Obsah (9)

§ 209§ 201§ 2172§ 7§ 73§ 11§ 58§ 68§ 290

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-2859 Kohtukoosseis Janika Kallin, Orvi Koik ja Sten Lind Vaidlustatud kohtulah

) § 209 lg 2 p 3 järgi Apellandid Prokuratuur Kannatanu X esindajad Risto Käbi ja Virge Murak Süüdistatav Y (isikukood XXXXXXXXXX, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses, kd II tlk 164) Kaitsja Marko Kairjak Prokurör Piia Enno Kannatanu X Kannatanu esindajad Risto Käbi ja Virge Murak RESOLUTSIOON

1. Jätta prokuratuuri ja kannatanu X esindajate apellatsioonkaebused rahuldamata.
2. Rahuldada süüdistatava Y kaitsja määruskaebus.
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. juuni
5. a otsus osas, mis puudutab Y menetluskulude kindlaksmääramist ja hüvitamist. Muus osas jätta otsus muutmata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 3.1 Mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu 16 776.25 eurot. 1 3.2 Mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks välja asjatundja MR kaasamisega seotud kulu 1255.50 eurot.
6. Mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 577.92 eurot.
7. Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu X kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 1629.60 eurot. KAEBEKORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esitatud süüdistus ja maakohtu otsus vaidlustatud osas:
8. Prokuratuur koostas
9. mail 2022.a süüdistusakti Y süüdistuses

§ 209lg 2 p 3 järgi.

Kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus muutis prokurör esialgset süüdistust (kd II tlk 72-74) ning kokkuvõtvalt süüdistati Y

§ 209

lg 2 p 3 järgi selles, et ta veenis X paigutama kinnisvara võõrandamisest saadud 135 000 eurot krüptovaluutasse. Y rääkis Xle oma edukogemusest ja sellest, et investeering on turvaline. Süüdistatav lubas, et aitab luua kannatanule kauplemiseks isikliku konto, ning andis mõista, et kontroll ja otsustusõigus rahaliste vahendite üle jääb kannatanule. Kuna X oli Yga lähisuhtes ja usaldas teda ning Y jättis asjatundliku mulje, tegi ta

1. veebruaril
2. a süüdistatava äriühingu C OÜ arveldusarvele ülekande summas 125 000 eurot. Y kandis
3. veebruaril 2020 raha edasi äriühingu nimele avatud krüptovaluuta platvormi kontole, mida X ei kontrollinud. Seejärel tegi Y kannatanu rahaga kõrge riskiga üheülbalisi tehinguid, mis võimaldavad õige panustamise korral teenida väga lühikese ajavahemiku jooksul suurt kasu. Paraku olid turud koroonaviiruse tõttu volatiilsed, süüdistatav ei hajutanud ühte tüüpi tehingutele panustades riske ning ta kaotas kogu X antud raha. Kannatanu viidi enne varakäsutust eksitusse, sest süüdistatav lubas teha madala riskiga tehinguid. Tegelikult oli süüdistatava eesmärk kasutada talle usaldatud raha oma äranägemise järgi, et teenida suurt kasu. Süüdistatav rikkus vara investeerimisel sõlmitud kokkulepet võetavate riskide kohta, millel põhines kannatanu nõusolek anda oma vara Yle investeerimiseks. Lisaks jättis Y järgimata X varalised huvid, s.o huvi säilitada vara väärtus.
4. Harju Maakohus mõistis
5. juuni
6. a otsusega süüdistatava

§ 209lg 2 p 3 järgi õigeks ja lahendas menetluskulud.

Kohus määras, et Yle tuleb alusetu kinnipidamise tõttu hüvitada süüteomenetluses tekitatud mittevaraline kahju. Kannatanu tsiviilhagi jäi läbi vaatamata. Kokkuvõtvalt olid kohtuotsuse motiivid järgmised.

1. Maakohus tuvastas esmalt faktilised asjaolud. Kohus märkis sissejuhatavalt, et Y ja X olid detsembrist
2. a kuni aprilli alguseni
3. a usalduslikes, lähedastes suhetes (maakohtu otsuse p 3). Valdava osa
4. a esimesest poolest oli süüdistatav Eestist ära: 12.01.2020 oli Y Ameerika Ühendriikides ja naasis 26.01.2020, ajavahemikul 30.01.2020 kuni 15.06.2020 viibis süüdistatav Keenias. Kannatanu oli süüdistataval Keenias külas 03.03.2020 kuni 15.03.2020 (maakohtu otsuse p 11-12). 2 3.1 Enne seda, kui kannatanu tegi
5. veebruaril
6. a varakäsutuse, toimusid järgmised sündmused. Hiljemalt jaanuaris
7. a sai Y teada, et X soovib talle kuuluva korteri maha müüa. Kannatanu rääkis süüdistatavale oma soovist osta uus korter ning mõttest finantseerida uue ostu vana müügist saadud rahaga. (maakohtu otsuse p-d 13 ja 15). Süüdistatav rääkis Xle veebruaris
8. a sellest, kuidas ta on edukalt investeerinud krüptovaluutasse ja kasvatanud portfelli jaanuaris
9. a 37% (maakohtu otsuse p 15). Enne kannatanu varakäsutust kauples Y kasumlikult ja esitles oma edukaid tehinguid Xle (maakohtu otsuse p-d 27-29). Y ütles kannatanule, et kogu korteri müügist saadava raha kasutamine uue ostuks pole mõistlik, otstarbekam oleks raha investeerida ning sellega saab ta aidata (maakohtu otsuse p 15). Y kauplemine krüptovaluutaga oma äriühingu C OÜ B kontol oli
10. a alguses kasumlik (maakohtu otsuse p-d 21-24). Süüdistatav ja kannatanu vestlesid 16.02.
11. a telefonitsi raha paigutamisest ning süüdistatav saatis Xle õhtul kell 20.33 C OÜ arveldusarve numbri. Eelnevalt teavitas süüdistatav kannatanut korduvalt, et ta on küll üritanud, kuid tal ei ole Keenias võimalik kannatanule n-ö investeerimiseks kontot teha (maakohtu otsuse p-d 16-17). Kannatanu kandis
12. veebruaril
13. a C OÜ arveldusarvele 125 000 eurot. Raha laekus järgmisel päeval ning samal kuupäeval kanti kannatanu vara edasi Y Ltd-le. Ülekannete ajal oli allkirjaõiguslik isik äriühingu juhatuse liige Y (maakohtu otsuse p 30). 3.2 Pärast seda, kui kannatanu tegi
14. veebruaril
15. a varakäsutuse, ei olnud tal ülevaadet selle kohta, mida ja milliseid tehinguid süüdistatav tema rahaga teeb (maakohtu otsuse p 31). Süüdistatav konverteeris
16. veebruaril 2020 Xga läbi rääkimata 125 000 eurot krüptovaluutasse LTC (s.o 1600 LTC-d). Esimesed tehingud kannatanu rahaga olid kasumlikud. Süüdistatav ostis eurode eest krüptovaluutat LTC, mis on likviidne, sest seda saab kiiresti konverteerida fiat-valuutaks. Ainuke risk seisnes selles, et müügihind võib olla soetushinnast madalam. Seisuga
17. veebruar
18. a oli X vara stabiilselt kasvanud 1000 LTC võrra (maakohtu otsuse p-d 33-34). Paralleelselt jätkas Y ajavahemikul
19. veebruarist
20. veebruarini
21. a oma vahenditega HHH kontol futuuritehinguid, kuni
22. veebruarini
23. a olid tehingud kasumlikud, kuid seejärel tõid süüdistatava oma varaga tehtud tehingud nii kasumit kui ka kahjumit (maakohtu otsuse p-d 36-42). Süüdistatava varast oli
24. veebruaril
25. a alles 403.89 LTC-d (maakohtu otsuse p 40). 3.3
26. -
27. veebruaril
28. a kandis süüdistatav suurema osa kannatanu varast (1700 LTC) B platvormilt edasi oma kontrolli all olevale krüptovaluuta platvormile HHH. Kannatanu vara arvel soetatud LTC-d laekusid süüdistatava HHH kontole
29. veebruaril
30. a (maakohtu otsuse p-d 32, 41-42). Seejärel suunas Y kontol olevad enda ja kannatanu segunenud vara futuuritehingutesse, panustades hinnatõusule (maakohtu otsuse p-d 45-47). Esimesed tehingud, kuni
31. märtsini
32. a, olid kasumlikud ja süüdistatav jätkas futuuritehinguid, panustades LTC väärtuse tõusule. Ööl vastu
33. märtsi 2020.a tuli teade, et koroonapandeemia tõttu Itaalia n-ö sulgeb riigi ning turgudel puhkes paanika. Y kandis HHH kontole viimased 374 LTC-d eesmärgiga likvideerimishinda allapoole viia, kuid
34. märtsil 2020.a likvideeris platvorm krüptovaluuta kursi järsu kukkumise tõttu Y positsioonid, sest kontol olnud vahenditest nii madala hinna juures võimendustega tehingute tagamiseks ei piisanud. Süsteem sundlõpetas tagatiseta tehingud ning positsioonide likvideerimisega kaasnes kahjum 2483,79 LTC-d, mis hõlmas nii kannatanu vara kui ka süüdistatava vara ja selle arvel juurde teenitud LTC-sid (maakohtu otsuse p-d 44, 48 ja 52). Tuvastatud faktide põhjal jõudis maakohus järgmistele järeldustele. 3
35. Kannatanu tegi varakäsutuse
36. veebruaril
37. Kuna X oli sel ajal Eestis, on

§ 209

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise koht Eesti Vabariik (maakohtu otsuse p 53). 5.

§ 209lg 2 p 3 subjektiivne teokoosseis ei ole täidetud.

Süüdistatav ei eksitanud kannatanut varakäsutust tegema oma kogemustest rääkides. See, mida Y rääkis oma edu ja portfelli kasvu kohta, vastas tõele. Eksitav pole ka lubadus luua kannatanu vahendite investeerimiseks eraldi konto, sest seda ei avatud objektiivsetel põhjustel, millest kannatanu oli enne raha ülekandmist teadlik. X tegi varakäsutuse, kuna talle jäi süüdistatava selgituste põhjal mulje, et too käitub tema varaga ettevaatlikult, tehes madala riskiga tehinguid. Süüdistatav rikkus kokkulepet ning tegi oma ja X vahenditega alates

1. veebruarist
2. a võimendusega futuuritehinguid, mis on kõrge riskiga. Risk realiseerus ning nii süüdistatav kui ka kannatanu jäid oma rahast ilma, X kandis eksimuse tulemusena tehtud varakäsutuse tõttu kahju, mille suurus on 125 000 eurot. Y mõistis juba enne seda, kui kannatanu temaga seotud äriühingule raha üle kandis, et võimendusega futuuritehingud on riskantsed, kuid pole tõendatud, et süüdistataval oli enne
3. veebruarit
4. a kavas X rahaga neid tehinguid teha. Süüdistataval tekkis tahtlus teha kannatanu vahendite arvel kõrge riskiga tehinguid siis, kui ta kandis B kontol olnud kannatanu rahalised vahendid 1700 LTC-d üle HHH kontole, s.o
5. –
6. veebruaril
7. a. Seega ei saa süüdistatava tegevust enne
8. veebruarit
9. a pidada kannatanu tahtlikuks eksitamiseks. Lisaks viitab Y käitumine soovile teenida kannatanule raha juurde, mitte põhjustada talle kahju. Enne varakäsutust oli süüdistataval küll teoreetiline arusaam, et võimendusega futuuritehingud kätkevad endas suuri riske, kuid enne
10. veebruari
11. a ei olnud tal kogemust, et nendega võib kaasneda märkimisväärne kahju. Järelikult võis ta siis loota, et valitud kauplemistaktika võimaldab kahjumit vältida. Pärast
12. veebruarit
13. a Y enam oma edukale kauplemisstrateegiale loota ei saanud, sest
14. veebruaril
15. a ja
16. veebruaril 2020.a sai ta oma vara arvel tehtud võimendustega tehingutest märkimisväärset kahju (maakohtu otsuse p-d 54-56).
17. Süüdistatava tegevus ei vasta

§ 201lg 2 p 2 teisele alternatiivile.

Uuritud tõendite järgi usaldas X Yle

1. veebruaril
2. a 125 000 eurot selleks, et süüdistatav investeeriks raha madala riskiga. Kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistatav püüdis kannatanu vara kasvatada ja tegi seda esialgu edukalt, kuid viimased, kõrge riskiga tehingud päädisid nii Y kui ka X vara kaotusega. Tõendite põhjal pole võimalik järeldada, et süüdistatav pööras kannatanu vara enda või kolmanda isiku kasuks, järelikult pole omastamise koosseis täidetud.
3. Süüdistatava tegu vastaks

§ 2172

lg 1 esimesele alternatiivile, kuid sellele teole Eesti karistusõiguse kohaldamise tingimused ei ole täidetud. Süüdistatav rikkus kannatanuga sõlmitud kokkulepet, kui ta oli Keenias ning teo tagajärg ehk kahju tekkis siis, kui nii süüdistatav kui ka kannatanu olid Keenias. Kahju tekkis HHH kauplemisplatvormil, mis on registreeritud Seišelli Vabariigis, serverite asukohamaa kohta andmeid ei ole. Kuivõrd nii teo toimepanemise kui ka tagajärje saabumise koht on väljapool Eesti Vabariiki, peavad olema täidetud

§ 7lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud nõuded.

Prokuratuur ei ole seda ära näidanud ning järelikult ei laiene Y tegevusele Eesti Vabariigis kehtiva

§ 2172lg 1.

1. Süüdistatava õigeksmõistmise tõttu tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Y kantud menetluskulu ehk valitud kaitsjale makstud tasu tuleb hüvitada osaliselt. Ajakulu on põhjendatud osaliselt ning õigusabiteenuse tunnihind on liiga kõrge: kriminaalasi on tavapärase mahuga ning pole õiguslikult keeruline. Kaitsja taotleb lisaks õigusabikulude hüvitamisele ka muude kulude (nt transport jms) hüvitamist, kuid neid pole võimalik seostada käsiloleva 4 kriminaalasjaga. Asjatundja kulu pole võimalik hüvitada, sest kohtule ei esitatud nõuetekohast taotlust kooskõlas KrMS § 178 lg
2. Kannatanu menetluskulu on põhjendatud ning selle kannab Eesti Vabariik.
3. Yle tuleb hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju 116,06 eurot, mis tekkis seoses tema kahtlustatavana kinni pidamisega.
4. Maakohus tegi otsuse tervikteksti kättesaadavaks kohe pärast lahendi kuulutamist
5. juunil
6. a. Prokuratuuri apellatsioon
7. Prokuratuur taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist, Y süüdi tunnistamist

§ 2172lg 1 järgi ning karistamist vangistusega 2 aastat 11 kuud 28 päeva.

Prokurör palub jätta Yle mõistetav vangistus

§ 73

lg-te 1 ja 3 järgi täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. Lisaks tuleks rahuldada kannatanu tsiviilhagi ning kõik menetluskulud jätta Y kanda. Kokkuvõtlikult on apellatsiooni sisu järgmine. 12. Maakohus tuvastas õigesti faktilised asjaolud ning selgitas veenvalt ja põhjalikult, miks Y tegu ei vasta

§ 209lg 2 p 3 teokoosseisule.

Maakohtu seisukoht, et Y tegu tuleks kvalifitseerida

§ 2172lg 1 järgi, on õige.

Prokuratuur ei nõustu kohtuga selles, et teo toimepanemise koht on Keenia. Siin kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes. 13. Süüteo toimepanemise kohaks loetakse

§ 11lg 1 p 3 järgi koht, kus saabus süüteokoosseisu kuuluv tagajärg.

Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et Y oli teo toimepanemise ajal Keenias ning seal oli ka kannatanu ajal, kui ta Yle usaldatud vara kaotas. Usalduse kuritarvitamise koosseisu tagajärjeks on vara vähenemine suures ulatuses. Vara on õiguste ja kohustuste kogum, mille asukohaks saab pidada vara omava isiku elukohariiki ehk kohta, kus isik püsivalt resideerub ja kus ta on maksukohuslane. Raha saab olla isikuga materiaalsel kujul kaasas, kuid antud juhul asus vara algselt virtuaalselt kannatanu pangakontol ja pidi sinna ka tagasi jõudma. Valitseva kohtupraktika järgi on pangakontol olev vara kontoomaniku nõudeõigus panga vastu ja selle kaudu ei ole võimalik määratleda süüteokoosseisu kuuluva kahju saabumise kohta. 14. Üksnes fakt, et kannatanu terviklik varakogum (virtuaalselt) vähenes ja ta sai varalisest kahjust teada siis, kui viibis välisriigis reisil, ei muuda tagajärje saabumise kohaks riiki, kus isik kahjust teadasaamise hetkel viibis. Kui siduda varakogumi vähenemisest teadasaamine isiku asukohaga, tekiks äärmiselt ebaõiglane olukord. Näiteks juhul, kui isik kaotab välisriiki reisides maksekaardi ja sellega tehakse volituseta tehinguid, viiks maakohtu käsitlus antud juhul olukorrani, et kõnealust kuritegu saaks menetleda üksnes riigis, kus kannatanu kaardi kaotas, eeldusel, et tehinguid tehti samas riigis. Lisaks viiks maakohtu käsitlus selleni, kui Eestis registreeritud virtuaalteenuse pakkuja kontodel tehakse Eesti kodanikust isiku volituseta tema välisriigis viibimise ajal tehinguid, siis laieneks sellise teo uurimise pädevus riigile, kus isik nende toimepanemise ajal juhuslikult viibis. Kokkuvõtvalt tuleb Y tegevusele hinnangu andmisel lähtuda sellest, et teo toimepanemise kohaks on Eesti Vabariik ning seega tuleb ta

§ 2172lg 1 järgi süüdi mõista.

5 15. Yle karistuse mõistmisel tuleb silmas pidada seda, et tema süü on keskmisest suurem. Kannatanule tekitatud varaline kahju on suur. Noore, alles iseseisvat elu alustanud X jaoks oli summa üüratu. Süüdistatav ei ole hakanud kannatanule tekitatud kahju hüvitama ning ta andis kohtus mõista, et ei kavatse seda vabatahtlikult teha. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad,

§ 58

p 4 järgi on karistust raskendavaks asjaoluks teo toimepanemine temaga lähisuhtes olnud inimese vastu. Süüdistatava süü suurusele vastab 3 aasta pikkune vangistus, millest tuleb

§ 68lg 1 alusel maha arvestada 2 päeva eelvangistust.

Mõistetava karistuse võib

§ 73

lg 1 järgi jätta täielikult tingimisi kohaldamata, katseaja pikkuseks tuleks

§ 73lg 3 alusel määrata 3 aastat.

Kannatanu esindajate apellatsioon 16. Kannatanu X lepingulised esindajad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist Y õigeks mõistmises ning tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises. Apellandid paluvad ringkonnakohtul teha uus otsus, mõista Y süüdi kas

§ 209

lg 2 p 3 või

§ 2172lg 1 järgi ning saata tsiviilhagi lahendamiseks Harju Maakohtule.

Apellatsioonimenetluse kulud tuleb apellandi hinnangul jätta kooskõlas KrMS § 185 lg-ga 1 riigi kanda. Kannatanu palub kohtul vastu võtta apellatsioonile lisatud tõendid, C OÜ 2020-

1. a majandusaasta aruanded ja äriregistri väljavõte. Need tõendid jättis maakohus alusetult vastu võtmata. Prokurör muutis süüdistust ning see omakorda tingis vajaduse muuta tsiviilhagi. Selles esitatud asjaolude tõendamine on kannatanu kohustus, milleks maakohus võimalust ei andnud. Kokkuvõtlikult on apellatsiooni sisu järgmine.
2. Süüdistatava tegevus kannatanult saadud varaga ei olnud kelmus nendel asjaoludel, mis olid kirjeldatud esialgses süüdistusaktis (s.o Y kasutas kannatanu vara oma investeeringu päästmiseks). Kelmus seisneb selles, et süüdistatav rikkus kannatanu varaga ümber käies praktiliselt kohe ja väga oluliselt kannatanule antud lubadusi.
3. Õige pole maakohtu seisukoht, et süüdistatava tegevuses ei esine kelmuse subjektiivseid koosseisutunnuseid sel põhjusel, et kavandatud investeerimisperioodi alguses oli süüdistatava tegevus kooskõlas kannatanule antud lubadustega. Maakohus tuvastas, et süüdistatav tegi mõistliku riskitasemega tehinguid esimese nädala jooksul alates raha saamisest, kuid üks nädal on kokku lepitud aastasest investeerimisperioodist ainult ca 2%. See on liiga lühike aeg järeldamaks, et Yl oli enne kannatanult raha saamist kindel kavatsus sellega mitte riskida. Maakohus tuvastas, et kannatanu mõistis süüdistatavat nii, et too ei tee varast üle 5% või väiksema osaga portfellist suurema riskiga tehinguid. Tegelikult tegi süüdistatav juba nädal hiljem 100% kannatanu varaga väga riskantseid võimendusega tehinguid, investeerimisstrateegia muutmist süüdistatav kannatanuga ei kooskõlastanud. Ilmselgelt ei omistanud süüdistatav kannatanule antud lubadustele mittemingisugust tähendust.
4. Maakohus tuvastas, et futuuritehinguid tegi süüdistatav kannatanu teadmata. Lisaks ei andnud Y Xle investeeringute kohta mitte mingisugust infot vaatamata sellele, et kannatanu tundis nende vastu Keenias olles huvi. Järelikult varjas süüdistatav kannatanu eest olulisi asjaolusid. Varjamine jätkus pärast investeeringu kaotamist ning see päädis sellega, et asjatundja, tunnistaja W sai
5. a süüdistatavaga kohtumisel toimunust valesti aru ja see viis esialgse süüdistuse esitamiseni, mis osutus hiljem ebaõigeks.
6. Süüdistatav eksitas kannatanut selleks, et tal tekiks võimalus teha kannatanu varaga tehinguid, s.o saada enda kätte arvestatav kapital, mida investeerida. Juhul, kui süüdistatav 6 oleks kannatanule rääkinud ausalt oma kavatsustest ehk plaanist teha riskantseid tehinguid selleks, et suurelt võita, poleks kannatanu süüdistatavale kogu oma vara andnud.
7. Maakohtu seisukoht, et süüdistatava teo kvalifitseerimisel

§ 2172lg 1 järgi ei ole teo toimepanemise kohaks Eesti Vabariik, ei ole õige.

Prokuratuuri apellatsioonis sisalduvate argumentidega on põhjust nõustuda. Lisaks tuleb tähele panna, et kannatanu kandis investeerimiseks mõeldud 125 000 eurot C OÜ arveldusarvele ja seega tekkis Xl nõue vähemalt äriühingu vastu. Vara üleandmisega omandas kannatanu investeerimiskokkuleppe alusel põhinõude vara investeerimiseks ja hiljem tagastamiseks. Kui C OÜ-ga lepingut ei olnud, põhineb kannatanu nõue äriühingu vastu alusetu rikastumise sätetel. Järelikult on mõlemal kirjeldatud juhul kannatanul nõue C OÜ vastu.

1. Kannatanul ei ole seoseid ega kokkuleppeid B’i ja/või HHH platvormide operaatoritega. Xl ja C OÜ-l ei olnud kokkulepet, et kannatanu vara investeerimiskokkuleppele kohalduv õigus ei ole Eesti õigus. Kannatanu elukoht ning C OÜ asu- ja tegevuskoht on Eesti Vabariigis. Äriühing on kantud registrisse Eestis. Kuivõrd õigussuhte osalised ja suhe ise on seotud Eestiga, on kõik sellega seotud asjaolud (sh suhtest tekkinud kahju) ilmnenud Eestis. See, et Y oli
2. a mõned kuud Keenias ja pani seal toime teod, mida talle heidetakse ette kuritegudena, ei muuda asjaolu, et kahjulik tagajärg saabus Eestis. Kannatanu nõudeõigus tekkis Eestis, allus Eesti õigusele ja muutus väärtusetuks Eestis. Vastupidise tõlgenduse korral (nõudeõigused käivad nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute seaduslike esindajatega välismaal füüsiliselt kaasas ja neile kohaldub ajutise asukohariigi õigus) jõutaks selleni, et Eestis sõlmitud kokkulepete alusel on võõra varaga kuritegelik ümberkäimine mittekaristatav või põhjendamatult sõltuv kahju saava isiku poolt mitte kontrollitavast asjaolust, sest teo toimepanija viibib ajutiselt väljapool Eestit.
3. Kuigi kannatanu eesmärk on saada tsiviilhagi rahuldatud võimalikult kiiresti, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohus ei saa tsiviilhagi, mis jäeti maakohtu poolt ebaõigesti läbi vaatamata, ise lahendada, vaid kriminaalasi tuleb hagi puudutavas osas saata maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 1-17-6824, 3-1-1-41-08). Kaitsja määruskaebus
4. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, mis puudutab Y menetluskulusid ning asjatundjale makstavat tasu. Apellatsioonimenetluse kulud palub kaitsja jätta riigi kanda. Kaitsja argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
5. Maakohus pidas kaitsja õigusabiteenuse tunnihinda kõrgeks ning arvestas menetluskulud lähtudes vähendatud tunnihinnast 140 eurot (summa käibemaksuta). Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et kriminaalasi on sisult lihtsakoeline. Maakohus jättis tähelepanuta, et kaitseülesande täitmine eeldas eriteadmisi finantsturgudest ja krüptovaradest. Kriminaalasjas tuli üle kuulata asjatundja ning tunnistaja, keda prokuratuur pidas ekslikult asjatundjaks. Kriminaalasi on keskmiselt keerukas ning sel põhjusel on õigusabiteenuse tunnihind 170 eurot (summa käibemaksuta) mõistlik ja põhjendatud. Selle hinna kohaldamist toetab ka kehtiv kohtupraktika. Järelikult on välja mõistetava õigusabikulu summa 16 768.80 eurot, millele lisandub 7.45 eurot kaitsja sõidukulu, s.o kokku 16 776.25 eurot.
6. Maakohus eksis asjatundja kulude ja tasu eristamisel. Asjatundja kaasatakse sarnaselt riikliku eksperdiga menetlusse menetlusosalise taotlusel. Asjatundja ja menetlusosalise vahel tekib käsundus- või töövõtusuhe, mis hõlmab ka tasunõuet. Viimase tasumisel tekib kulu, mis on KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses vajalik kulu. Kuigi kooskõlas KrMS § 178 lg 4 on 7 asjatundjal võimalik nõuda töölt eemalviibimise tõttu kulude hüvitamist, ei ole asjatundja tasu sellega võrdsustatav. Apellatsioonimenetluse käik
7. Ringkonnakohus tegi maakohtu otsusele laekunud apellatsioonid menetlusosalistele etoimikus nähtavaks. Kooskõlas KrMS § 322 lg 3 laekus kohtule kirjalik seisukoht kaitsjalt, kes märkis, et vaidleb mõlemale apellatsioonkaebusele vastu ning esitab põhjalikud argumendid kohtu määratud tähtajaks. Kaitsja oli seisukohal, et kannatanute esindaja taotlus täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ei ole põhjendatud, maakohus lükkas tõendid õigetel põhjustel tagasi.
8. Ringkonnakohus võttis
9. oktoobri
10. a määrusega apellatsioonid ja määruskaebuse menetlusse ning määras, et need lahendatakse kirjalikus menetluses, mitte keegi osalistest suulist menetlust ei taotlenud ning kohus selleks tarvidust ei näinud. Kannatanu esindajate taotlus tõendite lisamiseks jäi rahuldamata, sest need ei ole hagis sisalduvat nõuet silmas pidades asjakohased. Kohus andis apellatsioonimenetluse pooltele tähtaja kirjalike seisukohtade esitamiseks. Ringkonnakohtule laekus määratud tähtajaks kaitsja kirjalik seisukoht ning taotlused kaitsjalt ja kannatanu esindajatelt apellatsioonimenetluse kulude kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks. Süüdistatava kaitsja kirjalik seisukoht
11. Kaitsja on seisukohal, et nii prokuratuuri kui ka kannatanu esindajate apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel.
12. Prokuratuuri apellatsioonkaebuse piirid seab selles esitatud taotlus: prokurör ei vaidlusta Y õigeks mõistmist

§ 290

lg 2 p 3 järgi ning maakohtu käsitlust

§ 2172lg 1 objektiivsest teokoosseisust.

1. Mis puudutab teo toimepanemise kohta, siis prokuratuuri hinnangul ei seisne kahju virtuaalse kahju tekkimises. Paraku ei selgu apellatsioonist, milles kahju siis seisneb ning mille vastu kohus KrMS § 338 p 2 mõttes eksis. Lauset raha saab küll olla isikuga materiaalsel kujul kaasas, kuid käesoleval juhul asus vara algselt virtuaalsel kujul kannatanu pangakontol ja pidi sinna ka tagasi jõudma“ saab mõista nii, et prokuratuuri hinnangul tekkis kahju siis, kui Y pidi raha tagastama.
2. Prokuratuuri apellatsioonis esitatud väited

§ 2172

koosseisulise kahju kohta ei kattu esitatud süüdistusega ning väljuvad sel põhjusel süüdistuse piiridest. Apellatsioonkaebuse p 8 viidatakse kohtupraktikale, mida pole olemas. Kehtiva kohtupraktika järgi saab kahju

§ 2172

lg 1 mõttes tekkida konkreetsest kannatanu varaga tehtud kohustusvastasest tehingust, millega tekitati kahju. Järelikult oleks prokuratuur pidanud kohtulikul uurimisel osutama, millistest süüdistatava võetud positsioonidest olid kohustustevastased ning milliste võtmisega kaasnes kahju. Lisaks tuleks arvestada, et osaliselt tekkis kahju süüdistatava ja kannatanu varast, mis oli segunenud ning osalt selle arvel, mis oli kasumlike tehingute arvel kasvanud. Prokuratuurile oli see teada, sest asjatundja MR selgitas kohtus tehingute tegemise mehhanismi ning seda, et n-ö hetkekahju kindlaks tegemine on sisuliselt võimatu. Maakohtu analüüsi selle kohta, et kuni 12. märtsini 2020. a olid Y tehingud enamjaolt kasumlikud, prokurör ei vaidlusta. Kohtu järeldused on tegelikult vastavuses kaitsja seisukohaga, et portfelli kaotus on 48h jooksul toimunud tehingute ja ettearvamatu hinnakõikumise tulem. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et sel hetkel olid süüdistatav ja kannatanu Keenias. 8 33. Maakohus eksis

§ 2172lg 1 objektiivse koosseisu sisustamisel.

Prokurör kinnitas maakohtus, et peab muudetud süüdistuses silmas

§ 2172

lg 1 sätestatud ärakasutamiskoosseisu, kuid see hõlmab teise isiku vara käsutamist selle isiku nimel. Käsilolevas asjas ei teinud Y tehinguid kannatanu nimel, X andis oma vara süüdistatavale, et too teeks sellega tehinguid oma nimel.

1. Prokuratuuri argumentidele Yle mõistetava karistuse kohta on eelnevalt vastatud kohtuvaidlustes ning sellele ei ole põhjust midagi lisada.
2. Kannatanu esindajad vaidlustavad maakohtu argumente, mis puudutavad

§ 209lg 2 p 3 subjektiivset külge.

Maakohtu tuvastatud fakte apellandid ei vaidlusta. Kõikidele apellatsioonis esitatud väidetele on maakohus juba vastanud või tuvastanud vastupidist. Kannatanu esindajad pole ära näidanud, mida maakohus rikkus.

1. Kannatanu esindajate väide (apellatsiooni p 2.7.1), et Y pani kogu vara n-ö ühele kaardile, on vale. Maakohus tuvastas, et süüdistatav tegi HHH platvormil avatud kontol (ja eelnevalt B platvormil avatud kontol) nii spot-tehinguid kui ka futuuritehinguid (vt maakohtu otsuse p-d 21, 26 ja 34). Pole õige, et Y asus kohe pärast rahaliste vahendite saamist kauplema ainult futuuridega. Lisaks tuvastas kohus, et süüdistatav sai kannatanu vahenditega kaubeldes kasumit. Järelikult pole apellantide väited kooskõlas asjas kogutud tõenditega, nende ümber hindamist ei taotletud.
2. Kannatanu esindajad esitasid apellatsioonimenetluses esmakordselt väite, et Y varjas aktiivselt oma tegevust X eest. Maakohus tuvastas, et kaotusest teada saades olid mõlemad šokis ning sellisest emotsioonist ei saa rääkida juhul, kui keegi midagi kellegi eest varjab. Apellatsioonis esitatud väide varjamise kohta pole eluliselt usutav, see on moonutatud ning seda ei kinnita esitatud tõendid (eelkõige kannatanu ütlused) ja tuvastatud faktid.
3. Kannatanu esindajate keskseks väiteks

§ 2172

lg 1 koosseisulise kohta on see, et kahju seisnes C OÜ-le 125 000 euro üle kandmises. Paraku on see väide vastuolus X ütlustega: kannatanu ei pidanud ülekande tegemist kahjuks. Ülekanne ei saanud olla kohustustevastane, sest kannatanu sai aru ja teadis, kuhu ta oma raha kannab. Väide, et raha kadus pärast ülekande tegemist, pole õige. Maakohus tuvastas, et süüdistatav sai kannatanu varaga kaubeldes kasumit.

1. Apellantide käsitlus teo toimepanemise koha kohta ei ole asjakohane. Apellatsioonis on segi aetud rahvusvahelise eraõiguse normid ja karistusseadustiku ruumiline kehtivus.
2. Kaitsja jäi esitatud määruskaebuse juurde ning palus täiendavalt hüvitada määruskaebuse esitamisega seotud kulu 577.92 eurot. Arvele lisatud spetsifikatsiooni järgi osutas kaitsja kliendile õigusabiteenust hinnaga 172 eurot (summa käibemaksuta) tund. Kokku kulutas kaitsja süüdistatava esindamiseks vajalikele toimingutele 3 tundi ja 20 minutit. Kannatanu esindajate taotlus
3. Kannatanu esindajad esitasid taotluse 1629.60 euro (summa koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Esitatud taotluse järgi osutasid esindajad kliendile apellatsioonimenetluses õigusabiteenust hinnaga 140 eurot tund (summale lisandub käibemaks). Kokku kulutasid esindajad kannatanu esindamiseks vajalikele toimingutele 9 tundi ja 42 minutit. 9 Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus lahendab esmalt kannatanu esindajate apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimuse, kas maakohtu järeldus, et Y tegu ei vasta

§ 209lg 2 p 3 sätestatud teokoosseisule, on õige või mitte (I).

Seejärel vastab kolleegium prokuratuuri ja kannatanu esindaja argumentidele, mis puudutavad alternatiivseid teokoosseise, teo toimepanemise kohta ja tsiviilhagi (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus kaitsja määruskaebuse menetluskulude peale (III) ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab asja menetluskulud (IV).

1. Sissejuhatavalt märgib kolleegium järgmist. Esiteks ei ole tarvidust hakata uuesti lahkama seda, kas kannatanu esindajate apellatsioonile lisatud tõendid tuleks vastu võtta või mitte. Ringkonnakohus tunnistas
2. oktoobri
3. a korraldavas määruses tõendid asjakohatuks ja lükkas need tagasi. Tõendite lisamist ja uurimist taotlenud apellant kohtu määratud tähtajaks korduvat taotlust ei esitanud. Teiseks ei saa kolleegium enne asja sisulise lahendamise juurde minekut jätta kaitsja vastuväite ja kirjaliku seisukoha kohta märkimata seda, et valitseva arvamuse järgi ei ole apellatsioonis esitatud taotluse õiguslik põhjendus ringkonnakohtu jaoks siduv ning sellest kõrvalekaldumist ei peeta apellatsiooni piirest väljumiseks (viimati RKKKo 1-18-158). Kolmandaks võtab ringkonnakohus asja lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud (vt käsiloleva otsuse p 3), sest apellandid neid ei vaidlusta. Maakohus pole ringkonnakohtu hinnangul teinud tõendite hindamisel vigu, mis raskendanuks süüdistatava olukorda. I
4. Maakohus jõudis pärast faktiliste asjaolude tuvastamist ja neile õigusliku hinnangu andmist seisukohale, et kannatanule lubadusi andes ei olnud Yl tahtmist X eksitada, s.o käituda lubatust teisiti. See tahtlus tekkis alles hiljem (kuna süüdistatav rikkus lubadust teha kannatanu rahaga tehinguid, mis on madalama riskiga, vt maakohtu otsuse p-d 51 ja 55) ning seega ei saa rääkida koosseisulisest petmisteost

§ 209objektiivse teokoosseisu mõttes.

Maakohus märkis, et Y käitus esimese nädala jooksul nii, nagu lubas ja tegi kannatanu rahaga vähemriskantseid spottehinguid, mis olid kasumlikud. Lisaks on tõendatud, et süüdistataval oli soov kannatanu raha kasvatada, mitte talle kahju tekitada (vt maakohtu otsuse p-d 55-56). Kohtu järeldustega ei leppinud kannatanu esindajad, kelle hinnangul eksitas süüdistatav X eesmärgiga saada enda kätte arvestatav kapital, mida süüdistatav plaanis kasutada ja kasutaski oma äranägemise järgi. 45. Kannatanu esindajate apellatsioonkaebuses esitatud taotlus - tunnistada Y süüdi

§ 209lg 2 p 3 järgi, jääb tagajärjetuks.

Maakohtu asjakohaseid argumente, millega kolleegium nõustub, ei ole käsilolevas otsuses enam mõtet korrata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 342 lg 3 p 1 järgmist. 46. Kelmus on enesekahjustusdelikt, s.o kannatanu viiakse mingisugustes tegelikes asjaoludes eksimusse ning selle toimel teeb kannatanu oma majanduslikku sfääri kahjustava varakäsutuse. Kui lugeda Yle esitatud muudetud süüdistust (kd II tlk 72), siis võib lugeja esmapilgul mõista, et kannatanu eksitamiseks tegi süüdistatav järgmist: 1) ta esitles ennast inimesena, kellel on krüptovaluutaga kauplemiseks vajalikud oskused ja kogemus ning ta mõjutas (süüdistuses rääkis korduvalt) X, et märksa mõistlikum on korterimüügist laekuv raha paigutada uue korteri ostmise asemel krüptovaluutasse; 2) ta esitles oma edukaid tehinguid, öeldes, et krüptovaluutasse n-ö investeerimine on riskivaba ja lubas kannatanut raha paigutamisel aidata 10 nii, et tollel jääb oma vara üle täielik kontroll ja otsustusõigus. Kannatanu tegigi varakäsutuse, sest neil oli süüdistatavaga lähisuhe ning ta usaldas teda; lisaks jäi talle süüdistatavast mulje kui asjatundlikust inimesest (vt kd II tlk 72). Süüdistuse lõpposas (kd II tlk 73) seevastu räägitakse, et kannatanu eksitusse viimine seisnes selles, et süüdistatav tegi kannatanu rahaga vastupidiselt lubatud madala riskiga tehingute asemel ühetaolisi, kõrge riskiga tehinguid. Ringkonnakohus ei välista, et prokuratuuri eesmärk oli alternatiivse süüdistuse koostamine (mida kehtiv KrMS ei keela), kuid paraku ei peegelda tegelik tulem selgelt ja arusaadavalt mitte ühegi silmas peetud süüteokoosseisu (

§-d 201, 209, 2172) vajalikke elemente. 47. Ringkonnakohus nendib, et see, mida nii maakohus kui ka kannatanu esindajad on pidanud eksitavaks teoks (madala riskiga tehingute asemel kõrge riskiga tehingute tegemine) ei saa olla eksitusse viimine

§ 209objektiivse teokoosseisu mõttes.

Eksitusse viimine tähendab kommunikatsiooni, mille tulemusel teeb eksitusse viidu varakäsutuse. Kolleegiumi arvates on maakohus ja kannatanu esindajad ekslikult lähtunud ainult süüdistuse kokkuvõtvas osas kajastatust. Petmistegu, millest süüdistus räägib ning millele maakohus ja apellandid üldse tähelepanu ei pööra, on

§ 209

koosseisu mõttes käsilolevas asjas see, et Y kirjeldas Xle krüptovaluutaga kauplemist kui võimalust teenida tulu kiiresti ja riskivabalt. Süüdistuse järgi jäi sel põhjusel kannatanule mulje, et alusvara säilimine on igal juhul garanteeritud ning ta tegi varakäsutuse. Kuivõrd apellatsiooni piirid seab selles esitatud taotlus ja kannatanu taotleb jätkuvalt süüdistatava süüdi tunnistamist, on ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsuses sisalduvat argumentatsiooni täiendada.

1. Niisiis leiab kolleegium, et kannatanu kujutlusi mõjutanud ning varakäsutuse tegemist soodustanud tegur oli süüdistuse järgi asjaolu, et Y jättis kannatanule adekvaatselt avamata krüptovaluuta kauplemisega kaasnevad riskid (vt muudetud süüdistus kd II tlk 72, samuti nimetas Y krüptovaluutasse investeerimist enne kannatanu varakäsutust riskivabaks tegevuseks ning kõige hullemal juhul saab X oma raha tagasi). Kui vaadata kannatanu kohtus antud ütlusi, siis ka kannatanu ise pidas seda detaili (vara säilimine on garanteeritud) enne süüdistatavale raha üle kandmist tegelikult kõige olulisemaks.
2. Y väitis kohtus, et ta selgitas kannatanule riske. Iseenesest on õige süüdistatava väide, et ta rääkis kannatanule krüptoturu volatiilsusest, kuid esitatud tõendite järgi tegi ta seda alles 15.03.2020.a, pärast kannatanu raha kaotamist (vt kd II tlk 1 andmekandjal FB Messengeri vestlus, Y: „mul see ikka jõhker rollercoaster olnud. 2017 kevad nt oli mul 15k eur, 2018 talv oli 120k eur, siis asi vahepeal langes väga palju ja oli korraks 30k eur, nüüd praegu kõikus seal 60-70k vahel ja nüüd lihtsalt selline pauk“). Kuigi kannatanu möönab vastuseks, et temagi ei mõelnud oma summa suuruse ja riskide peale, ei ole tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks talle seda, et krüptovaluuta väärtus võib ajas kiiresti väheneda ning see omakorda mõjutada kannatanu n-ö investeeritud rahasummat, üldse selgitanud. Kriminaalasjas on FB Messengeri suhtlusega tõendatud, et enne varakäsutust rääkis Y kannatanule ainult väga kõrgest tootlusest. Riskidest rääkimiseks ei saa kolleegiumi hinnangul pidada ka süüdistatava poolt
3. veebruaril
4. a kell 21.21-21.22 kannatanule tehtud viidet kõrge riskiga tehingutele, sest 1) tehingu tootlus oli suur; 2) Y tasakaalustas oma kirjutist kohe sõnadega, et ta ei julge sellise riskiastmega tehinguid üldiselt teha. Eluliselt on usutav ja sestap ka õige kannatanu esindajate apellatsioonis esitatud väide, et kui Y oleks kannatanule ausalt rääkinud seda, et krüptovaluutaga kaubeldes on suurte hinnakõikumiste tõttu võimalik küll raha teenida, kuid ka väga kiiresti kaotada, siis poleks kannatanu tõenäoliselt peaaegu kogu oma vara süüdistatavale üle kandnud. Sellisel juhul oleks X tõenäoliselt otsustanud paigutada 11 krüptovaluutasse märksa väiksema summa või ta oleks soetanud vana korteri müügist saadud raha arvel uue korteri. Asjaolu, et kannatanu kaalus enne varakäsutust pidevalt ühe variandina seda, et ta ostab kohe uue korteri, on esitatud FB Messengeri vestluste ja häälsõnumitega tõendatud (vt andmekandja kd II tlk 1). Ringkonnakohus märgib, et kannatanut kallutas raha süüdistatavale n-ö investeerimiseks üle kandma Y optimistlik ja üldine jutt raha riskivabast kasvatamisest.
5. Esitatud tõendite põhjal ei ole alust öelda, et süüdistatav krüptovaluuta kauplemisega seotud riske ei teadvustanud. Y ütlustega on tõendatud, et ta tegi oma esimesed tehingud krüptovaluutaga juba
6. aastal (kd II tlk 33) ning tal õnnestus 17 000-eurone algkapital kasvatada edukalt 100 000 euroni, kuid n-ö sisse jäetud 70 000 eurot kukkus vahepeal kuni 70% (kd II tlk 35 pö). Asjaolu, et turg võib jääda pikemaks ajaks madalseisu ja vara väärtus kukkuda ka soetushinnast allapoole, peaks teada olema kõigile, kes finantsturgudega vähegi kokku puutuvad. Kohtus ristküsitleti süüdistatava sõpra, tunnistaja F (kd I tlk 204-208 pö), kes peatus samuti krüptovaluuta kauplemisega seotud riskidel. Kuivõrd tunnistaja sõnul jõudis ta krüptovaluutaga kauplemise juurde tänu Yle, pole järelikult eeltoodu valguses põhjust öelda, et Y teadlikkus võimalikest riskidest (eelkõige väga lühikese ajavahemiku vältel toimuvatest ulatuslikest hinnakõikumistest) on tunnistaja omast väiksem.
7. Süüdistatava poolt lubatu (krüptovaluutaga kauplemise riskid on sisuliselt olematud või väga madalad) tegelikkusega kokku ei lange. Asjatundja MR selgitas kohtus, et krüptovaluutad on võrreldes teiste varaklassidega volatiilsemad (kd II tlk 26 pö). Ringkonnakohus viitas eelnevalt, et lisaks kirjeldas võimalikke riske krüptovaluuta kauplemisega tegelenud tunnistaja F (kd I tlk 204-208 pö).
8. Kriminaalasjas on tõendatud, et kannatanu sattuski eksimusse. X selgitas, et talle jäi süüdistatava jutu põhjal mulje, et n-ö investeering on kindel, sest igal juhul jääb talle algkapital ehk 125 000 eurot alles (vt uuesti kd I tlk 146 pö). Ringkonnakohus märgib, et pooltevahelist FB Messengeri vestlust lugedes on ilmne, et Y rääkis krüptovaluutasse raha paigutamisest nii positiivses võtmes, et valdkonnaga mitteseotud keskmisel objektiivsel kõrvalseisjal tekib samuti ettekujutus, et krüptovaluutaga seotud tehingud on raha kasvatamiseks stabiilne ja tulus võimalus. Mõnevõrra konservatiivsemalt väljendab süüdistatav end esitatud tõendite järgi alles pärast varakäsutust,
9. veebruaril
10. a (vt siinkohal kannatanu ja süüdistatava vaheline FB Messengeri vestlus kd I tlk 105 pö) siis, kui ta oli maakohtu tuvastatu (vt maakohtu otsuse p 42) järgi teinud oma vahendite arvel tehinguid, millest osa lõppesid kahjumiga. Maakohtus kõlanud väited ja nende kinnituseks esitatud tõendid selle kohta, et kannatanu pidi riskidest teadlik olema oma majandusalase hariduse tõttu, ei ole asjasse puutuvad. X omandatud eriala (turundus ja müük) ei ole kuidagi seotud finantsturgudega ning on väga kaugel spetsiifilisest valdkonnast, mille lahkamiseks peeti käesoleva kriminaalasja raames vajalikuks kaasata erialateadmistega asjatundjaid.
11. Mis puudutab madala ja kõrge riskiga tehinguid, mida nii maakohus kui ka kannatanu esindajad oluliseks pidasid, siis uuritud tõendite põhjal ei ole arutluskäigud ülemäära asjakohased. Madala ja kõrge riskiga tehingute eristamise eelduseks on teadlikkus erinevatest riskidest. Kuigi X selgitas kohtus, et Y lubas tema rahaga vähem riskida (vt kannatanu ütlused kd I tlk 116 pö), leiab kolleegium, et X ei pööranud enne raha ülekandmist suurt tähelepanu sellele, mida ehk milliseid tehinguid süüdistatav tema varaga tegema hakkab. On tõsi, et süüdistatav kirjutas kannatanule
12. veebruaril
13. a (s.o enne varakäsutust) FB Messengeri 12 seda, et ta teenis 2 tunniga 30%, kuid see on ikka väga riskantne ning selliste tehingute osakaal tema portfellis on väga väike. Samas väärib märkimist, et kannatanu sellele sõnumile ei vasta ning süüdistatav möönab seejärel, et sa ei saa küll midagi aru (kd I tlk 105). Veidi hiljem on kannatanu süüdistatavale saatnud häälsõnumi, kuid seal räägib ta olmeasjadest (vt kaitsja esitatud andmekandja kd II tlk 1), mitte süüdistatava tehingutest ja oma raha paigutamisest. Kolleegium leiab, et kannatanu lähtus varakäsutust tehes eeskätt Y lubadusest, et raha säilib ja tõenäoliselt kasvab ehk tema n-ö investeering on riskivaba.
14. Selles, kas kannatanu teadmine enne varakäsutust üldse ulatus väiksema ja suurema riskiga tehingute eristamiseni (maakohtu otsuse p-d 51 ja 55), annab põhjust kahelda ka süüdistatava ja kannatanu säilinud suhtlus, mis leidis aset enne varakäsutust. Ringkonnakohtu hinnangul on vähemalt FB Messengeri vestluste ja häälsõnumitega tõendatud, et tegelikult räägivad süüdistatav ja kannatanu väga vähe X raha n-ö investeerimisest ja sellest, mida Y kannatanu rahaga täpselt teha kavatseb. Põhiline osa omavahelisest suhtlusest on tavapärane vestlus kahe inimese vahel, kelle lähisuhe on alles kujunemisfaasis (vähemalt kannatanu vaates). Kannatanu tähelepanu oli raha n-ö investeerimise asemel pigem fokusseeritud süüdistatava juurde Keeniasse küllaminekule ning seetõttu X ilmselt ülemäära ei süvenenudki, milliseid tehinguid Y rahaga tegema hakkab. See ei olnud kannatanu jaoks sel hetkel üldse oluline. X teadvustas endale ilmselt väga üldiselt ainult seda, et kui ta annab oma raha Yle, siis süüdistatav vastavalt oma lubadusele hoiab ja kasvatab seda ning tõenäoliselt saab ta tagasi märksa suurema summa. Maakohus tuvastas, et täpselt sama arusaama peegeldas kannatanu ju tegelikult ka tunnistaja Zle (vt maakohtu otsuse p 18).
15. Kokkuvõtvalt on kriminaalasjas tõendatud süüdistuse väide, et Y jättis kannatanule eksliku mulje, et krüptovaluutaga kauplemine ei kätke endas praktiliselt mittemingisuguseid riske. Eeltoodu ei kummuta maakohtu järeldust, et lisaks lubas süüdistatav kannatanule tema rahaga ettevaatlikult ümber käia. Maakohtuga nõustuvalt märgib ringkonnakohus, et küsimusele subjektiivse külje kohta (kas süüdistatav andis kannatanule teadlikult ja eesmärgipäraselt tegelikkusele mittevastavat informatsiooni selleks, et saada enda kätte kannatanu vara, vt süüdistuse tekst) tuleb olemasolevate tõendite pinnalt vastata eitavalt.
16. Kui vaadata süüdistatava ja kannatanu suhtlust tervikuna, siis tõenäoliselt Y pidaski oma soovitust (lükata uue korteri ostmine edasi või soetada see laenurahaga ja vana müügist saadud raha n-ö investeerida) kannatanu eeldatavatele huvidele kõige enam vastavaks. Süüdistatav oli siiralt veendunud, et uue korteri ostmist on mõistlik edasi nihutada ning selle aja jooksul on võimalik kannatanu raha kasvatada. Kolleegium peab sarnaselt maakohtuga võimalikuks, et kuigi Y pidi oma varasema kokkupuute tõttu krüptoturuga seotud riske teadvustama, ei pidanud ta enne kannatanu varakäsutust siiski tõenäoliseks, et kogu krüptoinstrumentidesse paigutatud alusvara on võimalik väga lühikese aja jooksul kaotada. Selle kohta, et süüdistatav oleks varasema kauplemise käigus end sellisest olukorrast leidnud, pole tõendeid esitatud. Järelikult uskus süüdistatav oma isikliku kogemuse põhjal, et pikema perioodi vältel on võimalik raha kasvatada nii, nagu tema oma vahendid kasvasid ja seda isegi juhul, kui kasum või algselt sisse pandud summa vahepeal ajutiselt väheneb. Mis puudutab süüdistatava asjatundlikkust (milles Y süüdistuse järgi X samuti eksitas), siis maakohtu hinnangul ei olnud väide tegelikkusele mittevastav, sest enne kannatanu varakäsutust oli süüdistatav oma portfelli edukalt kasvatanud. Vaatamata sellele, et maakohtu järeldus süüdistatava edu kohta põhineb tõenditel, märgib ringkonnakohus, et tõusval turul on lihtne õnnestuda nii, et panustatakse kaubeldava instrumendi väärtuse kasvule. Seda, kas inimene kaupleb asjatundlikult või mitte, saab hinnata 13 alles siis, kui turg kukub. Süüdistatava asjatundlikkusel peatub kolleegium hiljem, kuid fakt on, et Y oli enne kannatanu varakäsutust krüptoturul mõnda aega toimetanud (sh haris ta krüptoturuga seotud küsimustes nt ka tunnistaja F) ning järelikult uskus süüdistatav ise siiralt seda, et tal on valdkonnas piisavalt teadmisi ja kogemust.
17. Kannatanu esindajate apellatsioonis esitatud väide, et süüdistatav soovis kannatanu eksitamisega saada enda kätte arvestatavat vara, mida oma äranägemise järgi kasutada, ei ole õige, sest see ei põhine tõenditel. Esiteks vastab tõele Y väide, et ta ei teadnud enne ülekande tegemist seda, kui palju raha kannatanu kavatseb talle kanda. Kuigi süüdistatava ja kannatanu vahelistest vestlustest on näha, et süüdistatav peab läbivalt silmas, et mõistlik oleks n-ö investeerida kogu korteri müügist saadud raha (vt kaitsja esitatud andmekandjal kd II tlk 1 FB Messengeri vestlus ja kõned 13.02.
18. a 20.47 kogu korteri raha investeeri ära) tegi lõpliku otsustuse, kui palju raha kanda, vahetult enne ülekande sooritamist siiski kannatanu (vt kaitsja esitatud andmekandjal kd II tlk 1 FB Messengeri vestlus 19.02.2020 alates kella 15.54 kannatanu: kerge 19 numbrit mu ees [arveldusarve nr], seega mul aega mõelda, palju kannan“). Teiseks on õige maakohtu seisukoht, et vähemalt esialgu proovis süüdistatav kannatanu rahaga ümber käimisel suuremaid riske vältida.
19. Nii maakohus kui ka kannatanu esindajad on läbivalt pidanud krüptovaluutaga tehtavaid spot-tehinguid vähemriskantsemateks ning see seisukoht põhineb tõenditel (vt siinkohal asjatundja MR ütlused kd II tlk 26 pö). Järelikult on põhjust nõustuda maakohtu ja kannatanu esindajatega, et võimenduseta krüptovaluuta ostu-müügitehingud on enam kooskõlas süüdistatava antud lubadusega kannatanu raha hoida ja kasvatada. Maakohtu järeldus, et esialgu, esimese nädala jooksul tegi Y kannatanu rahaga madalama riskiastmega spottehinguid, põhineb samuti tõenditel (vt kaitsja esitatud andmekandja kd II tlk 20). Asjaolu, et Y teadis juba enne, kui X
20. veebruaril
21. a talle C OÜ kaudu 125 000 eurot üle kandis, et võimendusega futuuritehingud on spot-tehingutest märksa riskantsemad, on maakohus viitega süüdistatava 17.02.
22. a Messengeri sõnumile korrektselt tuvastanud (vt maakohtu otsuse p 55).
23. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatava kavatsusele käituda kannatanu rahaga rahulikumalt viitab vahetult varakäsutusele järgnenud ca nädalane periood, mille vältel tegi Y paralleelselt nii spot-tehinguid (kannatanu vahenditega platvormil B) kui ka võimendusega futuuritehinguid (oma vahenditega platvormil HHH). Olukorras, kus kannatanule ei jäänud rahakasutuse üle mitte mingisugust kontrolli ning tegelikult ei tundnud ta enne
24. veebruari
25. a isegi huvi, kas ülekanne kohalegi jõudis (vt maakohtu otsuse p 31) puudub loogiline põhjendus, miks Y kohe kannatanu raha võimendusega futuuritehingute alla ei pannud. Seda enam, et maakohtu tuvastatu järgi olid süüdistatava enda tehingud enne
26. veebruari
27. a valdavalt kasumlikud ning seega oli Yl esimese nädala jooksul pärast kannatanu varakäsutust kindel arusaam, et turg käitub vastavalt tema ootustele ja prognoosidele. Sarnaselt maakohtuga ei näe ringkonnakohus ühtegi adekvaatset põhjust, miks süüdistatav venitas. Järelikult ainus põhjus saabki olla see, et esialgu käiski süüdistatav kannatanu varaga ettevaatlikult ümber ning see omakorda viitab, et süüdistataval puudus enne kannatanu varakäsutust ja ka mõnda aega pärast seda soov teha X rahaga võimendusega futuuritehinguid.
28. Süüdistuses kirjeldatud lubadust luua kannatanule kauplemiseks eraldi konto on maakohus otsuses ammendavalt käsitlenud (maakohtu otsuse p 50). 14
29. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu järeldus, et Y tegu pole võimalik kvalifitseerida

§ 209lg 2 p 3 järgi, on õige.

Kuigi süüdistatav vaikis enne X varakäsutust vestlustes kannatanuga maha krüptovaluuta kauplemisega seotud riskid, soovis Y X raha kasvatada ning oma senise kogemuse põhjal oli see süüdistatava arvates täiesti reaalne ja täidetav eesmärk. Selle kohta, et süüdistatav tahtis ise saada tehingutelt varalist kasu, pole tõendeid esitatud ning olemasolevate põhjal pole võimalik seda tõsikindlalt ka tuletada. Kaitsjal on õigus, et kannatanu esindajate apellatsioonis tehtud viited selle kohta, et süüdistatav varjas kannatanu eest seda, mida ta rahaga teeb, on üllatuslikud ja ei põhine tõenditel. Arvestades süüdistatava ja kannatanu vahel tärkavaid romantilisi suhteid, on tõenäoline, et Y oli enne varakäsutust eeskätt huvitatud kannatanu aitamisest. Fakt on see, et süüdistatava ja kannatanu vahelisest FB Messengeri vestlust ja häälsõnumeid tervikuna hinnates räägib kannatanu sellest, mida ta oma korteriga teha kavatseb ja teeb ning mis plaanid tal edasi on, puhtalt oma initsiatiivil. Süüdistatav kannatanu korterimüügi vastu ülemäärast huvi ei ilmuta ning ta ei käi kannatanule intensiivselt peale, et raha tuleks n-ö investeerida. X küsib omal algatusel süüdistatavalt nõu ning pole ühtegi adekvaatset põhjust, miks tüdrukust huvitatud Y peaks end kannatanu aruteludest distantseerima. Tõenäoliselt uskus süüdistatav, et tema nõuanne (s.o müüa oma korter kui hinnad on kõrged, oodata uue korteriostuga kinnisvarahindade rahunemiseni ja/või kannatanu edasiste plaanide selgumiseni ja sel ajal kasvatada korteri müügist saadud raha, mitte jätta seda seisma, sest siis kulub see märkamatult tühja-tähja peale ära) ongi kannatanu jaoks majanduslikult kõige otstarbekam ning oma senise kogemuse pinnalt sedagi, et tal on võimalik pikema perioodi vältel X raha kasvatada. II 63. Prokuratuur nõustus apellatsioonis maakohtu järeldusega, et süüdistatav ei pannud toime kelmust ning tema tegu võib vastata

§ 2172lg 1 teokoosseisu esimesele alternatiivile.

Kolleegium ei saa märkimata jätta, et prokuratuur on käsilolevas kriminaalasjas olnud üsna ebajärjekindel selles, mis puudutab Yle ette heidetavat tegu. Esialgses süüdistuses (vt kd I vahel eraldi rohelises kiirköitjas) sisalduvad faktilised asjaolud võimaldaksid Y tegu kvalifitseerida kas kelmuse või omastamisena; muudetud süüdistuses (kd II tlk 72-73) kajastatud teokirjeldus räägib kelmusest, usalduse kuritarvitamisest ja vihjamisi omastamisest.

1. Ringkonnakohus nendib, et kannatanu esindajate apellatsioonis esile tõstetu – süüdistatav hakkas ühel hetkel kannatanu vahenditega tegema väga riskantseid, võimendusega futuuritehinguid – võib iseenesest koostoimes maakohtu otsuses kajastatud faktidega viidata ka võimalikule omastamisele. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et esialgne süüdistus, mis rääkis sellest, et süüdistatav kattis kannatanu vahendite arvel oma kahju, ei tarvitsenud olla vale.
2. Väga lihtsustatult tuvastas maakohus, et ca nädal aega oma vahendite arvel riskantseid, võimendusega futuuritehinguid teinud süüdistatav ei olnud ühel hetkel oma tehingutega enam edukas. Kriminaalasjas on tõendatud, et Y panustas kauplemisel ainult krüptoinstrumentide väärtuse kasvule (vt süüdistatava ütlused kd II tlk 33, asjatundja MR ütlused kd II tlk 25). Tõusval turul oli ebaprofessionaalsel süüdistataval (vt ka asjatundja ütlused kd II tlk 28 üleval) õnne (kd II tlk 32 pö, vt ka FB Messengeri vestlused ja kuvatõmmised tootluse kohta jaanuaris
3. a), kuid seda, kuidas reageerida ja mille peale mõelda, kui turg on ettearvamatu ning kukub, süüdistatav ei osanud (vt siinkohal ka asjatundja ütlused kd II tlk 30 lõpp ja 30 pö algus). Nii näiteks viitas asjatundja mehhanismidele, mida Y võinuks kahjumi vähendamiseks 15 rakendada (vt MR ütlused kd II tlk 26), kuid selle asemel reageeris ilmselt jätkuvalt krüptovaluuta tõusule lootnud paanikas süüdistatav ebaadekvaatselt täiendavate vahendite sisse panemisega. Seda, kas kannatanu raha kasutati selleks, et platvorm süüdistatava positsioone ei likvideeriks, ei olnud ebapiisavate lähteandmete tõttu asjatundja hinnangul võimalik öelda (vt MR ütlused kd II tlk 26). Küll aga võib olemasolevate faktide põhjal rääkida sellest, et oma vahendite arvel tehtud tehingutest tulenenud kahjumit süüdistatav sisse võtta ei tahtnud, lisaks kaasneb ootamatu miinusega soov see uuesti kiiresti plussi viia. See võis olla põhjus, mis pani süüdistatava käituma vastupidiselt lubadustele ja tingis kannatanu vahendite kandmise B’i platvormilt HHH platvormile ning suunamise võimendusega futuuritehingutesse. Kriminaalasjas pole tõendatud, et süüdistataval endal oleks platvormi(de)l mingisuguseid täiendavaid vahendeid olnud, vastasel korral oleks ta likvideerimishinna vältimiseks neid lisaks kannatanu varale ka kasutanud.
4. Seda, kas süüdistatava tegevus võiks vastata omastamise objektiivsele ja subjektiivsele koosseisule, pole kolleegiumil võimalik kaaluda. Iseenesest on ka apellatsioonikohtul KrMS § 268 lg 6 ls 1 järgi õigus muuta tuvastatud faktidest lähtuvalt kuriteo kvalifikatsiooni. Kuivõrd nii prokuratuur kui ka kannatanu esindajad taotlevad apellatsioonimenetluses Y suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, ei väljuks ringkonnakohus süüdistatavat

§ 201

järgi süüdi tunnistades ka apellatsioonide piiridest; omastamine kelmusest raskem tegu ei ole. Süüdistatava ärakuulamisõigust riivatud ei ole: esialgse süüdistuse järgi liikus turg Y positsioonidele vastu ning nende kindlustamiseks kasutas ta kannatanu raha. Prokuratuur muutis süüdistust alles pärast süüdistatava ristküsitlemist (kd II tlk 75). Seda, kas Y tegu võiks vastata omastamise koosseisule, käsitlesid kohtuvaidlustes prokuratuur ja kaitsja ning oma otsuses ka maakohus. Järelikult on süüdistataval olnud eelneva menetluse käigus piisavalt võimalusi esitada võimaliku omastamise kohta selgitusi ja vastuväiteid.

1. Vaatamata eeltoodule on küsitav, kas muudetud süüdistuses kirjeldatud tehiolud võimaldavad rääkida omastamise koosseisust. Uuest süüdistusest jättis prokuratuur välja faktilised asjaolud, mis räägivad sellest, et süüdistatav kasutas talle usaldatud võõrast vara oma kahjumi katmiseks/vältimiseks ning olemasolevate nappide andmete põhjal pole on keeruline sisustada omastamise koosseisulist tunnust „enda kasuks pööramine“.
2. Lisaks on kolleegium seisukohal, et võimaliku omastamise korral ei ole kuriteo toimepanemise kohaks Eesti Vabariik. Kriminaalasjas on tõendatud, et Y viibis Keenias, kui ta tegi vaidlusaluseid tehinguid. Kannatanu vahendite oletatav enda kasuks pööramine toimus järelikult samuti ajal, mil süüdistatav oli välisriigis. Vaatamata sellele, et prokuratuur pidas esialgses süüdistusaktis (ja avakõne koostamiselgi, vt kd I tlk 73) võimalikuks, et Y hoopis omastas talle usaldatud kannatanu vara, pole prokurör kordagi kaalunud, et sellisel juhul võiks kuriteo toime panemise koht olla kusagil mujal, kui Eesti Vabariigis (vt ka eelistungi protokollid kd I tlk 19 ja tlk 19 pö, tlk 60).
3. Mis puudutab prokuratuuri ja kannatanu esindaja apellatsioonides esitatud taotlust tunnistada Y süüdi

§ 2172

alt 1 järgi, siis pole vaja maakohtu otsuses esitatud argumentatsiooni, mis puudutab teokoosseisu objektiivset ja subjektiivset külge, lähemalt lahata. Küsimus teo toimepanemise kohast lahendatakse enne, kui kontrollitakse teo vastavust karistusseadustikus sätestatud teokoosseisule (vt siinkohal RKKKo 3-1-1-35-07). Antud juhul nõustub kolleegium maakohtuga, et

§ 2172

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo korral ei oleks kuriteo toimepanemise koht kaasuses esitatud asjaolude põhjal Eesti Vabariik. 16

1. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kannatanu esindajate apellatsioonkaebuses sisalduvad väited kuriteo toimepanemise koha kohta, mis on seotud C OÜ-ga, on õiguslikult asjakohatud. Inimlikult on mõistetav soov anda X mõtlematule otsustusele tagantjärele mingisugunegi vettpidav juriidiline sisu (kriminaalasja materjalide järgi on kannatanu eri hetkedel üritanud tugineda nt laenu-, investeerimis-, agendilepingule jpm) selleks, et kannatanu saaks kindlasti, kiiresti ja väikeste kuludega oma raha tagasi. Paraku ei ole C OÜ-l käsilolevas kaasuses mitte mingisugust karistusõiguslikku rolli, sest väidetava teo pani toime Y ja pole ei süüdistust ega ka seda toetavaid tõendeid selle kohta, et ta võis etteheidetavad teod panna toime äriühingu huvides. Kriminaalasjas on tõendatud, et kokkuleppe raha investeerimiseks ja ülekandmiseks tegid füüsilised isikud, süüdistatav ja kannatanu. C OÜ kontot kasutati ainult raha ülekandmiseks, juriidilise keha arveldusarve oli ainult vahend raha liigutamiseks. Kui üritada kannatanu ja süüdistatava vahelist õigussuhet kuidagi defineerida, siis siin on maakohus öelnud, et tegemist võib olla käsunduslepinguga, kuid käsilolevas kaasuses ei puutu C OÜ süüdistuses esitatud asjaolude ja tõendite põhjal mitte kuidagi asjasse.
2. Kannatanu esindajad ühinesid prokuratuuri apellatsioonkaebuses esitatud argumentidega, mis puudutasid teo toimepanemise kohta

§ 2172lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul.

Väga lihtsustatult väidab prokuratuur, et teo toimepanemise kohaks on Eesti Vabariik, sest kannatanu vara asub Eestis ning järelikult saabus tagajärjedeliktide hulka kuuluva

§ 2172lg 1 koosseisuline tagajärg, suur varaline kahju, samuti Eesti Vabariigis.

1. Ringkonnakohus prokuröri argumentidega ei nõustu. Iseenesest on prokuröril õigus, et koosseisupäraste tegude toimepanemine ei piirdu käesoleval ajal füüsilise maailmaga ning see toob endaga kaasa rea probleeme. Samas ei ole õige, nagu oleks inimese vastutusele võtmine väga keeruline või suisa võimatu, kui tagajärjedelikti koosseisuline tagajärg saabub väljapool Eesti Vabariiki. Kehtiva kohtupraktika järgi ei esitata sellisel juhul välisriigis teo karistatavuse tõendamisele ülemääraselt rangeid nõudeid (vt RKKKo 3-1-1-35-07 p 12).
2. Käsilolevas kriminaalasjas on tõendatud, et kannatanu andis süüdistatavale oma vara, 125 000 eurot, selleks, et Y selle n-ö investeeriks. Pärast ülekande tegemist liikus raha esmalt C OÜ arvelduskontole ning lõpuks jõudis raha HHH platvormile, mis ei ole registreeritud Eesti Vabariigis. Seda, kus asuvad HHH serverid, kriminaalmenetluses ei tuvastatud (vt maakohtu otsuse p 62). Puudub vaidlus selle üle, et kõik tehingud talle kannatanu poolt usaldatud rahaga tegi süüdistatav ning raha kaotati elektroonilises keskkonnas. Prokuratuur ja kannatanu esindajad jätavad tähelepanuta selle, et raha ei olnud kaotuse hetkel kannatanu valduses, X oli usaldanud selle süüdistatavale. Järelikult ei ole põhjust nõustuda väitega, et vara asukoht oli kahju tekkimise hetkel Eesti Vabariigis. Prokuratuuri loogika järgi peaks kuriteo toimepanemise koht olema Eesti Vabariik ka järgmise näite korral: Eestis elav kannatanu X annab oma Eestis registreeritud sõiduauto süüdistatava Y kasutusse selleks, et too saaks sõita Poola. Sinna jõudes meenub Y-le X-ga seotud vana vahejuhtum ning ta põletab X-i auto purjus peaga maha. Kannatanu X on vahepeal asunud samuti Poola poole teele ning saab auto hävitamisest teada seal viibides. Kolleegium nendib, et selle kaasuse puhul ei peetaks praktikas tõenäoliselt üldse vaidlusi selle üle, kas teo toimepanemise koht on Eesti või Poola.
3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus korrektselt öelnud, et koht, kus tegutses süüdistatav, ning koht, kus tekkis kahju, pole Eesti Vabariigis ning sel põhjusel saab Eesti karistusseadustik süüdistatava teole laieneda

§ 7lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimustel.

Kriminaalasjas puudub vaidlus, et need on täitmata. Omaette küsimus on see, kas ringkonnakohus pidanuks 17 käsilolevas asjas tegema prokuratuurile selgesõnalise ettepaneku esitada tõend selle kohta, et tegu, milles süüdi tunnistamist prokuratuur taotleb, on Keenias või HHH serverite asukohamaal või riigis, kus on HHH registreeritud, karistatav. Kuigi kehtiva kohtupraktika põhjal (vt uuesti RKKKo 3-1-1-35-07 p 11) järgi võiks seda esmapilgul eeldada, tuleb antud juhul seda selgelt eitada. 75. Kolleegium on juba varem viidanud asjaolule, et käsilolevas asjas tekkis küsimus teo toimepanemise kohast praktiliselt kohe, kui süüdistusakt jõudis maakohtusse (vt uuesti varem viidatud eelistungi protokollid). Prokuratuur vastas kohtu küsimusele teo toimepanemise koha kohta, et selleks on Eesti Vabariik. Arvestades prokuratuuri esialgset versiooni (Y on toime pannud kelmuse), on prokuröri seisukoht loogiline, sest pole vaidlust selle üle, kus X eksitusse sattus ja varakäsutuse tegi (Eesti Vabariigis). Küll aga pidanuks prokuratuur professionaalse menetlusosalisena olukorras, kus nad ise kaalusid võimalikku omastamist, mõistma, et

§ 201

teokoosseisu kohaldamisel ei pruugi süüdistatava teo toimepanemise koht enam olla Eestis. 76. Edasi jõudis prokuratuur menetluse käigus arusaamisele, et süüdistatava tegu võib vastata ka

§ 2172lg 1 teokoosseisule ning see tingis Yle esitatud süüdistuse muutmise.

Paraku ei pidanud prokuratuur jätkuvalt võimalikuks, et teo toimepanemise koht võib olla mujal kui Eestis. Vaatamata sellele, et võistleva menetluse loogika järgi peaks õigusliku küsimuse eelduseks oleva faktilise asjaolu ehk identse normi olemasolu tõendamine olema prokuratuuri ülesanne, peab kohus kohtupraktikas omaksvõetud arusaamade järgi täitma selgitamiskohustust. Seetõttu pidanuks maakohus viidatud lahendis (s.o 3-1-1-35-07) kajastatud ning hiljutises otsuses (vt RKKKo 1-21-3514 p 17) üle korratud põhimõttest johtuvalt selgitama prokuratuurile enne süüdistatava

§ 2172

lg 1 järgi õigeks mõistmist võimalust esitada teo karistatavuse kohta tõendeid juhul, kui kohus peaks leidma, et teo toimepanemise kohaks pole Eesti Vabariik. Kohtuistungi protokollide järgi maakohus seda ei teinud ning mõistis Y õigeks põhjusel, et Eesti karistusseadustik teo toimepanemise kohta ei ulatu.

1. Olenemata eeltoodust on maakohtu minetus selline, mida saaks teoreetiliselt kõrvaldada apellatsioonikohtus. Sel põhjusel tuleb vastata küsimusele, kas ringkonnakohus pidi prokurörile tegema ettepaneku teo karistatavust tõendavate tõendite esitamiseks või mitte. Kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtul sellist kohustust ei olnud.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et prokuratuur hiljemalt maakohtu otsusega tutvumisel mõistma ja võimalikuks pidama, et nende käsitlus

§ 2172

lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise koha kohta ei tarvitse olla ainuõige. Kirjeldatud olukorras ei ole põhjust rääkida kohtu selgitamiskohustusest, sest prokuratuur pidi aru saama, et väga lihtsustatult on apellatsioonimenetluses ringkonnakohtul kaks võimalust: 1) nõustuda maakohtu käsitlusega; 2) nõustuda prokuratuuri käsitlusega. Seetõttu oli prokuröril võimalik esitada apellatsioonimenetluses alternatiivselt tõend (või taotlus tõendi esitamiseks kohtu poolt kindlaksmääratud tähtajaks) teo karistatavuse kohta juhuks, kui ringkonnakohus apellatsioonis sisalduvat õigeks ei pea. Seda prokuratuur ringkonnakohtule arusaadavalt üldse võimalikuks ei pidanud, sellest tulenevalt võimalust tõendi esitamiseks ei kasutanud ning võistlevas menetluses on see poole risk. Kolleegium ei näe, et kujunenud olukorras pidanuks ringkonnakohus tegema professionaalsele menetlusosalisele ettepaneku esitada kohtule tõend, mis on tarvilik süüdimõistva lahendi tegemise eelduseks oleva asjaolu tõendamiseks. 18

1. Kuivõrd esitatud apellatsioonkaebused, milles taotletakse Y süüdi tunnistamist, jäävad kõige eeltoodu tõttu tagajärjetuks, pole põhjust kohendada maakohtu otsust osas, mis puudutab tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Ringkonnakohus selgitab kannatanu Xle seda, et tal on jätkuvalt õigus ja võimalus esitada süüdistatava vastu nõue tsiviilkohtusse. III
2. Y kaitsja ei olnud maakohtuga päri osas, mis puudutas menetluskulude lahendamist. Oma määruskaebuses palub kaitsja arvestada õigusabiteenuse tunnihinnaks 170 eurot (millele lisandub käibemaks) ning hüvitada asjatundja kohtusse kutsumisega seotud menetluskulu. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja määruskaebus tuleb täielikult rahuldada järgmistel põhjustel.
3. Maakohus arvestas Yle osutatud õigusabiteenusega seotud menetluskulu mõistlikuks tunnihinnaks 140 eurot (summa käibemaksuta) põhjusel, et kriminaalasi pole mahukas ega sisult keeruline. Oma hiljutises lahendis (vt RKKKo 1-22-7663) kordas Riigikohus üle põhimõtted, millest kohtud peaksid lähtuma kaitsjatasu põhjendatuse hindamisel. Kriminaalkolleegium märkis, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu, mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda. Ringkonnakohtu hinnangul pole kaitsja õigusabiteenuse tasu tunnihind 170 eurot (summa käibemaksuta) selline, mis ulatuks tõusnud elukalliduse foonil märkimisväärselt üle keskmise turuhinna. Õige on kaitsja märkus, et antud kaasus ei ole olemuselt lihtsakoeline, sest kaitseülesande täitmine eeldas teadmisi nii finantsturgudest kui ka krüptovaluutadega kauplemisest. Eeltoodu tõttu loeb ringkonnakohus põhjendatud tunnihinnaks 170 eurot (summa käibemaksuta). Maakohtu järeldusi osas, mis puudutavad ajakulu põhjendatust, ei ole kaitsja vaidlustanud. Järelikult tuleb Yle hüvitada kaitsjatasu kaitsja poolt osutatud õigusabiteenuse eest 82,20 tunni ulatuses arvestusega, et teenuse tunnihind käibemaksuta on 170 eurot. Kaitsja taotlus tuleb seega rahuldada ning Eesti Vabariigilt tuleb Y kasuks välja mõista koos käibemaksuga 16 776,25 eurot (82,20x170=13 974; 13 974+2794,8; 16 768.80 + kaitsja sõidukulu 7,45 eurot).
4. Mis puudutab asjatundjale makstud summat, siis on ringkonnakohus erinevalt maakohtust seisukohal, et tegemist on menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Sarnast arusaama on väljendatud varasemas Tallinna Ringkonnakohtu praktikas (vt TlnRng 1-19-10096). Kolleegium märgib, et erinevalt tunnistajast ei ole asjatundjal, kes ei tea faktilisi asjaolusid, kohustust tõe tuvastamisele kaasa aidata. Menetlusosaline võib oma seisukohtade kinnitamiseks ja selgitamiseks pöörduda abipalvega oma valitud asjatundja poole, kuid too otsustab ise, kas võtab pakkumise vastu, sest kohtusse ilmuma ta kohustatud pole (vt siinkohal nt sanktsioonid, mis on sätestatud KrMS § 138 lg 3, 139 lg 1, 140 lg 1). Järelikult võib teatud juhtudel asjatundja jaoks otsustavaks saada see, kas ta saab oma kulutatud aja eest mõistlikus määras tasustatud või mitte. Kuigi KrMS § 178 lg 1 järgi hüvitatakse asjatundjale reegeljuhtumil saamata jäänud sissetulek, päevaraha, sõidu- ja ööbimiskulud, ei tarvitse see kompenseerida tema tegelikku ajakulu. On mõistlik eeldada, et kohtusse tulekule eelneb kohtumine, probleemi selgitamine jpm, mis kulutab aega. Olukord, kus asjatundjale seda ajakulu ei hüvitata, võib oluliselt piirata pädeva asjatundja valikut ja värbamist. Viimane omakorda võib mõjutada kaitseõigust ja õigusemõistmise kvaliteeti juhul, kui asjatundja teadmised hõlmavad mõnd väga spetsiifilist valdkonda. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et kaitsja määruskaebus osas, mis puudutab asjatundjale makstud tasu, on põhjendatud. Asjatundja esitas arve summas 1255.50 eurot. Käsilolevas asjas ei piirdunud asjatundja MR üksnes talle teadaoleva valdkonna üldise selgitamisega. Asjatundja selgitas, et ta tutvus enne 19 kohtusse tulekut Y tehingutega (vt kaitsja esitatud andmekandja kd I tlk 20) ning talle esitasid selle põhjal lisaks kaitsjale küsimusi nii prokurör kui ka kannatanute esindajad ning küsimustele antud vastuseid kasutati asja lahendamisel. Järelikult oli asjatundjale makstud summa KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes vajalik kulu. Makstud ja taotletav summa ei ole ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt ülemäärane ning sel põhjusel tuleb see arvestada süüdistatava menetluskulu hulka ning Y õigeks mõistmise tõttu ka Eesti Vabariigilt välja mõista. IV
5. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et Harju Maakohtu
6. juuni
7. a otsus tuleb kooskõlas KrMS § 340 lg 2 p-ga 6 tühistada muude KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste ehk menetluskulude kindlaksmääramise ja hüvitamise osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Tühistatud osas teeb kolleegium KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel uue otsuse, millega mõistab Eesti Vabariigilt süüdistatava Y kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu 16 776,25 eurot ja asjatundja MR kaasamisega seotud kulu 1255,50 eurot.
8. Kaitsja ja kannatanu esindajad esitasid taotluse apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Kooskõlas KrMS § 185 lg 1 kannab menetluskulud riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahend.
9. Kaitsja esitatud arve ja sellele lisatud spetsifikatsiooni järgi osutas kaitsja Yle apellatsioonimenetluses õigusabiteenust kokku 3 tundi ja 20 minutit, tunnihinnaga 172 eurot (summa käibemaksuta). Y apellatsioonimenetluse kulu oli kokku 577.92 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on nii ajakulu kui ka õigusabiteenuse tunnihind mõistlikud ning seega tuleb kaitsja taotlus rahuldada. Eesti Vabariigilt tuleb Y kasuks välja mõista 577.92 eurot (summa sisaldab käibemaksu).
10. Kannatanu esindajate arve ja sellele lisatud selgituse järgi osutati kannatanule apellatsioonimenetluses õigusabiteenust kokku 9 tundi ja 42 minutit (veidi rohkem, kui 1 normtööpäeva ulatuses) hinnaga 140 eurot tund (summa käibemaksuta). X apellatsioonimenetluse kulu oli kokku 1629,60 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on nii ajakulu kui ka õigusabiteenuse tunnihind mõistlikud ning seega tuleb kannatanu esindaja taotlus rahuldada. Eesti Vabariigilt tuleb X kasuks välja mõista 1629,60 eurot (summa sisaldab käibemaksu). /allkirjastatud digitaalselt/ 20