Obsah (14)

§ 172§ 232§ 663§ 657§ 423§ 662§ 651§ 465§ 659§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 23.02.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-3407 Kohtuasi X ja C avaldus k

) § 233 alusel juurdepääsutasu suuruse osas, mis ei hõlma tee hooldamise kulusid, ehk osas, mis katab kaotatud kasutuseelised ja maamaksu. Senises kohtupraktikas on juurdepääsutasu jäänud vahemikku 50–100 eurot aastas. 19. Maakohus jättis menetluskulud

§ 172

lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda, kuna puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja kohus lahendas vaidlusküsimuse avaldajate kasuks. Määruskaebus

1. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada juurdepääsu talumise tasu suuruse, menetluskulude jaotuse ja kulude suuruse kindlaksmääramise osas, ning teha uue määruse, millega määrata, et Heldri tee 22 kinnisasja igakordne omanik tasub Heldri tee L4 kinnisasja igakordsele omanikule juurdepääsu talumise tasu 552 eurot 30 päeva jooksul määruse jõustumisest ja seejärel 315 eurot aastas iga aasta
2. juuliks jooksva aasta eest, menetluskulud jätta solidaarselt avaldajate kanda või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda.
3. Puudutatud isik I ei ole andnud põhjust avaldajatele kohtusse pöördumiseks ega teinud mistahes takistusi avaldajatele Heldri tee kasutamiseks.
4. Maakohus jättis arvestamata juurdepääsu tasu suuruse määramisel oluliste asjaolude ja puudutatud isiku I huvidega ning rikkus tõendite hindamisel menetlusõiguse normi (

§ 232lg 1).

Määrus on osas, mis puudutab juurdepääsu tasu suurust, põhjendamata ja olulise kaalutlusveaga. 22.

1. Maakohus tugines puudutatud isiku I ja avaldaja I 31.05.2022 kokkuleppe p-le 4, kuid ei arvestanud sellega, et kokkulepe oli terviklik dokument ja hõlmas kokkuleppeid ka servituudi ala kasutamise kohta suurema täismassiga kui 3,5 tonni sõidukite liiklemise kohta. Pooled olid kokku leppinud, et tasu sellise kasutuse ja tee seisundi hindamise eest sisaldub kommunikatsioonidega liitumise tasus (kokkuleppe p 2 alapunktid 6 ja 7), milleks oli kokku 55 715 eurot. Nimetatud summa sisaldas suurel määral võrguliitumisi, kuid üheks komponendiks oli ka Heldri tee kasutamise tasu suurema massiga sõidukitega kui 3,5 tonni. Lisaks sellele sisaldusid 31.05.2022 kokkuleppes mitmed teised poolte kokkulepped Heldri tee ala kasutamise kohta, mistõttu ei saa vaadelda kokkulepet 134 euro suuruse juurdepääsu tasu kohta isoleeritult. 22.
2. Maakohus jättis tähelepanuta, et kohtueelne kokkulepe 134-eurose juurdepääsu tasu kohta eeldas, et mõlemad lepingu pooled täidavad 31.05.2022 kokkulepet. Puudub vaidlus, et avaldajad ei soovinud 31.05.2022 kokkulepet täita ja avaldaja I taganes kokkuleppest. 22.
3. Maakohus ei selgitanud jälgitavalt, kuidas jõudis järeldusele, et avaldajate saadavad kasutuseelised ja neile langev osa maamaksust moodustab kokku 134 eurot. 5 2-23-3407 22.
4. Arusaamatuks jääb, miks jättis maakohus juurdepääsu tasu suuruse arvestamisel tähelepanuta puudutatud isiku I esitatud hinnapakkumised Heldri tee ühekordse ja iga-aastase seisundi taastamise ja hoidmise kulude kohta. Seejuures maakohus määras, et Heldri teed võivad kasutada massipiiranguta prügiveo- ja lumekoristussõidukid. Lisaks esitas puudutatud isik I eriteadmistega isiku hinnangu Heldri tee kandevõime kohta, mis veenvalt tõendas, et tee kandevõime kõikides osades on maksimaalselt 3,5 tonni, kuid maakohus jättis tasu määramisel kahju hüvitamise komponendiga arvestamata. 22.
5. Maakohus jättis arvestamata, et teekatendi (mustkatte) taastamise ühekordne kulu on 10 445,75 eurot (km-ta), tänaval olevate aukude parandamise iga-aastane kulu on 7975 eurot (km-ta) ja maamaks 837,50 eurot aastas. Lisaks tõi puudutatud isik I esile, et eksperdi hinnangul oleks Heldri tee rajamise maksumus 638 943 eurot (km-ta), millega puudutatud isik I põhjendas juurdepääsu tasu kasutuseelise komponenti. Puudutatud isik I arvestab tee taastamise ja seisundi hoidmise kulude jaotamisel 44 elamukrundiga. Õiglane ja AÕS § 156 lg-ga 1 kooskõlas olev juurdepääsu talumise tasu esimese makse suurus on 552 eurot (maamaksu ja kasutuseeliste komponent 134 eurot + teekatendi regulaarse seisundi hoidmise kulu 181 eurot + teekatendi taastamise kulu 237 eurot) ning järgnevatel aastatel 315 eurot aastas (134 + 181).
6. Maakohus rikkus menetluskulude jagamisel

§ 172lg 1.

Puudub alus menetluskulude jätmiseks puudutatud isiku I kanda.

§ 172

lg 1 esimese lause kohaselt tuleb hagita asjas reeglina jätta menetluskulud isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse. Asjas ei toimunud sisulist vaidlust juurdepääsu asukoha üle ja asi lahendati avaldajate huvides. Seega tulnuks jätta menetluskulud avaldajate kanda. Maakohus ei arvestanud menetluskulude jaotamisel sellega, et juurdepääsu asukoha üle vaidlust ei toimunud, kaalupiirangule vaidlesid vastu avaldajad, kuid maakohus sellega siiski osaliselt arvestas ning hoolduskohustuse jaotuse osas jäi avaldus rahuldamata, s.t kolmest küsimusest kaks lahendas maakohus puudutatud isiku I kasuks. Äärmisel juhul võib menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Menetluse edasine käik 24. Avaldajad palusid jätta määruskaebuse rahuldamata. 25. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 26. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. 27. Puudutatud isik I esitas 09.01.2024 ringkonnakohtule taotluse avalduse läbivaatamata jätmiseks, kuna Viimsi Vallavolikogu 14.11.2023 otsusega nr 48 otsustati sundvõõrandada puudutatud isikule I kuuluv Heldri tee L4 kinnistu Viimsi vallale. Ringkonnakohus, tutvunud puudutatud isiku I taotluse, avaldajate ja puudutatud isiku II seisukoha ning juurdepääsutee kinnistu kinnistusraamatu andmetega, leiab, et avalduse läbivaatamata jätmine ei ole põhjendatud.

§ 423

lg 2 p 2 kohaldamine on võimalik siis, kui esitatud avaldus on õiguslikult perspektiivitu, s.t et avalduses esitatud asjaolude tõesuse korral ei oleks avaldust võimalik rahuldada. Puudutatud isik I väidab taotluses, et ta on Viimsi Vallavolikogu 6 2-23-3407 14.11.2023 otsuse vaidlustanud tervikuna, kuid leiab, et sundvõõrandamise otsus on kehtiv, kuivõrd haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust. Vaatamata eeltoodule on ringkonnakohtu hinnangul võimalik avaldus läbi vaadata, kuna kinnistusraamatus on Heldri tee L4 kinnistu omanikuna kantud puudutatud isik I. Vaidlusaluse kinnistu sundvõõrandamise menetlus algatati Viimsi Vallavolikogu 21.09.2021 otsusega nr 46 (dtl 77) ja sundvõõrandamise õiguspärasus selgub halduskohtumenetluse käigus. Seetõttu ei ole alust järeldada, et avalduse alus oleks käesoleva määruse tegemise ajaks ära langenud ja avaldus oleks perspektiivitu. 28. Puudutatud isik I ja avaldajad esitasid määruskaebemenetluses tõendite taotlused (dtl-d 245–254 ja 271–341). Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid

§ 662lg 3 alusel asja materjalide juurde.

29. Määruskaebuses vaidlustab puudutatud isik I maakohtu määruse juurdepääsutee tasu ja menetluskulude jaotuse osas.

§ 651

lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

1. Kuigi puudutatud isik I ei vaidlustanud määrust osas, millega tuvastati puudutatud isiku I kohustus anda nõusolek kinnistusraamatusse kande tegemiseks ja asendati tema nõusolek, on puudutatud isik I määruskaebuses seisukohal, et ta ei ole andnud põhjust avaldajatele kohtusse pöördumiseks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vastuseks puudutatud isiku I seisukohale selgitab ringkonnakohus, et avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (RKTKm 04.03.2020, 2-1712857, p 15; RKTKm 13.02.2019, 2-14-23161, p 17.1). AÕS § 156 lg 1 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukordades, kus avaldajat pole takistatud avalikult kasutatavale teele pääsemisel, kuid keeldutud on tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast (RKTKm 28.05.2014, 3-2-1-46-14, p 14). Puudub vaidlus, et kohtuväliselt ei saanud avaldajad ja puudutatud isik I juurdepääsu küsimuses kokkuleppele.
2. Puudutatud isik I leiab määruskaebuses, et maakohtu määratud juurdepääsutasu 134 eurot aastas ei ole piisav, kuna see ei kata teekatendi taastamise ja kasutuskõlbuliku seisundi hoidmise kulu.
3. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu määrus juurdepääsutasu määramisel

§ 465

lg 2 nõuetele, mh nähtuvad maakohtu määrusest põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. Määruskaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist, sh oluliste asjaolude arvestamata jätmist ega tõendite ebaõiget hindamist, ringkonnakohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus ei sekku maakohtu kaalutlusotsusesse, kuna see tehti kooskõlas materiaal- ja menetlusõigusega. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu määruse põhjendusi korrata (

§ 659ja § 654 lg 6).

Vastuseks määruskaebusele toob ringkonnakohus esile kohtupraktika juurdepääsutasu küsimuses ja vastab lühidalt puudutatud isiku I väidetele. 32.

1. AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanikul õigus saada tasu, mis hõlmab hüvitist maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude (juhul kui juurdepääsutee korrashoiu kohustus lasub juurdepääsuteed taluma kohustatud kinnisasja omanikul) ning omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (RKTKm 20.12.2023, 2-19-6901, p 14; RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, 7 2-23-3407 p-d 15.3 ja 15.4 ning nendes viidatud kohtulahendid). Maakohus leidis, et praeguses asjas ei saa puudutatud isikule I panna kohustust tee hooldamiseks ning puudutatud isik I ei ole selles osas maakohtu määrust vaidlustanud. Seega langeb praegusel juhul juurdepääsutee korrashoiu kulude tasu komponent ära. 32.
2. Juurdepääsu tasu on võimalik arvutada valemi järgi, mis võtab arvesse seda, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatistest vaba ja koormatud kinnisasja väärtuse vahe, RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p 15.5 toodud valem). Kui juurdepääsutasu määratakse kindlaks koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist arvesse võttes, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiu kulude ja maamaksu eest (RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p-d 15.5 ja 15.6). Maakohus selgitas 27.10.2022 määruses menetlusosalistele eeltoodud Riigikohtu praktikat, kuid viidatud valemi alusel väljaarvutatava juurdepääsutasu leidmiseks menetlusosalised kohtule andmeid ei esitanud. Puudutatud isik I möönab määruskaebuses, et Riigikohtu poolt juurdepääsu asjades antud juhised kasutuseeliste määramiseks ei ole tema hinnangul praeguses asjas rakendatavad. 32.
3. Riigikohus on selgitanud, et omandiõiguse riive tuleb hüvitada kasutuseelise alusel, mitte lähtuda juurdepääsutee alla jääva maatüki turuväärtusest (RKTKm 20.12.2023, 2-19-6901, p 15). Kasutuseelise hüvitamise eesmärk on tagada kinnisasja omanikule samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (RKTKm 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 39). Juurdepääsutasu suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid (RKTKm 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 40). 32.
4. Eeltoodud kohtupraktikast tulenevalt on juurdepääsutasu eesmärk hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine. Kokkuvõtlikult saab leida, et koormatud kinnisasja omaniku jaoks võib juurdepääsutee talumise kohustusega seotud negatiivne tagajärg vastavalt asjaoludele olla kas koormatava kinnisasja mõne osa kasutuseeliste kaotus, kogu koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine, saamata jääv tulu või juurdepääsutee korrashoiu kohustuse korral korrashoiuks vajalikud kulutused (RKTKm 13.12.2023, 2-18-12098, p 14; RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p 15.4). Asja materjalidest ei nähtu, et taotletav juurdepääs vähendaks puudutatud isiku I kinnistu väärtust, puudutatud isik I kaotaks kasutuseelise või tal jääks saamata tulu. 32.
5. Kohus saab juurdepääsutee talumise tasu suuruse määramisel tugineda ka

§-le 233, kui menetlusosaliste kohtu ette toodud juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omaniku suhtes negatiivset mõju avaldavate juurdepääsuteest lähtuvate asjaolude korral ei ole võimalik kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha või oleks see seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416, p 15.6). Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist sellise olukorraga, mistõttu sai maakohus otsustada juurdepääsutee talumise tasu suuruse üle siseveendumuse alusel. 32.

1. Maakohus võttis juurdepääsutee tasu suuruse üle otsustamisel arvesse menetlusosaliste kohtueelseid läbirääkimisi ja kohtupraktikat. Maakohtu määratud juurdepääsutasu katab kasutuseelise (omandiõiguse riive) ja maamaksu ega hõlma juurdepääsutasutee hooldamise kulu, kuivõrd puudutatud isik I teed ei hoolda ja maakohus teda selleks ka ei kohustanud. Maakohus arvestas põhjendatult muu hulgas ka puudutatud isiku I ja avaldaja I 31.05.2022 8 2-23-3407 kokkuleppe p 4, milles olid kokkuleppe pooled kaalunud juurdepääsutasuna 134 eurot aastas. Eeltoodud kokkulepet võib arvestada menetlusosaliste kohtueelsete läbirääkimistena tasu osas. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb tasu määramisel olulise asjaoluna arvesse võtta, et asjaoludest nähtuvalt puudutatud isik I juurdepääsuteed ei kasuta ja kinnistu sihtotstarvet arvestades seda muul otstarbel kasutada ei saaks. Vaidlusalusel juurdepääsu alal ei ole muud kasutusotstarvet peale transpordimaa. Puudutatud isikule I kuuluv kinnistu on tervikuna elamurajooni sisene tänav, mis on planeeritud elamurajooni elanikele kasutamiseks. Seega ei täida juurdepääsutasu omandiõiguse riive komponent praeguses asjas tavapärast kasutuseelise hüvitamise eesmärki (vt käesoleva määruse p 32.3). Tuleb arvestada, et maakohus piiras raskeveokite juurdepääsu, nagu puudutatud isik I taotles, ja kaalupiirang ei kehti üksnes lumetõrjetehnikale ja prügiveoautole. Eelduslikult vajavad kinnistute omanikud elamurajoonis tavapäraseid teenuseid, sh prügiveoteenust ja lumekoristust. Ringkonnakohus märgib, et raskemad sõidukid ei kasuta teed seega igapäevaselt. Lumekoristus on hooajaline ja prügivedu toimub elamurajoonides eeldatavasti maksimaalselt 4 korda kuus. Sellist mahtu ei saa pidada ebamõistlikult suureks ja puudutatud isikut I liigselt koormavaks. Ringkonnakohus märgib, et avaldajate naaberkinnistutele on jõustunud kohtulahendi alusel tagatud juurdepääs aastatasuga 133,96 eurot (dtl 380) ning seejuures ei ole piiratud üle 3,5-tonniste sõidukite juurdepääsu (dtl 18). Seega ei põhjenda praeguses asjas avaldajate huvides prügiveo ja lumekoristuse teenust pakkuvate sõidukite lubamine suurema tasu määramist. Esitatud avalduses soovisid avaldajad juurdepääsu ilma sõidukite kaalupiiranguta, kuid maakohtu määrust osas, milles piirati juurdepääsu kasutavate sõidukite kaalu 3,5 tonniga, vaidlustatud ei ole. 32.
2. Puudutatud isik I põhjendab suuremat tasu ka sellega, et teekatendit on vaja taastada ja iga-aastaselt parandada. Seetõttu on puudutatud isik I nõudnud ka ühekordse maksena täiendavat tee parandamise kulu, paludes määrata esimesel aastal määratav tasu selle võrra suurem seoses sellega, et senise tee kasutamise tulemusel on teekate lõhutud. Puudutatud isik I ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks umbes 20 aastat tagasi väljaehitatud elamurajoonisisest teed seni iga-aastaselt hooldanud või parandanud ja sellega seonduvalt regulaarselt kulusid kandnud. Arvestades, et puudutatud isik I ise teed ei kasuta ja seni ei ole olnud tema huvi koormatud kinnistu parendamisse märkimisväärne, ei oleks põhjendatud puudutatud isiku I võetud pakkumiste alusel arvestada juurdepääsutasu hulka võimalikku iga-aastast tee parandamise kulu tulevikus. Seejuures märgib ringkonnakohus, et kui lähtuda sellest, et tee omanikule ei saa panna tee hooldamise kohustust, ei saa juurdepääsu asjas eeldada, et tee omanik kohustub teed parandama. Teekatendi (mustkatte) taastamise ühekordset kulu, mis väidetavalt on tekkinud senise tee kasutamise tulemusel, ei ole ringkonnakohtu hinnangul esile toodud asjaoludel õiglane juurdepääsutasu osana arvestada. Avaldajatel on seni puudunud juurdepääs enda kinnistule üle puudutatud isiku I kinnistu, mistõttu ei ole põhjendatud nõuda neilt ka ühekordset hüvitist teekatendi taastamise eest. Juba tekkinud kahjude hüvitamist saab nõuda isikult, kes konkreetsel juhul kahju tekitamise eest vastutab (AÕS § 147).
3. Eeltoodust tulenevalt on mõistlik ja põhjendatud maakohtu määratud juurdepääsu tasu suurus 134 eurot, sh juurdepääsutee aluse maa maamaksu suurus 60 eurot (837,50/14) ja hüvitis omandiõiguse riive eest 74 eurot, arvestades muu hulgas seda, et juurdepääsutee määramine ei riiva puudutatud isiku I õigusi intensiivselt ja tasu ei sisalda tee korrashoiukulu. Maakohus ei pidanud tasu määrates seda detailsemalt põhjendama ega tasu summat täpsemalt matemaatiliselt komponentidest moodustama. Ringkonnakohtu hinnangul on juurdepääsu kasutamise tasu 134 eurot aastas mõistliku suurusega, arvestades muu hulgas ka seda, et tegemist on elamurajooni sisese teega ja avaldajate naabritele on juba aastaid tagasi võimaldatud sama teed pidi juurdepääs, sh elamurajooni teenindavatele prügiveoks ja 9 2-23-3407 lumetõrjeks vajalike sõidukitele, ning avaldajaid ei ole põhjendatud kohelda naaberkinnistute omanikest erinevalt.
4. Kolleegium lisab, et praeguses asjas tuvastatud asjaolude alusel kindlaksmääratud juurdepääsuõigus ei välista tulevikus mh juurdepääsu kasutamise intensiivsuse muutumise tõttu AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada juurdepääsuõigus (RKTKm 04.03.2020, 2-17-12857, p 17.4). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Maakohus jättis menetluskulud

§ 172lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda.

Puudutatud isiku I hinnangul rikkus maakohus menetluskulude jaotamisel

§ 172lg 1 ja kohtupraktikat.

36.

§ 172

lg 1 teine lause annab hagita menetluses mitme menetlusosalise osalemisel kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Viidatud sätte kohaldamine on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (RKTKm 13.05.2020, 2-16-5794, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire ületanud ning puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Avaldajad pöördusid AÕS § 156 alusel põhjendatult kohtusse, sest puudutatud isik I on juurdepääsu vormistamisele vastu vaielnud (RKTKm 28.05.2014, 3-2-1-46-14, p 14, vt ka käesoleva määruse p 30). Maakohus määras juurdepääsutasu avaldajate taotletud suuruses. Asjaolu, et maakohus määras juurdepääsutee kaalupiiranguga, ei ole ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude jaotuse kontekstis sedavõrd määrava tähtsusega, mis põhjendaks menetluskulud jätmist avaldajate kanda. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas ei ole puudutatud isik I määruskaebuses põhjendusi esitanud. 37. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

§ 171lg 1 alusel määruskaebuse esitaja (puudutatud isiku I) kanda.

38. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

§ 174

lg 1 esimese lause järgi menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kui maakohus määrab menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus

§ 174lg 3 alusel kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

1. Avaldajad esitasid 23.01.2023 tervikliku menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on avaldajad kandnud määruskaebuse menetlemisega seonduvaid menetluskulusid esindajatasuna 2492,88 eurot (käibemaksuga). Avaldajate lepingulised esindajad on avaldajate esindamisel kulutanud 12,13 tundi. Menetlusdokumentidest nähtuvalt on määruskaebuse menetlemisel esindanud avaldajaid ainult vandeadvokaat Oleg Matvejev, kuid menetluskulude nimekirjas on märgitud, et vandeadvokaat Merilin Ojasaar on 15.03.2023 (õige kuupäev eelduslikult 15.01.2024) kulutanud 15 minutit kohtunõude analüüsile ja nõupidamiseks vandeadvokaat Oleg Matvejeviga. Arvestades, et määruskaebusele vastuse koostamiseks tuli esindajal tutvuda maakohtu määruse ja määruskaebusega ning avaldajate vastuse sisust ja mahust lähtudes, saab perioodil 12.10.2023–31.10.2023 toimingute tegemiseks pidada põhjendatuks ajakulu kokku 10 2-23-3407 4,9 tundi, sh määruskaebusele vastuse koostamise ajakulu 4 tundi ja muude toimingute ajakulu 0,9 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud avaldajatele hüvitada ajakulu kohtu 02.01.2024 määrusega tutvumise eest, kuna ringkonnakohus andis 02.01.2024 kirjaga puudutatud isikule I tähtaja avaldajate esitatud tõendite osas seisukoha esitamiseks. Põhjendatud ja vajalik on menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,33 tundi. 15.01.2024–16.01.2024 (menetluskulude nimekirjas ilmselt ekslikult 15.01.2024 asemel märgitud 15.03.2023) menetlustoimingute ajakulu on põhjendatud ja vajalik 0,93 tunni ulatuses. Advokaatide omavahelist nõupidamist (15.01.2024, menetluskulude nimekirjas märgitud ilmselt ekslikult 15.03.2023) ega vestlust kliendiga 16.01.2024 ei pea ringkonnakohus antud juhul põhjendatuks vastaspoolel hüvitada. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ja vajalikuks perioodil 22.01.2023–23.01.2024 tehtud menetlustoimingute ajakulu kokku 2,78 tundi. Seega on kokku ajakulu põhjendatud ja vajalik 8,94 tundi, millest
2. aastal 4,9 tundi ja
3. aastal 4,04 tundi. Kõik vajalikud toimingud on teinud vandeadvokaat Oleg Matvejev. Avaldajate lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) võib pidada põhjendatud ja vajalikuks. Seega kuulub hüvitamisele 1837,50 eurot (4,9x170 20%-lise käibemaksuga = 999,60 eurot; 4,04x170 22%-lise käibemaksuga = 837,90 eurot).
4. Avaldajad on esitanud

§ 177

lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates käesoleva lahendi jõustumisest välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 41.

§ 178

lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 11