Obsah (10)

§ 142§ 396§ 145§ 65§ 153§ 6§ 108§ 13§ 149§ 82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2024, Tallinn Kohtuasj

) § 145 lg 4 järgi ei laienda lisa 1 kostja kohustust. Kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale, on

§ 142lg 6 järgi tühine.

Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohus rahuldas
2. novembri
3. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 200 000 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. 3.
4. Maakohtu põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hageja ja põhivõlgniku vahel oli kehtiv laenuleping

§ 396lg 1 mõttes. Laenulepingule sõlmiti täiendav kokkulepe lisa 1 näol, millest tulenevalt ei ole hageja nõue aegunud Ts

ÜS § 146 lg 1 alusel. Maakohus nõustus kostjaga, et laenulepingu lisa 1 sõlmimises on olulised ebaselgused ja vastuolud, kuid kostja põhistused ei ole piisavad, et jätta vaidlusalune lisa tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 277 lg 1 alusel tõendina arvestamata. Seejuures isegi, kui lisa 1 oleks sõlmitud hiljem, kui lisal märgitud

1. detsember 2018, siis hageja nõuet see asjaolu põhivõlgniku vastu ei lõpetaks. Lisa 1 p-s 1.3 on kokku lepitud, et limiidi kasutusse võtmise lõpptähtpäev on
2. detsember 2021, s.o 36 kuud pärast laenulepingu lisa sõlmimist. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav kostja väide, et laen tuli tagastada enne laenulepingus märgitud viimase tagasimakse tasumise tähtpäeva
3. märts
4. Ka kostja ise on väitnud, et ta oli teadlik sellest, et
5. a detsembris toimusid läbirääkimised laenulimiidi suurendamiseks. 3.
6. Ka on hageja tõendanud, et põhivõlgnik ei ole täitnud laenulepingust ja selle lisast 1 tulenevaid kohustusi hageja ees, millest lähtuvalt on esitanud hageja nõude kostja, kui ühe käendaja vastu (

§ 145lg 1, § 65 lg 1, käenduslepingu p 1).

Maakohus hindas tõendeid ja asus seisukohale, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Kuigi lisa 1 punktide sõnastustes on selged ebatäpsused, ei ole eluliselt usutav, et laenulimiidi tagastamise tähtpäev saabus enne, kui limiidi kasutusse võtmise lõpptähtpäev. Ka hageja

1. jaanuari
2. a nõudes põhivõlgnikule oli laenu tagastamise tähtpäevaks märgitud
3. detsember
4. 3.
5. Maakohus leidis, et kostja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et laenulepingust ja selle lisast 1 tulenev kohustus oleks hageja ees täidetud. Põhjendamatu on kostja käsitlus, millest lähtuvalt ta hindab hageja pangakontole tehtud makseid OÜ Estatis Baltic ja Balt Invest OÜ poolt põhivõlgniku ja/või kolmandate isikute poolt kohustuse täitmisena, mis tuleneb põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast
6. Maakohus nõustus hagejaga, et laekumiste selgitused viitavad teistele võlasuhetele. Ka ei nähtu pelgalt osaniku seosest, et OÜ Estatis Baltic oleks teinud hagejale põhivõlgniku eest laenulepingust tulenevaid tagasimakseid. Kostja poolt esitatud koosolekute salvestuste sisu ei tõenda kohustuse puudumist või nõude täitmist. Maakohus ei nõustunud ka sellega, et põhivõlgniku majandusaasta aruannetest saaks teha järelduse, et hageja nõue on täidetud. 3.
7. Lõpetuseks märkis maakohus, et kostja poolt välja toodud võimalikud nõude aluseks 3 olevad alternatiivsed motiivid ei vabasta kostjat kohustuse täitmisest. Hagejal on tulenevalt

§ 65lg-st 1 võimalik valida, kellelt nõuda kohustuse täitmist.

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 4.
2. Maakohus pidanuks asja lahendamisel jätma hageja esitatud laenulepingu lisa 1 arvesse võtmata. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kõnealune lisa 1 on ebausaldusväärne tõend. Kostja kordas maakohtus esitatud seisukohti ning leidis, et maakohus oleks pidanud korraldama lisa 1 suhtes ekspertiisi. Seejuures leidis maakohus vääralt, et lisa 1 sõlmimise kuupäev ei oma tähtsust. Kui lisa 1 sõlmiti tegelikkuses oluliselt hiljem kui
3. detsembril 2018, omab see olulist tähtsust küsimuses, kas algse laenulepingu alusel põhivõlgnikule väljastatud laen oli tagastatud. Samuti oleks hageja nõue lisa 1 arvestamata jätmisel aegunud. Seda kostja väidet maakohus vaidlustatud otsuses ei hinnanud. 4.
4. Ka jättis maakohus hindamata kostja väite, mille kohaselt oli käenduslepingu p 1 tühine ning

§ 145lg 4 järgi ei kohaldu käendusleping lisaga 1 võetud kohustusele.

Ka kohtupraktikas on selgitatud, et

§ 145

lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse. Käenduslepinguga tagati vaid algsest laenulepingust tulenevat kohustust. Kuna käenduslepinguga ei saanud tagada lisaga 1 väidetavalt võetud kohustust, on hageja nõue aegunud. 4.

1. Maakohus jaotas ebaõigesti tõendamiskoormise ning jättis menetlusõiguse norme rikkudes kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Maakohus ei selgitanud pooltele eelmenetluses tõendamiskoormist, vaid asus alles vaidlustatud otsuses seisukohale, et kostja pidi tõendama, et laenulepingust tulenev kohustus on täidetud. Olukorras, kus kostja tugines asjaolule, et põhivõlgniku laen on tagasi makstud ning kostjal puudub juurdepääs põhivõlgniku raamatupidamisdokumentidele, oli kostjal äärmiselt keeruline tõendamiskoormist täita. Küll aga pidi nende asjaolude osas olema täpne ülevaade hagejal. Seega esines praegusel juhul tõendamiskoormise ümberpööramine. Lisaks jättis maakohus põhjendamatult kostja taotletud tõendid kogumata. Tõendid, mis kostja aga esitas, jättis maakohus hindamata. 4.
2. Maakohus leidis vääralt, et põhivõlgnik ei ole laenu tagasi maksnud, jättes seejuures ka välja selgitamata, kui suur on väidetav laenujääk. Praegune vaidlus on seotud tsiviilasjaga nr 222-9533, kus Tallinna Ringkonnakohus
3. novembri
4. a otsuses hindas muuhulgas küsimust, kas laenulepingust tulenev kohustus (lisa 1 arvestamata) oli tagasi makstud. Viidatud tsiviilasjas tuvastatud asjaolud ja praeguses tsiviilasjas kogutud tõendid võimaldavad asuda seisukohale, et juba
5. aprilli
6. a seisuga oli põhivõlgnik 200 000 euro suuruse laenu tagastanud ja sellega oli laenuleping lõppenud. Ühes sellega lõppes ka käendus (

§ 153lg 1 p 1).

Kostja tugines ka sellele, et põhivõlgnikuga seotud laenu tagastasid põhivõlgnikuga seotud kolmandad isikud. Selle väite jättis maakohus sisuliselt hindamata. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt pidas maakohus põhivõlgniku võlgnevuse suuruse hindamiseks asjakohaseks ja piisavaks tõendiks hageja esitatud asjatundja arvamust laenujäägi suuruse kohta. Kostja hinnangul on viidatud tõend asjakohatu, sest asjatundjalt saab arvamust küsida küsimuses, mis vajab eriteadmisi. Praegusel juhul hindas asjatundja aga õigusküsimust. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud 4 kostja kanda.
3. jaanuari
4. a määrusega lahendas ringkonnakohus kostja esitatud taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks ja dokumentaalsete tõendite kogumiseks (kd II, tl-d 78–81). Ringkonnakohus võttis uue dokumentaalse tõendina asja materjalide juurde Tallinna Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a otsuse tsiviilasjas nr 2-22-
7. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja taotluse dokumentaalsete tõendite kogumiseks, mis oli samas sõnastuses esitatud ka esimese astme menetluses ja mis jäeti maakohtu poolt rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud ning apellatsioonkaebuses esitatud taotluse põhistused ei andnud alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Lisaks taotluste lahendamisele andis ringkonnakohus pooltele võimaluse asjaolude täpsustamiseks ning käenduslepingu p 1 kehtivuse osas õigusliku arvamuse esitamiseks. Apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestab ringkonnakohus poolte apellatsiooniastmes esitatud väidetega hea usu põhimõtte (

§ 6ja Ts

ÜS § 138) kohaldamise kohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse.
2. Ringkonnakohus võtab asja lahendamisel aluseks esimese astme menetluses vaidlustamata asjaolud, mille kohaselt: - - -
3. septembril 2017 sõlmisid hageja ja Limestone Games OÜ (endine Paekivi OÜ, põhivõlgnik) laenulepingu nr 4-17, millega lepiti kokku, et hageja annab põhivõlgnikule laenulimiidi (kuni 200 000 eurot) ulatuses laenu, mis tuleb tagasi maksta
4. märtsil 2019;
5. oktoobril 2017 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 4-17-AN (käendusleping), mille p 1 kohaselt kohustus kostja vastutama laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest; käenduslepingu p 2 järgi on kostja vastutuse maksimumsummaks 200 000 eurot; kostja oli põhivõlgniku ainuke osanik kuni
6. oktoobrini 2017 ning juhatuse liige kuni
7. detsembrini
8. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas käenduslepingu p 1, mille kohaselt vastutab kostja ka tulevikus sõlmitavatest laenulepingu lisadest tulenevate põhivõlgniku kohustuste ees, on kehtiv; kas hageja on põhivõlgnikuga sõlminud
9. detsembril 2018 laenulepingu lisa 1 täiendava laenu andmiseks (laenulimiit kuni 300 000 eurot) ja laenu tagasimaksetähtaja pikendamiseks (kd I, tl 9); kas käenduslepingust tulenev nõue kostja vastu on aegunud. Kui aga hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud, vaidlevad pooled selle üle, kas käendusega tagatud kohustus on täidetud.
10. Hageja nõuab kostjalt kui käendajalt käenduslepingu alusel põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Hageja nõue tuleneb käenduslepingust ning nõude õiguslikuks aluseks on

§ 108lg 1 ja § 145 lg 1.

1. Kostja heidab maakohtule ette tõendamiskoormise ebaõiget jaotust ning tõendite kogumata 5 jätmisel menetlusõiguse normide olulist rikkumist. Ringkonnakohus on kostja taotluse tõendite kogumiseks
2. jaanuari
3. a määrusega lahendanud ning tõendite kogumata jätmisega ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud (kd II, tl 78–81). Ka ei nõustu ringkonnakohus kostja etteheitega tõendamiskoormise ebaõige jaotuse kohta. Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1, peab hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid, kui kostja vaidleb neile vastu (vt RKTKo 20.06.2018, 2-17-1601/21, p 27). Seega peab hageja tõendama põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt (et hagejale oleks arusaadav, mida ta peab tõendama) ning vajadusel neid ka tõendama. Kui kostja leidis, et käendus on mõnel

§ 153lg-s 1 toodud asjaolul lõppenud, lasus temal selle asjaolu tõendamiskoormis.

11. Kostja kui käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine

§ 145

lg 1 mõttes eeldab, et hageja ja kostja vahel on kehtiv käendusleping, hagejal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Selleks, et hinnata kostja vastutuse ulatust, tuleb esmalt anda hinnang, kas laenulepingu pooled on teinud pärast käenduslepingu sõlmimist tehingu, mis laiendaks käendaja kohustust. 11.

1. Käenduslepingu p 1 sätestab, et käendaja vastutab laenulepingust ja „Lepingu kõigist (ka sõlmitavatest) lisadest tulenevate“ põhivõlgniku kohustuste täitmise eest (kd I, tl 10). Hageja väitel muutsid laenulepingu pooled algselt käendatud nõuet, sõlmides
2. detsembril 2018 laenulepingule lisa, millega suurendati laenusummat 300 000 euroni, samuti pikendati laenulimiidi kasutamise tähtaega. 11.
3. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas selline lepingu muudatus
4. detsembril 2018 üleüldse sõlmiti. Kolleegium, nõustudes maakohtuga, leiab, et käenduslepingu p 1 kehtivust ei mõjuta asjaolu, kas lisa 1 sõlmiti sellel märgitud kuupäeval või hiljem. Riigikohtu praktika kohaselt ei välista ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 14). Seega, sõltumata sellest, millal laenulepingu muudatus allkirjastati, on selline kokkulepe (laenulimiidi suurendamine) hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud. 11.
5. TsMS § 238 lg 5 teise lause järgi võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Maakohus leidis õigesti, et kostja väited ei anna alust jätta lisaga 1 kui dokumentaalse tõendiga arvestamata. Ringkonnakohus hindas kostja apellatsioonkaebuse väidet, leides, et maakohus ei ole lisa 1 osas ekspertiisi määramata jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud (kd I, tl-d 114–115). Hageja on tõendanud, et põhivõlgnikule tehti ülekandeid selgitusega „Laen vastavalt laenu lepingu 4-17“ ka pärast
6. veebruari 2019, mis oli laenulepingus sätestatud limiidi kasutusele võtmise lõpptähtpäev, ning suuremas summas kui 200 000 eurot (kd I, tl-d 14–15 pöördel). Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et laenulepingu muudatuse on allkirjastanud need isikud, kes on nimeliselt märgitud alla kirjutanud isikutena. Kostja väide, et tegemist saab olla uue laenulepingulise suhtega, ei ole tõendatud. Kolleegiumi hinnangul saab esile toodud asjaolusid ja esitatud tõendeid kogumis hinnates järeldada, et hageja ja põhivõlgnik muutsid laenulepingut (

§ 13lg 1), mille sisu on kajastatud lisas 1.

Isegi, kui lisa 1 vormistati kirjalikult tagantjärele, nt hiljem kui

1. detsembril 2018, viitavad tõendid sellele, et laenusumma suurendamise kohta oli kokkulepe sõlmitud ning seda lepingupooled täitsid. 6
2. Kuigi kostja on hageja nõudele esitanud mitmeid vastuväiteid, leiab ringkonnakohus, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on mõistlik alustada vastuväidete hindamist aegumise kohaldamise taotlusest. Kolleegiumi hinnangul tegi maakohus laenulepingu muutmisest ebaõige järelduse, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Maakohus jättis menetlusõiguse norme rikkudes (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8) hindamata kostja väited tulevaste kohustuste täitmise vastutust välistavate asjaolude kohta. See viis maakohtu ka ebaõigesti hagi rahuldamiseni. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada. 12.
3. Apellatsioonimenetluses on kostja oma õiguslikke väiteid täpsustanud, millest tulenevalt hindab ringkonnakohus: kas käenduslepingu p 1 on tulevaste kohustuste käendamise osas vastuolus

§ 145

lg-ga 4 ja seetõttu

§ 142

lg 6 alusel tühine; kas käenduslepingu p 1 on tulevaste kohustuste käendamise osas vastuolus

§ 142

lg 2 teise lausega, sest tulevased kohustused ei ole piisavalt määratletavad; kas hageja tuginemine käenduslepingu p-le 1 on vastuolus hea usu põhimõttega (

§ 6ja Ts

ÜS § 138). 12.1.1.

§ 145

lg 4 järgi ei laienda tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, käendaja kohustust.

§ 142lg 6 järgi on kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale 8.

peatükis sätestatust, tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et isegi kui lisa 1 on sõlmitud, tuleb kohaldamisele

§ 145

lg 4.

§ 145

lg 4 reguleerimisalasse kuuluvad olukorrad, kus põhivõlgnikule antavat laenu suurendatakse ilma käendaja nõusolekuta ja käenduslepingus puudub kokkulepe, et käendus laieneb tulevastele nõuetele. Praegusel juhul on pooled käenduslepingu p-s 1 kokku leppinud, et kostja vastutab ka tulevaste kohustuste eest. Seega ei ole tegemist

§ 145lg 4 kohaldamise olukorraga.

12.1.2. Võlausaldaja ja käendaja võivad käenduslepingus kokku leppida, et käendus laieneb ka tulevastele nõuetele, mis tekivad võlausaldaja ja põhivõlgniku vaheliste kokkulepete tagajärjel, millega muudetakse algselt käendatud nõuet (nt nõuetele, mis tekivad käendusega tagatud laenulepingu muutmise tagajärjel, mille tulemusena põhivõlgnikule antavat laenu suurendatakse). Sellise kokkuleppe lubatavus tuleneb

§ 142

lg 2 teisest lausest, mille kohaselt võib tulevast kohustust käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Järgnevalt tuleb hinnata, kas käenduslepingu p-s 1 kokkulepitu on piisavalt määratletav, et see tekitaks kostjale vastutuse lisast 1 tuleneva kohustuse täitmise eest. Riigikohus on möönnud, et tulevaste nõuete tagamine ei ole alati heade kommete vastane ja sellised kokkulepped on lubatavad, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletud ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevate nõuete seadmiseks tagatis algselt anti, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks (vt nt RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 29). Asjaolude hilisem muutmine ei tingi lepingu heade kommete vastasust (vt RKTKo 24.05.2001, 3-2-1-76-01). Piisava määratletuse jaoks ei ole vajalik, et käendatav kohustus oleks individualiseeritav juba käenduslepingu sõlmimise ajal. Tulevase nõude käendamise puhul tähendab piisav määratletus eelkõige seda, et tulevase kohustuse tekkimise hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. 12.1.

1. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja maakohtu menetluses esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjal selline tulevase kohustuse käendamise tahe käenduslepingu sõlmimisel puudus. Kostja tõi maakohtus esile laenu- ja käenduslepingu sõlmimisega seotud asjaolud, mille kohaselt soovis ta mängu „Aeon Must Die!“ projektiga edasi minna, mis eeldas põhivõlgniku osanike ringi laiendamist ja projekti finantseerimiseks laenu võtmist. Hiljem, s.o
2. veebruari
3. a seisukohas on kostja avaldanud, et ta andis 7 käenduse 200 000 euro suurusele laenule eeldusel, et laenusummat ei suurendata või et tal on põhivõlgniku juhatuse liikmena võimalik laenulepingu muutmist ja laenu kasutamise eesmärki kontrollida. Kolleegiumi hinnangul on tegemist uute väidetega, mis ei ole TsMS § 652 lg 3 järgi praeguses menetlusetapis lubatud. Kostja sai tulenevalt TsMS § 634 lg-st 2 esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatule. Kostja ei ole eeltoodud asjaolusid maakohtu menetluses esile toonud (kd I, tl 33), samuti ei ole tegemist uute asjaoludega, mis tekkisid või said kostjale teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Uute asjaolude esitamine ei saanud olla tingitud ka ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a määruses antud õigusliku olukorra selgitusest. Lisaks märgib kolleegium, et isegi kui nende asjaoludega saaks arvestada, on need tõendamata. Kostja esile toodud asjaoludel käendas ta laenulepingust tulenevat kohustust, mis oli vajalik põhivõlgniku projekti läbiviimiseks. Käenduslepingu sõlmimisel, olles ise samal ajal põhivõlgniku ainuosanik ja juhatuse liige, pidas kostja laenusumma suurendamist võimalikuks. Vastasel juhul ei oleks sellist kokkulepet tulevaste kohustuste käendamise kohta käenduslepingusse märgitud. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kuna kostja käendas konkreetset lepingupoolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid tulevasi kohustusi, sai talle laenusumma suurendamine olla ettenähtav. Seega on lisast 1 tulenev kohustus tulevase kohustusena kooskõlas

§ 142lg 2 teises lauses sätestatuga.

12.2. Isegi, kui käenduslepingu p 1 tulevaste kohustuste käendamise osas kehtib, siis võib sellele üllatuslik või ebaaus tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega ja keelatud tulenevalt

§-st 6 ja TsÜS §-st

1. Kostja tugineb ka sellele. 12.2.
2. TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

§ 6

lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt RKTKo 07.11.2007, 3-2-1-102-07, p 16). 12.2.

1. Õiguse hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla ka käendaja kui solidaarvõlgniku vastu nõude esitamine. Kolleegiumi hinnangul saab kostja hea usu põhimõttele tugineda, sest lisa 1 mõju tema vastutuse ulatusele on märkimisväärne. Kostja tõi esile, et tal puudus alates
2. detsembrist 2017 põhivõlgniku üle kontroll, seega ka laenulepingu muutmise üle, samuti, et tal tekkis põhivõlgniku teiste osanikega tüli, mille tõendamiseks on esitatud Riigiprokuratuuri
3. novembri
4. a määrus (kd I, tl-d 55–59) ja e-kirjavahetus kostja osaluse väljaostmise ettepaneku kohta (kd I, tl-d 97–103 pöördel). Kostjale esitati
5. a lõpus teistsuguse sisuga laenulepingu muudatus, milles muudeti laenusummat, kuid mitte tagasimaksetähtaega (kd I, tl 52). Seega ei muudetud laenulepingut kostjale tutvumiseks esitatud tingimustel. Eeltoodud asjaoludest saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et kostja kui käendaja jaoks muutus olukord pärast seda, kui suurendati põhivõlgniku osanike ringi ning valiti uus juhatus. Kostja, kellele hakkas põhivõlgniku 100% osaluse asemel kuuluma 16,8%, jäeti põhivõlgnikuga seotud oluliste otsuste tegemisest kõrvale. Samuti saab eeltoodud asjaolude põhjal lugeda kostja väite, et hageja eesmärk võla sissenõudmisel oli ennetada kostja nõudeid põhivõlgniku vastu või panna kostjat põhivõlgniku osast loobuma, tõendatuks. 12.2.
6. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kui käendajalt kohustuse täitmise nõudmist pidada 8 hea usu põhimõtte vastaseks, kaotaks käendus oma mõtte ja eesmärgi. Praeguses vaidluses on kostja poolt tõstatatud küsimus pärast käenduslepingu sõlmimist tehtud tehingust tuleneva kohustuse täitmise üle. Lisaga 1 suurendati laenusummat 100 000 euro võrra, lisaks tuli sellelt tasuda intressi 12% aastas. Kui hageja leiab, et kohustuse täitmise tähtaja pikendamine ei muuda kostja vastutuse ulatust, siis kolleegium selle juhtumi asjaolusid arvestades hagejaga ei nõustu. Igal juhul muutis lisa 1 kostja vastutuse ulatust – suurenes laenatav rahasumma ja kõrvalkohustused intressi näol. Tegemist ei olnud ainuüksi käendusega tagatud põhivõlgniku laenu tagasimaksetähtaja pikendamisega, vaid põhivõlgniku rahalisi kohustusi suurendati (RKTKo 22.11.2016, 3-2-1-119-16, p 19). Isegi olukorras, kus kostja vastutus oli piiratud 200 000 euroga, mõjutas laenatava rahasumma suurendamine jääkvõla arvestust, sest põhivõlgniku makseid tuli arvestada erinevate kohustuste katteks. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et hageja ei saa kostja vastu nõude maksmapanekul laenulepingu muudatusele hea usu põhimõtte vastasuse tõttu tugineda ning seetõttu ei ole sellest tulenev nõue kostja käendusega tagatud.
7. Kostja tugineb käenduslepingust tuleneva nõude aegumisele (TsÜS § 143). Arvestades ringkonnakohtu poolt eelnevalt tuvastatut, et käendus ei taga lisast 1 tulenevat nõuet, tuleb kolleegiumil hinnata, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud. 13.
8. Kostja saab nõuda, et tema vastu nõude esitamise korral asetataks ta olukorda, mis eksisteerinuks juhul, kui vastavat laenulepingu muudatust ei oleks sõlmitud. Kostja, kes aegumisele tugineb, leiab, et laenulepingu p 1.7 järgi oli laenu tagastamise tähtpäev
9. märts 2019 ning TsÜS § 146 lg 1 järgi aegus nõue
10. märtsil 2022, s.o enne hagi esitamist
11. mail
12. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja

§ 149

lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust. Mh võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. 13.

1. Kolleegium märgib, et kuigi laenulepingu p-s 1.7 on märgitud laenu ja intressi tasumine maksegraafiku järgi, siis mõlemate poolte väidetest tulenevalt tuli laen tagastada kokkulepitud tähtpäevaks (vt hageja väide kd I, tl 109 pöördel, p 2.29; kostja väide kd I, tl 35 pöördel, p 43). Kumbki pooltest ei ole laenu perioodiliste maksetena tasumisele (korduvate kohustustena) tuginenud ega tagasimaksmise graafikut kohtule esitanud.
2. veebruari
3. a seisukohas täpsustas hageja, et laenulepingu p-des 1.3 ja 1.7 sätestatut arvestades tuli põhivõlgnikul laen tagastada üks kuu pärast limiidi kasutuselevõttu ning laenu tagastamise tähtpäev lisa 1 kohaselt oli
4. jaanuaril
5. Ka laenu arvestuse tabelist ja arvelduskonto väljavõttest ei nähtu, et põhivõlgnik pidi põhisummat tagasi maksma perioodiliste maksetena (kd I, tl-d 181 pöördel– 182, 195–196). Kuigi pooled vaidlevad selle üle, mis oli lisa 1 järgi välja makstud laenu tagastamise tähtpäev, siis praeguse vaidluse lahendamisel omab see tähtsust üksnes juhul, kui lisa 1 sõlmimisega pikendati ka eelnevalt väljastatud laenu tagasimaksetähtaega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellisele tähtaja pikendamisele vastata eitavalt. 9 Kohus on seotud poolte esitatud asjaoludega ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Lisast 1 nähtub, et enne laenulepingu muutmist oli põhivõlgniku kasutuses 221 000 eurot laenu. Hageja esitatu kohaselt pidi põhivõlgnik laenu tagastama „1 kuu pärast limiidi kasutamise kuupäeva lõppu“. Eelnevast saab järeldada, et kuna 200 000 euro kasutuselevõtmine oli kuni
6. veebruarini 2019, enne laenulepingu muutmist oli põhivõlgniku kasutuses 221 000 eurot, siis tuli laen 200 000 eurot laenulepingu p 1.7 järgi tagasi maksta
7. märtsil
8. Lisast 1 ei nähtu, et laenulepingu pooled oleksid lepingu p-s 1.7 kokku lepitud 200 000 euro suuruse laenu tagastamise tähtpäeva muutnud. Hageja väited laenulepingu ja selle muudatuse tõlgendamise kohta

§-s 29 sätestatud reeglite järgi ei anna alust asuda teistsugusele järeldusele. 13.

1. Kuna tegemist ei olnud osamaksetena tagastatava laenu käendamisest tulenevate nõuetega kostja vastu, muutus tagastamata laenusumma TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks
2. märtsil
3. Ringkonnakohus leiab, et käenduslepingust tulenevad nõuded muutusid praegusel juhul sissenõutavaks samal ajal laenulepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumisega. Et hageja saaks kostja vastu nõude esitada, peab olema toimunud käendusjuhtum ehk kostjal kui käendajal peab olema tekkinud kohustus põhivõlgniku kohustus täita. Käendusjuhtumi eeldused tulenevad käenduslepingu p-dest 1 ja 5, mis sätestavad, nagu maakohus oma otsuse p-s 33 õigesti tuvastas, et käendaja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga ja võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, kui põhivõlgnik ei täida kohaselt laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega oleks hageja nõue kostja vastu laenu põhisumma tasumiseks ilma aegumise katkemiste ja peatumisteta aegunud samal ajal kui hageja nõue põhivõlgniku vastu, s.o
4. märtsil 2022 (TsÜS § 136 lg 2; RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 29). 13.
5. Laenuga kaasnevate perioodiliste intressimaksete aegumisele saab samaaegselt kohaldada nii TsÜS § 154 kui ka TsÜS § 146 lg-t 1 ja § 147 lg-t 3, kuna ühtlasi on tegu ka kokkulepitud tasu maksmise nõudega. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega. 13.
6. Hageja leiab, et nõude aegumine kostja vastu katkes
7. detsembril 2021, kui põhivõlgnik saldokinnitusega kinnitas laenulepingust tulenevat nõuet (kd I, tl 16). Kolleegium hagejaga ei nõustu. Põhivõlgniku poolt
8. detsembril 2021 võlgnevuse saldokinnitusega kinnitamine TsÜS § 158 lg 1 järgi ei katkestanud kostja vastu esitatud nõude aegumist järgmistel põhjustel. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi
9. lõike kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja eksib, kui leiab, et põhivõlgniku poolt võlgnevuse olemasolu ja suuruse kinnitamine
10. detsembril 2021 toob endaga õiguslikke tagajärgi kaasa ka käendajale. Käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (

§ 142lg 1).

Seega tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (RKTKo 20.04.2009, 3-2-1-33-09, p 10), aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kuna kostja ei ole hageja nõuet tunnustanud, siis põhivõlgniku poolt nõude tunnustamine ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Samuti viitab hageja põhivõlgniku

1. augusti
2. a e-kirjale, milles põhivõlgnik tunnistab 10 võla olemasolu (kd I, tl 148). Nagu saldokinnituse puhul, siis ei mõjuta põhivõlgniku poolt nõude tunnustamine käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Samuti oli nõue kostja vastu
3. augustiks 2022 aegunud. Hageja on küll kinnitanud kostja väiteid pooltevaheliste läbirääkimiste kohta
4. aastal, kuid märkinud, et need ei oma asja lahendamisel tähtsust (kd I, tl 109, p-d 2.25 ja 2.26). Muid asjaolusid, mis võinuks tuua kaasa käenduslepingust tuleneva nõude aegumise peatumise või katkemise, ei ole hageja menetluses esile toonud.
5. Kuna hagi jääb kostja vastu nõude aegumise tõttu rahuldamata, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata kostja apellatsioonkaebuse väidet, et laen oli hagejale tagasi makstud. Riigikohus on leidnud, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid (vt RKTKo 11.12.2002, 3-2-1-92-02, p 19). Menetluskulude jaotus
6. Kuna maakohtu otsus tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-tega 1 ja 3 menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
7. Menetluskulude jaotamisel lähtub ringkonnakohus TsMS § 162 lg-st 1, jättes kulud hageja kanda, kelle kahjuks otsus tehti.
8. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
9. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 11