Värk
  4. oktoobril 2022 purjuspäi ühte inimest katkise klaaspudeliga ja lõi mõni minut hiljem jälle purunenud klaasist pudeliga veel teistki inimest ning peksis viimast ka rusikaga pähe (Tartu Maakohtu
  5. märtsi 2023 otsus asjas nr 1-23-2097) (tl 74–76). Niisiis pole õigusrikkumiste, sh vägivallakuritegude sooritamine J-R. Värgi jaoks midagi ülemäära erakordset, mistõttu tuleb tema tegemistel käitumiskontrolli abil silm peal hoida – ja teda ka vajadusel kriminaalhooldaja poolt aidata. On võimalik, et see kontroll on J-R. Värgile (küllaltki) koormav selles mõttes, et see tähendab vastavalt KarS § 75 lg 1 p-dele 4 ja 6 suure tõenäosusega (faktilises mõttes) keeldu elada Portugalis või Hispaanias. Sellist keeldu peab J-R. Värk aga aktsepteerima: korduvalt reegleid rikkuv (sh vägivallatsev) inimene ei pea saama elada täpselt nii, nagu ta seda ise soovib. Kui J-R. Värk kriminaalhooldusele ei allu, peab ta arvestama sellega, et ta saadetakse KarS § 74 lg 4 alusel reaalselt vanglasse – seda saab

§ 432lg 31 kohaselt otsustada ka tagaselja (nt kui J-R.

Värk on välismaal). Sellisel juhul tuleb eeldada ka seda, et J-R. Värgi suhtes koostatakse Euroopa vahistamismäärus (

§ 490

) ja Hispaania või Portugali politsei võtab ta kinni ning saadab Eestisse vanglasse.

  1. Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. mai 2023 otsuse

§ 337lg 1 p 1 alusel muutmata.

Apellatsioon jääb rahuldamata. 63. J-R. Värgi määratud kaitsja vandeadvokaat K. Kutsar esitas taotluse kaitsjatasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kulunud 200 minuti (240 eurot), istungil osalemisele kulunud 20 minuti (36 eurot), Valga-Tartu vahel sõitmisele kulutatud aja (20 eurot) ja sõidukulude (54 eurot) eest. Kaitsja tahab seega saada netotasuna 350 eurot, millele lisandub 77 eurone käibemaks – kokku 427 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata, jääb kaitsjatasu

§ 185lg 2 alusel süüdistatava kanda. Maakohus võimaldas J-R. Värgil tasuda menetluskulud ära aasta jooksul, st 11

(12)tuli J-R. Värgile ses osas vastu. Ringkonnakohus seda põhjendatuks ei pea: apellatsioonimenetluses tekkinud kulud peab J-R. Värk maksma ära tavapärase kuu aja jooksul (

§ 423ja § 417 lg 2).

Tavalisest pikema tasumistähtaja andmine

§ 180

lg 3 ls 4 alusel eeldab apellatsioonikohtu hinnangul muu hulgas seda, et on põhjendatud uskuda, et isik tõepoolest hakkab kulusid tasuma. Kui seda uskuda ei saa, pole mõtet viivitada: võlglasega tuleb hakata tegelema tavakorras, st kohtutäituri abiga. J-R. Värk jättis ilma mõjuva põhjuseta ringkonnakohtu istungile tulemata ja viitas sellele, et ta on ilma dokumentideta Hispaanias. Seda silmas pidades pole põhjust eeldada, et J-R. Värk hakkab menetluskulusid korrektselt tasuma. Niisiis saab ta tasumiseks minimaalse tähtaja ja selle tähtaja möödudes algatatakse – võla tasumata jätmise korral – täitemenetlus. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.