Obsah (8)

1-23-2514 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (resolutiivosa) Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2023, Pärnu Kriminaalasja number 1-23-2514 (20267000495) Kohtunik Indrek Nummert

§ 14

lg-t 2 mille järgi iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et Lk 3 / 37 1-23-2514 vältida ohtu ja kahju tekitamist; -

§ 16

lg-t 1, mille järgi liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; -

§ 33

lg-t 1, mille järgi peab juht olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalgrattur) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist; -

§ 35

lg-t 1, mille järgi juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, kergliikurijuhti, robotliikurit ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes; kuni 01.01.2021.a (sh 22.05.2020.a) kehtinud sõnastuses: juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti, robotliikurit ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes. -

§ 46lg-t 3, mille kohaselt sõitmisel peab juht hoidma ohutut külgvahet.

Lembit Kelgo lähenes selja tagant ühes sõidusuunas kaherealise tee parempoolse sõidurea ääres otse liikunud jalgrattale Helkama Ainotar, mida juhtis 74-aastasele M . Lembit Kelgo möödus M samas sõidureas ca 30 cm kauguselt. Lembit Kelgo ei vähendanud kiirust, ei hoidnud jalgratturiga ohutut külgvahet ega oodanud vasakpoolse sõidurea vabanemist jalgrattast ohutuks möödumiseks. Selle tulemusena ei suutnud jalgrattur M jalgratast valitseda, põrkas vastu liinibussi Scania Citywide tagumist ust ja kukkus teele. M sai kukkumise tagajärjel raskeid tervisekahjustusi, mis tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 kuud – vasaku reieluukaela murru, koljupõhimikumurru vasakul pool koos vasakpoolse kõvakelmepealse verevalumiga, vähese kahepoolse ämblikuvõrkkelmealuse verevalumi, põrutuskolde paremas poolkeras, põrutushaavad pea piirkonnas, nahamarrastused näo piirkonnas ja vasakul alajäsemel, pehmete kudede verevalumi ja nahaaluse verevalumi vasakul pool pea piirkonnas. Sellise käitumisega pani Lembit Kelgo toime mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud raske tervisekahjustus s.o KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistung Prokurör taotles L. Kelgo karistamist KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega, KrMS § 238 lg 2 alusel paludes vähendada nimetatud karistust 1/3 võrra ja seeläbi karistada Lembit Kelgot 10 kuu pikkuse vangistusega, mis jätta KarS § 73 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul. Kannatanu esindaja taotles õiglast karistust ning tsiviilhagi rahuldamist. Samuti esitas istungil mitte viibinud kannatanu kirjaliku seisukoha (I kd 170-171). Kaitsja ja süüdistatav taotlesid õigeksmõistvat kohtuotsust. Lisaks märkis kaitsja alternatiivselt: - süüdimõistmise korral mõista L. Kelgole miinimumilähedane karistus (arvestades kergendava asjaoluna abi osutamist kannatanule, sh karistusute puudumist, positiivset iseloomustust töökohast ja ühiskondlikku aktiivsust, mis on suunatud just korrarikkumiste ennetamisele ja nõrgemate aitamisele); - vangistuse mõistmise korral määrata see tingimuslikult; Lk 4 / 37 1-23-2514 - tsiviilhagi jätta rahuldamata või rahuldada osaliselt, vähendades väljamõistetavat summat 500 euroni (kindlustus on hüvitanud juba 1500 eurot); - võimaldada menetluskulude tasumine ositi 12 kuu vältel. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Maakohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et esitatud süüdistus on tõendamist leidnud. Seaduses sätestatud liikluskuritegudega (nn üldohtlikud süüteod) kaitstakse õigushüvena inimeste elu ja tervist. KarS § 423 lg 1 kohaselt mootor-, õhu- või veesõiduki, maastikusõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Süüdistuse tuumaks on see, et süüdistuse kohaselt Lembit Kelgo möödus sõiduraja parempoolsel ääres jalgrattaga samas suunas sõitvas M st, hoidmata ohutut külgvahet, mille tagajärjel kannatanu kaldus vastu liinibussi tagumist ust ja kukkus. Kohtu ülesandeks on kontrollida, kas on tõendatud KarS § 423 lg 1 järgi inkrimineeritud objektiivne (sõiduk, subjekt - sõiduki juht, juhi hoolsusvastane tegu – juhi hoolsuskohustuse küsimused, tagajärg, põhjuslik seos) ja subjektiivne koosseis ning õigusvastasus ja süü. Mootorsõidukiks loetakse liiklusseaduse (

) § 2 p 40 kohaselt mootori jõul liikuv sõiduk, välja arvatud üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud mootoriga sõiduk, jalgratas, kergliikur, pisimopeed, robotliikur, maastikusõiduk, tramm ja sõiduk, mille valmistajakiirus ei ületa kuut kilomeetrit tunnis. Käesolevas asjas vaidlus puudub objektiivses koosseisus selles, et liikluses osales süüdistatava poolt juhitud buss ja kannatanu poolt juhitud jalgratas ning kannatanu kukkus koos jalgrattaga. Kuivõrd vaidlus on aga nii inkrimineeritud teo kui tagajärje ning selle omistamise osas süüdistatavale, siis objektiivse koosseisu analüüsil on oluline analüüsida esmalt, kas esineb KarS § 423 järgi tegu ja alles selle tõendatusel on põhjust analüüsida igat objektiivse koosseisu tunnust eraldi. I. Süüdistuses järgi kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja otsuse põhjendused 1. Dokumentaalsed tõendid ja videod 22.05.2021 sündmuskoha vaatlusprotokolli ja liiklusõnnetuse akti (I kd tl 11) järgi liiklusõnnetuses osales buss Scania Citywide reg nr X , juht Lembit Kelgo ja jalgrattur M . Märgitud on, et bussil kahjustused puuduvad. Sündmuskohal on muuhulgas liiklusmärk 158 „Teetööd“ ja samuti on protokolli märgitud vastavad teekatte märgistused. 22.05.2020 sündmuskoha vaatlusprotokollist (I kd tl 12-24) nähtub sündmuspaiga kirjeldus, joonis ja fototabelid. Sh on ära toodud joonis (I kd tl 13, vt tl 12 all tingmärkide kirjeldused), Lk 5 / 37 1-23-2514 mille järgi on sõidutee osa laius, millel sõitis buss, 3 meetrit, ning vahetult liiklusõnnetusele eelneva ristmiku juures on liiklusmärk „Ohtlik koht või teeäär“, seejärel liiklusmärk „Teetööd“, tee haljasala ääristavast äärekivist „Lühikeste kriipsudega katkendjooneni“ (teekatte märgistus nr 923a) on 30 cm (mis suureneb järkjärgult, vt ka I kd tl 17, 23), kuni tekib ühel sõidu suunal kolm rida (10 meetrit pärast ristmikku) ja üldteada asjaoluna on see vajalik bussipeatuse tõttu. Buss sõitis teisel sõidureal, mille laius on 3 meetrit ja seisva bussi rataste kaugus katkendjoonest on 20 cm. Oluline on see, et fototabelitest on näha, et liiklusõnnetuse ümbruses olid teetööd ja sellest on märku antud ka liiklusmärgiga (nt fototabel I kd tl 16 – teetöödemärk või tl 17 jj ohtliku koha või teeääre märk) ja samuti on fotodelt näha, et laiem kõnnitee, mis sh oleks võimalik kasutusena rattateena, on remondis – asfalt on üles võetud, mistõttu sellel nt kitsa veljega jalgrattaga võib olla sõitmine oluliselt raskendatud. 23.09.2020 asitõendi vaatlusprotokoll ja CD (I kd tl 26-31, lisa CD tl 32). Tegemist on X hoone juures asuva linnakaamera salvestise kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokolliga. Jäädvustatud on ajaliselt inkrimineeritud teo asjaolud, sh süüdistatava juhitud bussi ja ratturiga seoses tekkinud liiklussituatsioon. I kd tl 28 jj on näha, et buss jõuab rattani, kui rattur läheneb liiklusmärgile „Ohtlik koht või teeäär“,, järgmisel pildil on rattur kohakuti juba bussi keskmise uksega (nn pidevast äärejoonest kõnniteeni ääreni on I kd tl 13 joonise järgi vaid 30 cm – see on vaadeldava teelõigu kõige kitsam koht ratturi seisukohast), rattur kukub teelõigul, mis jääb kahe märgi, s.o teetööde märgi ja märgi „Ohtlik koht või teeäär“ vahelisele teealale. Seega I kd tl 19 joonistatud roheline laik on umbes samas kohas, kus rattur võis kukkuda linnakaamera videosalvestuse järgi. 23.09.2020 bussi salongikaamera vaatlusprotokoll ja CD (I kd tl 36-43, CD tl 44). Tagumisest kaamerast nähtub, et liikuva bussi kõrval sõidab ratas ja salongis on inimesed (tl 37), järgmisena nähtub lilla jopega naisterahva reaktsiooni muutus, kes tõstab käe suu ette (tl 38). Seega tõendite kogum viitab, et tegemist on ehmatusega, kuivõrd antud naisterahvas nägi aknast vaadates pealt liiklusõnnetust. Edasi on näha, et bussijuht väljub bussist asja uurima (tl 40). Lisaks on vaadeldud ka juhipoolset salongi kaamerat (tl 41), millest nähtub lähenemine kannatanust jalgratturile ja bussi esiuksega kohakuti jõudmine. Kannatanu sõidab katkendlikust joonest paremal pool, mitte bussi pool. Kannatanu ületab ristmikku ja on jõudmas kohta, kus kõnnitee ääre ja katkendjoone vahel on kitsas ala. Rattur on näha bussi esiuksest. Edasi nähtub bussi kinnipidamine, bussiukse avamine ja juhi liikumine ukse suunas ja uksest sisenemine tagasi bussi (tl 42-43). 19.06.2014 Pärnu maakohtu otsus L. Kelgo kaebuses

§ 223lg 1 järgi süüdimõistmises väärteoasjas nr 4-14-3882 (I kd tl 124-126).

Otsuse kohaselt kohus tuvastas, et L. Kelgo põhjustas ettevaatamatusest bussiga liigeldes varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Isiku kohtuarstlik ekspertiisi akt (I kd tl 62-70), mis tõendab süüdistuses kirjeldatud kannatanu vigastusi kui tagajärge. Lk 6 / 37 1-23-2514 Vaidlus puudub: 1) bussi Scania Citywide reg nr X parameetrites, mille kohta on eelmenetluses (enne üldmenetluse määramist) esitatud süüdistatava poolt ka bussijoonise ja pildi (I kd tl 156-157) ning samuti on esitatud antud bussi tehnilise passi koopia (I kd tl 177). Bussijoonisest lähtuvalt on bussi pikkus 11,98 m (tehnilises passis 11985 mm), kõrgus koos esiosaga 3,22 m ja laius 2,55 m (sama tehnilises passis). Tehnilisest nähtub, et bussi tühimass on 11 960 kg ja täis mass 19 100 kg. 2) süüdistatav ja kannatanu olid süüdistuses toodud ajal kained, mida kinnitab L. Kelgo osas indikaatorvahendi kasutamise protokoll (I kd tl 46) ja M. Põdra osas uuringuakt nr 308T (I kd tl 54-56); 3) süüdistataval oli vajalik juhtimisõigus (I kd tl 71) ja tal puuduvad nn kehtivad karistused (I kd tl 76). 4) lisaks puudub asjaoludes vaidlus selles, et liiklusõnnetuse käigus kannatanu kukkus koos rattaga.

Isikulised tõendid 22.09.2020 kannatanu M ütlused (I kd tl 2-4). Neli kuud pärast liiklusõnnetust antud ütluste järgi 22.05.2020 kannatanu sõitis linna asju ajama ja seejärel hakkas rattaga koju sõitma ning rohkemat ei mäleta. Kannatanu ütluste järgi on tal tervis siiani väga kehva, ta harjutab kõndimist kõrge kõndimisraamiga. 22.09.2020 tunnistaja M. K ütlused (I kd tl 7-9). Antud kannatanu tütre ütluste järgi, kuivõrd ema ei olnud õhtul koju tulnud, küsis ta kiirabist infot ja selgus, et emaga oli juhtunud liiklusõnnetus. Ta kirjeldab ema terviseseisundit pärast liiklusõnnetust ja kodust olukorda, mis on oluliselt muutunud. Maakohus ei saa arvestada aga tõendina tunnistaja M. K kirja, mis on esitatud menetlusse kannatanu esindaja kaudu (I kd tl 172-177), sest tõendiks on tunnistaja ülekuulamise instituut ja antud juhul on M. K ka tunnistajana kohtueelsel uurimisel ka üle kuulatud. 22.05.2020 tunnistaja K ütlused (I kd tl 49-50). Tema ütluste järgi umbes kella 14.58 ajal märkas, kuidas tema sõiduki ees sõitev ATKO buss möödus paremal pool teed sõitvast jalgratturist. Kui buss oli peaaegu jalgratturist möödunud ja alustas reastumist jalgratturi ette, riivas bussi parempoolne tagumine nurk jalgratturi vasakut õlga, mille tagajärjel hakkas jalgrattur vingerdama, kotas tasakaalu ja kukkus. Jalgratturist möödasõidul oli bussi ja jalgratturi vaheline kaugus umbes 20-30 cm silma järgi. K sõnutsi oli ta kiirus ca 30 km /h, kuna olid teetööd. Jalgrattur kukkus vasakule küljele ning tunnistaja K sõnutsi peatas ta kohe oma sõiduki jalgratturi taha ning läks autost välja viimase seisundit kontrollima. Jalgrattur oli vanem naine, kes oli teadvuseta ja lebas vasakul küljel. Kõrvalseisjad võtsid naise jalgade vahelt punast värvi jalgratta ja tõstsid selle sõiduteelt ära. K ütluste järgi helistas ta häirekeskusesse ja jäi abi ootama. Naine tuli teadvusele hetk enne kiirabi jõudmist ja kurtis valu õlas. K ütluste järgi pärast kokkupõrget peatus buss koheselt. 24.09.2020 tunnistaja K ütluste (I kd tl 51-53) kirjeldatakse taas kuidas ATKO buss hakkas mööduma naisterahvast ja möödasõidu ajal võis olla buss naisterahvast umbes 30 cm kaugusel, bussi kiirus võis olla ka umbes 30 km/h. Möödumine toimus X ja X mnt ristmiku lähistel. Tunnistaja K ütluste järgi möödumise lõpuks läks bussi ja jalgratturi vahe väga väikseks, Lk 7 / 37 1-23-2514 jalgrattur kaotas tasakaalu ja kukkus. Tunnistaja ei oska öelda, kas rattur kukkus bussile vastu või buss riivas ratturit. 31.08.2023 süüdistatava kohtuistungil antud ütlused. Süüdistatav, et esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista ja kohus analüüsib tema ütlusi allpool kõrvutades teiste tõendite ja asjaoludega.
KarS § 432 lg 1 järgi teo kui objektiivse tunnuse – teo tõendatus Ettevaatamatusdelikti objektiivse koosseisupärane tegu seisneb hoolsuskohustuse rikkumises. Isik jätab ühiskonnas vajaliku hoolsuse üles näitamata (RKL nr 3-1-1-45-14 p 8; 3-1-1-52-16 p 11.2). On selge, et igapäevases elus kehtivad üldised nii kirjutatud kui kirjutamata hoolsuskohustused (nii moraali kui tavanormid), mille kohaselt peab igaüks olema teatud määral tähelepanelik, et ei kahjustaks kellegi teise õigushüvesid (elu, tervis, omand jms), panustades ka ise ühiskonna üldisse turvalisusse juba üldinimlikkuse seisukohast ning mõistliku ühiskonna toimimiseks. Liikluse puhul reeglid on sätestatud nii üldiste kui konkreetsetena ka liiklusseaduses, sest teatud elulisi juhtumeid on võimalik standardiseerida ja üldistada. Samas ei ole võimalik konkreetse sõnaga ilma üldistusteta reguleerida ka kõike, mistõttu mõistlikult on sätestatud regulatsiooni määratlemata õigusmõistete kaudu. L. Kelgole heidetakse ette seda, et ta bussi juhtides ei täitnud kohustust mööduda ohutut külgvahet hoides jalgratturist, ta möödus M samas sõidureas ca 30 cm kauguselt, ta ei vähendanud kiirust, ei hoidnud jalgratturiga ohutut külgvahet ega oodanud vasakpoolse sõidurea vabanemist jalgrattast ohutuks möödumiseks. Selle tulemusena ei suutnud jalgrattur M jalgratast valitseda, põrkas vastu liinibussi Scania Citywide tagumist ust ja kukkus teele. Selle tagajärjeks oli viimasel raske tervisekahjustusega liiklusõnnetus. Süüdistus on eeskätt rajatud

§ 46

lg-le 3, mille kohaselt peab juht hoidma ohutut külgvahet ja sellest mitte hoolimine on toonud kaasa süüdistuse kohaselt kannatanule raske tervisekahjustuse.

§ 46

lg-s 3 sätestatud hoolsuskohustus sisustab objektiivset koosseisutegu määratlemata õigusmõiste „ohutu külgvahe“ kaudu. On loomulik, et igapäevases liikluses ei ole võimalik ringi liikuda inimlikult mõõdulinti kasutades, vaid olustikku saab liikleja tajuda vastavat kontekstile – kõiki elulisi asjaolusid kogumis arvestades, nii dünaamikas kui staatikas mingil konkreetsel ajahetkel objekte ja kaugusi nendest. Seadus eeldab, et sellise seaduse sõnastuses toodud abstraktsiooniastme kaudu on iga liikleja võimeline tunnetama, milles seisneb ohtu külgvahe. See on objektiivse teo üks külg. Teiseks tuleb objektiivse teo juures hinnata objektiivse ettenähtavuse võimalikkust keskmise inimese seisukohast. Ehk see tähendab seda, kas objektiivse vaatleja seisukohalt antud olukorras bussijuht sai või ei saanud ette näha tervisekahju tekkimise ohtu kannatanule. Hoolsuskohustuse rikkumisest on alust kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse ja selle peab objektiivse ex ante vaatleja pilgu läbi suutmine ära tundma (suuta ette näha) hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva piisavalt konkreetse ohu süüteo asjaolude realiseerimiseks antud kontekstis. Lk 8 / 37 1-23-2514 Süüdistuses on viidatud

i sätetele, millest tulenevad vastavad kohustused juhile liikluses teisest sõidukist möödumisel ja mille vastu ettevaatamatusest eksiti: -

§ 14

§ 16

§ 33

lg-t 1, mille järgi peab juht olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalgrattur) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist; -

§ 35 § 46lg-t 3, mille kohaselt sõitmisel peab juht hoidma ohutut külgvahet.

Seega kohus peab tuvastama, kas on tõendatud süüdistatava poolt bussiga jalgratturist mööduma asumisel ebapiisava külgvahe hoidmine ning sellega jalgratturi kui vähemkaitstud liikleja ohustamine. Rattur oli on bussi seisukohalt selgelt vähemkaitstud liikleja, eriti, kui tal puudub ka kiiver. Kohus leiab, et ilmselt ei olnud aga võimalik tajuda ratturist möödumisel piisavalt ratturi vanust, s.o eriline tähelepanelikkus vanuri suhtes, millele on viidatud

§ 35lg 1 rikkumise juures.

Maakohus leiab, et süüdistatav on süüdistuses toodud objektiivse kooseisus teona kirjeldatud liiklusseaduse sätteid rikkunud, kuivõrd seda näitab ex ante hinnang asjaolude kogumile ning see on tuvastav alljärgmistele tõenditele tuginedes: 1) Ratturi ja bussi kohtumine ei olnud ootamatu antud liiklussituatsioonis. Süüdistatava ütluste alusel märkas ta ratturit juba piisavalt varakult, kui ta oli 50 m kaugusel bussist. 2) Ohtusid signaliseerivad asjaolud - liiklusmärgid ja remonttööd. Kohtus uuritud vaatlusprotokollide, fotode ja videomaterjali kohaselt olid liiklusõnnetusega seotud kohas objektiivselt selged märgid teeremondi kohta ja hoiatavad liiklusmärgid nagu nt „Ohtlik koht või teeäär“ ja „Teetööd“. Lisaks on sündmuskohta kirjeldavatest vaatlusprotokolli fototabelitest näha, et laiem kõnnitee ja sh jalgratturile võimaliku rattateena kasutatav kõnnitee (kõnnitee ei ole ratturile kohustuslik, see ei olnud täistatud ka rattateena ning ratturil oli õigus liigelda sõidu teel) on remondis – asfalt on üles võetud, mistõttu sellel nt kitsa veljega jalgrattaga võib olla sõitmine oluliselt raskendatud. 3) Bussi parameetrid ja vastav liiklusolustik, mida keskmine bussijuht ka liiklemisel arvesse võtab:

a)Süüdistatava poolt juhitud bussi laius on 2,55 cm, pikkus 11,39 cm ja kõrgus 3,22 sm (süüdistatava ütluste ja joonise järgi I kd tl 156) ning tehnilisest passist nähtuvalt on süüdistuses nimetatud bussi Scania M323 tühimass 11 960 kg (I kd tl 177). Lk 9 / 37 1-23-2514 Eluliselt on arusaadav ja üldteada, et kui selline sõiduk möödub lähendalt, tekib ka teatud õhuliikumise ajutine ja oluline kiirenemine (turbulents) ning seda enam kui objekt, millest möödutakse, on oluliselt aeglasem. Eeltoodut võib eluliselt iga rattur juba eeldada ja rattur peab olema ka selleks valmis, ehkki ta kukkus juba varem kui buss temast möödus. Samas on ka see oluline asjaolu, millega rattur peab arvestama, sest nn turbulentsi tekkel võib talle järgneda juba järgmine sõiduk, kes samuti temast mööduda soovib. Sellised asjaolud peavad olema teada ka bussijuhile, millised mõjud on suuremal mootorsõidukil väiksematele liiklejatele. Selgelt tajub rattur erinevalt temast lähedalt möödasõitu olukorras, kui möödub oluliselt kergem ja väiksem 3 m sõiduk või pea 12 m sõiduk.
b)On selge, et igapäevaselt seda bussi juhtival isikul on vajalik ettekujutus bussi suurusest ja mahtuvusest teele ning isegi kui ta ei tea täpseid mõõtmeid sentimeetri täpsusega, siis tunnetuslikult on teadmine olemas praktikas liiklemise kaudu. Vastupidisel juhul ei ole võimalik nii suure bussiga, mis väga raske, pea 12 m pikkune ja vastava laiusega üldse üldjoontes korralikult liigelda ohutult läbi tööpäevade liinil olles. Bussi suuruse ja tee suhte kohta on esitatud fototabelid ja liiklusjoonised (nt I kd tl 15 fotod liiklusõnnetuseakti juurde) – eeltoodust võib järeldada, et bussil ei ole just palju ruumi oma teeosal liikumiseks nii fotode kui ka nt sündmuskoha skeemi järgi (II kd tl 13). Süüdistatava poolt esitatud mõõtmete järgi on bussi laius 2,55 m, bussisõidurea laius oli 3 meetrit. Seega on vaba ruumi külgedelt kokku 45 cm ja kui üksnes teoreetiliselt buss sõidab tee keskel, on mõlemal pool vaba ruumi 22,5 cm. Skeemilt nähtuvalt (II kd tl 13) on buss äärejoonest pargitud 20 cm kaugusele nii esimesest kui ka tagumisest rattast mõõdetuna (s.o pärast liiklusõnnetust seisma jäämist). Sisuliselt võib öelda, et antud bussil on endalgi vähe ruumi sellisele teelõigule mahtumiseks ja see sisuliselt tõesti näitab antud bussidega igapäevaselt sõitvate bussijuhtide suurt professionaalsust, piltlikult oleks sellise bussiga sõit justkui sõiduautoga kitsast garaažiuksest sissesõitmine, kuid bussisõit ja juhtimine ei kesta vaid hetk. Siin on näha, et bussijuht oli sellest aspektist professionaalne, et ta ratturile otsa ei sõitnud, kuid ta jättis arvestamata inimlikkuse aspekti – tema, kes on harjunud sisuliselt keskmise inimese seisukohast vigursõidu täpsusega igapäevaselt sõitma, eeldas bussijuht ratturil samuti erioskusi s.t üle keskmise oskusi, milleks bussijuhil aga alust ei olnud. Sõitmine toimus ka argipäeval tiheda liiklusega ajal, mistõttu rattur võis eeldada, et jätkub ka tihe liiklusvoog, mis tuleb selja tagant. Arvestades ruumi puudust bussi jaoks antud teel, oleks pidanud ootama, kui ohutuks möödasõiduks (sisuliselt üksnes möödumiseks nii suure bussiga ruumi polnud) vabaneb kõrval sõidurida või ootama hetke, kui teel tekib ka kolmas sõidurida juurde. Sama olukord võinuks tekkida ka aeglasemalt liikunud rolleri, mootorrattaga või kolmerattalise invajalgrattaga.
c)Kohus tuvastab, et süüdistatava poolt juhitud bussi möödumine ratturist ca 30 cm kaugusel on küllaldaselt tõendatud. Sealjuures oluline on see, et vaidlus puudub selles, et bussijuht varakult märkas ratturit ja teda ka enda ütluste järgi jälgis. Möödumisel oli buss esimesel sõidureal ja teine sõidurida oli samuti hõivatud sõiduauto poolt, seega haakuvalt sündmuskoha vaatlusprotokolli ja vaadeldud videoga on igati kooskõlas, et ratturi poolt nii kitsast kohta läbides, tee ääres sõites (pärast katkendlikku joont äärekivini oli Lk 10 / 37 1-23-2514 ratturil ruumi ca 30
cm)ja silmas pidades ka üldteadaolevalt keskmiselt inimkeha ja leistangi laiust, on loogiline, et nii pikk ja lai buss möödus mingil hetkel ilmselt ca 30 cm kauguselt ratturist. Pärast ristmikku tekib äärmiselt kitsas osa, mis järk-järgult hakkab laienema (nn pudelikael). Fotodelt on näha, et jalakäijate ülekäigurajani on n-ö venitatud jalakäijate ohutusala, mis ahendab sõidutee laiust veelgi. Objektiivsed andmed tee laiuse ja bussi laiuse kohta kinnitavad, et tunnistaja K tajumine haakub objektiivsete asjaoludega. Arvestades bussi laiust ja sõiduauto laiust ning hoitud pikivahet, on ülimalt võimalik, et sõiduauto juht nägi bussi ja ratturi vahelist kaugust pealt, sest tema ütlused haakuvad usaldusväärselt sündmuspaigas olevate objektide mõõtudega. Seega kui tunnistaja sai tajuda bussi möödumist ratturist 20-30 cm kauguselt, pidi suutma seda tajuda ka bussijuht. Järelikult asjaolud, mille järgi riimuvad tunnistaja K ütlused bussimõõtmete ja tee laiuse osas, ei saa olla juhus. Isegi kõiki asjaolusid arvestades saab kohus eeltoodust vaid järeldada, et tunnistaja on väga täpse silmaga ja seda kinnitavad tee mõõtude kohta tehtud joonised antud sõidukite mahutavusega kogumis. Kui buss sõitis oma sõidureas nt keskel, siis, nagu eelnevalt viidatud, nn pudelikaela läbides, oli ratturil ruumi 30 cm pluss 22,5 cm, s.t eluliselt leistangi laiuse jagu, kui piltlikult püüda kallutada end veel veidi jalakäijate alasse kerega. Kui ratturil õnnestus rohkemgi veel sõita äärekivi ligi ja bussil võtta veelgi enam vasakule, siis on igati võimalik, et buss möödus ratturist ca 30 cm kauguselt nagu süüdistuses kirjas. Arvestades ka liikumise dünaamikat, siis tunnistaja K hinnang 20-30 cm kauguse kohta ratturist on ülimalt haakuv asjaoludega ja äärmiselt tõenäoline. Kokku oli bussil ruumi oma teeosal maksimaalselt 45 cm möödumiseks, kuid mis omakorda pidi jagunema mõlemale küljele, bussist vasakul teisel sõidureal sõitis veel teinegi mootorsõiduk pea paralleelselt bussiga, millega samuti pidi bussijuht arvestama juba enne, kui ratturist mööduma asus. Seega kui buss jäi oma sõidureale (sõites nt pea joonel teise sõidureaga), siis maksimaalne kaugus nn pudelikaela äärekivini sai olla 45 cm (bussi sõidurea laius) + 30 cm (bussi sõidurea ääres olevast katkendjoonest äärekivini). Kohus ei tuvasta, et kannatanu oleks rikkunud mingeid liiklusreegleid, mis tõid kaasa antud õnnetuse. Kohtupraktikas on sedastatud, et ohutu külgvahe valikul peab mootorsõiduki juht tagama just selle, et nn keskmist ning ise õiguspäraselt käituvat jalgratturit manöövriga ohtu ei seataks, olgu selleks ohustamiseks kas siis võimalik kokkupuude mööduva sõidukiga või ka lihtsalt ehmatus- või hirmureaktsioon, mille tulemusel ettevõetavad käitumisaktid viivad konkreetse liiklusõnnetuseni. Samuti tuleb sealjuures arvestada, kas ka kannatanu ise rikkus mingeid liiklusreegleid või mitte (01.03.2013 Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 1-12-5523, p 8.5). Lisaks sõidutee laiusele sõltub ohutu möödumise vahe ka kontekstis olevatest asjaoludest, sh üldteada olevatest: - kannatanu sõitis antud juhul eesoleva korviga (korvis asjad) naisterattaga, mis rahvakeeli on n-ö linna kruiiser, ning eesoleva korviga ei ole võimalikud ka üldteadaolevalt nii kiired/järskused manöövrid kui korvita jalgratta puhul; - on ka üldteada, et täiskasvanud inimese ratta leistangi laius on juba ise enam kui 45 cm ja reeglina keskmise inimese õlgadest laiem tasakaalu hoidmiseks. Lisaks sõltub vajalik ruum ratturi liikumise dünaamikaks vajalikust ruumist, kas käed on sirged Lk 11 / 37 1-23-2514 - või kõverdatud, samuti jalgade-põlvede liikumise ruumist, palju on riideid ja asju (nt korvis) jne; lisaks jalgratas pole neljarattaline (liikluses on võimalikud ka täiskasvanu kolmerattalise jalgrattad, mis ka lubatud, antud juhul see seda pole), selle puhul on ka muidu vajalik loomulik ruum liikluses liikumises tasakaalu hoidmiseks – ei saa liikuda väga piiratud alal ja pikalt nagu köielkõndija. Eeltoodust on üldteada olevalt ka kõigile näha, et ka eraldi nt rattateede puhul, on need reeglina oluliselt laiemad kui leistangi laius. Maakohus tuvastab, et tõendite kogumist tulenev kontekst viitab, et puudus ohutu külgvahe, kui buss möödus jalgratturist ja selliselt tekkiv ohtlik olukord oleks pidanud olema ettenähtav keskmisele juhile. 4) Tõenditest on näha, et rattur ei suutnud püsti jääda ajal, kui temast paremal oli remondis olev jalakäijate ala (ohutusala), mis muidu samuti ei ole ette nähtud jalgrattateeks. Kui esimene ja teine sõidurida on hõivatud ja samuti teel rattur bussi kõrval, siis isegi kui jalgratta rattad jäävad sõiduteele ja n-ö pool ratturi kerest (samuti leistangist, korvist jne) jääb õhus osaliselt jalakäija alasse (mis pole ka normaalne eeldus, sest ka jalakäija alas on mõeldud jalakäijale), ei ole ikkagi kohtu hinnangul ratturil piisavalt ruumi, sellise bussi laiust ja teelaiust arvestades. Kõik viitab sellele, et möödumisest tulnuks loobuda, kui möödasõit teise sõidurea tõttu pole võimalik. Antud juhul kannatanust rattur ei pidanud ilmselt vastu nn pudelikaelast läbimisel tekkinud ebaloomuliku pingega alljärgmistel eluliselt asjaoludel:
a)suur ja pikk buss kõrval, sh keerukas ja ajaliselt liiga pikk tasakaalu hoidmise vajadus. Buss möödub küll aeglaselt, kuid tasakaalu hoidmise teeb see ajaliselt veelgi pikemaks;
b)buss juba eelduslikult kaalub palju tonne – fataalselt suure massiga, kohtudes n-ö ratturiinimesega, ning seejuures on võimatu sundida või määrata bussi liikumist ratturi enda poolt nt jõuga. Videomaterjalist on selgelt näha, et rattur püüab bussile tasakaalu hoides mitte otsa sõita, lõpuks esmalt sõidab vastu paremal paiknevat kõrget äärekivi ja seejärel kukub vasakule bussi vastu, mida ta üritas just vältida;
c)sellise pudelikaela läbimine just sellises kontekstis on ilmselt ka keskmise treenitusega ratturile väljakutset pakkuv. Küsimust aga sellest, kas antud ratturi väljakutset pidi tajuma kogenud bussijuht ja tegema selleks õiged järeldused nii liiklusmärkide, konteksti jm otsustega liiklemisel, saab kohus täpsemalt hinnata ka subjektiivse koosseisu juures. Pöörates tähelepanu mis tahes linna liiklusoludele, on selge, et selliste parameetritega bussiga sõites ei ole valdavalt tänavatel võimalik sõita teiste liiklejate mahutavust pidevalt ja keskmiselt enam silmas pidamata. Liiklusohtust saab täiendavate vahenditega alati parendada kui liiklusriskid on realiseerunud, kuid see ei tähenda seda, et keskmisele juhile liiklusoht oli antud juhul kuidagi märkamatu ja mitte võimalikuks peetav. Objektiivse vaatleja seisukohalt leiab kohus, et nimetatud liiklussituatsioonis, kui ratturile ei ole eraldi ette nähtud ka nt kõnniteealal rattateed ja samale teele peab kõrvuti mahtuma kolm Lk 12 / 37 1-23-2514 sõidukit, sh lai buss ja kiivrita rattur, siis nn pudelikaela läbimine koos ratturiga peab ex ante signaliseerima juhis ohutunde tekkimist, mis paneb ta hoiduma n-ö ratturiga võidu ja niivõrd kõrvu sellest kitsast kohast läbi surumast. Suurema ohuallika valdajaks on siiski tonne kaaluv ja pikk buss, kel puuduvad fataalselt eluliselt riskid erinevalt jalgratturist, kel puudub ka kiiver. Antud kontekstis ratturi sõit tasakaalu hoidmise mõttes oli suur väljakutse – justkui köielkõnd ja sellisesse olukorda ei tohi buss jalgratturit õigushüvedesse kohusetundliku suhtumise korral panna. Ex ante olukorda hinnates rakendas bussijuht hoolsusnõudeid, mis võiksid olla selles olukorras omased jalgratturile või väiksele (laiuse mõttes väga kitsale) sõiduauto juhile, mitte aga sellise bussi korral. Tegemist oli rõhuvalt ratturi seisukohast suurema ohuallika valdaja poolt võetud lubamatu riskiga, milles õigushüve – elu, tervise – riski ei kandnud vahetult ega ligilähedaseltki ei bussijuht ega bussis reisijad. Kohtu hinnangul antud teel võib kogenud liikleja aru saada, et tõepoolest nii kitsal sõiduteel võib ratturil üldse olla ohtlik sõita (liikluslahenduses oleks justkui mõeldud eeskätt mootorsõidukitele ja jalakäijatele neile lahendusi luues, aga jalgratturile väga vähe), lootes, et kõik juhid temaga sellises liikluskontekstis arvestavad ja meie riigi liikluskultuuris, on äärmiselt küsitav ja küllaltki julge eeldus üldse. Ilmselt tiheda liiklusega ajal on suur tõenäosus, et juhid võivad muutuda kannatamatuks ja mitte piiavalt ettevaatlikuks. Samas on rattur liikleja nagu iga teinegi, ning seejuures ei olnud ka läheduses rattateed, mida mööda ta oleks saanud ja pidanud liiklema. Ilmselgelt vajaks selline liikluskorraldus pärast sellist õnnetust siiski analüüsi küsimuses, kas ja kus on jalgratturil turvaline sõita ja miks peab selleks olema üksnes kõnnitee (mis tegelikult ka õnnetuse toimumise ajal oli jalgratturile keelatud, vt 07.05.2020. a liiklusseaduse redaktsiooni §-1 321), mis pole rattatee ning mis argumentidel peetakse turvaliseks jalgratturile sõiduteed, mistõttu kohus saadab märgukirja kohalikule omavalitsusele ja Transpordiametile. Eeltoodud kohtu hinnang ei välista aga süüdistatava vastutust olla liikluses hoolikas. 5) Isegi kui ohtu signaliseerivaid liiklusmärke ja ka remonttöid poleks olnud, peab nii suure mootorsõiduki - nagu buss - juht tunnetama sõidukit ja kõiki liiklejaid piisavalt tõsiselt võtma. Liikluses on väga keerulisi kohti (nt nn vanalinnades kitsad tänavad, vanad sillad jne), kus ei ole võimalik saavutada ideaalset olukorda – piisavat tunnetuslikku ruumi liiklusohutuse seisukohast (ei saa selleks lihtsalt lammutada eest kellegi eraomandit või muinsuskaitse all olevat hoonet), kuid siiski on liiklus võimalik, kui märkidega antakse teada liiklejale liiklusohust. Antud sündmuspaik oli aga pikalt täis liiklusmärke, mis teavitasid liiklejat aegsasti ohtlikust kohast. Seda seoses küll teetöödega, kuid faktina olid need olemas. Eraldi on küsimus selles, kas need peaksid olema alati seal sellise nn pudelikaela tõttu, ning siin maakohus leiab, et antud riski realiseerumine näitab eluliselt, et peaksid (maakohus saadab ka vastava märgukirja vastavatele ametkondadele), jalgratas (ka nn lapsetooliga) võib olla ka kolmerattaline nn invaratas täiskasvale jms. Aga see ei puutu antud kaasusesse, sest 1 https://www.riigiteataja.ee/redaktsioonide_vordlus.html?grupiId=344969&vasakAktId=106052020015&parem AktId=130062023034 Lk 13 / 37 1-23-2514 täiendavat ohtu signaliseerivad liiklusmärgid olid antud juhul igal juhul ka lisaks olemas (ehkki ajutisena) ja linnaliini bussijuhist süüdistatav ei olnud esimest korda antud teelõigul, ehk tunnetuslikult kaugelt vastupidi. Sündmuskohta talletavatest tõenditest - fotodest ja videotest (I kd tl 12-24; I kd tl 26-31, lisa CD tl 32) on selgelt ja tihedalt näha olulised liiklusmärgid. Näiteks Majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse „ Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 17 (Juhatusmärgid ja nende tähendused) p-s 23 sätestatud märk - märk 686 „Ohtlik koht või teeäär” tähistab tee vaba ristlõike küljel olevat ohtlikku takistust või sõidutee (-raja) äärt ja liikumissuunast kõrvalekallet ning eraldab suunavööndeid ja pärisuunavööndi sõiduradasid. Märgiga 686 võib olla näidatud hoiatusmärgiga tähistatud ohtliku teelõigu või ohtliku koha algus. Vöödid langevad sõidutee või pärisuunavööndi sõiduraja poole. Märgi parema esiletoomise eesmärgil võib ajutist liikluskorraldust tähistava märgi 686 valge taust olla asendatud kollase taustaga. Märgi 686 kujutisega kile võib olla pandud mistahes takistusele. 6) Tõendid kogumis lükkavad ümber süüdistatava ütlused selles osas, et kui tema ratturist möödus, oli ratturil ruumi ca 1,4 meetrit ja väljendas ka 1-1,5 meetrit. Selles osas ei saa seega kohus süüdistava ütlusi kohtuotsuse aluseks võtta, sest tõenditest joonistuv objektidega seotud mõõtkava ei võimalda sellist võrdlust, sellist ruumi lihtsalt ei saanud jääda bussi ja jalgratturi vahele. Asjasse puutuv on käesoleval juhul see, et rattur kaotas tasakaalu vahetult nn pudelikaela läbides, sellest piisas ja sel ajal oli buss ratturist ca 30 cm kaugusel ning see on tõendatud. Muu ei ole objektiivseid mõõtmeid – sündmuskohal tehtud tee joonise ja bussigabariite arvestades võimalik. Seda on juba linnakaamera videosalvestiselt näha, et teisel sõidureal bussi kõrval (bussist paremal) on samuti auto, mis takistab möödasõiduks lisaruumi saamist nt teiselt sõidurealt. Samuti on loogiline, et bussis olev kumerkaamera eesmärk (kumera läätsega, silmaga, sest on arusaadav, et pilt on venitatud laiemaks ja ei ole seetõttu loomulik) on võtta peale võimalikult suur ala n-ö venitatult ja sellest ei saa järeldada mingeid täpseid andmeid kauguse kohta. Liikluse skeem ja bussigabariidid kinnitavad, et kaamerapilt bussis on laiemaks venitatud. Viimase kohta on piisavad andmed, kui võrrelda ratturi liikumise kohta teel enne kukkumist, tee laiust ja bussimõõtmeid ning eluliselt ratturi laiust ja leistangi laiust. Arusaadavalt on bussi kaamera eesmärk tabada võimalikult palju objekte bussis ohutuse tagamiseks aga mitte anda täpsemaid viiteid objektide kauguste ja mõõtude kohta. Seejuures kaitsja poolt kaitsekõnes esitatud mõõdistused, mis on tehtud programmi ImageJ kasutades (kaitsekõne lk 11-14), ei saa olla kohtuotsuse tegemisel aluseks, seda tõendi kajastust ei ole saanud kohus vahetult tõendite uurimise käigus uurida ja tegemist oli esmakordselt kohtuvaidluses esitatud mõõdistustega ning nende asjaolude osas ei ole saanud kohtumenetluse pooled esitada oma seisukohti ega vastuväiteid eelmenetluses või kohtuliku uurimise ajal. Kohus ei liigitaks antud arvutiprogrammi ka üldteada oleva asjaolu alla, sest erinevate arvutiprogrammide hulk on meeletu. Liiklusõnnetus juhtus kohas, mida süüdistatavana ülekuulamisel ütlusi andnud bussijuht nimetas samuti kohaks, kus ratturil sai nagu tee otsa (II kd tl 106; 31.08.2023 ipr lk 106). Lk 14 / 37 1-23-2514 Maakohus leiab, et süüdistatav on ise ka oma ütlustes ja tehioludes segaduses, sest ratturil ei saa ju tee otsa saada, kui talle suurem masin piisavalt ruumi jätab. Juba sellise tunde tekkimine bussijuhist süüdistatavas näitab lubamatu riski võtmist. Maakohus rõhutab veelkord, et eeltoodud sisuliselt ohtlikku ratturi kaugust bussist nägi juba ka taga sõitvas sõidukis tunnistaja K, teemõõtmed ja bussi gabariidid kinnitavad seda samuti. Järelikult oli süüdistatav pigem liialt kannatamatu ja ka mitte piisavalt tähelepanelik, eeldades ekslikult, et kõik justkui peaks oleme üle keskmiste oskustega juhid nagu on nt kutseline bussijuht. Sellist eeldust ei saa aga juhil ex ante olla. On selge ja eluliselt üldteada, et tasakaalu hoidmine ratturil, kui sõiduk sõidab temast mööda ca 30 cm kauguselt, on oluliselt erinev sellest, kas see sõiduk on ca 3 m või pea 12 m pikkune. Tasakaalu hoidmise pingutus ja ajaline kestvus on erinev. Antud olukorras võib võrrelda seda juhtumiga, kui rattur sõidab kitsal joonel või laual (juba leistangi laius ei luba enamat arvata), on selge, et tasakaalu hoidmisel on iga sekund n-ö eraldi pingutust nõudev. Samuti kui arvata, et sellise pikkuse ja massiga n-ö ratturi vahelt läbi pressides ja kiirust vähendades oluliselt vähendab aega vajalikuks pingutuseks, siis ilmselt ratturi seisukohast on mõlemad ohtlikud – tunnetuslikult kiire möödumine nii lähendalt nii suure bussiga või ka aeglaselt nii lähendalt nii suure bussiga möödumine, mis nõuab omakorda kauem tasakaalu hoidmist. Seega on õige prokuröri seisukoht, et süüdistataval antud kontekstis tulnuks üldse loobuda ratturist möödumisest, kuni rattur jõuab nn kitsast pudeli kaelast oluliselt üle. Kui vaadelda nii kohtule esitatud sündmuskoha vaatluse jooniseid, fototabeleid kui ka videoid õnnetuse toimumise käigu kohta, siis antud tõenditest nähtub otseselt, et jalgrattur on esmalt jõudmas nn kitsa kohani (I kd tl 41; süüdistatav istungil oma ütlustes nimetas seda kohta ka kohaks, kus ratturi jaoks „tegelikult lõppes nagu tee otsa“ II kd tl 16) kell 20:59:05 ja 20:59:07 on buss ratturist möödumas (I kd tl 37) ning 20:59:10 on nähta juba bussis lilla jopega naisterahva ehmatanud reaktsiooni, kes vaatab ratturi suunas (I kd tl 38) 7) Kohus tuvastab, et kannatanust jalgrattur ei rikkunud liiklusnõudeid.

§ 32

lg 1 alusel jalgrattur tohib sõita sõiduteel selle parema ääre lähedal, välja arvatud käesoleva seaduse § 48 lõike 1 kohase vasak- või tagasipöörde ajal. Kui vaadata kogumis kohtule esitatud videoid, fotosid, sündmuskoha vaatlusprotokolle ja skeeme, siis on arusaadav, et ristmikku läbis kannatanu jalgrattaga, hoides võimalikult paremale poole teeäärde ja liikumissuund oli otse. Bussijuhi väitel sõitis ta ca 25 km/h, püüdes arvestada, et möödub ratturist ja väidetavalt ei saanud ta tõmmata bussi ratturist kaugemale. Seetõttu tulnukski maakohtu hinnangul loobuda sellisest möödumisest, kui oht pidi olema vahetult ette nähtav. Lisaks süüdistatavast bussijuhi ütluste järgi ei kehtinud ka eeldus, et teine sõidurada oli bussijuhi jaoks vaba. Eeltoodud seisukoht, et rattur hoidis võimalikult paremale poole teeäärde on jälgitav ka sellest, et enne teda sõitis samuti jalgrattur otse samas suunas paiknedes ja see ei takistanud liikluse tavapärast kulgu.

§ 2

p-de 15 ja 16 (redaktsioon 07.05.2020-01.07.2020 kohaselt: Lk 15 / 37 1-23-2514 15) jalgratta- ja jalgtee on jalgrattaga, tasakaaluliikuri, robotliikuri ja jalakäija liiklemiseks ettenähtud eraldi tee või teeosa, mis on asjakohaste liiklusmärkidega tähistatud. Sõiduteega teede ristmikul on jalgratta- ja jalgtee tee osa; [RT I, 04.07.2017, 7 - jõust. 14.07.2017] 16) jalgrattarada on jalgratta, pisimopeedi või mopeediga liiklemiseks ettenähtud ja teekattemärgisega tähistatud pikisuunaline sõiduteeosa; 17) jalgrattatee on jalgratta, tasakaaluliikuri, pisimopeedi või mopeediga liiklemiseks ettenähtud sõiduteest ehituslikult eraldatud või eraldi asuv teeosa või omaette tee, mis on tähistatud asjakohase liiklusmärgiga. Sõiduteega teede ristmikul on jalgrattatee tee osa; Sündmuse olustiku kohta tehtud süüdistatava väited, et rattur ei näidanud ei käega ega vaadanud tagasi – on täiesti arusaamatud, mis justkui tekitas bussijuhis kahtlusi, et rattur väidetavalt nii tuimalt ja diagonaalis sõitis. Objektiivne pilt sündmuskoha tõenditest ei kinnita seda, et rattur üldse pidi näitama käega suunda – rattur oli otse liikleja nagu iga teinegi sõiduteel, ta juba sõitiski sõiduteel ja otse. Maakohtu hinnangul näitab see teatud määral ka bussijuhi mõningast negatiivset suhtumist (mitte piisavalt tõsiselt võtmist) ratturisse, kes on sõiduteel liiklemas. Samuti on süüdistatava ütlustes ülemäärane liialdus või mitte piisav tähelepanelikkus, et rattur sõitis drastiliselt diagonaalis. Kui juba kohus nimetas õnnetusega seotud kohaks nn kitsast pudelikaela osa ja jalakäijate ala, siis sarnase ala pidi läbima rattur läbima ka enne sündmuspaika ristmikul, kus samuti olid kõrgema äärekiviga ohutussaared tema kõrval paremal, mis samuti fototabelite järgi mingil määral ulatub esimese sõidurea tee sisse (vt nt I kd tl 27 punased ohutussaared liiklusmärkidega; I kd tl 17 foto nr 6). Rattur peab ka ise sõitma ohutult mööda sellistest objektidest ja ei saa eeldada, et ratturi pool keret ja leistangi peab ulatuma jalakäija alasse, kus samuti veel liiklusmärgid ees. Rattur hoidis esimese sõidurea paremasse äärde igal juhul, samuti ei tulnud ta sõiduteele kõnniteelt ega ohutussaarelt, mida justkui eksitava sõnaga „diagonaalis“ on püütud kohtule seletada. Samuti tuleb arvestada linnakaamera videot vaadates taas sellega, et kaamera pilt visuaalselt arusaadavalt laiali venitatud ja selle järgi ei saa täpseid järeldusi teha, küll aga tõendid kogumis annavad selle võimaluse. Eeltoodu alusel maakohus leiab, et süüdistatava juhitud buss möödus ettevaatamatult ohtlikus kauguses kannatanust ja ohuolukord pidanuks olema süüdistatavale piisavalt ettenähtav ja välditav, kui ta asus ratturist mööduma. Objektiivselt bussijuhist süüdistatav jättis kõik elulised riskid ratturile ja endale aga sellise otsuse vastuvõtmisel mitte ühtegi olulist riski õigushüve tervis seisukohalt. Kohus on seisukohal, et nn keskmise vaatleja seisukohast on tõendatud objektiivne tunnus – hooletu tegu süüdistatava poolt.

Objektiivse koosseisu tunnusena tagajärje ja põhjusliku seose tõendatus 4.
Tagajärg kui kannatanu vigastused on ära toodud isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis (I kd tl 62-70). Ekspertarvamuse punktide 1, 2 ja 5 kohaselt tuvastati M l mitte eluohtlikud tömbi vägivalla toimel tekkinud tervisekahjustused: vasaku reieluukaela murd, koljupõhimikumurd Lk 16 / 37 1-23-2514 vasakul pool koos vasakpoolse kõvakelmepealse verevalumiga, vähene kahepoolne ämblikuvõrkkelmealune verevalum, põrutuskolle paremas poolkeras, põrutushaavad pea piirkonnas, nahamarrastused näo piirkonnas ja vasakul alajäsemel, pehmete kudede verevalum ja nahaalune verevalum vasakul pool pea piirkonnas. Eksperdiarvamuse punktist 5 nähtuvalt on M le tekitatud tervisekahjustus, millest paranemise kestus ületab 4 kuud ehk tegemist on raske tervisekahjustusega. Ka ekspertiisi lähtematerjal kinnitab, et süüdistuse aluseks oleva sündmusega kaasnenud vaegused kestsid veel kuid peale sündmuse toimumist ning olid oma iseloomult tõsised. Kannatanu M ütluste kohaselt oli tema tervislik seisund neli kuud pärast kuriteosündmust toimunud ülekuulamisel halb ning ta harjutas jätkuvalt kõndimist raamiga. Maakohus on seisukohal, et kannatanu süüdistuses toodud vigastused ja tõendite järgi nende tekkimise jälgimine annab tunnistust sellest, et nende vigastuste tekkemehhanism on eluliselt loomulik kukkumise tagajärg, millise toob kaasa haakuvalt süüdistuses kirjeldatud asjaoludega tömbi vägivalla toime. Ka ekspertarvamus jaatab seda tekkemehhanismi arvamuse punktis
Maakohus on seisukohal, et Lembit Kelgole ette heidetud hoolsuskohustuse rikkumise ja sellega põhjuslikus seoses olevate tervisekahjustuste tõendatuses süüdistuse järgi pole kahtlustki. 4.
Kaitsja pool on märkinud, et olukorras, kus kannatanu tervisliku seisundi kohta laiemalt ei andnud kannatanu nõusolekut täiendavate andmete saamiseks, ei saa välistada, et kannatanul võisid olla ka tasakaalu jm häired, mis võisid tuua kaasa liikluses kukkumise ja seda sõltumata süüdistatava tegevusest. Maakohus sellega ei nõustu. Esiteks ex ante bussijuhi jaoks enne ratturist möödumist pidi olema ohuolukord tajutav ja seetõttu on ettenähtavuse võimalikkus kui tingimus täidetud. Teiseks kinnitab asjaolude analüüs läbi ajalise telje, et kannatanul oli küllaldane füüsiline vorm rattasõiduks, ta käis rattaga Mai tänava kandist südalinna asju ajamas, ning see näitab piisavalt head füüsilise tervise vormi - üle 70-aastase inimese treenitust ja korras tasakaalu. Lisaks näitab head vormi eraldi ka see, et ratturist kannatanu liikles sõiduteel, eeldades, et temast möödutakse muidugi ohutus kauguses. Üldteada olevalt on meie riigi elanike probleemid südame ja veresoonkonna haigustega tavalised ning levinud erinevates vanusegruppides. Sealjuures meditsiinitase on küllaldane, mis võimaldab inimesel oma elukvaliteeti (tavapäraseid tegevusi) jätkata ka selliste probleemide korral, sh sõita autoga, rattaga või sportida erineval viisil. Ekspertiisiaktis olevad viited teatud südamehaigusele ei saa olla seega kuidagi põhjuslikus seoses kukkumisega, tõendite kogum lükkab selle küllaldaselt ümber. Kannatanu ei kukkunud ka Mai tn kodust väljudes otse tänaval, vaid südalinnast naastes ja seoses sellega, et bussijuht ei pidanud vajalikuks jätta piisavat ruumi jalgrattale, mis tõi kaasa tasakaalukaotuse ja kukkumise. Põhjuslik seos on väga selge. Seaduse kohasel on ratturil õigus sõita parema tee ääre lähedal ja need nõuded nii kitsastes tingimustes olid täidetud, sh ka videote ja fotode järgi püüdis ta hoida esimese sõidurea katkendliku joone ja äärekivi äärset teeäärt enda liikumisalana. Selleks, et sõiduteel sõita, ei pea keskmine rattur olema krossisõitja või vigursõitja ja seda ei saa eeldada. Lk 17 / 37 1-23-2514 On ka arusaadav, et nn pudelikaelast möödumisel hoiab rattur sellest natuke eemale, et mitte sõita vastu äärekivi ehk mööduda sellest ohutult. See on ka eluliselt mõistetav, kas või seetõttu, et autode möödumine võib kaasa tuua äkilise ja tugevama õhuliikumise (turbulents; bussil ratturi suhtes seda ohtu pole), millega peab samuti rattur arvestama ja see võib mõjutada juhitavust ja sundida liikumissuunda tahtmatus suunas kulgema. Seega rattur, sõites paremal pool tee ääres, püüdis hoida ohutut kaugust nii endast paremalt kui vasakult. Kui vaadelda videot ja vastavaid fotosid ristmikul ja pärast seda (I kd tl 27-29), võib märkida, et bussijuht püüdis mingil määral hoida ratturiga kohtudes enam vasakule poole ja jalgrattur ei kaotanud juhitavust ka koheselt, kui ta oli bussijuhiga kohakuti. Samas buss oli ligi 12 meetrit pikk ja fotodelt on näha, et juba peatselt ka õnnetus juhtus. Samuti on eelnimetatud fotodelt näha, et bussist möödub samal ajal, kui tema rattast möödub, tumedat värvi sõiduauto, mis sõitis bussiga kohakuti teisel sõidureal juba enne, kui buss oli jõutud ratturini. Maakohus järeldab eeltoodust vaid seda, et nii ohuhinnang kui ka bussijuhi tegutsemine sellele vastavalt oli vale ja sellel oli eluliselt võimalik kausaalne tagajärg, mis kannatanu vigastuste näol ka esines. Objektiivset koosseisu tõendavad osaliselt ka süüdistatava enda ütlused. Süüdistatav nentis, et teisiti ta ei mahtunuks läbi. Mahtumise väide kohtu jaoks ei tähenda aga ohutut kaugust/külgvahet, mida nõuab liiklusseadus. Ka tõendid tee ja bussi mõõtudest ning tunnistaja K ütlustest näitavad, et oht pidi olema märgatav ja ratturist selliselt möödudes realiseeruski ettenähtavast ohust tulenev otsene risk kannatanul vigastuste tekkimise kui tagajärje näol. Alustades vahetult õnnetusele eelnenud kohas möödasõitu ratturist, kus oli selgelt tajutav liiga kitsas ruum ratturile – süüdistav nimetas isegi, et ratturil sai nagu tee otsa – oli ülemäärane risk ja seda ka olukorras, kus selgelt oli näha, et ratturil puudub ka kiiver. Ratturi vanust ja osavust ilmselt ei olnud võimalik nii kiiresti süüdistataval hinnata, kuid see teadmatus ja selle eiramine on samuti lubamatu risk. Seega asjaolusid arvestades, olukorras, kus buss jäi enda sõidureale, on selge, et antud nn pudelikaela läbides võis jääda ratturile ruumi liigminimaalselt, sh arvestades ka antud Scania liikumisega seoses tekkivaid muid ülalkirjeldatud füüsikalisi tegureid ning seetõttu on liiklusõnnetuse tekkimine ja sellega omakorda kannatanul esinenud kehavigastused põhjuslikus seoses Scania möödumisega jalgratturist. Maakohus on eeltoodu alusel seisukohal, et täidetud on KarS § 423 lg 1 objektiivne koosseis täies mahus.
Subjektiivne koosseis Ettevaatamatus on kergemeelsus või hooletus. KarS § 18 lg 1 kohaselt isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. KarS § 18 lg 3 alusel isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Lk 18 / 37 1-23-2514 Seega kergemeelsuse korral näeb isik ette tagajärje saabumise võimalust (konkreetset ohtu või ohuolukorda selleks, et koosseisule tagajärg võib saabuda), samas hooletuse korral ei näe, kuid oleks pidanud nägema. Kergemeelsuse ja hooletuse ühine tunnus on, et mõlemal juhul oleks toimepanija tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral süüteokoosseisu realiseerumist (tagajärge) ette näinud. Kergemeelsuse puhul näeb isik ette tagajärje saabumist, kuid loodab seda vältida. Kergemeelsust iseloomustab intellektuaalse elemendi seisukohast see, et isik nägi ette ehk pidas võimalikuks oma teos süüteokoosseisule vastava asjaolu teostumist, voluntatiivse elemendi seisukohast aga lootus, et koosseisupärane asjaolu siiski mingil põhjusel tegelikkuses ei realiseeru ehk lootmine selle vältimisele. Kergemeelsuse intellektuaalseks elemendiks ei piisa siiski üldisest ohutunnetusest, vaid nõutav on, et isik peaks süüteokoosseisule vastavate asjaolude saabumist konkreetselt võimalikuks. Kaudsest tahtlusest eristab kergemeelsust vaid tahtmiskomponendi puudumine. Kohtupraktikas kaudse tahtluse piiritlemisel omaksvõetud nõustumis- ehk heakskiiduteooriast (RKKK 3-1-1-142-05) tulenevalt on kergemeelsusega tegemist, kui toimepanija lootis konkreetsetele faktilistele asjaoludele (isiku elukogemus, teo laad jms) tuginevalt, et tagajärg jääb saabumata. (P. Pikamäe, Karistusseadustiku Kommenteeritud väljaanne 2021, KarS § 18 kommentaar p 17.1, lk 103-104) Maakohus on seisukohal, et kui vaadata ex ante analüüsi sündmuspaika ja olu kirjeldavaid tõendeid, siis konkreetne ohuolukord oli ette näha kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral. Samuti kui vaadata osaliselt süüdistatava ütlusi, siis ka oma ütlustes ta möönab ohtlikku olukorda, kuid ta ei tunnista seda turvalisuse seisukohast lubamatutel argumentidel. Seega maakohus leiab, et subjektiivne koosseis on olemas ja süüdistataval esineb see kergemeelsuse vormis. Süüdistatava ütluste analüüs ja asjaolud, mis kinnitavad kergemeelsust subjektiivses koosseisus: 1) süüdistatava ütluste järgi on ta töötanud ca 40 aastat kutselise bussijuhina Pärnu linnas. Süüdistatav töötas antud bussiliini nr 40 juhina ja tegu oli sellel liinil tavapärase marsruudiga tema jaoks. Seega maakohus saab ex ante keskmise inimese vaatenurga hinnangu andmisel võrrelda võrdset võrdsega mitte ebavõrdsega, s.o Pärnu linnas regulaarselt liikleva inimesega, kelle tööks ongi liiklemine bussiga, sh antud marsruudil, kel on eelteadmised liiklusolust, seda korduvaltkorduvalt praktikas kogetu kaudu. Maakohus leiab, et arvesse tuleb võtta sedagi, et tegemist on kogenud bussijuhiga, antud linnaliini bussi juhiga, mistõttu on suur erinevus nt juhiga, kes sattunuks esmakordselt Pärnust läbi sõitma või ka nt olles esmakordselt antud gabariitidega bussi roolis ehk ilma praktikas juurdunud tunnetuseta liikluse kontekstis. Loomulikult kogenud juhi argumenti saab arvestada ka süüdistatava kasuks teatud juhtudel – nt et isegi tema ei suutnud märgata, samas sellise või muu õige suuna saab näidata kätte üksnes tõenditest tekkiv kontekst. Süüdistatav oli antud teelõiku läbinud bussiga seoses tööga regulaarselt, istungil antud ütluste järgi oli ta teadlik, et antud teelõigul on remont juba varasemalt, süüdistuses toodud aeg erines eelmisest päevas selles, et oli teostatud asfalteerimine ja oli tõmmatud teekatte märgistuse kohta Lk 19 / 37 1-23-2514 nn jutid. Seega liiklusolud olid liiklejast süüdistatava eelmise päeva mälestusega võrreldes isegi mõnevõrra selgemad. Seega süüdistatavat saab võrrelda isikuga, kel oli ka just varasem värske kogemus antud liiklussituatsioonist. Ex ante pidi ta olema eelnevalt teadlik nii liiklusõnnetuse koha teeoludest üldiselt ja seda ta ka ütlustes on kinnitanud. Ka eeltoodut tuleb silmas pidada ohu hinnangus ja vastuvõetud otsustes kiires liiklussituatsioonis. 2) Vaidlus puudub sellest, et süüdistatav oli teadlik, s.t vähemalt tunnetuslikult praktikas, bussi gabariitidest, s.o oli teadlik ka bussi mahtuvusest teele ja pidevalt liinibussi peatuste vahet sõites oli kursis ka liiklusasjaoludega paremini kui harva linnas mootorsõidukiga liikuv või linna üksnes läbiv sõiduki juht. 3) Süüdistatava ütluste järgi ta märkas kannatanut juba 50 m kauguselt. Ta heidab kannatule ette, et kannatanu sõitis nagu tuimalt ja ettearvamatult diagonaalis teel, mistõttu ta pidurdas. Maakohus ülal selle väitega ei nõustunud, et tegemist oleks olnud mingi drastilise sõidustiiliga kannatanu poolt. Samas tekib sellest sisemine vastuolu ütlustes, sest kui süüdistatav ei pidanud kannatanu sõidustiili normaalseks, siis seda enam oleks pidanud see kutsuma suuremale ettevaatlikkusele teda kui suurema ohuallika valdajat ja mitte minema kannatanust kitsalt möödumisele. Lisaks pidanuks 50 m kauguselt kannatanu märkamine andma ka piisavalt aega, et ohtusid õigesti kontekstis hinnata ja ette näha. Süüdistatav jättis oma ütluste järgi talle möödumisel nii palju ruumi kui võimalik oli, nimelt avaldas süüdistatav: „Jah, ma sõitsin vasakule oma raja peale ja tegin nii palju ruumi, kui võimalik on /…/.“ Või „Minu kõrval oli üks tume auto, sest ma jälgisin seda, kui ma liikusin tähendab vasakule, siis oli minu kõrval üks tume auto. Ma sõitsin nii palju kui noh, ütleme sellele jutile sõitsin ma nagu küljega peale.“ Antud kontekstis tõendite kogum aga viitab, et suurema ohuallika valdaja ei saa jätta ruumi ratturile nii palju kui üksnes tema seisukohast ta ruumi jätta saab, vaid nii palju kui on vajalik ratturil ohutuks liiklemiseks. Antud juhul süüdistatava loogika õigushüve tervis seisukohast on ekslik, kui reisijad liiguvad väikesel kiirusel bussi jaoks kitsal teel ja sisult kaitsvas „raudkastis“ ning selle vastu on ratturil vaid panna füüsiline keha. Ex ante analüüs näitab, et süüdistav juba ratturist selliselt möödumise alustamisel pidi tajuma ja antud juhul tajuski teatud võimalust liiklusõnnetuseks, seega loogiline oleks olnud mõelda siis nii oma reisijatele kui ratturile vastutustundlikumalt. Ei saa ennast õigustada ratturi olukorra tõttu, kui on esmalt ise valede valikute tõttu otsustatud siseneda ohtu n-ö ratturi õigushüvede hinnaga. Mingit reisijate ega ratturi õigushüvede kollisiooni ei saanud enne möödumise alustamist tekkida ei ex ante ega tegelikult ka ex post antud kontekstis enese õigustamiseks, sh õigusvastasuse välistamiseks. See ohuolukord oli enne ohtu sisenemist hoolikama suhtumise korral piisavalt ette nähtav ja sinna n-ö lihtsalt ei „satutud“. Süüdistatava ütluste järgi sellisel möödumisel pidi ta mõtlema ka oma reisijate peale, kuid samas ikkagi midagi sundis kogu aeg kannatanut jälgima peeglist (loomulik, et bussijuht seda teeb üldjuhul praktikas, kuid küsimus on taas antud juhtumi kontekstis). Kui rattur kadus pildist, ei toonud ka järsk pidurdamine reisijatele mingit ohtu, samas polnuks vaja üldse veel kiivrita Lk 20 / 37 1-23-2514 ratturi kõrvalt n-ö tugevama õigusega läbi pressida. Joonistest on näha, et tee läks koheselt pärast ohtu signaliseerivaid liiklusmärke laiemaks ja seejärel kolmerealiseks (suund bussipeatuse tõttu tekkivale lisareale, kuid seejuures bussipeatus ei olnud sel hetkel peatusena kasutatav, s.o buss ei suundunud tavapärasesse peatusesse, vaid kaugemale), mistõttu pisut kannatust ratturi suhtes edasi võinuks ja saanuks tagada bussijuht ruumi küll, lastes ta liiklusmärkide juurest olevast kitsast kohast üle ilma üleliigsete riskideta. Kaudselt sarnaselt käesoleva juhtumiga on ka prokuröri tõendites viidatud L. Kelgo suhtes tehtud varasemas tema väärteokaebust puudutavas 19.06.2014 Pärnu maakohtu otsusele (I kd tl 125 pöördel), mille järgi leiti sarnaselt, et natukene ootamist (kannatust teise auto möödumiseks) ja liiklusõnnetust ei oleks toimunud. See on aga väga kaudne viide käesolevas tõendite kontekstis, arvestades aega ja asjaolu, et liikluses on üldteadaolevalt sageli üks peamisi õnnetuste tekkimise asjaolusid piisava kannatuse puudumine – see on sisult viisakuse, teise liiklejaga arvestamise nõue, ohtude vältimise nõue jms

§ 14lg 2 ja § 16 lg-le 1 järgi.

4) Süüdistatav andis korduvalt ütlusi, et kannatanul sai nagu tee otsa ja rattur kadus. Sellele järeldusele tuli ta siis, kui oli sõitnud juba bussi ninaga kannatanust mööda ja rattur lähenes kitsale teelõigule. Seega vaade oli bussijuhil olemas ja lisaks tee ka varasemalt tuttav. Seejärel toimus liikumine ristmikul, süüdistatava ütluste järgi oli tema kiirus umbes 25 km/h, nimelt: “/…/see möödasõit oli ju niivõrd pikk, et ta sõitis ju, kui ta ütleme see väljaulatuv kõnnitee osa, mille laius on kuskil 1,40 m, noh see tema vaba ruum, et ta nagu nii kaugele jõudis nagu ja mina liikusin nagu vasakule, minul olid vasakul pool juba autod ees, kiirus oli maha võetud, ma jälgisin teda ja sõitsin temast mööda, siis ta oli paremal. Mul noh selgelt oli näha, et seal oli ruumi küll, küll ja sõites edasi, noh temal tegelikult lõppes nagu tee otsa, talle tuli ette see väljaulatuv osa, see jalakäijate saar või ma ei oska öelda, kuidas seda nimetatakse, see tõkestas tegelikult tal tee ära, tema tee sai nagu sellega otsa, et kuna kui ma sõitsin sinna ristile, siis ma just jäingi nagu seda vaatama, et kas ta sõidab nüüd minu rajale ja noh muutub nagu, jääb minu ette sinna, et ma sõidan siis tema taga, kuna tema valis selle parema ääre ja sõitis noh nagu ristmikul on, et väljaulatus, ta sõitiski seal ääres niimoodi oma noh, ja ma hoidsin temaga külgvahet, mis on piisav.“ Maakohus juba tuvastas, et objektiivselt ei saanud süüdistatav piisava tähelepanelikkuse korral tajuda, et ta möödus ratturist enne kukkumist 1 - 1,5 meetri kauguselt. Süüdistatava ütluste järgi oli seega ratturil ruumi piisavalt. Maakohus leiab, et kui tõesti oleks olnud ratturil ca 30 cm asemel pea 4-5 korda enam ruumi, siis oleks olnud kogu tehiolude mastaap teine ja konkreetne oht ratturile puudunuks. Süüdistatav ei saanud sellist mõõtkava aga kuidagi eeldada ja selles osas ei ole tema ütlused usaldusväärsed. Samuti nähtub ta ütlustest vastuoluliselt ka see, et ta siiski juba eemalt tajus, et ratturil läheb peatselt väga kitsaks ja tegelikkuses rattur kukkuski vahetult pärast seda, kui jalakäijate väljaulatuv tee osa esimest sõidutee rida veelgi kitsendas. Bussijuht teostas möödumist samal sõidureal, kus oli jalgrattur, seega ei saanud vaid ratturil minna esimene sõidurida kitsamaks vaid ka bussil. Tõendite kogum viitab üheselt, et süüdistatavast bussijuht pidi tajuma ja tajuski esiteks ohusituatsiooni, ning sellele järgnevalt tema poolt selles situatsioonis ikkagi nii pika bussiga möödumise üritamine nii kitsades tingimustes vähendatud kiirusel ja samas ratturi jälgimine, kinnitab kergemeelsuse tunnust, s.t ta lootis vältida õnnetust. Tõendikogumist ja asjaoludest nähtuvalt pidas ka ta ise ohtu teatud määral võimalikuks Lk 21 / 37 1-23-2514 - ohtlikul möödumisel siiski ratturile tähelepanu pööramine ja jälgimine, kuid ette nähtava riski realiseerumisel, saanuks aga võtta vaid tagajärge teadmiseks. Teisalt on süüdistatavast bussijuhi puhul tuvastatavad ka tegevused tagajärje vältimiseks, sest ta on väitnud antud kontekstis ka seda, et ta ei saanud ju bussi möödumisel kaugemale tõmmata, sest teisel sõidureal oli ka tume auto – kõik eeltoodu ei õigusta kuidagi juhtunut, vaid kinnitab, et bussi mahtumisega oli probleeme juba teadaolevalt ratturist möödumisel ja võeti lubamatu risk seeläbi süüdistatava poolt. Mingi üksnes hetkeline bussijuhist süüdistatava kannatamatus mitte oodata, et ratturi teeosa läheks laiemaks - on toonud kaasa antud liiklusõnnetuse. Eeltoodu alusel on maakohus seisukohal, et täidetud on ka KarS § 423 lg 1 subjektiivne koosseis kergemeelsuse vormis. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, mistõttu kohus mõistab süüdistatava Lembit Kelgo süüdi KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. II. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel lähtutakse süü suurusest. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (RKKo 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKo 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo eest näeb seadus karistusraamina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Prokurör taotles Lembit Kelgo süüdimõistmist ja tema karistamist 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega, millest tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel maha arvestada 1/3 ning seeläbi karistada Lembit Kelgot vangistusega 10 kuud. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta karistus kogu ulatuses tingimuslikult täitmisele pööramata 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga. Kaitsja taotles Lembit Kelgo õigeksmõistmist ning alternatiivselt miinimumilähedase karistuse mõistmist, sh vabaduskaotusliku karistuse mõistmisel selle määramist tingimisi. Lembit Kelgo süü suurust ettevaatamatusest toime pandud süüteo eest hindab kohus keskmiseks. Mh arvestab kohus asjaoluga, et seaduses sätestatud objektiivse koosseisu tagajärje ühe alternatiivina on ette nähtud ka inimese surm, käesolevalt tuvastati kannatanul liiklusõnnetuse järgselt mitteeluohtlikud vigastused. Samuti võtab kohus arvesse asjaolu, et tegemist oli kärsitusega liiklusoludes, mis tulenevalt Lembit Kelgo ametist olid talle tuttavad, kuid ta võttis siiski liigse riski. Ühtlasi on selline kärsitus liikluses kutselise juhi puhul, millele viitab ka kriminaalasja toimikus olev 19.06.

a kohtuotsus väärteoasjas, põhjuseks, miks kohus karistusliigina Lembit Kelgole rahalist karistust ei kaalu ning on seisukohal, et põhjendatud karistusliik on vangistus. Seajuures on oluline seegi, et Lembit Kelgo ei ole ise aru saanud oma süüst ja ei tee endale mingeid etteheiteid ning on veendunud süüdistuse järgi Lk 22 / 37 1-23-2514 realiseerunud lubamatu riski lubatavuses, ka see näitab süü suurust, millele peab vastama kohane karistus vangistuse näol. Seni omaks võetud kohtupraktika järgi mõistetakse karistus üldjuhul keskmise määra järgi, kui puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo eest mõistetava vangistuse keskmine määr on 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Käesolevalt tuleb aga arvesse võtta ka süüdistusaktis välja toodud kergendavat asjaolu, s.o KarS § 57 p-s 1 nimetatud abi andmist kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. Tuvastamist leidis, et Lembit Kelgo läks vaatama, mis juhtus ja talle ei saa ette heita, et ta ise vahetult abi ei kutsunud, sest tunnistaja K oli lihtsalt jõudnud juba häirekeskusesse helistada. Süüdistatava roll kohapeal seisnes kannatanu juurde jäämises ning kiirabi ootamises (õnnetuspaiga kindlustamises ja edasise ohu eskaleerumise vältimises) – ka see on abi ning kergendava asjaoluna arvestatav. Seega kõiki asjaolusid kogumis arvesse võttes nõustub kohus prokuröri ettepanekuga karistada Lembit Kelgot KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise eest vangistusega 1 aasta ja 3 kuud. Kuivõrd enne kohtuliku uurimise algust üldmenetluses taotlesid süüdistatav ja kaitsja lühimenetlusele üleminekut, millega prokurör ka nõustus, jätkus asja arutamine lühimenetluses ning seetõttu tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Lembit Kelgole mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja seeläbi karistuseks lugeda 10 kuud vangistust. Sarnaselt prokuröri ja kaitsjaga on kohus seisukohal, et karistuse eripreventiivne eesmärk saab käesoleval juhul täidetud ka mõistetud karistuse kogu ulatuses tingimisi kohaldamata jätmine KarS § 73 lg 1, 3 alusel katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. III. Tsiviilhagi 3.
Õiguslik alus VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. VÕS § 128 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline ning sama paragrahvi lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lõige 2 sätestab muu hulgas, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning KrMS § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seejuures tuleb järgida põhimõtet, et mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, ja seda ka sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, Lk 23 / 37 1-23-2514 poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
veebruari
a otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 16). Kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral tuleb mittevaralise kahju, st füüsilise ja hingelise valu tekkimist eeldada ning mittevaralise kahjuhüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu ning sellisel juhul peab kohus otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Rahalise hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust". 3.
Hagi asjaolud ja nende tõendatus Kannatanu M on esitanud tsiviilhagi, millega ta taotleb mõista tsiviilkostjalt Lembit Kelgolt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 30 000 eurot ning mille osas kannatanu esindaja eelistungil täpsustas, et käesoleva kohtuasja raames on mittevaralise kahju hüvitise nõue 28 500 eurot, kuivõrd tsiviilhagist kogusummas 30 000 eurot on kindlustusandja hüvitanud 1500 eurot (I kd tl 149). Maakohus võttis kannatanu M tsiviilhagi Lembit Kelgo vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 28 500 eurot menetlusse 31.06.
a kohtumäärusega. Esitatud tsiviilhagi järgi peab maakohus järgnevalt tuvastama, kas kannatanule on kahju tekitatud, kas kahju on õigusvastane, kas kahju on tekitanud süüdistatav ja kas esineb põhjuslik seos süüdistatava teo ja tekkinud kahju vahel. Seejuures süüdistus ja sellega seoses tuvastamist leidnud asjaolud on tsiviilhagi lahutamatuks osaks. Süüdistuse arutamisel on tõendamist leidnud, et süüdistatav Lembit Kelgo põhjustas ettevaatamatusest (KarS järgi kergemeelsuse vormis) liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai kannatanu M raskeid tervisekahjustused, s.o tervisekahjustused, millest paranemine kestab enam kui neli kuud. Hagiasjaolude juurde kuulub kriminaalkohtus ka süüdistus ja kohus on tuvastanud ülal, et kõik süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. Kaitsja esitas vastuväiteid nii süüdistuse tõendatuses – s.o asjaolus, et Lembit Kelgo tegevuse tagajärjel liiklusõnnetus üldse toimus ning et Lembit Kelgo tegevuse tagajärjel kannatanule rasked tervisekahjustused tekkisid kui ka tsiviilhagile juba kaitseaktis ja üldmenetluses peetud eelistungil kannatanu terviseandmete osas, nimelt selles, et pole mingil viisil tõendatud kannatanu tervislik seisund enne toimunud liiklusõnnetust ning asjaolu, et kannatanul pärast õnnetust esinenud tervisehädad on otseses põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega. Lk 24 / 37 1-23-2514 Esiteks vastuseks kaitsja vastuväidetele on hagialusena juba tõendamist leidnud kannatanu vigastused ja raske tervisekahjustus, mis on kajastatud süüdistuses. Seega väga oluline osa kannatanu hagi asjaoludest on ühtlasi seetõttu ka tõendamist leidnud. Nende vastuväidete osas, mis ei olnud kõrvaldatud aga süüdistaja tõenditega jagas kohus kannatanu esindajale ka selgitusi. Kohus selgitas sellega seonduvalt kannatanu esindajale nii üldmenetluse eelistungil kui ka tsiviilhagi menetlusse võttes, et esmalt ei saa kohus hankida ilma kannatanu nõusolekuta terviseandmeid ning kui kannatanu poolt hagis väidetule esitatakse vastuväide, nagu käesolevalt kaitsja on esitanud, on kannatanu enda kohustus hagis toodud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 ja § 231 koostoimes tõendada. Kohus võimaldas enne lühimenetluse määramist kannatanul esitada täiendavaid tõendeid haginõude tõendamiseks. Samuti kohus menetluse käigus selgitas, et kannatanul on õigus hagi esitada ka tsiviilkohtule ja RLS § 22 lg 1 p 12 järgi ei nõuaks see ka riigilõivu. Järgnevalt kohus analüüsibki tsiviilhagis esitatud asjaolusid ja nende tõendatust. 3.2.
Otseselt liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustused Kannatanu M on tsiviilhagis avaldanud, et rasked tervisekahjustused on tõendatud kriminaalasjas tehtud ekspertiisiga, mille kohaselt isikul esines vasaku reieluukaela murd, koljupõimiku murd vasakul pool koos vasakpoolse kõvakelmepealse verevalumiga, põrutuskolle paremas poolkeras vähene kahepoolne ämblikuvõrkkelmealune verevalum, põrutushaavad peapiirkonnas, nahamarrastused näopiirkonnas ja vasakul alajäsemel, pehmete kudede verevalum ja nahaalune verevalum vasakul peapiirkonnas. Kuivõrd kannatanu poolt hagis viidatud ekspertiisiakt (I kd tl 62-68) on kriminaaltoimiku lahutamatu osa, millega ekspertiisiaktis nimetatud kehavigastuste tekitamine kannatanule on üheselt tõendamist leidnud juba süüdistuse arutamisel, siis saab vaieldamatult selle ka tsiviilhagi lahendamisel aluseks võtta. Seda enam, et kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. (P. Varul jt. Võlaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura
– K. Sein, § 134, komm 4.2.1.) Lisaks kannatanule tekitatud tervisekahjustuste kirjeldusele on ekspertiisiaktis sedastatud, et kannatanul kirjeldatud tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et 22.05.
a toimunud liiklusõnnetuse käigus jalgrattaga kukkumisest vastu ümbritsevat kõva tömpi pinda. Kuivõrd kohus leidis Lembit Kelgole esitatud süüdistuse osas ülal, et Lembit Kelgo on talle süüdistusaktis ette heidetud KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toime pannud, on üheselt sedastatav ka asjaolu, et Lembit Kelgo kannatanu M le tekitatud tervisekahjustuste eest vastutab ning ka põhjuslik seos kannatanul liiklusõnnetuse järgselt tuvastatud tervisekahjustuste ja Lembit Kelgo süülise tegevuse vahel. 3.2.
Elukvaliteedi langus Riigikohus on lugenud mittevaraliseks kahjuks ka isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses. (08.02.
a RKL asjas nr 3-2-1-1-01, p IV). Esitatud tsiviilhagis on nimetatud mitmeid asjaolusid, mille osas saab öelda, et kannatanul on tekkinud elukvaliteedi langus, mis on otseses seoses toimunud liiklusõnnetusega ning mida Lk 25 / 37 1-23-2514 saab tsiviilhagi lahendamisel ja selle suuruse määramisel arvesse võtta. Kohtu hinnangul on need asjaolud ennekõike seotud sellega, et kannatanul tuvastati liiklusõnnetuse tagajärjel vasaku reieluukaela murd, mida võib pidada otseses põhjuses seoses olevaks kirjeldatud liikumisraskustega. Näiteks tsiviilhagis ja selle täienduses viidatud asjaolu, et kannatanu saab liikuda vaid käimislaua või rulaatoriga, lisaks on soetatud ratastool. Nimetatud asjaolude tõendamiseks on kannatanu esitanud ambulatoorse epikriisi, meditsiinitõendi väljastamise tõendi rulaatorile ja ratastoolile (I kd tl 99-100), samuti on kohtu kasutada erinevad tsiviilhagi juurde esitatud kiirabikaardid ja haiguslood. Kaitsja on küll viidanud, et tõendamata on põhjuslik seos kannatanul tervisekahjustuse tekkimise ja süüdistatava tegevuse vahel, kuid kohus on liikumisraskuste ja selle jaoks abivahendite vajaduse osas seisukohal, et kuivõrd ekspertiisiaktiga on kannatanul tuvastatud tervisekahjustused. Ühtlasi nähtub kriminaalasja toimiku materjalidest, et eakas kannatanu sõitis jalgrattaga väga arvestatava vahemaa õnnetuse toimumise päeval, s.o X rajoonist X südalinna ja oli peaaegu juba X rajooni tagasi jõudnud. Kohus leiab, et eeltoodu tõendab varasemat piisavalt head füüsilist vormi, sh tasakaalu, vabalt liikumiseks ja kahtlemata inimesel, kes on harjunud liikuma, üldise füüsilise aktiivsuse kadumist sellisel kujul on väga raske taluda ja sellega kui paratamatusega leppida, sõltumata east. Samuti on esitatud tsiviilhagi juurde fotod kannatanust ca kuu aega enne õnnetust (I kd tl 159), kust nähtub, et kannatanu tantsib ning seisab omal jalal – kõik kogumis võimaldab seega järeldada, et enne toimunud liiklusõnnetust ei vajanud kannatanu liikumiseks abivahendeid ning toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel saadud reieluumurd on otseses põhjuslikus seoses sellega, et kannatanu liikumine oluliselt raskendatud on ja muutus on olnud diametraalne füüsilise aktiivsuse ja võimete mõttes. Tsiviilhageja avaldab, et ta ei ole siiani vigastustest paranenud, s.o seisuga 26.08.
a, mil esitati tsiviilhagi täiendus ning selle juurde jäi hageja esindaja ka 31.08.
a kohtuistungil. Kohus tuvastab esitatud tõenditele tuginedes, et veel 25.01.
a on haiguse kulu osas kiirabikaardi anamneesisele kantud info, et patsient on voodikeskne, vähese liikumisega ning sedagi rulaatori abil. Seega on selleski osas kannatanu elukvaliteedi langus tõendamist leidnud ning nimetatud asjaolu saab tsiviilhagi lahendamisel arvesse võtta. Samas maakohus märgib ka seda, et olukorras, kus kannatanu on muude tõenditega siiski igati ära tõendanud süüdistuses kirjeldatud liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses olevalt tema jätkuva liikumisprobleemi, mis on kestev ja pole ära langenud, on kohtu jaoks piisav ning kohus saab hinnata just neid asjaolusid. Need asjaolud väljuvad süüdistuse raamidest ja neid asjaolusid on hageja piisavalt ka ise tõendanud. Seega ainuüksi juriidiline fakt, milles võiks seisneda raske puue täpsemalt, jääb vastamata, kuid see ei lükka kuidagi ümber ega kahanda teisi tõendatud fakte, mida kahjukoosseisu saab kohtu poolt arvata. Sisuliselt on tõendeid piisavalt, et hagejal on tekkinud kõnesoleva liiklusõnnetuse tagajärjel oluline liikumisprobleem. Lk 26 / 37 1-23-2514 Hageja on esitanud ajatelje kohta veel muidki tõendeid. Nimelt hageja poolt esitatud tõendite alusel tuvastatav fakt, et Pärnu Linnavalitsuse 03.06.
a otsuse (I kd tl 111) järgi taas tsiteeritakse seda, et SKA poolt on kannatanu M le 31.08.
a (s.o kolm kuud pärast liiklusõnnetust) määratud raske puue (millist asjaolu tõendab teavitus otsuse tegemisest I kd tl 115). Pärnu Linnavalitsuse otsuse järgi on läbi viidud sisuliselt kannatanu abivajaduse hindamine, iseseisva toimetuleku ja abivajaduse hinnang vastava spetsialisti poolt on olnud järgmine – vajab kõrvalist abi igapäevatoimetustes samuti liikumiseks, asjaajamiseks. Sealjuures kõrvalabi osutatakse igapäevaselt ja ööpäevaringselt. M tervisliku seisundi tõttu on talle määratud 01.06.2021-30.08.
a hooldus ning hooldajaks Merike K . Maakohus siiski juhib tähelepanu uuesti kaitsja vastuväidetele, et kannatanu esitatud hagi asjaolud on süüdistusest oluliselt laiemalt, s.o terviseseisund laiemalt, on kannatanu puhul tõendamata ning ka antud 03.06.
a Pärnu Linnavalitsuse otsusest võib täheldada viiteid, et kannatanuga seotud abivajadus ei ole ilmselt seotud üksnes olulise liikumisprobleemiga, mida saab seostada kõnesoleva liiklusõnnetusega, vaid esineb ka hageja faktide järgi tõendites tühimik, mille kohta on vaid kaitsja vastuväiteid ja hageja tõendeid mitte. Nimelt ka antud 03.06.
a Pärnu Linnavalitsuse otsusest nähtub eluliselt ka selliseid viiteid kannatanu abivajadusele, mille kohta ilma meditsiiniliste tõenditeta kohus ei saa võtta n-ö arsti või arst-eksperdi rolli ning tuvastada selle seost antud liiklusõnnetusega ja seda sisuliselt kahjuna ette heita ka Lembit Kelgole. Otsuses on viidatud, et kannatanu vajab abi ka rahaga arvestamises, ravimite kasutamisel ja ka suhtlemisel – nii on linnavalitsuse otsuse järgi spetsialisti poolt kannatanu abivajadust hinnatud. Antud viited juba eluliselt näitavad seda, et neid ei ole võimalik seostada liiklusõnnetuses tekkinud füüsilise liikumisprobleemidega. Ehkki süüdistuse järgi kohus tuvastas, et liiklusõnnetuse tagajärjel olid kannatanul ka olulised kahjustused peas, ei saa kohus võtta arsti rolli ja tuvastada ise, et kõik need probleemid on saanud alguse just antud liiklusõnnetusest. Kui hageja on jätnud vaatamata vastuväidetele teatud osas hagisse tühimiku, vähendab see ka vastavalt hageja kahjunõude ulatuse võimalusi kohtus ning kohus hindab seda, mida kohus peab tõendite järgi piisavalt veenvaks. Seega kohtu hinnangul ei ole võimalik teha esitatud tõenditele tuginedes ühest järeldust sellest, et nn raske puude tuvastamise ja määramise otsuse aluseks ning kogu kannatanul pädeva spetsialisti poolt hinnatud abivajaduse tekke aluseks oli ainult või suures osas M ga toimunud liiklusõnnetus ja mitte tema varasem tervislik seisund (või ka hiljem mitte liiklusõnnetusega seoses tekkinud terviseprobleem/-probleemid nt eelnimetatud atakid), kuivõrd kannatanu täpsem tervisliku seisundi kulg ajas on kaitsja vastuväidete järgi tõendamata ning sellises olukorras kui tõendid puuduvad, tuleb eluliselt nõustuda väitega, et lapseeast välja kasvades ja teadud vanusest alatest juba vanusest tulenevalt iga inimese üldine tervis ei lähe tõusujoones enam paremaks. Eeltoodu ei tähenda mõistagi seda, et vanusega oleks kuidagi kergem taluda vigastusi ja oleks ka paremad paranemislootused. Viimased võimalused on kannatanul kehvemad ja seda võtab kohus ka arvesse tuvastatud liiklumisraskuste puhul, millel on teatud jätkuv seos liiklusõnnetusega. Eakamal inimesel ongi raskem vigastustest paraneda. Lk 27 / 37 1-23-2514 Kuid laiemalt hageja teatud tervise puudustel võib olla ka muid seletusi juba eluliselt ealiselt ning vastuväitete korral kui puuduvad tõendid, tuleb kohtul ka eeldada, et puudub seos Lembit Kelgo tegevusega. Ehkki kohtu hinnangul on tõendatud, M l esineb oluline liikumisprobleem, mida on võimalik vähemalt osaliselt otseselt seostada toimunud liiklusõnnetusega ning selle tagajärjel saadud reieluukaela vigastusega ja sellest järelduvate kestvate probleemidega liikumises, samas peab kohus kahjunõude hindamisel suhtuma kriitiliselt ossa, mida vaatamata vastuväidetele jättis hageja enda tervise osas tõendamata. Põhimõttel, et paljasõnalisi väiteid ei saa kohus võtta kohtuotsuse aluseks. Seega eeltoodut peab arvestama kohus ka kannatanust hageja väidete juures läbivalt, kui hageja põhistab oma elukorralduse raskeid muutusi – kõike seda ei saa kohus panna Lembit Kelgo süüks tõendatud asjaolusid arvestades. Nimelt: 1) haakuvalt M le määratud puudega on viidatud tsiviilhagis ka asjaolule, et juhtum on mõjutanud kogu perekonna elu, kuivõrd M hooldajaks on määratud tema tütar Merike K , kes pidi end töölt vabaks võtma emal igapäevase hoolduse vajaduse tekkimise tõttu ning seega on liiklusõnnetus mõjutanud kogu perekonna elu (mh ei saa M enam hoolitseda oma abikaasa eest, kes samuti toimetulekuks abi vajab). 2) hagi kohaselt seega kuigi M on pensionär ja ei käinud tööl, käis tööl tema tütar, kes otseselt juhtunud sündmuse tõttu on pidanud loobuma tööst ja on enamus ajast nüüd oma ema hooldaja. Hagi kohaselt ilma hooldajata ei ole kannatanu võimeline igapäevaselt toime tulema. Lisaks ema hooldamisele tegeleb M. K nüüd ka isa hooldamisega, kuna pärast M ga juhtunut halvenes järsult tema mehe tervislik seisund, seega on mõjutanud juhtum kogu perekonna elu. Viidatud asjaoludega seoses on kohtule on esitatud kannatanu M tütre M. K emale hooldajaks määramise otsus (I kd tl 111-112), M. K töötuna arveloleku lõpetamise otsus (I kd tl 113) ning M. K töölt lahkumist tõendav dokument (I kd tl 114). Samuti on hagis viidatud, et antud asjaolud on tõendatavad tunnistaja M. K ütlustega (tl 7-9). Viidatud tõenditega on ajalisel teljel tuvastatav, et 31.08.
a, s.o ca neli kuud pärast liiklusõnnetust, lahkus M. K omal soovil töölt; 03.06.
a (enam kui aasta pärast õnnetust) määrati M. K kannatanu hooldajaks ning 18.06.
a lõpetati M. K töötuna arvelolek. M. K on oma ütlustes avaldanud, et töölt võttis ta end vabaks otseselt vanemate eest hooldamise vajadusega. Mis puutub kannatanu abikaasa A hooldamise vajadusse ja asjaolusse, et enam ei saa sellega tegeleda kannatanu, vaid kannatanu tütar, ütleb kohus, et kuivõrd A tervisandmete kasutamiseks nõusolekut ei olnud võimalik võtta, siis on ka kõik A seotud väited tõendamata. Küll aga on kohus seisukohal, et asjaolu, mille kohaselt kogu pere on õnnetusest oluliselt mõjutatud, jääb käsolevalt toimunud liiklusõnnetuse ja M moraalse kahju vahel liiga kaugeks, v.a. osas et teatud kestev liikumisprobleem kannatanul on seostatav Lembit Kelgo õigusvastase tegevusega. Kuigi VÕS § 134 lg 3 võimaldab ka mittevaralise kahju hüvitist nõuda surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud, siis käesolevas hagis on kannatanu M tütre ja tema abikaasa n-ö raskus seotud kõik M mittevaralise kahju hüvitise nõudega, mitte ei ole nemad ise hagejad. Nende asjaolude sidumisel kannatanu M moraalse kahju osas jääb kohtule ebaselgeks, milles täpsemalt seisneb neil asjaoludel Lk 28 / 37 1-23-2514 kannatanu kahju. Kohus saab eluliselt aru, et tegemist on kannatanu mõttelaiendusega asjaoludele, et tema elukorraldus on tänaseks muutunud, ta ei saa olla enam nii liikuv ja aktiivne kui enne. Kuid juba nn kahju ettenähtavuse reelgit arvestades ei saa ka kõike Lembit Kelgole ette heita. See tähendab, et kahju hüvitamise nõude aluseks olev norm/kohustus ei ole mõeldud mitte kõikide mõeldavate rikkumise kausaalsete tagajärgede ärahoidmiseks, vaid üksnes teatud konkreetsete kahjude vältimiseks. Seejuures tuleb rikutud kohustuse eesmärgi kindlakstegemisel muu hulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. (VÕS kommenteeritud väljaanne I komm 4.6.1.; RKTKo ajas nr 3-2-1-5306 p 13). Kohus rõhutab, et seadusandja tahe teatud ettenähtavuseks ja mõistlikuseks on sätestatud tasakaalustatud ja õiglase ühiskonna põhimõttel, et kahju tekitajat ei saaks ka määratlemata (ülemäärase) hulga nõuetega ülekoormata ja maksejõuetuks muuta. VÕS § 127 lg 2 kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Tsiviilhagis on tuginetud ka asjaolule, et kannatanu mälu ja taju on häiritud, esineb nn segadusperioode. Hagi kohaselt kuigi enamus ajast on kannatanu mõistus selge, siis esineb siiani nn segadusperioode (nt unustab asju, näeb hallutsinatsioone). Esinenud on kaks kukkumist teadvusekadu tagajärjel, kutsutud on kiirabi. Hagi kohaselt tervisehäired on otseses põhjuses saadud raske tervisekahjuga (peatrauma). Kohus eelneva osas tuvastab, et esitatud tõendid ei võimalda tsiviilhagis tehtud järelduseni jõuda. Nimelt, hagi juurde esitatud kiirabikaartidest (I kd tl 101-110) nähtub, et 24.07.
a, s.o kaks kuud pärast õnnetust, juhtus kannatanul kodus trauma – peaga vastu uksepiita kukkumine. Kiirabi saabudes oli patsient adekvaatselt kontaktne, teadvus oli selge. Kannatanu transporditi haiglasse, kus haav korrastati – puhastati ning seoti. Teine kiirabikaart puudutab 25.01.
a toimunud sündmust, mil kannatanu M oli anamneesise kohaselt „ära vajunud“. Kannatanu teadvus oli selge, esines teadvusekaotus. Kannatanu diagnoosiks määrati peaaju transitoorse isheemia atakid ja sellesarnased sündroomid, kannatanu jäeti pärast nõustamist kodusele jälgimisele. Täiendavalt on anamneesises haiguse kulu osas avaldatud, et patsient on olnud pikalt voodikeskne, vähese liikumisega toa piires; tütar oli juhtunu ajal aidanud kannatanul rulaatoriga liikuda, samuti on avaldatud, et
aastal oli liiklustrauma, millest paranemine on olnud pikaajaline ja vaevaline. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud kannatanu mälu ja taju probleemid ning hagis viidatud segadusperioodid kui elukvaliteedi langusele viitavad asjaolud ning nende põhjuslik seos toimunud liiklusõnnetusega. Tsiviilhagi juurde on küll esitatud kaks kiirabikaarti, samuti on kohtul kasutada ekspertiisiakt ja kannatanu esindaja poolt esitatud liiklusõnnetuse toimumise järgne statsionaarse epikriisi akt (I kd tl 161-165), kuid ükski viidatust ei võimalda järeldada, et esmalt kannatanul üldse mälu ja tajumisega suuri probleeme esineb, ning et selline seisund on tekkinud otseselt liiklusõnentuse tagajärjel. Kohus arvestab küll süüdistuse järgi tõendamist leidnud vigastusi peas oluliselt kahjusumma määratlemisel, kuid hageja ei ole tõendanud kahju ulatust laiemalt ja kestvamalt kui hagis väidab. Lk 29 / 37 1-23-2514 On selge ja üheselt tõendamist leidnud, et kannatanul oli teadvusekadu kukkumise tagajärjel, mis ilma kiivrita peaga vastu asfalti kukkudes ka igati eluline tagajärg on, kuid viidatud tõendid ei võimalda asuda seisukohale, et kannatanul esineks tsiviilhagis viidatud hallutsinatsioone, üldiseid segadusperioode, mälu ja taju häireid. Hagejast kannatanu väljasaamisel haiglast pärast õnnetust on antud ravijuhiseid eeskätt füüsiliste vaevuste leevendamiseks (puusaliigese murruga seotud asjaolud), 24.07.
a on kannatanu olnud kiirabi jõudes adekvaatselt kontaktne, keskendutud on peahaava puhastamisele ja sidumisele, ning 25.01.
a väljakutse kohta esitatud kiirabikaardile on kantud, on kannatanu teadvus olnud selge, diagnoositud on peaaju transitoorse isheemia atakid, s.o TIA2 ja sellesarnased sündroomid, samas on patsient jäetud kodusele jälgimisele. Kuivõrd TIA, mille tundemärgid sarnanevad insuldi sümptomitega, on omane just kõrgemas eas inimestele, ei ole võimalik luua konkreetseid seoseid kannatanul kirjeldatud segadusseisunditega ning liiklusõnnetusega. Hagejast kannatanu teadvus ja adekvaatsus on olnud pigem erinevates viidatud tõendites hea ning kohus ei saa võtta hagis esitatud segadusperioodidega seotud asjaolusid tsiviilhagi lahendamisel arvesse. 3.2.
Füüsiline ja hingeline valu ning kannatused VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Tsiviilhagis on avaldatud, et õnnetuse tagajärjel oli kannatanu voodihaige, mis kahtlemata võimaldab järeldada kannatanul esinenud hingelisi kannatusi, kuivõrd juba eelnevalt sai ju tuvastatud, et enne liiklusõnnetust oli kannatanu füüsiliselt aktiivne, millele viitab ainuüksi see, et ta liiklusõnnetuse päeval just jalgrattaga liikles. Ka operatsioonide läbimine, millele hagis viidatakse, viitab füüsilisele valule ning kannatustele, mida M õnnetuse järgselt taluma pidi. Viidatud asjaolud on tõendatud nii ekspertiisiaktiga, millest nähtuvalt viibis kannatanu haiglas vahetult pärast liiklusõnnetust 22.05-08.06.2020 kui ka erinevate epikriisidega, millest valdavalt jookseb läbi asjaolu, et kannatanu veedab enamuse ajast voodis, s.o on voodihaige. Ekspertiisiaktist nähtub mh asjaolu, et M l proteesiti ka puusaliigest, seega ka selles osas on füüsiline valu ja kannatused tõendatud. Ka see oli seotud liiklusõnnetusega ja mõistetavalt on seegi probleem liikumisel ja taastumisel. Hagi kohaselt M käis ka taastusravis ehk füsioterapeudi juures, mis ei ole aga kahjuks loodetud tulemust andnud – kohus tuvastab, et füsioteraapia ja taastusravi osas puuduvad igasugused tõendid, välja arvatud tunnistaja M. K ütlused ema mingi hetk haiglast X tn hooldushaiglasse viimisest. Maakohus leiab, et on loomulik, et inimese taastumine antud juhul võtab aega ühel või teisel viisil ja see kätkeb ennast vajalikku kannatlikkust ja pikka meelt, mis on samuti vaev, mida tuleb mittevaralise kahju puhul arvesse võtta, sõltumata eraldi teenuste kasutamiseks selleks. Hagis on välja toodud ka uuesti (s.o kohus saab aru, et korduvalt) haiglaravile sattumise väide, mis ei ole aga kohtu hinnangul kahtlusteta seostatav liiklusõnnetuse ja selle tagajärgedega. Eelnevat just põhjendusel, et esitatud epikriisidest nähtuvalt on korduvad haiglaravile sattumise 2 Mööduv isheemiline atakk ehk TIA on ajutine sümptomite periood, mille tundemärgid sarnanevad insuldi sümptomitega, mille riskifaktoriks on mh vanus https://www.eluparastinsulti.ee/uudised/uudis/2021/02/08/mis-on-transistoorne-isheemiline-atakk-ehk-tia Lk 30 / 37 1-23-2514 väited seostatavad just eelnevalt nimetatud tasakaaluhäirete ja segadusperioodidega, kuid puuduvad tõendid, et kohus saaks tuvastada ka tasakaaluhäirete ja kukkumiste seost toimunud just otseselt liiklusõnnetusega. 3.2.
Mittevaralise kahjuga mitte seostatavad hagiasjaolud Teatud juhtudel on varalise ja mittevaralise kahju piiritlemine problemaatiline. Hagis on esitatud ka väiteid, mida kohtu hinnangul ei ole ei tõendatud ega pole ka üheselt selge, kas need üldse saaksid olla mittevaralise kahju tekkimise aluseks. Hagi järgi kannab mähkmeid, voodi on soetatud spetsiaalne, et kannatanu ei saaks voodist kukkuda. Arsti juurde minemiseks peab tellima invatakso. Kohtu hinnangul näiteks spetsiaalse voodi soetamise vajadus kui fakt on käsitletav pigem varalise nõudena. Mh jääb kohtu jaoks arusaamatuks asjaolu, et kui kannatanu nüüd enamuse ajast voodis veedab ning selleks on talle soetatud spetsiaalne voodi, millest ei ole võimalik näiteks kukkuda, siis milles seisneb antud asjaolude valguses kannatanu mittevaraline kahju. Pigem on see spetsiaalne voodi tema taastumist ja heaolu paremaks muutev abivahend hageja privaatses kodus käesoleval juhul. Ka invatakso vajadus, mh näiteks sellega kaasnevad võimalikud väljaminekud, on küsimus kannatanul tekkivast varalisest kahjust, mille hagis avaldatu kohaselt hüvitab kindlustusandja. Mähkmete soetamise vajadus võib küll olla kaudselt seotud sellega, et kannatanu suurema osa ajast veedab voodis, kuid pigem võiks ka siin näha varalise kahju teket mähkmete maksumuse kui mittevaralise kahju näol. 3.2.
Kokkuvõtvalt on hagiavalduse asjaolud (v.a. süüdistuse asjaolud) suures osas jäänud hageja poolt tõendamata ning kuivõrd kaitsja esitas selles osas hagile ka vastuväited, oli hagejal kohustus ka täiendavaid tõendeid oma väidete jaoks esitada. Sisuliselt on tsiviilhagis väidetust tõendamist leidnud kannatanul ekspertiisiaktis sedastatud tervisekahjustuste esinemine liiklusõnnetuse järgselt ning tervisekahjustuste otsene põhjuslik seos süüdistatav Lembit Kelgo tegevusega, kannatanul esinevad liikumisraskused ning liikumiseks abivahendite vajadus, sellega seonduvalt ka elukvaliteedi langus. Muus osas ei saa kohus tsiviilhagi lahendamisel hagis esitatud väidetele tugineda, kuivõrd nende tõendatusele esitati vastuväide ning hageja ei ole täiendavaid tõendeid esitanud. 3.
Hageja nõude suurus ja kohtu seisukoht Hageja on seisukohal, et kostja süü on tõendatud kriminaalasja toimikus olevate tõenditega. M oli kaine ning ei rikkunud ise liiklusseaduse nõudeid. Õnnetus juhtus hageja hinnangul otseselt Lembit Kelgo hooletuse tõttu ning M tervisekahjustused said tekkida vaid otseses seoses Lembit Kelgo poolt toime pandud liiklusnõuete rikkumise tõttu, seega on Lembit Kelgo vastutav M le tekkinud kahju eest. Kannatanu taotleb Lembit Kelgolt kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 28 500 eurot (hagi summa on 30 000 eurot, kuid kannatanu esindaja esitas tõendi – I kd tl 149 – millest nähtuvalt on kindlustusselts hüvitanud mittevaralise kahju 1500 euro ulatuses. Kohus on eelnevaga teinud kindlaks tsiviilhagi asjaolud, mille saab võtta selle lahendamise aluseks, s.o hagis esitatud ja tõendamist leidnud hagi alus. Üheselt on tõendatud asjaolude puhul Lk 31 / 37 1-23-2514 kinnitamist leidnud kannatanule kahju tekitamine Lembit Kelgo poolt ning VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt sellisel juhul eeldatakse kahju tekitamise õigusvastasust. Tõendamist on leidnud ka põhjuslik seos süüdistatav Lembit Kelgo ja kannatanule tekkinud kahju vahel. Kohus tuvastab ka asjaolu, et osas, milles kannatanule otseselt süüdistatava tegevuse tagajärjel tekkinud kahju tõendamist leidis, on süüliselt tekitatud kahju. Nagu kohus eelnevalt ka viitas, tuleb mittevaralise hüvitise suuruse määramisel järgida põhimõtet, et mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, ja seda ka sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
veebruari
a otsus asjas nr 3-2-1-159-14 p 16). Tulles süü juurde, siis VÕS § 104 lg 2 ja 3 mõistes realiseeris kahju koosseisu Lembit Kelgo võlaõigusseaduse mõttes hooletusest, sest ei järginud käibes vajalikku hoolt. VÕS § 1050 lg 2 kohaselt arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Ühelt poolt tuleb arvestada asjaolu, et Lembit Kelgo on 40 aastat töötanud kutselise bussijuhina, mis seab kahtlamata temale kõrgemad standardid liikluses osalemisel seoses tööülesannetega. Teisalt, vastavalt viidatud paragrahvile tuleb arvesse võtta sedagi, et Lembit Kelgo on samuti eakas, ka süüteo subjektiivse koosseisu tasandil leidis tuvastamist kergemeelsus ning ettevaatamatusest toime pandud süüteod on juba oma olemuslikult kergemad, kuivõrd nende puhul ei puudub isikul tahtlikkus süüteokoosseisule vastavate asjaolude suhtes. Kaitsja on mh viidanud asjaolule, et Lembit Kelgo majanduslik seisund ei ole kiita (s.o I kd tl nähtub Lembit Kelgo
a keskmine aasta netosissetulek, milleks on 15 191 eurot, kuid käesolevalt on tegemist pensionäriga, ühtlasi on tema töökoormus üksnes 80%), samuti süüdistatav, küll summat täpsustamata, viitas, et tal on ka laenukohustus ning kohus arvestab kannatanule mittevaralise hüvitise määramisel neid seda asjaolusid. Samuti arvestab kahjunõude määramisel kohus seda, et juba pensionieast tulenevalt on võimalik, et Lembit Kelgo võib loobuda ka palgatööst ja jääda üksnes pensionile. Kohtul tuleb arvestada sedagi, et ehkki nii Lembit Kelgo kui kannatanu on mõlemad pensionärid, siis pärast kohtumist liikluses, ei ole üks neist liiklemise mõttes enam iseseisev, s.t kannatanu, kellel on oluline liikumisprobleem erinevalt Lembit Kelgost, kes võib ise liikuda kõndides, iseseisvalt ühistranspordiga, autoga kui ka sõita iseseisvalt sõidukit juhtides ning seeläbi kasvõi ise külastada erinevaid kohti või oma lähedasi. Samuti on saanud ta tööl käimist ja seeläbi lisaks pensinile sissetulekute teenimist jätkata ka pärast antud õnnetust 22.05.2020 (enam kui kolm aastat), s.o süüdistuses toimunud sündmusest, edasisel perioodil, mil kannatanul olid vahetud rasked kannatused süüdistuses kirjeldatud asjaolude tõttu ja ka edasi jäänud kestma probleem liikumisega, mis kõik on talle meelehärmi valmistanud ja muutnud oluliselt tema elukorraldust. Järsku lakkas võimalus senist aktiivset eluviisi harrastada, isegi kui hiljem on inimesel juurde tulnud muid terviseprobleeme (kohus võib seda eeldada, kuivõrd hagi ei ole täies ulatuses tõendatud esitatud vastuväidete tõttu), on igal inimesel loomulik soov ja õigus otsustada ise oma elukorralduse, elustiili ja hobide muutumise üle ning sellise otsustusõiguse piiramine kellegi teise tegevuse tõttu sunnituna, on ilmselt eluliselt nn keskmist inimest arvestades ängistust tekitav ja raske taluda. Arvesse tuleb võtta sedagi, et hoolimata kannatanu avaldatust, et õnnetuses osalenud bussijuhil peaks olema südametunnistus ja ta peaks tundma huvi kannatanu tervise osas, ning kannatanmu esindaja poolt avaldatust, et süüdistatav sisuliselt jättis kannatanu teele lamama ega kutsunud abi, on tuvastatud, et midagi sellist ei olnud. Maakohus leiab, et kannatanu on selles osas liigselt Lk 32 / 37 1-23-2514 emotsioonides ja ülekohtune Lembit Kelgo suhtes. Esmalt abi kutsumise osas on kohus juba süüdistuse analüüsil tuvastanud, et Lembit Kelgol esines kergendava asjaoluna abi osutamine kannatanule kohapeal (see oli ka prokuröri seisukoht juba süüdistusakti järgi, seda kergendavat asjaolu kohus arvestab Lembit Kelgo puhul kahjusummat vähendava asjaoluna). See ei peagi olema sisustatud konkreetselt selliselt, et süüdistatav kannatanut elustab vms, vaid ta jooksis kohe kannatanu seisukorda vaatama, ta oli sündmuskohal ja sisuliselt kindlustas sündmuspaika kuni kiirabi saabumiseni – ka see on maksimaalne abi osutamine antud olukorras, kui inimene ei ole hariduselt meditsiinitöötaja. Seda, et Lembit Kelgo ei ole kannatanut üles otsinud ja tema tervise vastu huvi tundnud, ei saa ka süüdistatavale suureks etteheiteks (kahjusummat suurendamise mõttes) olla, sest kõigil lihtsalt ei olegi selliseid isikuomadusi, et pöörduda, sekkuda, võtta ühendust või piisavat närvi selleks olla, kui kannatanu peaks emotsionaalselt vabanduse tagasi lükkama (ka seda on kohtus nähtud). See ei tähenda, et tal kahju ei olnud või et igasugune südametunnistus puudub, L. Kelgu käitumisest üldiselt ei saa seda kuidagi järeldada. Inimesed on erinevad, kuid igast erinevusest ei saa teha liigkaugeid järeldusi. Kui Lembit Kelgo vaatamata eeltoodule oleks kannatanult vabandust palunud, oleks kohus seda saanud arvestada kahjusummad vähendava asjaoluna, kuid see ei suurenda ekstra seda summat. Oluline on kohtu jaoks see, et Lembit Kelgo ei suhtunud (oma ütlustes) kannatanusse ka kohtumenetluses kuidagi halvustavalt või üleolevalt, mis võiks kannatanu kannatusi, meelhärmi suurendada. Süüdistatava seisukoht tema süü tõendatusest oli lihtalt teine kohtu hinnangust ja igal süüdistataval on ka õigus end kaitsta, kui ta teeb seda kohasel viisil. Vaatamata sellele, et esitatud hagisumma oli väga suur, säilitas ta piisava rahulikkuse ja püüdis selgitada asjas oma nägemust kiire liiklussituatsiooni kohta ja seda silmakirjalikkuseta. Kohtu hinnangul teostas ta oma süüdistatava õigusi heauskselt, sh ei püüdnud kuritarvitada oma õigusi kannatanu positsiooni kahjustamiseks. Lisaks ei teinud mingeid pahatahtlikke takistusi menetluse kulgemise osas, pigem vastupidi. Seega leiab kohus, et kannatanu on olnud sellise üdini negatiivse hinnangu osas süüdistatava suhtes ülemäärane ja see liialdamine on eksiarvamus, millest kohus ei lähtu ning kohus hindab Lembit Kelgole kahjusumma määramisel siiski seda, mida kohus koges tema käitumisest ka kohtus, mis oli piisavalt korrektne ning seeläbi kohtumenetluses ka kannatanut kui inimest igati austav ja mõista püüdev. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb mh arvestada ka kannatanu enda osa kahju tekkimises. Juba tsiviilhagis on viidatud asjaolule, et enamus vigastusi on pea piirkonnas ning pea piirkonna vigastused tuvastati ka ekspertiisiaktiga. Kohus märgib selles osas, et iga inimese enda kohustus on võtta tarvitusele meetmeid, vältimaks endale kahju tekkimist. Kannatanu, liigeldes jalgrattaga tihedas linnaliikluses, on üldteada asjaolu kohaselt nõrgem ja vähemkaitstud, kui juhtub õnnetus. Ehkki kiivri kandmine jalgrattaga liigeldes ei ole täiskasvanu jaoks seaduse järgi kohustuslik ei praegu ega olnud ka õnnetuse toimumise ajal, tuleb kohtu hinnangul kannatanul kiivri puudumist siiski arvestada õiglase kahju hüvitise määramisel, sest paratamatult kiivri kasutamine ja iseäranis eaka inimese puhul, vähendab oluliselt riske ja rattur on niigi alati nõrgem pool, liikluses mootorsõidukeid silmas pidades. Eluliselt on üldteada, et liikluses juhtub palju õnnetusi ettevaatamatusest ja täielikult ei saa seda fakti kui riski kunagi elimineerida. L. Kelgo samuti ei tahtnud ju kannatanule vigatusi tekitada, see oli tema poolt käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, mille tagajärel toimus õnnetus, sest liikluses tuleb teha sageli hoolikalt õige otsus loetud sekundite jooksul. Lisaks on see loomulik hool ka lähedaste poolt, et riske maandada, aidata leida sobiv turvaline kiiver ja seda ka soovitada kanda, maandades seeläbi enam riske oma lähedaste ringis, et pead kaitsta mis tahes õnnetuste puhul. Lk 33 / 37 1-23-2514 Kahtlemata tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada ka asjaolu, et suur osa tsiviilhagist jäi tõendamata. Kohus peab käesolevalt opereerima kannatanu poolt ette antud piirides, s.o maksimaalseks väljamõisteavaks hüvitise summaks saaks olla 28 500 eurot, kuivõrd materiaalse kahju on siiani hüvitanud Salva kindlustusselts, mis hüvitab jooksvalt tekkinud ravi, ravimite, meditsiinivahendite soetamist kuludokumentide põhiselt. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa hüvitise suuruse kindlaksmääramisel anda määravat tähendust ka sellele, kui suuri hüvitisi on kohus teistes asjades mittevaralise kahju eest välja mõistnud ja kas nende suurust on konkreetse asja lahendamisel arvesse võetud. Kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada, ei saa nende suurust ka tõendada. Mittevaralise kahju tekkimist ja suurust hindab kohus diskretsiooni alusel. Eeltoodule vaatamata on kaitsja seisukoht, et täiendavalt kindlustusandja poolt juba hüvitatud mittevaralisele kahjule oleks Lembit Kelgo süüdimõistmisel põhjendatud temalt kahju hüvitisena välja mõista mitte enam kui 500 eurot, viidates mh asjaolule, et kannatanu kahjuhüvitis ületab suurimat kohtupraktkas KarS § 423 lg 1 järgi menetletud asjas väljamõistetud hüvitist 15 000 eurot 4,65 korda, väikseimat hüvitist, s.o 500 eurot, 60 korda. Kannatanu esindaja on tsiviilhagis vastavad hüvitise suurused ka ise välja toonud, viidates mh, et keskmine väljamõistetud hüvitis aastatel 2018-2020 on kohtupraktikas olnud 6443 eurot. Maakohus juhib tähelepanu, et tähele ei tule panna statistika hindamisel mitte üksnes kohtupraktikas vastava kohtuotsuse ja selle jõustumise aega, vaid ka kahjutekke aega statistika õigeks hindamiseks, sest ka käesolevas asjas on näha, et asi jõudis kohtusse alles siis kui õnnetusjuhtumist oli möödas ca kolm aastat. Kannatanu esindaja viitab tsiviilhagis, et suurim hüvitis, s.o 15 000 eurot mittevaralise kahju hüvitist, mõisteti välja olukorras, kus kannatanul esines liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustus, mis kannatanu elukvaliteeti märkimisväärselt halvendas – kannatanu ei saanud enam tööl käia, vajas igapäevaselt abi, pidi käima taastusravis ja vigastused tegid talle haiget. Käesolevas asjas aga leidis kohus, et kannatanu elukvaliteedi langus on tõendatud suuremalt jaolt tema liikumisraskustega seoses, s.o osaliselt mitte kogu ulatuses, millele hagis viidati, samuti ei ole tõendatud, et puue ja hooldus on seatud kannatanule just või ainult liiklusõnnetuse tagajärjel tuvastatud tervisekahjustustega seoses. Hagis tugineti mh kannatanu abivajavale abikaasale ning asjaolule, et nüüd peab õnnetuse tõttu kannatanu kui ka tema abikaasa eest igapäevaselt hooldama tema tütar, kuid neid asjaolusid oleks võimalik pigem hinnata kannatanu tütre ja abikaasa enda hagides, juhul kui nende hinnangul erilised asjaolud jm seadusest tulenevad eeldused hagi esitamiseks esinevad ja ka neile mittevaralise kahju maksmist õigustaksid. Kokkuvõtvalt on maakohus seisukohal, et hinnates kõike eeltoodut, sh kogumis kannatanul ekspertiisiaktiga tuvastatud tervisekahjustusi, füüsiliste vaevustega seotud elukvaliteedi langust, operatsiooni ja haiglaravi talumist, samuti asjaolu, et kannatanu ei kandnud linnaliikluses vähemkaitstud liiklejana kiivrit, süüdistatava süü astet ning ka Lembit Kelgo isikut, eeskätt asjaolu, et tegemist oli professionaalse töötava bussijuhiga ja ka tema majanduslikku olukorda, on kohus seisukohal, et õiglane mittevaralise kahju hüvitise suurus on 10 000 eurot. Kuivõrd aga kindlustusselts on 1500 eurot kannatanule mittevaralist kaju juba hüvitanud, kuulub käesolevas asjas Lembit Kelgolt täiendavalt kannatanu M kasuks väljamõistmisele 8500 eurot (sh muidu mõistlik hüvitise suurus on 10 000 eurot, kuid kohus Lk 34 / 37 1-23-2514 arvab nõudest maha kindlustuse poolt kannatanule tasutud osa alusetu rikastamise vältimiseks, mille) mittevaralise kahju hüvitist. Seega tuleb Lembit Kelgolt kannatanu M kasuks VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 8500 eurot. IV. Menetluskulud Käesoleva kriminaalasja menetluskulud koosnevad sundrahast II astme kuriteo toimepanemise eest 1087,50 eurot, kannatanule teostatud kohtuarstliku ekspertiisi tasust summas 84 eurot, joobe tuvastamise akti kulu summas 14 eurot, määratud kaitsja tasu ja kulu kohtueelses- ja kohtumenetluses kogusummas 1382,40 eurot ning kannatanule määratud esindaja tasu ja kulud kohtueelses- ja kohtumenetluses kogusummas 1831,60 eurot. Kuivõrd asjas oli esitatud ka tsiviilhagi, tuleb esmalt arvestada kaitsja ja kannatanu esindaja tasust proportsioon süüdistuse ja tsiviilhagiga seotud küsimuste osas. Kohus, hinnanud kriminaalasja materjale ning poolte seisukohti kohtumenetluses, on seisukohal, et kaitsja tasust moodustab proportsioon süüdistuse ning tsiviilhagi vahel vahekorras 80-20 % (summaliselt 1105,92 eurot – 276,48 eurot). Kannatanu esindajal on vastav proportsioon 5-95 % (summaliselt 91,58 eurot – 1740,02 eurot), kuivõrd keskenduti suuremalt jaolt tsiviilhagi küsimustele. 4.
Menetluskulud seoses süüdistusega Süüdistusega seotud menetluskulude osas tuleb seisukoht võtta KrMS § 180 alusel, kuivõrd kohus tunnistas Lembit Kelgo kogu talle esitatud süüdistuses süüdi. See tähendab, et Lembit Kelgolt tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista esmalt sundraha KrMS § 175 lg 1 p 9 ja KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel. Kohus peab tuginedes KrMS § 180 lg-le 3 põhjendatuks mõista Lembit Kelgolt sundraha välja oluliselt vähendatult, kuivõrd süüdistatav ei ole kordagi takistanud ei kohtueelset ega kohtumenetlust ning seetõttu on menetlus kulgenud takistusteta ja keskmiselt väiksema ajakuluga seoses ka lühimenetluse valikuga ning lisaks arvestades ka tsiviilhagi jm kulutuste suurust seoses antud kohtuotsusega. Seetõttu peab kohus põhjendatuks mõista Lembit Kelgolt välja sundraha summas 600 eurot. Lembit Kelgolt tuleb KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel välja mõista ka kannatanule teostatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi tasu summas 84 eurot. Riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasust tuleb Lembit Kelgolt riigi kasuks välja mõista 80%, kuivõrd Lembit Kelgo mõisteti kogu esitatud süüdistuses süüdi ning vastavalt eelnevalt viidatule moodustas kaitseõiguse teostamisest 80% süüküsimuse lahendamine. Seega tuleb Lembit Kelgolt KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel riigi kasuks välja mõista kaitsja tasu ja kulu kogusummas 1105,92 eurot. Kannatanule riigi õigusabi korras määratud esindaja süüdistusega seotud proportsioon kogu tasust oli 5%, seega tuleb KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel ka see Lembit Kelgolt välja mõista, mis summaliselt arvestatuna teeb kannatanu esindaja kogu tasust ja kulust 91,58 eurot. Lk 35 / 37 1-23-2514 4.
Menetluskulud seoses tsiviilhagiga Kui süüdistuse, mille esitab riiklik süüdistaja, kulusid ei kanna kannatanu kunagi, siis kannatanu enda poolt esitatud tsiviilhagi ja sellega seotud riskid – võimalikud menetluskulud põhjendamatu hagi korral - hagi osalise rahuldamata jätmise korral, kannab hagi esitanud kannatanu. Tsiviilhagiga seotud menetluskulude jaotus tuleb lahendada KrMS § 182 alusel, käesolevas asjas täpsemalt KrMS § 182 lg 3 alusel, kuivõrd kohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi osaliselt ning kogu esitatud tsiviilhagist kuulus rahuldamisele 29,82% ning 70,18% jäi rahuldamata. See tähendab, et kannatanu esindaja tsiviilhagiga seotud tasust 1740,02 eurot tuleb KrMS § 182 lg 3 alusel Lembit Kelgolt välja mõista 29,82% seoses tsiviilhagi rahuldamisega, s.o 518,87 eurot. Samal alusel tuleb jätta kannatanu esindaja tasust 70,18% aga kannatanu kanda ning mõista see riigi kasuks summas 1221,15 eurot kannatanult välja. Samuti tuleb kannatanult välja mõista Lembit Kelgo kaitsja tsiviilhagiga seotud tasust 276,48 eurot tsiviilhagi osalise rahuldamata jätmisega seotud osa, s.o 70,18%, mis teeb 194,03 eurot. 4.
Joobe tuvastamisega seotud kulu Kannatanul joobe tuvastamisega seotud kulu 14 eurot peab kohus põhjendatuks jätta riigi kanda, kuivõrd kannatanul joovet ei tuvastatud ning ei ole põhjendatud seda välja mõista ei süüdistatavalt ega ka kannatanult. 4.
Kokkuvõte Kokkuvõtvalt tuleb seega Lembit Kelgolt riigi kasuks välja mõista kokku 2482,82 eurot, s.o - KrMS § 175 lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 3 alusel sundraha vähendatult summas 600 eurot; - KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel kohtuarstliku ekspertiisi nr X teostamise kulu summas 84 eurot; - KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsja tasu ja kulud summas 1105,92 eurot (s.o süüdistusega seotud kulud) ja samal alusel kannatanu määratud esindaja tasu ja kulud summas 91,58 eurot (kannatanu esindaja süüdistusega seotud kulud); - KrMS § 182 lg 3 alusel tsiviilhagi osalise rahuldamise korral kannatanu esindaja tasu ja kulud summas 518,87 eurot ja samal alusel tsiviilhagi osalise rahuldamisega seotud kaitsja tasu ja kulud summas 82,45 eurot. Kuivõrd kaitsja kohtule vastavasisulise taotluse ka esitas, siis KrMS § 180 lg 3 põhimõtteid arvesse võttes tuleb võimaldada Lembilt Kelgolt riigi kasuks väljamõistetud menetluskulu tasumine ositi 12 kuu jooksul, kohustades Lembit Kelgot tasuma alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt hiljemalt kuu viimaseks kuupäevaks menetluskulude katteks esimesel üheteistkümnel kuul 207 eurot ning viimasel kuul 205,82 eurot kuni nõude tasumiseni. Kannatanu M tuleb kokku riigi kasuks välja mõista 1415,18 eurot, mis moodustub tsiviilhagi osaliselt rahuldamata jätmise tõttu riigi õigusabi korras määratud esindaja tasust summas 1221,15 eurot ning samal alusel määratud kaitsja tasust seoses tsiviilhagi osalise rahuldamata jätmisega summas 194,03 eurot. Kuivõrd kannatanu on pensionär ning talle on määratud raske Lk 36 / 37 1-23-2514 puue, on põhjendatud ka temalt välja mõistetud menetluskulu tasumise võimaldamine ositi 12 kuu jooksul TsMS § 180 lg 1 p 2 alusel. Toimikuväliseid asitõendeid ei ole. Kuivõrd kannatanu M on omakäelises avalduses vastavat soovi ka avaldanud tuleb KrMS § 4081 lg 3 alusel kohtuotsuse põhjendused avalikustada üksnes osas, milles ei ole kajastatud kannatanu poolt esitatud ja toimikus kajastatud meditsiiniliste dokumentide sisu. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik Lk 37 / 37

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

1-23-2514/32

1-23-2514 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (resolutiivosa) Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2023, Pärnu Kriminaalasja number 1-23-2514 (20267000495) Kohtunik Indrek Nummert

§ 14

§ 16

§ 33

§ 35

§ 46lg-t 3, mille kohaselt sõitmisel peab juht hoidma ohutut külgvahet.

§ 223lg 1 järgi süüdimõistmises väärteoasjas nr 4-14-3882 (I kd tl 124-126).

§ 46

§ 46

§ 14

§ 16

§ 33

§ 35

§ 46lg-t 3, mille kohaselt sõitmisel peab juht hoidma ohutut külgvahet.

§ 35lg 1 rikkumise juures.

§ 32

§ 2

§ 14lg 2 ja § 16 lg-le 1 järgi.